Monday, May 31, 2010

nädalavahetuse teistmoodi sport

Maare uus hobi [30.05.2010 15:33 (GMT +3)]Laupäev taas spordilainel … aga seekord vähe teistmoodi. Kuna Maare esitas ultimaatumi, et kuniks keldris remont lõpetamata, tema mind enam kodust välja ei lase, siis alustasime laupäeva hommikut (no tegelikult oli see küll juba varane keskpäev) Tallinna Kalaturu külastamisega, mille järel järgmised kontrollpunktid asusid Hortese Aianduskeskuses ja Tondi K-Rauta-s.

Umbes neljatunnise poodlemise järel oli tunne … nagu oleks seda juba kümme tundi teinud, möödunud nädalavahetuste seiklusvõistlused tundusid sel hetkel meeldivate jalutuskäikudena. Ja kui siia otsa lisada Eurovisiooni vaatamine koos JP-ga, siis … pühapäeva magasime peaaegu et lihtsalt maha.

Tegelikult taasalustasin pühapäeval siiski ka keldriremondiga, vaatab kauaks sellel korral hoogu jätkub.

Ja veel – laupäevase šoppingu tulemusena sai meie esikuaken uue väljanägemise :).

Sunday, May 30, 2010

kalaturg

sõdurid :) [29.05.2010 12:23 (GMT +3)]

Räimed riviharjutustel, Tallinna Kalaturul.

Saturday, May 29, 2010

Mountain Loghome 48h

Kas ilusat ja vallatut autoga noormeest otsivad lõbusat tütarlast, et läheneval nädalavahetusel midagi meeletut korda saata. Palun algul SMS 51 …

Nelli Teataja

Tuleb tunnistada, et Nelli Teataja variant toimis väga hästi ja neljapäeva õhtul, Lõunakeskusest, kasti Aleksandri ja mõnigate muude, seiklusvõistlusel vajalike asjadega välja astudes, mõtlesime, et mis näo konkurendid küll teeksid, kui meie ettevalmistusi näeksid.

Neljapäeva õhtu mööduski ennast tankides, taktikat paika pannes ja kummimadratseid katsetades, milles kass Garfield meid usinalt aitas. Pika õhtu tulemusena sai paika ka taktika: mõnus peab olema ja nalja peab saama.

Mürakaruds [21.05.2010 10:54 (GMT +3)] Reede hommikul teeme stardipaigas viimased pakkimised ja pearajameister Randy viib läbi võistkondade instrueerimise. Leivo küsimusele, et kas tugevamatel on lootust kõik punktid ära võtta, arvab Randy veidi ebalevalt, et peaks olema. Meile on asi selge – kuna tugevamate hulka ei plaani me kuuluda, siis peaks meile piisama igal etapil kahest kolmandikust punktidest.

Kell 11:00 asuvad 18 võistkonda 48-tunnisele teekonnale.

Etapp 1 – orienteerumine (jooks) “mõeldes suusale”. Saame stardis suusaorienteerumiskaardi, kus kuus punkti ilusa, loogilise ringina. Alustame ringi päripäeva, kus punktid tihedamalt … ja hästi teeme. Veerandtunnise jooksmise järel oleme suutnud Anniki pulsi punasesse ajada ning vähendame veidi tempot. Neljandas punktis saame aru, et oleme suutelised küll kõik punktid läbima, aga see tähendab väga nappi kontrollaja sees vahetusalasse jõudmist. Tuletame meelde oma taktikat ja keerame otse vahetusala poole.

LAP 02 RATAS Etapp 2 – ratas. Vahetusalast stardime esimestena, enne kui teised võistkonnad on jooksult saabunud. Planeerime võtta üheksast punktist seitse, mis täidaks meie 2/3 eesmärki, aga tempo on hea ja aega piisavalt, ning ületame veidi plaani, jättes sellel etapil võtmata vaid ühe punkti.

Vahetusalasse V1 jõuame taas esimestena ja asume sooritama esimest lisaülesannet: Etapp 3 – uuri ümbrust. Karjäärist tuleb leida kolm sinna peidetud punkti. Esimesed kaks punkti leiame lihtsalt, kolmas, puu võtab veidi aega. Superpunktileidjat, Tanelit, küll seekord meiega pole, aga õnneks selgub, et ka Annikil on samasugused varjatud võimed. Jooksule lahkume napilt enne seda, kui järgmised võistkonnad saabuvad.

LAP 04 O-JOOKS Etapp 4 – jalgsi. Planeerime võtta seitsmest punktist viis. Teises punktis selgub, et kõigil meil on joogikotid tilgatumad ja päike kõrvetab halastamatult. Leiame ühe mahajäetud talu juurest kaevu ja hindame selle sogase vee väikeste mööndustega joodavaks. Täidame ka joogikotid ja jätkame teekonda. KP55 juures selgub, et kaardil kujutatu ja tegelik situatsioon ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku – kui kaardi järgi saab punkti mööda lagedaid, siis tegelikkuses on samas kohas juba mets. Ühistel jõududel võtame punkti õnneks ilma suuremate vigadeta.

sillaehitajad vol. 2 [21.05.2010 17:15 (GMT +3)] Tuletame jälle meelde oma taktikat ja võtame etappi mõnuga – ehitame sildu üle kraavide (ühe lausa käsipuuga), pildistame nastikuid ja tšillime niisama :). Vaatame, et aega on juba omajagu kulunud ning otsustame jätta ühe punkti veel võtmata, mis hiljem selgub, on väga õige otsus.

