Tulnukas

Nädalavahetusel Pranglil nähtud film „TUNUKAS EHK VALDESE PÄÄSEMINE 11 OSAS” (ja veel kolm filmi Tallinna Ülikooli filmitudengitelt) tulevad lähipäevil kino Sõprus ekraanile. Esimest korda lausa täna kell 20:00 ja siis 2. - 7. septembril kell 17:30.

kolmapäevane jooksutiir

Kolmapäeval on juba traditsiooniks saanud, et osaleme Tallinna Hansapanga Tervisejooksul, seekord siis 18. etapil ja Kadriorus. Tegelikult tegime niimoodi, et maare osales tervisejooksul ja mina, erinevalt varasematest kordadest, jooksin omaette.

Väga omaette ei jooksnud tegelikult ... Kadrioru lossi eest Lauluväljakuni ja siis Lasnamäe kaudu ümber Lauluväljaku ... kui esimene tuttav, kes vastu jookseb on Andrei Nikitin – seljakott seljas?!? – minu teada pole ta siiani veel kordagi seiklusvõistlusel osalenud, ent olen kuulnud, et ta käib joostes tööl, ilmselt siis tuleb sealt parajasti. Järgmisena tulevad mulle vastu ... hea-küll, igaks juhuks ei hakka siia kirjutama, mine tea, kes loevad – igatahes käivad mõlemad ka orienteerumas :).

Jooksen ümber Sisekaitse Akadeemia ja enne Lauluväljakut pean ületama takistusriba – keegi eriti paha inimene on üles kaevanud jalakäijate tee ja lisaks ehitanud vahele aia – tagasi ma loomulikult ei pööra, õnneks on võimalik joosta mööda Lasnamäe nõlva ümber aia – tuleb meelde küll see Päevalehe jutt, kus sportlaste kaitseks astus välja hea sõber Ott (Rene Ottesson).

Saan Lauluväljakult just läbi joostud ja asun ületama Narva maanteed, kui mulle jooksevad vastu seesama Ott ja Priit (Pirksaar). Loomulikult lähen kergema (või siis hoopis raskema?) vastupanu teed ja keeran ümber, et joosta nendega Maarjamäe memoriaalini. Jookseme uuesti läbi selle tüübi (Enn Veskimägi) krundi, kelle kohta Ott tabavalt ütleb, et tal on kõvasti rikkust, aga puudub vaimne rikkus. Peale Maarjamäge keerame tagasi Kadrioru poole. Kokku tuleb päris palju – 1:22:40 jooksu, keskmise pulsiga 141 – aga enesetunne on üllatavalt hea.

[updated by maare] Eile oli tõesti jooksmiseks vist sobiv tähtede seis. nii ka mina tegin Kadriorus ühe tervisejooksu ringi asemel kaks. Teise ringi tegemises on natuke „süüdi” ka Kaja, kes sel ajal kui mina alles stardis seisin ja ammuse tuttavaga lõualuudele sooja tegin, minust kergejalgselt mööda silkas ja hüüdis: „Noh, teisele ringile!” ja läinud ta oligi. Mis siis ikka, lõpetasin jutustamise ja jooksin ise ka kaare alt läbi, rajale. Veidi eespool jooksis Kaja ning kuigi teisel ringil, meie vahe ei vähenenud. Lõpus hoopis suurenes. Nojah.

Aga peale esimest ringi rääkisime kaks sõna juttu ning mis seal ikka, panin siis jälle uuesti kaare alt läbi. Hea ikka, kui keegi innustavalt torgib, ilma Kaja hõikamiseta vaevalt et oleksin teisele ringile läinud. Huvitav, teine ring tundus mullegi natuke isegi kergem joosta, ei tea kui oleks kolmanda teinud ka, mis tunne siis oleks :) Loobusin siiski sellest mõttest, sest jutustades olin nii palju aega kulutanud ning enne olime Heitiga kokku leppinud et ta jookseb u. 50 minutit - ega ma siis veel teadnud et tal ka esialgsest pikem tiir oli.

Presidendi lossi eest teist korda joostes nagin ära ka vahtkonna vahetuse. Ise mõtlesin, et näe, igasuguste erinevate maade kuninga – ning presidendilosside vahtkonna vahetusi olen näinud aga Eestimaa oma seni miskipärast mitte. Jah, enne Pariisi tuleks ikka Nuustakul käia :))

ümber Aegna

Eile õhtul kogunesid maksuametnikud ja mõned teised „pahad” inimesed Rohuneemele, et tööpäeva lõpu puhul teha kajakkidega tiir ümber Aegna. Kuna meie maarega polnud kah tükk aega juba kajakiga sõitnud, siis osalesime rõõmuga :). Korraldajaks oli oü Multisport, ehk sõber Rain Lond :).

Päris mõnus on minna kajakiga sõitma, kui sinu kajakk kantakse sinu eest sule rannale valmis, sulle aidatakse selga põll ja päästevest, sulle antakse aer pihku ja ... ei, aerutama pidi siiski igaüks ise.

Aga tore oli, pärast veerandtunnist instrueerimist tohtis igaüks minna ja oma käega rannal kajakki katsuda :). Veel mõned õpetused ja antigi ühisstart. Sõitsime Kräsuli saarest mööda ja oh häda - kohe oligi Aegna saar ja „lõunapeatus”. „Lõunasöögiks” olid pannkoogid moosiga ja tee.

