Wednesday, March 30, 2011

Coyote Buttes

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Parajasti siis, kui sul on tunne, et nüüd ei suuda enam miski sind üllatada ja nüüd peaks olema kõik punased kivid nähtud (selline tunne oli pärast Antelope Canyon külastust), siis sada kilomeetrit hiljem järgneb midagi sellist, mida pole varem isegi parimates ulmefilmides veel näinud. Selle ulmelise koha nimi on Coyote Buttes.

Tuesday, March 29, 2011

Canyonlands National Park

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Eilse päeva esimene koht oli Canyonlands National Park. Täpsemalt see osa, kus kõrguvad siiruviirulised liivakivikaljud, mida siinkandis kutsutakse Needles. Selleks, et neid lähemalt näha, pidime Maarega võtma ette lühikese jalgsimatka, aga asi oli seda väärt. Olid tõesti päris võimsad vaatepildid, ühed parimad siinoldud aja jooksul.

Needles vaadatud, saime päris pika sõidu, koos lõunaga enne, kui jõudsime järgmise, Natural Bridges National Monument juurde. Esimese silla, “Sipapu” võtsime kohusetundlikult ja hoolikalt, pildistasime ülevalt ja ronisime ka alla, aga siis hakkas nendest kividest (ja eriti punastest) vaikselt vaikselt küllalt saama ja järgmised “sillad” võtsime juba ainult ülevalt, viitsimata enam alla ronida.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Natural Bridges National Monument vaadatud, jäi täpselt nii palju aega, et jõuda veel Valley of the Gods juurde. Juba orgu laskumine oli hingemattev, kellele vaatepilt, kellele vastupidi, püüd mitte alla vaadata.

Aga org ise … ja eriti õhtuhämaruses … oli võimas. Võtsime ära kruusatee, mis tegi tiiru Valley of the Gods enamiku vaatamisväärsuste ümber. Võiks öelda, et iga meeter kruusateest oli väärt läbimist.

See Ameerika ikka ei väsi meid üllatamast – sõidad üle järgmise mäeaheliku ja … täiesti uued pinnavormid, täiesti uued vaated.

Monday, March 28, 2011

Slickrock Trail

First forged as a motorcycle trail, Slickrock can humble good riders. You need to be both in shape and technically savvy. Even the initial 2.2-mile practice loop is difficult and should not be your first attempt at mountain biking.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Nii iseloomustab seda, võiks öelda et maailmakuulsat maastikuratta ringi Lonely Planet, ning lisab juurde, et ring on 12.7 miili pikkune, kestvusega 3-4 tundi … taaskord on raske ette kujutada, et kuidas on üldse nii aeglaselt võimalik jalgrattaga sõita.

Esimesed ohumärgid ilmnevad juba jalgratta laenutamisel, kui ütlen, et äkki ma tahan siiski minna vaatama Slisckrock Trail-i aga küsin siis, et kas teil peale full suspension-i tõesti muid, näiteks ainult esiamordiga rattaid ei ole. Laenutuse tütarlaps on täielikus hämmingus ja küsib, et kuhu ma siis lõppude lõpuks sõitma tahan minna – slickrock-ile või teele. Annan alla ja saan neljakümne dollari eest endale (ja Maarele) 4 000 eurot maksvad full suspension Giant-id.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Nelikümmend minutit ja 200 tõusumeetrit hiljem oleme Slickrock Trail alguses. Maare keerab tagasi juba enne esimest laskumist, mis ei tundu just üleliia turvaline. Mina otsustan siiski minna üksinda rada proovima. Keeran uljalt treeningringist mööda otse rajale …

… esimesed laskumised võtan enam-vähem tõsi, paaril laskumiselt tunnen vägagi kõvasti hirmu. Paar tõusu on küll sellised, et mina sealt üles sõitma pole suuteline. Kusjuures full susension on siinsetes oludes tõepoolest imeline, paar korda, kus ma oma rattaga juba üle lenksu oleksin lennanud, siis keskamort töötab üllatavalt hästi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Siis tõuseb rada ja avaneb vaade eesootavale maastikule: kõik üleni liivakivi kalju, järsud kanjonid … ja muidugi põlevate silmadega, hullunud pilguga mägiratturid, igal teisel kiivri küljes GoPro kaamera, huilates tõuse ja laskumisi võtmas. Kogu maastik pole mitte nagu MTB rada, vaid üks suur trikiratturite maastik.

