Sunday, February 24, 2008

Haapsalu

ilusaid nägusid

Sellised olid hommikul pererahva näod, pärast eileõhtust pidu.

Friday, February 22, 2008

Salpausselkä

siit algavad suusarajadTööpäev edukalt läbi, jäi mul laevani veel nii palju aega, et mõtlesin tagasiteel üle vaadata Lahti kuulsa Salpausselkä suusastaadioni ja veel kuulsama Karpalo suo tõusu :). Mõeldud-tehtud, kell pool seitse olin Salpausselkä suusastaadionil.

Kohale jõudes oli selline tunne, nagu oleks käimas Salpausselkä suusamängud - suusatajaid nagu murdu, kes parajasti lõpetamas treeningut, kes alustamas, kes niisama ringi kõndimas. Panin siis kah kiirelt suusariided selga ja läksin rajale.

Kui kohale sõites näitas kaunistustega suusatunnel   auto termomeeter +1°C ja hinges näris kerge kahtlus, et äkki oleks olnud õigem olnud Lappeenrantas suusasõit teha, siis kohapealne ületas kõik ootused - nii mõnusat rada poleks küll oodanud.

Sõitsin mingit valgustatud rada pidi, mis muudkui jätkus ja jätkus, kusjuures jälgede järgi tundus, et tagasi sama rada mööda suusatatud pole. Kui hakkasin juba kahtlema, et kas rada ikka tuleb kunagi ka tagasi suusastaadionile, siis oli lõpuks raja ääres teeviit, mis näitas Hiihtokeskus 10 km. Lahe - üks ring ja juba 22 kilomeetrit suusatatud!

kolm õde :)      Tagasi suusastaadionil tekkis juba mõte, et äkki teeks veel ühe sellise ringi, aga kuna igasse suunda läks nii palju muidki suusaradu, siis otsustasin parem veel mõne uue ringikese avastada ... väsimus hakkas kah muidugi tulema vaikselt.

Tegin siis ühe väiksema suusaringi ja käisin ühtlasi ära hüppemäe otsas ning lõpetasin suusasõidu laskumisega suusastaadionile, nagu tõeline suusaäss - ainult televisioon oli millegipärast puudu :).

Kokku sõitsin 2:06:49 ja 33.9 km. Pulss 141 / 160, 630 meetrit tõusu, maksimum kiirus 62.4 :). Teekond sai planetisse.

Thursday, February 21, 2008

suusatamas

Kuna tööülesannete tõttu pidin sõitma Lappeenranta, siis kasutasin juhust ja tõstsin suusad autosse. Kohale jõudes tõstsin asjad hotelli ja kimasin kohe suusatama.

Kadedaks teeb ikka küll, selline lumi ja sellised rajad. Külma -2°C, paremat suusailma on raske ette kujutada. Suusatada oli puhas mõnu. Mõtlesin algul, et katsuks teha sama pika treeningu, kui tänane ärajäänud spinning, aga kui poolteist ja veel natuke tundi täis sai, siis ei tahtnud kuidagi ära lõpetada ja avastasin veel ühe viiekilomeetrise ringi. Kokku tuli siis 1:59:56 ja 30.9 kilomeetrit. Keskmine pulss 143 ja maks pulss 159. Kulutasin 1 776 kcal. Ja planetisse sai üles ka läbitud teekond.

Wednesday, February 20, 2008

tase!

Tallink on saavutanud uue taseme: selleks ajaks, kui ma autost kassaluugini jõudsin, ulatas kassas istuv näitsik mulle juba trükitud pardakaardid.

Sunday, February 17, 2008

Soku ring

mürakarud

Kuna hommikul keeras ilm vähe kerse, siis jätsime uisutiiru tegemata. Kell kolm alustasime Veskimöldrest ühte trditsioonilistest tiirudest - Soku kooli tiiru. Rahulik tempo, ilus ilm, hea seltskond - mõnus. Peale jooksu saun, naiste teade, miljonimäng ja superstaar - veel mõnusam!

Paunküla veehoidlal

Ideaalne ilma ja ideaalsed jääolud Paunküla veehoidlal. Pildid ja track planetis.

