Sunday, September 30, 2007

nädalavahetus keldris

nädalavahetus keldris

Nädalavahetuse veetsime keldris ja viskasime sitta - no tegelikult sitta viskasime täna ja üsna vähesel hulgal, rohkem oli kive, liiva, savi, mulda ja muud rämpsu ... ja see siit ei olnudki nagu  õige sitt, vaid mingi vana aegade jooksul tekkinud kõdu paekiviplaatide peal. Aga selle eest klleepus see kõdu väga hästi jalataldade külge, nagu korralik sitt :).

Nüüd on kõdu igatahes keldrist väljas ja üle poole paeplaatidest samuti välja tassitud, samuti tasandatud ära osa keldripõrandat. Rohkem ei julgenud kive konteinerisse tassida, sest konteineri lubatud kaal on ju kõigest seitse tonni :). Veel sai peaaegu ette keldriuks, ning poolenisti on valmis ka ukseauk keldri uuest osast vanasse.

Friday, September 28, 2007

uus armuke

Ta on nii ilus ja need tema kumerused, mis käe all nii mõnusad ... ahh, üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna :) ...

uus armuke

Nimeks on tal MATTS HFS 3000-D 2008 või midagi sinnakanti. Tegime õhtul siis kohe ka testsõidu armukesega. Sõitsime kodust Pirita metsa, siis külastasime Regati majas veinipoodi In Vino Veritas, kust ostsime paar veini kaasa.

Edasi Kalevi Jahtklubi baaris kerge õhtusöök. See on koht, mida julgeme ekstrekale täiesti soovitada: eelroaks ´Küüslauguvõiga flambeeritud hiidkrevetid´ (kui päris aus olen, siis mulle meeldib siinne Veise carpaccio tomati - sibulasalatiga pisut rohkem :)) ja siis Maarele salat ´Jahtklubi Caesar kanafileega´ ning mulle ´Pühvli mozzarella kirsstomatite ja balsamicoga´. Jäime oma toitudega täiesti rahule.

Ja track kah, õhtusest sõidust, koos peatustega :).

Thursday, September 27, 2007

piltmõistatus

Balti-Jaam

Selline silt on ühes linnas üleval. kes ütleb kuskohas? :) õige vastuse andja saab au ja kuulsuse ning äkki mõtlen mingi päris auhinna ka välja.

veelkord Xdream´ist ja multispordist

Mooste etapilt koju sõites kuulutasin selleks sügiseks multispordi hooaja lõppenuks. Et siis vastupidiselt eelmisele aastale jätame sel sügisel minemata Soome X- kaatole.

Noh, et on juba sellel aastal käidud ka: kõigepealt Pavasara Medības Lätis koos Pille, Ave ja Olaviga; siis vapper KAM Xdreami esimesel etapil; Soomes Olaviga Spring Adventure ; loomulikult aasta pärl: Ferrino 36h Matkasprot Ave ja Pillega; kohe otsa Xdream öine, käeluu murdnud Kati asemel tegime head koostööd Irenega; siis Raivo ja Viivi sabas Hiiltomiehet 2007 Soomes; Xdream kolmas etapp Keila Joal, kus Katit asendamas Eesti tipptriatleet Alma (sellest polegi ise jõudnud pikemaid muljeid kirjutada); Alar Siku matkaseiklus Ave ja Hele Leegiga ning loomulikult Xdreami sarja viimane, Mooste etapp.

Vahele mahtus veel näiteks kajakiretk Soomes, Tour de Arula, Eesti esimene meresüstamaraton ja palju muid suuremaid ja väiksemaid üritusi.

Heitil muidugi neile kõigile lisaks veel sekka ka Endurance Quest 2007.

Nii, et aitab küll. Panime endid seega kirja hoopis rogainile. Kuna võistkond Hallikma Adventure Team:) koosseisus stardime kahekesi, teeme rahulikult, minu tempos ja naudime sügist. Eesmärk on jäädvustada võistkonna Amburid esmaosalus ning neile finishijoonel napilt ära teha:)

Mis järgmisel aastal? Eks siis paistab...