Pärast mõningast arupidamist keeran otsa ümber, sest järgnev laskumine oleks minu jaoks juba väga tõsine väljakutse. Lähen ja teen läbi selle, nn. “treeningringi” – ka siin on kaks laskumist, mille otsas ennast korralikult julgustama pean, enne kui alla julgen sõita – see rada pole tõesti minu jaoks.

Sel päeval lepin teiste ringidega ja Moabi kõige-kõige mägiratta ring jääb tegemata.

Sunday, March 27, 2011

canyoneering

Bryce CanyonHommikul alustasime siis Bryce Canyon külastamisega. -3° C ja lumi ei teinud rahvuspargi külastamist just mõnusaks ja kui algul oli ilm lihtsalt pilves, siis mida kaugemale mööda Bryce Canyon-it, seda lumisemaks olud läksid. Bryce Canyon lõpus, Rainbow Point-is, valitses tõeline talv, sadas tihedat lund, lisaks kõva tuisk ja -4° C.

Peek-A-Boo Slot CanyonBryce Canyon National Park-ist võtsime suuna alustuseks Escalante peale, aga sealt ei jätkanud mitte Capitol Reef National Park suunas, vaid keerasime alla, Hole In the Rock Road-ile. Maastik oli kogu aeg super, üks scenic view järgnes teisele.

Tegime väikese vahepeatuse teele jäänud, ülilahedas Devils Garden-is ja siis oliimegi juba meie sihtmärgis, kohas kus võimalus võtta neli kanjonit: Dry Fork, Peek-A-Boo Slot Canyon, Spooky Slot Canyon ja Brimstone Slot Canyon …

… kanjoneeringupäeva lõpetuseks oli meil võetud neljast kanjonist kolm ja kogu seltskond ülimalt rahulolev. Õhtu lõpetasime öise sõiduga seiklusparadiisi, linnakesse nimega Moab.

Saturday, March 26, 2011

Angels Landing

Angels Landing“How far did you get?” is the question asked every morming at coffee shops all over Springdale, as hikers compare notes on Angels Landing. This strenuous hike is not just a physical challenge, but a mental one for those with a fear of heights.

Tavaliselt ma LP-s antud radade iseloomustusi väga tõsiselt ei võta … ja kui LP lubab raja pikkuseks 4 hours, siis tavaliselt on see tähendanud see 2 (no maksimum 3) tundi korralikku kõndi.

Pildil olev vaade avanes mulle pärast tugevat tundi kestnud ülesmäge mööda serpentiine rühkimist. Kuna eemalt tunduvad kõik mäed järsemad, kui asi tegelikkuses, siis esimene vaade tipule: see pole võimalik – minna ülers täiesti püstloodis seina mööda mis lisaks on kitsas, nagu noatera.

Uhkus ei lubanud ju ometi jätta suureliselt “kergeks jalutuskäiguks” tituleeritud matkarada pooleli, ehkki kella vaadates oli selge, et Maare poolt on oodata valju noomitust. Tegin siis kiiresti … täiskiirusel üles, üleval mõned pildid (peegelkaamera oli ju loomulikult “kergele matkarajale” kaasa võetud, õnneks polnud seekord kaasas seljakotti läptopi ja objektiividega) ja siis tagasi alla.

Pärast kümne-viieteist minutilist laskumist tulid mulle vastu algul Reps ja veidi hiljem Rando. Kui algul otsustasin mitte uuesti üles minna, siis Randoga kohtudes mõtlesin ümber ja tegin veel ühe otsa üles.

Tagasiteel tegime serpentiinide osa Repsiga võidu, st. Reps lasi sörgisammul oma kahemeetriste jalgadega allamäge ja mina pidin kõvasti-kõvasti pingutama, et tal kannul püsida.

Ahjaa – kes ei tea, siis Angels Landing asub Zion National Park territooriumil, 270 kilomeetrit Las Vegasest. Päeva plaan oli võtta Zion National Park ja Bryce Canyon National Park, aga Bryce Canyon National Park-i jõudes oli juba pime ja nii pidi Bryce jääma hommikut ootama.

