jälle Siberis

Võrreldes reisiga kuu aega tagasi, läks seekordne minek ilma viperusteta … peaaegu … tundus, et nädalavahetuse treeningud olid siiski veidi väsitavalt mõjunud.

Esimene paanika oli hommikul, kui ma kusagilt oma passi ei suutnud leida. Tellisin kähku takso, et enne lennujaama minekut käia läbi töö juurest, mis tundus olevat ainsaks võimalikuks kohaks, kust veel passi otsida. Taksot oodates ja rahulikult mõeldes tuli meelde, et pass on ju kindlasse kohta pandud, arvutikotti, mille igal juhul kaasa võtan.

Poolel teel lennujaama avastasin, et telefon on koju jäänud. Tagasi kodus, leidsin telefoni siiski jope põuetaskust.

Kuna Moskvas jäi meil viis tundi üleliigset aega, siis oli meid kutsutud parajasti käimasolevale puidutööstuse messile, ЛесДревМаш. Pärast mõnetunnist seiklemist ja messihalli otsimist selgus, et meile saadetud juhised, väljuda metroojaamas “Выставочная” ning jälgida edasi reklaame, pole piisavad – Moskvas on kaks metroojaama, üks nimega “Выставочная”, teine nimega “Выставочный центр” – meie olime valinud muidugi vale ja kolasime Ekspotsentri asemel hoopiski Ülevenemaalisel näituseväljakul.

Kohale jõudes selgus, et lubatud lumi oli mõne päeva eest külast läinud. See-eest on siin imeline Siberi sügis. Esimene öökülm maalis kõik lehised kuldkollaseks ja vaheldumisi roheliste kuuskede-mändidega on metsad hetkel tõelised kunstiteosed. Eriti ilus on vaatepilt oru nõlvalt, kui metsad on raamitud taamalt paistvate lumiste mäetippudega, kohalike väitel jäävat lumi mägedesse nüüd juba kevadeni.

Ilma üle pole samuti senini põhjust nuriseda, hommikune -8° C asendub lõunaks +12° C-ga ja pilvitu taevas, ning särav päike toovad sügisese värvikirevuse eriti hästi esile.

Pannjärve seikluslaager

Laupäeval kogunes mingi hulk seiklushuvilisi Pannjärvele, et teha mõned “juurdeviivad treeningud”. Kuna rattasõit männimetsas oleks olnud liiga lihtne, siis võeti suund Sirgala ja Viivikonna karjääridesse. Ja kuigi mõned üritasid pärast väita, et ratta kandmist oli rohkem, kui sõitu, siis GPS näitas midagi muud ja kvalifitseeris läbitud tee ikkagi rattaringiks.

Rattasõidu järgselt jätkati jooksutreeninguga, mis pimeduse saabudes asendus sujuvalt veeprotseduuridega Pannjärve SPA-s.

Öine treening koosnes peaasjalikult venitus- ja koordinatsiooniharjutustest, mille vapramaist vapramad lõpetasid alles siis, kui väljas taas valge.

Treeningtsükkel lõppes kontrollvõistlusega rulluiskudel, mille tarvis oli Pannjärvel värskelt valminud 2.4 kilomeetri pikkune asfaltkattega tervisering. Terviseringi avavõistlus lõppes meile lausa Taavi-Tiidu kaksikvõiduga. [pildid]

teisipäevaõhtune väike rattasõit

Kui varem poleks tänast, ühist jalgrattasõitu kokku leppinud, siis minul oleks see kindlasti tegemata jäänud. Lihtsalt +12° C ja vihm tööpäeva lõpus ei ole just see, mis mind innustab. Aga kokkulepe on ju vanem, kui meie ja veidi pärast kuut ajasin rattale hääled sisse ja hakkasin Pirita poole sõitma.