Peale „lõunat” üritasime püüda kiirlaevade laineid, aga lained olid suhteliselt lahjad ja väga suurt elamust sealt me ei saanud, keegi ei läinud isegi ümber :). Veidi peale üheksat maabusime jälle Rohuneemel, seljataga 12.5 kilomeetrit kajakisõitu. Mõnus õhtu oli!

Ja muidugi on mõned pildid jälle üles riputatud!

Pranglil ... kajakiga

Laupäev algas meie jaoks raskelt, kuna reedene õhtu oli saunatamise sildi all kole pikaks veninud ja nii ei tahtnud uni meid oma embusest välja päästa. Aga plaanitud ajal, kella kolme-nelja vahel tõstame kajaki auto katusele ja suundume Leppneeme sadamasse, kust edasi jätkub teekond mööda vett.

Sadamas on mingi reisiseltskond, kellele nende Lexus nii armas, et nad selle kalapaadiga endiga iga hinna eest kaasa tahtsid võtta. Igatahes sadamast nad lahkuvad, paat Lexuse all ohtlikult greenis ... hiljem, Prangli saarel me seda Lexust igatahes ei näinud :) ...

Ülesõit pole eriti keeruline, saar tumendab horisondil ja tund hiljem oleme Prangli ranniku läheduses. Veel tunnike ümber saare ja juba olemegi sadama juures. Algne plaan, kajakk ööbimiskohta kanda muutub, kui saame meile vastu tulnud Merlelt-Teedult teada ööbimiskoha asukoha ... kanname kajaki lähima taluni ning saame seal mängivate poistega kokkuleppele, et kajakk tohib nende kuuri taha „ööbima” jääda :).

Teel oma võõrustajate juurde möödume kõrtsist „Must luuk”, mille reklaam teatab: „kui luuk on lahti, siis on avatud”. Samas saame infot, et tegelikult on võimalik sellestsamast luugist alkoholi osta ööpäevaringselt. Möödume veel kultuurimajast, kus valju häälega reklaamitakse kinobussi töötuba - hmm, ilmselt peab õhtul hiljem siia kinno tulema :). Tähtsamatest vaatamisväärsustest jäävad meie teele veel kauplus, Prangli põhikool ja teine kõrts - „Valge luuk”.

Meie perenaiseks on Terje, kelle juures kormokad end juba mugavalt sisse seadnud. Seame sisse endid meiegi, grillime ja chillime niisama. Umbes üheksa paiku läheme siis kultuurimajja, kinobussile külla, kus kiiremad kormokad juba ees on. Kinobussis vaatasime alustuseks ära kohalike laste tehtud filmid ja siis koguperefilmi „Ruudi”.

Õhtu naelaks on kindlalt noore filmirežissööri Rasmus Merivoo 11-osaline (ja 20-minutiline) lühifilm „Tulnukas”. Täiesti creazy film, mida parem ei hakka siin ümber jutustama, kuna minu sõnad jäävad selle filmi kirjeldamiseks mannetuks. Tegemist on rullnokkade maailmavaateid ja tõekspidamisi, läbi huumoriprisma kajastava filmiga ja kild „tuled nagu Pässa Riksi tuunitud bemaril” läheb ilmselt klassikasse :).

Kuna vahepeal on läinud jahedaks, siis enne ööfilmi vaatamist käime ööbimiskohas oma riietust „tuunimas” ja ühtlasi teeme peatuse kohalikus kõrtsis „Valge luuk”. Võtame siidri, õlle ja „burxi” (küll mitte „kolm burxi ja topelt pihviga”, nagu tulnuka kangelased :)) ... kuulame, kuidas üks politseinikust hipi (nagu ta end teistele tutvustab) noorematele oma elutarkusi jagab - peaaegu nagu filmis „Tulnukas”, ainult erinevate suguelundite kontsentratsioon jutus on tunduvalt väiksem :) ... ja noored pole nii vägivaldsed. Üleüldse meenutab Prangli veidi Venezuelast meelde jäänud linnakest nimega Puerto Columbia, kus suur osa suvitajatest olid hipid. Igatahes valitseb nii Valges luugis, kui ka mujal saarel rahvaste sõprus, sõltumata sellest, kas teine inimene on võõras või tuttav, tervitatakse kõiki, aetakse juttu ...

... kinobussis vaatasime ära veel poole filmist „Malev”, enne kui ööbimiskoha poole tagasi suundume. Pimedas ei hakkagi pikalt magamiskohaga vaeva nägema. Kui hakkame oma asju võtma kastani alt, kuhu me nad jätsime, siis avastame, et erinavalt muudest kohtadest, kus kaste maas, on kastani all maapind täiesti kuiv - laotame madratsid-magamiskotid sinnasamasse maha.

Hommikul ei lasta meil kaua magada - veidi peale kaheksat tuleb perekoer Rummi (nojah, tegelikult küll Rommi, aga nii nagu keegi talle õhtul kogemata ütles, nii ka jäi) ja poeb meie „voodisse” ning lakub maare näo korralikult üle - ju ta jättis selle õhtul siis pesemata :).