Saturday, February 16, 2008

Tobias Kormoran

perekond Kormoran

Hoolimata õlistest munadest on kormoranide pesakonda lisandunud järelkasvu - Tobias Kormoran.

väikese kormorani pesa

Siin Tobiase pesakast - peremehe poolt ise tehtud, hästi tehtud. Ja ehkki praegu on Tobias ümbritsetud paljude puhhi nimeliste karudega, on lootust, et temast kasvab tubli merelind.

Wednesday, February 13, 2008

Botaanikaaia ring

Nüüdseks oleme juba kaks nädalat taastanud Otiga teisipäevased jooksutiirud. Väike vahe ainult selles, et kui vana aasta sees jooksime Lükati sillani, siis nüüd oleme võtnud jälle ette vana-hea Botaanikaaia ringi. Põhjus, nagu Ott väitis, et "ta on paksuks läinud" (minu arust küll oma klõbisevatele kontidele veidi lihaseid kasvatanud) :).

Eelmisel teisipäeva siis, koos Oti ja Silveriga, tuli 17.7 kilomeetri läbimise ajaks 1:25:39, selle sees ka kaks veidi kiiremat lõiku: 1.53 km kiirusega 3:53 ja 1.88 kiirusega 3:50.

Eile olin tegelikult kahevahel, kas üldse jooksma minna - hommikul ärgates oli kurk jubedalt valus, mis ei läinud ka päeva peale paremaks. Õnneks oli ka Ott veidi tõbine ja nii tegime sama ringi rahulikumas tempos: 17.7 km ja 1:28:27, pulss 149 / 168. Veidi kiiremaid lõike tegime ainult ühe: 1.53 km kiirusega 3:55.

Koju jõudes käisid üle keha külmavärinad. Õnneks oli Maare, sel ajal kui mina jooksin, tegelenud samuti spordiga - algul koristamise ja sauna kütmisega naha kuumaks ajanud ning siis võimelnud. Nüüd saime kiirelt sauna. Õhtul mõõtsime mulle temperatuuriks 38.1°C, enesetunne polnud kah suurem asi.

Täna on juba palju parem, plaanin vaikselt tänast spinningut siiski vahele mitte jätta. Ja teisipäevane saunatamine tuleb vist standardiks muuta, kui keegi soovib veel teisipäevase jooksu-saunaga liituda, siis antagu aga teada.

Tuesday, February 12, 2008

käib töö ja vile koos

survepesu oü

Väike samm jälle tehtud keldri korrastamisel - täna said seinad liivaga puhtaks pritsitud ja siis veega üle pestud. Survepesu OÜ tegi head tööd.

Neitsijärve puhkemaja - majutusõudus Otepääl

Nagu Heiti juba kirjutas, siis nädalavahetusel korjasime positiivseid emotsioone Haanja suusaradadelt. Emotsioonirohke, paraku mitte positiivses suunas, oli ka meie öömajaotsing.

Sõbrad Mait ja Kristel olid viimasel hetkel leidnud öömaja, et MK etappi vaatama tulla. Neitsijärve puhkemaja -  täitsa Otepää külje all, Pühajärvel, Pühajärve puhkekodu vastas. Kodulehel lubati 12 voodikoha ja kaminasalongi ning köögiga hubast maja, kus mõlemal korrusel eraldi dušširuum ja kahene sviit. Tundus suurepärane - sõbrad kandsidki pikemalt mõtlemata nõutud summa: 10 000 krooni ettemaksuna ära. MK etapi eel tundus tundus sellise koha leidmine ülihea vedamisena.

Kohale jõudes mõistsime aga esimesest pilgust miks see maja senini veel klientideta oli. Peamaja toad osutusid hämarateks nõuka-aja koledamat sorti spordilaagri tüüpi tubadeks. Sviit oli samasugune, ainsaks vaheks vaid see, et sviidis oli tõesti oma dušširuum - jääkülm ja olematu veesurvega. Köök ja kaminasalong olid omaette vaatamis- ja ka haistmiselamust pakkuvad.

Lisaks kõigele tuli välja, et samas majas elas ja samas köögis toimetas ka peremees - kummalise olekuga habetunud vanamehenäss. Vana käskis enda järelt nõud kindlasti ära pesta ja kaebas vargapoiste üle. Viimased olid just viinud majast ära osa patju ja tekke ning mitu ruumi kaminapuid. Jah, seepärast peame meie nüüd kaminapuude eest eraldi maksma, sest ta tegi lisakulutuse ja hankis meile puud Statoilist.