Algus on päris ropp, tunnen kuidas tagumik tagaratta alt üles pritsiva vee tõttu märjaks läheb. Kadriorus näen paari samasugust hullu, nagu mina ja mõtlen, et kas tõesti rattamehed teevad päevast päeva ja aastast aastasse, iga ilmaga rattatrenne – saan aru, kui vihmaga teha siuhti tunnine jooksuring, aga minna mitmetunnisele jalgrattaotsale …

Russalka juures unustan ratturid, sest meres on ujuja! Ja mitte niisama, et kähku sisse ja kohe välja, aga niikaua, kui mina ujujast möödun, näib ta veemõnusid täiega nautivat. Pärast seda tundub rattasõit ikka väga mõnus tegevus.

Pirita rannahoone juures kohtume Tiiduga ja keerame Mähe poole. Läbi Randvere ja Muuga, Kallaverest mööda, jõuame Jõelähtme singlitele. Singlitele keerates on parasjagu nii hämar, et saame lambid põlema panna. Vihm on lõppenud ja metsas on väga mõnus. Võrreldes minu Maxxis-tega töötavad Tiidu Racing Ralph-id mudastel radadel siiski tunduvalt paremini (rääkimata tasemevahest) ja nii keeldun otsustavalt Tiidu poolt pakutavast lisa, “seeneringist”.

Velotreki juures keerab Tiit oma, kiirematele ringidele ja jätab mind üksinda vastutuulega võitlema.

Tallinna Autovaba päev 2010

Seoses 16. … 22. septembril toimuva üle-euroopaline autovaba nädalaga, korraldasid Tallinna linn  ning Tallinna Keskkonnaamet selle raames Autovaba päeva ja  suure orienteerumisvõistluse Tallinna jalgrattateedel. Täiesti juhuslikult sattusime meiegi sellele “suurele” üritusele.

Võistluse järel võib öelda, et jalgrattateedega on Tallinnas väga pahasti. Rattateid oli armetult vähe juba enne starti meile antud kaardil “JALGRATTATEED TALLINNAS 2010”, aga tegelikkuses on olukord veel tunduvalt hullem. Kui autojuhid veel jalgrattureid märkavad, siis jalakäiatel on jalgrattateedest täiesti ükskõik, olgu need siis maha märgitud või mitte. Lisaks veel mõned pisiasjad, nagu kaootiline märgistus, teele jäävad kõrged äärekivid – jalgrattasõbralikkuseni on meil veel pikk tee.

Kalamaja kunnid

Algul oli vares kah aktsioonis, aga selleks ajaks, kui ma fotoka välja jõudsin otsida, kadus tal vist huvi.

vanalinnas

Tallinn, Vaimu tänav.

Timmo 40

… ja marurahvusmuusikakollektiiv Jurmala 73, Nõmmeveskil.

Xdream Grande Finale Roostal

Selle aasta viimane Swedbank Xdream oli emotsionaalne. Emotsioonid lõid lõkkele juba Xdreamile eelneval päeval, kui mingi osa võistlejaid üritasid korraldajate eest otsustada, et kas ja kus peaks toimuma kanuuetapp. Õnneks korraldajad niisama lihtsalt alla ei andnud ja viimase osavõisltuse üks lahedamaid etappe sai ikkagi teoks.

Stardis taas koosseisus Viff, Ott ja Heiti, nime all Kadarbiku Kanged, joogiks küll mitte Kadarbiku Kange, vaid mitu kraadi lahjem Kadarbiku toodang – Element. Esimene etapp, ERALDI RATTARALLI > 6.9 km LÄBIDA kpd, on selle aasta üks parimaid leide, mis kõikidel etappidel suurepäraselt toiminud ja nii mõningaidki ootamatuid ümberpaigutusi paremusjärjestuses tekitanud. Nii ka seekord.

