Sunday, March 28, 2010

Kevadest. Emotsioonide plusspoolelt

Eile käisime Valgehobusemäe kevadisi suusaradasid testimas. Tallinnast autoga välja sõites sadas halli vihma ja suusatamise võimalus tundus nii uskumata, et ma ütlesin naljatades Heitile, et ärme kellelgi ülte, et me suusaradade poole sõidame:)

Valgehobusemäe suusakeskuse parklas aga oli kümmekond autot siiski ees ootamas. Rajatraktor oli sealsed suusarajad üle käinud, kuid meie võtsime suuna mööda matka- ja maratonirada Aegviidu suunas. Heiti pani muidugi ees minema ja ma jäin omas tempos suusakoolis õpitut harjutama:)

Et maratonirada oli üle käimata, oli see küllalt pehme ja nii lasin selja sirgu ning kohandasin tempo selliseks, et suusad jalutamist ei segaks. See oli tõesti mõnus! Päike paistis ja mets lõhnas miljonit erinevat moodi kevade järgi:) Ma ei mäleta, et oleksin enne suusatanud sellise ilmaga, kus rada metsa all aurab ja kohati laseks nagu keegi fööniga sooja õhku näkku. Selline saunaeesruumi tunne oli: soe ja natuke niiske, ent samas nii mõnus. Ja need kevadlõhnad! Nojah, Heiti vahest naljatades ütleb mulle, et mul on politseikoera nina aga ma tõesti mäletan ja tajun situatsioone ja asju teinekord just lõhnade kaudu:)

Vahepeal jäin seisma, pöörasin näo päiksesse ja kuulasin, mis metsal kevade puhul pakkuda oli. Presidendi rada tundus olevat sõidukvaliteedi pärast parem, aga varsti pidin tagasi pöörama, et kokkulepitud kahest tunnist kinni pidada. Kahest tunnist jäi väheks!  Ahmisin  kõike endasse ja sain vägeva annuse postiivset emotsionaalset laengut! Nii palju, et täna Heitit lennujaama saates ei tundunud möödavilksatavad porised lumevallid üldse nii trööstitud ja tuju ei rikkundud ka jooksutiir lumest välja sulanud koertejunnide ja prügiga kaetud teedel. Kevad tuleb linnas teisiti aga  mina olen ju PÄRIS KEVADET näinud:)

Friday, March 26, 2010

koduteatris

Teoteatris [23.03.2010 22:09 (GMT +2)]

Tundub, et viimasel ajal on meie uueks hitiks saanud Teoteater – alles see oli, kui jaanuaris käisime seal vaatamas etendust Naine ja klarnet. Seekord siis Kõik (S)ängis.

Lisaks suurepärasele etendusele ei ole vist päris tavaline, et näitlejad etenduse lõpus, selle selle asemel, et ovatsioone ja lilli vastu võtta, hoopis sulle lilli kingivad ja sünnipäevalaulu laulavad :).

Sunday, March 21, 2010

lumeraport

Valgehobusemäe suusarajad [20.03.2010 12:23 (GMT +2)]

Kui hommikul Tiiduga Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskusesse jõudsime, oli suusapidu juba alanud. Et mitte segada andekaid noori, kes ETV karikasarja medaleid omavahel jagasid, võtsime suuna mööda maratonirada Nelijärve poole … ja me ei pidanud pettuma …

… kui kalendrisse vaadata, siis veidi uskumatu, maratonirada oli suurepärane, värskelt rajatraktoriga üle sõidetud, lai ja puhas. Kui Tallinnas lainetas veel vesi, siis siin, hoolimata paarile soojakraadile, oli rada meeldivalt tahe. Presidendirajale jõudes selgus, et ka see on sisse aetud. Tegime tiiru Jäneda ja Nelijärve radadel, mis kõik suurepärases korras.

Kõrvemaa rajad jäid siiski kontrollimata, sest muidu poleks me jõudnud ühele teisele suusapeole, mis Falunis toimumas.