Ja veel – Angels Landing on väärt iga sammu, mis sinna üles jõudmiseks tuleb  teha.

Thursday, March 24, 2011

"O" | Cirque du Soleil

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Ameeriklastel on huvitavaid meelelahutusi. Näiteks täna hommikul proovisime üht Las Vegase “hitti” – sõitsime autoga McCarran International Airport maandumisraja ääres olevasse parklasse, keerasime autoraadio 101.1 peale ning kuulasime lennudispetšerite ja lendurite omavahelisi jutuajamisi ja vaatasime, kuidas lennukid maanduvad. Seda viimast nägime päris tihti, pidevalt oli õhus näha lennukite järjekorda ja vist iga paari-kolme minuti tagant maandus järjekordne lennuk.

Ehkki tänase päeva meelelahutuste hulka kuulus ka Las Vegase Downtown külastus, siis minu jaoks jääb kindlasti Las Vegase üheks meeldejäävaimaks sündmuseks tänaõhtune Cirque du Soleil etendus “O”, Bellagios.

Wednesday, March 23, 2011

Las Vegas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

282 feet below sea level

Badwater BasinKui üleeilset õhtut valitsesid kergelt minoorsed toonid ja järgmise päeva plaane tehes tundus, et aitab küll vihmast ja udust, ning mõistlik on võtta suund otse Las Vegasele, siis eile hommikul ärgates olid taevas küll mõned pilved, aga päike säras. Ümber Peatty, ükskõik mis suunas ka ei vaadanud, paistsid mäetipud, mida eile aimatagi ei osanud.

Tegime oma plaanidesse kiired korrektuurid ja startisime Badwater Basin suunas, mis oma 282 jala või siis 85.5 meetriga allpool merepinda olevat Põhja-Ameerika madalaim koht.

Badwater Basin oli üsna sürr koht, eriti kui vaatasid kõrgel-kõrgel kaljuseinal ilutsevat triipu, mis tähistas merepinna kõrgust. Mina oma OWD litsentsiga polnud igatahes nii sügaval veel viibinud. Ainult et see soolaväli tekitas minus kogu aeg tunde, nagu oleksin lumel.

Red Rock CanyonBadwater-ist keerasime tagasi Nevada suunas, “võttes" ära” teele jääva Pahrump Valley Winery.

Omaette elamus oli Red Rock Canyon, kus pool kanjonit oli pilvedes ja sadas vihma, samas kui teine pool säras uhketes värvides. Minule jättis vaat et kõige suurema elamuse “canyoneering Ameerika moodi” – 13-miili pikkune “matkarada”, kus autod üksteise järel reas sõitsid ja turistid autoaknast pilte klõpsisid.

Õhtul tegime esimese kiire tutvuse Las Vegasega, võtsime ära mõned kasiinod ja imetlesime purskaevude “tantsuetendust” Bellagio kasiino ees.

Monday, March 21, 2011

Peatty

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Hommikul on ilm taaskord … mitte just kõige lootustandvam. Sajab vihma … pilved … tuul … jahe (et mitte öelda külm). Hommikusöök hotellis koosneb ärakõrbenud filtrikohvist ja “tuuma-igavesti-säilivast muffinist” … ühesõnaga – mitte midagi sellist, mis kõlbaks süüa või juua.

Hommikul saab esimeseks katsumuseks Shirley Meadows mäekuru ületamine. Kui mäekuru all on sooja +10° C, siis kurule jõudes näitab auto termomeeter -1° C ja tee on kaetud täiesti arvestatava lumega. Aga vaatame mööda kõikidest suurte tähtedega kirjutatud hoiatustahvlitest, mis lubavad kuru ületada ainult juhul, kui lumeketid on kaasas või autol on all talverehvid ja sedagi päevavalges.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Kuru ületamine suvekummidega autoga kisub vägisi higipiisad seljale … põhiliselt vist küll kaassõitjatel … lõpuks saab kuru siiski õnnelikult ületatud … järjekordselt saab selgeks, et talvega harjunud inimeste jaoks on sellised hoiatused ilmselgelt üle pakutud.

