Tuesday, November 29, 2011

kord iga puhkus saab otsa …

Laos 2011

Viimane puhkusepäev … mõtteid, mida teha, oli erinevaid … aga tegelikult juhtub nii, et me ei tee peaaegu mitte midagi – vähemalt mitte midagi sellist, nagu algselt planeerinud oleme. Ilm on kah parasjagu vilets, sajab vihma, on jälle palav, nahk on pidevalt märg ja mõte kiilub kinni.

Hängime niisama linnas ja sõltuvalt ilmast – sajab vähem jalutame väljas – sajab rohkem, liigume maa all ja kaubanduskeskuseid pidi. Jääb selline tunne, et Singapuris saaks vist ühest linna otsast teise liikuda nii, et vahepeal hoonetest välja ei tulekski – missugune maastik siseorienteerumise võistluste korraldamiseks.

Lennuk, mis algselt pidi väljuma viis minutit enne südaööd, hilineb ja nii näeme Singapuris ära veel ühe päeva alguse. Õnneks jõuame siiski oma jätkulennule ja veidi enne tööpäeva lõppu oleme kodus … nüüd on puhkus tõesti läbi saanud.

Sunday, November 27, 2011

Pulau Ubin

Selleks ajaks kui meie valveta jalgrattaparkla jurrde jõudsime, käis seal tõeline joogiorgia – kõik ratastel leiduvad joogipudelid rändasid mööda puid, kus pikasabalised makaagid (long-tailed macaque) neid kas avada üritasid või juba tühjaks jõid. Nagu näha, mõned tüübid üritasid ka rattaid ärandada ja nendega sõitu teha.

Ühesõnaga – täna murdusime … hommikul sõitsime Changi village-isse, sealt laevaga ühele Singapuri saartest – Pulau Ubin. Saarel võtsime … jalgrattad. Siin saarel asub ka Singapuri, kui mitte kogu Aasia kuulsaim mägirattarada, Ketam Mountain Bike Park, mida Lonely Planet võrdleb lausa Moabiga. Moabist jäi asi küll kaugele, aga rada oli iseenesest täitsa tore, mina oma siledaks kulunud kummidega rendirattaga jäin nii mõnelgi mudasel tõusul hätta. Boonusena nägin umbes kümmetkond sisalikku, kes kõik sellised poole meetri kanti pikad.

Saar oli täitsa tore Singapuri linnadžunglile vahelduseks, ja mis kõige toredam – nii saarel, kui ka Changi village-is on vägagi head mereandide restoranid, erinevalt Singapuri Riverside restoranidest, kus praadide hinnad olid 50 kuni 150 dollarit, siis Changi village-is saime kahe peale õhtusöögi koos õllega alla 50 dollari.

Saturday, November 26, 2011

ostuhulluses

Kuna hommikul oli ilm pilves ja vihmane, siis tegime plaanid ümber ja siirdusime osturingile. Orchard road – Marina Bay – Little India, vahepeale veel mõningaid põnevaid kohti. Poode ja ostukeskusi saime kontole vist suhteliselt vähe, tulemus … mina ühe pisikese statiivi ja Maare kokaraamatu … tulemus jäi vist lahjaks.

Friday, November 25, 2011

Singapore

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna oli tõsine ekskursioonipäev – Little India, Kampong Glam, Chinatown, Marina Bay … vahepeal veel mingeid kohti. Kui jalgratast kasutada ei saa, siis nii kaua vastu ei pea.

Thursday, November 24, 2011

pioneerid

Kui hommikul ennast hotellist välja registreerisime, viimast tiiru Vientianes tegime ja lennujaama jõudsime, ei osanud me arvata, et tänane lend võiks olla millegi poolest erilisem, kui meie eelnenud lennud.

Kui check-in tüdruk küsis, et kas teie olete VIP lennule, vaatasime meie talle imestunult otsa, mille peale tüdruk kiiresti lisas, pole oluline. Harjumatult suure fotograafide kontsentratsiooni pardalemineku ooteruumis, panime 20 Laose selle aasta missikandidaadi arvele, kes ooteruumis rivis seisid ja võluvalt naeratasid – ilmselt mingi Laose missiüritus.

Siis aga vaatasime, et ohhoo, kas tõesti tulevad kõik missid meiega lennukile, lisaks terve armee lao Airlines riietega tegelasi, ning kõiksugu ülikonnastatud ja kleidistatud karvaseid ja sulelisi, meie ja veel paar õnnetut valgenahalist matkaselli, nagu valged varesed selles suures parves.

Selgus saabus alles lennukis kohale istudes, kui Laose esimene rahvuslik ingliskeelne ajaleht Vientiane Times oma esilehel asjasse selguse tõi:

First ever Lao Airlines flight to Singapore takes off today

Lao Airlines' first ever direct flight to Singapore is scheduled for take-off this afternoon with 135 lucky passengers on board the 142-seat Airbus 320.

The airline is optimistic the new Vientiane-Singapore sector will meet with the same success as its other international and domestic routes.

The official opening of the Vientiane-Singapore-Vientiane flight will take place in Singapore on Friday, attended by Lao government officials and representatives from Lao Airlines and Singapore's Changi Airport ...

Päris tore oli teha esmalendu, uhiuuel lenukil ja uhiuuel liinil – ilmselgelt on meie reisikorraldaja head tööd teinud. Kõik reisijad said endile rinda Lao Airlines logo järgi kujundatud lillebuketid, lisaks kingiti kõigile Lao Airlines särgid, rääkimata korralikust söögist-joogist lennuki pardal – huvitav, kas see on Lao Airlines standard, või esmareisijate privileeg?

Ja Singapur – lennujaamast väljudes oleks nagu sauna sattunud: +30° C ja seda kell pool kaheksa õhtul, lisaks õhuniiskus 99%. Kilomeetrise jalutuskäigu järel MRT peatusest hotelli olin vähemalt mina läbimärg.

Wednesday, November 23, 2011

Vientiane

Otsustame olla kavalad ja kasutada two in one, ehk ööbussi – ühe korra maksad ja hommikuks oled uues kohas ja lisaks ka välja puhanud. Tegelikult päris nii meil ei läinud – eelmisel päeval pileteid broneerides teatas tüdruk turismibüroos, et meie poolt soovitud kuupäeval ööbussi ei välju. Arvasime, et kindlasti mingi järjekordne nipp väljapressimiseks ja võtsime ette järgmise turismibüroo. Siin sama lugu, ostsime siis lihtsalt õhtul väljuva ja hommikuks kohale jõudva Luang Prabang – Vientiane VIP-bussi peale piletid.

Buss väljub kell 19:30, enne seda jõuame veel proovida ära traditsioonilise Lao massaaži … siinkohal peab tunnistama, et meie ühine veendumus on, et siinkohal teeb Maarja kõigile nendele Lao tüdrukutele pika-pika puuga ära.

Kui sõiduplaani järgi sõidab buss 10-11 tundi, siis meie buss venib mägedest üles kiirusega 20 km/h ja vähem. Mõned korrad pannakse bussis kõik tuled põlema, kuna bussijuht on väsinud ja otsustab vahepeal ennast sirutada ja suitsu teha.

Mingil ajal … umbes kell kaks öösel tehakse lõunapaus – kõik bussireisijad saavad oma bussipileti küljes oleva toidutšeki vahetada kausitäie nuudlisupi vastu. Mõned valged reisijad vaatavad nii, et silmamunad pealuust välja tungimas, kui kaks tüdrukut rahumeeli nuudleid, liha ja muud kraami oma mustade käekestega kausside vahel jagavad ja siis sinna kuuma puljongit peale valavad.

Heidan pilgu vahetevahel GPS-ile ja saan aru, et mingist kümnest, ega ka üheteistkümnest tunnist pole juttugi. Siiski, vastu hommikut, kui ma suudan isegi magada, teeb buss imet ja juba 13 tundi pärast startimist, astume Vientiane bussijaamas bussist välja.

Võtame jälle pea esimese vastutuleva, Mixay Guesthouse, kus saame juba veidi peale üheksat hommikul oma toa kätte. Jätame asjad hotelli ja … rendime jalgrattad …

Tat Sae

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Võtsime rattad ja väntasime suplema … alustuseks mõned buddhad, telliskivitehas, kudumisküla, veel mõned külad, riisipõllud, ananassiistandused … ja jõudsimegi Tat Sae jugade juurde. Vesi oli ilus ja helesinine, esimest korda Laoses julgesime ujuma minna. Enne ärasõitu veel Lao massaaž.

Tuesday, November 22, 2011

varahommikul

varahommik

Munkade varahommikused toimetamised nähtud … nüüd vist võtame rattad …

Monday, November 21, 2011

Luang Prabang

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna oli klotsipäev – templid, stuupad, lamavad buddhad, istuvad buddhad, seisvad buddhad … umbes neljandal tunnil sai sellest mõõt täis. Tegime ühe beerlao, et pärast seda ronida mäkke … kus sai vaadatud … veel paarikümmet buddha.

