Thursday, February 25, 2010

WAR 2010

WAR räätsatreening

Eile tegime väikese, ettevalmistava jalutuskäigu räätsadega. Lund on Harku rabas ikka tõesti palju – kui keegi räätsaga mõne oksa taha kinni jäi ja pikali kukkus, siis püstitõusmiseks toetuspunkti leida oli vägagi keeruline. Loodetavasti on Põhja-Lätis lund vähem, kui Põhja-Eestis. Nädalavahetusel siis Svanetia jooks, kus viiele Läti võistkonnale pakuvad konkurentsi neli põhjanaabrite võistkonda.

Wednesday, February 24, 2010

39. Tartu Maraton

Nii professionaalselt (ja sotsiaalselt) pole ma ise vist veel kunagi oma suuski ette valmistanud, kui sel korral – otse Otepää suusastaadionil, sõber Tiit Peki käe all, kelle nimi on vist enamusele eestlastele sõna “suusatamine” sünonüümiks :). No eks ma olen suuski ka enne määrinud, aga nüüd tean, mis ja milleks on iga erinev määrdekiht suusa all. Kolme tunnine määrimine möödus, nagu silmapilk.

suusaguru suuski lihvimasStardinumber – 4827, oli mul uhke, lausa nii uhke, et Jüri, kes käis Tartus minu numbrit ära toomas, helistas ja küsis, ega midagi valesti pole läinud. Rahustasin teda, et valesti pole midagi, minu viimane Tartu Maratoni start oli aastal 2005. Ega see number mullegi tõtta öelda ei meeldinud, vahepeal kaalusin juba varianti pöörduda oma palvetes ingellike vägede poole, aga siis sain aru, et parem stardipositsioon tuleb siiski väärikalt välja teenida.

Pühapäeva hommikul, otse LawIn talvepäevadelt saabudes, pole tunne just mitte kõige teravam ja piisavalt külma ilma tõttu jõuan oma viimasesse stardikoridori paar minutit enne starti, ehk siis praktiliselt startijaterivi lõppu.

Kell üheksa läheb kogu suusatajatekamp uhke pauguga liikvele. Juba viis minutit ja 290 meetrit  hiljem jõuan stardiplagu alla. Kuni Hobusemäeni pole üldse võimalik sõita – kõik tõusud ja laskumised sisuliselt seisan. Rajad on nii tihedalt suusatajaid täis, et mööduda pole võimalik, väga jõhkralt trügida ju ei taha kah. Pärast Sihva – Vidrike maantee ületamist on võimalik suurte jõupingutuste tulemusena hakata tasapisi suusatajatest mööduma. Esimeses ajavõtupunktis, enne Matut olen, endalegi üllatusena, tõusnud 2600. koha kanti. Kaotust esimestele on kogunenud täpselt pool tundi.

suuskade ettevalmistamine Matu teeninduspunktis käib laudade ümber selline möll, et otsustan kannatada esimese joomisega veel 11 kilomeetrit. teeninduspuktist läbisõiduga tõusen vist paarsada kohta, igatahes nelja tuhandega algavate numbrite asemel ümbritsevad mind nüüd valdavalt kolme tuhandega algavad numbrid.

Harimäe tõusu võttes möödun igasugu karudest-kanadest-rahvatantsijatest – tundub, et terve loomaaed on üldrahvaliku peo puhul suusad alla pannud. Harimäe tipus, teiseks vaheajapunktiks, 4.9 kilomeetrit hiljem, olen jõudnud napilt kahe tuhande sisse. Vahe parimatega on kasvanud pea 38-le minutile.

Ande teeninduspunktis joon kaks spordijooki ja, kuna vedeliku võlg on üsna suur, siis lisaks ühe puljongi. Teel Kuutse teeninduspunkti kasutan päris palju äärepealseid, sõitmata radasid – libisemine-pidamine on küll veidi kehvem, aga on ka vähem segajaid. Kuutse ajavõtu-teeninduspunktis olen umbes 1313.

Jätkan ohtrate rajavahetustega suusasõitu. Millegipärast armastavad inimesed ilmtingimata kõrvuti sõita. Ja kui isegi vahepeal leidub vaba rada, siis võib olla kindel, et kui mingist grupist mööduma hakkan, siis kindlasti hüppab keegi kohe sulle ette. Peebu punktis kaotan liidritele juba üle tunni ja koht on 1112. Kaks topsi spordijooki ja edasi.