Ülejäänud osa tänasest päevateekonnast on veidi kergem … Isabella Lake – Ridgecrest – Trona Pinnacles – Death Valley – Ballarat – Rhyolite – Beatty. Tänu sellele, et meie poolt valitud otsetee Ballarat-i on ühel hetkel suletud, siis oleme sunnitud valima uue marsruudi ja tänu sellele satume Trona Pinnacles juurde, täiesti müstilised pinnavormid, mis “kasvavad” välja Searles Lake endisest järvepõhjast.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Trona Pinnakles ongi tänase päeva suurim atraktsioon, ega vist ilmaasjata pole see koht olnud kasutuses sellistes filmides, nagu Star Trek V: The Final Frontier, Dinosaur, Planet of the Apes jne. Natukene kahju on ainult kehvapoolsest ilmast, kus tugev tuul ja kerge vihmasadu imelise vaatepildi nautimist sgavad.

Seevastu ghost towns – Ballarat ja Rhyolite on meie jaoks täielik pettumus – eriti Ballarat, kus tõepoolest midagi vaadata pole. Päeva highlight-ide hulka võib see-eest arvata ka Death Valley selle osa, mis allpool merepinda on, minu GPS näitas täna miinimumkõrguseks –23.7 m.

Homme siis plaanime Suunduda vaikselt Las Vegase poole, vallutades mõned teele jäävad veiniistandused, kanjonid ja rahvuspargid. Kuidas see õnnestub … seda saab näha, sest hetkel ennustavad kõik Ameerika telekanalid siia uut lumesadu, tormi, orkaani, vihma ja kõike muud ebameeldivat.

Sunday, March 20, 2011

ainult halvad valikud

Americas Best Value Inn

Eile õhtul oli meil tõsine mure – esialgne plaan, Yosemite National Park, muutus juba paar nädalat tagasi, kui nende koduleht kirjutas, et parki läbiv HW120 on suletud. Meie varuvariant, San Franciscost Sacramentosse ja sealt HW50 kaudu Lake Tahoe äärde ööbima muutus siis eile, ehk päev enne sõitu, kui selgus, et nii HW50, kui ka ülemine, HW80 on lume tõttu suletud või – äärmisel juhul, lubatud neliveolistele lumekettidega autodele.

Tegime siis plaanid ümber – alustuseks võtsime San Francisco International Airport-ist endiga kaasa ühe lisareisija ja suundusime siis lõunasse, mööda ookeani rannikut Santa Cruz-i ja sealt sisemaale: Los Banos – Fresno – Visalia, kus leidsime endile ka ööbimiskoha, Americas Best Value Inn, täiesti tüüpiline Ameerika motell.

Ilm oli täna tõeliselt s … ebameeldiv, vihm-vihm-vihm, tõeline sõiduilm. Homme tahaks jõuda siiski Death Valley-sse. Aga isegi sinna ennustatakse vähest vihma … esimest korda viimase saja aasta jooksul, nagu Tauno (pärast paari pudelit veini) elutargalt tähendas.

Saturday, March 19, 2011

veinipäev

Sonoma valley

Täpselt nii, nagu lubati – täna sadas vihma. Kuna sellise ilmaga polnud me eelnevalt arvestanud ja meie autorent algab alles homsest, siis rentisime endile üheks päevaks auto. Õhtuks saime kirja Sonoma ja Napa Valley, ning ohtralt veini – küll valget, küll punast, sekka paar portot ja üks dessertvein.

Päev läks selles suhtes kenasti, et kui seni polnud me sõber Rando halvale harjumusele, alkoholi üldse mitte tarbida, leidnud muud rakendust, kui vahetevahel meie veinide või õllede valvamise, siis täna avastasime sellel veel ühe positiivse poole – pärast (tegelikult juba enne) esimest veinikeldrit oli meil neli inimest, kes avaldasid soovi veine testida ja üks, kes autot juhtida.

Küll ei arvestanud me aga sellega, et kaardilugejal ei tohi keel pehme olla, sest koduteel, olles ületanud hirmpika (üle 7 kilomeetri) Bay Bridge, kust meie hotellini jäi veel paar kilomeetrit, siis … pikema seiklemise järel avastasime endid taas selleltsamalt sillalt, sõitmas San Franciscost välja.

