Thursday, February 28, 2013

42. Tartu Maraton

Esimest ohumärki tunnetasin juba peale Tartu Teatemaratoni enda vahetuse lõppu, kui vaikselt Palult Elva poole suusatasin ja selg ühel hetkel valu tegema hakkas. Teist haistsin samal õhtul, kui tervis, suurest hulgast haigetest sõpradest ja töökaaslastest hoolimata ikka veel korras oli. Maare söötis mulle selle peale sisse ühe eriti kange küüslauguküüne … ja teisipäeva õhtul järgmise. Sellest hoolimata ei olnud ma kolmapäeva hommikul ärgates imestunud, kui kurk valus oli … ka selg polnud eriti paremaks läinud.

Ülejäänud päevad enne maratoni on sellised … fifty-sixty – treeningud jätan igaks juhuks tegemata, samas kerge köha ja kurguvalu pole väga hullud. Laupäeva hommikul saab kodus suuskadele libisemine alla ja siis Lõuna-Eesti poole teele, et õhtu väärika pasta-party ja Jüriööga lõpetada. Tegelikult … Jüriöö jääb seekord ära, kuna selle, seiklus-sportliku ürituse, alusepanija ja nime andja ise parajasti kusagil teises maailmajaos viibib.

Pühapäeva hommikul oleme enam-vähem täpselt tund enne starti Otepääl. Määrin suuskadele veel viimased kaks kihti pidamist ja viin suusad stardialasse. Mõtted on täna kuidagi hajali – kui stardi juures hakkan suusasaapaid jalga panema, avastan, et olen sokid autosse unustanud. Kerge sörk auto juurde ja … tuleb meelde, et suusakepid jätsin kuhugi staadionihoone seina najale … Viis minutit enne starti olen siiski ilusasti stardialas, omas stardigrupis.

Start – Matu [12.1 km]. Esimestel meetritel on tunne, et suusk kohe üldse ei pea, siiski – mõnesaja meetriga hakkab suusk tööle. Tegelikult saan üsna varsti selgeks, et pidamine on suht hell, isegi veidi hellem, kui mulle meeldiks. Suusatajaid möödub ühelt ja teiselt poolt, ise ma eriti kellestki mööda trügida ei ürita, tunne pole eriti kiita, üritan sõita jõudu säästvalt. Matul haaran topsi spordijooki.

Tartu Maraton 2013

Matu – Ande [23.1 km]. Tunne ei taha kuidagi paremaks minna, pigem halvemaks, raske on. Pingutan Harimäe üles lootuses, et pikal laskumisel taastun, aga Ande punktiks on enesetunne veel hullem. Õnneks on suusk hea. Punktis haaran topsi spordijooki.

Ande – Kuutse [32.0 km].  Mööda sõidab Kati Tammjärv, oma 10 000 numbriga, kes saab mulle orientiiriks, üritan mitte väga maha jääda. Enne Kuutse punkti hakkan ees nägema ka järgmist 10 000 numbrit, Laura Rohtlat. Kuutse punkti jõudes on enesetunne nii vilets, et mõtlen vaikselt rajalt äratuleku peale. Otsustan, et kannatan Meegaste mäele ära, siis on suuremad tõusud läbi ja vaatan siis, mis edasi saab. Kui üritan lisaks esimesele, ka teise topsi spordijooki haarata, saan endale pihku mustikasupi, millega endale ja oma suuskadele uue facelift-i teen

Kuutse – Peebu [39.1 km]. Üsna varsti, peale toitlustuspunkti jõuab mulle järgi Tarmo Siimsaare, saan natuke innustust ja tõstan tempot. Kui vahetevahel tuleb meil vahe sisse, siis leian ikka ja jälle motivatsiooni, et Tarmo uuesti kinni püüda.

Peebu – Palu [46.7 km]. Jätkan koos Tarmo ja Joonas Ojaga. Tean, et kuni Paluni on rada hästi kerge ja tuttavad seljad annavad innustust.

Palu – Hellenurme [53.7 km]. Väikese joogi järel tunnen, et eitea kust tekib terve ports lisajõudu. Minust kihutab mööda Venemaa mees, Jegor Kozlov, kellele end tuulde haagin. Möödume koos õige mitmetest meestest ja ka väiksematest puntidest, kes ei üritagi meile sappa võtta. Siiski, Jegori tempo on ka minu jaoks veidi liiga kõva ja vaikselt tekib vahe sisse.

Tartu Maraton 2013

Hellenurme – Finiš [63.2 km]. Hellenurme toitlustuspunktis olen täiesti üksi, kedagi ei paista ei ees, ega ka taga. Veel veidi hiljem, seitse kilomeetrit enne finišit, Sparta joogipunktis, saan veel viimase topsi jooki ja tundub, et nii jääbki, kui kilomeeter hiljem, ei tea kust on keegi mul selja taga, suusakandadel klõbistamas. Kui kõrvale astun, siis selgub, et … taga on terve pikk rodu mehi. Viimased kolm kilomeetrit sõidame külg-külje kõrval Priit Ailti ja Joonas Ojaga, finišisirgel tasuvad nad mulle heateo eest ja tuiskavad mööda.