Sunday, November 20, 2011

ນ້ຳອູ

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikul saame endile uhke, kahe pehme istmega privaatpaadi ja alustame turismitrippi. Esimese peatuse teeme külakeses, nimega Ban Nong Kham, mis kuulus oma tekstiilide poolest. Maare teeb seal ka tugiostu – elevantidega salli … täpselt selline tal veel puudus, nagu ta ise selgituseks ütleb.

Veel suts sõitu ja juba olemegi Mekongi jõel, Pak Ou koobaste juures. Vaatame üle need mõnisada buddha-t, mis endid koobastes peidavad ja veel tund hiljem maabume Luang Prabangis. Üsna kiirelt, leiame endile ööbimiskoha – esimene guesthouse, kuhu sisse vaatame, Soutikone Guest House saabki meie koduks.

Õhtul tšillime veidi linnas, nähes, kui palju on siin erinevaid kloostreid, torne ja muud sellist, siis homme on oht saada klotside üledoos.

Saturday, November 19, 2011

puhkepäev

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna võtame päeva veidi kergemalt … Maare nõudmistele vastu tulles, teeme puhkepäeva. Mis võiks olla veel mõnusam, kui puhkepäeva hommikul teha lazy bike ride. Et mitte liigseid tõuse võtta, sõidame mööda jõeäärt, ning avastame veel mõned Lao külad. Tagasi jõudes teeme paarikilomeetrise põike linnast teise suunda, koobastesse, kus Indo-Hiina sõja ajal varjas end Lao valitsus.

Päeva kõige tõsisemaks peavaluks saab homse transpordivahendi leidmine, sõiduks Luang Prabang-i. Public boat maksab 110 000 kiatti, aga halvemal juhul surutakse sinna 20 reisijat, mis tähendab, et istud 7 … 9 tundi puupingil, nagu silk pütis. Sadama kõige kõvem mees pakkus meile pärast pikka vaidlust privaatpaati 1.4 miljoniga. Tiger Trail (sama koht, kust hommikul rattad rentisime) soovitab meil kontakteeruda mister Hom-iga, Sabai-Sabai-st.

Vastu õhtut saame lõpuks mister Hom-i kätte ja kokku lepitud comfort istmetega private paadi, hinnaga 1.4 miljonit. Belglased teatavad, et nende eelarve siiski nii kallist paati ei võimalda ja meie pakkumisest nemad 0.4 ja meie 1.0 miljonit nad esialgu loobuvad … ehkki raske südamega, nagu tundub. Kuna raha on juba makstud, siis väga aktiivselt me endile homseks kaaslaseid ei otsi.

Friday, November 18, 2011

Nong Khiaw

Jälle terve päev ratastel … täna küll kahe peale neljal rattal. Hommikul minivan-iga Luang Namtha – Pak Mong. Siis mängime Pak Mongis sangthaew (Eesti keeles võiks olla ehk “jagatud takso”) mehega ostan-müün mängu. Hind algab 120 000 kiatist, lõpuks saame saja tuhandega kaubale. Parajasti  sel hetkel jõuab kohale Belgia paar, teeme lõpukauba 35 000 per nägu ja sõit võib alata.

Nong Khiaw-s käime läbi pea kõik majutusasutused – kus liiga väike tuba, kus liiga lärmakas ja kui siis leiame peaaegu ideaalilähedase … kusjuures wifi-ga, siis selgub, et seda saab ainult üheks ööks. Meie oleme parajasti Belglastega kokku leppinud, et peatume siin kaks ööd ja jagame siis omavahel ühe suure kohalike laeva – kogu laev maksab 1.2 miljonit, mis nelja peale jagades tundub oluliselt mõistlikum hind, kui kahe peale … seda enam, et laev on paarkümmend meetrit pikk ja ruumi on (vähemalt kahele inimesele) ebamõistlikult palju.

Lõpuks teeme kompromissi oma soovide ja saadaolevate variantide hulgas – jõevaatega (mis mulle pole üldse oluline) bungalow.

Thursday, November 17, 2011

Luang Namtha

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast eilset pakun õhtul Maarele, et võtaks motika … Maare jääb siiki spordile, ehk jalgrattale kindlaks. Hommikul selgub, et üks meist on üsna roosas notsas, ehk täiesti ära põlenud.

Teeme siis tiiru Luang Namtha ümbruse turismiradadel. Ehkki tee viib (kaardi järgi) läbi mitmetest kohalike hõimude küladest, siis pärast eilset tunduvad need külad … pehmelt öeldes turistlikud.

Kõige lahedam küla on turimimarsruudilt veidi kõrval, mööda jõge 4 kilomeetrit allavoolu. Kahjuks lõpeb meie odüsseia sellega, et tagasiteel on tee suletud ja peame 1.5 tundi ootama, kuni kohalik ehitusfirma teed ehitab. Alles siis pääseme edasi. Kusjuures … kohalikud ootavad ja ei tee teist nägugi.

Põhimõtteliselt seisneb meie tänase päeva teine pool spurtimisest ühest varjulisest kohast järgmisse … Maare on nii põlenud, et iga sekund päikese käes on piin. Teeme viieteistkümne kilomeetrise lõpuspurdi ja sukeldume ühte Luang Namtha varjulisse restorani, beer Lao seltsi.

Õhtusöögi teeme (taaskord) restoranis Papaya, vist esimene kord reisil, kus praktiliselt kõik söögid oleme teinud ühes restoranis … ausõna … oleme mõned korrad üritanud proovida teisi kohti, aga no kui mujal on hinnad poole kallimad ja lisaks on kohad täiesti turistikad, siis …

Täna, oleme parajasti restoranis, kui kaks valget välismaalast sinna satuvad. Julgustame neid, et see on ilmselt üks parimaid restorane linnas, kui välismaalased vastavad, et … nad on siin juba nädala olnud ja pole selle aja jooksul paremat kohta leidnud. Lühida vestluse tulemusena lülitume inglise keelelt sujuvalt eesti keelele … selgub, et tegu Anna ja Leoga, kes alustanud umbes kuu tagasi oma pikemat reisi ja hetkel jõudnud parajasti Laosesse, ning Luang Namtha-sse. Homme plaanivad nad sõita Luang Prabangi ja kuna meie katsume sinna jõuda ülehomme õhtuks, siis … äkki kohtume taaskord.

Wednesday, November 16, 2011

sa-ba-dee

Tänase päeva jutu lubas küll kirjutada Maare, aga hetkel ei ole ta … konditsioonis. Lühidalt kirja pannes – rentisime hommikul rattad plaaniga külastada Akha mägihõime. Põhimõtteliselt said hõimud külastatud ja veidi enamgi … enam sai läbi sel hetkel, kui Maare teatas, et “ta ei ole suuteline enam meetritki edasi liikuma” … pöörasime siis rattad ümber ja tulime tuldud teed tagasi … oli lahe päev.

Ahjaa …  veidi väsinud ja veidi rohkem põlenud Maare ütleb kõrvalt, et tänase päeva nimi pidavat olema “puhkus Heitiga”.

Tuesday, November 15, 2011

Huay Xai

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikul tõmbame jälle jackpot-i – bussijuht reserveerib meile kohad otse enda kõrvale. Meie oleme arvanud, et bussid väljuvad Laose piirile iga täistund, aga selgub, et hoopis pooltunnil. Noh … kuna bussijuht valvab meie kohti, siis saame juua kõrvalasuvas kohvikus hommikukohvid.

Bussireis Chiang Rai – Huay Xai on nagu turismireis – bussijuht ei unusta iga põnevama koha peal minu tähelepanu õigele objektile juhtimast. Piiriületus läheb väga sujuvalt, tundub, et siinkandis ei teata, mida tähendab “turistide petmine”. Juba tund hiljem oleme ületanud Mekongi jõe ja sisenenud Laosesse.

Avame tšakrad ja laseme piiril müüa endile hirmkallid piletid Luang Namtha-sse … st. maksame pileti hinnale mingi neli eurot lisaks, mille eest saame personaalse giidi, kes viib meid siit kümme kilomeetrit eemal asuvasse bussijaama, ostab bussipiletid ja paneb bussijuhile südamele meie eest korralikult hoolitseda.

Nooh … hoolitsemisega saame ise hakkama … sebime endile ühe kahese pingi, mis reisi käigus osutub päris kõvaks valuutaks … viimased “valged inimesed” istuvad istmete vahel. Luang Namtha  bussijaam asub linnast 10 kilomeetrit eemal … et ka kohalikud tuk-tuk juhid saaksid veidi teenida.

Kuna bussis on umbes 15 valget inimest, siis kohale jõudes algab võidujooks vabadele ööbimiskohtadele. Ehkki esimesel etapil suudavad prantslased meid edestada, siis pärast eitava vastuse saamist napsame järgmises ööbimiskohas nende eest viimase vaba toa.

