

Hommik saabub millalgi seitsme paiku – taevas on veel pilves, aga vähemalt tuul on hakanud veidi tõusma ja varsti saame isegi paar purje üles. Noh, ega me seal laevalael mingit eriti sisutihedat tegevust ei harrasta, tšillime jälle niisama. Tuul muidugi vaibub taas ja purjed korjatakse kokku. Õnneks vähemalt pilved hakkavad taevast tasapisi kaduma. Saame osa ka Võidupüha mereparaadist Küdema lahes – meist lendab üle algul vist ameerika pommituslennuk ja siis tiirutavad kaks hävitajat.


Ja laupäeva õhtu möödub rahulikult, vaatame Argentiina – Mehhiko jalgpalli ja joome veini. Ning tuleb veel ära mainida ka see, et jaanipäeva veetmisest on üles pandud ka mõned pildid.
[maare] siiski ei saa ma jätta ültemata, et merereisi kaljas Iirisel muutis positiivseks üksnes meie reisiseltskond ning soe vastuvõtt Sõru sadamas. Laevameeskond tegi aga kõik selleks või õigemini jättis tegemata kõik, et meile see reis mitte just kõige paremast küljest meelde jääks. Kõigepealt siis tõesti see, et peale seda kui eelmine ja mitte just kõige kainem seltskond laevast lahkus, polnud laevameeskond ise ega lahkuvad külalised grammivõrra vaeva näinud laeva koristamisega. Kapten pidas meile alustuseks lühikese jutu, öeldes, et ta on väsinud ja nüüd tuleb meil koristada eelmise seltskonna läbu ära. Ja läbu see tõesti oli. Rohekm Kapten meiega eriti ei suhelnud ja kogu ülejäänud laevameeskond ka. Kuigi Iirise veebilehel on seda reisi reklaamitud kui: "purjetamishuvilistele kaasasõiduvõimalust kaljase "Iris" ülesõitudel erinevatesse sadamatesse. Tuleb teha laevatööd, ei virise ja kuulata laevaohvitseride käsku! Hinnas sisaldub prii söök ja koikoht ..."
... ei saanud me kahjuks millegi sellise osaliseks. Kui laevatööks ei nimetata mitte just teiste joomaläbu koristamist. Prii söögi kohta niipalju, et meeskond ei olnud sellest midagi kuulnud ... Õnneks oli keegi siiski külmkapi sööki täis ostnud ja nälga me ei jäänud. Kui magamisaeg kätte jõudis, läksin kaptenilt küsima, et kuidas need võrkkiiged, mis trümmis hunnikus olid, magamiseks lakke saab riputada. Mispeale nägin jälle kapteni imestunud silmi, et: "oi, ta pole seda kunagi varem teinud ..." Seetõttu magasimegi kes kuhu pikali sai käänata ning veebilehel reklaamitud "eriti populaarsesse magamiskohta" - kliiverpoorni alusesesse kaitsevõrku - kapten kedagi magama ei lubanudki. Põhjust ei tea, mässav meri selleks igatahes ei olnud, sest kogu sõidu aja ei saanud me korralikult purjegi üles.
Minu senised meresõidumälestused eeskätt Emeraldiga on risti vastupidised. Kuigi ka Emeraldi põhitöö on seltskondade lõbusõidutamine, ei ole ma kordagi veel astunud laeva nii, et seal teiste läbu ees ootab. Ning kordagi ei ole me ka laevast välja astunud enda järelt koristamata. Selle eest hoolitseb kapten kohe kindlasti. Ja alati saame jõudu ja oskustmööda ka ise laevasõidule kaasa aidata, olgu see siis kas või vendrite sidumine enne randumist.
Minul jäi igaljuhul Iirisest küll mulje nagu kolhoosi klubi saunast, mida läbustamiseks välja üüritakse. Isegi kui kõrvale jätta eelmise seltskonna pesemata nõud ja lauale jäetud toidujäägid, ei oleks ma nii musta kambüüsi ja segamini trümmi küll ühest laevast leida lootnud. Ning vähe sellest, et meie eelnevate seltskondade jälgi pidime nägema. Sõru sadamas lasti uudistajad laeva samuti ilma, et meeskond oleks viitsinud vaadatagi, kas me enda järelt ikka kõik ära koristasime. Kahju hakkas väärikast Iirisest ...
No comments:
Post a Comment