MONA-X-2010

Seekord siis võistkond Myrakaruds oma uue(noore)ndatud koosseisus Tatjana (ehk meile lihtsalt Manja), Tiit, Tanel ja Heiti. Alustasime oma teekonda Lätti juba varakult reedel, et jõuda Siguldas üks korralik rattatreening Koiva jõe nõlvadel teha ja õhtul õlleklaasi taga oma varasemate seiklustega hoobelda. Vähemalt reedese plaani täitsime 100 protsendiliselt.

Laupäeva hommikul oli mõte olla kell üheksa võistluskeskuses, et jääks piisavalt aega stardiks valmistuda. Ja ehkki päris üheksaks me võistluskeskusesse ei jõudnud, tegi meie hooldemees, Are, oma tööd nii professionaalselt, et juba tund enne starti polnud mitte ainult kogu varustus pakitud, vaid kogu võistkond täies valmiduses, seljakotid seljas, starti ootamas.

Veidi enne starti jagatakse igale võistkonnale neli kaarti nelja punktiga, millest ühes järgmise etapi kaart. Manja protestidest hoolimata ei luba me teda seekord veel iseseisvalt punkti võtma minna ja nii saan mina kaks ja Tanel ning Tiit kumbki ühe punkti.

Kui mina 175-se pulsiga saabun, on teised juba ammu kohal ja rajavalikudki tehtud. Jätkame rattaetapiga. Teel esimesse punkti möödume enamusest varem startinutest, sealhulgas ka võistkondadest Ekstreem Adventure ja Twister Adventure Team.

Ei tea, kas meie süül, aga igal juhul sel hetkel, kui me neist möödusime kaotab Marge tähelepanu ja sõidab Erki tagarattasse, tekitades hetkega korraliku ratturite kuhja. Lootes, et midagi tõsist ei juhtunud, jätkame peatumata. Esimeses punktis saame kätte ka Salomon Estonia.

Teel teise punkti valime jõeületusega otsevariandi, mis selgub, ei olegi nii halb. Teises punktis oleme esimesed ja saame minna jalgsietapile. Orienteerumiskaart mastaabis 1:8 250 ja parkmets. Siin on vigu teha keeruline ja nii jätkame ka jalgsietapi järel 7-minutilise eduga.

Jälle väike rattaetapp ja juba järgmises punktis, KP11 on taas lisaülesanne – vaja leida maaalusest sõjaväepunkrist neli punkti. Põhjaliku otsimise järel leiame kaks punkti ja oleme veidi nõutud. Siis taipame tulla välja ja politseikoera ninaga Tanel leiab kiirelt ka kaks ülejäänud punkti.

Taas ratastel. KP12 ei tekita kiusatustki otse minna. Punkti KP13 otsustame minna vasakult. Teeristil suhteliselt punkti lähedal oleme veel ilusasti kaardis ja teame, et kilomeetri pärast peame pöörama vasakule punkti. Sellest hoolimata, nähes vasakul raiesmikku, keerame automaatselt sinna. Mõningase otsimise järel saame aru, et oleme liiga vara metsa tulnud ja läheme edasi punkti. Kokku kaotame selle kaarega 13 minutit ja punkti jõudes saame aru, et me pole enam esimesed.

KP14 ja järjekordne jalgsietapp. Seekord 1:25 000 topokaart aastast 1981. Kolmekilomeetrine etapp mööda raudteed kolmekümnekraadises palavuses, kõrvetava päikese käes on päris raske. Teeme ühe maja juures peatuse ja täidame joogikotid. Külm kaevuvesi tundub imehea. Teeme jalgsietapil mõned väiksemad vead ja etapi lõpuks kaotame Salomonile juba 12 minutit.

Järgmine, rattaetapp viib meid Riia – Pihkva maanteele ja sealt edasi üle raudtee punkti KP26. Punktis kinnitatakse iga ratta külge oma kontrollkaart ja antakse orienteerumiskaardid mastaabis 1:16 666.