Etapp 5 – ratas. Siin on selge, et kuut punkti ei ole keegi suuteline võtma. Planeerime algul kolme punkti, aga täpsemal vaatamisel selgub, et üsna väikese lisakaarega saame ka viis punkti kätte. Kusagil poolel rajal on jälle kõik veeanumad tilgatumad ja nii keerame sisse teel asuvasse tallu. Talus selgub, et me pole siin ainukesed – vett on käinud küsimas tugevalt üle poolte võistkondade. Külalislahke perenaine võiks vist jäädagi oma siinkandi parimas veest rääkima, aga meie kiirustame siiski edasi.

LAP 05 RATAS Viimase rattapunkti juurde jõudes on tee ääres korralik rattaparkla, punkti on otsimas oma kümmekond võistkonda. See on kindel ohumärk, et punkt pole kerge. Õnneks kohtume Salomoniga ja Karli pole kade, ning annab meile vihje, kust punkti leida. Punktist tagasi jalutades uurib keegi, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks vahetusalasse. Meie lööme käega, et aega ju küll. Tiit kraamib siiski reisikirja välja ja selgub …  et meil on viimase 2.5 KILOMEETRI LÄBIMISEKS JÄÄNUD AEGA 10 MINUTIT ja seda LIIVATEEDEL! Teeme selle võistluse kõige kiirema rattaotsa ja jõuame vahetusalasse 3 minutit enne selle sulgemist. Ei pea vist lisama, et pärast seda kontrollib Tiit meie ajagraafikut igal etapil vähemalt kolm korda üle :).

Vahetusalas selgub, et teised võistkonnad pole keegi sellel etapil üle kolme punkti võtnud, ehk eelmise jooksuetapi punktid osutusid väga kalliteks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         LAP 06 O-JOOKSEtapp 6 – jalgsi. Jätkame oma 2/3 stiilis ja võtame kuuest punktist neli. Selle etapi kõige meeldejäävam osa on pikk etapp mööda sood, keset õitsvat sookailu. Enamuse etapist kõnnime, Anniki võtab kaardi enda kätte, väga mõnus on mõte vahepeal pingsast kaardilugemisest eemal hoida. Selgub et nii Annikil kui Tiidul on jalgadele tekkinud esimesed villid.

LAP 07 RATAS Etapp 7 – ratas. Otsustame võtta kahest võimalikust ühe punkti ja veeta võistluskeskuses rohkem aega. Asfaldil on mõnus sõita ja tempo kõrge. Ainus, mis mind häirib veidi on see, et tee ei keera päris sinna, kuhu vaja. 1.5 kilomeetrit hiljem jõuab minu teadvusesse, et SÕIDAME VALES SUUNAS! Olen kaardi tagurpidi ette keeranud ja juhatan meid punktist eemale. Keerame rattad õigesse suunda kümme minutit pärast etapile siirdumist oleme jälle selle alguses. Kell 22:25, kaks ja pool tundi enne kontrollaja lõppu oleme võistluskeskuses.

Oo kui hea on pärast pikka päeva imemaitsvat pastat ja pirukaid süüa. Tiit tundub olevat veidi väsinud, sest kuidas muidu seletada tema küsimust, kas avame kamba peale ühe õlle. Loomulikult avame ühe õlle … ja mitte kamba peale. Tiit üritab algul magada, aga loobub lootusetust katsest ja tuleb meie sekka. Kuna ülejärgmine, kanuuetapp avatakse alles kell neli ja järgmisel etapil on valida, kas kolm punkti ja 15 km või 5 punkti ja 25 km, siis aega meil on.

LAP 08 O-JOOKS Etapp 8 – jalgsi. Planeerime startida pool kaks, aga kolmveerand üks on Annikil ja Tiidul jalad plaasterdatud, ning kõigil juba seljakotid seljas. Mis siis ikka, hakkame vaikselt minema. Teises punktis kohtume korraks Twisteri ja Salomoniga, aga rohkem me neid ei näe. Kell kolm on juba piisavalt valge, et võib kustutada lambid. Vahetusalasse jõuame pool tundi enne kanuuetapi avanemist.

LAP 09 KANUU Etapp 9 – kanuu (suured seinad). Kanuu on mõnus, Võhandu jõgi on siin osas suhteliselt kiire vooluga ja paljud kohad veel Võhandu Maratoni ajast tuttavad. Anniki on küll algul natukene endast väljas, sest tavaliselt pidavat tema tüürima ja on nüüd harjumatus olukorras, kus peab teistest sõltuma, aga harjub sellega varsti. Kahjuks on tammikohtadelt kadunud juhendavad rohelised nooled ja nii jätame Süvahavva tammist alla sõitmata, ning kanname kanuu ringi. Vahetusalasse jõudes saame taas 20 minutit oodata, enne, kui järgmine etapp avatakse.

LAP 10 O-BINGO Etapp 10 – orienteerumisbingo + lisaülesanne. Hoolimata Anniki nurinast, kes kah heameelega mõne köieülesande teeks, jagame tugevama õigusega need Tiiduga omavahel. Mina ronin ühe haaratsiga jõest sillale ja laskun siis uuesti kanuusse, ning Tiit näitab oma osavust kahe slingiga kase otsa ronimises.