Wednesday, September 26, 2007

hüvasti, Xdream 2007

Moostesse jõudes oli asfalt veel niiske, aga ilm muidu imekena - tundus lausa uskumatuna meile, kes me laupäeva Tallinnas, paduvihmas veetsime. Hansapank Xdream selle aasta viimane etapp siis. Salomon X-Adventure Team oma tuntud headuses :) - Urmo, Lauri ja Heiti ... aga kuna Lauri väänas esmaspäeval oma hüppeliigest, siis on ta seekord meie moraalne toetaja. Kolmandaks võistlejaks on hoopis Urmas Utar, juba staažikas Salomon X-Adventure Team liige eelmisest aastast.

Seis enne viimast etappi on ülimalt põnev - nii Areal team-ile kui meile piisas üldvõidu saamiseks viimase etapi võitmisest, ISC Adventure Team pidi võidu korral olema kindel, et Areal ei saaks teist kohta.

Start seekord rulluiskudel ja korraldatud nagu F1 :) - võistkonnad on eelmiste etappide paremuse järgi paigutatud kõnniteele, esimene siis Areal team, siis ISC Adventure Team, siis meie, siis Team VAUDE jne. Tartu - Räpina vastrenoveeritud teel on lausa lust sõita, eriti nendes kohtades, kus asfalt juba kuivama hakkab.

Jätkame jalgratastega. Eesti põhikaart on suhteliselt raskesti loetav, aga etapid ise lihtsad ... algul vähemalt.

Viiendas kontrollpunktis esimene lisaülesanne - joonorienteerumine. Võimalik on valida endale rada viie erineva variandi hulgast, mis erinevad teineteisest keerukuse ja rajapikkuse poolest - mida lühem rada, seda tehnilisem. Hoolimata erinevatest valikutest jätkame lisaülesande järel ikka koos - Areal, ISC, GoDiscover ja meie.

Jalgrattaetapp jätkub tõelise pärliga - linnulennult umbes 8-kilomeetrise etapiga Mammaste suusaradadele. Kahjuks suudan lõhkuda mööda raudteed sõites oma rattakummi, kaotasime seda parandades väärtuslikku aega ja ISC ning GoDiscover saavad eest minema ... paar etappi hiljem oleme jälle kõik koos, lisaks veel mõned, meid kätte saanud võistkonnad, kokku kaheksa võistkonda.

Vahetusalasse jõudes oleme neljandad-viiendad ... jooks kanuuetapi starti ja jätkame kanuuga. Kanuuetapp on selle aasta lahedamaid - Taevaskojas. Etapil on nii mõnedki huvitavad rajavaliku variandid, parim kõigist NIKE ACG variant viimasesse kanuupunkti - pea neli kilomeetrit mööda teed, kanuud kandes! Aga selle etapiga võidavad nad meid kuue minutiga! Kanuuetapi lõpetame kaks ja pool minutit ISC-st hiljem.

Veel üks väike jooksuetapp (kas tõesti viimane?), mis sisaldab kahte lisaülesannet, algul ronimisseinalt punkti võtmist ja siis paralleelköitel Ahja jõe ületamist.

Jooks lõpeb rattavahetusalas, ees veel viimased 10 kilomeetrit jalgrattasõitu. Veel üks lisaülesanne, seekord traktorikummi veeretamine - see ei tekita ei meil (ega ka ISC-l) raskusi.

Lõpp on juba lähedal, nüüd on jäänud veel vast umbes kuus kilomeetrit jalgrattasõitu. Kuna Areal team pole enam meiega, siis on selge et see, kes võidab viimase osavõistluse, võidab ka sarja üldkokkuvõttes. Minu jaoks on viimased kilomeetrid väga rasked - jõudu küll on, aga reielihased on kogu aeg selle piiri peal, et kohe-kohe tulevad krambid.

Pool kilomeetrit enne lõppu saabub lahendus - lisaülesandel, kus ühel võistkonnaliikmel vaja veesuuskadel ümber poi sõita, võidab Urmo Raini 22 sekundiga - seda edu me enam käest ei anna. Kiirelt ratastega finišialasse, seal veel viimane lisaülesanne, takistusriba mööda Mooste mõisa rajatud takistusriba ja finiš.