Friday, March 18, 2011

San Francisco

mäkke ...

Kuna homseks lubab vihma, siis otsustasime täna ära vaadata Golden Gate Bridge-i. Laiskade turistide kombel tegime seda … jalgratastega. [Maare kommentaar: ühesõnaga, otsustasime kohe alguses teha “puhkuse Heitiga”]. Algul nagu korralikud turistid, kahe tunniga Fisherman’s Wharf – Golden Gate Bridge. Siis juba tiba kiiremini Sausalito – Mill  valley.

Siis tuli mõte käia ära ka Muir Woods National Monument juures ja vaadata üle mõned hiidsekvoiad. Siin läks küll senini meie üksmeelne grupp veidi lõhki, aga tagantjärgi vaadates oli see ainuõige otsus. Muir Woods-ist tagasitulek kiskus spordiks, kuna olime lubanud jalgrattad enne kella kuut tagastada.

Ühesõnaga … väike “turistikas” muutus lõpuks 64-kilomeetriseks, 900 tõusumeetriga ringikeseks, mille lõpul ühel meist oli ainukeseks eesmärgiks leida endale liiter piima ja muffin … siin võib öelda, et eesmärgi teine pool jäi saavutamata.

Joe’s Crab Shack oli omaette elamus – roheline õlu, AMERICA, ühiselt skattivad ettekandjad, AMERICA, soorepärased mereandide söögid, veel paar korda AMERICA. Ja loomulikult – täna on ju Saint Patric’s Day – roheline õlu.

Thursday, March 10, 2011

suvi selleks korraks läbi

dream team [08.03.2011 11:11 +03:00]Viimased päevad Tansaanias taastasid kergelt usu mustade meeste võimekusse – Dar Es Salaamist kohale saabunud paigaldusmeeskond teenib minu silmis hulgaliselt kiidusõnu, ehkki tundub, et mõningaid asju valge mees Aafrikas muuta ei suuda. Seda, et kuueliikmeline meeskond töötaks parralleelselt mitmes kohas ja paaridena, on siinsetes oludes liiast tahetud – isegi kui suuta mehed korraks niimoodi tööle saada, siis kümne minuti pärast on kogu punt jälle koos ja ühes kohas. Ja kui siis küsida, et kas see esimene töö sai juba tehtud, siis on kogu punt valmis, nagu üks mees jätma käimasoleva töö ja minema esimest tööd lõpetama :).

ugali [08.03.2011 13:32 +03:00]Paaril korral proovisin ka Tansaania rahvustoitu ugali-t, mis oma olemuselt on maisijahu puder. Tansaanlastele on see põhitoiduks ja peab tunnistama, et täiesti söödav. Kahjuks jäi proovimata ka kohalik bambusjook, mida pidavat tehtama nii, et bambus raiutakse mingilt kõrguselt maha ja raiutud osa kasutatakse kõrrena … tänu soojale on õhtuks kerge kraadiga bambusjook valmis. Imre lubas, et järmisel korral saab see mul kindlasti proovitud. Siis ehk jääb meelde ka joogi suahiilikeelne nimi – no mitte ei tule hetkel meelde.

Veel paar sõna liiklusest – kohati tundub, et liikluses ellujäämise šansid on 60:50 :). Rääkimata kraavis olevatest veoautodest (tagasiteel Sao Hillist Dar Es Salaami nägin umbes viite veoauto avariid, pluss vähemalt kümmet autot, mis poolenisti või tervenisti teel ja mida parajasti remonditi. Nagu Imre teadis rääkida, on avariide peapõhjuseks suur purjus ja üleväsinud autojuhtide osakaal teedel. Ka kohalikud bussid  (mis õnneks proovimata jäid) on parajad õudused – enamuses vanad ja logud, tagasillad paigast ära nii, et sõidavad külg ees. Vaata siis, kuidas vastutulevast bussist mööda saad. kaelkirjak ei mahtunud pildile [09.03.2011 16:40 +03:00]Ja muidugi liikluskultuur – pole vahet, kas telgjooneks on katkendjoon, pidevjoon või topelt pidevjoon – mööda sõidetakse siis, kui see on võimalik (ja vahel ka siis, kui see ei ole võimalik).