Friday, March 19, 2010

metsaseenesupp kitsejuustuga

Restoranil Le Chateau on selline tore pakkumine, et Linnateatri külastajad saavad enne etendust restoranis veidi soodsamalt oma nälga vaigistada. Kuna Maare oli meie treeningplaani kirjutanud sisse sakslaste armastusteema uurimise Linnateatris, siis oleks olnud ju inetu seda näljast korisevate kõhtudega teha ja nii sobis meile Le Chateau pakkumine väga hästi.

Kui Maare valis endale eelroaks Maalähedase pasteedi mandlite ja pardimaksaga serveeritud punasibulamarmelaadiga, siis mina valisin, pere eelarve kontrolli all hoidmiseks, eripakkumise teatrikülastajatele - Tarte à la ratatoille ja pokaal La Chasse White Chardonnay-d vaid 55 krooni eest. Lisaks võtsime kahe peale koorese mereannisupi „Bouillabaisse”. Ja kuigi Maare kurtis, et eelmisel korral olevat Bouillabaisse olnud selge ja vähisabadega, siis mina olin ka praeguse variandiga väga rahul.

Veidi halvemini läks teistel, Maare töökaaslastel, kes endile metsaseenesupi kitsejuustuga tellisid – nimelt oli kokk viimatimainitud supi üle soolanud. Ehkki tublimad sõid oma taldrikud kangelaslikult tühjaks, siis ei jätnud me ettekandja küsimusele, “kuidas maitses?”, ausat vastust andmata.

Ja kui ettekandja oli tirinaga, kus ülejäänud supp, kööki kadunud, siis ei läinud palju aega, kui köögis paanika puhkes. Ettekandja tuli jooksujalu vabandama ja seletama, kuidas “parajasti supi keetmise ajal koka tüdruk talle helistas :)” ning kogu personal oli tuntavalt endast väljas, ehkki meie seda küll niiväga traagiliselt ei võtnud.

Ei pea vist lisama, et meile esitatud arvel polnud märkigi sellest, et metsaseene supp oleks soolane olnud – tegelikult polnud sealt üldse võimalik rida metsaseene supi kohta leida.

Monday, March 15, 2010

Salomon Suusamaraton

Minu meelest on kerge liialdus nimetada 32-kilomeetrist ja napilt poolteist tundi kestvat suusasõitu maratoniks, aga see selleks. Igatahes olin eile juba veidi enne kümmet Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses, et ennast enne kümmet, nagu juhend nõudis, kirja saada. Sain kirja ja sain ka uhke numbri – 306, ehk nagu sel aastal juba traditsiooniks, viimasesse stardigruppi.

Valgehobusemäe, Salomon suusamaraton [14.03.2010 10:56 (GMT +2)]Erinevalt Tartu Maratonist ei pidanud ma siiski viimasest reast startima, sest tänu kogenud maratonihundi, Randy soovitusele, panin oma suusad-kepid paarkümmend minutit varem oma stardigrupi esiritta ja – oh üllatust – viis minutit enne starti olid need ikka veel samas kohas :). Tegelikult tegin natukene “suli” kah – kui stardigruppe eraldavad lindid paar minutiut enne starti üles tõsteti, siis stardihetkeks olin jõudnud manööverdada ennast juba eelmise stardigrupi keskele, peaaegu Tõnu ja Raivo selja taha.

Start on imevähe ülesmäge ja stardipaugu kõlades ajavad kõik ümberringi suusad harki, et teha möödumine konkurentidele võimalikult keeruliseks. Mis veelgi imelikum – kohe järgneval pisikesel laskumisel, kuhu jälgi pole sisse aetud ning ruumi maa ja ilm, aetakse suusad jälle laiali. Siin tõusen,  sahatajate vahel põigeldes, siiski paarkümmend kohta ettepoole.