Ehkki Ott tabab ära, et esimene punkt kõigil ühine ja püüab seda ka meile selgitada, siis minul on power juba nii üleval, et ei suuda tema mõttekäiku jälgida. Selle tulemusena sõidan mina esimesse punkti oma, kõige lühemat varianti, Ott aga koos Viffiga kõige pikemat varianti. Tänu sellele saan etapi lõpus oodata Otti, kellele “sõbralikud konkurendid” ratta käiguvahetajasse sõidavad, 7 minutit.

Lühikesele ühisele rattaetapile, RATAS 2.0 km, stardime 12-ndal kohal. Kahjuks (või õnneks) avastab Ott etapil, et tal jäi märkimata vahetusala punkt. Ott pöörab tagasi, mina jään teda ootama. Terve igavik hiljem, kui Ott peaks ammu tagasi olema, otsustan, et asi pole õige ja lähen Otile järgi. Ott on vahetusalas ja, nagu selgub, üritab parandada katkiläinud ketti, mis ilmselt sai eelmise etapi intsidendis kannatada. Õnneks saame vistkonnalt 78, JIT-team ketiluku ja jätkame. Oleme nende jamadega kukkunud kohale 60+ ja kaotame liidritele juba üle 14 minuti.

KANUU 4.9 km on lahe. Meie stardi hetkel on kogu mererand täis kanuusid vedavaid võistkondi. Mei otsustame siiski kanuud veidi sihtotstarbelisemalt kasutada ja lükkame selle veele. Tänu sellele hakkab meie koht iga etapiga kiiresti paranema: 42. – 37. – 29. Vahepeal üritame küll taktikat, kus Viff ja Ott kanuutavad ja mina joostes punkte võtan, aga üle põlve vees,  kivide vahel jooksmine on nii aeglane, et loobume sellisest variandist. Kõigele lisaks õnnestub mul ühe veealuse kivi otsa komistada ja kerge suplus ette võtta – õnneks on merevesi veel suviselt soe. Kanuu lõpetame kohal 24, otse orienteerumisstaaride, SKM! järel.

JALGSI 3.8 km näitab ilmekalt, et orienteerumise tiitlid seiklusvõistlusel ei maksa, võidame lausa SKM!-i, kes tavalisel orienteerumisel meid sel rajal vähemalt 5 minutiga võidaks.

Veel üks lihtne etapp, RATAS 7.4 km, tõuseme veel veidi ja oleme kohal 15.

JALGSI > 4.4 km VALIK: LÄBIDA 8 kpD 11 st. Viff paneb sellise tempo peale, et meie Otiga ainult ägiseme. Võtame kinni, meiega sama variandi valinud noororienteerujate võistkonna Suusa Jüngrid ja lõpetame etapi, olles tõusnud 9-ndale kohale.

RATAS 2.5 km, ratastega tagasi Roostale, kus meid ootamas Roosta seiklusrada ja minigolf. Saame seiklusraja juhendist, kus öeldud, et võib valida kolme erineva raja vahel, veidi valesti aru. Seetõttu jagame omavahel rajad nii, et iga liige läheb omale variandile. Mina satun rajale Männikumägi/RMK SK järel ja olen täielikus ahastuses. Näha on, et need mehed on sellisel rajal esimest korda, tempo on meil selline, et mul oleks aega vahepeal vähemalt kaks õlut ära juua.

Minigolfis näitab Ott oma kaduma läinud talenti ja teeb hole-in-one. Minu küsimuse peale, et kas seiklusraja lõpus tuli kusagil ka punkt märkida, tuleb välja, et iga seiklusraja lõpus oli oma punkt. Egas midagi, kihutan kiirelt tagasi punkti võtma.

Viimasele etapile, JALGSI 1.3 km startides avastame Viffiga, et meie kaardid on jäänud ilmselt seiklusraja algusesse. Tagasi minema me ei hakka, Ott näitab oma kõrget professionaalsust. Ja ega meil oleks ka aega tagasi minna olnud, kogu viimase etapi vältel hingavad Männikumägi / RMK SK ja Areal team meile kuklasse. Enne eelviimast punkti, kuhu jõudmiseks tuleb kasutada lainelauda, õnnestub meil siiski 100-meetrine edu sisse joosta.

