Monday, February 28, 2011

jooksulaagrisse

WAR 2011, Prisoners of Korea, on selleks korraks möödas, kõige enam jääb vast meelde 10+ tundi paaristõuget, ja seda suusaradadel Läti stiilis, ehk … lumes. Lisaks endale – enne seiklust PEAB tööjaotuse kokku leppima, kas või üldjoontes isegi siis, kui minnakse tšillima. Aga nagu ikka, oli Lätis nii seiklust, kui hulgaliselt positiivseid emotsioone.

Hetkel on nii paaristõuked, kui suusad unustatud, homme on plaan teha selle selle aasta esimene jooksuots nii, nagu parematel jooksumeestel kombeks – mustal mandril ja mustade meeste seas :).

Thursday, February 24, 2011

Tartu Maraton 2011

Viimane nädal enne maratoni ei tõotanud just head – ilmataat lubas oma esindajate, sünoptikute suu läbi käredat pakast. Korraldajad lükkasid külma kartuses stardi hilisemaks ja manitsesid osavõtjaid ettevaatusele. Pullerits manas oma blogis korraldajaid, ennustas maailmalõppu ja ei saanud vist lõpuks ise kah enam aru, mida ta taotleb – maratoni ärajätmist või korraldajate üles poomist.

Ka vahetult enne maratoni ei suju mitte just kõik libedalt – suuskade määrimine jääb suhteliselt hilja peale, pärast mida tekib mul tüdrukutega tõsisem argumenteerimine teemal ööklubi Maasikas ja selle külastamine … hommikul on mul igatahes hea meel, et mulle eriti sõnaõigust ei jäetud :).

Logistika on meil planeeritud suurepäraselt – kahe autoga Elvasse ja sealt ühega edasi starti. Plaan on kell üheksa Otepääl olla, aga kui mõningaste logistiliste probleemide tulemusel, endid sel ajal alles Elvast avastame, ei jää muud üle, kui oma 40 asja autost kotti loopida ja korraldajate bussi peale tormata. Kiirustamise tulemusena jäävad autosse maha GPS-loggerid, mida oleme suureliselt lubanud maratonil endiga kaasas kanda, hoolimata nende 70-grammisest raskusest :).

Täpselt 17 minutit enne starti asutume Otepää suusastaadioni ääres bussist maha. Õnneks oleme juba bussis endid riidesse pannud ja nüüd pole enam vaja sellele aega kulutada. Ega aega just liiga palju enam järel polegi – saan oma asjade koti ära antud ja stardikoridori minnes selgub, et enamus startijaid on oma suuskadele juba koha leidnud ja mina saan oma, 700 – 100 stardigrupis ühte viimastest ridadest.

Tegelikult polegi see -17° C starti oodates nii külm, kui kartsin, sellele aitab kindlasti kaasa ka soe riietus, mida kohati lausa neli kihti. Ja lähebki kogu suusatajate mass liikvele, seekord siis tavapärasest tund hiljem, kell kümme.

Võtan alguses rahulikult, ega siin polegi eriti võimalik kellestki mööda sõita, kõik rajad tihedalt suusatajaid täis ja käib ülirahulik astumine. Kuni … Hobustemäe juures tekib järsku juba ruumi ja saan hakata omas tempos sõitma. Lisan selle peale kohe tunduvalt tempot ja esimeseks, Matu vaheajapunktiks olen juba juba 347.-ndal kohal.

Kohe pärast punkti, Harimäe tõusude alguses tunnen, et olen vahepealse spurdiga endale liiga teinud, tõus tundub tulevat raske. Poolel tõusul saan kätte Randy kes, hoolimata sellest, et ta pole ammu ühestki maratonist osa võtnud, on ikkagi minust parema stardinumbri on saanud. Harimäele jõuan siiski kuidagi kergelt, millegipärast mäletasin neid tõuse tunduvalt raskemana.

Pikad Harimäe laskumised annavad veidi puhkust ja peale Ande punkti tuleb sõidutuju tagasi. Tõstan tasapisi oma kohta. Külm on seekordsele maratonile siiski halvasti mõjunud – kõik sõitjad on endid nii kinni mässinud, et pole aru saada, kellega tegu ja katsu sa sedasi rajal sotsiaalne olla, kui kedagi ära ei tunne.

Palu punktis loetakse mulle kohaks 241, mille peale tõstan veelgi tempot, lootuses ennast ikkagi kahesaja hulka pressida. Umbes paarkümmend minutit hiljem läheb ilm järsku hämaraks – kustun.

Kannatan Hellenurme teeninduspunktini, kus plaan korralikult tankida. Sellest hoolimata haaran topsi jõujooki, mis enesetunde jälle paremaks teeb ja sõidan kohe edasi … kuidagi kahju on niisama ühe koha peal seista. Vähe jäänud kah, viimased kümme kilomeetrit. Lõpus loodan veel kohvipunktist lonksu tuge saada, aga kolm kaaslast, kes selleks ajaks tekkinud, sõidavad punktist peatumata läbi. Nii jääb ka minul kohvilonks võtmata.

Finišis olen ajaga 3:27:42, ehk veidi üle tunni kiiremini, kui eelmisel aastal, kohaks 224. Alles peale lõpetamist tuleb meelde, et tegelikult võtsin ju rajale kaasa neli geeli, mis kõik alles.