O-bingos läbime küll kõik punktid, aga selgub, et ühes punktis olen hooletu ja kontrollin kivihunnikut, mis peaaegu punktirõnga keskel on, aga tegelikult asub punkt paarkümmend meetrit kõrval, ninal.

LAP 11 KANUU Etapp 11 – kanuu. Alustame koos Urmoga, kes oma kajakiga meil varsti silmist kaob. Pärast seda, kui olen püüdnud meid esimese kahe kilomeetri jooksul kaarti lugeda, saan aru, et olen etapi lugemist alustanud tagantpoolt ettepoole ja asi läheb kohe paika. Umbes 5.5 kilomeetrit stardist, Pääsna küla juures, “lõikame maha” ühe poolekilomeetrise jõekääru ja oleme taas Urmo kandadel. Kanuu liigub kergelt, ajame alla Ekstreem Adventure Team-i ja mõnda aega hiljem on nad meil tagant juba kadunud. Vahetusalas V5 oleme traditsiooniliselt esimestena.

LAP_12_O-JOOKS_Q[1] Etapp 12 – orienteerumine “ajas tagasi” + lisaülesanne. Lisaülesandena tuleb puudutada punkti, mis asub silla all. Anniki saab teha karastava supluse, kui me teda köiega jõest punkti tõmbame. Pärast seda lubatakse meid jälle orienteeruma. Saame orienteerumiskaardi, mis pärineb aastast 1987. Algul tundub asi küll keeruline, aga pärast esimest punkti osutub kaart üllatavalt täpseks ja edasi on juba lihtne.

LAP 13 KANUU Etapp 13 – kanuu veelkord paadis. Sellel etapil piirdume kolme punktiga, sest on selge, et rulluisu järel tulevaks jooksuetapiks tuleb jätta meil maksimaalselt aega. Et mitte vastuvoolu sõuda, jätame kanuu kaldale ja käime ühes punktis jalgsi. Tagantjärele liikumiskiiruseid vaadates tundub et see ei olnud just kõige parem valik.

LAP 14 RULLUISK Etapp 14 – jalgsi ja rulluiskudega. Taas vahetusalas V5. Pearajameister Randy lubab rulluisud panna jalga juba vahetusalas, ehkki arvab, et karedal asfaltil on võimatu sõita. Siiski on rulluisu kiirus (12 … 15 km/h) oluliselt kiirem, kui oleks olnud joostes. Võib küll julgelt öelda, et see on meie jaoks selle võistluse kõige mõnusam ja kergem etapp. Rulluisuetapi lõpus teeme Räpinas poepeatuse ja täidame ka joogikotid Värskaga.

LAP 15 JOOKS Etapp 15 – jalgsi. Pärast pikemat kanuutamist ja rulluisutamist on jalad jälle värsked. Sellegipoolest võtame algul rahulikult, kuni Anniki ja Tiit oma villid pehmeks käivad. Ja kuigi saaks ka neli punkti võtta suhteliselt väikese vaevaga, otsustame siiski kahe punktiga otsetee kasuks. Mida enam kilomeetreid kulunud, seda värskemaks meie samm muutub, tegemist on ju viimase pikema jalgsietapiga. Etapi lõpuosas on samm juba nii värske, et Anniki innustusel viimased kilomeetrid lausa jookseme.

Jalgsietapp lõpeb taas võistluskeskuses, võistluse lõpuni on jäänud vaid tühised 13 tundi, millest enamus jalgrattaga. Kohtunike kinnitusel kaotame parimatele vaid marginaalselt, mis tekitab eufooriat. Sööme, vahetame jalanõud ja sokid, Anniki ja Tiidu jalad saavad uue kihi plaastrit. Kuna ilm tundub soe, siis jätkame sama riietusega. 50 minutit hiljem oleme taas reipalt teel.

LAP 16 RATAS Etapp 16 – ratas. Esimese punktina võtame juba päevasest jalgsietapist tuttava kopratammi, kus nüüd juba korralik rada ette tallatud. Otsustame taas kord kasutada oma 2/3 taktikat ja nii jätame teise punkti vahele, ning liigume otse kolmandasse. Teel kolmandast punktist vahetusalasse minnes jookseb mul ühel hetkel juhe kokku ja jään mõttelagedalt kaarti põrnitsema. Kaaslastel piisab aga vaid pilk kaardile visata ja juba olemegi õigel teel ja mõnda aega hiljem ka vahetusalas – esimestena loomulikult :).

LAP 17 O-JOOKS Etapp 17 – jalgsi. Viie punktiga jalgsietappi võtame hästi rahulikult ja käime ära ainult kõige lähemas punktis. Tagantjärgi võib öelda, et see saigi meile vist saatuslikuks – nii aeglaselt liikudes ja vahetusalas järgmise etapi avanemist oodates jahtus keha maha ja järgneval rattaetapil enam üles ei soojenenud. Aga sel hetkel me sellest aru veel ei saa ja jätkame rattaetapiga. Meeleolu on kõrge, sest jalgsietapid on peaaegu läbi ja jäänud vaid kaks rattaetappi.

