Sunday, December 31, 2006

Head Vana Aasta lõppu

Head Vana Aasta lõppu

Saturday, December 30, 2006

Leivo jõudis ette

Tahtsin just jätkata Leivo treeningsaavutustega ... aga ta on ette jõudnud :).

Panen siis enda treeningsaavutused:
esmaspäev: mitte midagi
teisipäev: jooks „kapsad ninast väljas” Maare (tungival) ettepanekul 0:27:20, 4.1 km
kolmapäev: jooks kodust Piritale 1:14:04, 14.2 km
neljapäev: spinning 1:11:10
reede: jooks Trummis 1:00:57, 10.8 km, keskmine 12.29 km/h :)

Igatahes on täna juba päris hea enesetunne ...

Ja Maare palus täiendada veel niipalju, et tema arust oli meie tempo aeglane ... kui me talle järgi jõudsime, siis kõigepealt oli kaugusest kostnud lakkamatut lobisemist ja alles siis olime tulnud meie :).

Thursday, December 28, 2006

Tulnukas

Kel senimaani pole õnnestunud vaadata Rasmus Merivoo surematut :) filmi „TULNUKAS ehk Valdise pääsemine 11 osas” (millest sai veidi ka kirjutatud), siis nüüd on see ka internetiavarustes.

[allikas Kristjan Otsmann]

Wednesday, December 27, 2006

säsi Haapsalus

Esmaspäeval, pärast väikest jõulu Raplas, sõitsime Haapsallu. Haapsalu kultuurimajas toimus Lauri Saatpalu ja Peeter Rebase kontsert «Säsi». Minule Saatpalu meeldib ja kontserdil oli ta tasemel, nagu ikka ... vähemalt sellest osas, mis puudutab laulmist. Pool kogu kontserdi ajast oli sisustatud juttudega, aga kahjuks polnud see just õnnestunud pool, Rebane polnud just suurem asi jutumees ja Saatpalul oli äkki lihtsalt halb päev.

Pärast kontserti tegime väikese visiidi Leegi ja Mamburi juurde.

Tuesday, December 26, 2006

tööl, Sõktõvkaris

Pool eelmisest nädalast möödus Komimaa pealinnas, Sõktõvkaris, Vassili Rotševi ja Raissa Smetanina kodulinnas. Eelmises postituses olnud pildi juurde nii palju täienduseks, et kuulsin Sõktõvkaris tõepoolest Komi keelt :).

Esmaspäeval Tallinn – Sankt Peterburg – Sõktõvkar ja neljapäeval vastavalt Sõktõvkar – Moskva – Sankt Peterburg – Tallinn. Töötegemisega on seal, nagu Venemaal ikka – kohalikud ei saanud aru (või ei tahtnud aru saada), miks ma tahan lõhkuda nende üksmeelset ja töökat brigaadi ja sunnin paarikaupa töötama, kui neljakesi ühte tööd teha on ju palju lõbusam. No praeguseks on nende brigaad kindlasti jälle ühtne :).

Kuna minu elukoht oli seekord tehasepoolses linnaservas (mingi Lasnamäe-tüüpi linnaosa), siis kadus lootus laenutada Dünamo suusabaasist suusad ja teha õhtul väike suusasõit. Ja jooksma ... mis sa seal „Lasnamäel” ikka jooksed. Aga kui kolmapäeva hommikul tööle sõites nägin, kuidas lausa suure maantee ääres joosti, siis ajasin pärast tööpäeva lõppu oma korteris dressid selga ja läksin.

Olin pool kilomeetrit jooksnud, kui avastasin, et jätsin maha pealambi. Hästi ei viitsinud tagasi pöörata ja kaalusin mõttes, et on mul seda ikka vaja ... läksin siiski. Ja hästi tegin – teisel pool maanteed, üle põllu ... ja siis läks jalgrada metsa. Noh, lamp ju kaasas, mis ma ikka siis tee peal jooksen. Natukese aja pärast muutus jalgrada suusarajaks, hargnes küll vahepeal, aga suundus aina edasi, üle lagedate ja läbi metsatukkade. Jätsin ühe künka otsas meelde, et tagasiteel on orientiiriks kaks kõrvutiasetsevat korstent.

Edasi joostes jäi lagedaid vähemaks ja kohati oli veidi kõhegi joosta üksi mööda pimedat Venemaa metsa. Äkki jõudsin täiesti korraliku, laia uisurajani. Uisurada mööda edasi joostes lõppes äkki mets ja minu ees olid jälle majad – nii palju siis „sügavast” Venemaa metsast, tagasiteel ei tundunud see enam üldse nii pime. Aga nali oli see, et korstnaid ma tagasiteel enam ei näinud, oli selles siis süüdi tihenenud lumesadu või olid need vahepeal ära lammutatud :). Kokku jooksu 1:04:49 ja ca 11 km, keskmine pulss 153 ja max 171, tõusu 154 m.

Thursday, December 21, 2006

kus? mis?

Saabusin täna ühest linnast, kus lisaks vene keelele kasutusel ka kohalik keel ...

Monday, December 18, 2006

EMA - läbiva suure tähega!

Pühapäeval tähistasime Raplas ema sünnipäeva. Muuhulgas toimus ka esivanemate vastastikune esmaesitlus :) Isa (aatomik) Toomas üritas küll Heiti ema uimaseks rääkida erinevate mutrite, leiutiste ja Sadolini tehase teemadel, kuid läks hästi ja kõik olid kokkuvõttes rõõmsad :))

Ema ise võttis kogu möllust osa ainult alguses, siis väsis ja läks puhkama. Nagu ta ise ükskord arvas, puhkab ta nüüd välja kogu eelneva elu magamata öid ja murtud muresid. Noh ma küll ei saa seda "au" täiesti enda peale võtta kuid omajagu on magamata ööde ja murede osa kindlasti kirjutatav minu eluaastate 13 - 16 arvele ... Ohh oleks ma siis ometi ...

---------------------------

Kuna ema on kogu oma elu arstiametit pidanud, sai ta ka tavalisest varem pensionile. Nii ta siis (ohh ma ei mäletagi mitu aastat tagasi) otsustas, et aitab küll töövahet jooksmisest ning pühendus hoopis sellele mis temale südamelähedasem - olla kodus, oma pere juures, toimetada aias ja hoolitseda lastelaste eest. Ema kohta võin öelda küll, et ta on EMA läbiva suure tähega!

Lisaks tegeles ema aktiivselt tervisesportimisega - igal hommikul koeraga väike jooksutiir, kolm korda nädalas jõusaalis ja lisaks veel vähemalt kord nädalas ujumas. Vist juba krooni tulekust alates ema enam ühistransporti ei kasutanud ja liikus ikka ringi jalgsi, jalgrattaga või suusatades. Kogu selle tegevuse vahepeale käis ema paar- kolm korda kuus veel tööl ka - lihtsalt et proffessionaalsust tasemel hoida. Tartu suusa- ja rattamaraton, kõik said läbi käidud- isaga koos ikka! Kord sõitsid nad rattamaratoni pikka rada ja finiseerisid kahekesi koos, viimastena - saades tubli aplausi osaliseks. Ema aga oli sel aastal oma vanusegrupis esimene - seega ainuke nii vana pikast rajast osavõtnu!

Ühel ilusal kevadisel päikesepaistelisel päeval aga sain õelt telefonikõne - emaga juhtus õnnetus ... külm ja kuum hoog jooksid korraga mööda selgroogu alla ... paanika, paanika PAANIKA!! Järgmine kõne õelt tuli juba reanimobiilist, emaga kaasa Tallinnasse sõites. Mäletan selgesti taustal sireeni undamist ja seda, et õde ütles, et ema tol hetkel enam teadvusel ei olnud. Siiani paneb kiirabiauto sireen mind õlgu võdistades mõtlema: kellelgi on praegu väga suur mure ... Diagnoos: ajuinsult ehk emal lõhkes peas veresoon. Seniks kui ise Mustamäe haiglasse jõudsin, oli tehtud juba ajupilt ja see oli õnneks positiivne - kahjustus ei olnud ulatuslik ja juba samal õhtul tuli ema ka teadvusele. Üsna ruttu sai ta ka haiglast välja ja paranes jõudsasti. Eks ta hoidis ennast hoolega ja katsus mitte üle pingutada ning peagi oli kõik jälle endises rütmis.

Mäletan, et aasta hiljem, samasugusel päikesepaistelisel kevadpäeval sõitsin töölt koju. Ise mõtlesin just, et näe, samasugune päike oli kui eelmisel korral äreva kõne sain. Jõudsin veel mõelda, et huvitav, kaua see veel kestab, et iga õe telefonikõne ajab mulle hetkeks paanika peale ... kui telefon helises. Vaatasin - õde Pille ... ja siis ma juba teadsin ...

Ema oli rattaga trennist koju sõitnud, meie tänava otsas aga nägi naabirmees teda äkki kraavi poole sõitmas ja sinna lamama jäämas ... Kiirelt hõikas ta õe ja isa appi ja nad talutasid ema koju, voodisse. Siis oli ema veel teadvusel aga vähehaaval hakkas teadvus kaduma ... kiirabi tuli küll kohe kuid seekordne olukord oli raskem. Mina jõudsin Tallinnast kohale siis, kui ema oli Rapla kiirabi vastuvõtu toas, voodi peal pikali ja parasjagu pandi teda juhitava hingamise peale... seisin seal ja äkki hakkas endal silmade eest uduseks minema ... kuidagi sain istuma ja nuuskpiiritus tõi mind jälle enda juurde tagasi.

Edasi mäletan pikki nädalaid, mis koosnesid Mustamäe haigla reanimatsiooni osakonna igapäevasest külastusest. Ema oli vaikne, lebas seal, hingamisaparaat puhises kõrval ... püüdsin temaga rääkida, kogu perega hüüdsime teda tagasi ... see ei olnud ju ometi õiglane!! Arstid olid meiega ausad - aju pilt on väga halb, lõhkenud veresoon on ulatuslikku kahju teinud - "päästab ainult ime", ütles arst. Kuid imesid juhtub ja me ei kaotanud loodust. Ja ime juhtus!

Ühel päeval märkasin, et ema hingab juba natuke ise ka. Hingamisaparaat nimelt on nii tark, et tunneb ära kui inimene ise ponnistab ja vajadusel siis aitab kaasa. Värvilistelt joonekestelt aparaadi peal saab seda kõike ka jälgida. Alguses kirjutasin oma tähelepanekud küll liigse lootuse arvele aga ema hakkas iga päevaga järjest rohkem kaasa hingama kuni ühel päeval viidi ta reanimatsiooni osakonnast üle intensiivravi osakonda. Teadvusel ta endiselt veel ei olnud, kuid silmad olid aeg-ajalt lahti juba. Silmad saidki meie esimeseks "suhtluskanaliks". "Ema, kui sa mind kuuled, pane silmad kinni" ja ema panigi! Esimene märk "tagasi tulemisest"!!!

Vähehaaval hakkasid edusammud tulema, käepigistus, veel tugevam kuni lõpuks Rapla haiglas võeti toru kõri seest täitsa välja. Rääkima tuli jälle õppida - tegime logopeediharjutusi mmmmmmaaaaa ... mmeeee, prrrrr ...

Vasak jalg ja käsi ei tööta siiani hästi. Siiski, Haapsalu taastusravikuurid on aidanud niipalju, et neljajalise kepiga ("minu neljajalgne sõber", ütleb ema ise) liigub ta oma toast kööki laua äärde - keegi meist abiks kaasas. Vahetevahel nõuab "katkestajate bussi" ehk ratastooli :)) Ema väsib kiiresti, kuid kui hoogu satub võib pikka juttugi jutti rääkida. Isegi näiteks jõuluvanale laulda. Ja omad riukad on tal. Ning huumorisoon - see on õige koha peal ning täiesti heas vormis!

Palju õnne ema!

Thursday, December 14, 2006

oo sport, sport, sport

Täna tegin küll tõelise eneseületamise, käisin Mustamäel jooksmas. Tegelikult oli sel nädalal juba kolmas kord liigutada: esmaspäeval käisime jooksmas, küll ainult 34 minutit ja mõned sekundid, aga seeeest (mõnus sõna :)) 8 kilomeetrit. Teisipäeval spinning Fittest-is ja täna siis jälle jooksutiir, veidi alla tunnine, TTÜ Spordihoonest Trummi ja seal 5-kilomeetrine suusaring.

Tegelikult on meie sellenädalases spordilembuses süüdi muidugi Maare - kuna tema käis täna Fittest-is koormustestil (täna kohe tulevad ilusad sõnad ja riimid), siis mina tegin samal ajal jooksutiiru. Ilm oli küll kole, aga kui juba jooksma sai, siis ei olnudki nii hull.