Mis siis kokkuvõtteks? Neli aastat Xdreami on möödunud, neli aastat järjest tulnud ka üldvõit - aastal 2004 Urmo ja Andrusega (JouJou), 2005 ja 2006 Randy ja Rainiga (ISC), nüüd siis jälle Urmoga (Salomon X-Adventure Team, ära tuleb märkida loomulikult ka Lauri ja Urmas). Mis edasi? Ei oska öelda. Iga aastaga muutub seiklusvõistlus järjest vähem seikluslikumaks, ikka samad alad (vabandust rulluisk on ju lisandunud), sama formaat, sama pikkus. Millegipärast meeldis mulle sel suvel kordades rohkem FERRINO 36h matkasport, hoolimata mõningatest korraldajate möödapanekutest. Eks näis, mis järgmisel aastal ...

Igatahes on lihased praegu veel päris valusad - rulluisutamisest vist :).

Pildid: vahur@ingelmanagement.

Friday, September 21, 2007

FRWD

Kui sai juba kirjutatud spordikelladest, mis salvestaksid ka kohainfot, siis täiesti korralikke asju teeb veel üks Soome firma, FRWD. Firma on toonud üsna hiljuti välja kaks uut toodet: FRWD W Series ja FRWD B Series. Erinevus kahe toote vahel on selles, et esimesel on komplektis käekell, teisel aga kasutatakse info kuvamiseks mobiiltelefoni, mis on telefoniga ühenduses Bluetooth kaudu. Neist teine toetab ka NMEA protokolli ja seega on teda võimalik kasutada muude navigeerimistarkvaradega.

Minu jaoks kahjuks jälle paar pisipuudust, neist olulisemad aku kestvus (~12 tundi) ja vähene veekindlus (splash waterproof). Aga muidu täiesti korralik riist ja praegu käimas ka parajasti sooduskampaania.

Wednesday, September 19, 2007

Niitvälja golfikeskuses

Niitväljal

Käisime Tautsi sünnipäeva puhul Niitväljal, golfi mängimas. Murule meid õnneks ei lastud, muidu oleksime seal äkki sügiskünni ära teinud :).Pärast saun ja õhtusöök restoranis ´HoleInOne`. Lahe, täname Tauts.

The G3 GPS Sensor W.I.N.D.

Olen üsna kaua otsinud korralikku treeningkella, mis salvestaks ka treeningdistantsi, st. omaks GPS-i. Selliseid on turul mitmeid, aga probleemiks on olnud siiani GPS-i akude kestvus. Lõpuks ometi on Polar üllatanud meeldivalt:

We have been producing training devices for 30 years, and now we have gone one step further. Add the new G3 GPS sensor to the RS800 training system and you can push yourself to the next level of training. So now you can monitor your speed and distance across multiple sports and multiple terrains.

Find out more about the RS800 training system with new G3 at http://www.polar.fi/multisport_campaign
+ Up to 15 hours power consumption (up to 30 hours with an optional lithium battery)

See 30 tundi peaks enamusel treeningutel-võistlustel olema piisav. Tuleb vist Polar uuema vastu välja vahetada :)

Monday, September 17, 2007

100% mõnu

vannis :)

Nädalavahetus oli tõesti mõnus - oli mõnus jalgrattasõit laupäeval ja üks elu ägedamatest kajakisõitudest pühapäeval. Muuseas on nüüd üleval ka Paatsalu Maratoni tulemused - kusjuures TEGELIKULT olime esimene segapaatkond, st. Maare oli esimene naine, kes lõpetas. Ja nagu Rain täna tähelepanelikult ära märkis, lõpetas Maare tegelikult ka enne mind :).

See pilt on tehtud küll laupäeval, kui me taastume külaskäigust kuninga juurde.

Sunday, September 16, 2007

See on palju ägedam kui rattamaraton!

... ütlesin ma Heitile kui olime tänasest Paatsalu meresüstamaratonist sõitnud umbes veerandi jagu. Sest see oli tõesti põnev! Laine kõrguseks mõõtsid kogenumate aerutajate silmad kohati 3 ... 4 meetrit. No me tõmbaks seda veidi maha - ehk 2 ... 3 meetrini ... aga mine sa tea.

