Latvija Adventure Raid 2006

Kirjutasin veidi ka kahe nädala tagusest seiklusvõistlusest Latvija Adventure Raid 2006 aadressile http://heiti.msn.ee/. Tahaks siinkohal tänada Svend Liivranda võistkonnast Twister Adventure Team, kelle suurepäraseid pilte võistlusrajalt siin kasutasin.

Võistluste ametliku kodulehekülg asub aadressil http://www.raid.lv/.

Kurat!

Köögilaua ääres kohvi juues ja aknast välja vaadates häirib midagi ... algul ei saa arugi ... muidugi, PÄKPIKKU POLE OMAL KOHAL! Vaevalt, et päkapikk viitsis vastu külma talve reisima minna, ilmselt on keegi paha inimene selle jälle minema viinud.

ELION DigiTV

Veel - eelmisel neljapäeval käis meil tähtsa näoga Elioni tegelane ja paigaldas meile Elion Kodulahenduse - (internet + telefon + DigiTV). Päris tubli mees oli - ajas aga manualist näpuga järge ja sai kõik vajaliku niimoodi ühendatud.

Praegu sain näiteks allalaadimise kiiruseks 3.9 Mbit/sec (kui Maare vaatab samal ajal televiisorit), ehk natukene rohkemgi, kui Elion praegu lubab. Siinkohal tänud Parasiilile, kelle internetipurki siiani kasutasime. Ega me muidu polekski endile seda va `Kodulahendust` võtnud, aga Parasiili internetipurgiga oli selline jama, et see toimis ainult meil `kabinetis` ja `mõnusalt` voodis selitades me internetti ei pääsenud.

Remont!

Viimase aja moeasjaks on saanud oma kodu remontimine - nii ka meie, noored ja moekad nagu oleme :), alustasime remondiga. Laupäeval tõstsime voodi elutuppa ja alustasime magamistoas tapeedi mahakiskumisega ... (ja kuna meil on ära otsustatud, et magamistuppa televiisorit ei tule, siis kolis voodi nüüd ise televiisori juurde) ...

Tegime plaani, et üritaks iga päev tund aega remondile pühendada - kuna eile oli meil massaaž ja muud mängud :), siis täna igatahes möllasime magamistoas vähemalt kaks tundi. Lisaks tellisin täna ära garderoobi sisu magamistuppa. Korralike Kalamaja elanikena kasutame peaaegu Kalamaja firma, Garderoobispets teenuseid. Tõsi, uksed ja sein sai tellitud Tank (Indoor Systems) -ist. Kas keegi oskaks soovitada mõnda firmat, kes valmistaks puidust aknaid, mis Kalamaja majale sobiksid?

Ja veel - Palju Õnne Mann!

Xdream - lõpp hea, kõik hea:)

Xdreami viimane, sprindietapp, toimus siis Võrus, võistluskeskus asus Kubija hotelli külje all. Minu muljed võistlusest - suurepärane punkt sellele võistlussarjale.

Vapper KAM startis nagu ikka - ülevas meeleolus. Algus läks meil ka üle ootuste hästi - esimesse kontrollpunkti minemiseks valisime ringi mineva asfalttee ja punktini jõudes selgus, et selle valikuga vältisime enamike võistkondade poolt tehtud suunaviga. Ühesõnaga oli keegi eespool valest teerajast ära keeranud ja kogu rahvamass oli robinal järgi tulnud - kuna rahvast oli päris palju, siis kitsal metsateel ümber keeramine võttis ikka omajagu aega. Meie olime selleks ajaks juba punkti võtnud ja kui vaheaegu vaadata siis liikusime kuskil 20. kohal - ülikõva. Kogemata muidugi:)

Järgmiste rattaetapi punktidega läksid hunnik tegelasi meist muidugi robinal mööda aga üsna kaua püsisime siiski sellise seltskonna keskel, keda tavaliselt ikka finishiprotokollis tükk maad eespool kohtame. Vahetusalas kanuud valides tegime aga vale valiku - meie sõiduriist osutus kohmakaks ja vee peal äärmiselt kehvasti edasiliikuvaks. Sellega kaotasime silmist Garmonti tüdrukud ja ka Männikumäe Naised ning meile jõudis järgi lõpuks kolmandale kohale napilt meie ees platseerunud Piraaja. Lisaks ei taibanud me kohe, et kanuuga ei oleks olnud mõtet pikalt sõita vaid teispool järve asuvad punktid sai joostes kiiremini kätte. No ega me päris täpselt ei mäletanud ka mismoodi juhendis koosliikumise kohta kanuuetapil kirjas oli ja nii sõudsime kolmekesi ikka kolm kanuupunkti läbi, risti- rästi üle Tamula järve.