12 voodikohta tähendas seda, et vanamees rullis oma toast madratsi kokku ja heitis magama mingisse kolikambrisse - siis saime mõne magamiskoha juurde. Ennastsalgav külalislahkus :P

Ma olin nähtud pildist tumm. Peale väikest arupidamist helistasin Võrru, Tamula hotelli ja sain seal vist viimase vaba toa. Meie plaanidega sobis see hästi, sest plaanisimegi ju nädalavahetuse veeta Haanjas suusatades, mitte Otepääl suusatamist vaadates. Aga ülejäänud seltskond oli sunnitud öömaja poolt pakutavaid elamusi terve nädalavahetuse "nautima".  Kõrvalmaja elanikud olid veel hullemas seisus - neil polnud vett ega tualetti, seega kasutasid nad meie oma. Selle lõbu eest olid nemad välja käinud 8 000 krooni suuruse summa. Kohapealsete oludega tutvumise järgselt püüdsid küll osa raha tagasi nõuda, ent vanamees ütles endal mitte enam raha olevat ja lubas alandlikult nende juurde tasuta tööd tegema tulla kui nood oma nõudmise juurde kindlaks jäävad. No mis sa kostad!

Ma ei mõista, kuidas küll selline koht üldse inimeste majutamiseks loa on saanud - aga see tal oli, rippus niinimetatud kaminasalongis seina peal. Meie käime sellest kohast edaspidi ringiga mööda. Soovitan sama teha kõigil teiselgi.

Monday, February 11, 2008

Haanja suusailmaime

Kui laupäeva hommikul Võrust Haanja poole startisime, siis ei oleks nagu uskunudki, et kusagil võib lund olla. No tegelikult meie uskusime, on ju teada, et kui mitte kusagil mujal Eestis lund ei ole, siis seitse kilomeetrit enne Haanjat asub Mõksi mobiilimast, mis on sinna ehitatud, et tähistada seda maagilist piiri, kust algab lumi. Pettuda ei tulnud ka sel korral - kui veel kilomeeter enne Mõksi masti polnud lumest haisugi, siis maagiline piir koos lumega, oli täiesti omal kohal.

Haanja suusastaadioni ümbruses oli küll kohti, kus lumi hakkas juba vesiseks tõmbuma, aga üldine mulje oli väga positiivne. Otsustasime, et läheme vaatame, mida kujutab endast Tartu Maratoni avatud rada ja keerasime Aarega üle Kokemäe tee.

Raja esimene osa polnud just kõige parem - tihedas kuusikus oli maa kohati üsna must ja Hallimäe tee jälle jäine. Haanja maratoni rajale jõudes läks pilt juba paremaks. Ja kui jõudsime hargnemiseni, kust Haanja maratoni rada ja Tartu maratoni avatud rada lahku läksid, siis keerasime Haanja maratoni rajale. Ja õigesti tegime. Rada oli küll õige veidi pehme, aga paar kilomeetrit hiljem olime unustanud, et kusagil Eestimaal on ka selliseid kohti, kus lund praegu polegi. Kääraku spordibaasi ümbruses valitses talv ikka täiega. Sõitsime peaaegu Villa külani (mis väidetavalt Eesti kõrgeimal asuv küla), siis pöörasime tagasi.

Igatahes saime suusatamisest nii positiivse emotsiooni, et kui olime Maarega tunnikese Tamula hotellis puhanud, siis ei pidanud enam vastu ja tulime tagasi Haanjasse, ning tiirutasime veel tunnikese Haanja valgustatud suusaradadel.

Kahjuks jäi laupäevasest mažoorsest suusailmast pühapäevaks järgi minoorne veesuusailm, hommikul sadas Võrus päris tihedat vihma. Otsustasin, et piisab sellest, kui juba toetasin klubi Tartu Maraton sellel aastal ja kuna avatud rajal pole kindlasti kuigi mõnus, siis läksin ka pühapäeval suusatama ilma numbrita.