Ja selle esmaspäevaga oli selline lugu, et algul mina arvasin korraks, et võiks jooksma minna. Maare teatas selle peale, et see on talle liiga ootamatu aga mina võin ju ikka minna. Kui mina siis pika arupidamise peale teatasin, et hea-küll, ma siis kah ei lähe, siis Maare jälle arvas, et peaks ikka minema, ta tuleks kah :). Ma küll proovisin teda ümber veenda, aga Maare jäi endale kindlaks. Nii ongi mul sel nädalal kirjas kolm treeningkorda :).

Tuesday, December 12, 2006

mul on vaja palju pappi ja kohe

Vaatan jälle Edgar S valimisreklaami ja värisen vihast. Po..ui see tulevik tahame (loe lubame) pappi kohe ja palju ... Noh - näiteks inflatsiooni abil saaks ka miinimumpalga numbrid müstilisteks ... Ja tere ema, keda ei huvita sinu lapse tulevik, vaid sinu enda olevik ...

Kui veel mõni aasta tagasi tekitasid pahameeletormi teist erakonda kritiseerivad märkused valimisreklaamis, siis eelmised valimised üllatasid K-kohukese ja Eesti Rahva Tilliga. Nüüd pole valimised veel pihta jõudnud hakata, kui Villu R lahmib nii, et tolmab, Edgar S laseb kõrges kaares pereväärtuste peale ... Kusjuures kurb on see, et kohati tundub Edgar S seda kõike ise uskuvat ... masendav ...

... nii, hakkas veidi kergem. Ah, tulge parem reedel, 15. detsembril The TOMAHAWK BROTHERS vaatama, filme näeb kah, pealekauba. Panen siia kohe suure reklaami :).

Thursday, December 07, 2006

kamaluga kultuuri

Eile õhtul jälle PÖFF-il, filmiks seekord Opera Jawa. Ausalt öeldes saime väikese tünga, mille süüdi 100% meie ise. Mõtlesime end enne Indoneesiat vähe sealse elu-oluga kurssi viia ja otsustasime, et Indoneesia muusikal kinolinal on justnimelt see õige :). Einoh, algul oli täitsa tore see Indoneesia muusikal, peaaegu terve tunni oli tore vaadata. Aga kuna enamus tegevusest toimus hoonetes ja ega me (mina vähemasti) erilised Indoneesia tantsu fännid pole, siis tuleb tunnistada, et teine pool filmist jäi meil vaatamata.

Püüdsime oma kultuurivaenulikkust siis leevendada sellega, et käisime pärast kino ühe tähtsa kultuuritegelasega veini joomas :).

Täna oli meil Linnateatris Eva Klemetsi lavastatud Birdy. Hea. Tõsiselt. Nüüd tahaks veel Meeletu ära näha.

Tuesday, December 05, 2006

uus mänguasi

Kuna autos olev CD mängija - autoraadio meil mp3-sid ei mängi ... ja samas on nagu nõme tehase asja vahetama hakata ... ja kuna sellel riistapuul on juba olemas selline sisend, nagu AUX (väga peen värk, kindalaekas on sisend), siis ... ostsin uue mänguasja - SanDisk Sansa e260 - Maare isegi ei pahandanudki :). Mälu 4 GB, micro SD jne. Seab kõik lood mp3 tag-ide järgi ritta nii autori, albumi, loo, kui ka ma-ei-tea-kõik-mille järgi :). Nüüd hea podcaste kuulata :).

Aga ... pilt on muidugi veidi võlts, sest selle Sansaga on selline lugu, et Euroopas turustatavatel isenditel puudub tegelikult Digital FM tuner ja on-the-fly FM recording. Püüdsin küll korraks kiirelt internetist kiigata, kas tuner on maha nuditud ainult tarkvaraliselt, aga tundub, et nii lihtne see vist pole ...

Seni olen uue mänguasjaga rahul :).

AJARATAS

Eile õhtul käisime vaatamas PÖFF raames linastuvat Werner Herzogi filmi Ajaratas. Dokumentaalfilm räägib palveränduritest, kes kogunevad üle maailma kokku, et teha läbi budistlik rituaal, Kalachakra. Vägagi nauditav film palverändurite saabumisest Kalachakrale, nende elust seal ja sellest, kuidas 12-päevase ritaali jooksul luuakse värvilisest liivast kunstiteos, „sand mandala” („ajaratas”), mis valmimise järel kokku lükatakse. Ja sügava mulje jättis muidugi palverändurite 51-kilomeetriline matk ümber püha mäe Mt. Kailasi, 4 572 kuni 5 630 meetri kõrgusel.

[updated at 22:21] Ära unustasin. Tahtsin ju veel pisut ka publikust kirjutada. Tibake erinev, võrreldes tavalise „Coca-Cola ja popcorn” publikuga, hoopiski meeldivam, kuni ...

... igatahes istus minu kõrval üks vattides taat, kes haises nii jõhkralt suitsu järgi, et ära tahtis lämmatada ... ja mitte ainult mind, vaid Maare, teisel pool oli täiesti endast väljas. Lisaks köhis nii, nagu hakkaks kohe surema. Vahepeal tekkis küll tunne, et olen ise kah Kalachakral, viiruki suitsu sees, aga tunne kadus kohe jälle kiiresti.

Thursday, November 30, 2006

Jõulujazz KUMUS

Eile käisime KUMUS. Siiski mitte sealseid ekspositsioone kaemas vaid hoopis Jazzkaare Jõulujazzi avakontserdil. KUMU ise teatavasti suletakse juba kell 18.00 kuid esimesel korrusel olevas auditooriumis korraldatakse üritusi ka peale seda ning kohvik ja restoran on lahti kella üheksani õhtul.

Et kontserdil tühi kõht ei hakkaks kaasa laulma, võtsime eelnevalt osa restoranimenüüs pakutavast. Oleme korra seal juba varem ka käinud, siis, kui KUMU alles äsja avatud oli ja me sealseid varandusi käisime külastamas. Pole viga, täitsa maitsev oli. Valik on sealses menüüs küllalt väike aga see- eest pidavat menüü tihti vahetuma. Ja kohalik KUMU majavein oli ka täiesti mõnus.

Kontsert ise algas kell 19.00. Ma ei olnud KUMU auditooriumis varem käinud ja miskipärast kujutasin seda ette siukese tavalise valge klassiruumina ning murdsin pead, et kuidas sellises ruumis küll kontsert mõjub. Aga auditoorium osutus hoopis mustade seintega teatrisaali moodi saaliks. Selliseks, kus kaugemal asetsevad toolid on kõrgemal, nii, et näeb igalt poot hästi. Ühesõnaga veel üks KUMU mitmest funktsioonist. Eile küll näha niiväga palju polnud, rohkem kuulata: Hedvig Hanson, Andre Maaker ja Raul Vaigla pakkusid küllaltki omapärase muusikaelamuse. Mulle meeldis, kuigi sellistsorti muusikat oleks ehk parem kuulata vaikses hämaras toas, omaette mõtiskledes... Ah, et millist? Minge kuulake homme näiteks Jõhvi uues kontserdimajas.

Üht armsat unelaulude plaati tutvustati seal ka. Ja huvitavad pillid olid neil.

Tuesday, November 28, 2006

Harjutused sabale?

Ei, hoopis lae värvimine. Remondi tegemine ei kulge meil just kiirelt. Tegelikult ei ole see ju üllatav:) Põhimõtteliselt on nüüd nii, et seinad värvimimiseks ettevalmistatud: see tähendab, et tapeedijäägid viimaseni maas, kaks korda pahteldatud, kaks korda lihvitud ja kaks korda kruntvärviga üle tehtud. Lagi sai eile ka värvitud ning nüüd ootab purk päris seinavärvi oma järge. Siis peaks parasjagu ka põrandakattematerjal jõudma. Ahsoo, ust tuleb vahepeal nihutada u. 15 cm sest muidu ei mahu garderoob ära. Garderoobi sisu on kohal ammu ja uksed ootavad kuskil mööblilaos millal neid tarvis läheb. Ise tehtud, kaua tehtud. Aga hästi:)

Monday, November 27, 2006

nädalavahetus. puhkamiseks?

Jama selle sügisega. Kui tahta nädalavahetusel midagi valges teha, siis meiesugustel kuldmagajatel jääb puhkepäev ära. Planeerisime väikest puhkust Lõuna-Eestis. Ja kuna reedel käisime minu venna sünnipäeval, siis jäi kohalesõit laupäeva hommikule.

Laupäev algas jube vara - juba poole seitsmest üles, hommikukohv ja enne kaheksat juba Lõuna-Eesti poole teele. Külastasime Võrumaa looduskauneid paiku - Sõmerpalu - Rõuge - Varstu - Viitina - Plaani - Haanja ja kõike muud, sinna vahele jäävat. Megailusad maastikud, mida ei varjuta isegi mitte sügisene sompus ilm.

Tuleb välja, et me pole nii ammu Lõuna-Eestis käinud, et mõned vahepeal sündinud väikesed tegelased on jõudnud juba lausa suureks kasvada :).

Pühapäeval tagasi matk tunne Eestimaad marsruudil Võru - Visela - Sangaste - Puka - Pikasilla - Viljandi - Suure-Jaani - Vändra - Järvakandi - Rapla - Tallinn. Õhtul siis veel traditsiooniline kepikõnd, mis toimus traditsiooniliselt, joostes :).

Ja pühapäeva õhtuks oleme jälle puhkamisest nii läbi, et ilmselt läheb mitu tööpäeva välja puhkamiseks :).

Thursday, November 23, 2006

Buen Provecho

Täna õhtul käisime alustuseks Lincona põrandakeskusest tootenäidiseid nuiamas, et valida sealt kaks päeva tagasi tellitud magamistoa põrandakatte juurde sobiva seinavärvi ja põrandaliistude värvi. Müüja oli muidu vastutulelik, aga nõudis algul püsiva järjekindlusega näidise kaasavõtmise eest tagatisraha. Lõpuks suutsime talle selgeks teha, et oleme siia teinud paarituhande-kroonise ettemaksu.

Aga valikud tehtud, värvid ostetud, meenus meile artikkel tänases Äripäevas, mille Maare leidis:

Sylvesteri üks eksomanikke ostis naisele hispaania restorani
Endine Imavere Saeveski juht Margus Kohava avas Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel hispaania restorani Buen Provecho, mida peab tema abikaasa. ...

Kas just ainult artikli pärast, aga meelde tuli ka Rando ütlus, et „selles restoranis saab linna parimat lambatalle karreed” - kuna lisaks sõpradele, tuleb ka tuttavaid toetada, siis suundusimegi restorani Buen Provecho.

Ehkki minu „Täidetud piprakaun kala ja krevettidega mahedas koorekastmes” oli minu maitse jaoks veidikene liiga mahe ja Maare ütles, et tema „Lambatalle karree grillitud paprikaga” ei ole vist parem, kui GO-spa lammas, siis veinide hinnad olid küll väga soodsad ja veinide juurde on olemas suurepärane valik eelroogasid. nii et kindlasti läheme sinna veel tagasi, kas või veini jooma.

Ja õhtul tegime kodus kõva ettevalmistustööd nädalavahetuseks ;).

Tuesday, November 21, 2006

liiga palju pole hea

Nojah, selle puhkusega oli nii, et laupäeval, pärast protseduure ei suutnud enam rahulikult olla ja panime spordiriided selga, istusime siis autosse ning sõitsime Tagmõisa poolsaarele, et vallutada Harilaiu poolsaar ja seal paiknev Kiipsaare tuletorn. Parklas olev kaart näitas küll, et tuletornini on napilt üle kahe kilomeetri, aga kui juba 20 minutit jooksnud olime, siis oli selge, et kaardi mastaabiga oli midagi valesti.

Tuletorni juurde jõudes selgus, et selle ümber lainetab meri - mina olin siin viimati umbes 10 aastat tagasi, siis sai sinna veel kuiva jalaga. Ehkki Maare arvas, et nii väikese asja pärast, nagu põlvini märjad jalad, ei saa ju tuletorni vallutamist katki jätta - sai ju pikk maa ära tuldud, siis pärast väikest argumenteerimist otsustasime häälteenamusega 2:0 plaanist siiski loobuda ja jätta sinna otsa ronimata. Aga egas veemõnud sellepärast veel nautimata jäänud, tagasi SPA-sse jõudes tegime basseinis kõik tasa.

Laupäeval, tagasiteel koju põikasime läbi Matsalu looduskaitsealalt, kus käisime vaatamas, kas talu, kus veetsin pea 30 aastat tagasi mõned suved, on veel oma koha peal. Nimelt otsustasid minu vanaema-vanaisa, põlised linnainimesed, vahepeal talupidajateks hakata. Kaua nad küll vastu ei pidanud. Aga talu oli alles.