Monday, November 14, 2011

Ban Ruam Mit

Hommikul ärgates on algul tunne, et eile õhtul on saanud äkki liiga agaralt rummikokteilide segamist harjutatud. Õnneks kaob see tunne üsna kiirelt. Tänasesse päeva oleme plaaninud kerge rattatiiru … aga enne seda hommikusöögi.

Siiski läheb nii, et enne, kui hommikusöögiks sobiva koha leiame, oleme eneselegi märkamatult jõudnud kohta, nimega Fat Free. Fat Free on nimelt rattapood, mis tegeleb ka rataste rendiga … ja ei lähegi palju aga, kui minu passi ja 400 bahti asemel omame me kahte Merida maastikuratast. No hea küll … suht kitsaste kummidega maastikuratast.

Sõidame ratastega hotelli, vahetame riided, pakime mõned asjad kaasa ja … teeme teise katse leida hommikusöögiks sobiv koht. Tegelikult valime LP soovituse järgi välja mingi hommikusöögi koha Mae Nam Kok jõe ääres. Aga kui alustame lahedast kõrvaltänavast, et võtta mõned lahedad templid ja kellatornid, siis … erinevaid söögikohti ja baare on järsku lademetes … huvitav, kus nad küll eile olid … peatume ühes, kus saame rattad parkida otse oma laua kõrvale.

Pärast hommikusööki võtame mõned templid ja suundume siis linnast välja, et … võtta mõned templid. Külastame Tham Tu Pu koopatemplit, kus üks lahe buddha on ühe koopa lõppu,  sügavale mäe sisse peidetud. Umbes kolm kilomeetrit hiljem … jõuame

taaskord Tham Tu Pu templini … hmm, sõida või tagasi, et kontrollida, mis nimega siis eelmine tempel tegelikult oli … siin on buddhasid lausa lademetes.

Kuna päev on alles noor, siis otsustame ära käia Ban Ruam Mit-is, kohast, kust algab seiklejate pärusmaa, ehk võimalus külastada mägihõime, teha elevandisafarit jne. Mõned tõusud ja laskumised hiljem olemegi kohal, vantsid tervitavad meid tõstetud lontidega.

Selgub, et tegelikult on mägihõimude külad jalgrattaga (mägirattaga) väga hästi avastatavad, aga meil pressivad peale aeg, ehk saabuv pimedus, mille vastu me oleme varustatud ainult ühe pealambiga ja Maare väsimus, mis ei luba meil kasutada viimast valget selleks, et “panna juurde”  ja teha viimane lõik veidi kiiremini.

Teeme lühikese, pooletunnise tiiru mägedesse ja sõidame siis tagasi Chiang Rai-sse. Anname jalgrattad tagasi täpselt enne pimeda saabumist.

Õhtusöök, jalamassaaž, pubi ja muu jääb juba pimedasse. Ja lisaks – otsustame, et mägihõime peab veidi rohkem külstama … lühendame oma Chiang Rai-s olemise aega, ning homme üritame sõita Laosesse, et veeta rohkem aega näiteks Luang Namtha-s. Seega … kuna pole kindel, kuidas mägedes internetiga lood on, siis võib juhtuda, et mõned päevad on nüüd vaikus.

Sunday, November 13, 2011

Chiang Rai

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikul nihutame sujuvalt ärkamise aega: 8:00 – 8:30 – 9:00. Siis saab kohusetunne reisiväsimusest võitu ja alustame päeva. Kuna hotellist me hommikusööki ei ole tellinud, siis läheme avastama Chiang Mai hommikusöögikohti. Selliseid on lausa lademetes, umbes 200 meetrit hotellist maandume ühte, mis sobiv tundub.

Võtame ära mõned Chiang Mai “must see” kohad, mille hulgas mõnedmõned seisvad, lamavad ja istuvad buddhad, Warorot Market, kus toidu- ja lilleturg, ning muu pudipadi kõik koos … lisaks veel hiinalinn. Toiduturg on päris lahe, aga üljäänu jätame seekord vahele, ning läheme tagasi hotelli, oma pagasi järgi. Veidi võitlust tuk-tuk-i meestega ja 80 bahti eest sõidame Arcade Bus Station-i.

Pärast pooletunnist GreenBusThailand järjekorras seismist saame kohad kahekorruselise bussi teise korruse esimeses reas … enam paremast ei oska küll unistada.

Meie üllatuseks selgub, et Chiang Mai buss ei sõidagi linna keskele bussijaama, vaid peatub mõned kilomeetrid varem, linna servas. Saame saja bahtiga kesklinna, kusjuures tuk-tuk-i mees ei tea, kus meie hotell asub ja paneb meid maha kesklinnas, bussijaamas.

Hotellis check-in tehtud, läheme avastama linna ja eriti selle keskosa, ehk ööturgu. Ostud jäävad küll tegemata, aga selle eest leiame suurepärase Tai toitu pakkuva söögikoha, nimega Sawaddee.

Saturday, November 12, 2011

Chiang Mai

Chiang Mai

Ka laevaga alustades ei tea kunagi kuhu välja jõuad … meie jätkame lennukiga algul Helsinki – Frankfurt ja siis Frankfurt – Singapur … ilmatusuure Airbus A380-800-ga, kust 11.5 tunni jooksul näen aknast ainult lennuki tiiba. Singapuris siseneme riiki selleks, et vahetada lennujaamas terminali ja kell 21:30 alustame viimast lennuotsa Singapur – Chiang Mai.

Südaöösel jõuame hotelli, pärast seda, kui taksojuht on kõik ümberkaudsed tänavad läbi “kamminud” ja viimases hädas hotelli helistanud. Kusjuures Tai viisa vormistamine piiril toimib üllatavalt hästi.

Jätame asjad hotellituppa ja kiirustame linna, et vastu õhtut (pigem küll ööd) üks karastusjook leida. 7 eleven jääb tee peale ja seal tehakse mulle selgeks, et Chiang Mai-s saab alkoholi osta südaööni. Oleme juba valmis tagasi hotelli minema, kui kuuleme paarsada meetrit eestpoolt muusikat.

Kohale jõudes selgub, et tegu on mingi baariga, kus elav muusika … ja mitte halb. Esimesed õlled saavad tehtud, esimesed tutvused sobitatud. Baari külastajaskond on üllatavalt avatud ja ettekandjad sõbralikud, et mitte öelda familiaarsed. Tagasi hotelli jõudes on kell üsna palju.

Sunday, November 06, 2011

Kreeka võlakriisi lahendamas

lammas all, paremas nurgas ... [28.10.2011 18:28 +02:00]

Tegelikult sai kõik alguse Estonian Air sooduskampaaniast, mille käigus pakuti lennukipileteid muuhulgas ka Brüsselisse, soodushinnaga 80 eurot üks ots. Kuna Brüssel ja sõprade külastamine oli meil juba mõnda aega plaanis ja nüüd veel võimalus samaaegselt pidad ära Liina sünnipäev, siis asus Maare kiirelt pileteid ostma. Siiski … selgus, et nii soodsa hinnaga meie poolt soovitud kuupäevadeks siiski pileteid ei saa ja nii olime juba peaaegu loobumas.

Mingis meeltesegaduses võtsin ette Google Maps-i ja avastasin, et näiteks Ryanair lendab ka Brüsselile suhteliselt lähedalasevale Düsseldorf Weeze lennuväljale, kust Brüsselisse vaid paari tunni tee … veidi rohkem, kui Düsseldorfi endasse. Lennukipiletid kolme peale lähevad 150 eurot, autorent kolmeks päevaks 59 eurot – reisi kogumaksumus pea kolm korda vähem, kui Estonian Air “sooduskampaania”.

Square - Brussels Meeting Centre [28.10.2011 19:17 +02:00]Kõik toimib väga hästi ja reede õhtul oleme juba kell pool viis Brüsselis, et aidata lahendada Kreeka võlakriis ja ühtlasi teha viimased ettevalmistused Liina sünnipäevaks. Kuna köök saab advokaate täis, siis lähen mina tegema Brüsseliga esimest tutvust.

Läbi parkide ja mööda erinevatest euroinstitutsioonidest jõuan just Mont des Arts väljakule, kui saan kõne, et kriisile lahenduste otsimine on ajutiselt peatatud ja vaja tulla sünnipäevale. Raske südamega loobun võimalusest külastada club.brasil-i ja seal europalia festivali raames esinevat Daniel Miranda Trio-t.

Laupäeval tutvustab Liina meile multikultuurset Brüsselit: alustame Belgia põhialustest – külastame poodi, nimega Beer Mania, kust väljume neli õlut ja 40 minutit hiljem koos kerge surinaga peas. Pean siinkohal mainima, et minu poolt testitud Trappistes Rochefort, 11.3% on lihtsalt suurepärane. Aafrika linnaosas, Matongé-s teeme lõunapeatuse – siinkohal tuleb küll öelda, et aafrika söök (või siis köök) on aafrikas parem.

