Monday, January 28, 2013

Laos 2011

[16.11.2011 13:54 +07:00]

See, et siin blogis pea aastane vaikus oli, ei tähenda, et me sel ajal midagi ei teinud ja ei kirjutanud. Lihtsalt – oluliselt kergem on foto koos asukohaga Facebook-i postitada, kui omaette juurelda, et kuidas see eesti keele grammatika nüüd käibki ja kas eesti keel kirjutatakse suure või väikese algustähega, ning kuhu panna komad. Kogu sellest komade, ning muude grammatiliste karide ohust hoolimata oleme me tegelikult valmis kirjutanud ja interneti avarustesse riputanud oma Tai ja Laose reisikirja, lootuses, et äkki on kellelgi sellest oma reisi planeerimisel kasu. Tegelik põhjus on muidugi selles, et tegelikult on endal vahel tagantjärgi mõnus lugeda ja meenutada, et kus ja mida me täpselt tegime.

Thursday, January 24, 2013

Dolomitenlauf

Neljapäeval Finnairiga üle Helsinki Münchenisse ja sealt autoga, sipsti Lienzi, reedel suuskade ja määrde testimine, ning laupäeval siis üks lühike maraton ja pühapäeva südaööks tagasi koju … vähemalt plaan oli selline. Tegelikkus tegi meie plaanidesse pisikesi korrektuure …

Kõik algab juba Tallinna Lennujaamas, kus meie Helsinki lendu mitu korda edasi lükatakse. Kui lennuk lõpuks, täpselt tund ettenähtust hiljem, startib, on üsna selge, et Müncheni lennule me enam ei jõua. Nii ongi, näeme Müncheni lennukit ruleerimisrajal ja saame talle vaid lehvitada. Finnair klienditeenindaja kirjutab meile piletid üle Varssavi Münchenisse, hoolimata meie protestist, et meil pole kell kaks öösel Lienzis mitte midagi teha.

Täpselt samal hetkel, kui saame Varssavi lennujaamas, transfer lauast oma Müncheni lennu pardakaardid, vahetub kiri infotablool, meie lennu taga – rohelisest GO TO GATE, saab punane CANCELLED. Tüdruk laua taga laiutab käsi ja ütleb, et kuna me nüüd oleme juba justkui lennukil, siis pole see enam tema teha, võtku me nüüd oma pagas välja ja mingu siis uusi pileteid hankima.

uued piletid ...

Pärast mitmete kohtade vahel jooksmist, on meil käes ka viimane, juba peaaegu kadunuks tunnistatud, Raivo kott, ning saame minna LOT teeninduslaudu, mille ees lookleb pikk järjekord. Mõni tund hiljem saame piletid … 13:25 väljuvale lennukile, sest hommikused lennud on vahepeal kõik täis saanud. Veidi enne südaööd jõuame oma Varssavi hotelli …

Peaaegu ööpäev planeeritust hiljem jõuame lõpuks Lienzi ja otsime üles oma Altstadtpenthouse Monika. Kuna kell on üheksa õhtul, siis jätame määrete testimise vahele.

Stardihetkel on külma vast -10°C ümber, paistab päike ja mäed on ümberringi säravvalged. Saan stardist suhteliselt hästi minema, juba kolmanda kilomeetri paiku olen leidnud oma õige positsiooni.

Esimesed kuus kilomeetrit sõidame mööda lagedat edasi-tagasi, kui kuuendal kilomeetril selja taha vaatan, siis on vaatepilt võimas – nagu hiigelmadu lookleks lagedal. Nüüd järgneb seitse kilomeetrit laskumist, millest paar nukki on üsna salakavalad – ühes kurvis jään suuskapidi jälge kinni ja teen tagumiku lumiseks – pärast seda saan aru, et sellel maratonil tuleb laskumistel kohati ka pidurdada.

Kolmeteistkümnendal kilomeetril jõuan maratoni kõige madalamasse kohta, kõrgus 1196 meetrit, eelinfo järgi on ees ootamas 12 kilomeetrit tõusu. Tõus algab väga mõnusalt, pikad, lauged tõusud, sekka paar lühikest jooksunõlva. Leian endale kaaslase, nr. 35, itaallane Martin Bergmeister, kellega koos neelame paraja hulga konkurente alla.