Jätkuval, väikeste tõusukeste ja laskumistega, kurvilisel rajal selgub, et täna pole suusk mitte just kõige teravama libisemisega, milles pole ka midagi imelikku. Nimelt ootasin veidi soojemat ilma ja panin hommikul kodus kiiruga alla REX RCF Lilla (+3 ... -5° C) määrde, mis stardihetke temperatuuri (-6° C) ja värsket lund vaadates on ilmselgelt vale valik. Kuna laskumistel kohti võita on raske, siis teen kõvasti tööd tõusudel ja tasastel lõikudel.

Kolmandal kilomeetril jõuab mulle järgi Tarvo Klaasimäe ja võtab korraks sappa. Tõmban ennast heaga rajalt kõrvale, sest Eesti selle aasta parimal suusaorienteerujal on sobilik tunduvalt eespool sõita, kui minul. Kilomeeter hiljem on Tarvo selg minu silmist kadunud.

Umbes seitsmendal kilomeetril saan kätte Randy. Selleks ajaks olen pidevate möödapressimiste tulemusena ennast nii punasesse sõitnud, et haagin ennast ühele kolmesele pundile sappa. Tempo on tegelikult hea ja möödume rajal nii mitmetestki, ilmselt liiga kõrge algtempo võtnud suusatajatest. Pärast väikest tiiru Nelijärve mägedes, tekib meil kuueliikmeline grupp.

Kusagil Jäneda kandis hakkab mulle tunduma, et tempo langeb tasapisi, grupis sõitmine muutub järjest kergemaks. Ilmselt tunneb sama ka ainus suusataja, keda ma sellest pundist tean, Eino Karvak, kes palub ennast mööda lasta, tempot tegema. Väga pikalt Karvak siiski tempot ei tee ja tempo vaibub taas. Üritan ka ise korra ettepoole, tempot tegema minna, aga selgub, et see ei olegi nii kerge – nimelt teevad meie pundi tagumised mehed kõik selleks, et ma mingil juhul ühegi koha võrra ettepoole ei saaks … loobun võitlusest ja tiksun rahulikult grupis.

Viimased üheksa kilomeetrit sõidame samal rajal koos 20-kilomeetri distantsi suusatajatega. See tähendab lisaks omavahelisele nagistamisele veel pidevat manööverdamist aeglasemalt liikuvate suusatajate vahel.

Kolm kilomeetrit enne lõppu vaatan, et kui me sellist lonkimist jätkame, siis ajavad taganttulijad meid varsti alla. Valin sobiva momendi ja “kühveldan” paaristõugetega grupist mööda raja serva mööda. Nüüd selgub, et need kaks tüüpi, keda vaadates oli kogu aeg tunne, et nad enam üldse ei jõua ja kohe-kohe maha jäävad, tulevad ilma mingi probleemita minuga kaasa ja Karvak koos kahe selliga, kes punti kordamööda vedasid, jäävad hoopiski maha.

Järgmisel, veidi pkemal laskumisel libisevad minuga kaasa tulnud tüübid minust muidugi mööda. Jätkame kuni lõpuni nii, et laskumistel tekib mul kaaslastega väike vahe, mille tõusul kohe kinni võtan. Samas, mööda sõitmiseks ei jätku ruumi … ja jõudu kah enam mitte. Kuna finišisirge on kergelt tõusev, siis loodan veel, et äkki õnnestub seal konkurentidele “ära teha”, aga viimasel hetkel märkab üks konkurentidest, kuidas ma kohe neist möödun ja hüppab mulle 50 meetrit enne finišijoont ette – nagu telekas :).

36. koht, ajaga 1:38:22 ja tunne on selline, nagu polekski just võistelnud. Aga emotsioon on võimas ja ilmselt võtan järgmisel aastal veidi rohkem suusamaratone kalendrisse.