Enne lahkumist teeme väikese ekskursiooni Prangli saarel, vaatame ära kirikuga kalmistu, käime laeva „Eestirand” mälestusmärki külastamas ja juba ongi kell nii palju, et Emerald teisi sadamas ootamas - mis siis meiegi. Sõidame koos teistega sadamasse, veoautoga millel pidurid puuduvad, ning peatust nõudes tuleb seda lihtsalt aegsasti teha - siis võtab juht autol käigu välja ja varsti pärast seda saab autol ka hoog otsa - peatänav ju, hoolimata sellest et öösel valgustatud, on puhta „liivasillutisega” :).

Tagasitee mandrile pole nii lihtne, kui tulek - ehkki taganttuul, on ka udu ... ja nähtavus mõnisada meetrit (ütleme, et umbes 500). Kuna GPS-i meil seekord kaasas pole (no Prangli ju Leppneemest kiviga visata), siis hoiame suunda „umbes” ... lõpuks hakkab ka midagi paistma, mille arvame algul Viimsi poolsaareks, aga mingil hetkel tekib mul kole kahtlus, et äkki see on hoopis Aegna saar. Muudame igaks juhuks kurssi ja hiljem selgub, et õigesti tegime - lõppkokkuvõttes tabame täpselt Leppneeme sadamat. Tagasiteele lisavad pinget veel tagantlaine, mis pole küll teab-mis kõrge, aga üllatavalt tugev ja teeb kajaki otse hoidmise väga raskeks. Lisaks ületame paar kilomeetrit enne Leppneemet veel Muuga sadama laevatee, otse enne ühte ilmatuma suurt tankerit - ega ta nüüd meile väga lähedal kah polnud, aga kõhe oli küll tema nina ees üle laevatee sõita, kui näed kuidas selline suur monstrum sulle otse peale tuleb.

Aga lõpp hea, kõik hea ja õhtune saun paneb nädalavahetusele kena punkti. Ja mõned pildid nädalavahetusest on ikka aadressil http://heiti.msn.ee/.

[updated by heiti 29.08] Samast reisist on kirjutanud ka kapten tuut alias Kaarel Kormoran.

President on seisukohal, et tal ei sobi hakata tõestama, milleks teda vaja on...

vahendab Eero Raun vanahärra Rüütli seisukohti.

Oeh. Tants presidendivalmimiste ümber on täies hoos. Tänaseid esimese vooru tulemusi lugedes ei suutnud enam vaiki olla.

No üks asi on see, kes presidendiks valitakse. See, et Rüütel on vana mees, kes pigem võiks koos Ingridiga nüüd pensionipõlve pidada ja elu nautida, mitte surmatunnini lasta end kahel sikul varukast tõmmata, on mulle päevselge. Ma tõesti ei tea, miks Arnold nõustus uuesti kandideerima, mis teda taga sundis? Hirm mõne varjatud vana patu ilmsikstuleku ees? Ingridi kui võimust hooliva naise surve? Või on vanahärra tõesti juba dementne, nagu kirjutab üks neuroloog ja kõik see mõll ja kiskumine tema isiku vaimsete ja füüsiliste omaduste, perekonnaelu jms kallal ei jõuagi nagu päriselt enam kohale? Ilmselt on tõde kusagil vahepeal..

Aga teine ja minu arust veel hullem lugu on kahe jäära kokkulepe. Uskumatu, et meie poliitikas on endiselt lubatud selline käitumine!? Ma mõtlen näiteks tänast, kus kolmkümmend kuus Riigikogu saadikut lihtsalt võttis kätte ja jättis oma kohustused täitmata - s.t hääletamata. Õigemini ilmselt oldi sunnitud jätma hääletamata, sest egas Edgar/Villu saanud ometi lubada endale seda riski, kus salajasel hääletusel keegi siiski Ergma poolt hääletab. Minuarust on see demokraatlikus ühiskonnas ennekuulmatu ja meenutab vägisi aegu, kus: valimas käis 99,8 % valimisõiguslikest kodanikest, kes ühehäälselt hääletasid seltsimees... poolt. Leia kümme erinevust eks?

Millise signaali see Eesti inimestele annab? Et kõik on võrdsed aga mõned on veel võrdsemad? Et tegelikult põhimõtteliselt on täiesti aktsepteeritav kui teinekord jätta endile pandud kohustused täitmata? Sarnaselt võiks ju ka iga kodanik jätta liikluseeskirjad täitmata lihtsalt ühel heal päeval. Ja jätavadki juba, eeskuju ju näidatakse kõige kõrgemal tasemel ette.

Kõige selle taustal tundub uskumatu, et Savisaar ikka valmimistel niis suure hulga hääli kogub. Mismoodi on see võimalik? Hallooo!?

[updated by heiti at 20:46] Minu arust sobib selle loo juurde illustratsiooniks meie presidendihärra vastus küsimusele „Mis on performance?” - siin see on.

salastatud TON Pudisool

Täna siis jälle orienteerumisneljapäevak - Pudisool, nagu kodulehel kirjas. Kahju ainult, et ei viitsinud korralikult lugeda seda osa, mis kohalesõitu kirjeldas - vaatsin kaarti ja kõik oli ju niigi selge, kus see Pudisoo asub.

Kuna maare pärast eilset ebaõnne arvas, et parem kui ta teeb täna puhkepäeva, siis läksin üksi. Sõitsin hooga Pudisoole, aga see mida sealt ei leidnud, oli neljapäevaku stardikoht. Sõitsin algul veidi Kolga poole, aga siis otsustasin, et olen juba kaardist läbi ja nii keerasin otsa ümber ja seekord keerasin Pudisoolt Kolga-Aabla peale.