Teel Peebult Palule hakkab esimene eufooria pidevatest möödasõitudest vaibuma, pidev hüplemine ühelt rajalt teisele hakkab väsitama. Õnneks märkan ees ühte suusatajat numbriga 4242, Raul Koppelmaad, keda olen vist juba viimased paarkümmend kilomeetrit vahelduva eduga enda ees või taga tähele pannud. Otsustan, et järelikult on minu tasemega sõitja ja hüppan talle tuulde. Ehkki tuules tundub, et tempo on minu jaoks veidi liiga aeglane, on see samas mugav ja sõidame niimoodi peaaegu Hellenurme punktini. Veidi enne Hellenurme punkti lükkab head vedamistööd teinud Raul selja sirgu ja haarab vöölt joogipauna, mina jätkan üksi, omas tempos. Palul on minu kohaks 973.

Palult edasi on enamus rajast tasane, valdavalt paaris pressimine, ehk see, milles mina tugev peaksin olema. Sellest hoolimata, kui siltide järgi on jäänud lõpuni umbes 10.5 kilomeetrit, tuleb järsku selline tunne, et õhtu on saabunud – taevas läheb hämaraks ja pilt kergelt uduseks. Õnneks päästavad mind kilomeeter hiljem, Hellenurme teeninduspunktis, kaks topsi spordijooki.

Veidi pärast Hellenurme teeninduspunkti saan kätte Jüri. Ergutan teda ja kutsun endale tuulde, aga tema arvab, et paaristõuge on rohkem minu lõbu. Tegelikult tunnen juba ka ise, et enam ei taha kellestki mööda sõita, aga tavaliselt lõpeb see kohe, kui olen paarkümmend meetrit kellelgi tuules sõitnud ja aru saanud, kui aeglane siis tempo on. Lisaks teeb kellegi järel sõitmise keeruliseks see, et kuigi mina klassikalist tehnikat eriti ei valda, siis enamus, kellega ma siin koos sõidan ei oska seda üldse – igal pisimal tõusul minnakse üle mitte vahelduvtõukele, aga vahelduvsörgile.

Kohvipunkt on seekord minu jaoks täpselt õigel hetkel, tunnen just, et hea meelega võtaks midagi ergutavat ja kohe saangi pihku kohvitopsi. Kohv on tulikuum ja selle tarbimine veidi keeruline.

Poolteist kilomeetrit enne lõppu läheb jälle veidi raskeks, aga kohe on ka pääsev finiš. Veidi enne finišisirgele keeramist kuulen, et lõpetamas on peaminister Andrus Ansip – pagan, no ei saanud siis veidi kiiremini sõita :).

Lõpetan ajaga 4:28:05 ja kohaga 775 – kui stardis arvasin veel, et viiesaja sisse peaks ka lõpust iga kell sõitma, siis tegelikkuses on 63 kilomeetrit selleks ikka liiga lühike … või mina liiga nõrk.

Aga kokkuvõtteks võiks öelda, et oli suurepärane suusapidu, ideaalsete ilma- ja lumeoludega. Ja kolm klassikatreeningut enne Tartu Maratoni läksid kah asja ette, sel aastal ei jäänudki selg raja teisel poolel kangeks, nagu varem on juhtunud. Kuna Tartu Maratoniks hankisin endale lisaks aastaid keldris seisnud klassikasuuskadele, ka ülejäänud klassikavarustuse, siis peaks vist osa suusatreeninguid ka edaspidi just selles sõiduviisis tegema.

Monday, February 22, 2010

lumeväsimus

lumi [22.02.2010 19:53 (GMT +2)]

Mul ei ole küll mitte midagi suusatamise vastu, aga täna … pärast seda, kui olime kaks tundi maja katuselt alla aetud lund erinevatesse kuhjadesse üritanud mahutada ja siis tuppa minnes, ning nähes akna taga langevaid lumehelbeid … siis tekib vaikselt mõte: “äkki hakkaks sellest pidevast lumelisast aitama”.

Wednesday, February 17, 2010

vastlagripp

Eilne õhtu algas meile Maarega vastlaliu laskmisega Pirital – mina lasin klassikalises stiilis ja maare vabastiilis. Nüüd olen teinud juba kolm klassikatreeningut, kogupikkusega 70 kilomeetrit, ehk peaks kannatama Tartu Maratonil osalemist küll. Oma stardinumbri peaksin igal juhul üle sõitma :).