Palais de Justice [29.10.2011 16:33 +02:00]Jätkame juristidele kohustusliku, Palais de Justice külastamisega, millele järgneb vene linnaosa oma vene poodidega. Tai kaubamajja jõudes ei suuda Maare vastu panna, ning hoolimata asjaolust, et kohe-kohe on teda ootamas ees tõeline aasia, ostab kokku terve sületäie erinevaid aasia toiduasju. Õnneks on pikk jalutuskäik meid nii palju kurnanud, et järgneva õlle ootuses suudame sirgelt mööda jalutada suurest hulgast erinevatest poodidest.

Kahjuks on Brüsseli kesklinn turistidest nii umbes, et peale mõningast üritamist saame aru, et me lihtsalt ei mahu siia. Õlle juurde pääseme alles kodu juurde jõudes.

Pühapäevaks on Käsper teinud korraliku eeltöö ja organiseerinud meie jaoks tõelise õllefestivali – Karakterbieren Festival väikeses linnakeses, nimega Poperinge.

kohalikud õlled ... [30.10.2011 14:26 +01:00]Suures õlleootuses jõuame Poperingesse enne, kui festival on alata jõudnud. Veedame siis aega Hotel de la Paix all asuvas restoranis, kus Maare ja Triinu söövad ära kõikide nende lähedusse sattuvate konnade koivad … küüslauguvõiga. Ühtlasi võtame ette mõned kohalikud õlled … juba enne festivali.

Festival ise … ühes ruumis terve hulk õlletootjaid, kelle vahel siis tihedalt klaasidega testijaid. Mina, kui autojuht tüdinen sellest üsna pea ja lähen avastama Poperinget.

Õhtul tagasi Brüsselisse jõudes teeme veel tiiru kesklinna, võtame õlled ühes Brüsseli kõige turistikamas õllekas, Delirium Café, ning vaatame üle veel mõned  populaarsed turistikohad, näiteks Manneken Pis.

Esmaspäevase tagasitee teeme endile huvitavamaks sellega, et loobume mööda kiirteid kihutamisest ja valime väiksemaid alternatiivteid. [pildid]

Tuesday, September 20, 2011

Moskva … peenraha ei usu

Šeremetjevo lennujaam, terminal D, restaurant-bar-cafe hippopotamus. Õlu maksab 335 rubla pool liitrit. Annan ettekandjale viiesaja rublase ja näen tund aega vaeva, et sealt midagi tagasi saada … algul kaob tüdruk lihtsalt ära, aga kui siis lõpuks teisi ettekandjaid häälekalt tülitama asun, ei lähe vist poolt tundigi, kui vahetusraha tuuakse.

Üritan võtta automaadist veidi sularaha … Esimene sularahaautomaat on Alfa panga oma, kus saab valida nelja summa vahel – 1 000, 1 500, 3 000 ja 7 500 rubla, mingeid muid summasid käsitsi sisestada ei saa. Kui olen kaks korda üritanud tulutult 7 500 rubla välja võtta, saan aru, et kõige väiksem kupüür automaadis on tuhanderublane … Pika rassimise tulemusena saan 3 000 rubla. Järgmine, Sberbank automaat, annab mulle viietuhandese.

Eks näeb, kuidas Magistralnõi külapoed sellistesse kupüüridesse suhtuvad.

Thursday, September 15, 2011

Valgus Kõnnib Kadriorus …

Valgus Kõnnib Kadriorus 2011 [15.09.2011 20:33 +03:00]

Võib olla kõndiski, aga kui meie sinna jõudsime, siis valgus häbenes kusagil neid sadu ja tuhandeid inimesi, kes Kadriorus kõndisid.

Saturday, September 10, 2011

sport … veidi teistmoodi

[10.09.2011 14:05 +03:00]

Ehkki tänaseks oli Erkiga kokku lepitud jalgrattatreening, siis ei kõhelnud ma hetkegi, kui Erki eile õhtul helistas ja arvas, et soodsa ilmaprognoosi alusel võiks laupäevase jalgrattatreeningu asendada hoopis purjetamisega.

Veidi enne kella kahtteist oleme Klooga-Rannas ja nagu ilmateade on lubanud – hakkab vaikselt tõstma tuult. Pakime kiiresti oma katamaraani kokku … ja merele.

Kui algul tundub katamaraan veidi ebakindel ja pidevalt on tunne, et kohe-kohe kukun või libisen, siis mõne aja pärast tekib juba väike kindlus. Umbes tunni või veidi enama möödudes käime korra kaldal, ning läheme uuele tiirule.

Teine tiir on juba veidi ekstreemsem – alustuseks jääme ühel halsil veidi uimerdama ja (ilmselt vist tänu minule) leiame endid selle tagajärjel kummuli oleva katamaraani alt. Edasi läheb juba lõbusaks, päeva higlight on minu jaoks see, kui me peaaegu läheme katamaraaniga teist korda ümber – kõigume õige mitu sekundit ülemise pontooni peal, Erki üritab kõigest hingest meid õigele küljele pöörata, katamaraan mõtleb, kas alluda Erki püüdlustele või mitte. Seekord jääme siiski olukorra peremeesteks.

Õnneks lõpetame purjetamise väga õigeaegselt – saame napilt kerges vihmas katamaraani kokku pakitud, kui algab selline paduvihm, et isegi auto kapotti pole läbi tuuleklaasi näha. [pildid]

Monday, September 05, 2011

Ruaha rahvuspark

siin sõime just hommikusöögi [28.08.2011 06:54 +03:00]Ei tea, mis Imrele sisse läks, sest varasematel nädalavahetustel pole ta kunagi nõustunud enne kümmet midagi ette võtma. Aga kui Imre reedel arvas, et äkki läheks pühapäeval Ruaha rahvusparki lõvisid otsima, siis olin kohe nõus. Isegi hoolimata sellest, et olin plaaninud pühapäeval teha pikema jooksuotsa keskmäestikus ja selleks Mafinga turult endale isegi edevad, kuldsed püksid ostnud.

Pühapäeva hommikul, mõned minutid pärast kella viite stardime Norad külalistemajast Iringa suunas. Peale Iringat teeme hommikusöögi ühes kohalike söögikohas, mis koosneb Chai Bora-st ja sipu-st. Söögikoht ise on päris lahe – laudadest lobudik, mis kohe-kohe kokku kukkumas.

suurkudu [28.08.2011 09:22 +03:00]Esimesi loomi linde näeme juba 40 kilomeetrit enne Ruaha rahvusparki – tundub, et tegemist on pärlkanadega (inglise keeles guineafowl). Veidi edasi üks jänesesarnane loom, kelle nime eesti keeles teada saada ei õnnestunud (hare), siis väiksemat sorti koera suuruse väike antiloop (dikdik) ja lõpetuseks suurkudu (greater kudu). Mingi portsu linde näeme veel, aga nende panemiseks oleks vaja autosse sõber Otti.

Ruaha rahvuspargi väravast lunastame endile 20 USD eest välismaalase pääsmed (võrdluseks – kohalikule maksab sama sissepääs 10 000 TSH, ehk umbes 4.3 €). Õnneks om meil Tansaania numbrimärkidega auto, tänu millele maksab autopilet 10 000 TSH-d, 40 USD asemel.

nemad ise ... lõvid [28.08.2011 09:51 +03:00]Hea, et Imre on varem Ruahas käinud ja GPS-i paremad loomavaatlemiskohad salvestanud, tänu millele ei pea me loomade otsimisega eriti vaeva nägema. Sõidame alustuseks külla jõehobudele ja krokodillidele. Jõehobus paisatvad küll ainult silmad, ning needki kaovad varsti vee alla, selle eest aga krokodillidel on käimas vist suuremat sorti koosolek – neid on tükki 20 kaldal ja vesi lausa kihab nendest.

Alustame lõvide otsimist, kelle nägemine ka siin rohkem loteriivõidule sarnaneb. Näeme ära mõned elevandid, impalad, suurkudud, sebrad, kaelkirjakud ja üksildase jõehobu, kui … seal nad ongi – terve lõvipere! Isane, kolm emast ja kaks noort, õnneks jõe vastaskaldal, meist ohutus kauguses. Ja tunduvalt enne seda kohta, kuhu Imre meid viia plaanis.

Sõidame mööda Msembe lennuväljast ja jätkame teekonda mööda Great Ruhaha jõge, kuni lõvide “tavapärase” kogunemiskohani. Lõvisid me küll ei leia, küll aga ühe savanni-sarvnoka (Tanzanian Red-billed Hornbill), mõned rohepärdikud (vervet monkey), elevante, sebrasid jne.