Jätkame rattaorienteerumisega, mille teeb eriliseks see, et enamus metsasihte on üles küntud ja kohati on kiirem sõita mööda metsa. Juba esimesel etapil kohtume taas Salomoniga ja mõned etapid hiljem saame nad ka kätte.

KP31 võetud, täiendame taas oma veevarusid ja Salomon saab meist taas mööda. Etapi lõpetame siiski koos. Kontrollkaartide ülevaatamisel selgub, et Salomonil on ühel kaardil üks märge puudu – jätame Salomoni kohtunikega vaidlema ja jätkame jalgrattaetappi.

Kaks punkti hiljem jõuame vahetusalasse. Kanuuetapp algab üsna tugevas vihmasajus. Etapi esimesel osal tuleb sõita mööda kaardile märgitud trassi ja märkida teele jäävad punktid. Kuna nelja peale antakse meile ainult kaks aeru, siis lähevad Tatjana ja Tanel joostes ja meie Tiiduga kanuuga. Enne kohustusliku ala lõppu ootavad Tanja ja Tanel meid kaldal, sest kaardil on näidatud keeluala, mida kohtunik läbida ei lubanud. Sõidutame Taneli ja Manja üle jõe ja ühtlasi teeme vahetuse – kanuus jätkavad Tanel ja Tiit, meie Manjaga läheme joostes. Tanel hõikab veel järgi, et "etapi lõpuni on kõigest paarsada meetrit.

Meie teele jääb maja, millest ümber jooksmine nõuab oma aja ja kohustusliku etapi lõpus me Tanelit ja Tiitu kanuuga ei näe. Kahtlustame, et äkki on meie võistkonnakaaslased juba õigest kohast möödas ja nii jätan Manja sääskedega võitlema ja jooksen ise piki jõge edasi, Tanelit ja Tiitu hüüdes. Umbes kilomeeter hiljem tekib kahtlus, et äkki siiski pole Tanel ja Tiit nii palju mööda sõitnud, vaid viimase osa läbimine võttis lihtsalt arvatust kauem aega. Uuesti tagasi. Punkti juures hõigume tükk aega ja ennäe – keegi hüüab vastu ja mõne aja pärast paistavad ka vett mööda lähenevad lambid. Kui lambid kohale jõuavad, selgub, et tegu on hoopis Salomoni Silveri ja Karliga, ning Viff ja Tõnu ootavad neid teisel pool jõge, kuhu meil kohtunik joostes minna ei lubanud.

Saame aru, et Tanel ja Tiit on siiski õigest kohast möödas ja läheme uutele otsingutele. Pika hüüdmise peale kostavad kusagilt kaugusest ka vastuhõiked, selgub et meie võistkonnakaaslastel on olnud nii hea hoog, et nad alles kaks kilomeetrit hiljem pidama on saanud.

Järgmine etapp, kanuuga Läti võsas ja pokude vahel on paras katsumus, pärast pikka võitlust saame kanuu siiski veele ja meie Tiiduga jätkame kanuus. Punktiga KP42 teeme taas suunavea, sest järv, mida mööda sõidame on kinni kasvanud ja õige koha leidmine keeruline. Veel üks etapp kanuuga mööda metsa ja viimased kaks punkti saab juba normaalsel moel, kanuuga läbida. Kanuuetapi lõpus on kaotus Salomonile juba üle poole tunni.

Uuesti ratastele ja nüüd juba legendi järgi. Legendi meeldejäävamaks osaks on pikk, kuue kilomeetrine etapp mööda vana raudteetammi, mööda lahtist liiva. Raudteetammi lõpus, raudteesillal on silt, mis ütleb, et punkt on silla all. Näemegi rippuvat punkti, milleni jõudmine tundub üsna keeruline. Kahtlustame kohe, et keeruliseks on punkti võtmise teinud “kallid konkurendid”, kes punkti silla tala pealt alla on lükanud. Ehkki finišis ei taha nad seda tunnistada, siis hiljem selgub, et nii see tõepoolest oli.