Kui ka selles suunas hakkas orienteerumiskaart läbi saama ja omal mõtted otsas (maaret ju ka ei olnud, keda vales teevalikus süüdistada :)), siis viimases hädas kasutasin õlekõrt ja helistasin sõbrale (Priit Överus) ja sain teada, et tähistus on hoopiski Loksa teeristist. Kuna mina olin parasjagu Hara teeristis, siis keerasin sealt Harale ja läbi Loksa jõudsin lõpuks ka neljapäevaku stardikohta. Kõige parem oli selles loos see, et sellest kohast, kus alustuseks tagasi keerasin, jäi neljapäevaku starti umbes kolm kilomeetrit, mina aga tegin umbes 40 kilomeetrise tiiru :).

Aga neljapäevak ise oli mõnus - igatahes tunduvalt parem, kui see kaks päeva tagasi toimunud teisipäevak Keila-Joal. Kuna ma olin autoga juba enamuse tänasest vigade normist ära teinud, siis kolmveerandi rajast suutsin joosta ilma vigadeta. Siis vist aga hakkasin juba lõppu ootama ja suutsin kolme järjestikuse punktiga teha kokku umbes viie minuti jagu vigu. LOLL PEA ON IKKA KERELE NUHTLUSEKS!

mudalugu

Viimasest XDream seiklusest on möödas juba peaaegu nädal, aga kired mudaseikluse ümber ei taha vaibuda. Suurepärase loo viimase XDream-i mudaseiklustest on kirjutanud Eduard Pukkonen, võistkonnast nr 41, Suprema:

Start läks hästi, luurekäigul valitud kanuusid küll ei saanud, kuid heas kohas paiknev samalaadne riistapuu õnnestus siiski ära haarata.

Peale esimest lihtsat kanuupunkti (poi keset jõge) olime liidrite hulgas, kaugemal eespool sõitis Salomon, meie kohe Aventura ja ISC järel. Läheduses oli veel võistkondi, aga nimesid ei tea.

Teise punkti võtmiseks tuli teha rajavalik, milles nimetatud võistkondade orienteerujad olid üsna üksmeelsed – kanuu ette saata ja jooksuga võtta teine (või ka kolmas punkt). Meie plaan nägi peale teist punkti poolsaare otsas kokku saada ja siis üle väikese lahe koos kolmandasse, nüüd juba legendaarsesse KP33-sse aerutada.

Üksiku talu juures hüppasimegi järjest kanuudest välja ja võtsime ebamäärase ortofoto järgi suuna otse itta. Nautisin turvalist positsiooni Heiti Hallikma ja Maret Vaheri järel. Mis seal ikka ise rabeleda, asjatundjad ju ees, ehkki esialgne plaan oli rohkem vasakult ehk lõunast minna, laiemast vesisest alast ringiga mööda.

Kusjuures see oli tõepoolest minu hääl, mis “Appi” ütles :). Oli see siis paanika - ilmselt mitte, olin sel hetkel omadega täiesti sees - puhtas mudas. Ei saanud enam edasi (vähemalt algul tundus nii) ega tagasi. Olin mitte niivõrd paanikas, kui vihane oma abituse pärast, tundsin kuidas minutid kihutavad ja mina olen ühe koha peal. Igatsesin sel hetkel kohutavalt võistkonnakaaslaste ja kanuu järgi, mis aga oli minust kaugel, väga kaugel.

Aga mis ma siin seletan, lugege parem Eduardi lugu, hoolimata loo algul olevast hoiatusest, tundub minule küll kõik sealkirjeldatu vägagi tuttav, justkui oleks ise seal viibinud ... :)

häda ja viletsus

Tänane plaan oli osaleda Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 17. etapil, Ülemiste metsas. Noh, osalesimegi – mina jooksin ühe ringi ja alustasin teist, kui mulle kõndis vastu üliõnnetu maare, kes oli õnnetult jäänud jalgupidi mingi rauast juraka taha ja kukkunud. Lõhki olid mõlemad peopesad, vasak küünarnukk, ja külg. Nii saigi spordiõhtust ravitsemisõhtu :(.

Maarel oli vist ikka väga valus, sest seda ei leevendanud isegi rumm. Viimases hädas saime mõningast leevendust maare õde Pille antud soovitustest, ning oma osa valu unustamisel oli ka vaadatud filmil – „Lotte Reis Lõunamaale”.

[updated by maare] uskumatult valus oli jah, poleks uskunudki. tänagi istun peamiselt ühe külje peal ja klientidele kättpidi tere ei anna. igaljuhul teine kord valin mõne muu, vähem valusa viisi tselluliidi vähendamiseks kui seda on mahariivimine mööda kruusateed :)

pärast kodus veel arutasime, et kui selline asi oleks näiteks Xdreami rajal juhtunud, oleks ilmselt põlved puhtaks kloppinud ja edasi jooksnud. pärast oleks juba ära unustanud. aga kuna võistlust ei olnud, siis oli aega hädine olla .. kohe täiega ..

orienteerumine Keila-Joal

Eile võtsime maarega osa OK Nõmme korraldatud Keila-Joa teisipäevakust. Ehkki kohale sõites oli kohati tunne, et äkki ikka polnud hea mõte orienteeruma tulla, vihma sadas ikka päris tugevalt, siis tagantjärgi olime enda otsusega väga rahul.