... ja nüüd asus ründama [28.08.2011 10:52 +03:00]Päeva ilmselt eredaimaks elamuseks (äkki siiski pärast lõviperet) saab üks noor riiukukest elevant, kellele ei meeldi, et me tema ja karja vahelt läbi üritame sõita, ning kes meid koheselt ründama asub. Kasutame auto kiirendust enne, kui elevant kiirendamist alustab ja põgeneme ohutusse kaugusesse.

Kuna lõvid nähtud, siis hakkame vaikselt oma reisi rahvuspargist välja sättima, enne paneme veel mõned lahedad loomad, nagu tüügassea (warthog) ja pühvli (buffalo).

Isimila Stone Age Site [28.08.2011 17:48 +03:00]Tagasiteel Iringasse on minu highlight üks möödasõit paremalt ja kaks vasakult (seda siis vasakpoolse liiklusega). Kui vasakult ja läbi kraavi möödasõit tundub kõigile autosolijatele sobivat, siis paremalt poolt möödasõit kutsub autos esile ärevaid hääli.

Iringas teeme kiire lõuna Saivillas ja sõidame siis Ishimilasse, et enne päikeseloojangut ära näha Isimila Stone Age Site. Stone Age Site on lahe, aga kerge võidujooks päikeseloojanguga, limiteerib siinse külastuse kestust.

Õhtu lõpetame Kisolanza, The Old Farm House-s, kus teeme mõned õlled ja proovime nende endi kasvatatud ja röstitud kohvi, mida ei anna võrrelda Aafrika tavapäraste oludega, ehk siis igahommikuse, lahustuva, African Cafe doosiga.

Wednesday, August 31, 2011

Aafrika tõdemusi

Aeg Aafrikas veereb omasoodu, mida meil, mzungu-del on raske mõista. Eestis olles olen üritanud vahetevahel Aadult - Iimrelt mõningaid plaane või tähtaegu välja pigistada, aga nädalane siinviibimine hakkab ka mulle selgeks tegema, et planeerimine ja Aafrika eriti palju kokku ei sobi.

Näiteks elektrit on lubatud juba ei-tea-mitu kuud, aga tegelikkus on see, et elektrit veel ei ole. Terve hulk kaasaegseid tööriistu ja seadmeid, mis me siia oleme saatnud, seisavad peaaegu kasutult.

Ainus elekter, mis meil platsil on, selle toome kohale ämbriga – kas siis bensiini nõrgukese, Aadu majast võetud elektrigeneraatori tarbeks või diiselkütust diiselgeneraatoriga keevitusaparaadi tarbeks.

Keevitusaparaat on nii suur, et väiksema autoga seda kohale ei vea. See eest elektrigeneraatorit ei pea isegi auto taga vedama, vaid see mahub lausa autosse, aga selle võimsusest jätkub täpselt ühe elektrilise tööriista käivitamiseks. Ja nii siis ootavad mustad ja valged mehed üksteise järel, et kes saab parajasti oma tööriista kasutada.

Üritame kasutada kohalikke tööriistu ja õpime kohalikke töövõtteid – sealhulgas ka kannatust. Näiteks selle nn. “keevitusaparaadi” käivitamine võib aega võtta kümme minutit, aga samahästi ka mõned tunnid, nagu näiteks eile. Saad mõne tööriista ja siis kulutad pool päeva selle parandamisele, et saaks sellega üleüldse tööd teha.

Aja mõiste, kui selline kaotab siin oma tähenduse, pole tähtis, kas täna on esmaspäev, teisipäev või hoopis pühapäev. Ainus nädalapäev on “homme” (kesho).

Huvitav on ka see, et Suahiili kultuuris algab päev päikesetõusuga. Päikesetõus siin, Ida-Aafrikas, ekvaatori lähedal, on iga päev umbes kel 6:00 ja seega 6:00 on Suahiili keeles 0:00. Kell 7:00 on siis vastavalt “1:00 hommkul” (saa moja asubuhi).

Lisaks sellele ei kasutata Suahiili keeles ennelõunast (AM) ja pealelõunast (PM) aega. Ajast rääkides kasutatakse väljendeid “alfajiri”, mis kestab varahommikust, ajast mil juba valgeneb, aga päike pole veel tõusnud, kuni päikesetõusuni, “asubuhi”, päikesetõusust kuni ennelõunani, “mchana”, umbes lõunast kuni kella kolmeni pealelõunal, “alasiri” kella kolmest pealelõunal kuni päikeseloojanguni ja  “usiku”, mis hõlmab kogu pimeda aja.

Täna tegi Riho tähtsa avastuse meid pikalt piinanud küsimusele, miks mustad inimesed ei ole suutelised normaalselt (vähemalt eurooplase jaoks) mõtlema – “kõik inimesed kasutavad pead, lihtsalt mustad inimesed ei kasuta seda mitte mõtlemiseks, vaid asjade kandmiseks”.

Saturday, August 27, 2011

talv … Aafrikas

Hommikul ärgates on on lombid jääs ja külatänaval puhub kõle, külm tuul. Kui päeval suudab päike veel veidi maapinda soojendada, siis päike loojumise järel on hirmkülm. Muidugi, on ju talv.

[23.08.2011 12:59:30 +03:00]Tegelikult ongi siin talv, aga mitte küll niivõrd ekstreemne. Ei ole jääd lompidel ja tegelikult pole ka lompe, sest vihma pole sadanud juba paar kuud. Lume asemel on siin kohati kümne sentimeetri paksune tolmukiht, seda tänu savisele pinnasele, mis tolmuks sõidetakse. Kui mõni auto või traktor mööda sõidab, siis mattub kõik hingematvasse tolmupilve.

Päeval päike mitte lihtsalt ei soojenda maapinda, aga kütab nii, mis jube. Tõsi, eile nägime korraks ka kahte häbelikku pilvekribalat, mis arglikult mööda puulatvu hiilisid ja siis kiiresti kadusid.

Kui maikuus oli kõik lopsakas ja roheline, siis nuud on kõik kollane ja kuivanud. Osa puid (näiteks ahvileivapuud) on raagus, aga seda pigem kuivast, praegust aastaaega nimetataksegi siin kuivaks aastaajaks.

[23.08.2011 15:00:34 +03:00]Tulles, Mikumi rahvuspargist läbi sõites oli ka seal kõik raagus ja kollakaspruun. Loomad olid pagenud teest kaugemale, niiskemate kohtade lähedusse. Hoolimata sellest õnnestus meil siiski enamus siinseid loomi ära näha, vilksamisi isegi jõehobu, kes selle peale, kui autoga seisma jäime, vee alla kadus ja ennast rohkem näole ei andnud.

Kohalikud kasutavad praegust aega, vana, kuivanud rohu põletamiseks, et peletada madusid ning et uus rohi kiiremini asemele kasvaks. Ka Mikumi rohvuspargis lõõmas tuli  tee ääres, paavianid jooksid paanikas teel – nende kodus oli tulekahju! Keset tulemöllu jooksis ringi paanikas noor impala, kes ilmselgelt hukkumisele määratud – isegi kui ta pääses mingi ime läbi tule käest, siis ilmselt sai ta paavianide saagiks.

talv on ju ... [23.08.2011 16:02:05 +03:00]Enne sõitu tegime ennustuse, et mitut veoauto / bussi avariid me teel näeme – nagu tavaliselt – nelja selle 650-ne kilomeetrise sõidu kohta.

Elektrist kah veidi – Aafrikas on teatavasti vahelduvvool – nelja siinveedetud päeva jooksul on elekter ära olnud umbes viis korda. Tavaliselt viiest üheteistkümneni, vahel veidi lühemalt. Nüüd, kui plaanisin jutu üles panna, tuleb välja, et tänu tänasele elektrikatkestusele ei tööta internet – eks näeb, millal siis õnnestub kirjatükk postitada [26.08.2011 23:35].

Ja veel mõned pildid lisaks leiab siit, ehk tuleb lähipäevadel veel juurdegi, sõltuvalt sellest, mida pühapäeval ette võtame, hetkel on ühe variandina mõte minna Ruaha rahvusparki lõvidele külla.

Wednesday, August 10, 2011

ettevaatust, Alfa takso

takso_euroViimati Arhangelskist tulles ja hommikul kell pool viis bussijaama jõudes arvasin, et ega sellisel kellaajal siit vist normaalset taksot ei saa. Plaanisin juba endale takso tellida, kui üks seisev taksojuht mulle viipas. Astun lähemale vaatan – alustamise tasu 1.49 €, sõidutariif 0.49 € – täiesti normaalsed hinnad, põhimõtteliselt samad (1.98 € ja 0.48 €), mis Euro taksoga bussijaama sõites.

takso_alfaKoju jõudes näitab taksomeeter siiski veidi rohkem – kui minnes tuli sõidu hinnaks 3.98 €, siis nüüd näitab taksomeeter 7.39 €. Nõuan tšekki ja põhjendust, miks nii palju raha kulus. Taksojuht annab mulle veidi õnnetu näoga tšeki ja ütleb, et kui see ei sobi, siis ma ei pea maksma. Püüan unesegaselt tšekilt kilomeetri hinda leida, aga ei suuda. Mõtlen tükk aega, mis nüüd teha, aga nagu ebamugav on selle kolme liigse euro pärast ka maksmata jätta.