Etapp 18 – ratas. Rattaetapi esimesse punkti jõudes on kõigil külm. Tiidul on kotis koorikjopp, mille ta endale selga paneb, meie Annikiga otsime seljakotist välja ellujäämiskiled ja paneme need oma õhukeste kilejoppide alla. Plaanime võtta järgi jäänud kahest punktist ühe.

selline kiirus! [22.05.2010 21:51 (GMT +3)] Jube uni piinab ja pean tegema metsikuid pingutusi, et kaardis püsida, aga tundub et Tiidul, kes liigub nagu zombi, on veel raskem :). Kell on veidi üle poole kolme, kui saame aru, et järgmine lisaülesanne, kuhu meil on sõita mingi pool tunnikest, avatakse alles kell pool viis. Keerame uuesti teise punkti poole …

… Ja siis, mingil hetkel saabuki see hetk, kus tekib tunne, et enam keha soojaks ei saa. Tiit rebib oma ellujäämiskile tükkideks ja laob need siis jopi alla kehale, aga eriti see ei aita. Võime ju ratastega need kaks punkti läbi sõita, aga siis peame vahetusalas vähemalt tunni ootama ja lisaks midagi enam selga panna ei ole. Võistkonna koosolek lõpeb otsusega, mille järel helistame Maare meile Veriorale vastu. Tõstame rattad auto katusele ja sõidame võistluskeskusesse.

Öine saun ja kukun magama, et umbes viie tunni pärast virgena ärgata. Hinges on kerge kripeldus, kui vaatame kuidas võistkonnad ükshaaval võistluskeskusesse saabuvad ja siis ujumis- ning seejärel viimasele jooksuetapile lähevad. Külm on ju kõigest emotsioon … ja meie lasime endid ühest emotsioonist niimoodi heidutada.

Aga kripeldustest hoolimata oli nädalavahetus ülilahe, ning meie täitsime oma eesmärgi pea täielikult – lõbu ja nalja jätkus kogu nädalavahetuseks. Selliste kaaslastega olen valmis igal hetkel luurele minema.

Tuesday, May 25, 2010

raske, väga raske päev

hobused igal nurgal [24.05.2010 16:50 (GMT +2)]

Eilne päev oli mul planeeritud taastumiseks ja välja magamiseks, aga juhtus hoopis nii, et äratuskell helises juba kell viis hommikul.

Päeva kontosse läks kirja Boeing 737-500, Beech 1900D Airliner ja Saab 340. Vaatsin üle iga suusataja unistuse, Vasagatani. Oma, kergelt kangete ja puiste jalgadega tundsin hingesugulust kohalike punaste puuhobustega, keda võis kohata kõikmõeldavates kohtades.

Ja sellist võitlust pealetükkiva unega, nagu eile nõukal, rootsikeelset juttu kuulates … oleks siis sääsedki olnud, kellega une peletamiseks võidelda :).

Thursday, May 20, 2010

MONA-X-2010

Seekord siis võistkond Myrakaruds oma uue(noore)ndatud koosseisus Tatjana (ehk meile lihtsalt Manja), Tiit, Tanel ja Heiti. Alustasime oma teekonda Lätti juba varakult reedel, et jõuda Siguldas üks korralik rattatreening Koiva jõe nõlvadel teha ja õhtul õlleklaasi taga oma varasemate seiklustega hoobelda. Vähemalt reedese plaani täitsime 100 protsendiliselt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Laupäeva hommikul oli mõte olla kell üheksa võistluskeskuses, et jääks piisavalt aega stardiks valmistuda. Ja ehkki päris üheksaks me võistluskeskusesse ei jõudnud, tegi meie hooldemees, Are, oma tööd nii professionaalselt, et juba tund enne starti polnud mitte ainult kogu varustus pakitud, vaid kogu võistkond täies valmiduses, seljakotid seljas, starti ootamas.

Veidi enne starti jagatakse igale võistkonnale neli kaarti nelja punktiga, millest ühes järgmise etapi kaart. Manja protestidest hoolimata ei luba me teda seekord veel iseseisvalt punkti võtma minna ja nii saan mina kaks ja Tanel ning Tiit kumbki ühe punkti.

MONAX_02_Q Kui mina 175-se pulsiga saabun, on teised juba ammu kohal ja rajavalikudki tehtud. Jätkame rattaetapiga. Teel esimesse punkti möödume enamusest varem startinutest, sealhulgas ka võistkondadest Ekstreem Adventure ja Twister Adventure Team.

Ei tea, kas meie süül, aga igal juhul sel hetkel, kui me neist möödusime kaotab Marge tähelepanu ja sõidab Erki tagarattasse, tekitades hetkega korraliku ratturite kuhja. Lootes, et midagi tõsist ei juhtunud, jätkame peatumata. Esimeses punktis saame kätte ka Salomon Estonia.

MONAX_03_Q Teel teise punkti valime jõeületusega otsevariandi, mis selgub, ei olegi nii halb. Teises punktis oleme esimesed ja saame minna jalgsietapile. Orienteerumiskaart mastaabis 1:8 250 ja parkmets. Siin on vigu teha keeruline ja nii jätkame ka jalgsietapi järel 7-minutilise eduga.

Jälle väike rattaetapp ja juba järgmises punktis, KP11 on taas lisaülesanne – vaja leida maaalusest sõjaväepunkrist neli punkti. Põhjaliku otsimise järel leiame kaks punkti ja oleme veidi nõutud. Siis taipame tulla välja ja politseikoera ninaga Tanel leiab kiirelt ka kaks ülejäänud punkti.