Roosisaare juures aga ärkas meiegi nutikus- lasime Ave maale ja ise panime Katiga üle järve vahetusala poole ajama. Ave jõudis vahepeal joostes võtta kaks kontrollpunkti, kusjuures ühe võtmiseks oli tarvis turnida silla käsipuust väljaspoole ja ootas meid juba rannal. Vahetusalasse suundusime ikka koos - sõiduomadusteta kanuud kaldaäärses vees järel vedades. Selle tükiga möödusime taas Piraajadest.

Siis algas jooksuetapp Siku võistlusest juba tuttavatel Võru linna tänavatel. Spordihoonesse, kus ootas meid lisaülesanne, liikusime koos ammuste sõprade/rivaalide Aatomikega kuid nemad arvutasid meist ilmselgelt kiiremini või oskasid paremini pinke lugeda. Lisaülesandena tuli siis lugeda ära kõik hallis olevad rohelised, punased ja hallid pingid ning saadud summad kokku liita halli põrandal olevate numbritega. Kirjutusvahendi said alles hallist väljaspool, kus tuli lõpuks vastused välja kirjutada. Väikese viperustega saime selle tehtud ja tagasi vahetusalasse. Teel möödus meist jällegi Piraaja:)

Jäid veel mõned rattapunktid ja kaardi järgi ootas võistluskeskuses meid veel jalgsietapp. Kuid mitte ainult, selgus et ka teine lisaülesanne - paintballi kuulidega täpsuslaskmine. Iga möödalasu eest karistuseks trahviring. Meie saime kolm ringi, mis tähendas, et Kati sai kaks lasku täiesti pihta!

Need tehtud, vaatasime eesseisva jalgsietapi kaarti. Alguses tundus et hirmus pikk - ei oleks sprindietapil sellist oodanud. Aga veidi uurides selgus, et optimaalne teepikkus oli 4,1 km ja tegemist oli valikorienteerumisega. Seisime ja arutasime, et kumbat pidi ringi teha, aega oli, sest Piraajad olid startinud meie ees kõva edumaaga - siis kui meie rattaetappi lõpetasime tulid nemad juba jooksuetappi alustades vastu - aga vahepeal saime me ju ka kolm trahviringi. Tagapool polnud aga ühtki teist naiskonda otseselt "ähvardamas". Otsustasime läbida etapi päripäeva. Kõige otsem tee esimesse punkti oli ujuda üle kitsa järvenina. Mõeldud- tehtud, hoolimata fotograafiülesandeid täitnud Tautsi kahtlevatest repliikidest. Aga mis Xdream see on, kui ujudagi ei saa!:)

Üldiselt saime valikuga üsna hästi hakkama. Teel kohtasime endile ootamatult jälle Piraajat, kellele kogemata olime järele jõudnud. Päris samas järjestuses me valikus ei liikunud, kuid ometi siis, kui meil jäi võtta viimane punkt, nägime neid finshi poole liikumas.. Läksime ilgelt ähmi ja tegime kohe kerge suunavea. Kuid leidsime viimase punkti siiski üles ja panime finshi poole ajama. Siiski ei jõudnud - mis tähendas, et Piraaja lõpetas napi edumaaga kolmandana ja meie kordasime jälle oma traditsiooniks kujunenud neljandat kohta. Hiljem selgus, et meie neljandas kohas oli osaliselt "süüdi" ka sõber Raivo, kes nõutult tiirutavatele Piraajadele oli ühe konrollpunkti kätte näidanud:)) Aga tegelikult olgem ausad - Piraajad olid meist ikka füüsiliselt üle, sest nii jooksus kui rattas liikusid nad meist tublimalt kiiremini. Ilmselt on nende orienteerumisoskused aga sama kehvad kui meil.