Pärast vastlaliugu kohustuslikud saun, hernesupp ja loomulikult vastlakukliid, ning oleks võinudki ju päeva kordaläinuks lugeda, kui …

… umbes kella kahe ajal tunnen, kuidas jube külm on ja kole kõhuvalu lisaks. Võtan ühe kuuma vanni aga sellest pole kauaks leevendust. Hommikupoole ööd, kui magu korralikult tühi, saan isegi veidikene magada.

Sunday, February 14, 2010

kiire

kiire, pintsak ununes maha [07.02.2010 15:05 (GMT +1)]

Kiire, pintsak ununes maha. Stallmästaregården, Norrtull, Stockholm.

Saturday, February 13, 2010

rootslased suusatamas

rootslased suusatamas [06.02.2010 10:23 (GMT +1)]

Sveavägen 42, Stockholm.

Norra vs. Venemaa

Lähenevat Tartu Maratoni silmas pidades, tegin eile Pirital üle umbes viieteistkümne aasta esimese klassikatreeningu – nüüd saan aru, miks murdmaasuusatamist “vägisisuusatamiseks” nimetatakse :). Täna on reie siseküljed ikka jube valusad.

Aga ei saa ju rahulikult istuda, vaatan parem, millist ilma maratoniks lubatakse. Viskan pilgu siis kahele lehele: yr.no ja gismeteo.ru. Kuna gismeteo Otepääd ei tunne, siis saab valitud üks lähimatest kohtadest, Tartu:

TM_yr

TM_gismeteo

No ma ei tea – eelistaks küll midagi kahe vahepealset … aga rohkem hoiaks seekord pöialt venelastele.

Friday, February 12, 2010

wanted: lumeräätsad

CAMP Lumeräätsad Camp Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kelle kätte on jäänud minu lumeräätsad. Kuna pika ja pingelise otsimise tulemusena oleme Maarega saanud selgeks, et meie kodus neid pole, siis on ainus võimalus, et oleme neid kellelegi laenanud.

Kohevarsti antakse start Svanetia Run-ile, seal oleks neid hädasti vaja. Kui keegi teab midagi, siis kõik vihjed on teretulnud.

Krogrännet 2010

Pärast eelmise aasta edukat osalemist oli sel aastal uisutada soovijaid juba rohkem, ehk lisaks eelmise aasta seltskonnale veel Maare ja Avo. Tõe huvides ja enda tulemuse õigustamiseks peab ära märkima, et eelmise päeva rajaga tutvumine oli minule selle talve esimene uisutamine.

KrogrännetSel korral oleme juba targemad – stardipaika jõuame paarkümmend minutit enne sarti, mis aga möödub nii kiirelt, et soojenduseks jõuan vaid sörkida sadakond meetrit ning teha kaks kükki ja kaks käteringi. Ja juba ongi start.

Stardipaugu kõlades pistavad all, Vallentunasjöni järvel, kiiruisutajad plagama ja mõned hetked hiljem saame meie sama teha. Stardikorraldus on samasugune, nagu eelmisel aastal, ehk joostes 100 meetrit järveni, seal uisud alla ja … minek. Inimesi lastakse järvele väikeste gruppide kaupa, iga natukese aja tagant. Kuna täpne stardi- ja finšeerimise hetk fikseeritakse SI-pulgaga, siis aitab selline korraldus vältida trügimist-tunglemist stardipaigas.

KrogrännetMeie oleme muidugi trüginud korralike idaeurooplaste kombel kõige ette, et ei peaks rajal mööduma keppidega uisutajatest, keda kogu seltskonnast on umbes kolmandik. Ja kepid – pole neil mitte tavalised suusakepid, vaid spetsiaalsed uisutamise kepid, ilma rõngasteta, aukartust äratavad piigid, mille ette küll jääda ei tahaks.

Lisaks meie seltskonnale on Fredrik sel korral registreerinud Hekotek võistkonna koosseisus veel kaks oma sõpra – “rahvasportlased, kellel uisutamine ei ole kõige tugevam külg”, nagu Fredrik neid iseloomustab. Igatahes on need “rahvasportlased” jõudnud taksosõidu ajal stardipaika teatada Tõnisele, et eelmise aasta Viking uisumaratonil said mõlemad hakkama vähem, kui kolme tunniga – ja seda 80 kilomeetrisel distantsil.