Lisaks sellele käisime Kloostri linnuvaatlustorni juures, kus vast oma veerand tundi jälgisime saarmaste toimetamist. Üks saarmas oli leidnud, et kõige parem koht elamiseks on linnutorni all paiknev prügikast. Ja nii me siis vaatasime teineteisega tõtt meie paari meetri kaugusel prügikastist ja saarmas selle all. Kohati oli ta lausa nii julge, et sirutas end poolest kehast prügikasti alt välja. Kui ma siis fotoaparaadi välja võtsin, siis otsustas saarmas, et ta pole piisavalt fotogeeniline, ja jäi prügikasti alla peitu. No me ei hakanud talle liiga palju peale kah käima, eks igaühel ole õigus privaatsusele. Läksime edasi ja jätsime saarmad oma toimetuste juurde.

Ja nagu ikka, mõned pildid nädalavahetusest http://heiti.planet.ee/.

Thursday, November 16, 2006

puhkus ruulib

Jube mõnus on ikka puhata, juba poole päeva järel tundsime, kuidas väsimus taandub ...

... no ega ta nüüd niiväga taandu, see ju selline omamoodi puhkus - šokolaadi duaalmassaž, Creative Feet Treatment, Thalgo klassikaline näohoolitsus, Alessandro Hand Treatment ja Magic Bath of Juniper (ma vist juba helendan pimedas ?). Siia vahele suutsime napilt mahutada veel tunnise jalutuskäigu Kuressaare linnas ja õhtusöögi La Perla restoranis ja spa külastamise. Aga see on juba teistmoodi väsimus :).

Igatahes õnnestus täna pikendada puhkust veel ühe päeva võrra nii, et koju tuleme vast laupäeval. Siis pühapäeval vast suusatamine või keppimine (vabandust, kepikõnd) mürakarudega. Loodetavasti siiski jätkub Aegviidus veel lund ...

Wednesday, November 15, 2006

kohal!

Minu tänane loeng lõppes veidi peale nelja. Ruttu, ruttu autosse ja minek. Kiire oli. Tee peal oli natuke hirmus, et kas ikka jõuame. Jõudsime :) Varsti romantiline õhtusöök kahele. Seniks klaas tervitusveni ja mõnus, vaikne muusika. Mmmm..

[updated by heiti at 20:06] Praegu läheb tal igatahes juba teine klaas :D ...

palju pole jäänud ...

... see viimane tööpäev sel nädalal vaja edukalt vastu pidada ja siis ... teeme sel nädalal pika nädalavahetuse, alustame juba täna õhtul sõiduga üksikule saarele. OK, kas see saar just nii üksik on, aga ikkagi.

Nii, nagu lumi läks, nii tundub väljas hulga pimedam ja väsimus kohe suurem. Õnneks andis vahepealne lumi veidi lisajõudu ja nüüd oleme ikka iga nädal mõned korrad end liigutanud. Ei meeldi mulle ja need tubased (saali) treeningud, aga nüüd oleme juba mitu nädalat (vist lausa kolm) usinalt spinningus käinud. Hing kisub õue. Lugesin eile õhtul jälle Eesti poiste mehetegudest Aafrikas - jaa tahaks kah jälle seiklema ... Nende poiste ettevõtmine on ikka mega, meie senised seiklused pole selle kõrval nagu midagi märkimisväärset. Tahaks rohkem ahmida endasse muljeid nende seiklusest, peab vist end Marguse juurde järjekorda panema :).

Monday, November 13, 2006

suusalumi!

Oli tõeliselt tegus nädalavahetus! Reede kohta on ainus parandus, et ega see jooks nüüd nii kerge kah ei olnud - mul oli keskmine pulss 143, polegi nii vähe.

Aga laupäev oli pühendatud kahele tegevusele: remont ja kerge sportimine Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis, kus toimus SK Tallinna Kompass poolt korraldatav sari Tallinna Sprint. Kogenud tegijad, nagu me oleme, ei teinud me sama viga, mis Kaja ja jõudsime kohale pool tundi enne stardi sulgemist :). Kõik toimis, rada oli mõnus, täppisorienteerumine huvitav (mina sain ühe trahvi, Maare ei saanud mitte ühtegi :)!). Õhtul tegime sauna.

Pühapäeval kogunesime kella kolmeks Karude juurde, kust sõitsime Kõrvemaa matka ja suusakeskusesse, et avada tänavune suusahooaeg. Selliseid suusatamise tingimusi poleks isegi mitte unes oodanud - 16 kilomeetrise suusaringi kvaliteet oli tunduvalt üle keskmise, rada nagu muinasjutt. Kõik oleks olnud viimasepeal, vaid kaks pisiasja - esiteks jäime pimeda kätte, mis eriti ei häirinud, sest enamusel (st. kõigil peale minu) olid kaasas pealambid ja teiseks tegi Viff meile viie minutiga ära, st. startis meist ca. 5 minutit enne ja lõpetades oli tema edu juba 10 minutit :)! Ainus kommentaar oli Karult - `Viffiga pole sel talvel midagi peale hakata`.

Ning, kui laupäeval kuulasime Tautsi Ameerika-muljeid, siis eile oli Virve lahke rääkima veidikene orienteerumisest Türgis ja eriti Istanbuli turul.

Sunday, November 12, 2006

Borat

Reede õhtu algas kerge jooksu ning saunaga Raivo ja Viivi juures. Edasi kinno, kus meil olid piletid võetud Borati-nimelisele filmile. Ootused olid suured, sest filmi kohta loetud arvustused lubasid vaimukat irooniat ameeriklaste ja sealse riigi veidruste kohta.

Pean aga ütlema, et minu muljed filmist ei olnud sugugi sellised nagu eelnevad arvustused välja olid reklaaminud. Film osutus ikkagi suhteliselt lahmivaks jalaga p...sse naljadega vürtsitatud jandiks, kus täiesti teenimatult Kasahstan ja tema elanikud lolliks olid tehtud. Jah, ega armu ei antud ka ameeriklastele, samuti said juudid, neegrid, üliõpilased, mehed ja naised oma jao. Kuid peent irooniat ei leidnud ma filmist ometi. Pigem lahmiv ja liialdatud grotesksus, mis mind sugugi naerma ei ajanud. Tundsin ennast samamoodi nagu Matti Nükanenist tehtud filmi vaatamisel, kus istusin saalis, nägu tõsine ja ümberringi müristas rahvas naerda. Ja mina ei saanud aru, mida nad ometi naeravad, ses nii kurb film on ju. No Borat ei olnud kurb aga lihtsalt lame.

Aga võib olla ei jõudnud film minule lihtsalt kohale. Võib olla ei suutnud ma vajalikku iva välja noppida. Võib olla.

Thursday, November 09, 2006

mõnus üllatus Tšiilist

Kogemata sattusime teisipäeval Järve Selveris hea Tšiili veini peale - Miguel Torres SANTA DIGNA CHARDONNAY 2006 RESERVE. Põhjus lihtne - vein oli letis soodushinnaga, 98 krooni, kui ma ei eksi. Juba lõhn oli selline, et ... Maarel igatahes jäi käsi poolel teel veini suhu kallates seisma ja pokaal tõusis nina juurde aroomi nautimiseks :). Ääretult rikkaliku ja tugeva buketiga ja puuviljase järelmaitsega.

Täna leidsime sama veini ka kodusest Rimist, siin oli selle hind 125 krooni.

Lihtsalt

Käisin täna jälle Kaubandus- Tööstuskojas maksustamisest rääkimas. Pärast oli toss täitsa väljas. Loengu pidamine võtab tegelikult kohutavalt energiat - pead ju endast mitu tundi järjest vaid infot välja kiirgama ning pärast loengut on tavaliselt tunne, et oled tühi nagu kott. Aga päeva saab kordaläinuks lugeda seejärel küll.

Et kuulajatele maksustamisteema liiga sünge ei tunduks ja noh, et pärastlõunal peale tikkuvat und peletada, katsun loengumaterjalide vahele üht- teist elustavat torgata. Näiteid koomilistest praktilistest juhtumistest näiteks.

Samahästi töötavad ka Hagari koomiksid. Maksuteemal on sealt aegajalt ikka mõni võtta. Eile materjale kokku pannes leidsin sellise:)

Wednesday, November 08, 2006

Prillipapa

Täna sain kätte oma silmaarstil käigu tulemused. See tähendab, et olen peale seitset aastat prillivaba perioodi jälle silmaklaasi kandja. No tegelikult nii hull lugu ka ei ole - pean prille kandma vaid arvutil töötades ja pimedas autoga sõites. Nii vähemalt ütles arst. Üldiselt nad ei leidnud üldse alguses, et mis tont mu silmadega viga on - et ma ei näe ja silmad väsivad, seda nad said aru. Samas aga ei näidanud peened aparaadid õieti, et kas mul on pluss või miinus või muud viga. Lõpeks sain prilliretsepti kus peal vasaku silma kohta numbrid: +0,25; - 0,25; 40° ja parema silma kohta +0,5; -0,5; 170°. Mõhkugi aru ei saa. Loodetavasti saan aga loobuda nüüd pea igapäevaseks muutunud "toidulisandist": ibuprofeen või sarnane valuvaigisti. Sest küllap tuikav pea silmadest tingitud on.

Aga minu arust olen ma prillidega legendaarse telediktori Marite Kallasmaa nägu:)

Laservisiooni kohta aga tahaks öelda au ja kiitust. Nimelt, kui olime sobivad raamid välja valinud, selgus, et need raamid ei osutunudki 50%lise allahindlusega olevaks, nii nagu seinal olnud silt näitas. Mis tähendas ligi tuhandet krooni hinnale juurde. Kuna aga seinal olnud silt oli eksitav, tegi prillipood meile siiski selle allahindluse - kuigi esialgselt nendele raamidele polnud ette nähtud. Tasub eeskuju võtta nii mõnelgi, sest tavaliselt sellistel juhtudel saab heal juhul vabanduse aga mitte allahindlust ja veel nii märkimisväärset.

Prillisaamise puhul tegin üht oma mitmest "a´la maare" roogadest. Selleks tuleb: võtta klaasist või savist ahjuvorm, määrida see võiga. Koorida mõned kartulid ja viilutada õhukesteks viiludeks ning katta nendega vormi põhi. Kartulid maitsestada kerge soolaga ja peale sibulat ning küüslauku. Edasi tuleb kiht vastavalt külmkapis leiduvale - täna oli selleks soolaforelli õhuke filee. Siis valge juust - soovitavalt Saidafarmi mahetoode aga sobib ka mozzarella. Ikka õhuke kiht. Tomativiilude kiht on järgmine ja siis jälle veidi maitsestada: soola, pipart, sibulatviilud, küüslauk ja basiilik - kas värske või kuivatatud. Ahju. Kui vorm on natuke küpsenud, tuleb mikseriga segada ära muna ja vastavalt kas kohupiim ja juust või lihtsalt fetajuust. Määrdejuust sobib ka - mis parasjagu külmkapis on. See siis valada vormile peale ja küpsetada kuni pealt ja alt on mõnusalt kuldne ja krõbe. Ahjaa, lisada võib veidi ka päikesekuivatatud tomateid, need annavad mõnusat maitset juurde.

Lihtne teha aga hea süüa. Heitil läks keel peaaegu alla:) Ettevaatust söömisel, sest vorm on tuline.

Sunday, November 05, 2006

laupäev on tore päev

Täna hommikul ärkasime ebatavaliselt vara (st. ebatavaliselt vara nädalavahetuse kohta) - juba pool üksteist olime jalul. Kuna ilm oli lausa imeline - päike ja -2°C, siis otsustasime teha kerge hommikujooksu. Testisin siis ära oma uued, suvisel Ferrino 36h Matkasport 2006 võistlusel võidetud jooksujalanõud Icebug MR2 BUGrip®. Nende eripäraks on kõvasulamist otstega naelad talla all - tänase jääga ideaalsed jooksujalanõud. Esmamulje on vägagi positiivne - juba esimesel korral tundusid jalas väga mugavad. Kui midagi häirivat nende kohta kirjutada, siis ehk seda, et kõval pinnasel ilmselt ei õnnestu nendega väga `hiilida` - asfaldil joostes tekitasin päris kõva krõbinat :). Aga igal juhul tundub, et talvised treeningud - võistlused teen nendega.

Muideks - tähistasin tahtmatult venelaste rahvusliku ühtsuse päeva, joostes läbi Russalka juurest, kus seda parajasti peeti :).