Hommikul, puhanud peaga uurin uuesti tšekki – Sõidu algus 00.00.2000 00:00 ja lõpp 29.07.2011 05:14 – mis mõttes? Kas ma olen nüüd sõitnud pealt üheteistkümne aasta või “ainult” pealt viis tundi.

Nüüd on küll kahju, et nii kergekäeliselt taksojuhile maksin, huvitav, kas oleks pidanud lihtsalt maksmata jätma või mõne järelevaatava organi poole pöörduma? Kelle? Munitsipaalpolitsei?

Friday, August 05, 2011

Xdream, seekord Läti moodi

Istun Kopenhageni lennujaamas ja kirjutan Xdream muljeid. Kõiges selles on süüdi Karli, võistkonnast Salomon ACE Team. Lugu ise on järgmine:

Teieipäeval helistab mulle Karli ja küsib, et kas ma ikka kavatsen seekordsest seiklusest kirjutada. Kuna selline plaan mul tõesti korraks mõtetest läbi käis, siis vastasin jaatavalt, mispeale Karli uurib, et kas ma oleksin huvitatud ka tema kommentaarist “kurikuulsa” rattapunkti otsimisel. Milles küsimus – praeguse hetke füüsiliselt tugevaim Eesti seiklusvõistkond, kellel sellest hoolimata pole õnnestunud veel sel aastal etapivõitu saada – otse loomulikult tahaks teada, mida nad metsas teevad (ja kuhu on jäänud võit). Kui Karlilt tema kirjatüki kätte saan, siis on seal kaaskiri, milles Karli teatab, et sattus vähe hoogu ja kirjutas paarist seigast lisaks.

Siin see on, Kadarbiku Kanged, kuhu vahele lisatud Salomon ACE Team kommentaare:

Seekordne Xdream algab minule Arhangelskis, kui neljapäeva hommikul selgub, et seoses Arhangelski ümber lõõmavate põlengutega, Arhangelski lennujaam lennukeid vastu ei võta. Õnneks saadakse lõunaks siiski olukord niipalju kontrolli alla, et minu õhtune lennuk väljub juba peaaegu õigeaegselt ning reede varahommikul olen kenasti kodus.

Reede õhtul oleme juba Orissaares, kus testime Tiiduga oma valmisolekut öiseks etapiks Illiku laiu päevadel – sellel etapil jään Tiidule kõvasti alla.

rulluiskLaupäeva õhtul rivistub Orissare staadionile paarsada seiklejat, et täpselt 22:00 alustada ulja jooksuga, rulluiskudel, üle staadionimuru. Õnneks pole murujooksu palju, ning edasi jätkame juba mööda siledat asfaltteed. Teel esimese kontrollpunkti poole lisavad rulluisutamisse põnevust mõned “toredad” kaasvõistlejad – mõni üritab oma rajale kaasa võetud  suusakeppidega kaasvõistlejate silmadele pihta saada, teine jälle sul küljelt jalgu alt sõita.

Siinkohal tahaks eraldi tänada Laurit, kes enne esimest punkti oma õlga mul taskaalu hoidmiseks lubab kasutada, kui pidurdamisel järsku kurvi tekib mul kergeid raskusi. Teatavasti pole pidurdamised ja järsud kurvid mitte just minu lemmikelemendid rulluiskudel.

Teel teise punkti tekitab segadust ja ka mitmeid ohtlikke olukordi rajameistri poolt planeeritud “lisapaunake”. Ott ja Viff suudavad paunale keerata, minul see aga ei õnnestu, sest liiga palju uisutajaid on paremal otse sõitmas. Jätan pauna vahele ja ootan Oti-Viffi järgi. Rulluisuetapi lõpetame “tänu” lisapaunale, kolmeminutilise kaotusega liidritele.

kanuuKanuuetapp – Ott majandab kaardiga ning lisaks on korralik rivi võistlejaid ees ja vigu teha raske. Ott, kogenud orienteerujana on siiski korralikult kaardis ja kui kogu kanuude rivi seitsmendast punktist joonelt kaheksanda poole suundub, siis teatab Ott, et meie läheme ringi. Meie Viffiga vastu ei vaidle ja oma rõõmuks näeme, kuidas alles enne kaheksandat kontrollpunkti saavad meid uuesti kätte liidrid – MULTISPORT.FI ja Team VAUDE Matkasport.

Rattaetapi alguses on meil väikesed võistkonnasisesed eriarvamused, millised punktid läbida – mina jään Oti-Viffi vastu arvulisse vähemusse. Esimesed kaks rattapunkti võtame suhteliselt valutult, kui mitte arvestada seda, et kui esimese punkti lõpuosa jookseme, siis väänan oma jalga sellise raginaga, mis vist Orissaarde välja kostab. Järgnev kilomeeter möödub minu jaoks pimeduses, siis annab valu õnneks veidi järgi ja hakkan jälle aru saama, mis toimub.

Oma kõige suurema (ja peaaegu ainsa) vea sellel võistlusel teeme kolmanda, kaardilt vaadates kõige lihtsama kontrollpunktiga, kuhu mina tahan minna paremalt, aga Ott, taktikuna vasakult. Tegelikult oleks Oti variant õigem, kui … kaart veidikenegi tegelikkusele vastaks. Kahjuks aga seekord “oleksid” ei kehti kui üritame korduvalt ja tulutult erinevatest kohtadest punkti poole suunduvat rada leida.

ratas valikTeised, meiega koos haake tegevad võistkonnad lõpuks loobuvad, meie otsustame siiski otse läbi metsa murda ja jõuamegi viimaks punkti. Punktist tagasiteel leiame mingi aimatava raja, mis aga meid nii salakavalalt üle tuldud tee viib, et kui lõpuks endid kaardil paika saame, oleme oma jalgratastest väga kaugel. Kokku kaotame punkti ja jalgrataste otsimisega umbes 50 minutit, ning etappi lõpetades oleme langenud 27-ndale kohale, kusjuures meid edestavad ka kaks naiskonda kolmest, kes üldse rajal.

Karli: Rattavaliku teise punkti liigume kolmevõistkonnalises rongis. Natuke enne kontrollpunkti tuleb tagasisõidul vastu Team VAUDE Matkasport. Agressiivselt ja esimestena. Seda on mulle vaja – vahe on vaid mõni minut ning niisuguse ärritajaga saab eelmise nädala 24h rogaini EM-st tingitud uimasuse kõrvale lükata. Lootsin enne võistlust, et ühisstart paneb adrenaliini liikuma, nüüd võistluse kolmandal tunnil see lõpuks juhtubki. Võitlusind hakkab tagasi tulema.

Viimasesse punkti minekuks on valida kahe võimaluse vahel – paremalt väikese tagasisõidukaarega ringi või vasakult metsateed pidi otse punkti. Otsustan viimase kasuks. Sõidame suurelt teelt lahkuvalt esimesest teeotsast mõned meetrid mööda, peatume ja keerame tagasi. Kadarbiku Kanged ja GO Reisiajakiri tulevad samale variandile. Väga hea, seltsis segasem, jõuan mõelda. Pärast selgub, et see lühike nõrkusehetk – initsiatiivist loobumine ja teistele lootmine – määrabki 11-tunnise võistluse tulemuse.

Liigume ilusti maja juurde, mille taga peab algama täpselt 56-ndasse kontrollpunkti kulgev metsarada. Ületame aiad, sulgeme väravad ja oleme ründepunktis. Ees on ilus roheline ühtlane võsa, ilmselt püüavad kõik ette kujutada, kust tee täpselt algab. Ott juhatab vägesid ja teatab, et proovida tuleb siit. Jätame rattad aia najale, sest nendega ei ole tihnikus midagi teha. Kohe on tulemas väike 1 000 m sinna ja sama palju tagasi jooks. Ott ja Heiti murravad esimestena võssa, liigume hanereas järgi, et peagi tagasi keerata. Siin pole küll kunagi mingit teed olnud. Ott ei heitu ja proovib järgmise põõsa tagant. Juba pisut nõututena tuleme uuesti tagasi. Ott veenab meid, et koht on õige ja rada peab algama siit. Üritame jälle. Kolmest konkureerivast tiimist on saanud ühtne löögirühm, juhtimistasandid on kiiresti ümberformeerunud ning vägesid juhib üks ja ainuke liider – autoriteetne Ott. Võsa on tihe ja kilomeetrine suuna „jooks“ ilma metsarajata ei ole mõeldav.

Vanameister ei mõtlegi alla anda, kogu aeg proovib, juhendab ja innustab. Julgustab kahtlejaid (Viivi ja mina: „võib-olla see ikka ei ole õige maja?“ – „On küll, näe, lagendik on ka siin samas!“) ning surub maha vastuhakkajad (Marek ja mina: „Lähme tagasi ja ratastega ringi!“ – „Ei, siit peab läbi saama!“).