Sõitsin prooviks läbi avatud raja esimese poole ja veendusin, et asi on hull. Keerasin juba tuttavast ristist Haanja maratoni rajale. Kahjuks oli aga ka siin olukord öö jooksul katastroofiliselt hullemaks läinud. Metsa all olid rajale tekkinud mustad kohad ja lagedatel kippus rada kohati läbi vajuma, ka oli libisemine allpool igasugu arvestust. Algne mõte oli küll Haanja maratoni rada läbi sõita, aga kuna selja taga oli ka väga raske eine õhtu, siis pöörasin Villa küla juures taaskord ümber. Haanja suusailmaime oli läbi saanud ...

Haanja veesuusatamisest veel jutte: Kaja, Leivo, Andres. Lisaks mõned pildid ja kaart .

Monday, February 04, 2008

selle aasta esimene suusasõit

Proovisin täna ära paljukiidetud-paljukirutud Trummi kunstlumeringi. 1.33-kilomeetrisel ringil tiirutades omandas sõna "suusastaadion" uue ja kurjakuulutava tähenduse. Ilmselt saab tulevikus staadionijooksude kõrval levinud spordialaks ka "staadionisuusatamine".

Lumi oli küll väga must, aga sõita oli üsna talutav. Üksluisele tiirutamisele lisasid vürtsi kaks ristumist, mis mõlemad parasjagu ohtlikud - üks jäise kurviga väikesel laskumisel ja teine heki vahelt väljasõidul, kus nähtavus väga piiratud. Minu kolmeteist tiiru jooksul muutus aga raja seisukord üsna tuntavalt viletsamaks, tundub nii et kui Peep Taimla kiiremas korras midagi lohutavat ei luba, siis jätkub rada veel mõneks päevaks ... ja minul jääbki selle talve, selle aastanumbri sisse üks suusasõit.

PS. Plaan oli tegelikult hästi rahulikult suuska libistada, aga plaaniks see jäigi - kesk rahmeldavaid suusatajaid tõusis endalgi tempo planeeritust tiba kõrgemale - 1:04:39 ja 17.4 kilomeetri jooksul oli keskmine pulss 161 ja max 168, kulutatud sai 1 147 kcal.

Sunday, February 03, 2008

vanaema Hilda - 87

vanaema

Kui eile tähistasime Raplas isa "Aatomik" Toomase 67-ndat sünnipäeva, siis täna hommikul sõitsime läbi pea kogu Eestimaa Läti piiri lähedal asuvasse Lilli külla, et tähistada minu ainsa elava vanaema 87-ndat sünnipäeva. Kui välja arvata käed, mis alati hästi ei taha sõna kuulata ja veidi halvenenud kuulmine, siis pole vanaemal mingi küsimus kolm kilomeetrit küla kultuurimajja pidusse minna :).

Lisaks kuulsime vanaema juures ka suurema hulga külauudiseid, millest üks meeldejäävamaid oli mure, et külapood on lahti ainult päeval 11 ... 13, kuna muul ajal peab poodnik, kes ühtlasi on ka (nais) bussijuht lapsi kooli ja koolist koju sõidutama. Lisaks on sama bussijuht ka veel külavanem - kes palju teeb, see palju jõuab ...

Saturday, February 02, 2008

vastu tuult

Täna olin kaval - kuna oli karta, et Raplas on end jube raske jooksma sundida, siis vaatasin kodus kohe kodus juba huvitava marsruudi välja ja leppisin kokku, et Maare paneb mind enne Raplat maha. Panin kodus juba spordiriided selga ja trükkisin välja vastava koha fragmendi E.O.Map atlasest Eesti teed 2005/2006.

Tagantjärgi tarkusena - see oli üliõige tegu, sest poolel teel Raplasse hakkas korralik vihma-lörtsi sadu ja Raplas poleks kindlasti enam viitsinud end enam välja ajada. Nüüd aga tõstis Maare mind Natukene enne Hagudit maha.

Jooksin Hagudist Koigile ja keerasin siis Alu peale. Kohe tuli selline vastutuul ja vastulörtsisadu, et hirmus ... suhteliselt palju oli ju seal ka lagedat maad. Aga selle eest oli jalg kerge ja meel rõõmus, kiirus keskmiselt 4:20 ... 4:30.