Üheksa kilomeetrit hiljem oleme taas stardi juures, Maare ergutab ja hüüab, et tõus on kohe-kohe läbi. Järgmisel tõusunukil lisan tempot ja jätan Martini endale uut kaaslast otsima, et ise rahulikult laskumistele pääseda. Tõusunukk võetud, avaneb kurvi tagant mitte enam tõusunukk, vaid pikk ja ja jõhkralt järsk tõus, millele järgneb … tõus, veel pikem ja veel järsem. Kokku võtan sellest “tõus on kohe-kohe läbi” kohast veel viis kilomeetrit tõusu, kõrguste vahega 200 meetrit.

Lõpuks üleval, ei järgne tõusule pikka laskumist, vaid üks järsk, allamäge nukk ja siis neli kilomeetrit tasast, mis sellegipoolest, pärast sellist tõusu tundub väga mõnus. Ja siis … järjekordne toitlustuspunkt, ning pea kuus kilomeetrit pidevat laskumist kuni võistluskeskuseni.

finiš

Viimased kuus kilomeetrit kattub osaliselt raja algusega, aga kui stardihetkel oli siin -10°C ja kõva rada, siis nüüd vast paar külmakraadi ja rada oluliselt pehmem. Jalgades pole kah enam jõudu, et suuska pidama vajutada, tunnen, kuidas kiirus kukub kõvasti ja motivatsioon kipub kaduma. Siis aga märkan, et hoolimata minu olematust kiirusest, lähenevad eesolevad seljad väga jõudsalt, ning see annab lisamotivatsiooni.

Eelviimasel kilomeetril võtan veel kolm selga, ning lõpetan ajaga 2:38:03,15 ja 61. kohal [tulemused].

puhvet

Võistlusjärgselt saab suurimaks katsumuseks söögikoha leidmine. Millegi pärast arvab vist enamus Lienzi ettevõtjaid, et normaalsed inimesed söövad õhtusööki peale kella seitset ja avatud on vaid hiina söögikohad. Lõpuks saadab meie otsinguid siiski edu ja leiame Schweizergasselt ühe vägagi laheda kohaliku pubi, hiidsuurte söökidega.

Tagasiteel, Helsinki lennujaamas, tekib korraks veel lootus, et äkki mõni seiklus, aga kõik piirdub siiski lennuki tunniajalise hilinemisega ja juba kell kaks öösel olemegi tagasi kodus.

Thursday, January 17, 2013

Lindmees

Kuna nädalavahetusel ei saanud veel kultuurist küllalt, siis oli loogiline jätk esmaspäevane teatrikülastus. Niisiis, teater NO99, lavastus NO62, “Lindmees”.

Minule meeldis, veidi kurb ja kohati lausa traagiline vaade kunstiinimese maailma, mis vastandatakse üldsusele. Etendust vaadates oli vahepeal tunne, et olen seda juba näinud, ilmselt tekkisid seosed Mihkel Raua raamatuga “Mustra pori näkku”. Põhjus vist sama, mis Raua raamatus – odava populaarsuse võitmine seksiteema abil. Aga tundub, et see toimib – oli lausa ahastusse ajav, kui etenduse publik iga kord naerma pahvatas, kui Jarek Kasar ütles sõna “munn” või “kepp”.

Tuesday, January 15, 2013

Nike Winter Xdream Ebaveres

“Me läheme ju suuskadega?” – see oli ainus, mis juba enne registreerimist kindel. Üks asi oli veel kindel – tegelikult polnudki see asi, vaid meie kolmas liige – Robert Peets, ehk Robi … ja võistkonna nimi tekkis lausa iseenesest – kui sinuga on koos mehed, kes kahe peale haldavad Tour de Ski seitsmest etapist nelja, ehk on seal TD-d, siis polegi erilist leidlikkust vaja.

me kolmekesi tuleme ...

Ehkki meteoroloogid ennustasid võistluspäevaks kaost, ehk siis suurt külma, oli kohale sõites tore näha, kuidas termomeetri näit kõikus kuue-seitsme külmakraadi vahel ja ka võistluspaigas oli temperatuur vaid meeldivalt jahe.

Veel vahetult enne starti, stardialas, leidus neid, informeeritud isikuid, kes meie suuski vaadates arvasid, et meie valik ei ole tänasel maastikul just kiireim liikumisviis. Rahustasime neid siis kinnitusega, et eelistame rahulikku liikumist, mõnusas seltskonnas ja mitte kihutamist silmad punnis ja pulss punases.