Ja veel – kuuldes kui palju loomi me minnes Mikumi rahvuspargis nägime, arvasid kohalikud, et see oli pigem esimese korra pime õnni, nii et tagasiteel jätsin suure fotoaparaadi südametunnistuse piinadeta auto pagasiruumi. No ja nagu selle peale arvata võis – loomade paraad oli veelgi esinduslikum, kui tulles, parimal hetkel olid korraga koos kaks elevanti, kaelkirjak, neli sebrat ja kari impalasid. Vedi aega hiljem jalutasid kaks vantsi rahumeeli auto eest üle tee. Kokku neli kaelkirjakut, teisi loomi ei suutnud sel korral enam kokkugi lugeda.

Tuesday, March 08, 2011

nädalavahetus

teed korjamas [05.03.2011 13:52 +03:00]Nädalavahetus algas juba reede õhtul, minu sünnipäevaga, kuhu ei pidanud paljuks tulla ka Kariina ja Margus, kes oma ümbermaailmareisiga parajasti otsaga siiakanti olid jõudnud. Veetsime hubase õhtu Kisolanza The Old Farm House-s, kus pakuti suurepärast sööki ja ka kohalikku kohvi.

Laupäeva hommik midagi head ei tõotanud – taevas oli kaetud mustade pilvedega ja sadas vihma – märg aastaaeg ikkagi. Imre arvas, et purjetamine sellise ilmaga pole just kõige meeldivam tegevus ja otsustas meile tutvustada kohalikke teeistandusi ja puidukuivateid. Tagasiteel tutvusime ka mzungu-de golfiklubiga, mis praegu üsna troostitu ja mahajäetud. Tasapisi hakkas ka ilm paranema nii, et saime teha tiiru mööda ümberkaudseid külasid.

purjekale tegin ära [06.03.2011 13:25 +03:00]Pühapäeval oli ilm juba parem, pakkisime kiirelt asjad, sest Ngwazi järv ja purjetamine ju ootasid. Imre lubas teel järve äärde suureliselt, et ta on suutnud kõik mzungu-d siin purjetama õpetada ja nii ka läks … peaaegu … sest Tiit, kes juba Aafrika ellu korralikult sisse elanud, arvas, et valge mees Aafrikas ja sport kokku ei sobi.

Mõned tunnid hiljem omas eesti riik juba kolme uut purjetajat. Vaid Margus, kes proovis purjeka piire, oli veidi nõutu, et kas kaks kummuliminekut purjekaga tuleks lisada nende ümbermaailmareisi kukkumiste statistikasse või mitte.

Õhtul tegime veel tiiru meile lähimasse linna, Iringasse ja vallutasime kohaliku Hehe hõimu püha kivi.

Friday, March 04, 2011

iga algus on raske

Esimene päev kohalikus tehases pole just paljulubav, isegi Venemaa lollused kahvatuvad siinsete kõrval. Üks näide:

kiloga ketti ostmas [03.03.2011 16:15 +03:00]Kolm musta meest ja Volvo tõstuk on kogu päeva vaeva näinud, et tühjendada konteiner, tõstes  sealt välja kokku neli, mitte just suurt euroalust asjadega. Imre on selle aja jooksul meestele mitmeid kordi seletanud, et teeme konteineri tühjaks ja viime siis teise kohta. Veidi enne tööpäeva lõppu on konteiner lõpuks tühi. Läheme ja näitame mustadele meestele kätte koha, kuhu konteiner tuleb lohistada. Minu jaoks on sellega tööpäev läbi ja sean end juba autosse istuma, kui Imre, kogenud Aafrika spetsialistina, küsib üle:
- kas nüüd teate ikka, millise konteineri te siia lohistate?
- “no sir”, kõlab vastus …
Ei tasu vist lisada, et konteineri lohistamisel suutsid mustad mehed lõhkuda paar troppi ja peaaegu ko Volvo tõstuki.