Lõpetan ajaga 3:10:47.5 ja lõppkohaks kujuneb 159. Veel nädal tagasi lootsin küll paremat tulemust, aga pettunust ei ole. Kui arvestada, et veel täna hommikul oli kurk valus, siis …

… jääbki ka järgmiseks aastaks parandamisvõimalus. Pildid Assar Jõepera.

Saturday, February 16, 2013

Alutaguse Maraton

Kui reede õhtul oma salajasele määrdeinformaatorile, sõber Tiidule, helistasin, tuli telefonitorust seosetut juttu: “keskosa 50-ga, libisemisele lähemalt 100-ga ja kui päris peeneks tahta minna, siis pidamisosa otsad 150-ga”. OK, VR50 on mulle tuttav … aga 100 … ja 150?

Selgus, et määrdega polnud siin midagi pistmist, pistmist oli hoopis määrdevabadusega, ning märksõnad 50, 100 ja 150 tähendavad hoopiski liivapaberi marke. Sellele järgnes veel pikk selgitus, et kuidas täpselt lihvida.

Reede õhtul need suusad “lihvitud” said ja nüüd tean täpselt, millises riiulis ja millises järjestuses erinevad liivapaberid Bauhofis asuvad.

Oma rinnanumbri, 67 järgi sean oma suusad esimeses stardigrupis enam-vähem keskele, aga kui stardipauk antakse, siis selgub, et olen ennast veidi alahinnanud, või … pigem võiks öelda, et on terve hulk tüüpe, kes endid ilmselgelt üle hinnanud ja juba esimesel kilomeetril teistele jalgu jäävad.

Minu karestatud suusad (sõidan esimest korda karestatud suusaga, ning kuna ma enne starti suuski proovida ei jõua, siis on stardijärgsed meetrid minu esimesed, karestatud suuskadel) toimivad suurepäraselt. Rada on mõnus, ilm ilus, ning Enervit vaheajapunktiks olen tõusnud neljakümnendale kohale.

Edasi pole enam nii lihtne – üldjuhul sõidetakse ühes jäljes ja näiteks minu suusk libiseb kõrval, värskes rajas, oluliselt kehvemini. Kui keegi pundist maha jääb ja vahe sisse laseb, siis näen kurja vaeva, alustuseks kõrvalrajal möödumiseks ja siis uuesti gruppi sisse sõitmiseks.

Kusagil 15 kilomeetrit enne lõppu jõuan kandadele Ulvar Pavlovile ja seda otseses mõttes – no ei sobi meie sõidustiilid, ilmselt mõjub juba ka väsimus, aga pärast seda, kui olen umbes kolm-neli korda Ulvari suusakandadel klõbistanud, vaatab ta nii kurja näoga tagasi, et teen veel ühe pingutuse, saades mööda nii temast, kui ühe soojaga ka Teet Jagomägist ja Janek Truust.

Mõned kilomeetrid hiljem selgub, et nendel meestel polnud plaaniski kustuda, ning kui meie rada saab kokku 20 km suusarajaga, siis on mehed minust uuesti möödas ja hakkab tekkima pisikene vahe.

Viimastel kilomeetritel tundub, et suusk enam nii hästi ei pea, aga ilmselt on süüdi väsimus. Igatahes, kui kilomeeter enne lõppu saan järgi tuikuvale Kaido Pesorile, siis võrreldes temaga, lähen mina mäest üles, nagu tank. Lõpetan ajaga 2:05:13, mis teeb kilomeetri kiiruseks 3:01, lõppkohaks jääb 31.

Kokkuvõttes oli karestatud suusk väga positiivne kogemus, mingil hetkel, rajal, mõtlesin, et oleks nüüd Tartu Maratonil sama ilm, kui lihtne oleks määrida ja saaks suusamääretelt kõvasti kokku hoida :).

Fotod: Maare.

Friday, February 08, 2013

Saaremaa suusamaraton

Hoolimata Simmo kinnitusest, et lund on piisavalt ja rada korralik, jõudsin, nagu üks tõeline eestlane kunagi, pühapäeval ikkagi veidi muretseda. Ja kui Simmo stardipaigas kinnitas, et see on raja lumevaeseim koht, siis ei tahtnud ka seda hästi uskuda. Aga tegelikult oli kõik täpselt nii, nagu Simmo lubas.

Saaremaa suusamaraton

Sellist suusamaratoni pole ma veel enne sõitnud. Saan stardist hästi minema ja satun kõige ette. Mõtlen, et panen ühtlaselt korraliku tempo peale, mis peaks enamuse maha raputama, aga kilomeetrid muudkui kuluvad, aga suur punt püsib koos.