Aga kui päris algusest alustada, siis ärkasime hommikul kell kaheksa ja pilk puude latvadele kinnitas, et ilmaennustajad polnud eksinud - tuul oli üsna tugev. Teel Paatsallu kuulsime, et Lindaliini laevad tugeva tuule tõttu täna ei reisi ... aga kajakid Paatsalust reisisid küll :)

Stardis oli pea kaheksakümmend osavõtjat, ühestel süstadel ehk kümmekond ja ülejäänud kahestel. Esialgne plaan oli sõita rahulikult, koos Virve / Karu ja Mamburi / Mafkaga, aga sinna see mõte jäigi. Põhiliselt muidugi seepärast, et kuna laine oli nii tugev, siis hoogu aeglustada ja seisma jääda tähendanuks üsna kindlat ümberminekut. Nii siis aerutasime kuidas vähegi jõudsime, Heiti tüüris superosavalt ja nii olime me üks vähestest paatidest, mis ümber ei käinud. Hoolimata sellest, et mitmel korral lõi laine ikka korralikult üle pea. Tasakaaluhoidmise oskust sai sel sõidul igathes kõvasti treenitud.

Siiski pidime tegema tagasipööramise kohas, Pöörlaiul nn hädapeatuse, sest laiu otsas oli meeletu jõuga murdlaine, mis meid siiski ümber ei suutnud ajada, kuid oli nii tugev, et lõi põlled lahti ja kohe ka seejärel paadi poolest saadik vett täis. Nii siis lasimegi lainetel end kaldale kanda ja valasime seal paadi veest tühjaks.

Laiul nägime veel teisigi tuttavaid: Rain ja Sten-Erik, hilisemad proksmedaliomanikud, seisid seal nõutu näoga, ilmselt vaatasid oma vett täis paati. Kusagilt tuli ühesel vapralt lainetega võidelnud Randy ja siis nägime õdesid Vahereid ehk Maretit / Ruthi, kes olid maratonitrassi veidi lõiganud, seda vähemalt Mareti jutu järgi Ruthi tungival nõudmisel, otsides veidi väiksemat lainetust.

Laiult tulime varsti vette ära aga kuna tugeva murdlainetuse tõttu ei olnud mõtet püüda kaugemale minna, siis sumasime piki laiu kallast, ise vööni vees ja Heiti vedas paati enda järel. "Täielik Kurkse", mõtlesin korraks, ja vist esimest korda tundsin natuke hirmu ka. Väsimus tuli vägisi peale ja vaatasin juba natuke ringi, et ega siit laiult kuidagi paadiga tagasi ei saa ... aga paati sel hetkel ei paistnud kuskilt. Mis siis ikka, lükkasin Mareti / Ruthi kaldast lahti ja istusime ka ise paati. Külm kusjuures, mul vees kordagi ei hakanudki ... ainuke mida mäletan, oli tagasisõidul kangeks külmunud sõrmed, nii et põlle paadile panekuga läks hulka aega. Keha aga oli soe, mis sest et riided seljas läbimärjad.

Siis tuli väsimus. Keha ja käed tegid mehaanilisi liigutusi, seisma ei saanud ju jääda, sest lainetus oli tugev. Korra lasin ühe käe aeru küljest lahti, et nina pühkida ja kohe taipasin, et see pole tark mõte - tuul oli nii tugev, et ainult ühe käega ei jaksanud aeru hoida ning see kippus vägisi käest minema. Jah, sellist ilma pole mina veel kajakiga merel saanud. Polnud paljud teised, kogenumadki.

Kui Paatsalu puhkekeskuse maja lõpuks selgemini paistma hakkas, jõudsime ka lahesoppi ja lainetus ei olnud enam nii suur. Väsimus oli alguses tappev, kui kaldale jõudsime, ei jaksanud ma kohe paadist püstigi tõusta ja kurnatusest keesid ka emotsioonid üle. Mõlemal.