Natukene ebamugav oli ainult riietumine, aga kui kord juba metsa sai, siis puude all ei saanud enam arugi, et vihma sajab, eriti pärast esimest paarisada meetrit, kui puuoksad sind läbimärjaks olid pühkinud :).

Orienteerumine mul väga hästi ei sujunud – maastik oli pidevalt natukene teistsugune, kui kaardile joonistatu põhjal oleks oodanud. Kaart oli äärmiselt halvasti loetav. Vigu kogunes kokku umbes 8 minuti jagu. Kui kodus vana kaardi ette võtsin, siis oli asi selge – uus kaart on täielik haltuura, et mitte kehvemini öelda. Haltuura autorina on siin kirjas Kaido Nurja.

Tundub, et OK Nõmmel on oma stiil – selleks, et varasema kaardi joonistajale tema tehtud töö eest mitte maksta, siis võetakse vana kaart ja joonistatakse lihtsalt ümber. Sama stiil oli vanasti ka klubil Orion – mäletan ühte juhtumist Nelijärve orienteerumiskaardiga: 1995 aastal toimunud esimese 4-EST orienteerumisvõistluse jaoks joonistati täiesti uuesti ära Nelijärve-Jäneda maastik, joonisega läks (nagu alati) kiireks. Tegin selle tookord ära kahe ööpäevaga, kusjuures Leho Haldna istus peaaegu kogu selle aja minu kõrval ja kontrollis jooksvalt, sest tagantjärgi kontrollimiseks polnud enam aega. Aastal 1999 korraldas OK Orion Nelijärve maastikul orienteerumisvõistluse „Suvejooks”. Kuna Leho Haldna ja Viiu Rebane omavahel kaardi kasutamise suhtes kokkuleppele ei saanud, siis joonistati Ok Orioni poolt ümber lihtsalt vana Nelijärve kaart. Väidetavalt tehti ka uus välitöö, ainult et kaks lohku, mis minul kaheööpäevase joonistamise käigus kogemata küngasteks „muutusid” (unustasin lisamata langujooned) olid ka uuel kaardil kujutatud küngastena :) ...

Ahjaa, vasakpoolne kaartidest on aastal 2000 trükitud, Andres Kääri Keila-Joa orienteerumiskaart ja parempoolne siis eilne.

AREAL team

Seekord siis laupäeval, 19. augustil, toimus Hansapank XDream 2006 kolmas etapp. Toimumiskohaks Pikasilla. Seekordse etapi märksõnaks on muda. Tegelikult on emotsioone nii palju, et ilmselt kirjutan veidi pikemalt heiti.msn.ee-s.

Kuna sellel korral oli kohe kanuuetapil kasutuses hajutus, st. pooled võistkonnad saadeti ühele ringile ja teised teisele, siis puudub ülevaade meie üldseisust. Suur on meie üllatus-ehmatus, kui selgub, et AREAL team on kanuuetapi lõpetanud pool tundi enne meid ja oleme üldjärjestuses kolmeteistkümnendal kohal! Aga AREAL on seekordsel võistlusel tõepoolest kõva – nad võidavad meid praktiliselt kõikidel etappidel ja finišis on nende edu meie ees 44 minutit ja 14 sekundit! Tõsi võistkonna Salomon X-Adventure Team ees veidi vähem, aga kuna neil puudub üks märge, siis tund trahvi kukutab neid protokollis seitsmendale kohale.

Teine koht lõpuprotokollis on meile seekord täielik kordaminek. Minule isiklikult teeb eriliselt heameelt, et just AREAL team oli see, kes meid võitis – on nad ju viimase kolme aasta jooksul olnud mitmeid kordi esikolmikus, aga esikoht oli neil senimaani puudu. AREAL auks peab ütlema ka seda, et ka kõige teravamas konkurentsis on nad alati jäänud sõbralikuks ja abivalmiks – loodan väga, et nemad meist sama arvavad.

Aga AREAL team peab lisaks esikohale tähistama nüüdsest 19. augustil ka oma sünnipäeva. Täna hommikul tööle sõites kuulsin, et laupäeval oli liiklusõnnetustes hukkunud jälle kolm inimest, aga palju ei puudunud, et kolmest oleks võinud saada viis ... või kuus. Nimelt jalgrattaetapil, kui nad seal kolmekesi, ratta lenksu kohal küürus sõitsid, põikas vastusõitva auto tuulest välja teine auto, kaldudes suure kiiruse tõttu tugevasti kurvist välja. Õnneks tõstis Anti juhuslikult pea ja ... hüüda teistele polnud enam aega ... Anti suutis teistele ette lõigata ja nii lõpetas võistkond seekord kraavis, Raulil oli ühelt küljelt nahk maas, lisaks põlv, küünarnukk, peopesad. Teised pääsesid kergemalt, ja palju kergemalt kui ... oleks ...

Tagantjärgi jõudsid AREAL team liikmed selles üksmeelele, et vist olla olnud „vahtralehega” auto. Ning veel – Antil polnud see esimene kord pääseda, tema teine sünnipäev on 28. septembril, kui ta 1994. aastal pääses eluga laevalt „Estonia”.