Hoolimata järjekordsest neljandast kohast jäime võistlusega väga rahule. Ilm oli ju ideaalne ja tegelikult läks meil ikka väga ladusasti - ei ühtki suuremat lopsu rajal ja olime ikka uhked ka oma esimese rattapunkti õigest valikust:) Pealegi, meie aeg 3: 49 on ikkagi protokolli järgi lisaks naiskondadele nii mõnelegi meeste- ja segavõistkonnale püüdmata jäänud. Nii, et lõpp hea, kõik hea:)

Hooaja lõpetab X-Kaato Helsingi külje all. Sellele võistlusele läheb Team Everpro.ee koosseisus Heiti Hallikma ja Maret Ambur:)

Pildimaterjali Xdreami viimasest võistlusest näeb rohkem ikka meie veebist.

neljapäevaõhtu merel

Eile õhtul tegime pisikese meretiiru Tallinna lahel. Lugu ise algas niimoodi, et kihutasime maarega Piritale, kuna kokku oli lepitud start kell 17:30. Kohale jõudes (umbes viis minutit peale kokkulepitud aega) selgus, et kiirustamiseks polnudki põhjust, kuna sadamas oli ootamas ainult Elmar oma rekkaga, teisi polnud veel kedagi. Aga ju olid nad kusagil nurga taga piilumas, sest meie saabumise järel kulusid mõned loetud minutid ja oligi kohal kädistav parv kormorane.

Veel veidi ootamist ja kohale jõudis ka kapten Virko. Virko lõi Emeraldile kohe hääled sisse ja usaldas siis rooli Elmarile, ning läks ise muid laeva elutähtsaid süsteeme käivitama. Meie elasime üle mitmeid ärevaid hetki, kui Elmar, täis kiirusel treeningul Optimistide parve sekka sööstis. Aga Optimistid suhtusid meie purjekasse suht pessimistlikult ja kadusid kiirelt eest.

Muulide vahelt välja jõudes olid tuul ja lained päris head nii, et asi nägi täiesti purjetamise moodi välja. Tegime tiiru peale tervele Tallinna lahele: Pirita - Viimsi - Kalasadam - Lennusadam - Reisisadam - Pirita. Käisime külas ka Suurel Tõllul. Tagasi sadamasse jõudes oli juba täiesti pime.

Mõned üksikud lisapildid on pandud aadressile http://heiti.msn.ee/index.php?idPage=10065.

Karul külas

Ei see kelle juurest just tulime pole kurikuulus „mürakaru”, vaid täiesti „päris” karu, kes elab Tallinna Loomaaias. Nimelt toimus täna SK Tallinna Kompass poolt korraldatav Öine Seeriavõistlus (ja Eesti Sprindikarika viimane osavõistlus) Tallinna Loomaaias. Nagu ikka Tarmakutel – väga hästi korraldatud võistlus ja mõnus rada. Isegi lõvi ja karu olid organiseeritud oma puuridesse ja nii said orienteerujad mööda loomaaeda rahumeeli lipata :). Kusjuures pätsu maja eest lippasin tegelikult kah läbi.

„Austatud proua lektor, loenguks valmis..”

„… nimekirjas viis, kohal neli. Üks haige.”

Niimoodi tervitasid mind täna Kaitseväe Ühendatud õppeasutuse kadetid. Käisin Tartus nooremohvitseridele maksusüsteemi tutvustavaid loenguid lugemas. Minu etteaste oli nende valikaine „Analüütiline otsustusprotsess” raames. Kuulajatest saavad tulevikus vanemohvitserid ning kui hästi läheb, hakkavad nad tulevikus ka mõnda väeosa juhtima. See õppeaine siis peaks tulevasi juhte valmistama ette hakkama saamiseks igapäevase elu küsimustega, mis ühel väeosa juhtival ohvitseril ette võivad tulla.

Olin enne loengut veidi mures, et kas maksuasjad, kui väga spetsiifilised, neile üldse huvi pakuvad ja püüdsin läbivõetavat materjali vastavalt ka kohendada. Tagasiside aga oli täiesti meeldiv. Väga sümpaatsed noorhärrad, arutasid hoolega kaasa Eesti maksusüsteemi puudutavaid aspekte, küsisid küsimusi ja viimase loengupaari tegime isegi ilma vaheajata ning ikka jäi osa juttu veel aja lõppedes arutamata.