MONAX_04_QTaas ratastel. KP12 ei tekita kiusatustki otse minna. Punkti KP13 otsustame minna vasakult. Teeristil suhteliselt punkti lähedal oleme veel ilusasti kaardis ja teame, et kilomeetri pärast peame pöörama vasakule punkti. Sellest hoolimata, nähes vasakul raiesmikku, keerame automaatselt sinna. Mõningase otsimise järel saame aru, et oleme liiga vara metsa tulnud ja läheme edasi punkti. Kokku kaotame selle kaarega 13 minutit ja punkti jõudes saame aru, et me pole enam esimesed.

KP14 ja järjekordne jalgsietapp. Seekord 1:25 000 topokaart aastast 1981. Kolmekilomeetrine etapp mööda raudteed kolmekümnekraadises palavuses, kõrvetava päikese käes on päris raske. Teeme ühe maja juures peatuse ja täidame joogikotid. Külm kaevuvesi tundub imehea. Teeme jalgsietapil mõned väiksemad vead ja etapi lõpuks kaotame Salomonile juba 12 minutit.

Järgmine, rattaetapp viib meid Riia – Pihkva maanteele ja sealt edasi üle raudtee punkti KP26. Punktis kinnitatakse iga ratta külge oma kontrollkaart ja antakse orienteerumiskaardid mastaabis 1:16 666.

MONAX_05_QJätkame rattaorienteerumisega, mille teeb eriliseks see, et enamus metsasihte on üles küntud ja kohati on kiirem sõita mööda metsa. Juba esimesel etapil kohtume taas Salomoniga ja mõned etapid hiljem saame nad ka kätte.

KP31 võetud, täiendame taas oma veevarusid ja Salomon saab meist taas mööda. Etapi lõpetame siiski koos. Kontrollkaartide ülevaatamisel selgub, et Salomonil on ühel kaardil üks märge puudu – jätame Salomoni kohtunikega vaidlema ja jätkame jalgrattaetappi.

Kaks punkti hiljem jõuame vahetusalasse. Kanuuetapp algab üsna tugevas vihmasajus. Etapi esimesel osal tuleb sõita mööda kaardile märgitud trassi ja märkida teele jäävad punktid. Kuna nelja peale antakse meile ainult kaks aeru, siis lähevad Tatjana ja Tanel joostes ja meie Tiiduga kanuuga. Enne kohustusliku ala lõppu ootavad Tanja ja Tanel meid kaldal, sest kaardil on näidatud keeluala, mida kohtunik läbida ei lubanud. Sõidutame Taneli ja Manja üle jõe ja ühtlasi teeme vahetuse – kanuus jätkavad Tanel ja Tiit, meie Manjaga läheme joostes. Tanel hõikab veel järgi, et "etapi lõpuni on kõigest paarsada meetrit.

MONAX_06_QMeie teele jääb maja, millest ümber jooksmine nõuab oma aja ja kohustusliku etapi lõpus me Tanelit ja Tiitu kanuuga ei näe. Kahtlustame, et äkki on meie võistkonnakaaslased juba õigest kohast möödas ja nii jätan Manja sääskedega võitlema ja jooksen ise piki jõge edasi, Tanelit ja Tiitu hüüdes. Umbes kilomeeter hiljem tekib kahtlus, et äkki siiski pole Tanel ja Tiit nii palju mööda sõitnud, vaid viimase osa läbimine võttis lihtsalt arvatust kauem aega. Uuesti tagasi. Punkti juures hõigume tükk aega ja ennäe – keegi hüüab vastu ja mõne aja pärast paistavad ka vett mööda lähenevad lambid. Kui lambid kohale jõuavad, selgub, et tegu on hoopis Salomoni Silveri ja Karliga, ning Viff ja Tõnu ootavad neid teisel pool jõge, kuhu meil kohtunik joostes minna ei lubanud.

Saame aru, et Tanel ja Tiit on siiski õigest kohast möödas ja läheme uutele otsingutele. Pika hüüdmise peale kostavad kusagilt kaugusest ka vastuhõiked, selgub et meie võistkonnakaaslastel on olnud nii hea hoog, et nad alles kaks kilomeetrit hiljem pidama on saanud.

Järgmine etapp, kanuuga Läti võsas ja pokude vahel on paras katsumus, pärast pikka võitlust saame kanuu siiski veele ja meie Tiiduga jätkame kanuus. Punktiga KP42 teeme taas suunavea, sest järv, mida mööda sõidame on kinni kasvanud ja õige koha leidmine keeruline. Veel üks etapp kanuuga mööda metsa ja viimased kaks punkti saab juba normaalsel moel, kanuuga läbida. Kanuuetapi lõpus on kaotus Salomonile juba üle poole tunni.

Uuesti ratastele ja nüüd juba legendi järgi. Legendi meeldejäävamaks osaks on pikk, kuue kilomeetrine etapp mööda vana raudteetammi, mööda lahtist liiva. Raudteetammi lõpus, raudteesillal on silt, mis ütleb, et punkt on silla all. Näemegi rippuvat punkti, milleni jõudmine tundub üsna keeruline. Kahtlustame kohe, et keeruliseks on punkti võtmise teinud “kallid konkurendid”, kes punkti silla tala pealt alla on lükanud. Ehkki finišis ei taha nad seda tunnistada, siis hiljem selgub, et nii see tõepoolest oli.

MONAX_09_QRattaetapp läbib ka võistluskeskust, kus võtame aja maha ja tangime endid rahulikult. Maare tehtud pasta ja pirukad pälvivad üksmeelse, rahuloleva mõmina.