Thursday, March 11, 2010

Kalamaja

Kalamaja [04.03.2010 18:49 (GMT +2)]

Ilmarise kvartal mere poolt, Jahu tänav. Mõnusad, pastelsed värvid …

Wednesday, March 10, 2010

Pedassaarele

[06.03.2010 14:17 (GMT +2)]

Nädalavahetusel kogunesid mõned multi- ja mõned niisama sportlased Valklasse, et kurvastada koos minuga minu vanuse numbri järjekordse muutumise puhul. Üritasime siis kurba sündmust unustada matkaga Pedassaarele. Liikumisvahendi võis igaüks ise valida – tugevamad valisid lumeräätsad ja nõrgemad suusad.

Õnneks soosis ilm suusatamist, st. eelmise nädalavahetuse suur sula ja sellele järgnenud külm olid muutnud lagedad üheks suureks suusarajaks. Ja ehkki nädala sees sadanud lumi oli suusaraja katnud viiesentimeetrise lumekihiga, oli ikkagi vist üks selle talve parimaid suusailmu – sellist piiritut vabaduse tunnet saab kogeda ainult loetud päevadel talve jooksul … ja mitte igal talvel.

Nautisime siis täiega seda vabaduse tunnet, suustasime üle lagedate, läbi metsatukkade, lausa üle mere … Pedassaarele. Pedassaarel pidasime ühise lõuna räätsatajatega, kes olid suutnud meie saabumise ajaks juba tiiru saarele peale teha, ja mõned ka värskendava supluse ette võtta.

Mõned pildid ajalises järjestuses räätsa- ja suusamatkalt Pedassaarele.

Tuesday, March 09, 2010

naistepäeva suusatreening

Pärast seda, kui Maare hakkas käima Jaak Mae Suusakoolis, on olnud juhtumeid, kus tema on suusatreeningul ja mina vedelen kodus diivanil. Kuna laupäeval pidasime tagasihoidlikult minu sünnipäeva, siis oli Jaak Mae viinud pühapäevase suusakooli treeningu üle esmaspäevale.

Tänu sellele olin eile õhtul jälle dilemma ees – kas minna koos Maarega suusatama või mitte. Tõtt-öelda oli nädalavahetusest jube väsimus ja kui Maare ütles, et nende tänane treening kestab kaks kuni kaks ja pool tundi, siis ei tundunud üldse ahvatlev üle kahe tunni Pirita metsas ringe kruvida. Õnneks sai sportlik pool minus siiski võitu ja mõtlesin, et mis see 5 korda 7 kilomeetrit siis ikka ära ei ole.

Ringil tiirutades oli vist selle aasta kõige veidram libisemine – kui tasasel (ja ka tõusul) libises suusk nii jäljes kui jälje kõrval suurepäraselt, siis laskumistel oli libisemine null. Lisaks selline tuul, et tahtis sokid jalast ära puhuda.

Väsimusest, tuulest ja veidrastest libisemistingimustest hoolimata oli sõita kerge, esimesed neli ringi hoidsin ühtlast, rahulikku tempot, mõni sekund alla 24 minuti ringi kohta. Tänu sellele, et viimase ringi sõitsin koos vennaga ja hästi rahulikult, siis sain viie ringi koguaja veidi üle kahe tunni.

Loomulikult selgus, et Maare ei kavatsegi kahe tunniga piirduda, vaid treenib pigem kaks pool ja veidi peale tundi. Olgu selle meheliku uhkusega kuidas on, aga mind ei ajanud küll ükski vägi veel kuuendale ringile, viimased pool tundi istusin autos ja ootasin, millal Maare treenimisest väsib :).

WAR 2010: nagu ikka

Jõuame vahetusalasse kell 02:28. Roadbook järgi on kavas “mandatory night break - 1 hour”, mis peaks aga alles kell viis algama, ehk tegelikult on siis kella kuueni “vaba aeg”. Teeme endile sooja söögi ja keerame magama.

WAR 2010: trekking (photo-O) Kell 6 alustame eelviimast etappi – trekking (photo-O). Saame võistkonna peale ühe kaardi ka kaks lehte fotodega. Punkti asukoht tuleb tuvastada foto järgi, kaardil asuva rõnga seest.