Hea on loengut pidada, kui näed auditooriumis vastupeegeldust, huvitatuid ilmeid ja saad kuulajatega elavat arutelu pidada. „Suur tänu Teile!” kõlas valveseisangus lõpetukseks. Päev läks täie ette:)

Tartu Rattamaraton

Kirjutan maratonist muljeid veid pikemalt hiljem.
Esmalt aga tahaksin öelda au ja kiitust Avele, kes sõitis välja aja 4:04 ja sellega saavutas naistest 40. ja N21 klassis 20. koha!

Võitjad finishis

ISC on juba tunnikese tagasi edukalt lõpetanud ja naudivad sauna. Järgmised tõenäolised lõpetajad - lätlased- on vähemalt tunni kaugusel. Nüüd võib olla ka juba kohal.

Vastupidavust veel rajal olijatele!

Teateid rajalt

Sain just telefonikõne: ISC on praeguseks hetkeks läbinud ühe väikse jalgsietapi (4,5 km), järgmiseks veel ühe etapi, mis koosnes rattasõidust (31 km) ja kanuust (26 km) ning hetkel pikal jalgsietapil. Peale selle läbimist jääb veel sõita rattaga (20 km), orienteeruda 4,5 km, jälle ratas 51 km ning siis ronimisülesanne, natuke veel ratast (8 km) ja vahepeal orienteerumist (1,5 km) ning rafting (1,5 km). Nii, et peaaegu kodus:)

Aga rada pidi oleme tõeline Läti rada. Leedu 36h võistlusega ei anna võrreldagi, Eesti omast rääkimata. Jalgsietapi jooksul on neil päris pikalt ka ujuda tulnud, sest kohati on vesi üle pea. Heiti ütles, et vappekülm hakkab just mööduma, sest päike hakkas paistma... prr... Endal aga oli hääl täitsa rõõmus ja elevil:)

Ühesõnaga, Normundsil, võistluse korraldajal, olla õigus olnud, et see pole algajate (siis minusuguste) võistlus. Ja Heiti arvas ka, et Kaja tegi õige arvestuse, et juba kevadel teatas, et Läti etappi nende võistkond plaani ei võta. Sest see on ikka päris raske. Uhh. Hoian ühes käes pöialt ISCle ja teises käes Peraküla vapratele naistele (pildil). Varbad on krussis teiste Eesti tiimide eest. Ei saagi seetõttu rohkem kirjutada.

Läti võistluse etappide skeemi näeb siit.

Homme on Tartu Rattamaraton.

Multisport Läti moodi

Kahe tunni pärast saab Lätis alguse Adventude Raid Baltic Cup´i kolmas, viimane osavõistlus. ISC ja teised vaprad Eesti võistkonnad valmistuvad parasajagu, pakivad varustust, segavad võlujooki:) Kaarte veel käes ei ole, see eest aga anti igale võistlejale kätte "raftinguvarustus" - tõeliselt väike ja pehme kummimadrats, mis ilmselt tähendab, et raftinguosa tuleb kõigil võistlejatel ujudes läbida, sest täiskasvanut ei pidavat see küll vee peal kandma. Aga noh, see on ju Läti!

"Multisport Läti moodi" - see kõnekäänd on Eestis seiklusportlaste seas üsna levinud ja tähistab põnevat ent katsumusterohket rada. Eestimaine Xdream sellele lähedale ei saa, välja arvatud ehk mõne üksiku etapi kaupa nagu näiteks oli Mudalugu Pikasillal, mis leidis väga erinevat vastukaja osavõtjate poolt.

Igaljuhul oli Heiti juba eile õhtust saati üsna elevil ja seda ilmselt ka Randy ning Rain. Kui täna neid teele saatsin, siis tegutseti juba seiklusvõistluse meeleolus ja -vaimus: süsteemselt, kiirelt ja asjalikult, silmad eesseisva seikluse ootel peas põlemas:)

Jõudu ja mõistust ISCle, vapratele Peraküla naistele ja kõigile teistele Eesti tiimidele stardis! Ja parasjagu õnne ka. Seda Läheb Lätis kindlasti vaja.

Ikka natuke kade olen ka:) Aga võib olla suudan olla kunagi ise ka nii osav ja tugev et seal ise startida (õigemini, et võistlus ka katkestamata läbida). Seniks tunnen uhkust ja headmeelt, et meil nii palju hakkajaid võistkondi on.