KrogrännetKui mina järvele jõuan ja uisud alla saan, on Fredriku sõbrad minust juba paarkümmend meetrit eespool ja üsna varsti endid täpiks sõitnud … järgmist korda näen neid alles … finšis. Võrreldes eilse õhtu -2° C ja pehme jääga, on stardihetkel külma -10° C ja jää kõva, nagu raud, näen tõsist vaeva, et üldse edasi liikuda.

Üsna varsti sõidavad minust mööda kaks uisutajat … siis veel üks. Viimases tunnen ära Fredriki, meie kontserni pealiku. Pingutan üsna kõvasti ja saan Fredrikile tuulde. Püüan sammu sättida Fredriki järgi ja tasapisi saan kätte õige rütmi. Pärast joogipunkti julgen juba pakkuda Fredrikile, et las ma aitan kah vahepeal tuult murda, millega ta heal meelelkohe nõustub.

KrogrännetVallentunasjöni lõpus vahetan mina suusasaapad jooksujalatsite vastu, Fredrik on sel aastal valinud teise taktika ja läheb kolmekilomeetrisele jooksuotsale suusasaabastes. Seda, et Fredrik pole jooksus väga saan aru umbes 200 meetrit hiljem, kui Fredrikist mööda jooksen. Rohkem ma teda enne finišit ei näe.

Jooksuetapil saan kätte minust möödunud uisutajad ja mõned mehed-naised kiiruisutajate hulgast.

Norrvikenil rassin pea pool järve üksi vastutuules enne, kui tugev kolmene punt, eesotsas ühe kiiruisutajaga mind kätte saab. Sätin ennast tihedalt pundi sappa ja kirus kasvab hetkeliselt 2:05 … 2:15 kilomeetrile ja seda vastutuules. Jooksuetapil laguneb meie punt siiski koost ja kaaslased jäävd uuesti maha.

KrogrännetViimased kaks järve, Edsviken ja Brunnsviken (Brunnsviken on tegelikult küll merega ühenduses ja vist mitte järv) on juba puhas pingutus – keegi tagant enam järgi ei tule ja nii pean üksi tuult murdma. Lisaks on Edsvikeni lõpuosas jääl vesi, mille peal uus, õhuke jääkiht ja nii pikeneb viimane jooksuetapp pool kilomeetrit.

Lõpetan ajaga 1:51:51, mis eelmise aasta ajast kuus ja pool minutit kehvem aga sellegi poolest vahetan eelmise aasta üheksanda koha selle aasta kuuenda vastu. Fredrik kaotab mulle lõpuks kümne minutiga, Maare saab naistest sama, kuuenda koha. “Rahvasportlastele” kaotan vastavalt kuue ja kolme minutiga, ehk tundub, et raja lõpuosas on nemadki tempot alla lasknud.

Õhtul peame hirmkallite piletihindadega TalLink Baltic Queen-il uisutamise afterparty-t, tantsime, laulame karaoket ja naudime laeva kabaree tantsijate esinemist.

Wednesday, February 10, 2010

tehtud, mõeldud

Lähenemas on selle aasta esimene Läti seiklusvõistlus – WAR 2010, Svanetia Run. Kuna Viff seadis meile üheks osalemise tingimuseks selle, et kõik võistkonnaliikmed peavad eelmisel nädalavahetusel tõestama oma suutlikkust Tartu Maratonil, siis mis mul üle jäi … eile õhtul, enne suusatama minemist, registreerisin ennast 39. Tartu Maratonile.

Täna hommikul otsisin alt keldrist välja paksu tolmukihiga kaetud klassikasuusad, puhusin suurema osa tolmu maha ja viisin siis suusad Havaii Expressi, meistermäärija Tarmo Selde kätte. Homme plaanis esimene klassikatreening, Tartu Maratonini jääb veel kümme (treening) päeva.

spordihullus

Täna Maarega Arctic Sporti spinningutrenni sõites, pidime parkimiskoha otsinguil kolm tiiru ümber Arctic Spordi hoone tegema. Kõikvõimalikud ja -võimatud parkimiskohad olid täis hullunud klubikülastajate autosid. Ka kolme tiiru järel ei leidnud me ühtegi vaba kohta ja parkisime auto parkla tagumisse serva.

Jäime küll mingi poe sissesõidule üsna lähedale, aga lohutasime endid sellega, et nii hilja ei tohiks vähemalt suuri autosid sinna sõitma. Pärast treeningut auto juurde tulles nägime, kuidas Eesti Posti furgoon manööverdas justnimelt sellesse auku, mille juures meie auto parkis :).

