Sunday, February 02, 2014

Marcia longa, vita brevis *

Neljapäeva varahommikul tekib lennujaamas diskussioon – kas kella poole viiene õlu läheb varahommikuse või hilisõhtuse alla. Diskuteerivad kõik peale Tõnu … kes pidavat sel ajal alles hakkama end peole sättima.

Tallinna Lennujaam, Marcialonga, esimesed õlled ...

Veneetsias, lost and found leti juures selgub tõsiasi, et Lufthansa on Martti ja minu pagasi rahumeeli Tallinna jätnud. Pika seletamise järel anname oma, kaugel mägedes, Bellamonte külakeses, asuva hotelli aadressi. Pagas peaks homseks, laupäeva hommikuks, Veneetsias olema, kust kuller selle siis meile ära toob. Tänane ja homne planeeritud suusasõit jäävad küll tegemata, aga no mis sa ikka teed, kui asjad on juba niimoodi läinud.

Küsime veel korra üle, et mis ajal võiksime oma kotte oodata, mille peale tütarlaps teatab, et ilmselt pühapäeva hommikul, kulleril pidavat olema aega 24 tundi pagasi kohale toimetamiseks. Mida kuradit! Õnneks mainib Martti järgneva jutu sees Marcialonga-t, mille peale tütarlapse nägu selgineb, ning järgnevad 10 minutit kirjutab ta midagi hoolega arvutisse. Annab siis meile mingid paberid ja teatab, et nüüd peaksime pagasi homme õhtul kätte saama.

Marcialonga, Val di Fiemme, Lago di Tesero suusastaadion ...

Hotelli jõudes selgub, et enne meid seal elanud, Abhaasia mäesuusakoondis, on tekitanud sellise segaduse, millest koristajate armee pole veel jagu saanud. Kuna poolel meie ekipaažist pole võimalik suusatreeningule minna, siis enamuse survel loobuvad suusatamisest ka Raivo ja Randy … jätame koristajad rahus tööle ja sõidame Cavalese-sse, finišisirgega tutvust tegema.

Itaallased jagavad asja – igasuguste sulitempude vältimiseks antakse rinnanumber ainult pildiga isikut tõendava dokumendi esitamisel, millest võetakse koopia, et ka hiljem, suusarajal oleks võimalik sulisid üles leida. Rinnanumbrid käes teeme kohe ka tutvumistiiru Val di Fiemme, Lago di Tesero suusastaadionile, paika, mida teab vist iga eestlane, paika kus meie „Kiku“ tegi 2003. aasta suusatamise maailmameistrivõistlustel puhta töö, olles viiest individuaalalast neljal esikolmikus.

Laupäeval läheb suurem osa meist suusatama, meie Marttiga sõidame autoga läbi rajalõigu Moena – Canazei, ehk esimesed 19 tõusukilomeetrit. Alates kella kümnest hakkame telefonikõnedega pommitama ka Veneetsia lennujaama pagasiteenindust. Kella üheni on telefoninumber kas kinni või ei võta keegi telefonitoru. Kella ühest kolmeni on seal ametlik siesta.

Peale lõunat külastame Predazzo spordipoodi, kus on meie üllatuseks olemas kogu meil puuduv suusavarustus, poepidaja lubab hoida poodi lahti kella poole kaheksani õhtul, juhul kui tal veab ja meie pagas ei saabu, saaks ta teha korraliku müügi.

Predazzo, Marcialonga, puuduv varustus on siin olemas ...

Kella viie paiku, juba peaaegu lootuse kaotanutena, saame Veneetsia pagasiteenindusest kulleri telefoninumbri. Helistan kullerile. Järgneva, veerandtunnise katkematu itaaliakeelse vadina võiks eestlasele omaselt võtta kokku ühe pika lausega – „tunnike veel“. Ja kuigi itaalia „tunnike“ võib tähendada mida iganes, siis umbes 50 minutit hiljem on kohal kuller, koos õigete kottidega. Lõpuks ometi saame ka meie Marttiga võtta klaasikese veini, mis on suusamäärimisprotsessi õnnestumises üks olulisemaid komponente.

Pühapäeva hommikul sõidame autoga stardipaika, Moena-sse – ei mingeid lubatud ummikuid, järjekordi ega trügimist. Väikesed järjekorrad ja trügimine küll on, aga ei midagi märkimisväärset, arvestades, et ühte, väikesesse külakesse on kokku kogunenud 7 000 suusatajat, ning suur hulk muud rahvast. Kui laupäeval oli ilm hommikul külm ja päikesepaisteline, ning meie olime kindlad, et sama ilm on ka maratonipäevall, siis tegelikkuses on ilm täpselt selline, millist korraldajad kogu viimase nädala on lubanud – pilves, -5° C ja öösel on sadanud sentimeeter värsket lund.