Aga kui saunas kondid jälle soojaks saadud ja supp kõhusopis, saime jälle hinge tõmmata ja õigusega tõdeda, KUI LAHE see kõik ikka oli! Siinkohal sügav kummardus ja palavad tervitused kindlasti Virvele, kes esialgsest kartusest hoolimata raja lõpuni läbi tegi (koos Karuga muidugi) ning Mambur / Mafka ekipaažile, kes hoolimata vähesest kajakisõidukogemusest samuti nende väheste paatkondade hulka kuulusid, kes ümber ei läinud. Nende sõit lõppes küll Pöörlaiul ja tagasi tulid nad paadiga, kuid eks oleks minagi tulnud, kui meie paadis ei oleks Heitit olnud.

Tulemusi hetkel ei tea täpselt. Rain ja Sten-Erik olid kolmandad mehed, õed Vaherid ilmselt esimesed naised. Meie oma segapaadiga lõpetasime õdedest ja ühesel olnud Randyst varem, kuid läksime meestearvestusse, kuna eraldi segapaatide arvestust ei olnud. Aga kui oleks olnud, siis arvatavasti olime me segapaatidest auväärselt teisel kohal. Küllap see täpsustub varsti.

Pilte seekord väga teha ei saanud ... noh, see oleks ju eeldanud, et pilditegija vahepeal ei aeruta ja oma aeru ka ei hoia ... mis, nagu eelnevalt kirjutatud, polnud tänase ilmaga mõeldav. Siiski, mõni ülesvõte ettevalmistusest ja vahepeatusest Pöörlaiul on olemas. Aga otse loomulikult oli meil kaasas GPS, mis salvestas üles meie teekonna.

VÄGEV! Meie jaoks on nüüdseks leitud Tartu Rattamaratoniga tugevalt konkureeriv üritus.

Saturday, September 15, 2007

kuningal külas

Hommikul tegime kodus veidi tööd ja mõõtsime paika oma keldri kõrgused. Selgub, et polegi vaja mingites meeletutes kogustes vana põrandat välja visata.

Kella poole neljaks sätime endid karude juurde. Täna plaanis visiit tema kuningliku kõrguse - Eestimaa Kivide Kuninga juurde, Pahklasse. Ilm on enam-vähem - enamasti päikeseline, mõnede vihmasagaratega, sooja +11° C.

Sõidame Patika sillast mööda Vaidasse. Vaidast edasi Aruvalla kaudu Tuhalasse ja sealt läbi Tammiku ja olemegi jõudnud Rapla maakonda. Keerame kaardi järgi sisse, Eestimaa Kivide Kuninga poole. Pahkla raketibaasi juures teed maastikul ja kaardil küll liiga palju ei klapi, lisaks on keegi pahatahtlik inimene keeranud valeks viidad, mis näitavad Mari Nutukivi ja Kivide Kuninga suundasid.

Pärast mõningat seiklemist leiame siiski selle õige, Eestimaa Kivide Kuninga üles. Noh, nimega on Raplamaalased veidi üle pakkunud, ilmselt pole nad endid kivile nime andes viinud kurssi Eestimaa suuremate kividega. Aga ümbermõõt 29.5 ja kõrgus 4.4 meetrit on ikkagi Eesti mõistes päris suured. Kivi juures sai selgeks veel see, et planeeritud kilometraaž - 40 kilomeetrit saab ilmselgelt ületatud, kuna spidomeeter näitab juba 32.3 kilomeetrit.

Enne tagasitee alustamist keeravad Randy ja Karu veel kõik viidad õigeks. Tagasi tuleme otse, nii otse, et isegi 60 kilomeetrit ei tule täis, ´kõigest´ 55.37. Ja poriralli, nagu meil oli, lõppes loomulikult saunaga.

Muuseas - meie Planeti lehele sai track kah üles. Aga nüüd kiirelt magama, sest loetud tundide pärast on startimas Paatsalu maraton meresüstadele.

Friday, September 14, 2007

In Vino Veritas

Jah, veinis peitub tõepoolest tõde :). Aga tegelikult asub hoopis Vanalinnas, Lai tänav 6 samanimeline koht. Koha nimi on just nimelt - In Vino Veritas.