Korraldaja kirjutab:
approx. race lenght by disciplines:
foot (trekking, orienteering) - 47,5 km,
canoeing - 26 km
bike - 110 km
packrafting - 1,5 km
================
total: 185 km

distances were calculated using best/optimal route choice.
you will have also one ropes/climbing section in the race

Esimesel pildil ISC Leedu osavõitluse lõpus autasustamisel. Ja üks pilt ka enne starti - kaartide joonistamine. Noh, et mina ikka ka:)

kodus ... Moskvast

Pärast esmaspäevast Moskva messikülastust jõudsin eile varahommikul tagasi koju. Moskva on moskva, elutempo ja -stiil tiba meie standarditest erinevad:

- öösel oli hotelliaknast kuulda, kuidas piki Маршала Гречко prospekti, mis üsna kesklinnas, kihutasid sportautod vast 200-kilomeetrise tunnikiirusega.

- hommikul saime teada, et Moskva ja Šeremetjevo lennujaama vahel vajus läbi tänava veoauto, jättes järgi augu mõõtmetega 15×15 meetrit. Teades millised on seal ummikud juba tavaliselt, siis ei taha mõeldagi, mis seal esmaspäeva hommikul toimus ...

- esmaspäeva õhtul toimus Lužnikil Madonna kontsert, päeval maksid paremad kohad kontserdil 300 000 rubla ... räägitakse, et poole kontserdi ajal olla ülejäänud pileteid suisa tasuta jagatud ...

Ja siin siis ka hotellitoast puudunud vaade valgele majale ... ning hotell ise :).

Moskva

Tänane päev möödus Sõktõvkaris. Kell 18:50 startisime Moskva poole ...

... hotell Ukraina on küll hea koha peal, aga kahjuks on hotellitoa „õige” sein mingil põhjusel ilma akendeta, nii et „Valge Maja” jääb nurga taha. Homme saab õnneks (loodetavasti) koju.

Näh, panen siia veel ühe ilusa pildi, mis tehtud täna Sõktõvkari lennujaamas – tegemist on telefonineiuga, tema number on näha auto küljel :D.

Sõktõvkar (61°39'33.5829"N, 50°47'59.1046"E)

Tänane päev algas kell kuus hommikul Arulast – autoga Narva, taksoga Pulkovo lennujaama Peterburgis ja sealt lennukiga Sõktõvkar´i.

Olin siin viimati umbes viisteist aastat tagasi – peaaegu mitte midagi pole muutunud. Sõitsime Karuga PAZ-bussiga lennujaamast kesklinna ja registreerisime endid hotelli Sõktõvkar. Pärast kahekümneminutilist pingsat tööd suutsid kaks registratuuri memme meid hotelli registreerida.

Mäletan, et tol ajal sai samast hotellist käidud kaks korda päevas Dünamo suusabaasi suusaradadel trennis. Läksime seda Karuga kontrollima. Muidugi oli nii mõndagi vahepeal ka muutunud, raudteejaama taha oli tekkinud garaažide linnak, mõned lausa kahekorruselised. Garaažide vahelt läbi ... ja oh imet – Dünamo suusabaas oli endise koha peal ja baasi tagant algas rollerirada. Ja täiesti harjumatu Venemaa kohta – üllatavalt palju jooksjaid ... aga eks leidu ka Venemaal erandeid, sest nagu teatasid loosungid majadel – Сыктывкарец, сначит лыжник.

ettevalmistus Tartu Rattamaratoniks

Tegelikult mõtlesin, et sellel aastal ma Tartu Rattamaratonile küll ei lähe. Et hõbedase teenelise osavõtja märgi sain juba eelmisel aastal rinda ka. Samuti, et üldse ei taha seda starditrügimist ja et sel aastal on ikka oma 30 km pikem rada ka. Kuid kui selgus, et rattamaraton on samal ajal kui Heiti on Lätis Adventure Raid Baltic Cup´il (olgu öeldud, et vapper TurboKamm seal ei stardi seekord ... liiga valusalt on jäänud meelde Leedu korraldaja märkus selle kohta, et võistlus pole algajatele ... aga oodaku Läti meid järgmisel aastal!!), mõtlesin, et solidaarsuse mõttes pean ikka ise ka midagi pikemat ette võtma. Nii ma siis nüüd kirjas olen, stardinumber 1 800 - mitte just väga tulemustele orienteeritud koht aga ilus ümmargune see-eest :).