Moena, Marcialonga, viimane kiht ...

Minu stardinumber, 4 320, annab õiguse startida kümnendast stardigrupist, kell 8:40. Samas grupis on ka Tõnis. Meist eespool on sportlastiim, Jüri, Martti, Randy ja Tea, ning taga turistid Raivo, Tõnu ja Veiko.

Stardialas saab järjekordselt kinnitust tõde, et kellaaegadest ei tea itaallased midagi, kell 8:40 pole startinud isegi mitte meie ees olev grupp. Itaallastele omase elegantsiga stardime kümmekond minutit hiljem, oma aedikust joostes-kõndides stardialasse, seal suusad jalga ja rajale.

Selgub, et ega eriti suusatada pole võimalik, kitsas rada on rahvast paksult täis, mitmeid kordi, eriti raja algusosas tuleb seista järjekorras, et üldse edasi pääseda. Kaks kilomeetrit peale starti, Moena tänavatel, on rada nii pehmeks sõidetud, et suusasaabas ei paista lumest, jalga tõsta on nii raske, et tekib küsimus, kas olen üldse suuteline selle raja läbima. Nii hullu suusarada pole siiski õnneks väga pikalt.

Moena, Marcialonga, kannatust ...

Kusagil viieteistkümnenda kilomeetri paiku on korraldajad saatnud meile uue väljakutse, väikese lumetormi. Canazei, ehk siis raja kõrgeim punkt saabub üllatavalt kiiresti ja kergelt, kui mina kujutasin ette midagi Birkebeinerrennet-i algustõusu sarnast, siis tegelikult on tegemist vahelduva profiiliga, kergelt tõusva rajaga, Tartu maratoni sarnase raskusastmega.

Canazei-st Moena poole tagasi sõites saan selgeks, et kui tõusul oli raske teistest suusatajatest mööda pääseda, siis laskumistel on see kordi raskem, kõik laskumised on täis „sahatajaid“, kelle vahelt hooga läbi sõitmiseks peab omama üsna head närvikava ja piisavat suusavalitsemisoskust.

Enne Moena-t saan kätte Jüri ja Martti, kes, hoolimata minu keelitamisest ei soostu kaasa tulema, vaid jätkavad omas tempos. Raja üks lahedamaid osasid on sõitmine läbi Predazzo küla, kus kitsad tänavad ja arvukas kaasaelajaskond loob eriliselt mõnusa fiilingu. Veidi enne Val di Fiemme, Lago di Tesero suusastaadionit saan lõpuks kätte ka Randy.

Minu jaoks üks tüütavamaid rajalõike on Lago di Tesero-st Cascata-sse, tekkinud on kerge väsimus, möödasõitudest on tüdimus ja möödumine pole enam nii kerge, kui varem. Profiililt on see osa lame ja läheb õnneks ruttu.

Enne lõputõusu on ridamisi Toko määrdepunkte, kus suusatajad endid järjekorda seadnud. Õnneks on tagumiste punktide juures lühemad järjekorrad, mina pean kinni laua juures, kus on seismas ainult neli inimest. Veidi vähem, kui kaks minutit hiljem on mu suusad kliistrirullilt üle lastud ja jalga aidatud, saan alustada kurikuulsat lõputõusu.

Cavalese, Marcialonga, tehtud!

Tõusu algus on päris järsk, täis üles astuvaid väsinud suusatajaid. Toko kliister töötab õnneks hästi, ning sel ajal, kui enamus raja keskel jalgu hargitab, saan mina raja äärt mööda neist paralleelsete suuskadega mööda joosta.

Tegelikult on lõputõus üllatavalt kerge, just siis, kui mul hakkab raskeks minema, tuleb silt final kilometer, kus tõus muutub lamedamaks. Viimane pool kilomeetrit Cavalese vahel on juba tasane ja kerge, tihedalt ääristatud kaasaelava rahvahulgaga.

Finiš … saan kätte koti oma vahetusriietega. Vahetan asfaltplatsil riideid, joon õlut ja tänan mõttes Raivot, kes hoolitses selle eest, et igaüks meis purgi õlut enda kotti paneks. Õhutemperatuur on küll vaid mõned kraadid plussis, aga päike soojendab tugevalt ja tekitab täieliku kevadetunde.

Cavalese, Marcialonga, 300 meetrit finišini

Järgmisel hommikul on käed küll veidi valusad, aga ei midagi hullu, pole see Marcia midagi nii longa, kui vanad Itaallased räägivad. Sellele maratonile olen nõus uuesti minema.

* Latin translation of an aphorism coming originally from ancient Italy.