Stardime koos ISC-ga ja üsna varsti selgub, et ka samale variandile. Tegelikult polegi variante rohkem, kui läbida punktid kas päripäeva või vastupäeva, meie oleme otsustanud teha seda vastupäeva, et kohe algul võtta paar sellist punkti, mille asukohti juba teame.

Jooksuring on lihtne, ainult ühe punktiga suudame joosta ringi ümber kvartali, enne kui punkti üles leiame. Oleme järjekordselt nii kiired, et peame paar minutit ootama, enne kui avatakse start viimasele etapile.

WAR 2010: trekking (photo-O)Tegelikult ootame veidi rohkem, nimelt soovime viimase etapi teha rahulikult ja omaette. Laseme ISC minna ja kümmekond minutit hiljem läheme ise. Viimane etapp, täpselt sama, biking – rogaine, mis sügisel, kus selle etapiga oma edu maha mängisime.

Esimene punkt, CP 71, pit, rotating railway. Kuna pole kindel, kui hästi raudteejaama juurest üle raudtee saab, siis valime kindla peale variandi ja läheme ringi. Jälgede järgi on näha, et ISC on valinud otsevariandi. Punkti poole liikudes, kohtame ISC-d, kes veidi enne punkti nõutult seisavad ja teatavad, et nemad pole suutelised seda punkti leidma. Läheme siis ühiselt 300 meetrit edasi ja võtame punkti.

Ühiselt võtame ka punkti 80. Edasi näeb meie valik ette punktid 78 – 76 – 77 jne. Kuna ISC kihutab ees punkti 74, siis teen kiire otsuse, et võtaks punkti 74 koos nendega ja jätkaks siis oma variandil. Teel punkti arendab ISC märkimisväärset kiirust ja hoolimata sellest, et ka meie ei maga, saavad nad väikese edumaa. Punktis saan aru, et plaan oli halb, kaotame sellega umbes 6 minutit.

WAR 2010: biking – rogaineTeel punkti 78 saame uued kaaslased – sedakorda Twister. Punktid 78 – 76 võtame peaaegu koos, siis teeme erinevad variandid punkti 77. Meie variant on neli minutit kiirem.

Võtame punktid 70 – 68 – 69. Punktis 68 oleme arvestuslikult umbes poolel teel, aega oleme kulutanud 2:20, jäänud on veel kolm tundi, peaksime saama kõik punktid võetud. Punktis 69 on aega jäänud veel terve igavik – 2:38.

Punktid 73 – 72, arvasime juba rada planeerides, et siin on kusagil konks. Konks ongi, väga lihtne – kaks punkti asuvad keset mõõtmatut lumevälja. Punkti 73 minnes oleme sunnitud kõndima 2.6 kilomeetrit läbi lume, mis võtab meil aega 33 minutit. Ka punkti 72 juures on teed lahti lükkamata, trügime veel kaks kilomeetrit läbi lume, seekord koos jalgratastega. Need kaks kilomeetrit on vist minu elu pikimad :). Kokku kulutame kahele punktile tunni ja 50 minutit. Kui lõpuks lumest pääseme on meil aega jäänud veel ainult napp, 46 minutit.

On selge, et järelejäänud ajaga me finišisse ei jõua, kuna kaks viimast punkti jäävad meil otse teele, siis pingutame, et võtta mõlemad punktid kontrollajas, mis ka õnnestub. Finišisse jõuame 14 minutit pärast kontrollaega ja kaotame ühe punkti. Saame teada, et Randy on järjekordselt teinud võimatut ja ISC on võtnud kontrollaja sees kõik punktid. Nagu sügisel, oleme taas teised.

Saturday, March 06, 2010

WAR 2010: liidrid

Kolmas etapp: trekking or skiing (rogaine). Kaarti vaadates (tegelikult isegi ilma kaarti vaatamata) pole jälle küsimust – loomulikult skiing.

