Dolomitenlauf

Neljapäeval Finnairiga üle Helsinki Münchenisse ja sealt autoga, sipsti Lienzi, reedel suuskade ja määrde testimine, ning laupäeval siis üks lühike maraton ja pühapäeva südaööks tagasi koju … vähemalt plaan oli selline. Tegelikkus tegi meie plaanidesse pisikesi korrektuure …

Kõik algab juba Tallinna Lennujaamas, kus meie Helsinki lendu mitu korda edasi lükatakse. Kui lennuk lõpuks, täpselt tund ettenähtust hiljem, startib, on üsna selge, et Müncheni lennule me enam ei jõua. Nii ongi, näeme Müncheni lennukit ruleerimisrajal ja saame talle vaid lehvitada. Finnair klienditeenindaja kirjutab meile piletid üle Varssavi Münchenisse, hoolimata meie protestist, et meil pole kell kaks öösel Lienzis mitte midagi teha.

Täpselt samal hetkel, kui saame Varssavi lennujaamas, transfer lauast oma Müncheni lennu pardakaardid, vahetub kiri infotablool, meie lennu taga – rohelisest GO TO GATE, saab punane CANCELLED. Tüdruk laua taga laiutab käsi ja ütleb, et kuna me nüüd oleme juba justkui lennukil, siis pole see enam tema teha, võtku me nüüd oma pagas välja ja mingu siis uusi pileteid hankima.

Pärast mitmete kohtade vahel jooksmist, on meil käes ka viimane, juba peaaegu kadunuks tunnistatud, Raivo kott, ning saame minna LOT teeninduslaudu, mille ees lookleb pikk järjekord. Mõni tund hiljem saame piletid … 13:25 väljuvale lennukile, sest hommikused lennud on vahepeal kõik täis saanud. Veidi enne südaööd jõuame oma Varssavi hotelli …

Peaaegu ööpäev planeeritust hiljem jõuame lõpuks Lienzi ja otsime üles oma Altstadtpenthouse Monika. Kuna kell on üheksa õhtul, siis jätame määrete testimise vahele.

Stardihetkel on külma vast -10°C ümber, paistab päike ja mäed on ümberringi säravvalged. Saan stardist suhteliselt hästi minema, juba kolmanda kilomeetri paiku olen leidnud oma õige positsiooni.

Esimesed kuus kilomeetrit sõidame mööda lagedat edasi-tagasi, kui kuuendal kilomeetril selja taha vaatan, siis on vaatepilt võimas – nagu hiigelmadu lookleks lagedal. Nüüd järgneb seitse kilomeetrit laskumist, millest paar nukki on üsna salakavalad – ühes kurvis jään suuskapidi jälge kinni ja teen tagumiku lumiseks – pärast seda saan aru, et sellel maratonil tuleb laskumistel kohati ka pidurdada.

Kolmeteistkümnendal kilomeetril jõuan maratoni kõige madalamasse kohta, kõrgus 1196 meetrit, eelinfo järgi on ees ootamas 12 kilomeetrit tõusu. Tõus algab väga mõnusalt, pikad, lauged tõusud, sekka paar lühikest jooksunõlva. Leian endale kaaslase, nr. 35, itaallane Martin Bergmeister, kellega koos neelame paraja hulga konkurente alla.

Üheksa kilomeetrit hiljem oleme taas stardi juures, Maare ergutab ja hüüab, et tõus on kohe-kohe läbi. Järgmisel tõusunukil lisan tempot ja jätan Martini endale uut kaaslast otsima, et ise rahulikult laskumistele pääseda. Tõusunukk võetud, avaneb kurvi tagant mitte enam tõusunukk, vaid pikk ja ja jõhkralt järsk tõus, millele järgneb … tõus, veel pikem ja veel järsem. Kokku võtan sellest “tõus on kohe-kohe läbi” kohast veel viis kilomeetrit tõusu, kõrguste vahega 200 meetrit.

Lõpuks üleval, ei järgne tõusule pikka laskumist, vaid üks järsk, allamäge nukk ja siis neli kilomeetrit tasast, mis sellegipoolest, pärast sellist tõusu tundub väga mõnus. Ja siis … järjekordne toitlustuspunkt, ning pea kuus kilomeetrit pidevat laskumist kuni võistluskeskuseni.

Viimased kuus kilomeetrit kattub osaliselt raja algusega, aga kui stardihetkel oli siin -10°C ja kõva rada, siis nüüd vast paar külmakraadi ja rada oluliselt pehmem. Jalgades pole kah enam jõudu, et suuska pidama vajutada, tunnen, kuidas kiirus kukub kõvasti ja motivatsioon kipub kaduma. Siis aga märkan, et hoolimata minu olematust kiirusest, lähenevad eesolevad seljad väga jõudsalt, ning see annab lisamotivatsiooni.

Eelviimasel kilomeetril võtan veel kolm selga, ning lõpetan ajaga 2:38:03,15 ja 61. kohal [tulemused].

Võistlusjärgselt saab suurimaks katsumuseks söögikoha leidmine. Millegi pärast arvab vist enamus Lienzi ettevõtjaid, et normaalsed inimesed söövad õhtusööki peale kella seitset ja avatud on vaid hiina söögikohad. Lõpuks saadab meie otsinguid siiski edu ja leiame Schweizergasselt ühe vägagi laheda kohaliku pubi, hiidsuurte söökidega.

Tagasiteel, Helsinki lennujaamas, tekib korraks veel lootus, et äkki mõni seiklus, aga kõik piirdub siiski lennuki tunniajalise hilinemisega ja juba kell kaks öösel olemegi tagasi kodus.