Spinningutrenn ise oli täna kah paras mõrv – poole treeningu ajal järjekordset üht Marguse lemmikutest – “kägarväntamist” tehes oli tunne, et kohe-kohe lähevad põlved pooleks. Treeningu lõpuosas sai otsa spordijook ja treeningu lõpuks olin nii kuival, et higigi enam ei tulnud.

Saturday, February 06, 2010

uisulainel

Brunnsviken [06.02.2010 12:47 (GMT +1)]

Sel ajal kui Eestis peetakse nädalavahetusel erinevaid suusamaratone, otsustasime meie võtta osa hoopis Stockholmis toimuvast uisumaratonist, nimega Krogrännet – samast, kus mina juba eelmisel aastal osalesin.

Täna oli siis saabumine ja treeningpäev. Kell 12 panime Maare ja Avoga uisud alla ja läksime rajaga tutvuma, mina pidin kahjuks pool tundi hiljem ümber pöörama, et Arlandale sõita ja sealt veel mõned vaprad uisutajad Stockholmi tuua.

Kui tagasii jõudsime, polnud Maare ja Avo veel saabunud. Aga kui minul spordiriided selga said, et veel pisike uisuots koos uute saabujatega teha … siis jõudsid kohale ka Maare ja Avo … et seitse minutit hiljem koos meiega uuesti rajale tulla. Avo sai lõpuks kokku umbes 1.5 homse maratoni distantsi … eks näis, mis ja kuidas homme.

Wednesday, February 03, 2010

EMV suusa-o tavarada

Hommikul ärgates saabub tõdemus, et siiski – ka vanemaks saades esineb vahel oma võimete ülehindamist, tunne ei ole just mitte kõige värskem. Ilm on selle eest täna ideaalne – külma -4° C.

tavarada, esimene ring Rada 9.0 km ja 15 kp-d. KP1 – ei taha kohe hakata Vooremäge alistama ja valin paremalt ringivariandi. Lageda serva keerates saan aru, et see ei olnud hea mõte – pisikeste kulpidega suusakepid vajuvad igal tõukel poole kepini lumme ja edasi liikumine on väga vaevaline, kaotan vale variandivalikuga vähemalt minuti.

KP2 – KP3 – tulevad kenasti vastu, kui välja arvata vahetult enne kolmandat punkti olev pehmes lumes tõus, kus kohati on tunne, et suusakepi pikkusest jääb lume paksusega võrreldes väheks. KP4 – punktist välja sõites näen otselõiget, aga olen siiski oma valikus nii kindel, et lõikele ei lähe. Poolel etapil saan aru, et olen valinud vale variandi, variantide üle mõtiskledes keeran ühest ristist valesti ja võtan korraliku lisatõusu, enne kui taipan tagasi keerata – 2:20. Punktis jõuab mulle järgi kaks minutit hiljem startinud Heigo.

KP5 – lasen Heigo heaga mööda ja jätkan vaikselt tema tuules. Etapi lõpus püüan vältida Vooremäe tippu ronimist ja valin paremalt ringi, ning Heigo saab veidi eest. KP6 – no ei saa ma ka täna aru finiši ümbruse radadest, ning teen kaardivahetusse jõudmiseks 40 sek lisakaare.

tavarada, teine ringKP7 – näen veel kaugelt, kuhupoole Heigo selg kadus ja kaarti hoo pealt alusele kinnitades kihutan järgi – loomulikult vale variant. Veidi enne punkti saan Heigole peaaegu järgi, aga siis otsustan lõpu veidi erinevalt lahendada ja vahe meie vahel suureneb taas. KP8 – KP9 – KP10 – KP11 – libistan vaikselt Heigo sabas, mugav on, ei tahagi kiiremini sõita. KP12 – Heigo väljub punktist millegipärast suunda, kuhu mina küll minna ei taha, mõtlen pikalt ja valin siis oma variandi.