Kuid, ettevalmistuse eesmärgil külastasime nädalavahetusel Pilvit (-Heli Vettik) ja Andrest (Minn), kelle palkidest tehtud maakodu Arula külje all on äärmiselt õdus paik. Laupäeva hommikul saabus nii mõnigi sõber veel (Raivo, Tõnn, Heigo) ja startisime rajale. Meie Pilviga loomulikult oma tempoga. Sõitsime Läbi Arula Sihvale ja sealt väikese rigingiga maratoni rajale. Kokku umbes 2 h ja läbisime kõigest 40 km! Mäed on ikka hoopis teine asi kui pannkoogimaastikul sõita ...

Aga maratoni rajast võin öelda, et kui ilm on vihmane, võib rada nimetada tõeliselt raskeks. Arvasin tegelikult, et 30 km pikem rada ka osalejate arvu vähendab, aga võta näpust - tänaseks kirjas juba üle 2 900 osavõtja! Peaminister stardib numbir all 2 915.

Uskumatu! Siinkohal tahaksin küll kõigile pikale rajale startijatele öelda, et varuge aega, ärge kiirustage ning vaadake, et teil oleks rajal kaasas piisavalt jooki ning mõni turgutav suupiste mis toitlustuspunktide vahel naha vahele pista. Ja olge ettevaatlikud uuema, pikendatud rajaotsa läbimisel. Meie Pilviga tõsisemaid rajalõike ei võtnutki kuid mehed küll ja Raivo sai selle käigus ka pikema lenduri nimetuse. Ühesõnaga, märja ilma korral on pikendatud maratonirada ikka suhteliselt raske läbitavusega ja kui veel tuhat ja veel rohkem ratturit selle enne on läbinud ... Ausalt, mina vaatasin praegu järgi, et kaua see finish õieti lahti on :)

Tegelikult ilma naljata. Olgem rajal ettevaatlikud. Ärgem trügime elu eest stardis, rada on pikk ja jõuab veel mööda sõita küll ja olgem laskumistel ettevaatlikud - rada ei kulge siiski mööda siledat teed ning kohati tuleb laskuda suhteliselt ebatasasel rajal. Varutoit ja jook kaasa! Kes pole ratast eriti sõitnud, mõelgu parem lühema raja peale. 40 km on ka sellisel maastikul täitsa tubli tükk ette võtta.

Saustinõmmel ... ja mujal

Täna oli selline ajalooline päev, kus müüsin maha oma Harku korteri. Well, maare müüs :). Pärast seda üritasime ära vahetada minu viimasel XDream-il võidetud Nike Air Axxis-ed, aga see ei toimunud nii lihtsalt, kui korteri müümine :). Lõpuks halastas meie peale üks tütarlaps firmast Jalajälg ja helistas Viru keskuse Citysport-i ja leppis seal kokku vahetamise võimaluse.

Tänane neljapäevak Saustinõmmel sarnanes eelmisele, vähemalt ilma osas – kui päev läbi oli ilus ja soe ilm, siis neljapäevakule sõites hakkas sadama ja temperatuur langes 15 kraadi peale.

Pärast eelmist neljapäevakut avastasin, et koondarvestuses on mul täiesti reaalne võimalus neljapäevakud ära võita. Nimelt arvestatakse koondarvestuses 12 asemel 11 paremat tulemust ja kui viimased kaks korda osa võtan, siis saan täpselt vajaliku arvu tulemusi kokku, tuleb ainult viimased korrad hästi esineda – s***a ma esinesin (vähemalt täna) :).

Rada pikkuseks oli 9.05 kilomeetrit ja 21 kontrollpunkti. Ausalt öeldes ei istu sellist tüüpi maastik mulle eriti – kus punkti edukas läbimine sõltub veidi ka heast õnnest, mitte ainult orienteerumisoskusest. Lisaks häiris liiga tumedalt trükitud pruun värv, näiteks kippusid segi minema kaitsekraavid kõlvikupiiridega, ning reljeefi pooljooned radadega. Ning veel – kuna läbitavus ja selle kajastamine kaardil oli, nagu oli, siis jooksin nii palju, kui võimalik ringi. Aga mis siin ikka viriseda – loll on see, kes vabandusi ei leia ja millegipärast on orienteerumises niimoodi, et „tugevamatel veab” :). Tegelikult oli LSF Pronoking Team poolt korraldatud neljapäevak vägagi mõnus ja ladusalt korraldatud.