Sattusime siia veidi juhuslikult. Tegelikult oli plaan minna kuhugi sööma. Minul oli kõht suhteliselt üsna tühi ja Maarel peaaegu üldse mitte tühi - st. plaan teha kusagil kerge õhtusöök. Meie teele jäi selline koht, nagu kohvik-restoran Quam Quam. Olime sinna juba sisse astumas, kui selgus, et kui uksest sisse astudes jääb paremat kätt Quam Quam, siis vasakut kätt jääb veinipood In Vino Veritas ... mis peale kaheksat ei ole enam pood, vaid pigem vinoteek.

Pikalt me aru ei pidanud - hea veini nimel on ju kerge õhtusöögist loobuda :). Eriti, kui peremees lubab meile tuua ka juustuvaliku. Muidugi keerasime vasakule :).

Valime peremehe abiga ühe meie lemmikmarjadest (mida me viimasel ajal küll joonud pole) - pinot grigio. Meie valikuks on COLUTTA. COLLI ORIENTALI DEL FRIULI. PINOT GRIGIO. Ja juustuvalik on samuti suurepärane - kitsejuust, Cambozola ja Parmesan. Juustud on nii head, et varjutavad veini maitset ja nii sööme nad ruttu ära :).

Kokkuvõttes mõnus koht ja suurepärane veinivalik. Aga ... ekstrekas, ära mine, süüa seal ei anta :D ...

Thursday, September 13, 2007

Istanbuli muljed

Tavapäraselt panime iseenda mäletamise ja teiste huviliste tarbeks kirja reisimuljed. Osaliselt siis juba üleval aga täiendame veel. Seekord siis poollinnareis - Türki, Istanbuli. Värske noorpaar oli kaasas - ega neil polnud valikut ka, kinkisime neile lennupiletid ehk reisi koos meiega:) Pilte tegime samuti.

Tuesday, September 11, 2007

Harku metsas sportimas

Selle aasta eelviimane orienteerumisteisipäevak toimus Harkus. Rada 7.2 kilomeetrit ja 18 kontrollpunkti. Klubi Orion on saanud hakkama sellise asjaga, et Harku kaardi ära uuendanud - päris huvitavaid kohti on tulnud kaardile, võrreldes nende eelmise kaardiversiooniga :).

Jooksust niipalju, et startisin mingi minut-paar peale Danilot. Juba teist kontrollpunkti märkides nägin teda, aga alles punkti poole liikumas :). Aga noh - kui kolmanda punkti poole mööda võsa ragistades kaardil lugemise järg käest läks ja ma neljanda kontrollpunkti juures lagedani jõudsin, siis sealt tagasi kolmandasse kontrollpunkti joostes, tuli Danilo jälle rõõmsasti vastu :). Edasi suuremaid vigu ei teinud ja lootsin, et hea õnne korral näen ehk kusagil jälle Danilo selga ees, aga seda ei juhtunud.

See-eest tuli üheksanda punkti juures eemalt samasuguses vormis Andres (Talver). Järgmine etapp oli meil vist sama, sest ta järjest lähenes mulle. Tõstsin küll veidi tempot, aga see ei aidanud. Kaheteistkümnendas punktis saime kokku Madis Tiigiga. Nüüd läks tempo päris käest ära, nii ära, et Andres jäi meist maha ja Madis kippus vägisi minuga vahet sisse tegema. Kuna üldjuhul olen ma vist ikka mõlemat võitnud, siis tekkis mul küsimus kas olen mina nõrk või nemad tugevad :).

Õnneks valis Madis neljateistkümnendasse kontrollpunkti veidi teise tee, kui mina ja nii sain edasi üksi veidi rahulikumalt lõpuni joosta. Mõned minutid hiljem tulid ka Madis ja Andres :).

Ja nüüd kontrollime kohe, kas uues Windows Live Writer-is töötab lubatud piltide upload Picasa Web Albums-itesse. Varem see mul ei õnnestunud.

[updated] Ei õnnestunud - pilt läks üles küll, aga WLW mudis originaali millegipärast 640 pikseli peale.

Saturday, September 08, 2007

Jazzhouse

Mõnda aega tagasi märkasime, et teletorni taga Pärnamäe teel on püsti pandud maja, millel suur silt Jazzhouse, restoran ja külalistemaja. Noh, jazzuhuvilistena otsustasime reede õhtul seda kohta külastada. Et igati tervitatav ju, kui keegi on ometigi võtnud kätte ja Tallinnas hea muusika ja söögi on ühendanud.