Kella ühe paiku jõudis meie juurde õde Pille (Maare õde) koos sõbrannaga ning neile lisaks kolm last. Pille ja sõbranna suundusid Linnahalli Feim-i vaatama, meie hooleks (meile harjutamiseks :)) usaldati kolm last. Noh - õnneks kõik ülimalt viksid ja viisakad lapsed - vallutasid meie voodi ja vaatasid telekat. Käisime nendega ka Olde Hansa eest ned magusaid mandleid ostmas ... ja lõbus oli.

Ja õhtul käisime testimas uut Tartu maanteed - sõitsime mõned otsad edasi-tagasi. Ühtlasi suutsime lõpuks Tartu maantee Sportlandis ära realiseerida XDream üldvõidu auhinna - poleks arvanudki, et see nii vaevaliseks osutub.

Friday, November 03, 2006

Millest kõneles Zarathurstra

Kolmapäeva õhtul vuhisesime läbi esimese korraliku tuisu suvekummidega Estonia poole (st. suvekummid olid autol, mitte Estonial). Kontserdisaalis toimus Anu Tali poolt juhatatava Põhjamaade sümfooniaorkestri kontrsert nimega Visioon: also Sprach Zarathustra. Mängiti Shostakovitshi sümfooniat nr 9 ja Richard Sraussi kuulsat Nietzsche-teemalist teost "Also sprach Zarathustra."

Kohale jõudsime endalegi ootamatult aeglaselt ja oleks olnud veel aegagi enne kontserti puhvetis üks konjak teha kui ma poleks põlema läinud Heiti poolt naljaga pooleks lausutud sõnadest, et peaksime esinejatele ikka lilled ka viima. Noh, minu täditütar Kadri mängis tol õhtul samuti (pärast selgus, et Emeraldi Kapten Aivar muidugi ka). Ja nii me siis haarasime garderoobist uuesti mantlid ja üle tee lillepoodi. Ajastus oli täpne.

Kontsert ise oli loomulikult hea. Kuigi ma ei saanud päris hästi aru, miks Anu Tali pidas vajalikuks kontserdisse lisaks niigi heale muusikale veel üksikuid showelemente juurde pookida - nagu meelega hilinemisega saali jõudmine või vahepeal dirigendipuldist lahkumine ... sest hea muusika seda lisandit minu meelest küll ei vajanud. Et mitte öelda lausa, et need kuidagi kohatuna tundusid. Aga see selleks. Üldmulje loomulikult suurepärane. Ning Kadri oli lillede üle tõesti meeldivalt üllatunud.

Mind üllatas veel meeldivalt, et uskumatult palju tuttavaid nägime sellel kontserdil. Ja saal oli pea pilgeni välja müüdud - ainult viimastes ridades oli veel vabu kohti. Tuleb välja, et klassikalise muusika publikut ikka jätkub. Jääb üle oodata järgmisi ülesastumisi Põhjamaade sümfooniaorkestri ja Anu Tali poolt. Kuuldatavasti kavas sel hoojal veel "Enigma" ja "Apocalypsis" nimelised kontserdid.

Eile aga kõnelesin ise. Kaubandus-Tööstuskojas. Neli tundi maksukorraldusest. Tundub, et läks hästi, vähemalt keegi peale vaheaega ära ei läinud ja traditsiooniliselt loengumaterjalide vahele põimitud Hagari koomiksid töötasid hästi :) Järgmisel nädalal siis jälle. See sügis on loengute poolest üldse tihe olnud - viimasel ajal tuleb nädalas korra-paar ikka lugemas käia - varsti on juba pea igal teemal loengumaterjalid valmis - ainult vaata üle, täienda ja mine räägi. Ja rääkida mulle meeldib :)

Tuesday, October 31, 2006

spordijutt

Kuna sügis näitab juba mitmendat päeva oma süngemat (loe märjemat) poolt, siis siirdusime tubastele toimetustele. Täna käisime klubis Fittest, spinningutreeningul. Minul oli see elus teist korda spinningut teha ja pean tunnistama, et mõlemad korrad olen treeningu lõppedes olnud üsna kustunud. Kui tavalisel maastikujalgrattasõidul on võimalik veidi „viilida”, kasutades ära maastiku vaheldumist, siis spinningus seda võimalust pole ja rumal on ju iseennast petta :).

Ja üks vana võlg: pean avaldama tänu ritsikale, kes oma blogis kiitis programmi nimega Windows Live Writer (Beta), tänu millele olen ma nii mõnigi kord saanud oma jutu blogspot-i saata, kui see blogger-i kaudu ei ole õnnestunud.

Monday, October 30, 2006

sügishooaeg avatud

Eile sai avatud siis sügisene spordihooaeg. Karude juurde kogunes igatsorti karvaseid ja sulelisi. Paneme spordiriided selga ja pakime endid Karu ja Tõnni bussidesse (vabandust, Karu ei luba ju oma Chrysler-it bussiks nimetada :)), ning sõidame Vetlasse. Kell kolm stardime Vetlast kepikõnnile. Plaan oli teha kerge ring: käia korraks Kakerdaja rabas, siis Valgehobusemäel ja sealt tagasi stardikohta ...

... igatahes 1:20 hiljem oleme keset Kakerdaja raba ja laudtee ei taha kuidagi lõppeda. Nõrgemanärvilised, Raivo, Heigo, Viivi ja Randy keeravad tagasi ... nähes, et ülejäänud ei kavatsegi tagasi keerata, otsustavad Heigo ja Viivi ikkagi meiega jätkata. Nüüd ongi julgem, Raivo ja Randy saavad meile ju kuhugi järgi sõita. Kui lõpuks teisele poole raba jõuame, leiame sealt viida, mis näitab Lehtmetsa 6 km. Mis koht see veel on, pole meil aimugi.

Jätkates teed Lehtmetsa poole, arvame Tõnniga ära tundvat matkaraja, mida mööda umbes kolm aastat tagasi korra jalgratastega sõitsime, tegemist oli Tautsi sünnipäeva jalgrattasõiduga Ardust Kõrvemaa suusakeskusesse. Mööda metsateed läbi peaaegu kottpimeda metsa minnes, arutame et kuidas me küll Raivole-Randyle oma asukoha selgeks suudame teha.

Aga kaks ja pool tundi peale starti jõuame Vetla-Jäneda maanteele ja veidi hiljem on ka Raivo-Randy jõudnud autodeni. Igatahes lõpp tuleb vägagi sobival ajal - ilm on läinud üsna külmaks, -2°C. Niimoodi tuleb varsti avada talvehooaeg.

Aga Karu kuum saun teeb oleku jälle heaks ja kasutame siis usinalt viimaseid võimalusi Karu aiabasseinis suplemiseks.

Sunday, October 29, 2006

torm

Hommikul ärgates selgus, et torm on ka meie juures oma võimu näidanud. Tegelikult õnneks mitte meie juures, vaid naabrite juures ... maja ees olevas parklas on murdunud suur puu - nii suur, et kogu parkla on seda täis. Õnneks autosid sinna alla ei jäänud, vähemalt mitte selliseid, millega sõidetakse, vaid üks Ford Sierra, milles kohalikud õlid vihmase ilmaga napsi võtavad :).

Wednesday, October 25, 2006

Need vanad, head Eesti filmid ...

Lõpetasime just filmi „Noor pensionär” vaatamise. Need igihaljad Eesti filmid ... mida võib vist alati vaadata ... ja ei tüdine neist kunagi ... ja kust on saadud ainet mitmetele ja mitmetele käibefraasidele :).

Kuna Eesti filme me ei kopeeri, siis tegime just eelmisel nädalal tugiostu ja soetasime endale väikese osa Eesti filmiklassikast: „Siin me oleme” , „Mehed ei nuta” , „Pisuhänd”, „Naksitrallid”, juba eelpool nimetatud „Noor pensionär”, ning lisaks veel „Jääaeg” ja „Jääaeg 2: Suur sula”.

Tolm

Remont on täies hoos. Eile õhtul ajasime naabreid närvi sellega, et põristasime lihvimismasinaga magamistoa neli seina üle. Loodetavasti nad ei vasta mõnel puhkepäeva varahommikul samaga:)

Pahteldatud seinte lihvimise tulemusel olime mõlemad valged nagu möldrid. Ja kuigi olin ettenägelikult magamistoa ukse vana linaga kinni katnud, pressis tolm toast välja. Seda on tõesti igal pool nüüd. Jäljed jäävad käies maha. Ja lihvimisega pole me veel sugugi ühele poole saanud.

Nädalavahetuse aga oleme plaaninud samuti mööda saata tööteraapia tähe all. Tahaks ära lõpetada keldri tühjendamise vanast kraamist ja üks jupp majaesist kõnniteed vaja veel laduda. Ning muidugi lehed.. lehed. Ehks siis rehatöö:) Abikäed teretulnud, pärast saab sooja sauna ning kõhu täis. Keelekastet ka muidugi.

Tuesday, October 24, 2006

nädalavahetusest ...

Nädalavahetus algas seekord juba reedel ... Hansapank Xdream 2006 hooaja lõpetamisega ... klubis BONNIE & CLYDE. Üllatuseks tundus klubis, et ma pole vähemalt pooli XDream sarjal osalenuid senimaani kohanud - olen´s ma tõesti nii kinnisilmi senimaani liikunud? Sain hulga mõttetuid auhindu (näiteks uhke särgi kirjaga `HOOAJA PARIM`, aga kahjuks L-suurusega. Siis veel Sportland

kinkekaardi, millega tohib osta ainult NIKE kosmonautide riideid), lisaks päris andeka kompassi :).

Hooaja lõpetamiselt läksime Toomasele ja Mailele külla, koju magama saime mingi kolme paiku.

Laupäeva hommikul sai mõni meist suurte raskustega maast lahti ja magas maha enamuse sõidust Saaremaale. Paigutasime oma asjad Tahula külalistemajja ja siirdusime seejärel FC Kuressaare kodustaadionile, kus pidi toimuma jalgpallilahing orienteerumisklubide RSK RAE ja OK M.A.R.U. vahel. Hoolimata sellest, et OK M.A.R.U. esindajaid oli kohal täpselt kaks, ei jäänud mäng ära, võistkonnad loositi ja lahing oli täpselt sama keevaline, kui varasematel aastatel - tõsi, seekord küll ilma vere ja vigastusteta :).

Jalgpallilahing jätkus sauna ja piduliku õhtusöögiga tavernis Suur Töll.

Pühapäeval siis Saaremaalt tagasi Tallinna. Käime ema juures. Õhtu sisustame remondiga. Mõned pildid Saaremaalt said pandud aadressile http://heiti.planet.ee/.

Thursday, October 19, 2006

Öine mets Järvel

Eile osalesime SK Tallinna Kompass poolt korraldatud öisel orienteerumispäevakul. Või mis öisel, start oli Merko Ehituse parklast kell seitse õhtul. Samas oli selleks ajaks juba täitsa pime, niiet, pimedas metsas orienteerumisega oli tegemist küll.

Kohale sõites ajasin jälle oma joru: mina metsa ei tule, mina kardan, külm on, haige olen vist ka natuke või kohe jäämas... ja üldse sada häda. Metsa läksin ainult seepärast, et Heiti ähvardas muidu ka minemata jätta:)

Olime varakult kohal ja nagu teinekord Tarmakute päevakutel kombeks, ootasime peale seitset veel tükk aega enne kui saime startida, sest kõiki kontrollpunkte ei olnud veel maha pandud:) Aga mis sellest, rahvast kogunes, saigi inimestega juttu ajada. Nii mõnigi oli, vaatamata arsti poolt pandud jooksukeelule, kohale tulnud:)

Kui lõpuks startida sai, ei olnud sugugi nii väga tungi metsa minna - keegi ei tahtnud esimesena jooksu panna:) Siiski tasapisi mindi ja mina nende seas. Tegelikult ei olnud ma varem ühelgi sellisel tavapärasel öisel käinud - alati olen öösel metsas liikunud KAMiga koos või siis rohkem sellisel linnamaastikul - Loomaaias näiteks.

Polnudki üldse hull! Liikusin tasapisi ja tulemuste koha pealt olen ikka viimane, kuid kiirus ei olnudki eesmärk. Hoopisiki tahtsin hoolega kaarti jälgides võimalikult vähe vigu teha ja peab ütlema, et see õnnestus! Oma osa muidugi mängis võimas lamp, mis mul otsmikul oli. Hele täht on laubal tal, kuusirp kumab... :)) Poole raja peal mõtlesin, et küll on ikka hästi, et Heiti mind tagant utsitas, sest täitsa mõnus oli metsa all silgata.