Enne Alut näitas GPS, kus sees Regio Eesti 2007, et saan Alu asulast mööda joosta. Siunasin mõttes E.O.Map-i kartograafe, kes hooletut tööd teinud. Kui aga teeristi jõudsin, kust ära pidin pöörama, siis selgus, et teed seal küll ei ole. Kuna ma aga olin juba otsustanud oma rajavaliku, siis ei hakanud plaane ümber tegema ja jooksin mööda Regio kujuteldavat teed, ehk mööda heinamaa / künni serva.

Alust möödas, jooksin läbi Kõrgu Kuusiku-Nõmmele. Enamuse ajast olid suured lagedad ja tuul ikka jubedalt vastu. Kuusiku-Nõmme juures tegin järjekordse offroad-valiku ja jooksin mööda metsaserva, vahepeal lõigates paari metsatukka, Koikse suunas. Ühes metsatukas sattusin ka korralikult sohu - tee muutus järjest vesisemaks, kuni ees oli umbes 20 meetrit üleujutatud metsaalust. Kuna ma tagasi minna ei viitsinud, siis said jalad täiesti korraliku vanni.

Metsatukast lõpuks möödas jõudsin suure lagedani. Aga häda, lage oli, nii kaugele kui silm ulatus üles küntud. Loobusin plaanist Koikse juures Rapla-Märjamaa maantee ületada ja keerasin ära Kuusiku peale.

Kuusikule jõudes näitas GPS juba 19.5 kilomeetrit ja nii helistasin Maarele ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis tulgu mulle Rapla-Järvakandi maanteele vastu, kuhu mul jäänud veel linnulennult vast kaks kilomeetrit.

Vast kaks kilomeetrit tähendas seda, et üle Vigala jõe jõudes tuli mul Rapla-Virtsu raudteetammini jõudmiseks kilomeeter mööda metsa otse minna, kus paar kraavi mind ebameeldivalt üllatasid. Noh, kuna jalad olid juba nagunii märjad, siis katkestama nende pärast enam ei hakanuid :).

Virtsu raudteetammile jõudes ja Rapla poole keerates puhus taganttuul! Seda mõnu jagus mulle aga ainult umbes pooleteistkümneks kilomeetriks, kuna siis jõudsin Rapla-Järvakandi maanteeni, kus Maare juba autoga ees ootas.

Kokku siis 2:01:29 ja 23.46 km. Keskmine pulss 162 ja max 171. Kaloreid kulus ... ai, seda ma ei saa siia kirjutada, muidu Eduard tahab jälle kolmandiku maha võtta :). Ja GPS-track on salvestatud planetisse.

Friday, February 01, 2008

uusi söögikohti avastamas

tšeburekki proovimas  Enne Tallinn - Moskva rongi peale minekut jäi meil Priiduga nii palju aega, et otsustasime kogeda midagi ekstreemset ja külastada Balti-Jaama kohvikut ning proovida kohalikke tšeburekke.

Priit võttis tšeburki (15 krooni) ja õlle (A.Le Coq Premium, 30 krooni), mina lisaks veel pannkoogi seentega (10 krooni).

Tegelikult polnud toidul väga vigagi, tšeburek täiesti söödav (kui iga päev neid just sööma ei pea) ja pannkook samuti. Lisaks oli meelelahutus samast, kõrvalt võtta: algul käisid kaks mingisugust kaaki, ühel neist nägu verine, kokkadele mingeid prille pakkumas - италянские, хорошие. Siis tuli järgmine kraade kilekotiga, kus minu meelest olid sees mingisugused töötunked ja muud kaltsud, pakkus neid muidugi kokale jälle müüa. Ju siis vahel siin ikka midagi ostetakse kah, kui juba pakkumas käiakse. Väga ausa kaupmehena ei tundunud pakkujatest küll keegi.

Kui veel kohast rääkida, siis teenindajad leti taga olid täiesti inimeste väljanägemisega, aga kokad (või pigem siis köögipersonal) sarnanesid küll alkohoolikutele või siis kodututele. Kui me lahkuma hakkasime, mina pool õlut klaasiga lauale jättes, kimas kusagilt välja mingi kodutu väljanägemisega memm ja ütles, et tema koristab - ega ma ei saanudki aru, kas teenindus on seal tõesti nii kõrgel tasemel, või himustas memm hoopiski pooleldi joomata õlut.

Järgmine kord viin Maare sinna sööma, hinna ja kvaliteedi suhe on igatahes ülikõva :).