KP13 – teen enne punkti väikese kaare ja vahe Heigoga on üsna minimaalne. KP14 – KP15 – finiš – lõpetan veidi enne Heigot, enesetunne on selline, nagu poleks võistelnudki. Finišis avastan, et ühel suusakepil on kulp murdunud – nagu neist muidu palju kasu oleks olnud, aga nüüd saan aru, miks raja teisel poolel paaristõuked eriti vaevalised olid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik kohad, kus täna oli võimalik valida vale variant, need ma ära ka kasutasin. Ka suusaorienteerumine vajab harjutamist ja alles tänase raja lõpu eel hakkasid põhitõed meenuma ja tekkis juba isegi kergelt “õige” tunne. [tulemused]

N59 37.281 E017 52.431

Arlanda Hotellby [02.02.2010 23:47 (GMT +1)]

Algne plaan nägi ette täna Stuttgarti jõudmist, aga lumetorm Copenhagenis tegi sellesse omad korrektuurid ja nüüd ootan pisikeses hotellis, kusagil metsade ja mägede vahel homset lendu … Zurihisse. Eks siis näeb, kuidas edasi.

Tuesday, February 02, 2010

kultuurilaks

Nädalavahetusel kogunes teatav hulk kultuuri (tegelikult siis kehakultuuri) huvilisi heade mõtete linna, et selgitada sealsamas lähedal Eesti meistreid suusaorienteerumises.

Hoolimata sellest, et neljapäeval järgi andnud külm tõi täieliku kevadetunde ja kohati tekkis küsimus, kas mütsi ikka on enam vaja päehe panna, siis laupäeval, sprindistarti oodates sain külmetavate sõrmede järgi aru, et -12° C on siiski üsna külm.

Rada 3.4 km ja 10 kp-d. Kui soojendades tundub, et suusk ei ole just kõige lahtisema libisemisega, siis metsas on tunne üllatavalt hea – või kulub siis nii palju tähelepanu orienteerumisele, et sellist pisiasja, nagu libisemine pole aega tähele panna.

20100130_EMVQ

Esimesed kaks punkti lähevad libedalt, kolmanda punkti juures üritan läbi lume lõigata, aga teen seda veidi liiga varakult ja lõikan näppu – 20 sek. KP4 juures jõuan järgi Jaan Olvetile ja Kaido Nurjale, kes pingsalt kaarti uurivad, ehkki punkt peaks olema kohe ees. Kiire pilk vasakule ja 40 meetrit eemal paistabki punkt – ilma mõtlemata keeran sinna. Punkti jõudes selgub, et loomulikult pole see minu – ümber pöörd ja puude vahel, umbes 30 meetrit Jaanist-Kaidost edasi paistab ka õige, minu punkt – veel 20 sek. KP5 – valin ringivariandi, mis selgub, ei ole kiireim. Lisaks kukkumine laskumise lõpus ja kokku 30 “preemiasekundit”. KP6 – märkamata jääb otsevariant ja võtan ühe lisatõusu – veel 40 sek. KP7 – KP8 – KP9 – tekkinud on ebakindlus, seisatan pidevalt kontrollin ja lisaks teen kahel etapil valed rajavalikud – kokku umbes 40 sek. KP10, viimane – keeran ühest ristist valesti ja ei suuda ennast enam paika saada. Kui lõpuks end kaardile sobitan, siis tekib küll lootusetuse tunne – siin tuleb vea suurust lugeda juba minutites – 2 min.

Tean juba finišeerides, et võistlus ei läinud just kõige paremini - kokku saan vigu umbes 4:30, mis sprindi jaoks on terve igavik. [tulemused]

Võistlusjärgne saun algab harjumatult vara ja kuna saun on teada heade mõtete koht ning seda enam veel heade mõtete linnas, siis head mõtted ei lase ennast kaua oodata. Algselt on meil küll plaanis ära jätta igaaastane, JüriÖÖ nimeline kultuuriüritus, aga pärast intensiivset saunatamist otsustame lisaks kehakultuurile teha siiski ka pisikese kultuuriringi – kindluse mõttes koos giidiga.

Valime Tartu, ühe hetke klubikultuuri keskuse, klubi nimega “Maasikas”. Klubi on täis kõiksugu karvaseid ja sulelisi – tundub, et mõned eriti paadunud Tartu retromaratoni fännid on senimaani peotsüklis ja jõudnud nüüd otsaga Maasikasse – ikka veel uhketes retro-suusa-kostüümides. Lisaks Eesti triatlonistide paremik, mõned tipppoliitikud – kõik sõbralikult koos ja hoos.

Ja vähemalt üks asi, mis vanemaks saamisega kaasneb, enda võimete realistlikum hindamine – võrreldes varasemate kordadega oleme ikka vägagi mõistlikul kellaajal juba magamas.