NB. Maare juttu, „Xdream - teeneline katkestaja”, saab lugeda aadressilt heiti.msn.ee.

TON Vardil

Tänase õhtu sisustasime Vardil, kus toimus orienteerumisneljapäevak, umbes 55 kilomeetrit Tallinnast mööda Pärnu maanteed Pärnu poole. Võiks öelda, et Vardil on suhteliselt keeruline orienteeruda, põhjuseks see, et maastik on „ujuv” – ebamääraste reljeefivormidega segamets, palju võsa ja raiesmikke. Aga rajameister Rein Rooni oli suutnud teha väga hea raja – etapid olid keerulised lahendada, aga punktid asusid konkreetsetel objektidel. Raja pikkus 8.41 kilomeetrit ja 20 kontrollpunkti. Suuri vigu ei teinud, aga väiksemaid tuli selle eest hulgaliselt. Selle eest aga polnud täna enam õnneks jooksmine nii raske ja vastumeelne, kui eelmisel nädalal.

[updated by heiti 18.08 at 08:49] Sain eile, kohe raja alguses herilastelt paar korda nõelata – jalg siiamaani veel valutab.

Indoneesia!

Eile ostsime ära lennukipiletid Tallinn – Amsterdam – Jakarta. Aeg jaanuari lõpp – veebruari algus. Lisaks ostis maare veel uue Lonely Planet raamatu – loomulikult Indonesia :). Nüüd on vaja leida veel mõned Indoneesia kaardid ja siis saab hakata planeerima reisi.

Niipalju juba teame, et Indoneesia kõrgeim tipp, Puncak Jaya (ka Carstensz Pyramid) (5 030 m) asub Uus Ginea saarel :). Aga sinna me ilmselt ei lähe, sest:

Carstensz Pyramid is one of the more demanding of the two principal Seven Summits peak-bagging lists. It is held to have the highest technical rating, though not the greatest physical demands of that list's ascents.

Küll aga külastame muid huvitavaid paiku. Kes tahab kaasa tulla?

Montenegro ...

... pildid ja jutud on nüüd siis valmis kirjutatud ja üles riputatud.

Ettevalmistus Xdreamiks: rattatrenn

Kuna juba järgmisel nädalavahetusel toimub Xdreami järjekordne osavõistlus ning B- rada stardib rattaetapile, pidasime pühapäeval õigeks teha üks väike rattatrenn, et saaks sadulamaitse jälle selgeks. Viimati saigi sõidetud Siku matkavõistlusel, nii et ratta selga uuesti istuda oli viimane aeg. Sest parem hilja kui..

Startisime siis sõprade Raivo ja Viivi maja eest Veskimöldrest ja asutasime end Vääna poole. Harku mõisa juures liitus meiega ka Ave ja edasi jätkasimegi nii- mehed ees kihutamas ja lõpuks teist teed minnes ning meie Ave ja Viiviga omasoodu. Ma küll tahtsin alguses Viivit meestega trenni tegema ajada, kuna kartsin, et tal meiega igav võib olla (Viivi nimelt siis võistleb Garmonti nimelises naistetiimis ja pistab Xdreamil edukalt rinda tugevaimategi meestega, lisaks veel saavutused orienteerumisvõistlustelt..) aga Viivi jäi siiski meiega ning ma loodan, et lõppeks meie liikumiskiirus talle väga aeglane ei olnudki.

Vihma küll tibutas, aga väljas oli soe, liikusime Harkust Vääna poole, valides suurte maanteede vahel asuvaid kruusa- ja metsateid. Need on seal väga kenasti sõidetavad, ma ei olnudki varem sealkandis käinud s.t metsavahel niimoodi, suurt teed mööda küll. Kaardi pealt paistab et väikesed teed nagu lõpeksid vahepeal ära aga tegelikult saab täiesti edukalt sõita välja Harkust Väänani (u 10 km üks ots). Vääna külje alla jõudes otsustasime, et veel siiski tagasi ei pööra ning põrutasime edasi, tegime tiiru kuni Türisalu panga alla välja ning Naage nimelise küla ümber ringi. Teel sattus ette nii mõnigi tuttav koht, kus sel või eelmisel aastal o-päevakutel joostud, Viivi muudkui seletas juurde, et millisel o-kaardil (Vääna, Türisalu, Keila- Joa jne) parasjagu asume - tegijad teavad Eestit jagada ka orienteerumiskaartide järgi:)

Veidi enne Naage küla sõitsid mehed meile jällegi vastu, Heiti kõige ees nagu poleksi hommikul ca 17km Viimisse auto järgi sõitnud, siis Randy ja Raivo järgemööda. Nemad siis olid veidi teist teed läinud ja liikusid meile vastu, veidi kiiremini ka. Millest meie tegime sobiva järelduse, et selleks ajaks kui me lõpetame on saun juba soe - nii oligi:) Kokku kogunes 47 kilomeetri kanti ja veidi üle kahe tunni- selline paras pühapäevane trenn. Tagasiteel oli lagedal väljal vastutuulega ikka tükk sõtkumist - ehk on sellevõrra nüüd Xdreamil kergem jälle..

Pärast olime sauna ja söögi-joogi kuhjaga ära teeninud. Mõnus.

EMV sprint

Laupäeval osalesin siis üle hulga aja (võiks öelda, et sel suvel esimest korda) orienteerumisvõistlustel, Eesti MV orienteerumissprindis, Palmses. Rada 3.09 km ja 14 kontrollpunkti.