Tuesday, October 17, 2006

Sügis

Lõpetasin täna tööpäeva veidi enne viite. Selleks, et tööpäeva lõpu liiklusummikutes mitte liga palju seigelda, sõitis Maare bussiga Tondile, kuhu mina siis talle vastu tulin ... sinna jõudes oli juba hämar (tegelikult on täna olnud praktiliselt kogu päeva vist hämar). Koos sõitsime Trummi, Nõmme Spordikeskusesse, kus vahetasime riided. Jooksma saime ikka alles kella kuuest. Tegin kerge, 45-minutilise jooksutiiru, või tegelikult mitte nüüd just liiga kerge, 10 km tuli kokku. Igatahes kui jooksu lõpetame oli juba täiesti pime. Korraks veel poest läbi ja kui kell 19:30 koju jõudsime, tundus, et on saabunud öö ...

...

... hommikul köögilauas kohvi juues ja tagahoovi vaadates, on muru kaetud suure hulga värviliste vahtralehtedega ... tahaks veel viivitada tööleminekuga, kuni läheb veel valgemaks ja värvid kirkamaks. Kahjuks töö ei oota.

Tegelikult meeldib mulle sügis oma värvidega, aga tööinimesele jätkub neid värve kahjuks ainult nädalavahetuseks. Muul ajal on sügis minu jaoks kahjuks ainult hämar, rõske, pime.

Tuleks vähemalt lumi :).

Monday, October 16, 2006

kuidas me täna sporti tegime

Hommikul ma pakkisin meie orienteerumisasjad kokku. Otsustatud, et täna läheme SK Tallinna Kompass päevakule, mis seekord toimus Hiiu kandis. Polnud juba nädalapäevad ennast liigutanud ka. Päeval oli Heitil tegemist ja ringi sõitmist, seetõttu ei jõudnud ta Jürist varem Miiduranda sukeldumisvarustust ära andma, kui pool kuus. Kella kuue paiku võttis ta siis minu kesklinnast peale. Selleks ajaks oli Pärnu maantee juba korralikus ummikus. Liikusime edasi teosammul ja arutasime, et kas ikka läheme orienteeruma - kippus üsnagi hämaraks ja umbes Tondi kohal teatasin mina, et nii pimedas mina enam kaarti ei näe.

Pidasime veel aru, et kuidas nüüd teha, et kas minna kodust läbi, võtta tossud (kaasas olid vaid orienteerumisnupud) või minna otse Nõmmele niisama jooksma. Peale mõningast argumenteerimist jõudsime siiski järeldusele, et läheme otse. Võtsime siis suuna Nõmmele ja liikusime sellesuunalises ummikus tasapisi eesmärgi poole. Nõmme Spordikeskusesse jõudes istusime autos ja arutasime veel korra, et ka ikka minna jooksma. Kaasas olid vaid orienteerumisriided ju. Noh, et võtaks kodust hoopis rulluisud ja teeks tiiru. Hästi ei viitsinud ka joosta onju.

Lõpuks tegi Heiti otsustava liigutuse, keeras autol süüte välja ja ütles, et: "lähme ikka jooksma, muidu ei tee me pärast midagi, rulluisutamise ajaks on juba päris pime." Mõeldud tehtud. Kuigi üüüldse eeeiiiii viiiiitsinud..... Aga otsustava näoga hakkasime riideid vahetama. Ülemine osa juba vahetatud, tööpüksid jalast ja...

... ma olin retuusid koju unustanud. Mis tähendas, et kordasime riietusprotsessi tagurpidi, sõitsime koju. Otsustasime, et uus elu algab siis homme ja täna teeme remonti. Noh ja ma tegin süüa ka, tomatisuppi a´la Maare. Kaalujälgijate skaalal 0-punktine roog:)

Loll pea on vahest laisale kehale rõõmuks.

Pille

Nagu Heiti juba kirjutas, tähistasime nädalavahetusel minu vanema õe Pille sünnipäeva. Pille on minust seitse aastat vanem, mis aga ei tähenda, ta kohati noorem ei tunduks :). Kõrvaloleval pildil poseerib ta parasjagu sünnipäevaks saadud uute käimiskeppide ja matkajalanõudega.

Ametilt on Pille "igav naine", kelle juuresolekul kõik kliendid magama jäävad. Narkoosiarst ehk anestesioloog on täpsem nimetus. Seda ametit täidab ta koguni kahes kohas: Raplas ja Tallinnas Onkoloogiakeskuses, Hiiul. Seega võib teda nii mõnelgi hommikul oma sinise Peugeotiga Tallinna poole tööle ja õhtul tagasi vuramas näha.

Väiksena oli Pillel ilusate asjade sahtel ja Nunnu - jänes, ilma kelleta uni kohe kuidagi ei tulnud. Ilusate asjade sahtlis hoidis Pille igasuguseid kivikesi, klaasitükke, ehteid ja muid mittepraktilisi, ilusaid asju. Ühte näärideks saadud ja juba täitsa kõvaks kuivanud martsipanist lindu ka, mida ma ajapikku otsast salaja närimas käisin. Nüüd Pillel on kaks imetoretat lapsukest: juba mehemoodi Harri (10 a) ja armsake Minna (2 a). Lisaks on Pille õlul meie Rapla majapidamine, 3 000 ruutu aeda ja maja (kõik ilusaid asju täis) ning ema- ja isa hoolitsus takkapihta.

Sellest ei ole veel talle aga küllalt - vähemalt kord nädalas muutub kohaliku Pille tähtsusega aeroobikatreeneriks ja annab Valtu spordikompleksis ühe hoogsa aeroobikatrenni. Pärast läheb Minnaga ujuma ka. Pühapäeviti aga varustab ta ennast narmaste ja kauboisaabastega ning läheb ja tantsib line-tantsu. Mõnikord terve päev läbi, kolmkümmend ja enam tantsu järjest.

Pille sähvib kui tulesäde ja nii mõnigi kord iseloomustab tema tegemisi sõnapaar: "tehtud, mõeldud" :). Aga jõuad sa siis selliste tegemiste kõrval veel pikka aru pidada!

Ühesõnaga. Pille on armas õde.

Sunday, October 15, 2006

Pille, Rummu ja OWD

Tänane plaan oli OWD Rummu karjääris, või õigemini plaanisin teha ära viimased kohustuslikud harjutused, et saaks kätte PADI OWD litsentsi. Maarel, kui „vanal kalal” on juba vastav litsents ammu olemas ja tema tahtis lihtsalt „kätt harjutada”, et vanad oskused rooste ei läheks. Mnjah ... 100%-liselt see ei õnnestunud ... algas aga kõik tegelikult eile ...

... võtsime Maarega kaasa ka Mamburi ja sõitsime kolmekesi sõbralikult koos Raplasse, et tähistada Maare ja Mamburi vanema õe, Pille, vananemist. Sünnipäevapeol vist innustusime veidikene liiga palju, ning täna hommikul Raplas selgus, et pidu polnud möödunud kadudeta - kaduma oli läinud Maare tervis - igatahes oli tal hommikul hirmus peavalu.

Läbi raskuste õnnestus siiski üles saada, ning sõita veel Kuusiku lennuväljale, kus Mambur koos teiste omasugustega langevarjuga hüppas. Nägime vilksamisi ka Mamburi uut tüdruksõpra - BRITA-t :).

Üle Varbola ja Ruila Rummu ja 10-ne minutilise hilinemisega oleme kohal. Ilm pole just ülemäära innustav: 9°C ja küllalt tugev tuul, vesi +11°C. Maare pole enesetundega veel sõbraks saanud ja nii lähen mina üksi veemõnusid nautima :). Maare saab selle eest vähemalt minust pilti teha :).

Algul on karjääris ujuda vägagi imelik, nähtavus umbes 5 meetrit (kui keegi pole parasjagu muda üles keerutanud) ... ja suunataju on täiesti null. Suurest erutusest unustan regu otsimise harjutust alustades enne regu suust ära võtmist sisse hingata ja regu otsimist sooritades on juba kerge paanika - kui „kui nüüd kohe regu ei leia, siis ...”. Ei tea, kas instruktor Terje kah aru sai, et paanika juba lähedal oli :)? Aga edasi läheb libedamalt ning kui harjutused läbi ja ujuda lastakse, siis on juba tore ja huvitav ...

... igatahes kui lõpuks karjäärist välja saan, siis vappekülma küll pole, aga käed on külmast tuimad ja tundetud. Kuna Maarel ikka veel enesetunne väga halb, siis sõidame kiirelt koju.

Ning praegu, kui mina juttu postitan, hakkab Maare vaikselt ellu ärkama :) ...

Friday, October 13, 2006

Milleks kõlbab FORD?

Näiteks suutsime sellega täna koju tuua 1.2 × 3.0 meetrise tahvli cyproc-it ja pea samasuure tahvli saepuruplaati. Pärast seda panime kodus tund aega cyproc-it. Nüüd on see pandud ja saab asuda seinu pahteldama ... aga mitte täna.

Thursday, October 12, 2006

Itaalia Prantsusmaa 4:2

Eilne õhtu toimus Tööstuse tänavas suurem jalgpallilahing - meie televiisoripurgis. Ühel poolel eestlased, teisel venelased ja kolmandal ... hollandlased. Tegelikult jätkus hollandlasi nii eestlaste kui ka venelaste poolele, samuti olid kõik kohtunikud hollandlased ... Hoolimata Operi üliheast väravavõimalusest said Eestlased lõpuks Venelastelt ära 0:2. Kahjuks juhtus see pärast seda, kui mäng oli 78 minutit seisnud skooris 0:0.

Mängu jooksul tirisime endile sisse mõned Itaalia ja Prantsuse veinid, kusjuures Itaalia jäi peale nii kvantiteedilt (4:2), kui ka kvaliteedilt. Ja hoolimata sellest, et vaatamas olid samuti nii eestlased kui ka venelased ning puudusid üritust ohjavad hollandlased, läksid kõik pärast sõbralikult lahku (meie juurest minema).

Pildil Itaalia ja Prantsusmaa meeskonnad.

Wednesday, October 11, 2006

Meeletu

Eile käisime Sõpruses vaatamas uut Eesti filmi "Meeletu". Rezhissööriks Elmo Nüganen ning alusmaterjaliks Jaan Tätte samanimeline näidend. Sama tükki mängitakse ka Linnateatri laval ning nii filmis kui etenduses on peaosatäitjaks Rain Simmul.

Kinno läksin huviga aga ka veidi kartlikult. Etendus, mida vaatamas käisin, oli suurepärane ning kartsin, et äkki film ei küündi selleni. Aga kartus oli asjatu - hea stsenaarium, suurepärane lavastus ja operaatoritöö ning väga head näitlejad - kordasin etendusest saadud elamustunnet:) Ei ole sellel Eesti filmikunstil häda midagi - kui on materjali millest filmi teha, on ka tegijaid.

Soovitan. Väga. Kodus õhtul olime pärast mõlemad üsna tasased. Pani mõtlema...

Veelkord X- Kaato

Olen saanud valmis pikema kirjatükiga X-Kaato võistlusest Soomes. Nagu ikka, on see üleval meie veebilehel.

Lõplikke tulemusi ikka veel võistlustest avaldatud ei ole, tundub, et Soomes ei ole tiiger nii suurte hüpetega liikunud kui Eestis:) Kuid hoolimata sellest - väga mõnus võistlus, ilus maastik, kena võistluskeskus, huvitav rada.

Suured tänud siinkohal sõber J.P-le, kelle abiga laevapiletite muretsemine lihtsamaks sai. Ja tervitused Tiinale ja Laurile Everpro nimelisest ühendusest:)!

Monday, October 09, 2006

Tsüklis ... vist

Olen vist sattunud tsüklisse ... X-Kaato järel. Igatahes kui X-Kaatol tuli sportimise ajaks 8:06:26 (selle ajaga võtsime 1 095 tõusumeetrit), siis eile käisime jooksmas (ja saunas kah muidugi). Mina piirdusin tagasihoidliku 51:28.3 sörgiga, Maarel tuli aga tugevasti üle pooleteise tunnine jooksuots.

Ja täna oli loogiliseks jätkuks SK Tallinna Kompass täppisorienteerumine Tallinna Botaanikaaias. Rada 5.86 kilomeetrit ja 16 kontrollpunkti. Täppisorienteerumine sarnaneb muidu tavalisele suundorienteerumisele, erinevuseks on see, et osade kontrollpunktide piirkonda on pandud mitu, lähestikku asuvat kontrollpunkti, millel kõigil sama number. Võistleja ülesanne on siis kaardi ja legendi järgi märkida just nimelt see õige punkt. Iga valesti märgitud punkt toob kaasa trahvi – suurepärane orienteerumisharjutus, mis sunnib ka lihtsamal maastikul korralikult kaarti lugema. Aeg 35:33.8, max pulss 173 ja keskmine 151.

Õhtul käis üks blond, kõrgharidusega tibi masseerimas meie magamistoas minu megavalusaid rinnalihaseid – jube mõnus.