Lainelaud on õnneks minu sõber ja nii saame finišisse juba rahulikult sörkida. Lõpetame selle etapi seitsmenda kohaga, mis arvestades ebaõnne raja algusosas, on vägagi hea tulemus.

Mis siis kokkuvõtteks – nii palju vigu, kui sel aastal pole me varem küll teinud, aga tänu konkurentide ebaõnnele oleme siiski kõik etapid segavõistkondade arvestuses võita suutnud. Kuna oman siseinfot, et järgmisel aastal on mõningate eriti tugevate segavõistkondade konkurentsi naasmist, siis ilmselt selliseid vigu me endile enam lubada ei saa.

Ja lõpetuseks, kohe pärast viimast etappi toimus ka lõpubankett ja parimate võistkondade autasustamine, mis oli paljudele selle aasta kõige raskemaks etapiks. Need, kes kohal olid, teavad.

Fotod Kaimo Puniste, KMZ foto. [mõned viimase etapi pildid]

te pole Indias käinud?

Ilmselt olete … aga mina ei ole. Maare sügeles kogu viimase nädala ja surfas erinevate lennukompaniide lehekülgedel, kord väites et meie Emirates boonuspunktid hakkavad vanaks jääma, kord hakkavat talle sammal selga kasvama. Kui nüüd veel airBaltic oma sooduskampaania välja kuulutas, siis juhtus täna õhtul selline lugu, et õhtuse internetis surfamise tulemusena avastasime, et oleme lennupiletite omanikud: Tallinnast üle Riia, Istanbuli ja Dubai, mingisugusesse kolkasse (või oli see Kolkata).

Niimoodi pole veel juhtunud, et piletid on, aga korralikku plaani ei ole. Tahaks veidi Indiat nuusutada, heal juhul põikaks läbi Sikkimist ja tutvuks veidi Nepaaliga. Kõik head ideed ja viited on teretulnud.

loomaaias on lahe

Eriti lahe on loomaaias väljaspool külastusaega, kui loomad teavad, et külastajaid ei ole ja tegelevad omade asjadega. Eile pakkus SK Tallinna Kompass võimalust just sellisel ajal Tallinna Loomaaias orienteeruda.

Tore oli lipata puuride vahel ja vaadata üllatunud loomi, kes sellisel ajal külalisi ei oodanud. Kui enamus loomi suhtus puuride ümber jooksjatesse stoilise rahuga, siis Amuuri leopard võttis väljakutse vastu ja üritas minuga võidu joosta. Tegelikult oli päris suur ehmatus, kui ühel hetkel märkasin, kuidas leopard minu paremal käel kaasa kappab … õnneks sain mõni hetk hiljem aru, et meie vahel on klaassein.

Ja rada oli “Kompassilikult” keeruline – kui lootsin, et suundorienteerumise osa ajal saan järgneva valikorienteerumise osa planeeritud, siis tegelikkuses nõudis kaart nii palju lugemist, et midagi sellist ette teha ei jõudnud. Tegelikult pakub SK Tallinna Kompass igal esmaspäeval oma päevakul mõnd erinevat orienteerumisülesannet lahendada – minu meelest suurepärased treeningud Xdreamil osalejatele.

teravaid elamusi

Eile, pärast pika tööpäeva lõppu helistasin tehase sakslasest direktorile ja küsisin, et mis kell mind järgmisel hommikul peale korjatakse, et õigeks ajaks Ust-Kutti, lennukile jõuda. “Ups” ütles direktor, tuli välja, et auto tellimine oli tal ununenud. Õnneks sai see väikeste jõupigutustega korda aetud ja auto hommikul poole viieks tellitud.