Ikka veel andis tunda see kolmenädalane puhkepaus, lisaks ei sujunud ka orienteerumine. Kui majade vahel suutsin end veel jooksma sundida, siis metsas tekkis kohe tunne, et jooksen orienteerumise tavarada ja lasin kiiruse alla. Metsa-osas tegin ka pooleteise minuti jagu vigu - 5. ja 6. punktiga mõlemaga 20 sekundilise teevaliku vea ja 11. ja 13. punktiga sama suured suunavead. Tulemus on nagu on - protokollis on minust eespool ainult tõsised, treenivad sportlased nii, et kurta nagu ei tohiks. Ja ega ma kurdagi tegelikult, sest rada oli väga mõnus, samuti korraldus ja ilm viimase peal - sain ülimalt positiivse orienteerumiselamuse.

Siin tulemused ja SI-ajad.

me ei tegele ainult spordiga ...

Üks tagasihoidlik sõber, kui kuulis et sel nädalavahetusel teeme jälle sporti, kirjutas oma mailis:

kas te ei võiks vahelduseks tegeleda näiteks ohjeldamatu
joomise, paduseksi või lihtsalt millegi kriminaalsega?

ma juba täitsa mures teie pärast ...

Nüüd tahaks tema muret kummutada - nimelt pole me viimase kolme nädala jooksul muud teinudki, kui käitunud vastavalt tema soovitusele. Osa viimase aja tegemistest sai just pandud sinna heiti.msn.ee aadressile, natuke pilte ja natuke juttu - nüüd on vähemalt algus tehtud ja stiimul reisijutt lõpuni ära kirjutada ning üles panna, sama piltidega ...

Google Maps ruulib – kaua veel?

Tegelesin eile veidi meie viimaste reisimuljete digitaliseerimisega, st. reisipäeviku ümberkirjutamisega. Järgmiseks reisiks peab oma muljete talletamiseks vist midagi kaasaegsemat välja mõtlema, kui pliiats ja märkmik. Huvitav kui mugav on variant mobiiltelefon + klaviatuur mobiiltelefonile ...

Aga muljete ümberkirjutamise käigus avastasin, et Google Maps on tugevalt täiendanud oma kaartide andmebaasi – Venezuela kohta on tekkinud igatahes hulgaliselt uusi, kõrgresolutsiooniga satifotosid, nendest kohtadest, kus meie käisime näiteks Ciudad Bolívar, Valencia, Maracay, Merida, Canaima ja äkki veel midagi ...

... huvitav kui kaua Google veel endale kasutajaid juurde ahvatleb, enne kui selle teenuse tasuliseks muudab ...

Raske, väga raske

Täna võtsime maarega osa Stamina Tallinna Hansapanga tervisejooksust, Nõmme spordikeskuses, st. maare osales Hansapanga tervisejooksul ja mina jooksin temaga niisama kaasa, joostes ühe viiekilomeetrise suusaringi. No ausõna ei mäleta enam, millal viimati nii raske joosta oli. See kolmenädalane puhkus on küll väga halvasti mõjunud. Huvitav, kas rohkem on süüdi laisklemine või veinijoomine, st. kumba tegevust tuleks järgmise puhkuse ajal vältida – isiklikult arvan, et pigem tuleks veidi liigutada, ei ole ju võimalik minna reisima ja jätta proovimata kohalikud veinid :).

pildid

kormoranide mereretkest on nüüd ka üleval. Siin. Mrl ja Tuut kirjutavad ka.

linnamõtteid metsa kaasa ei võeta...

...on tänase teisipäevaku järeldus. Päevak ise oli suhteliselt urbanistlik- militaristlikus Männiku metsas, kuid linnamõtteid ei tahtnud ka seegi mets. Alguses tundus rada suhteliselt lihtne ja oli ka. Vanade sõjaväerajatiste vahel, seal kus korra ka Hansapanga tervisejooks toimus. Vaid kaks punkti asusid eemal metsavahel. Kuid just nende kahe punkti võtmisega läks mul kõvasti aega ja edasi tagasi jooksmist. Ikka täitsa mööda jooksin ja korra juba plaanisin allaandja näoga metsast välja lontimist, kuid siiski jätkasin. Siis veel lõi kramp labajalga ja jalanõu hakkas hõõruma, nii ma seal siis tasapisi liipasin. Tulemuseks kulus 5 km raja võtmiseks üle tunni.

Mõnikord on mul joosta kohe kuidagi eriti raske, jalgade küljes on nagu telliskivid. Ja selline päev oli täna siis jälle. No mitte ei liikunud edasi. Ei tea, kas süüdi oli umbne ilm või linnast kaasa võetud mõtted, mis pea pulki täis ajasid. Ilmselt mõlemad. Metsas aga nägin ühes kohas väga huvitavat pilti - raba taga raagus kuused- männid, mis asusid nagu udu sees. Peaaegu nagu mingis õudukas... Tegu ei olnud siiski minu nägemusega, vaid nagu koju sõites selgus, oli terve Tallinn nagu udu sees. AK tõi asjasse selgust: Venemaa metsapõlengute suits ulatub siiani.