Saaremaa suusamaraton

Esimese ringi lõpus, kui teistel on kõigil omad jootjad künka otsas, siis mina pidurdan künka all hoo maha ja võtan topsi korraldajate jooki. Pärast seda läheb kolm kilomeetrit enne, kui pundi uuesti kätte saan. See-eest, kui grupi kätte saan, siis selgub ka suure pundi põhjus – nagu rattasõidus, esimene teeb tööd ja teised lasevad tuules tirri.

Saaremaa suusamaraton

Teise ringi lõpus, kui teised taas joovad, siis mina endale enam ühte peatust lubada ei julge. Kuna rada on parajalt kitsas, siis kasutan teiste joomist oma positsiooni parandamiseks ja kolmandale ringile minnes olen kolmandal kohal. Kui esimese ringi vedasin mina ja teise Simmo, siis kolmadal ringil satub ka Tamm mingil ajal korraks ette. Siis aga lükkab Simmo mind, umbes neli kilomeetrit enne lõppu, taas esimeseks.

Rada on üsna kitsas ja arutlen just, et kuidas kõvemad asja enda kasuks ära otsustavad, kui veidi rohkem, kui kilomeeter enne lõppu tuiskab laskumise lõpus minust mööda rong Simmo-Pikkor-Tamm. Simmo kiirendab veelgi ja teeb teistega väikese vahe sisse, millele suudab vastata Pikkor, minul tuleb esikolmikuga väike vahe sisse ja kuklasse hingab Saaremaa kohalik suusakuulsus, Reimo Nook.

Panen tempot juurde ja saan Reimoga tõusul sellise vahe sisse, et ta enam otse tuules pole. Olen juba peaaegu leppinud sellega, et kolm meest on läinud, kui näen, et Tamm ees pole enam väga värske. Leian veel ühe lisakäigu ja pääsen Tammest enne lõpu kurvilisi laskumisi mööda. Viimasesse kurvi jõudes, avastan enda eest Simmo, kes on õnnetult kukkunud ja lõpetab vahetult enne mind [Tulemused].

Saaremaa suusamaraton

Huvitav, kas seda võib nimetada paranoiaks, kui mu sisetunne ütleb, et järgmised kaks suusamaratoni liigub mu lõppkoht langevas joones?

Pildid: Karujärve Tervisespordi keskus ja Saarte Hääl.

Wednesday, February 06, 2013

Tättele külla

Kuidagi juhtus nii, et pidime Maarega ära kasutama ühe nädalalõpu puhkuse GOSPA-s. Otsustasime ühendada meeldiva meeldivaga ja sättisime puhkuse Saaremaa suusamaratoni toimumise ajale. Seetõttu sai eelmisel nädalal tavalisest rohkem uuritud Saaremaa ilma, eriti veel Karujärve kandi oma.

Tõstsime autosse lisaks suuskadele ka matkauisud ja reede õhtul Saaremaale jõudes oli üks esimesi kõnesid sõber Simmole, kellele pole vist küll ükski matkavahend võõras. Simmo kinnitas EMHI jääkaardi andmeid, jää on nii Kiirassaare, kui ka Kuusnõmme lahel, kuni Vilsandini välja, ainult, et lumeolud pidid muutuma kiiremini, kui aktsiakursid.

Eks oma silm on kuningas – keerame laupäeva hommikul autonina Papissaare sadama suunas, kõrvus Simmo viimased sõnad – “ja kui uisutada ei saa, siis tulge parem Kärlale sprintima”.

Papissaare sadam võtab meid vastu tiheda uduga, nähtavus on ehk paarsada meetrit. On päris kõhe nii kehva nähtavusega uisutada, teadmata täpselt jääolusid. Hoiame algul kalda lähedusse.

Teeme tiiru mööda Kiirassaare lahe serva ja jõuame Kuusnõmme poolsaare tippu. Jääolud on päris “huvitavad” – tegelikult on jää paks, aga kuna värske jää on ülimalt kirgas ja selle alt paistab vana jää, mis kord jätab mulje, et jääd üldse pole, siis jälle, et on lahtised tükid … siis on vaja kas häid närve … või iga natukese aja tagant pidurdada.

Veidi tegemist on, Kiirassaare lahelt Kuusnõmme lahele pääsemisega, kuna kalda ääres on vesi pressinud jää peale ja öised mõned külmakraadid pole olnud piisavad, et vesi läbi külmuks.

Vilsandi jääteele jõudes on udu hajunud ja nähtavus suurepärane. Näeme ka paari sõidukit. Kella vaadates on selge, et enam sprintima ei jõua … ja … sellised jääolud, kes neid sprintimise vastu ikka tahaks vahetada.

Kõige parem jää, tuleb välja, ongi lahe keskel. Teine asi, mille Vilsandi juures ära õpime, on see, et kaldaäärsest õhukesest jääst saab piisava kiiruse juures ilma läbi vajumata üle sõita … algul on veidi kõhe, aga harjume.

Tagasiteel võtan Maare viskenööri abil sleppi ja teeme mõnusat, kiiret sõitu – keskmine kiirus tuleb alla kolme minuti kilomeetrile.