Sunday, October 08, 2006

X-kaato 2006

Selle suvehooaja viimane seiklusvõistlus siis seljataga ja elamusi jälle kuhjaga. Espoo ümbruses sai orienteeruda, sõita (siin oma omal kohal sõna MÄGI) jalgrattaga, kanuutada, lasta püssi, laskuda köiega kaubanduskeskuses, lasta püstolist õllepurke, teha jalgratta vigursõitu, tõsta kangi, ujuda kanuuga jne.

Siin ka esialgsed tulemused:

 1. Free Adventure 5:32:16
 2. Teekkarireserviläiset - TERES ry 5:55:33
 3. Team Penalty Adventure 6:16:09
 4. Hiiltomiehet 6:18:56
 5. Team Duro 6:21:47
 6. Team Woodman 6:22:34

11. OHO! 7:14:17

20. Everpro.ee 8:03:00


Loodetavasti tulevad võistluste kodulehele millalgi välja ka lõplikud tulemused ning etappide vaheajad.

Wednesday, October 04, 2006

Tallinn - Helsinki

Google maps-il on oma nägemus Tallinn - Helsinki laevaliinidest. Raske väljakutse laeva kaptenile :).

Sama pilt ka otse - http://maps.google.com.

... aga ... selle tee võtame Maarega ette reede õhtul (loodan küll, et seekord mitte maps.google.com kaardi järgi), et osaleda laupäeva hommikul kell 04:00 startival seiklusvõistlusel X-Kaato. Senimaani on teada vaid stardikoht Suvisaaristos, mis Lätis tähendaks vältimatut ujumisetappi :), aga Soomes loodetavasti eriti kena laupäevahommikust kanuuetappi imekenade kaljusaarte vahel ...

Monday, October 02, 2006

Tegijal juhtub mõndagi..

... või et kel juhtub see on tegija? :)
Tänane, esmaspäevane päev, algas kõigepealt sellega, et panin kella tund aega liialt vara helisema. Nii me ärkasime kolmveerand seitsme asemel kolmveerand kuus ning sellest, et see oli liiga vara, saime aru alles peale seda kui Heiti oli juba end puhtaks pesnud ja mina olin kohvi valmis teinud. Õigemini Heiti märkas. No eks me siis läksime natukeseks uinuma tagasi :). Mis lõppkokkuvõttes osutus veaks, sest teist korda ärgata oli palju raskem.

See aga oli alles algus. Kohe järgmiseks võtsin ette külastuse silmaaarsti juurde. Olen seitse-kaheksa aastat tagasi käinud operatsioonil, mille tagajärjel minu miinuskraadidega nägemine jälle neutraalseks keerati. Tol ajal veel laserit Eestis väga ei tuntud ja käisin Nõmme erakliinikus dr Leo Schotteri juures, kes nn. teemantnoa tehnikat kasutades algul ühe ja siis teise silma "sirgeks" lõikas. Sellel suvel aga tundsin esimest korda, et midagi on nagu nägemisega viltu - ei näe hästi just arvutiekraani ja pimedas autoga sõita on jube raske. Lihtsaim viis teada saada, on minna silmaarsti juurde.

Silmakliinikus nimega "Laservisioon" täna siis käisingi. Kokku läks seal tunnike, minuga tegelesid kaks inimest korraga - doktor ja optometrist, kes järgemööda lasid minu silma punast, kollast ja valget valgust, tilgutasid erinevaid tilku ning lasid vanal heal kombel ka tabelist tähti ning numbreid ära tunda. Eriti kummaline aparaat oli silmarõhu mõõtmiseks ning üks mikroskoobi moodi asi oli ka, kuhu pidin sisse vaatama ja kus siis mingi musta täpi ümber valgus muutus. Lõppeks tilgutas doktoriproua mulle mingit tilka silma ning palus ukse taga oodata. Istusin, võtsin laualt "Anne" ning hakkasin lugema. Viie minuti pärast aga ei näinud enam peenemat kirja, vaid pealkirju ja needki läksid üha hägusemaks. Valgus hakkas haiget tegema ja nii ma seal siis istusingi kuni jälle kabinetti kutsuti. Kui ma kurtsin, et midagi ei näe, ütles optometrist: "Muiudgi ei näe, nende tilkade mõjul ei näe te veel vähemalt kaks-kolm tundi. Ega te ju täna tööle minema ei pea?"

"?!###%%%""?!?!", mõtlesin. Täitsa naljakas ikka, et enne nende tilkade panekut mind sellest ette ei hoiatanud. Õnneks olin ilma autota ja tööl ka oluliselt midagi kiiret ei olnud ja sain hakkama. Kuid - oleks näiteks mõni kohtuistung ees olnud ... Töölt käisingi korraks läbi, mingi silt oli lauale pandud - palusin selle sekretäril ette lugeda :))

Natuke õudne oli ikka ka. Aga sain peagi Heitiga kokku, autost päästvad päikeseprillid ja kirjad hakkasid silme ees tasapisi selgemaks minema. Pealelõunal juba tööl tagasi. Aga nägemine on siiani suht hell, silmad jube väsinud ja ekraani reso keerasin väiksemaks, et tähed oleksid suuremad. Loodetavasti on homme juba kõik endine.

Aga see polnud veel kõik. Õhtul sõitsime kõigepealt rallikäiku sadamasse, et mingid Heiti töösoomlased õigeks ajaks laevale saada ja siis orienteeruma. SK Tallinna Kompass korraldas täna KM-O Rakus. Väga tore oli. Kolmandale ringile startisin suure hooga, sest teadsin kolmanda ringi esimese punkti asukohta oma arust hästi (olin sinna punkti juba mitu korda eelnevatel ringidel eksinud). Kohale jõudes võtsin punkti, vaatasin kaarti ja ... olin viimast ringi valepidi alustanud! Einoh, täismäng :). Lõpetasime kumbki oma raja kui juba hämardumas oli. No tegelikult oli rada veidi pikem tavalisest KM-Orienteerumisest ka, sest kokku oli minu rada 4,... kilomeetrit, kui tavaliselt üle kolme ei ole. Ja omajagu vigu kogunes ikka selle ühe suurem kõrvale väiksemaid.

Näis mis homme siis :)

------------------ updated by maare ---------------------

teisipäev läks rahulikumalt. Ajasin ainult kuupäevad sassi, arvates et on 05. oktoober, mispeale tekitasin vähemalt ühele töökaaslasele kerge segaduse. Ja õhtul panin sõrmed rösterisse, ei ole mõtet küsida, miks:)

Vaade töölaua tagant


Joon kohvi ja imetlen vaadet Hekotek aknast ...

Sunday, October 01, 2006

Haapsalus

Pärast seda, kui maare laupäeval väsinu ja rahulolevana Soomest tagasi jõudis, pakkisime kodus kiirelt asjad ja sõitsime Haapsalusse, kus kella kaheksaks oli saun kinni pandud. Pärast sauna kuritarvitasime mamburi-leegi külalislahkust ja jõime nendega veidi veini, meiega oli ka Toomas.

Hommikul käisime Müüriääre kohvikus hommikusöögil (väga mõnus koht hommikusöögiks muide), siis külastas maare oma ema, kes parasjagu Haapsalu Rehabilitatsioonikeskuses puhkamas, mina vaatasin kuidas mambur remonti teeb.

Aga huvitav oli tagasisõit Haapsalust Tallinna tagasi. Valisime vahelduseks vana, Keila-Haapsalu maantee. Tegime vahepeatuse Padise kloostris, kus mina polnudki enne sees käinud. Huvitav, et igale poole pääses ligi, ka torni - isegi piletit ei pidanud selleks ostma.

Peale Rummut jäi meie tee äärde kõrvitsapõld, kus lausa hiiglasuured kõrvitsad kasvamas. Tegelikult on nendes juba ka Päevalehes juttu olnud. Aga kogu aja, kui põldu imetlesime ja kõrvitsate juures pilti tegime, tundsime endil tähelepanelikku pilku - ju siis omanikul halvad kogemused meiesuguste imetlejatega.

Ja õhtu kodus kuulus loomulikult remondile :). Saime vana tapeedi seintelt maha.

Saturday, September 30, 2006

Latvija Adventure Raid 2006

Kirjutasin veidi ka kahe nädala tagusest seiklusvõistlusest Latvija Adventure Raid 2006 aadressile http://heiti.msn.ee/. Tahaks siinkohal tänada Svend Liivranda võistkonnast Twister Adventure Team, kelle suurepäraseid pilte võistlusrajalt siin kasutasin.

Võistluste ametliku kodulehekülg asub aadressil http://www.raid.lv/.

Kurat!

Köögilaua ääres kohvi juues ja aknast välja vaadates häirib midagi ... algul ei saa arugi ... muidugi, PÄKPIKKU POLE OMAL KOHAL! Vaevalt, et päkapikk viitsis vastu külma talve reisima minna, ilmselt on keegi paha inimene selle jälle minema viinud.

Wednesday, September 27, 2006

ELION DigiTV

Veel - eelmisel neljapäeval käis meil tähtsa näoga Elioni tegelane ja paigaldas meile Elion Kodulahenduse - (internet + telefon + DigiTV). Päris tubli mees oli - ajas aga manualist näpuga järge ja sai kõik vajaliku niimoodi ühendatud.

Praegu sain näiteks allalaadimise kiiruseks 3.9 Mbit/sec (kui Maare vaatab samal ajal televiisorit), ehk natukene rohkemgi, kui Elion praegu lubab. Siinkohal tänud Parasiilile, kelle internetipurki siiani kasutasime. Ega me muidu polekski endile seda va `Kodulahendust` võtnud, aga Parasiili internetipurgiga oli selline jama, et see toimis ainult meil `kabinetis` ja `mõnusalt` voodis selitades me internetti ei pääsenud.

Remont!

Viimase aja moeasjaks on saanud oma kodu remontimine - nii ka meie, noored ja moekad nagu oleme :), alustasime remondiga. Laupäeval tõstsime voodi elutuppa ja alustasime magamistoas tapeedi mahakiskumisega ... (ja kuna meil on ära otsustatud, et magamistuppa televiisorit ei tule, siis kolis voodi nüüd ise televiisori juurde) ...

Tegime plaani, et üritaks iga päev tund aega remondile pühendada - kuna eile oli meil massaaž ja muud mängud :), siis täna igatahes möllasime magamistoas vähemalt kaks tundi. Lisaks tellisin täna ära garderoobi sisu magamistuppa. Korralike Kalamaja elanikena kasutame peaaegu Kalamaja firma, Garderoobispets teenuseid. Tõsi, uksed ja sein sai tellitud Tank (Indoor Systems) -ist. Kas keegi oskaks soovitada mõnda firmat, kes valmistaks puidust aknaid, mis Kalamaja majale sobiksid?

Ja veel - Palju Õnne Mann!

Tuesday, September 26, 2006

Xdream - lõpp hea, kõik hea:)

Xdreami viimane, sprindietapp, toimus siis Võrus, võistluskeskus asus Kubija hotelli külje all. Minu muljed võistlusest - suurepärane punkt sellele võistlussarjale.

Vapper KAM startis nagu ikka - ülevas meeleolus. Algus läks meil ka üle ootuste hästi - esimesse kontrollpunkti minemiseks valisime ringi mineva asfalttee ja punktini jõudes selgus, et selle valikuga vältisime enamike võistkondade poolt tehtud suunaviga. Ühesõnaga oli keegi eespool valest teerajast ära keeranud ja kogu rahvamass oli robinal järgi tulnud - kuna rahvast oli päris palju, siis kitsal metsateel ümber keeramine võttis ikka omajagu aega. Meie olime selleks ajaks juba punkti võtnud ja kui vaheaegu vaadata siis liikusime kuskil 20. kohal - ülikõva. Kogemata muidugi:)

Järgmiste rattaetapi punktidega läksid hunnik tegelasi meist muidugi robinal mööda aga üsna kaua püsisime siiski sellise seltskonna keskel, keda tavaliselt ikka finishiprotokollis tükk maad eespool kohtame. Vahetusalas kanuud valides tegime aga vale valiku - meie sõiduriist osutus kohmakaks ja vee peal äärmiselt kehvasti edasiliikuvaks. Sellega kaotasime silmist Garmonti tüdrukud ja ka Männikumäe Naised ning meile jõudis järgi lõpuks kolmandale kohale napilt meie ees platseerunud Piraaja. Lisaks ei taibanud me kohe, et kanuuga ei oleks olnud mõtet pikalt sõita vaid teispool järve asuvad punktid sai joostes kiiremini kätte. No ega me päris täpselt ei mäletanud ka mismoodi juhendis koosliikumise kohta kanuuetapil kirjas oli ja nii sõudsime kolmekesi ikka kolm kanuupunkti läbi, risti- rästi üle Tamula järve.