Selleks, et aru saada, kui hästi tegelikult on Tartu maraton korraldatud ja kui head rajad ette valmistatud, tasub osa võtta mõnes maratonist väljaspool Eestit … taaskord on klubi Tartu Maraton saanud hakkama suurepärase rahvapeoga.

Tartu Maraton 2011

Foto: Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix

Saturday, February 19, 2011

Tartu Maraton … katsejänes

Kel pühapäeval ilm välja minekuks liiga külm tundub, võib saada Tartu Maratonist osa ka tugitoolist – www.tracklog.us pakub võimalust vaadata mõningate “katsejäneste” liikumist reaalajas.

Testi õnnestumise korral plaanib klubi Tartu Maraton järgmisel aastal kasutada sama süsteemi (välis-) tippsportlaste jootmisel – süsteem võimaldab täpselt ennustada sportlase saabumise mingisse joogipunkti ja kindlustada õigeaegse ja õige temperatuuriga spordijoogi.

Lugupidamisega, Teie Katsejänes nr. 10000

Saturday, February 12, 2011

EMV 1, epic fail

Üsna külm, -10° C. Stardis avastasin, et olen oma SI-pulga maha unustanud … õnneks on veel üle kümne minuti aega … jõuan auto juures ära käia ja oma pulga tuua.

Alustan suhteliselt ettevaatlikult … kõik on ilus … kuni viienda kontrollpunktini … ka viiendas punktis on lihtne, kaardivahetus, millest alles stardis teada sain. Kaart ümber keeratud, tekib täielik hämmastus – stardikolmnurk on märgitud täpselt teise kaardiserva, võrreldes praeguse asukohaga … ilmselt mingi nali … üritan korduvalt kaarti paika ajada … aga … no ei ole võimalik. Viimases hädas keeran uuesti esimese ringi kaardi ette … ja mida ma näen … on veel üks etapp … täpselt minu starti.

Kirun oma lolli pead, mille tõttu olen 1:30 minutit lihtsalt tühja lasknud. Järgnevad paar etappi on enam-vähem kuni … lihtne etapp, KP8 – KP9, kaardil on üks osa täiesti lage, selle tagumises servas on minu punkt. Ka maastikul on lage ees selgesti näha. Kaarti pole ju mõtet vaadata, lageda tagaservas paistab küngas, mille taga on kaardi järgi punkt … panna on vaja.

Kui end lõpuks paika saan, olen juba kaks etappi punktist möödas, tagasi sõita on pea samapalju, kui starti. Esimene mõte on, et enam edasi pole mõtet sõita, parem juba katkestada. Otsustan siiski raja lõpuni läbi sõita, ehkki tulemus on juba tehtud. Tegelikult pole tuju üldse sellest rääkida … aga teine kord äkki hea ennast parastada.

Thursday, February 10, 2011

WMOC, veelkord

kaart, teine päev

Kuna esimese päeva kaardid korjati finišis ära ja pärast me neid enam kätte ei saanud (loe: pärast teise päeva võistlust ei tulnud meelde minna esimese päeva kaarte otsima), siis üles saan panna ainult teise päeva kaardi, koos oma liikumisteega.

Aga no parem kah, esimesel päeval sai kolmandal, ehk viimasel ringil selliseid lollusi tehtud, et neid ei kannata hästi kaardile kanda :).

Teine päev oli selles mõttes tunduvalt parem. Pigem oleks oodanud paremat tulemust esimese päeva füüsiliselt raskemal, kui teise päeva tehnilisemal rajal. [tulemused ja pildid].

Sunday, February 06, 2011

WMOC, teine päev

[06.02.2011 13:02 +01:00]

Tänane päev oli eilse päeva täielik peegelpilt. Alustades sellest, et kui eile oli enesetunne ülihea ja vaim valmis võtma ränki tõuse, siis täna (ilmselt eilse raja ja usina õhtuse saunatamise tagajärg) olid käed pehmed tunne mitte kõige parem.

Esimesed etapid lahendasin mitte just kõige paremini, lisaks suutsin enne kolmandat punkti ühel laskumisel puusse sõita. Edasi läks asi paremaks, hakkas meenuma, et kuidas see talvine orienteerumine käib. Kaotused etappidel tulid enamasti siis, kui oli tarvis teha lõikeid läbi lume ja mina, kui üks esimesi startijaid olin sunnitud järgnevatele radu sisse sõitma. Kümnendaks punktiks, ehk poolel rajal olin tõusnud juba kuuendaks, kaotus meie klassi liidrile, Antti Virtanenile oli selleks hetkeks 2:04.

Raja teine pool läks veelgi paremini, rahvast oli juba metsas palju ja kõikvõimalikud lõikekohad sisse sõidetud. Paar väikest “näpukat” küll tuli, aga kaotus finišis vaid 1:53 ja neljas koht pole paha. Kaartidest on olemas ainult viimase päeva kaart, äkki saab kodus üles riputatud. [pildid]

WMOC

20110205155637

Veteranide maailmameistrivõistlused, Lillehammer, Norra. minu debüüt lõppes esimeses punktis, kus juhtisin. Edasi läks asi normaalsetesse rööbastesse, ehk kaheksas koht. Trenni pole kah eriti teinud ja orienteerumisstarte on vaid kaks. Tõusumeetreid kogunes 400, tugevamad võtsid oma.