Läksime direktoriga minu lahkumise puhul õhtusöögile. Ühel hetkel küsis Raivo nagu muuseas, et kas ma ikka passi sain kontorist kätte. Mul pidi ehmatusest õlu kurku minema – kell on juba kümme õhtul ja kontor kinni, ning juba hommikul kell pool viis korjatakse mind autosse … ja minul pole aimugi, kuskohas mu pass parajasti on … Direktor helistas oma tõlgile ja kümnekonna minuti pärast oli õige inimene leitud ja teel kontori poole.

Kontoris sain küll passi, aga selgus, et minu registreerimine on tegemata. Palusin siis memmel minu migratsioonikaardile tehase tempel ja oma allkiri kirjutada. Memm oli täiesti hämmingus ja ennustas, et sedasi maksan ma Moskvas paremal juhul trahvi, aga tegi siiski nagu palutud.

Täna hommikul hakkasin siis tulema. Kui Moskvas pidi olema mul kahe lennu vahe kaks tundi, siis Aeroflot suutis oma Irkutsk – Moskva lennuga tund aega hilineda nii, et kui lõpuks Šeremetjevos terminali pääsesin, oli Riia lennuki stardini jäänud 40 minutit. Lootus kadunud, tegin kohusetundest siiski korraliku spurdi D-terminalist F-terminali ja olin 30 minutit enne lennuki väljumist check-in laua juures … ning oh imet – mõne hetke pärast saingi pardakaardid.

Ja kõige tipuks pääsesin isegi Moskva passikontrollist oma registreerimata migratsioonikaardiga läbi, piirivalvur vahis vist rohkem minu higist leemendavat nägu, kui dokumente.

jõuluks koju

Toidud on siin kohati hiinapärased – serveeritud küll vene kombe kohaselt, aga tugeva Hiina aktsendiga. Näiteks salat, põhiliselt porgand ja kapsas, ohtralt õli ja vägagi teravamaitseline, milles lisaks seakõrva ribad (vahel ka maksaribad). Lisaks muidki hiinapäraseid snäkke, nagu lehe sisse keeratud riis jne. Samas esimene ja teine (первый и второй), ehk siis supp ja praad on vanas, heas vene stiilis.

Omaette vaatamis(maitsemis)väärtused on meie perenaise, Natalja Dmitrijevna tehtud toidud, kes senimaani suudab iga kord millegagi üllatada. Natalja Dmitrijevna eriliseks hitiks on seened. Õnneks on plaan siit homme hommikul lahkuda, muidu on oht, et Xdreamil ei jaksa Viff mind enam järel vedada.

uus kodu

Täna hommikul oli veelompidel jääkiht peal, samas päevaks lubavad kohalikud meile +27°C – teravalt kontinentaalne kliima ju, eelmisel talvel olla siin nähtud kuutekümmet külmakraadi. Peab kiirelt tööotsad kokku tõmbama, talvituma ei tahaks siia jääda.

Kuna hotell Taiga oli mõttetult kallis, otse BAM-i ja autotee kõrval, kus iga päev uued külastajad, siis otsisime endile uue kodu. Väga originaalse nimega koha – Домашняя гостиница, perenaiseks on Natalja Dmitrijevna, väliselt veidi range, aga tegelikkuses avala vene hingega naisterahvas, suur looma- ja lillesõber. Ma polegi vist venemaal nii ilusat kassi näinud kui siin, lisaks chihuahua ja hundikoer.

Tegelikult ongi keeruline seda kohta hotelliks nimetada, lilledesse uppuv, armas värviline maja, sisse astudes tunne, nagu oleksid jõudnud vanaema juurde. Ja kõik on piinlikult puhas.

dokumentideta võõras linnas

Kui päris aus olla, siis pole tegemist linnaga, vaid mingi alevi tüüpi asulaga (vene keeles посёлок городского типа), kus elab umbes 8 000 elanikku. Dokumente, ehk siis passi tõepoolest ei ole, see on juba teist päeva kusagil registreerimislauas. Aga lisaks passile pole ka ühtegi isiklikku asja peale arvuti.