Korraks tundub, et pealiku entusiasm hakkab raugema ning üleüldine nõutus maad võtma. Järsku ilmuvad keset kõige tihedamat võserikku kuskilt külje pealt välja Erik-Tiit-Lauri, rattad õlal. „Kas saite punkti kätte?“ – kõlavad ahned hüüded. Erik vastab asjalikult: „Ei, ei saanud“ ning meile suurt tähelepanu pööramata kaob kolmik edasi ragistades parempoolsesse rohelusse. Liigume aia poole tagasi, kui Ott järsku hüüab: „Tegelikult oli Erikul punkt käes!“.

Jah, muidugi! Tulid nad ju punkti poolt ja läksid vastassuunas! Kurat, veel üks kavalpea!“ – vannun endamisi. Võitlussalk tormab uue innuga tihnikut murdma ja rada otsima, aega on kulunud juba üle mõistuse, me lihtsalt peame selle punni kätte saama.

„Erik võib küll emotsionaalne olla, aga ta on ju sirgjooneline. Miks ta meile sedasi puhuma pidi? Nojah, aga vaata, mis sa talle ise eelmise aasta öisel Karula etapil tegid! Nimelt leidsime teisel kanuusõidul Nike’ga koos olles puu küljes rippuva kontrollpunkti Tõnuga koheselt üles, aga valjuhäälselt otsimist edasi mängides liikusime väikese ringiga kanuude juurde tagasi ja jätsime konkurendid pika ninaga. Alar Viitmaa oli pärast finišis täiesti solvunud. Nüüd on siis Eriku kord!“ – sisemonoloog veenab, et seekord peame oma risti ise kandma.

Õnneks on ligi pooletunnine põõsastes tuhnimine ka Go Reisiajakirja ära tüüdanud ning Mareki vedamisel läheme lõpuks ratastega ringivariandile. Ott ja Heiti jäävad paigale kuskilt välja ilmunud soomlaste ekspertarvamust kuulama ning pärast selgub, et nende saaga on alles esimese pooleni jõudnud.

Lõpuks, vahetult enne 56. punkti võtmist ilmuvad kusagilt külgvõsast välja Erik-Tiit-Lauri, rattad jätkuvalt õlal. Erik on punkti märkides ikka asjalik, võib-olla pisut tüdinud. Ma ei saa teisiti, kui hakkan naerma – tragikoomiline ebamugavustunne (häbi?) tuleb kuidagi maha pesta.

ratasÕhupüssist sigade laskmine, kus igal võistkonnaliikmel on kasutada kolm kuuli, millega tuleb kokku tabada kahte siga on (vähemalt mulle ja Viffile) igav – Ott krabab püssi enda kätte ja esimese kahe kuuliga on kahel seal jalad püsti. Meile Viffiga jääb vaid kaasaelamise rõõm.

Rattaetapp Vanamõisa raketibaasi tundub taaskord kaardi järgi lihtne, aga tegelikkuses mitte niiväga. B-rada on lükanud sisse jälje, mis ei vii meid sinna, kuhu arvame ja veedame mitu minutit endid kaardile paika pannes.

Väike vaheharjutus ronimisraudadega, ning seejärel suundume Vanamõisa raketibaasi, mille territooriumilt tuleb üles leida vähemalt kolm, sinna peidetud neljast punktist. Õnneks on sel ajal, kui meie sinna jõuame piisavalt palju võistkondi otsimas, kelle kehakeele järgi leiame punktid suht valutult. Aga sellest ma küll aru ei saa, mismoodi esimesed võistkonnad punktid leida suutsid – selline lisaülesanne on Läti seiklusvõistlustel peaaegu, et kohustuslik.

jalgsi / ratas valik - ratasVeel paar lühikest jalgrattaetappi viivad meid Ekumäe karjääri, kus jätame jalgrattad vahetusalasse ning läheme joostes ja aerofoto abil kontrollpunkte otsima.

Alustuseks saame endile kaaslaseks võistkonna Tridens Team 30+, kes hoolimata meie keelitusest, erinevad teed valida, meiega kaasa tulevad. Teel teise punkti üritame valida teistest võistkondadest erineva teevaliku, aga kaldume paremale ära ja jookseme kaardilt välja. Ülejäänud punktid võtame veatult.

jalgsiKarli: Fotokaardi orienteerumine karjääri piirkonnas algab jälle kolmevõistkonnalises grupis. Kuid nüüd on olukord muutunud. Oleme lõpuks rütmi leidnud ning ei pööra meiega koosliikuvatele soomlastele (Petri ja CO) ning A-raja Uustulnukatele suurt tähelepanu. Tegelikult tean väga hästi, kuidas pikematel seiklusvõistlustel kulgeda tuleb – oluline on riske vältida ja vigu minimeerida. Pigem natuke ringi, aga kindla peale. Kui kahtled, seisata ja mõtle 30 sekundit. Vigadeta liikudes ja füüsist omades hakkavad kaasaliikujad varem või hiljem maha pudenema. Praegune pingutus on meie jaoks turvalises mugavustsoonis.

Ragistame tihnikutes ja saame esimesed fotopunktid raskusteta kätte. Paaril korral kui hüüan Tõnule, et peame natuke suunda korrigeerima, ja kui siis üks Uustulnukatest vastab, et „jah, natuke paremale või nüüd pisut vasakule on õige“, siis mõtlen, et väga asjalikud poisid. Uustulnukad liiguvad ilusti sabas, meil ei ole selle vastu midagi, sest pimedas võsas mitmekesi punkti otsida on ikka oluliselt lihtsam. Teeäärse kivi leidmisega meil lähebki viis minutit, aga kätte ta saame.

ratasRattaetapp algab meil sellega, et Ott üritab mitu minutit puhastada Viffi jalgratta tagumist kassetti sinna kuhjunud heinast ja porist. Väga hästi ei taha see õnnestuda.

Karli: Järgnevale rattaetapile läheme jätkuvalt koos. Püüame leida parempoolset otseteed ning kui see osutub läbimatuks (Uustulnuk teatab: „siin teed ei ole“), siis sõidame vasakult ringi. Vahetult enne 29. punkti seisatame, sest radu hargneb rohkem, kui kaardipilt ette näeb, Uustulnuk peatub otse kõrval, kummardub juhtraua kohale ja teatab: „punkt on 50 meetrit meie seljataga“. ??? Niisugune selgeltnägemise võime äratab tähelepanu. Vaatan esimest korda konkurendi ratast ja näen, et kui meil vaatab lenksu juures vastu kaart alusel, siis temal korralik GPS ekraan. Mu nägu on vist nii segaduses, et mees küsib ise: „kas teil siis ei olegi?“ Ei ole, mul isegi autol ei ole. Võib-olla tasuks korraldajatel järgmisel aastal puhuda kolmandale rajale nõnda tugevam eluvaim sisse, et sellele antakse “Iizi GPS” formaat? Ise väga GPS-orienteerumist harjutada ei tahaks, sest sellega ei ole väljaspool Xdream sarja küll midagi peale hakata.

jalgsi / ratas valikJalgsi / ratas valik Kõinastu laiule tundub rajameistri huumorina. Jookseme (sügavama veega kohtades veidi ka kõnnime) Kõinastu laiule, kus kolm kontrollpunkti meid ootamas. Kolmas punkt võetud tuleb meile vastu võistkond Männikumägi/ Metsasõbrad … ratastega! Meie küsimuse peale teatab Kuno, et isegi veeosa andis poolenisti sõita? Kuivõrd kasuks selline “meresuplus” jalgratta tervisele tuleb, on muidugi iseasi.

20110731_0659_MTB_QViimasel rattaetapil jõuame taaskord järgi Suusahulludele, selgub, et nemad jätsid Kõinastu laiul käimata ja võtsid selle asemel vastu trahvi 3 korda 45 minutit. Tänu sellele edestavad nad lõpuprotokollis neist rajal küll kiiremini liikunud võistkonda Areal team naised, kes jätab vahele viimase kanuuetapi, kus samuti kolm kontrollpunkti, aga mis tunduvalt kiirem.

Teine kanuuetapp, kus kolm kontrollpunkti tuleb läbida vabas järjekorras,  on (vähemalt mulle) raske. Tuul on tõusnud ja väike lainegi merel. Minnes pole hullu, tuul on tagant ja kanuu lausa lendab.

kanuu valikTõsi, teise kontrollpunkti juures teeme veidi vale valiku, kui läheme paremalt poolt saart ja peame sõudma mööda muda, kus kanuu ei taha kuidagi liikuda. See-eest tagasitee, kas siis minu väsimusest või vastutuulest tingituna, on eriti raske, etapi lõpuosas on mul tunne, et kohe-kohe kukuvad käed küljest.