Mõtlen siis linnamõtteid edasi. Tulevikku suunatud vestlus viis täna ootamatule vaheetapile... Võib olla on nädalalõpuks selgus käes. Et siis vaatan, kas nii sobib mulle paremini.

täna öösel me ei maga ...

Nii, lõpetasin just Ihasalu orienteerumiskaardi muutmise ja parandamise. Homseks (st. tegelikult küll tänaseks) jääb radade vormistamine. Siis saavad inimesed Ihasalu metsa kaardiga jooksma minna. Ja kui nüüd neljapäevak jätkuva tuleohu tõttu ära jääb, siis olen küll kuri :). Head ööd.

Alar Siku IV Matkaseiklus

Reede õhtuks jõudsime, marsruudil Tallinn – Rapla – Viljandi – Pikasilla – Otepää õhtuks väikese Munamäe puhkekeskusesse, kuhu Rain ja Kaisa majakese olid broneerinud. Nii sai laupäeva hommikut kasutada kasulikult – magada, selle asemel et hirmvara sõitma hakata. Aga kell kümme olime igatahes Võrus, Roosisaarel ja kell üksteist stardime võistlusele.

Võistlus oli väga huvitav – kõik etapid olid tehtud valikorienteerumisena, kus etapi algul antakse kaart, millel punktid, mis tuleb läbida vabalt valitud järjekorras. Kaardina oli kasutusel Eesti Põhikaart mastaabis 1:20 000.

Alustasime jooksuetapiga Võru linnas, kus põnevuse lisamiseks olid punktid pandud võistluse sponsorite esindustesse – nii sai jooksuetapil külastatud näiteks Favora tanklat, Võhandu trahterit, õlletuba „Õlle 17” jne. Oleks veel õlletoas ka õlut pakutud, siis oleks minu õnn küll täielik olnud – nimelt oli see võistlus minu jaoks esimene liigutamine pärast Leedu seiklusvõistlust (kui mitte arvestada ebaõnnestunud katset vallutada Bobotov kuk). Aga lõpetasime jooksuetapi napilt enne ülitugevaid võistkondi MYRACARU 2 ja Tirijad, ning jätkasime kanuul.

Kanuuetapp oli selle võistluse kõige huvitavam etapp, kus väga palju erinevaid, võrdseid variante ja parimat varianti ei teadnud ilmselt rajameister isegi. Ilmselt ei olnudki ühte, parimat varianti, kuna võistkonnale, kelle tugevam külg on sõudmine sobis paremini üks variant ja võistkonnale, kes tahtis joosta (ja kanuud kanda) jälle teine. Meie näiteks sõitsime kanuuga piki Võhandu- ning Vahajõge Tamula järveni ja käisime siis joostes kolmes punktis – väga hea variant, mille ainsaks miinuseks oli see, et Vahajõgi oli väga madal ning kinnikasvanud, mis aeglustas tunduvalt liikumiskiirust. Etapi lõpetasime kohe kahe MYRACARU võistkonna järel.

Jalgrattaetapi suurimateks elamusteks olid muidugi leidmata (hiljem selgus, et vales kohas olnud) kontrollpunkt Verijärve ääres ning lisaülesanded – toru täitmine veega, et sealt pall kätte saada, rõngaste täpsusviskamine jne. Ja kui me siis jalgrattaetapi lõpetasime, selgus, et sellega võistlus veel ei lõppe, vaid tuleb lahendada veel trilemma – läbida lisakontrollpunkt vabalt valitud vahendiga, joostes, kanuu või jalgrattaga. No trilemmat tegelikult ei tekkinud ja kõik võistkonnad valisid jalgrattavariandi.

Lõpetasime võistluse teise kohaga võistkonna MYRACARU 2 järel kes, nagu selgus, olid võtnud vales kohas olnud punkti nii, et ei saanud arugi et see vales kohas on (häbi Ott! :)), ning edestasime napilt Haanja Rattaklubi võistkonda HRK Kerekunnu. Täpselt sama tugeva tulemusega lõpetas naiste seas võistkond KAM, kes kordas oma eelmise aasta saavutust.

Ning pärast võistlust siis saun ja Heigo sünnipäev ja muu – venis mõnel vist sujuvalt hommikuni.

Puhkus lõpusirgel

Läbi on puhkuse kaks esimest osa – 23. ... 25.07. osalesime kormoranide üleilmsel Eesti väikesaarte tuuril, etapil Rohuküla – Kihnu – Ruhnu – Rohuküla. Tuur oli mõnus, hoolimata sellest, et Kihnu naised olid undrukud seljast võtnud ja kihutasid motikaga mööda saart tavalistes riietes ning Ruhnus pani karu `rotti` ja virutas Ruhnu sadamat ehitavalt BMW omanikust ekskavaatorimehelt ära süütevedeliku :).

26.07. ... 03.08. avastasime aga külastasime maailma üht noorimat, kui mitte kõige nooremat riiki – Montenegrot ja ühes sellega ka Bosnia-Hertsegoviinat ja Horvaatiat. Sellest reisist on meil terve märkmikutäis reisimuljeid ja loomulikult sadu pilte – nii Eesti saartelt kui ka Balkanilt.

Aga praegu oleme teel Lõuna-Eestisse, kus homme kavas `Sikutamine`, ehk Alar Siku matkavõistlus. Minul on igatahes selle võistluse eelmise aasta lõpubanketiga seonduvalt terve hulk mälestusi :) ...