Teisel katsel jõudsime Irkutskisse, aga seal selgus, et meie kotte, mille kohta Moskvas kinnitati, et kõik on korras, Irkutskis ei ole. Pärast mõningaid asjaajamisi ja paberite täitmisi (sellised kollakal paberil, igivanad ja kortsus blanketid – tuli välja, et oskan veel isegi vene keeles ja käsitsi täiesti vabalt kirjutada) lendasime edasi ilma kottideta. Lennukiks saime seekord ajahambast räsitud AN-24B ning poolteist tundi hiljem olime juba Ust-kutis, ajaloolises BAM-i alguspunktis.

Veel kakssada kilomeetrit ehk kolm tundi taksoga mööda autobami ja olimegi külakeses, nimega Magistralnõi. Esimene peatuskoht, klubi nimega 2 korda 2, kus olime sunnitud õhtusööki alustama viina ja toostidega. Seltskond oli rahvusvaheline, selleks, et kõik jutust aru saaksid, tuli see tõlkida vähemalt vene-, inglise- ja hiina keelde.

Eile saime teada, et meie kotid on jõudnud Irkutskisse ja meil on lootust neid millalgi näha. Kotis on mul küll ka spordiriided, aga ma polegi enam nii kindel, et ma siin niiväga sörkima tahan minna. Nimelt maeti eile naisterahvast, kes mõned päevad tagasi oli läinud autotee ääres põõsastesse asjatama, ja siis autojuhi silme all karu poolt tükkideks rebiti. Karu nägemine ei olevat siin haruldane.

Moskva pisaraid ei usu

Tegelikult oli esimeseks ohu märgiks see, kui Eurolines Tallinn - Sankt-Peterburg buss ühe reisija piirile unustas. Õnneks vähemalt mõned süsteemid Venemaal töötavad üliefektiivselt – saime piirilt vaevu kolm kilomeetrit sõidetud, kui esimeses miilitsapostis meid kinni peeti ja teatati, et üks reisija on piirile ununenud. Loetud minutid hiljem oli ka reisija juba samasse miilitsaposti toimetatud ja meie reis võis jätkuda.

Moskvas jäi lennukivahetuseks pea kaks tundi, mis tundus väga mõistlik, eriti vaadates ilmateadet, mis järgmiseks päevaks Moskvasse +36°C lubas. Ja nii ma Maarele skypes teatasingi, “hea, et täna Moskvast minema saame”.

Umbes 10 minutit hiljem vaatasime, et pealemineku alguseni on veel täpselt tund … aga midagi häirivat jäi kuhugi kuklasse. Veel 10 minutit hiljem, uuesti kella kontrollides saime aru, mis häiris – olime tunniga mööda pannud, ehk meie pealeminek oli juba alanud.

Kuna lennuki väljumiseni jäi veel 20 minutit, siis me just ei tormanud, aga väravasse jõudes nägime, et uks on juba kinni ja buss sõidab just ukse tagant minema … ühtegi teenindajat kah enam näha polnud. Nüüd kihutasime kiirelt lähimasse S7 inimestega kohta, milleks oli business salong. Seal soovitati meil turvatsoonist välja, S7 esindusse minna. Minu küsimuse peale, et kas me tõesti sellele lennukile enam ei pääse, vastati eitavalt.

Vahetasime siis Irkutski piletid päev hilisemaks. Omaette ooper oli UTair Irkutsk – Ust-Kut piletite vahetus, aga ära sai tehtud seegi. Domodedovo АЭРОТЕЛЬ pakkus ööbimise hinnaks alates 7 200 rubla, mille me veidi kalliks põlgasime. Pärast väikest nõupidamist teatas АЭРОТЕЛЬ laua juures seisnud pikkade juustega kutt, et tegelikult on Domodedovost 10 sõiduminuti kaugusel üks motell, kus peaks saama ööbida 3 000 rubla eest ja ta võib meid sinna viia.