WAR 2010: trekking or skiing (rogaine)Teel esimesse punkti teeme avastuse, et väga kiiresti saab liikuda jõejääl, see annab vastuse meie seni lahendamata küsimusele, et kuidas jõuda raketibaasist punkti number 35. Esimene punkt ise asub vanas, lagunenud kiriku tornis, kuhu jõudmiseks peame lumes jälge lükkama. Õnneks pole kuusemetsa all asi nii hull. See-eest teise, punkti number 34, on viimased 100 meetrit läbi pehme lume paras katsumus.

Kuna punktid 31 – 32 – 33 on roadbook-i järgi lisaülesanne, undeground complex exploring, siis otsustame, et kuidagimoodi pidid sinna ka korraldajad kohale saama ja sõidame nii kaua mööda teed, kuni autojäljed raketibaasi poole pööravad.

Raketibaasis toob meile edu kõikvõimalike, erinevatel korrustel asetsevate käikude ja aukude süstemaatiline ja põhjalik läbikammimine. Minu jaoks on kergelt kõhedusttekitav ronida suusasaabastega mööda raudtala raketišahti põhja ja siis tagasi üles, aga Tiit ja Viff ei tee teist nägugi. Punktid leiame õnneks suhteliselt kiiresti (ehkki Leivo arvab oma blogis, et nemad olid kõigist teistest pool päeva kiiremad, siis ajad näitavad, et vähemalt meie olime nendega võrdsed) ja lahkume lisaülesandelt ikka veel esimestena.

WAR 2010: biking – legendKuigi punkti 35 oli plaan liikuda mööda jõge, siis suure tee pealt ära keerates, leiame talu juurest vaevumärgatava suusaraja, kus päris vööni lumme ei vaju. Kuna me pole päris kindlad, et jõgi ikka igal pool suusatatav on, siis kasutame parem vana suusajälge. Punkti, mis asub jõekäärus, jõudes selgub, et jõgi on siiski väga hästi suusatatav ja nii jätkame teekonda vahetusala poole alustuseks piki jõge.

Tiit pakib meie suusavarustuse jälle endale selga ja jätkame legendi järgi: biking – legend. 15 kilomeetrit hiljem saab Tiit jätta suusakoti vahetusalasse. Jätkame jalgratastel rogainides.

WAR 2010: biking – rogaine Biking – rogaine. Tundub, et hoolimata sellest, et mitmetesse punktidesse ees jälge lükkame, on meil ka mõningaid pisikesi eeliseid – teed lähevad pidevalt pehmemaks ja sellel etapil hakkab ratas juba kohati läbi kinnisõidetud lume vajuma. Meil Viffiga on all Shwalbe Ice Spiker-id ja pole probleemi, aga Tiit on oma Marathon Winter-itega kohati hädas.

Rogainietapi läbime enam-vähem puhtalt, mõningaid probleeme tekitab punkt number 44, vare, kus kaotame otsimisega umbes 5 minutit. Punkti leiame tänu rajameistri jälgedele, ilma lumeta oleks punkti leidmine vist pooletunnine, tõsine kammimine. Viimased etapid on meile Tiiduga rasked, Viff kihutab osavalt ja graatsiliselt üle lörtsi ja jää, meie vajume pidevalt läbi ja peame tegema tõsist tööd, et Viffi kannul püsida.

Vahetusalasse jõudes näitab kell 20:06. Kuna järgmisele etapile pääseb alles alates kella 21-st, siis saame endale sunnitud puhkepausi, mille vastu meil muidugi midagi ei ole. Viff vahetab garderoobi, mina kontrollin, et jalad on senimaani kuivad ja otsustan öise, kohustusliku pukepausini riideid mitte vahetada.

WAR 2010: trekking Trekking, kell 21:00 jagatakse järgmise etapi kaardid – pea pool etapist tuleb läbida teedeta maastikul, paksus lumes. Kuna meil on päris suur edu, siis pole meil tegelikult kiiret, otsustame, et esimesena jälge lükkama ei lähe. Samas, kuna esimese jälje lükkamine on raske, siis oleks seda mõistlik ühiselt teha.