Veel seitse kilomeetrit legendi järgi ja oleme taas vahetusalas, et minna viimasele jalgsietapile. Seekord antakse võistkonnale üks topokaart mastaabis 1.50 000 ja üks ortofoto 1:25 000. Tanel, kui kogenum saab ortofoto ja mina üritan, nii palju kui võimalik, jälgida meie liikumist topokaardilt.

Teise etapi suurimaks elamuseks on jõe ületamine. Kaardi järgi on asi lihtne, üle silla ja kõik. Tegelikkuses selgub, et sillast, rippsillast on järel ainult riismed. Saame mööda sillatrosse turnides siiski õnnelikult, kuiva jalaga üle jõe ja jätkame punkti suunas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Suur on meie üllatus, kui etapi lõpul kohtame metsas taas salomoni punkti otsimas. Teeme koos väikese tiiru ja kuuleme siis eemalt Karli häält, kes võistkonnakaaslasi hüüab, et “tulge ruttu siia, võtame selle punkti ära ja kaome”. Punkti jõudes on päris lahe vaadata Karli nägu, kui ta aru saab, et need, keda ta punkti hüüdis, oleme hoopis meie. Luban Karlile finišis õlle ja jätkame üheskoos.

Järgmisel etapil valime erinevad variandid ja punktis oleme enne Salomoni. Hoiame edu kuni eelviimase punktini, siis aga ei jätku meil kindlustunnet minna kraavini ja viimases punktis on Salomon veidi enne meid. Jääb üle joosta tagasi rataste juurde.

Nüüd ütleb Tanel selle võistluse prohvetlikud sõnad: “Lätis võib vahel ka finiši leidmine olla sama keeruline, kui punkti võtmine”. Salomon valib ringietapi mööda teed, meie üritame otse jalgrataste juurde jõuda. Piisavalt pika mineku järel tundub, et oleme kaldunud liiga paremale ja korrigeerime veidi suunda. Veel mõni aeg hiljem jõuame täiskasvanud raiesmikule ja nüüd on tunne, et oleme vahetusalast möödas. Pöörame vahetusala suunas ja mingi aeg hiljem jõuame metsateele. Nüüd on mõistus otsas, läheme ühele poole ja siis teisele, enne kui oma asukoha ära arvame. Pärast pooletunnist ekslemist jõuame lõpuks vahetusalasse.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Selgub, et jäänud on ainult sõit ratastega finišisse. Salomon on läinud, võtame asja rahulikult. Finišis kaotame Salomonile 32 minutit, kolmas, Ekstreem Adventure jõuab ssekord kohale meist veel üle kahe tunni hiljem, siis kui meil juba rattad pestud, söödud ja unigi täis magatud. Parim Läti võistkond saabub finišisse neljandana, kaotades võitjatele üle kolme tunni.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli lahe võistlus ja supertiim. Ehkki Salomon oli tugev, siis kaotasime tänu oma rumalustele. Kui keerulised kohad suutsime lahendada väga hästi, siis kõik suuremad vead tulid lihtsates kohtades, omast hooletusest. Ehk nagu ütles finišis seikluskorüfee Maku: “Lätis tuleb hoida tšakrad kogu aeg avatud. Kui kaardi järgi läheb ka tee punkti, siis enne ei või selles kindel olla, kui punkt võetud.

Ja loodetavasti ei hirmutanud me ära Manjat, kelle positiivsust ei suutnud murda ei kõige hullemad mudamülkad, rabad, ega ka verejanulised Läti sääsed. [tulemused ja mõned pildid]

Sunday, May 16, 2010

ratas pähe kinni

Kuigi mõned blondid jalgrattaspetsialistid arvasid, et parim viis Maare ratast parandada on “see mulle pähe kinni lüüa”, siis mina nii konstruktiivsete ideedega kaasa ei läinud, vaid pöördusin taaskord Fixusesse.

Maare uus ratas [14.05.2010 10:07 (GMT +3)] Kiire ülevaatuse tulemusena tuvastati, et isegi kui praegu vahetada ainult tagumise jooksu sisu, siis tuleb ilmselt lähemal ajal vahetada kogu jooks. Kuna Fixuse poisid ei suutnud leida tagumist jooksu, mis Maare kõrget ilumeelt rahuldaks, aga meil kodus oli jällegi üleliigne komplekt jookse, siis õmmeldi pintsak nööbi külge – jooksude asemel vahetati ümber kõik muu. Nimelt olid meie jooksud ketaspiduritega, aga Maare ratta raamil puudus taga ketaspiduri kinnitamise koht ja seetõttu sai Fixusest valitud ratta raam, mis juba olemasolevate jooksudega sobiks ja mis veelgi tähtsam – ilus oleks.

Vaene Veiko oli tõeliselt raske ülesande ees, panna kokku jalgratas, mis poleks mingil juhul raskem, kui Maare vana ratas, ega ka muus osas kehvem. Ja mis kõige tähtsam – JALGRATAS PEAB OLEMA ILUS!

Pärast umbes viite Veiko kõnet teemadel näiteks “kas sadulaposti panen musta või valge? … aga stemmi mis värvi?”, käisin reedel rattal järel ja vähemalt mina ei pidanud pettuma – valge rattaraamiga, valged ketaspidurid ja valge sadulatoru. Šikk valge kombinatsioonis musta ja terashalliga teeb sellest tõeliselt kena ratta, millega võib rahumeeli minna Xdreamile, aga veelgi parem, Vanalinna poosetama :).