Motell Angelina oli tõepoolsest suurepärane koht, 2 800 rubla kahekohalise toa eest on Moskvas hea leid. Kuue tunni pärast läheme uuele katsele.

kehanäppajad

Laupäeva õhtul olin sunnitud tõdema, et lisaks kaubanduskeskustele, on Lasnamäel ka teistsuguseid keskusi – näiteks Lindakivi Kultuurikeskus. Viis minutit enne kella viite võis kultuurikeskuse taga vist ainult asjassepühendunu aimata, et midagi on algamas – sellest andis aimu imepisike telk asfaltplatsi ääres ja kümmekond äärekividel istujat, lisaks tavapärasele, läheduses puude all tšillivale kohalikule seltskonnale.

Igal juhul on Mihkel Ernitsa sürreaalne “kehanäppajad” sellises kohas etendamiseks justkui loodud: Lasnamäe korrusmajad, asfaltplatsil kõrguvad tellingud, ümberringi sagiv multikultuurne seltskond, justkui teiselt planeedilt – keegi ei saa aru, mis toimub – tundub, et etenduse tegelased ongi siitsamast pärit, tulnud just nurga tagant.

Suurepärane lavastus, mis jätkub ka peale pealtvaatajate aplausi kuni näitlejate täieliku kadumiseni – ma ei kujuta ette teistsugust kohta selle etenduse nautimiseks.

EMV sprint

Juba teine sprindivõistlus järjest, kus tulemust kirja ei saa. Keskendumisprobleemid.

Kalamaja gurmeeõhtu

Kui mina massaažist kohale jõudsin, oli gurmeeõhtu juba alanud. Aga minu tugevam külg ongi õnneks söömine, mitte toidu tegemine.

panna on vaja

Laupäeva ennelõunal pakkisime autosse jalgrattad, jooksujalanõud, rattakingad, rulluisud, suusasaapad, suusakepid, kiivrid jne, jne. Ei, tegemist ei olnud seiklusvõistlusele minekuga, vaid üks tagasihoidlik sõber otsustas vahelduseks jälle aastakese vanemaks saada.

Kokkulepitust tund hiljem Pannjärve tervisespordikeskusesse jõudes oleksime oodanud pikka lauda ja auväärset sünnipäevaseltskonda selle taga … selle asemel oli aga kamp rattariietes tegelasi, silmis hullunud pilk …

… saime vaevu oma rattad kokku ja rattariided selga, kui juba läkski “panemiseks”. Sünnipäevalapse klausel et “marsruudil liigutakse rahulikult (loe: kõrvuti oma naisega)” ei pidanud just päriselt paika, sest naised võtsid ülesannet tõsiselt ning “kõrvuti oma naisega” sõitmine polnudki alati niisama kerge. Ja kui vaprad mehed pinevas grupifinišis selgeks üritasid saada, et kes kõige kiiremini õllepurgi juurde pääseb, siis finišis selgus, et see polegi veel kõik …

… nimelt pidi õllepurgi kättesaamiseks sooritama ära rahvusvahelise klassi meistersportlase suusatehnika arvestuse, mida võttis vastu Türgi suusakoondise peatreener isiklikult. Kes rullsuuskadel, kes rulluiskudel, aga sünnipäevapeo alguseks oli õllejoomise luba kõigil vapratel välja teenitud.

Ja pidu ning pillerkaari jätkus varaste hommikutundideni. Hästi tehtud, Tiit.

kompott

Üks väga mõnus ja õdune koht – kohvik Kompott. Head ja suhteliselt soodsad toidud, sõbralikud ja abivalmid teenindajad. Siia tuleme veel teinegi kord.