Roosisaare juures aga ärkas meiegi nutikus- lasime Ave maale ja ise panime Katiga üle järve vahetusala poole ajama. Ave jõudis vahepeal joostes võtta kaks kontrollpunkti, kusjuures ühe võtmiseks oli tarvis turnida silla käsipuust väljaspoole ja ootas meid juba rannal. Vahetusalasse suundusime ikka koos - sõiduomadusteta kanuud kaldaäärses vees järel vedades. Selle tükiga möödusime taas Piraajadest.

Siis algas jooksuetapp Siku võistlusest juba tuttavatel Võru linna tänavatel. Spordihoonesse, kus ootas meid lisaülesanne, liikusime koos ammuste sõprade/rivaalide Aatomikega kuid nemad arvutasid meist ilmselgelt kiiremini või oskasid paremini pinke lugeda. Lisaülesandena tuli siis lugeda ära kõik hallis olevad rohelised, punased ja hallid pingid ning saadud summad kokku liita halli põrandal olevate numbritega. Kirjutusvahendi said alles hallist väljaspool, kus tuli lõpuks vastused välja kirjutada. Väikese viperustega saime selle tehtud ja tagasi vahetusalasse. Teel möödus meist jällegi Piraaja:)

Jäid veel mõned rattapunktid ja kaardi järgi ootas võistluskeskuses meid veel jalgsietapp. Kuid mitte ainult, selgus et ka teine lisaülesanne - paintballi kuulidega täpsuslaskmine. Iga möödalasu eest karistuseks trahviring. Meie saime kolm ringi, mis tähendas, et Kati sai kaks lasku täiesti pihta!

Need tehtud, vaatasime eesseisva jalgsietapi kaarti. Alguses tundus et hirmus pikk - ei oleks sprindietapil sellist oodanud. Aga veidi uurides selgus, et optimaalne teepikkus oli 4,1 km ja tegemist oli valikorienteerumisega. Seisime ja arutasime, et kumbat pidi ringi teha, aega oli, sest Piraajad olid startinud meie ees kõva edumaaga - siis kui meie rattaetappi lõpetasime tulid nemad juba jooksuetappi alustades vastu - aga vahepeal saime me ju ka kolm trahviringi. Tagapool polnud aga ühtki teist naiskonda otseselt "ähvardamas". Otsustasime läbida etapi päripäeva. Kõige otsem tee esimesse punkti oli ujuda üle kitsa järvenina. Mõeldud- tehtud, hoolimata fotograafiülesandeid täitnud Tautsi kahtlevatest repliikidest. Aga mis Xdream see on, kui ujudagi ei saa!:)

Üldiselt saime valikuga üsna hästi hakkama. Teel kohtasime endile ootamatult jälle Piraajat, kellele kogemata olime järele jõudnud. Päris samas järjestuses me valikus ei liikunud, kuid ometi siis, kui meil jäi võtta viimane punkt, nägime neid finshi poole liikumas.. Läksime ilgelt ähmi ja tegime kohe kerge suunavea. Kuid leidsime viimase punkti siiski üles ja panime finshi poole ajama. Siiski ei jõudnud - mis tähendas, et Piraaja lõpetas napi edumaaga kolmandana ja meie kordasime jälle oma traditsiooniks kujunenud neljandat kohta. Hiljem selgus, et meie neljandas kohas oli osaliselt "süüdi" ka sõber Raivo, kes nõutult tiirutavatele Piraajadele oli ühe konrollpunkti kätte näidanud:)) Aga tegelikult olgem ausad - Piraajad olid meist ikka füüsiliselt üle, sest nii jooksus kui rattas liikusid nad meist tublimalt kiiremini. Ilmselt on nende orienteerumisoskused aga sama kehvad kui meil.

Hoolimata järjekordsest neljandast kohast jäime võistlusega väga rahule. Ilm oli ju ideaalne ja tegelikult läks meil ikka väga ladusasti - ei ühtki suuremat lopsu rajal ja olime ikka uhked ka oma esimese rattapunkti õigest valikust:) Pealegi, meie aeg 3: 49 on ikkagi protokolli järgi lisaks naiskondadele nii mõnelegi meeste- ja segavõistkonnale püüdmata jäänud. Nii, et lõpp hea, kõik hea:)

Hooaja lõpetab X-Kaato Helsingi külje all. Sellele võistlusele läheb Team Everpro.ee koosseisus Heiti Hallikma ja Maret Ambur:)

Pildimaterjali Xdreami viimasest võistlusest näeb rohkem ikka meie veebist.

Friday, September 22, 2006

neljapäevaõhtu merel

Eile õhtul tegime pisikese meretiiru Tallinna lahel. Lugu ise algas niimoodi, et kihutasime maarega Piritale, kuna kokku oli lepitud start kell 17:30. Kohale jõudes (umbes viis minutit peale kokkulepitud aega) selgus, et kiirustamiseks polnudki põhjust, kuna sadamas oli ootamas ainult Elmar oma rekkaga, teisi polnud veel kedagi. Aga ju olid nad kusagil nurga taga piilumas, sest meie saabumise järel kulusid mõned loetud minutid ja oligi kohal kädistav parv kormorane.

Veel veidi ootamist ja kohale jõudis ka kapten Virko. Virko lõi Emeraldile kohe hääled sisse ja usaldas siis rooli Elmarile, ning läks ise muid laeva elutähtsaid süsteeme käivitama. Meie elasime üle mitmeid ärevaid hetki, kui Elmar, täis kiirusel treeningul Optimistide parve sekka sööstis. Aga Optimistid suhtusid meie purjekasse suht pessimistlikult ja kadusid kiirelt eest.

Muulide vahelt välja jõudes olid tuul ja lained päris head nii, et asi nägi täiesti purjetamise moodi välja. Tegime tiiru peale tervele Tallinna lahele: Pirita - Viimsi - Kalasadam - Lennusadam - Reisisadam - Pirita. Käisime külas ka Suurel Tõllul. Tagasi sadamasse jõudes oli juba täiesti pime.

Mõned üksikud lisapildid on pandud aadressile http://heiti.msn.ee/index.php?idPage=10065.

Wednesday, September 20, 2006

Karul külas

Ei see kelle juurest just tulime pole kurikuulus „mürakaru”, vaid täiesti „päris” karu, kes elab Tallinna Loomaaias. Nimelt toimus täna SK Tallinna Kompass poolt korraldatav Öine Seeriavõistlus (ja Eesti Sprindikarika viimane osavõistlus) Tallinna Loomaaias. Nagu ikka Tarmakutel – väga hästi korraldatud võistlus ja mõnus rada. Isegi lõvi ja karu olid organiseeritud oma puuridesse ja nii said orienteerujad mööda loomaaeda rahumeeli lipata :). Kusjuures pätsu maja eest lippasin tegelikult kah läbi.

Tuesday, September 19, 2006

„Austatud proua lektor, loenguks valmis..”

„… nimekirjas viis, kohal neli. Üks haige.”

Niimoodi tervitasid mind täna Kaitseväe Ühendatud õppeasutuse kadetid. Käisin Tartus nooremohvitseridele maksusüsteemi tutvustavaid loenguid lugemas. Minu etteaste oli nende valikaine „Analüütiline otsustusprotsess” raames. Kuulajatest saavad tulevikus vanemohvitserid ning kui hästi läheb, hakkavad nad tulevikus ka mõnda väeosa juhtima. See õppeaine siis peaks tulevasi juhte valmistama ette hakkama saamiseks igapäevase elu küsimustega, mis ühel väeosa juhtival ohvitseril ette võivad tulla.

Olin enne loengut veidi mures, et kas maksuasjad, kui väga spetsiifilised, neile üldse huvi pakuvad ja püüdsin läbivõetavat materjali vastavalt ka kohendada. Tagasiside aga oli täiesti meeldiv. Väga sümpaatsed noorhärrad, arutasid hoolega kaasa Eesti maksusüsteemi puudutavaid aspekte, küsisid küsimusi ja viimase loengupaari tegime isegi ilma vaheajata ning ikka jäi osa juttu veel aja lõppedes arutamata.

Hea on loengut pidada, kui näed auditooriumis vastupeegeldust, huvitatuid ilmeid ja saad kuulajatega elavat arutelu pidada. „Suur tänu Teile!” kõlas valveseisangus lõpetukseks. Päev läks täie ette:)

Monday, September 18, 2006

Tartu Rattamaraton

Kirjutan maratonist muljeid veid pikemalt hiljem.
Esmalt aga tahaksin öelda au ja kiitust Avele, kes sõitis välja aja 4:04 ja sellega saavutas naistest 40. ja N21 klassis 20. koha!

Saturday, September 16, 2006

Võitjad finishis

ISC on juba tunnikese tagasi edukalt lõpetanud ja naudivad sauna. Järgmised tõenäolised lõpetajad - lätlased- on vähemalt tunni kaugusel. Nüüd võib olla ka juba kohal.

Vastupidavust veel rajal olijatele!

Teateid rajalt

Sain just telefonikõne: ISC on praeguseks hetkeks läbinud ühe väikse jalgsietapi (4,5 km), järgmiseks veel ühe etapi, mis koosnes rattasõidust (31 km) ja kanuust (26 km) ning hetkel pikal jalgsietapil. Peale selle läbimist jääb veel sõita rattaga (20 km), orienteeruda 4,5 km, jälle ratas 51 km ning siis ronimisülesanne, natuke veel ratast (8 km) ja vahepeal orienteerumist (1,5 km) ning rafting (1,5 km). Nii, et peaaegu kodus:)

Aga rada pidi oleme tõeline Läti rada. Leedu 36h võistlusega ei anna võrreldagi, Eesti omast rääkimata. Jalgsietapi jooksul on neil päris pikalt ka ujuda tulnud, sest kohati on vesi üle pea. Heiti ütles, et vappekülm hakkab just mööduma, sest päike hakkas paistma... prr... Endal aga oli hääl täitsa rõõmus ja elevil:)

Ühesõnaga, Normundsil, võistluse korraldajal, olla õigus olnud, et see pole algajate (siis minusuguste) võistlus. Ja Heiti arvas ka, et Kaja tegi õige arvestuse, et juba kevadel teatas, et Läti etappi nende võistkond plaani ei võta. Sest see on ikka päris raske. Uhh. Hoian ühes käes pöialt ISCle ja teises käes Peraküla vapratele naistele (pildil). Varbad on krussis teiste Eesti tiimide eest. Ei saagi seetõttu rohkem kirjutada.

Läti võistluse etappide skeemi näeb siit.

Homme on Tartu Rattamaraton.

Friday, September 15, 2006

Multisport Läti moodi

Kahe tunni pärast saab Lätis alguse Adventude Raid Baltic Cup´i kolmas, viimane osavõistlus. ISC ja teised vaprad Eesti võistkonnad valmistuvad parasajagu, pakivad varustust, segavad võlujooki:) Kaarte veel käes ei ole, see eest aga anti igale võistlejale kätte "raftinguvarustus" - tõeliselt väike ja pehme kummimadrats, mis ilmselt tähendab, et raftinguosa tuleb kõigil võistlejatel ujudes läbida, sest täiskasvanut ei pidavat see küll vee peal kandma. Aga noh, see on ju Läti!

"Multisport Läti moodi" - see kõnekäänd on Eestis seiklusportlaste seas üsna levinud ja tähistab põnevat ent katsumusterohket rada. Eestimaine Xdream sellele lähedale ei saa, välja arvatud ehk mõne üksiku etapi kaupa nagu näiteks oli Mudalugu Pikasillal, mis leidis väga erinevat vastukaja osavõtjate poolt.

Igaljuhul oli Heiti juba eile õhtust saati üsna elevil ja seda ilmselt ka Randy ning Rain. Kui täna neid teele saatsin, siis tegutseti juba seiklusvõistluse meeleolus ja -vaimus: süsteemselt, kiirelt ja asjalikult, silmad eesseisva seikluse ootel peas põlemas:)

Jõudu ja mõistust ISCle, vapratele Peraküla naistele ja kõigile teistele Eesti tiimidele stardis! Ja parasjagu õnne ka. Seda Läheb Lätis kindlasti vaja.

Ikka natuke kade olen ka:) Aga võib olla suudan olla kunagi ise ka nii osav ja tugev et seal ise startida (õigemini, et võistlus ka katkestamata läbida). Seniks tunnen uhkust ja headmeelt, et meil nii palju hakkajaid võistkondi on.