Thursday, May 13, 2010

uus kevad, uus suhe

Soojad kevadilmad teevad meeled segaseks. Ühel päeval teatas Viff, et tema meiega enam ei käi. Nimelt olla Salomon teamis ilusamad poisid – nüüd lisaks Karlile ja Tõnule veel ka Silver. Ilmselt saigi Viffi jaoks peamiseks kaalukeeleks Silveri otsus Salomoniga liituda.

Tiit pidi kogu oma sarmi mängu panema, et meile kiiresti uus suhe leida. Ehkki enamus vaatas Tiitu, ettepaneku peale kolme mehega öisesse Läti metsa minna, imestunud ja etteheitva pilguga, viis Tiidu visadus siiski eesmärgile. Ja nii astubki võistkonna “Myrakaruds” koosseisus Lätis stardijoonele uus, täht Eesti seiklusspordis.

Õnneks ei saa meie uus võistkonnakaaslane veel aru, millesse ta end on seganud. Tema tagasihoidlikule küsimusele, et “mis mõttes ujumine?”, vastas Tiit diplomaatiliselt – “no jalad võivad märjaks saada”.

Kes läti keelt mõistab, võib siit lisaks lugeda: http://www.mona-x.lv/.

Sunday, May 09, 2010

II LSF MTBO

Kuna olin sellel aastal juba lausa kaks rattasõitu teinud, siis tundus, et täna on paras, kui mitte öelda viimane aeg teha rattasadulas ka esimene võistlusstart :) … ja II LSF MTBO tundus selleks igati sobiv.

Tagantjärele tarkusena – kaks rattasõitu on ilmselgelt liiga vähe, et mingit tunnet kätte saada. Ja veelgi hullem lugu kaardilugemisega – kohati oli mul suuri raskusi, et üleüldse liikumise pealt enda asukohta kaardilt tuvastada, ei mäletagi, millal viimati sellises koguses vigu sai tehtud.

Aga tegelikult oli võistlus super – kaks kaardivahetust, 40 kontrollpunkti, hajutused – isegi hoolimata iseenda abitust tundest, ikkagi oli lahe.

Libahundi jälg

Libahundi jälg - kaart ja liikumisteekondEga me hästi ikka ei uskunud küll, kui yr.no laupäevaks Aegviitu +20° C lubas. Aga tagantjärgi võib öelda, et kui Aegviidust kell 16:45 ära tulime, näitas termomeeter +22.5° C. See-eest mida Tallinna poole, seda külmemaks läks – Jägalas +13.5° C ja Tallinna jõudes lausa +7.5° C.

Kuna Maare on kogu nädala tõbine olnud ja hommikul veel kaalunud, et kas tulla või mitte, siis mingeid suuri plaane me täna tegema ei hakka. Joonistame kaardile umbes 25-kilomeetrise (optimaalvariant) raja, mille läbimine annaks 94 punkti ja sellise plaaniga ka stardime.

[08.05.2010 11:17 (GMT +3)]Selleks, et rajale pääseda, tuleb stardis ära lahendada lisaülesanne, kus igale asulale õige maakond taha valida, siis saadud punktid kokku liita ning õige väärtusega punkt märkida. Kõige rohkem kulutame vist aega pliiatsi otsimisele, edasi läheb juba kiirelt, lahkume esimeste hulgas, jättes enamuse võistkondi nuputama.

[08.05.2010 12:12 (GMT +3)]Läheme ringile vastupäeva ja alustame punktiga KP83, ning seda kahel lihtsal põhjusel – esiteks tundub ring seda pidi kergemalt läbitav ja teiseks on meil kahtlus, et KP82 lisaülesanne on seotud torniga, kus võib järjekord tekkida. Punktis oleme esimesed ja Maare lubab mul minna lisaülesandele, paralleelköitel mäetippu vallutama.

[08.05.2010 14:51 (GMT +3)]KP35 – KP81 on ülilihtsad etapid … kui KP83 juures nägime veel SRD võistkonda, siis nüüd oleme täiesti üksi. Ännijärve ääres olev lisaülesanne on teadagi seotud veega – kanuuga üle järve ja märkida vahetusalas kaardil näidatud punkt. Jätan arvestamata selle, et me ei stardi kanuuga mitte punktist, vaid tunduvalt altpoolt ja nii võtame vastaskaldal vale punkti.

KP48 – KP84 – kummirõngaga väike parvetamine ja jälle edasi. KP39 – KP51 – KP58 – KP43 – selle võistluse kõige ilusamad kohad. Punktiga KP39 teeme selle võistluse ainsa vea, käime korraks valet lohku vaatamas – pea 20 sekundit läheb kaotsi.

KP42 – KP80 – alles nüüd kohtume esimeste vastutulevate võistkondadega, senimaani oleme rajal olnud täiesti üksi. Jätkame kuni KP82, ehk tornini enamuse ajast kõndides ja ainult laskumistel sörkides, sest Maare enesetunne ei ole kõige parem.

[08.05.2010 15:18 (GMT +3)]KP82 on selle võistluse ilmselt kõige ekstreemsem punkt – mööda redelit 30 meetri kõrgusele, masti otsa ja siis köit mööda alla. Päris lahe tunne on, kui puude ladvad juba tükk maad allapoole jäävad.