Mõned minutid pärast üheksat läheme … koos ISC-ga, Twister jääb veel kohmitesema. Otsustame võtta esimese punkti paremalt, et saaks kasutada oma poolt sissetallatud jälge. Punkti number 47 teeme uhke ringi mööda teed, et ei peaks raudteel, paksus lumes jälge lükkama. Punktiga number 48 üritame olla taas kavalad ja teha edasi-tagasi jälje, aga punkti poole minnes kaldume liiga paremale ja läheme punktist mööda. Teeme korraliku, 20-minutilise lisaringi, enne kui punkti jõuame. Punkti jõudmine on muidugi omaette elamus – nimelt on järvel, lume all kohati kuni 10 setimeetrine veekiht, kus on mõnus solistada. Näeme, et Twister on juba punktis käinud ja otsustame punktist väljumiseks kasutada nende poolt sisse aetud jälge. Kahjuks läheb jälg vales suunas ja teeme ka punktist väljumisel korraliku ringi.

WAR 2010: roadbook 3 Punkti 46 saame kasutada lahti lükatud teid, aga siis need lõpevad ja edasi peame ise rada lükkama. Lükkame siis ühiselt, põhiliselt küll Urmo juhtimisel, aga vahepeal püüame Tiiduga teda assisteerida. Teel punkti number 50 hakkavad tagant paistma Twisteri lambid – aga need lähenevad väga aeglaselt, tundub, et Twister püüab iga hinna eest hoiduda jälje lükkamisest ja viidab aega, nagu oskab.

Etapil viimasesse punkti jõuab Twister meile järgi jua kui me siis rõõmsalt kõrvale astume ja neile rada pakume, siis ei ole nemad millegipärast üldse nii rõõmsad. Tiit läheb küll ette rada lükkama, aga Leivot ei aja meist mööda isegi mitte meie aasimine – tundub, et tal ei ole liiga kerge, Twisteri huumorimeel on sel hetkel igatahes kadunud.

Võtame ühiselt viimase punkti ja saabume vahetusalasse, kus ootavad meid siia ammu jäetud suusad. Seitsmendaks etapiks on siis cross-country skiing – rogaine. Twister jääb jälle veidi maha, meie võtame esimese punkti.

WAR 2010: cross-country skiing – rogaineLootus, et ka teise punkti on äkki siiski võimalik mõnd jälge kasutada, kaob üsna varsti pärast esimest punkti. Valime koha, kust tundub, et on kõige vähem jälge lükata ja läheme – Tiit ees, meie järel. Lund on nii palju, et isegi suuskadega vajume kohati pea puusani lumme ja kiirus on üsna olematu. Õige varsti jõuab meile taas järgi ka Twister.

Kuna ka järgmised suusaetapi punktid on selle võistluse kõige halvemini suuskadega võetavad punktid üldse, siis jätkame kolme võistkonnaga ühiselt punkti läbimist. Alles pärast viimast, punkti number 57 tõstame veidi tempot ja jätame Twisteri maha.

Friday, March 05, 2010

WAR 2010: tööõnnetus

Reedel Lätti, Gulbene poole sõites otsustasime, et sellel korral proovime vältida sügisese, BAR 2009 vigu, kus pikka aega võistlust juhtisime ja siis viimase rattarogainiga edu maha mängisime. Sel korral me esimesed 12 tundi liidriks ei lähe – kui see juhtuma peaks, siis on pigem tegemist tööõnnetusega.

Meie ööbimiskoht, spa-hotell Vecgulbenes muiža näeb väga lahe välja ja ka toad on päris kenad – täiesti alternatiiv ööbimiseks, kui teinekord Haanjasse paariks päevaks suusatama minna. Ainsaks puuduseks on asjaolu, et parajasti on käimas Gulbene päevad, või midagi sellesarnast ja Viff kaebab hommikul, et pidi pool ööd pidutsemiskära kuulama … meie Tiiduga ei kuule midagi.