Pärast neljapäevakut käisime Viru keskuses söömas ja oh imet – isegi jalatsid õnnestus ära vahetada, saime maarele üliedevad goretex matkajalanõud :). Ja praegu oleme kodus, ja joome veini ning leiname taga kadunukest – korterit.

Mini- Anima

Mini- Anima tähendab lahtiseletatult väikesi animafilme või amatöör animafilme. Asjaarmastajate poolt tehtud lühikesi multikaid siis. Sellist nime - "Mini- Anima" kandis laste amatöörfilmistuudio, kus ma koos venna Mamburi ja õe Pillega lapsena käisin.

Nädalavahetusel said meie koduhoovis Raplas pea kõik Mini- Animalased kokku. Või vähemalt enamus põhitegelasi sealt. Eesotsas stuudio vaimse ema- isaga: Krista ja Jaan Urvet´iga.

See stuudio oli ikka üks äralõpmata lahe lastering. Tänu Mini- Animale saime reisida mimtel pool suurel kodumaal - mina käisin ära näiteks külas sõpusstuudiotel Gruusias ja Usbekis, lähematest kohtades rääkimata. Väga põnev meenutada, Gruusias näiteks pandi meid Inturist bussi ja ees sõitis vilkuritega miilitsaauto. Meie õppisime selgeks Gruusiakeelse "Suliko" ja grusiinlased üritasid, Muhu rahvariided seljas, Kaerajaani tantsida:) Tbilisis tänavaid ületasime niimoodi, et paks Gruusia poiss sidus kaelast lahti pioneerirätiku, lehvitas sellega kõige ees ja autod jäid seisma. Nagu filmis:)

Mitmesse kohta läheks huviga tagasi. Ja küllap lähen ka.

Meie stuudio tehtud filmid osalesid edukalt mitmel üleliidulisel konkursil. Aga mitte tulemus ei olnud nii tähtis, kui tegemine. Näiteks "Taignaloo" võtted kestsid väga mitu päeva ja selle aja jooksul jõudis tainas mitu korda hapuks minna. Mamburi poolt tehtud filmi "Kangus" tuli aga mitu korda ümber filmida, kuna ilmutamine ebaõnnestus. Seejuures kulus iga filmi tegemiseks jaoks vist viisteist tuubi hambapastat "Pomorin":)

Enamus meie stuudio tehtud filmidest on ka säilinud ja VHSile ümber lindistatud. Neid saime siis ka Raplas üheskoos vaadata. Kahjuks minu, Mamburi ja Pille ühistööna valminu kadus aga ükskord Kinomaja valvelauast jäägitult. Filmi pealkirja ma praegu ei mäleta. Aga selle lamenukk- filmi tegemine ja sisu on selgesti meeles: dinosaurusest peiu püüab võita naiskaaslase tähelepanu, laotades tema jalge ette küll lilli, pärleid isegi lõpnud looma, kuid ei midagi. Lõpuks ilmub mees välja, tossav Marlboro suus. Vat see paneb dinoneiu pea keerlema ning koos nad siis tossavad, kuni gramm nikotiini dinosaurused tapab. Lõputiitritena jookseb kiri: "Ja nii nad välja suridki.."

Aastaid hiljem, kui ma juba Tallinnasse olin kolinud, nägin trammis samasugust suitsetamisvastast plakatit. Dinosaurused, sigarett ja sama kiri... Vat ei tea, milline reklaamibüroo selle kujundanud oli.

Tore oli vanu asju meenutada - seda kuidas stuudio tegevus üldse alguse sai, kuidas korrusmaja keldriuumid kohandati Rapla KEKI abiga filmistuudioks, kuidas Jaan vanaldase koolidirektori ja võimuka suurrindlasest keemiaõpetajaga peetud lahingu võitis ja lapsed said kooliajast sõita vennasvabariiki festivalile ning seda, kuidas haridusministri Kretškina abi parteikomitees rusika lauale lõi ja käskis stuudiole toetusraha anda..