Pärast punkti KP82 teeme plaanis väikese muudatuse – selleks, et vähemalt neli tundi rajal olla otsustame võtta veel mõned punktid – KP26 – KP64 – KP29. KP64 juurde jõudes avastame, et nii sild, kus punkt asub, kui ka teerada on vee all, tore et siia algul ei tulnud, nüüd on väike vesi juba ükskõik.

Finišisse jõuame esimestena, mis minule juba Libahundi tavapärane saavutus. [tulemused] [mõned pildid rajalt]

Friday, May 07, 2010

Keila Sprint

Keila Sprint Täna oli siis jälle selline päev, kui sai teha mõned veidi kiiremad liigutused – seekord siis Keila Sprint.

Rajameister Eduard oli võtnud maastikust maksimumi ja teinud huvitava raja – juba esimene etapp sai paljudele saatuslikuks, minagi tegin 10 – 15-sekundilise lisakaare. Neljandal etapil pakkus rajameister ka ujumisvõimalust, millest külma ilma tõttu loobusin. Kõige suurema vea tegin etapil viiendasse punkti, kui punktist välja joostes ümber otsustasin ja ringivariandile läksin – peaaegu 30 sekundit.

Veel mõned pisemad näpukad ja paremat, kui tene koht oleks patt tahta … seda enam, et kuna Tenno tegi esimese punktiga korraliku vea, siis alates neljandast punktist jooksid Tenno ja teda minutiga kinni võtnud Armo koos … ning kui selline tandem juba hoo üles saab, siis …

Pagan see Armole kaotamine hakkab juba harjumuseks saama :). [tulemused]

Thursday, May 06, 2010

heategu ei jää karistamata

Teisipäeva õhtul oli parasjagu nii kole ilm, et kui poleks olnud võimalust minna kaardiga Tähetorni võsasse, siis óleks sel päeval treening tegemata jäänud.

20100504 TähetorniOma tulemusest pean poole (või isegi veidi rohkem) andma Marekile, kes rajalt tulnuna, enne minu starti soovitas etapi 21 – 22 ringi joosta. Seda ma ka tegin.

Lisaks informeeris Marek mind lahkelt sellest, mis ajaga ta raja läbi jooksis. Ja kuna heategu ei teatavasti kunagi karistamata, siis neli etappi enne lõppu, kui kella vaatasin, hakkas mul väga kiire – selgus, et Mareki võitmiseks on mul aega veel täpselt 10 minutit. Jooksin siis viimased etapid umbes minuti võrra kiiremini, kui ma seda muidu oleks teinud … ja oligi Mareki heategu karistatud – võitsin teda 36 sekundiga. Anna andeks, kallis sõber :).

Rada siis 8.77 km ja 27 kontrollpunkti. [tulemused]

Wednesday, May 05, 2010

kevadised kajakisõidud

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Programmil QuickRoute on veel üks tore omadus – Export > KMZ …

Orienteerumisteekondade analüüsimisel pole ma sellele eriti kasutust leidnud, aga päris tore on kajakiteekondi võrrelda. Panin planetisse üles nii meie “treeningu” Pirita jõel, kui sellele järgnenud “lahingu” Võhandu maratonil.

Kiiruskoefitsiendid on mõlema puhul samad, ehk siis 4:35 (13.1 km/h, roheline) kuni 5:49 (10.3 km/h, punane). Tuleb välja, et meie treening Pirita jõel oli ikka täiega “kiirlaskumine” võrreldes Võhandu maratoni “kõplamisega”. Seda kinnitavad ka keskmised kiirused, vastavalt 13.6 km/h ja 9.9 km/h ning maksimumkiirused 19.4 km/h ja 15.8 km/h.

Monday, May 03, 2010

vastutuul

Nädalavahetus möödus pisikese mamburi sünnipäevapidustuste tähe all. Et sporditegemist mitte päris ära unustada, siis tegin plaani, et sõidan Haapsallu jalgrattaga, ehkki Oceanor laitis selle mõtte maha, näidates kogu sõidu ajaks üsna tugevat (12 … 15 m/s) vastutuult. Aga, no raskused ju selleks ongi, et neid ületada.

Kodust alustades polnudki alguses väga hull, kui välja jätta Stroomi rand, kus tuul tahtis sokid jalast ära puhuda. Kui aga Harku mäest üles sain, siis läks ikka karmiks. Pulss oli hetkega 140+ ja alla ma teda enam ei saanudki. No vast oleks saanud kah, aga see oleks tähendanud sõidukiirust alla 20 km tunnis ja sel juhul oleks tekkinud suur oht, et minu Haapsallu jõudmise ajaks on teised külalised kõik hea-parema juba nahka pannud.

Pidasin vaprat võitlust vastutuulega kuni Padiseni, aga siis sai jõud ja võitlusvaim otsa. Helistasin just Haapsallu jõudnud Maare endale vastu ja jõudsin teha veel 15 kiiret kilomeetrit Haapsalu suunas enne, kui Maare mind autosse korjas.

Haapsallu jõudsin õnneks õigeaegselt, et saada osa kõigest heast-paremast – nii söögist-joogist, kui ka Paranoia kontserdist.

Sunday, May 02, 2010

mambur 40

ansambel Paranoia

Nädalavahetusel Haapsalus, klubis @8. Ansambel Paranoia. Mõned pildid.