WAR 2010: roadbook 1Hommikul sõidame stardipaika. Pakime varustust, käime kaptenite koosolekul, pakime jälle varustust, määrime suuski jne. Otsustame, et kahel rattaetapil, kus suusavarustust tuleb kaasas tassida, talitame ISC eeskujul ja paneme suusad suusakotiga tugevaima liikme selga – kas Tiidu või Viffi, seda vaatame pärast esimest etappi.

WAR 2010: trekking or skiing (Score-O) Kell 12 antakse start esimesele etapile - trekking or skiing (Score-O). Kuna Normunds oli kaptenite koosolekul öelnud, et esimese etapi maastik on kaetud tiheda suusaradade võrguga, siis pole meil küsimust – loomulikult skiing. Seda enam, et nähes läti konkurentide suusavarustust, tunneme endid üsna tugevalt, konstanteerides – “Lätlased ei ole suusarahvas”.

Score-O kirjelduses on öeldud, et maksimumi, ehk viie punkti saamiseks tuleb korjata maastikult 200 võimalikust 150 punkti. Kontrollaeg etapil on üks tund. Hoolimata sellest, et need nn. “suusarajad” osutuvad enamuses tavalisteks jalgradadeks, kus suusajälg on olematu, sooja on +2° C ja libisemine mitte kõige teravam, võtame rahulikult aga kindlalt – 52 minutiga 151 punkti ning olemegi tagasi vahetusalas, et jätkata juba rattaetapiga.

WAR 2010: roadbook 2 Teise etapi pikkuseks lubatakse tund ja distsipliiniks biking – legend. Kõik tundub imelihtne – rattalegendi peal on väike kaart, kuhu märgitud võistluskeskus ja legendi algus – sõida kohale ja edasi juba legendi järgi.

Vahetusalas näitab ISC taset ja lahkub esimesena, meie saame rajale paar minutit hiljem. Tiit saab enda selga meie suusad, mina saan jälle kaardi. Viskan pilgu kaardile, pole midagi keerulist – staadion on selja taga, esimesest ristist tuleb keerata vasakule ja põhimõtteliselt otse kuni legendi alguseni.

Keerame siis esimesest ristist vasakule ja … kolmsada meetrit hiljem jõuame ristmikuni, kust algab põld vasakut kätt. Niipalju, kui mina mäletasin, ei pidanud me mitte ühestki põllust mööduma. Peame ristmikul kinni ja panen kompassi kaardile – hmm, liigume 90° vales suunas, kuidas on see võimalik? Viff on valmis mulle juba maksahaaki andma ning käseb keerata otsa ringi, et end korralikult kaarti saada.

WAR 2010: biking - legend Sõidame tagasi, vaatan meie sõidusuunda ja  … nüüd liigume juba 180° vales suunas! Peatan ratta ja hakkan uurima, et mis jama … kui vahetusala kõrval olevat kirja – Asaru Ezers loen, on asi selge KAART ON PEEGELPILDIS. Sõidame koos kolme Läti võistkonnaga ja oleme juba üsna stardi juures, kui Lätlased järsult pidurit panevad ja kaarti uurima jäävad – selge, Lätlased on siiamaani sõitnud, saamata aru, et kaart peegelpildis on.

Legendi järgi läheb juba libedalt, kohati näeme ees ühe võistkonna jälgi, huvitav palju me selle alguse rabistamisega ISC-st maha oleme jäänud. Umbes poolel etapil hakkavad ISC seljad järsku ees paistma. Tundub, et neil on midagi juhtunud – seljad lähenevad väga kiirelt. Paar kurvi hiljem olemegi eesliikujad kätte saanud, kes … tuleb välja, ei olegi ISC!

Nüüd oleme küll jamas, ongi tööõnnetus käes! Nii varakult liidriks minek oli meie plaanides täiesti välistatud. Loodame veel vaikselt, et äkki on ISC siiski ees, aga vahetusalasse jõudes saame kinnitust, et oleme esimesed.