Hea meel oli veel ka sellest, et ema, kes paariaastataguse haiguse tõttu enam väga suurt seltskonda ei igatse, lasi ennast oma ratastooli troonil aeda teiste sekka sõidutada ning istus kaua seltskonnas ja võttis aktiivselt vestlusest osa:)) Tähendab, Mini- Anima ON oluline, mis siis et enam aastaid ei teguste.

orienteerumas ... Harkus

Tänane orienteerumisteisipäevak Harkus **** ********** ******. Ma **** ***** ******* ***, ******* ***** ****** ***. ***** ******** **** ******. Niipalju siis tänasest jooksust. Ja ïkkagi, ma ei saa aru, kuidas küll õnnestus joosta alustuseks punkte järjekorras 1. - 2. - 3. - 7. - 8. - 4. - ...

keegi ...

... keegi halb inimene kirjutas XDream kodulehe kommentaaridesse:

Hea tähelepanek kaasaelajal: kuhu jäid võitjate karikad??? Jah, kui võitjad koju läksid peale mudas müttamist ja ütlesid oma mehele või naisele et VÕITSIN. Siis kes seda ikka usub kui midagi pole ette näidata. Tossud võib ju igaüks ka poest osta. Milleks korraldajaid ikka kiusata eks nemad tea paremini milles põhjus. Võistlus tundus olevat väga ok. Leiaks meeskonna, tuleks ka järgmine kord jõudu proovima.

Pealt vaataja

See „hea Pealt vaataja” võiks soovitada, kuhu need karikad küll panna. Loodan, et korraldajad ei anna vastust ega ka karikaid ... ka järgmisel korral.

remont (ja muu)

Reede õhtu, nädalavahetus ja tänane õhtu möödusid remondi tähe all. Harkus sai korda tehtud elekter ja vannitoa sein kinni plaaditud. Lisaks kottide kaupa kraami minema tassitud.

Laupäeval jõudsime käia korraks ka Raplas (aga sellest ehk kirjutab Maare) ja pühapäeva mahtus väikene jalgrattasõit marsruudil Veskimöldre – Harku – Vääna – Naage – Keila-Joa – Adra – Humala – Kiia – Alliku – Veskimöldre. Seltskond oli mõnus ja tempo päris hea, kokku tuli 1:51:06 ja 51.4 kilomeetrit, seda mööda asfalti-, kruusa- ja pinnasteid, keskmine kiirus 27.2 ja max kiirus 43.0. Pulss av 131 bpm ja max 165 bpm. Naiste ralli toimus omaette rajal :).

Ja pärast jalgrattasõitu loomulikult saun ja uute veinide degusteerimine, kusjuures kõvemad degustaatorid ei raisanud oma energiat jalgrattakilomeetrite läbimisele, vaid hoidsid maitsemeeled erksad ja tulid vaid veine degusteerima :).

neljapäev või naljapäev?

Leheneeger viitab eilsele valitsuse pressikonverentsile:

Andrus Ansip:
Ma soovitan kõikidel minna Lotte filmi vaatama minna – see on üks väga hea film. Eriti on põhjust seda filmi vaadata õppeaasta alguses: inimesed saavad mõtteid, kuidas midagi leiutada ja eriti head mõtted tulevad pesumasina tegemiseks sellest filmist. Ka juurvilja koorimine ja tükeldamine saavad hoopis tormilisema arengu ja hoo sisse, kui see film on ära vaadatud. Aga Urmas tuleb ja räägib meile Leiutajaküla Lottest pikemalt. Mina pean ütlema, et mul oli seoses selle filmiga ka väike pettumus. Teatavasti, on onu Otto invaliid kellel on puust kõrvad. Huvi köeti filmis üles, aga puust kõrvu ei näidatudki. Vabandust, alustame pressikonverentsiga. Tõesti, hea film on, isegi vaatamata nende puust kõrvade puudumisele, on see väga hea film.

Lotteteemalisi arutlusi pikemalt Leheneegri juures või Valitsuse veebilehelt. :))))

midagi multisportlastele

Nonii paadunud multisportlased, selleks aastaks olete küll hiljaks jäänud aga ...

... kui „tavaline” seiklusvõistlus enam piisavalt ei eruta, siis on võimalik proovida midagi sellist – «Bubble Baba Challenge – 2006» – toimus see 26. augustil Sankt Peterburgis, Vuoksa jõel ja juba neljandat korda :).

Hea idee XDream korraldajatele, kui „mudaralli kanuudega” enam piisavalt võistlejate kirgi üles ei küta.