Kaarti avades selgub ebameeldiva üllatusena, et suusarajad kaardil praktiliselt puuduvad – vaid mõned üksikud kaardi põhjaosas ja see on ka kõik. Sellest hoolimata läheb raja planeerimine meil kiirelt – lubatud viieteistkümne minuti jooksul jõuame lisaks rajavalikule veel sõprade-kaasvõistlejatega pikalt lobiseda.

20130113_xdrea_02Q

Stardist suundume kohe kaardi põhjaossa – ainsale maastikuosale, kus mõned suusarajad. Nii kaua, kui maastikul jätkub suusaradu, oleme kiired – viiendas kontrollpunktis teistest umbes minuti võrra ees. Teel kuuendasse punkti ei usalda me sihti, vaid valime ringivariandi ja kaotame oma edu.

Järgnevad etapid võsa vahel, kus me selgelt jooksutiimidest aeglasemad oleme. Üritan algul pingutada ja Tiit on sunnitud mind korrale kutsuma ja tuletama meelde meie eesmärki, võtta asja mõnuga.

Selgub, et suusavariant ei olegi nii halb, kui algul võis arvata – tegelikult lumi kannab ja isegi raiesmikel on suusad jooksmisest kiiremad, rääkimata lagedatest, kus võime endile lubada kiiremate jooksjate ümber tiirude tegemist :).

Üritame siis vahelduva eduga pidada endile antud lubadust mõnuga võtmisest, ning joogi- ja söögipeatustes lööme kepid lumme ja teeme ikkagi korralikud seisakud. Siiski, päris lõpuni me niimoodi ei suuda – kui viis punkti enne lõppu tuleb meile vastu team Nike/GU Energy, ehk Erik, Lauri ja Tõnis, ning selgub, et vahe on vast ainult paar minutit, siis tempo tõuseb tahtmatult. Veel paar võsasemat etappi ja Nike kaob taas eest, aga …

… lähenedes eelviimasele punktile, näeme sealt lahkuvat Nike-i, meist ees vast ainult minut. Kiire pilk viimastele etappidele mööda lagedaid ja on selge, et Nike-il erilisi võimalusi meie vastu ei ole, seda enam, et Lauri on näost juba kaame.

finišis

Finišis selgub, et oleme saavutanud lausa neljanda koha, kaotades kolmandale, Go Reisiajakirjale, vaid veidi üle minuti ja seda meie matkatempo juures. Julgelt võib väita, et korraldajad on oma hinnanguga raja suusavaenulikkuse kohta üsna mööda pannud, joostes oleks meil veel pikk-pikk tee finišini.

No ja lõpetuseks tahaks tänada suurepäraseid meeskonnakaaslasi, Tiitu ja Robi, ning suurepärast fotograafi, Assar Jõepera, kelle pilte olen kasutanud. Ja veel – väike reklaamklipp meie võistkonnast xdreamil: http://youtu.be/9FWVpQ1gjg4.

Friday, January 11, 2013

muinasjutt

Ma üldiselt ei usu muinasjutte, aga täna …

… Lõuna-Eestist tagasi tulles tegin kiire suusapeatuse Kõrvemaal. Panin suusariided selga ja lambi pähe. Külma -5° C, lumesadu, paar-kolm sentimeetrit värsket lund rajal, mis kulges Kõrvemaalt Aegviidu poole, peaaegu nagu muinasjutt, kuni …

… Aegviidu rajale jõudes avastasin, et mitte väga ammu on siin rajatraktor käinud, kõigest mõned suusajäljed oli jõutud teha. Nüüd oli veelgi mõnusam suusatada, kasutasin maksimaalselt ära traktorijälje ja sõitsin lausa Aegviidu raudteejaamani enne, kui tagasi keerasin. Tagasi sõites selgus, et traktor ei olnudki ainult Aegviidu ringiga piirdunud … kui viimased jäljed Kõrvemaale keerasid selgus, et traktor on ikka edasi sõitnud … ja nii kogu Kõrvemaa suure ringi – 15 kilomeetrit puutumata, triibulist suusajälge, lumesadu, pealamp valgustamas suusarada ja mina, mitte kedagi rohkem, 15 kilomeetrit suusamuinasjuttu …