Karli: Saame peaaegu lõpuni mugavusstoonis liigelda. Keha ei ole rogaini EM-st kellelegi taastunud (isegi Tõnu ei jaksa kanuus tõmmata, minust rääkimata) ja niisama end piitsutada ei viitsi. Liigume kolmanda koha kursil kui viimasel pikemal jalgsietapil Team Nike end täiesti ootamatult kõrkjates näitab. Nüüd läheb küll kiireks. Aga saame hakkama.

20110731_0857_RUN_QKanuud vahetusalasse tassides näeme jalgsietapile suunduvat GO Reisiajakirja võistkonda, kus Andre ei tundu just kõige värskem olevat. Kihutame neile järgi, lootes nad kätte saada. Esimese kontrollpunktiga, läbi mere kahlates, saame neile küll peaaegu kandadele, aga siis, kui kuiv maapind jalge all, hakkab vahe millegipärast uuesti suurenema. Hiljem, finišis juttu ajades selgub ka põhjus – Marek võttis Andre “kummi” ja nii see vahe kasvama hakkas.

Kuulitõuke Orissaare staadionil sooritame juveliiri täpsusega – igaüks 7 meetrit, ehk kokku 21 meetrit, ning “auring” staadionil jääb meil tegemata.

Viimane jooksuetapp, kus Orissaarest tuleb leida veetorn ja vana paaditehas läheb meil lihtsalt, sest Ott “kuulas üle” juba eelmisel etapil ühe kohaliku vanamemme, kes meile lahkelt kõikide Orissaare vaatamisväärsuste asukohad lahti seletas.

Tagasi Orissare staadionile jõudes selgub, et meid on ootamas veel üks lisaülesanne – mööda nöörredelit ronimine, ainult et nöörredelil on pulkade vahe umbes 1.5 meetrit, ning lisatingimusena peale redelipulkade ja kaasvõistleja midagi puudutada ei tohi.

Viff saadab meid Otiga ronima, jäädes ise alla julgestust tegema. Juba redeli esimese pulga peale saamine on parajalt keeruline. Järgmisele pulgale saamine tundub vähemalt minule algul küll võimatu, eriti pärast seda, kui Ott korra redelist lahti kukub. Õnneks Viffi julgestus peab, ning teisel katsel saame järgmisele pulgale.

Edasi tekib väike vilumus, ning järgmised pulgad lähevad kergemalt. Tireltõusuga üle redeli ülemise pulga ja sama teed alla. Jõuame finišisse üheksandatena, ajaga 12:10:23 ja segavõistkondadest esimesena. Järgmine segavõistkond, meid sellel aastal kaks korda võitnud ISC Team, kaotab meile juba peaaegu tunni.

Karli: Ligi pooletunnine õiges kohas teeotsimisviga maksis meile teoreetiliselt esimese koha. Aga niisugustel „oleksitel“ ei ole mõtet. Seda enam, et viga polnud niivõrd puudulikus kaardis, vaid meis endis. Kümnest minutist oleks piisanud, et veenduda tee kapitaalses puudumises ja siis oleks pidanud sündmuspaigalt lahkuma. Mitte täiendavad 15 minutit olematuid tonte jahtima.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et oli tõeline “Läti stiilis” võistlus – ajast-arust kaardid, punktide otsimine jne – seesama ootab mind ees juba homme õhtul, kui antakse start 44-tunnisele seiklusele, LATVIA ADVENTURE RAID 2011.

Wednesday, July 27, 2011

Life is tough in Arkhangelsk*

* parafraseerides ühte teist blogi.

Esimene öö hotellis Dvina: toas valitseb põrgukuumus, ning selle tõttu avan akna. Mõne hetke pärast on toas musttuhat sääske. Leian voodi kõrvalt, kummutilt mingisuguse vidina, mille arvan olevat sääsepeletaja ja pistan seinakontakti. Sääsed ei tee muidugi sellest numbrit, vaid istuvad sellel rahulikult ja lobisevad omavahel. Ja ega tegelikult toas eriliselt jahedamaks lähe, öö möödub voodil higistades, uni jääb napiks.

suits on vallutanud Arhangelski [26.07.2011 11:25 +04:00]Hommikul ärgates selgub, et eelmise päeva põleng oli alles algus, linn on mattunud nii tihedasse suitsu, et nähtavus vaevu ehk sadakond meetrit. Suits varjab päikese ja linnas on hämar.

Õhtul hotelli jõudes tapan viimased viiskümmend sääske ja uute tulijate  hirmus ei julge akent lahti teha. Öö möödub põrgukuumuses ja magama jään alles kella kolme paiku öösel.

Hommikul ärgates särab päike taevas ja tänavatel lainetab vesi. Selgub, et öösel on olnud korralik äikesetorm, mille ma imekombel maha suutsin magada. Aga väljas on jälle “meeldivalt” soe, +32 °C.

Õhtul hotelli jõudes leian öökapilt mingi tsellofaanikotikese, mis ilmselt seal ka varem oli ja mille ma algul kommi arvan olevat. Pärast lähemat uurimist selgub, et selles asub padjake, mis sääsepeletaja sisse käib. Panen sääsepeletaja tööle ja teen akna lahti … väikseks abiks ikka, kui toas on +35 °C ja väljas veel ainult +30 …

Monday, July 25, 2011

Tallinn põleb

Tegelikult mitte küll Tallinn, vaid Arhangelsk … või veel täpsemalt Arhangelski ümbrus. Helikopterid muudkui kihutavad veeanumatega linna kohal ringi. Ja linn on mattunud suitsuvinesse.

Tuesday, July 12, 2011

Moskva pisaraid ei usu, vol 2

Võrreldes eelmise korraga, võiks öelda, et see kord läks veel üsna hästi:

Vandenõuteooriate armastajad oleks ilmselt haistnud esimesi ohu märke juba Arhangelskis, kui minu esimese lennu operaatorfirma, Nordavia, esindajad ei nõustunud minu väikest kohvrit käsipagasiks arvestama. Põhjus oli lihtne – käsipagasi kaal tohib olla kuni 5 kilo. Pärast pikemat vaidlust olin sunnitud alla andma ja laduma kogu oma elektroonika, alustades arvutist ja lõpetades fotoaparaadiga kilekotti ning minema lennukile, kilekott näpus.

Moskvas läheb algul kõik ilusasti – pagas saabub kiiresti, terminalivahetus, paarkümmend minutit ootamist, check-in, turvakontroll, veel poolteist tundi ja boarding.

Pärast lennuki ukse sulgemist seisame veel veidi ja hakkame siis liikuma … aga seda mitte kauaks. Kui siis lennuki aknast juhuslikult välja vaatan, siis … pool taevast on kaetud süsimusta seinaga, kus aeg-ajalt sähvivad välgud ja … lennukite rivi, mis meie ees paistab, on aukartustäratav.

Umbes paar tundi hiljem, kui meie ette on jäänud kapteni ütluse järgi veel neli lennukit, oleme sunnitud oma järjekorrakoha loovutama … hoolimata vahepealsest lennukimootorite seiskamisest ei jätku enam kütust Tallinnasse lendamiseks ja nii suundume uuesti tankima.

Pärast tankimist oleme kukkunud taas järjekorra lõppu, rahvas lennukis on rahulolematu, nõutakse sooja sööki, mida nii pikal lennul anda tuleb. Estonian Air stjuuardessid lahendavad asja mõnusa huumoriga – pakutavad muffinid aetakse soojaks ja serveeritakse siis koos jookidega. Inimesed on rahul, keegi ei mõtle selle peale, et kui hetkel serveeritakse sööki, siis nii pea veel lendamist ei tule.

Ja tõepoolest – ootame alustuseks veel pea kaks tundi, kuni äikesetorm üle lennuvälja läheb ja hakkame siis tasapisi liikuma. Umbes paar tundi hiljem oleme lõpuks stardirajal ja veel poolteist tundi hiljem maandume Tallinnas. Kell on 23:15, ehk olen lennukis veetnud umbes täpselt 7 tundi ja 20 minutit.

Friday, July 08, 2011

N64 32.136 E40 31.379

üks viimastest mohikaanlastest [07.07.2011 21:41 +04:00]

Päike loojub kell üksteist selleks, et paari tunni pärast jälle tõusta … pimedaks vahepeal minna veel ei jõua. Soe … ka öösel … päeval seda enam ja põhjamaa inimesed võtavad sellest hetkel viimast, ning jalutavad hiliste öötundideni tänavatel.

Täiesti harjumatu on see, et inimesed naeratavad, autojuhid lasevad jalakäiaid üle tee ja on üksteise suhtes üllatavalt tolerantsed. Isegi jalgratturite ja rulluisutajatega (ka neid on siin üllatavalt palju) arvestatakse.

Pildil üks vähestest Leninitest, keda veel tagandatud pole. Mis imelik linn see küll olla võiks?