Esimese tööpäeva järel on tunne, et planeeritud pooleteistkuune paigaldus venib siin ilmselt paariaastaseks.

saeveski [03.03.2011 16:54 +03:00]Juba esimesel õhtul hoiatab Imre, et kuna vett on vähe ja hüdroelektrijaama võimsusest jääb puudu, siis lülitatakse tarbijaid piirkondade kaupa erinevatel õhtutel välja. Selleks tarbeks on Tansaania elektrimonopolist Danesco saatnud graafiku, mille kohaselt peaks Sao Hilli järg olema neljapäeval. Tegelikkuses pole elektrit juba ei teisipäeval, ega ka kolmapäeval. Kuna kell seitse on kottpime, siis pole muud teha, kui kohalikus külakõrtsis küünlavalgel õlut juua.

Teise tööpäeva õhtul toimub meie majas pidulik õhtusöök, kus kohal kontserni erinevate osakondade (firmade) juhid, kokku 16 inimest. Esindatud on 9 erinevat riiki-rahvust, nende hulgas ka üks tansaanlane, kelle ametinimetuseks on saeveski personalijuht.

Vaikselt hakkan aru saama, mida pidas silmas Imre, kui juba esimesel päeval ütles: “Valge mees ei suuda Aafrikat muuta, hoopis Aafrika muudab valget meest”.

Thursday, March 03, 2011

üllatused

Mikumi rahvuspark [01.03.2011 12:40 +03:00]

Algus Tanzanias on olnud paljulubav – juba öösel saabudes jõudsime ära vaadata Africa suurima kasiino, New Africa (vähemalt nii väitis meile hotelliteenia). Hommikul alustasime oma kuuesaja kilomeetrist teed üles platoole.

Esimeseks üllatuseks oli tee Aafrika mõistes ülihea kvaliteet. Liiklus see-eest erilisi üllatusi ei pakkunud – jalakäiaid, jalgrattureid ja mootorrattureid siin liiklejateks ei peeta ja auto lähenedes põgenesid eelpoolnimetatud tavaliselt kiiresti teelt.

Muu hulgas viis kiirtee meid läbi ka Mikumi rahvuspargist. Kuna aeg oli veidi pärast keskpäeva ja sõitsime siiski mööda suurt magistraali, siis erilisi lootusi loomi näha, me ei hellitanud, aga … siinkohal Aafrika üllatas.

Esimest looma poleks me ise tähele osanud panna, kui autojuht poleks talle tähelepanu juhtinud, tundus tavalise puuna. Aga ei – oli hoopis kaelkirjak, kes puu otsast lehti nosis. Tusaseks tegi ainult see, et autojuht ei viitsinud isegi jalga gaasipedaalilt tõsta,  vaid kihutas kaelkirjakust sajaga mööda.

Kilomeeter hiljem jooksis meile mööda teed vastu pärdik … või mis nüüd nii pärdik, ponist suurem ahv oli. Ja siis hakkas paraad pihta – kolm elevanti, neist üks poeg, impalad, siis terve punt madratsitriipudega sebrasid, veel üks kaelkirjak, mõned pühvlid, siis kaks tüüpi puu all, kes tundusid tüügassea lähisugulased olevat, veel ahve ja lõpetuseks terve kari impalasid. Minu vaimustushüüete peale sai autojuht aru, et loomade läheduses tuleks hoog maha võtta ja nii sain paarile loomale isegi autoaknast fotoaparaadiga pihta.

Vahepeal tegi tiiru ümber auto ka üks neoonoranž lind ja siis teine, neoonsinine, aga kuna sõber Otti autos polnud, siis jäid linnud “panemata”. Autojuhi jaoks üllatusena nägime teel ainult kahte avarii teinud veoautot, üks oli sirgel teel külili ja teine 20 meetrit teest eemal, põõsastes – tavaline “taks” pidavat olema kolm autot.

Tuesday, March 01, 2011

suvi, Dar Es Salaam

Mitte ainult temperatuuri poolest, aga … talvest suvesse jõudmine käib lihtsalt – istud Amsterdamis lennukisse, ületad kusagil Keenias ekvaatori ja Tansaaniasse jõudes oledki juba suves. Südaöösel on veel +29° C. Hommikul on ootamas 600 kilomeetrit autosõitu üles platoole, seal langeb ilmselt ka temperatuur.

Kilimanjaroga läks veidi kehvasti – maandudes oli juba pime ja mägi jäi nägemata, aga ehk jõuab korraks kiirelt ka seal otsas ära käia … millalgi.