Restoran oli sisustuse poolest selline tavaline, kaks saali, tagumises oli akna aluses lauas päris hea istuda. Esimeses saalis oli ka koht esinejate jaoks kuid see saal jättis natuke liiga söökla mulje, oleks oodanud midagi õdusamat. Taustamuusika aga oli Jazzhousele kohane.

Menüüs oli päris parasjagu roogasid kirjas, pakkus esmapilgul midagi igale maitsele. Veidi võõristav oli roogade juures peale hindade näha numbrit ning tähist LÜ (leivaühik)... mida see täpselt tähendab, jäi selgusetuks. Igastahes toodi meie 0 leivühikuga eelroogade juurde ikkagi leivakorv (õigemini saiakorv) ka. Mina võtsin salati Charismatic, Heiti eelroaks soojad küüslauguseened ning põhitoiduks grillitud kanafilee salatiga.

Paraku, hoolimata nimest, osutus minu salat täiesti isikupäratuks. Melon, avokaado, kreeka pähkel, sinihallitusjuust ja rohelise salati segu kokku panna on ju päris hea idee ja nägi täitsa ilus välja ka kuid kokk oli unustanud salati sootuks maitsestamata. Ilmselt oleks sinihallitusjuust pidanud salatile selle karismaatilisuse andma kuid paraku oli kokk valinud suhteliselt tagasihoidliku maitsega juustu, nii, et pidin salati juurde kohe ka pipra- ja soolatopsi küsima. Melon oli pooltoores, kuigi praegu on ju just hästiküpsenud melonit igal pool saada.

Heiti poolt tellitud küüslaauguseened toodid veidi üllatuslikult mitte taldrikul, vaid kausis, mingi pruuni kastme sees, kus ka tükk sulanud juustu oli. Maitse aga oli jällegi see, mis oli puudu. Kanafilee oli mahlane ja nägi taldrikul jälle kena välja, paras ports salatit ja aurutatud köögivilju lisaks. Aga ka see oli maitsetu. Sööks nagu ühtlasest massist tehtud ja toidu värvi värvitud teatrietenduse rekvisiite, mitte päris toitu.

Magustoidust loobusime. Selverist hiljem ostetud jäätis oli ilmselt õigem valik.

Teenindajatüdruku küsimusele, et kuidas toit maitses, vastasime midagi ebamäärast... tegelikult oleks võinud ju ausalt öelda aga ega tüdruk selles süüdi pole, et kokk ei oska süüa teha. Külalisteraamat, mida enne väljumist sirvisime, kinnitas meie kogemust. Pea iga teine sissekanne soovitas koka kas päris lahti lasta või vähemalt koolitusele saata.

Sööma minna meie ei soovitaks. Nii, et Ekstrekas, ei tasu proovimist.

Wednesday, September 05, 2007

59°54'51.97"N 30°17'47.57"E, suures linnas

59°54'51.97

Töö on toonud seekord siis marsruudil Tallinn - Helsinki - Imatra - Svetogorsk, õhtuks suurde linna - Peterburgi. Homme seisab ees teekond maailma lõppu (N 59° 08’ 02.1” E 33° 19’ 47.5”) ja mingiks ajaks tahaks ka koju jõuda.

Hotell Азимут on täitsa kena koht ... ja kui reception-is kurtsin oma muret, et olen mobiililaadija koju unustanud, siis saadeti mind mingisse tuppa, kus suur kast mobiililaadijaid, mis eelmised kliendid hotelli unustanud.

Ja selline, vaade avaneb hotelliaknast. Ainult akna pidi pildistamise järel kohe kinni panema, sest isegi 15-nda korruse tuppa kostis selline automüra, et telekast uudiseid enam ei kuulnud. Muideks - selles ilusas pruunikaspunases majas pildi keskel asub meie kontor :)

Saturday, September 01, 2007

Suleymaniye hamam

Foto NAGI's: Suleymaniye hamam

Hamam oli tasemel ... nüüd oleme puhtad ja tuleme kohe koju!