Korraldaja kirjutab:
approx. race lenght by disciplines:
foot (trekking, orienteering) - 47,5 km,
canoeing - 26 km
bike - 110 km
packrafting - 1,5 km
================
total: 185 km

distances were calculated using best/optimal route choice.
you will have also one ropes/climbing section in the race

Esimesel pildil ISC Leedu osavõitluse lõpus autasustamisel. Ja üks pilt ka enne starti - kaartide joonistamine. Noh, et mina ikka ka:)

Thursday, September 14, 2006

kodus ... Moskvast

Pärast esmaspäevast Moskva messikülastust jõudsin eile varahommikul tagasi koju. Moskva on moskva, elutempo ja -stiil tiba meie standarditest erinevad:

- öösel oli hotelliaknast kuulda, kuidas piki Маршала Гречко prospekti, mis üsna kesklinnas, kihutasid sportautod vast 200-kilomeetrise tunnikiirusega.

- hommikul saime teada, et Moskva ja Šeremetjevo lennujaama vahel vajus läbi tänava veoauto, jättes järgi augu mõõtmetega 15×15 meetrit. Teades millised on seal ummikud juba tavaliselt, siis ei taha mõeldagi, mis seal esmaspäeva hommikul toimus ...

- esmaspäeva õhtul toimus Lužnikil Madonna kontsert, päeval maksid paremad kohad kontserdil 300 000 rubla ... räägitakse, et poole kontserdi ajal olla ülejäänud pileteid suisa tasuta jagatud ...

Ja siin siis ka hotellitoast puudunud vaade valgele majale ... ning hotell ise :).

Monday, September 11, 2006

Moskva

Tänane päev möödus Sõktõvkaris. Kell 18:50 startisime Moskva poole ...

... hotell Ukraina on küll hea koha peal, aga kahjuks on hotellitoa „õige” sein mingil põhjusel ilma akendeta, nii et „Valge Maja” jääb nurga taha. Homme saab õnneks (loodetavasti) koju.

Näh, panen siia veel ühe ilusa pildi, mis tehtud täna Sõktõvkari lennujaamas – tegemist on telefonineiuga, tema number on näha auto küljel :D.

Sunday, September 10, 2006

Sõktõvkar (61°39'33.5829"N, 50°47'59.1046"E)

Tänane päev algas kell kuus hommikul Arulast – autoga Narva, taksoga Pulkovo lennujaama Peterburgis ja sealt lennukiga Sõktõvkar´i.

Olin siin viimati umbes viisteist aastat tagasi – peaaegu mitte midagi pole muutunud. Sõitsime Karuga PAZ-bussiga lennujaamast kesklinna ja registreerisime endid hotelli Sõktõvkar. Pärast kahekümneminutilist pingsat tööd suutsid kaks registratuuri memme meid hotelli registreerida.

Mäletan, et tol ajal sai samast hotellist käidud kaks korda päevas Dünamo suusabaasi suusaradadel trennis. Läksime seda Karuga kontrollima. Muidugi oli nii mõndagi vahepeal ka muutunud, raudteejaama taha oli tekkinud garaažide linnak, mõned lausa kahekorruselised. Garaažide vahelt läbi ... ja oh imet – Dünamo suusabaas oli endise koha peal ja baasi tagant algas rollerirada. Ja täiesti harjumatu Venemaa kohta – üllatavalt palju jooksjaid ... aga eks leidu ka Venemaal erandeid, sest nagu teatasid loosungid majadel – Сыктывкарец, сначит лыжник.

ettevalmistus Tartu Rattamaratoniks

Tegelikult mõtlesin, et sellel aastal ma Tartu Rattamaratonile küll ei lähe. Et hõbedase teenelise osavõtja märgi sain juba eelmisel aastal rinda ka. Samuti, et üldse ei taha seda starditrügimist ja et sel aastal on ikka oma 30 km pikem rada ka. Kuid kui selgus, et rattamaraton on samal ajal kui Heiti on Lätis Adventure Raid Baltic Cup´il (olgu öeldud, et vapper TurboKamm seal ei stardi seekord ... liiga valusalt on jäänud meelde Leedu korraldaja märkus selle kohta, et võistlus pole algajatele ... aga oodaku Läti meid järgmisel aastal!!), mõtlesin, et solidaarsuse mõttes pean ikka ise ka midagi pikemat ette võtma. Nii ma siis nüüd kirjas olen, stardinumber 1 800 - mitte just väga tulemustele orienteeritud koht aga ilus ümmargune see-eest :).

Kuid, ettevalmistuse eesmärgil külastasime nädalavahetusel Pilvit (-Heli Vettik) ja Andrest (Minn), kelle palkidest tehtud maakodu Arula külje all on äärmiselt õdus paik. Laupäeva hommikul saabus nii mõnigi sõber veel (Raivo, Tõnn, Heigo) ja startisime rajale. Meie Pilviga loomulikult oma tempoga. Sõitsime Läbi Arula Sihvale ja sealt väikese rigingiga maratoni rajale. Kokku umbes 2 h ja läbisime kõigest 40 km! Mäed on ikka hoopis teine asi kui pannkoogimaastikul sõita ...

Aga maratoni rajast võin öelda, et kui ilm on vihmane, võib rada nimetada tõeliselt raskeks. Arvasin tegelikult, et 30 km pikem rada ka osalejate arvu vähendab, aga võta näpust - tänaseks kirjas juba üle 2 900 osavõtja! Peaminister stardib numbir all 2 915.

Uskumatu! Siinkohal tahaksin küll kõigile pikale rajale startijatele öelda, et varuge aega, ärge kiirustage ning vaadake, et teil oleks rajal kaasas piisavalt jooki ning mõni turgutav suupiste mis toitlustuspunktide vahel naha vahele pista. Ja olge ettevaatlikud uuema, pikendatud rajaotsa läbimisel. Meie Pilviga tõsisemaid rajalõike ei võtnutki kuid mehed küll ja Raivo sai selle käigus ka pikema lenduri nimetuse. Ühesõnaga, märja ilma korral on pikendatud maratonirada ikka suhteliselt raske läbitavusega ja kui veel tuhat ja veel rohkem ratturit selle enne on läbinud ... Ausalt, mina vaatasin praegu järgi, et kaua see finish õieti lahti on :)

Tegelikult ilma naljata. Olgem rajal ettevaatlikud. Ärgem trügime elu eest stardis, rada on pikk ja jõuab veel mööda sõita küll ja olgem laskumistel ettevaatlikud - rada ei kulge siiski mööda siledat teed ning kohati tuleb laskuda suhteliselt ebatasasel rajal. Varutoit ja jook kaasa! Kes pole ratast eriti sõitnud, mõelgu parem lühema raja peale. 40 km on ka sellisel maastikul täitsa tubli tükk ette võtta.

Thursday, September 07, 2006

Saustinõmmel ... ja mujal

Täna oli selline ajalooline päev, kus müüsin maha oma Harku korteri. Well, maare müüs :). Pärast seda üritasime ära vahetada minu viimasel XDream-il võidetud Nike Air Axxis-ed, aga see ei toimunud nii lihtsalt, kui korteri müümine :). Lõpuks halastas meie peale üks tütarlaps firmast Jalajälg ja helistas Viru keskuse Citysport-i ja leppis seal kokku vahetamise võimaluse.

Tänane neljapäevak Saustinõmmel sarnanes eelmisele, vähemalt ilma osas – kui päev läbi oli ilus ja soe ilm, siis neljapäevakule sõites hakkas sadama ja temperatuur langes 15 kraadi peale.

Pärast eelmist neljapäevakut avastasin, et koondarvestuses on mul täiesti reaalne võimalus neljapäevakud ära võita. Nimelt arvestatakse koondarvestuses 12 asemel 11 paremat tulemust ja kui viimased kaks korda osa võtan, siis saan täpselt vajaliku arvu tulemusi kokku, tuleb ainult viimased korrad hästi esineda – s***a ma esinesin (vähemalt täna) :).

Rada pikkuseks oli 9.05 kilomeetrit ja 21 kontrollpunkti. Ausalt öeldes ei istu sellist tüüpi maastik mulle eriti – kus punkti edukas läbimine sõltub veidi ka heast õnnest, mitte ainult orienteerumisoskusest. Lisaks häiris liiga tumedalt trükitud pruun värv, näiteks kippusid segi minema kaitsekraavid kõlvikupiiridega, ning reljeefi pooljooned radadega. Ning veel – kuna läbitavus ja selle kajastamine kaardil oli, nagu oli, siis jooksin nii palju, kui võimalik ringi. Aga mis siin ikka viriseda – loll on see, kes vabandusi ei leia ja millegipärast on orienteerumises niimoodi, et „tugevamatel veab” :). Tegelikult oli LSF Pronoking Team poolt korraldatud neljapäevak vägagi mõnus ja ladusalt korraldatud.

Pärast neljapäevakut käisime Viru keskuses söömas ja oh imet – isegi jalatsid õnnestus ära vahetada, saime maarele üliedevad goretex matkajalanõud :). Ja praegu oleme kodus, ja joome veini ning leiname taga kadunukest – korterit.

Wednesday, September 06, 2006

Mini- Anima

Mini- Anima tähendab lahtiseletatult väikesi animafilme või amatöör animafilme. Asjaarmastajate poolt tehtud lühikesi multikaid siis. Sellist nime - "Mini- Anima" kandis laste amatöörfilmistuudio, kus ma koos venna Mamburi ja õe Pillega lapsena käisin.

Nädalavahetusel said meie koduhoovis Raplas pea kõik Mini- Animalased kokku. Või vähemalt enamus põhitegelasi sealt. Eesotsas stuudio vaimse ema- isaga: Krista ja Jaan Urvet´iga.

See stuudio oli ikka üks äralõpmata lahe lastering. Tänu Mini- Animale saime reisida mimtel pool suurel kodumaal - mina käisin ära näiteks külas sõpusstuudiotel Gruusias ja Usbekis, lähematest kohtades rääkimata. Väga põnev meenutada, Gruusias näiteks pandi meid Inturist bussi ja ees sõitis vilkuritega miilitsaauto. Meie õppisime selgeks Gruusiakeelse "Suliko" ja grusiinlased üritasid, Muhu rahvariided seljas, Kaerajaani tantsida:) Tbilisis tänavaid ületasime niimoodi, et paks Gruusia poiss sidus kaelast lahti pioneerirätiku, lehvitas sellega kõige ees ja autod jäid seisma. Nagu filmis:)

Mitmesse kohta läheks huviga tagasi. Ja küllap lähen ka.

Meie stuudio tehtud filmid osalesid edukalt mitmel üleliidulisel konkursil. Aga mitte tulemus ei olnud nii tähtis, kui tegemine. Näiteks "Taignaloo" võtted kestsid väga mitu päeva ja selle aja jooksul jõudis tainas mitu korda hapuks minna. Mamburi poolt tehtud filmi "Kangus" tuli aga mitu korda ümber filmida, kuna ilmutamine ebaõnnestus. Seejuures kulus iga filmi tegemiseks jaoks vist viisteist tuubi hambapastat "Pomorin":)

Enamus meie stuudio tehtud filmidest on ka säilinud ja VHSile ümber lindistatud. Neid saime siis ka Raplas üheskoos vaadata. Kahjuks minu, Mamburi ja Pille ühistööna valminu kadus aga ükskord Kinomaja valvelauast jäägitult. Filmi pealkirja ma praegu ei mäleta. Aga selle lamenukk- filmi tegemine ja sisu on selgesti meeles: dinosaurusest peiu püüab võita naiskaaslase tähelepanu, laotades tema jalge ette küll lilli, pärleid isegi lõpnud looma, kuid ei midagi. Lõpuks ilmub mees välja, tossav Marlboro suus. Vat see paneb dinoneiu pea keerlema ning koos nad siis tossavad, kuni gramm nikotiini dinosaurused tapab. Lõputiitritena jookseb kiri: "Ja nii nad välja suridki.."

Aastaid hiljem, kui ma juba Tallinnasse olin kolinud, nägin trammis samasugust suitsetamisvastast plakatit. Dinosaurused, sigarett ja sama kiri... Vat ei tea, milline reklaamibüroo selle kujundanud oli.

Tore oli vanu asju meenutada - seda kuidas stuudio tegevus üldse alguse sai, kuidas korrusmaja keldriuumid kohandati Rapla KEKI abiga filmistuudioks, kuidas Jaan vanaldase koolidirektori ja võimuka suurrindlasest keemiaõpetajaga peetud lahingu võitis ja lapsed said kooliajast sõita vennasvabariiki festivalile ning seda, kuidas haridusministri Kretškina abi parteikomitees rusika lauale lõi ja käskis stuudiole toetusraha anda..

Hea meel oli veel ka sellest, et ema, kes paariaastataguse haiguse tõttu enam väga suurt seltskonda ei igatse, lasi ennast oma ratastooli troonil aeda teiste sekka sõidutada ning istus kaua seltskonnas ja võttis aktiivselt vestlusest osa:)) Tähendab, Mini- Anima ON oluline, mis siis et enam aastaid ei teguste.