Rattaetapp läbib ka võistluskeskust, kus võtame aja maha ja tangime endid rahulikult. Maare tehtud pasta ja pirukad pälvivad üksmeelse, rahuloleva mõmina.

Veel seitse kilomeetrit legendi järgi ja oleme taas vahetusalas, et minna viimasele jalgsietapile. Seekord antakse võistkonnale üks topokaart mastaabis 1.50 000 ja üks ortofoto 1:25 000. Tanel, kui kogenum saab ortofoto ja mina üritan, nii palju kui võimalik, jälgida meie liikumist topokaardilt.

Teise etapi suurimaks elamuseks on jõe ületamine. Kaardi järgi on asi lihtne, üle silla ja kõik. Tegelikkuses selgub, et sillast, rippsillast on järel ainult riismed. Saame mööda sillatrosse turnides siiski õnnelikult, kuiva jalaga üle jõe ja jätkame punkti suunas.

Suur on meie üllatus, kui etapi lõpul kohtame metsas taas salomoni punkti otsimas. Teeme koos väikese tiiru ja kuuleme siis eemalt Karli häält, kes võistkonnakaaslasi hüüab, et “tulge ruttu siia, võtame selle punkti ära ja kaome”. Punkti jõudes on päris lahe vaadata Karli nägu, kui ta aru saab, et need, keda ta punkti hüüdis, oleme hoopis meie. Luban Karlile finišis õlle ja jätkame üheskoos.

Järgmisel etapil valime erinevad variandid ja punktis oleme enne Salomoni. Hoiame edu kuni eelviimase punktini, siis aga ei jätku meil kindlustunnet minna kraavini ja viimases punktis on Salomon veidi enne meid. Jääb üle joosta tagasi rataste juurde.

Nüüd ütleb Tanel selle võistluse prohvetlikud sõnad: “Lätis võib vahel ka finiši leidmine olla sama keeruline, kui punkti võtmine”. Salomon valib ringietapi mööda teed, meie üritame otse jalgrataste juurde jõuda. Piisavalt pika mineku järel tundub, et oleme kaldunud liiga paremale ja korrigeerime veidi suunda. Veel mõni aeg hiljem jõuame täiskasvanud raiesmikule ja nüüd on tunne, et oleme vahetusalast möödas. Pöörame vahetusala suunas ja mingi aeg hiljem jõuame metsateele. Nüüd on mõistus otsas, läheme ühele poole ja siis teisele, enne kui oma asukoha ära arvame. Pärast pooletunnist ekslemist jõuame lõpuks vahetusalasse.

Selgub, et jäänud on ainult sõit ratastega finišisse. Salomon on läinud, võtame asja rahulikult. Finišis kaotame Salomonile 32 minutit, kolmas, Ekstreem Adventure jõuab ssekord kohale meist veel üle kahe tunni hiljem, siis kui meil juba rattad pestud, söödud ja unigi täis magatud. Parim Läti võistkond saabub finišisse neljandana, kaotades võitjatele üle kolme tunni.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli lahe võistlus ja supertiim. Ehkki Salomon oli tugev, siis kaotasime tänu oma rumalustele. Kui keerulised kohad suutsime lahendada väga hästi, siis kõik suuremad vead tulid lihtsates kohtades, omast hooletusest. Ehk nagu ütles finišis seikluskorüfee Maku: “Lätis tuleb hoida tšakrad kogu aeg avatud. Kui kaardi järgi läheb ka tee punkti, siis enne ei või selles kindel olla, kui punkt võetud.

Ja loodetavasti ei hirmutanud me ära Manjat, kelle positiivsust ei suutnud murda ei kõige hullemad mudamülkad, rabad, ega ka verejanulised Läti sääsed. [tulemused ja mõned pildid]