Vasaloppet, loomad on lahti *
Neljapäeva õhtul astume Stockholmi laevale, kõigil sama eesmärk – osaleda 90.-ndal Vasaloppet suusamaratonil, maratonil, mille läbimine on igale Rootslasele auasi. Ja ehkki olen enne maratoni kuulnud väga erinevaid arvamusi selle raskuse kohta, siis on selge, et 90-kilomeetrine suusasõit pole asi, millesse üleolevalt suhtuda. Vähemalt viietunnine pingutus iseenesest pole lihtne, lisaks saab see olema minu seni kõige pikem suusavõistlus, raske on leida maailmast veel pikemat suusamaratoni.
Reede hommikul seame autonina Mora poole, ning pärastlõunal olemegi kuulsas, Vasaloppeti finišipaigas. Saame kätte oma rinnanumbrid, mis minule antud eelmise aasta Tartu suusamaratoni tulemuse põhjal kolmandasse stardigruppi. Mul peaks küll selle aasta LaSgambeda ja Marcialonga tulemuste põhjal olema teoreetiliselt võimalik vahetada stardikoht grupp ettepoole, aga vaadates trügimist ümberpaigutamise laua juures, loobun üritamast.
Elukoha oleme leidnud endile peaaegu maratoniraja keskele, külakesse nimega Väsa, mis asub enam-vähem Evertsbergi ja Oxbergi vahel.
Kui veel mõned päevad enne maratoni räägiti lume sulamisest ja üleujutustest Vasaloppeti suusarajal, ning suuremad pessimistid ähvardasid maratoni ärajäämisega, siis kohapeal olles on lund päris palju. Laupäeva hommikul avastame, et öösel on sadanud paar sentimeetrit värsket lund lisaks, ilm on nullilähedane. Käime tutvumas Vasaloppeti stardipaigaga, Säleniga, ühtlasi võtame kaasa ka suusavarustuse, et testida ära “kurikuulus” esimene tõus. Tõus on tõepoolest päris „uhke“.
Laupäevase testsõidu teeme kõik karestatud suusaga, mis töötab väga hästi, ning viis kuuest otsustavad sama varianti ka maratonil kasutada. Vaid Martti arvab, et tema, rahulik suusamees, paneks vähe tugevama, kliistrise, pidamise.
Pühapäeva hommikul ärkame juba kell 4:30, samal ajal, kui Vasaloppeti ametlikud bussid meie kodukoha lähedalt, Älvdalenist, juba lahkuvad. Meie, olles eelmisel päeval teinud mitte ainult rajaluuret, vaid tegelenud ka optimaalse kohalesõidu variantidega, alustame autosõitu tund hiljem.
Laupäeval välja raalitud transpordiskeem toimib … keerame 7 kilomeetrit enne Fiskarshedenit metsa vahele ja sõidame mööda pisikest, aga korralikult lahtiaetud teekest pea stardi juurde välja, pargime auto stardist paarisaja meetri kaugusele.
Stardini on veel poolteist tundi, otsustame Teaga oma suusad stardikoridori ära paigutada. Stardikoridoris selgub, et julgelt kolmveerand meie stardigruppi on juba suuski täis paigutatud, leiame endile kohad üsna grupi lõpus. Auto juurde tagasi tulles avastame, et meie lähedal, pressi parklas pargib veel teisigi eestlasi, näiteks Võrumaa Teataja pressiesindaja, tuntud arvamusliider, Ivar Tupp.
Umbes 15 minutit enne starti jõuan oma stardikoridori. Kell kaheksa hakkab järsku kogu inimmass liikuma – ei mingit stardipauku, ega midagi. Kuni tõusuni saan sõita vahelduva eduga, tõusu algusesse jõuan veidi vähem, kui kuue minutiga.
Edasi nii libedalt ei lähe, tõus on täis jalad harkis seisvaid inimesi, rida rea kõrval. Mõned üritavad oma hästi pidavate suuskadega kahe rivi vahelt otse üles joosta, aga astuvad kellegi suusale, libisevad, kukuvad kõhuli – nõlv täis omavahel võitlust pidavaid suusatajaid, vaatepilt, millist ma pole veel enne näinud, taustamuusikaks aeg-ajalt purunevate suusakeppide ragin.
Mina hoian kohe tõusu alguses paremasse rajaserva. Kuna minu karestatud suusk töötab väga hästi, siis saan raja äärt mööda koos teiste omasugustega päris edukalt üles joosta, parandades jõudsalt oma positsiooni.
Üles jõudes läheb asi jamaks – aina vähemaks jääb sissesõidetud jälgi, kuni kõik suusatajad on koondunud kahte ritta, kiirus on parasjagu selline, et pikas rivis sõitmiseks veidi liiga rahulik, aga värskes jäljes, ühe soojakraadiga – pulss hüppab hetkega lakke ja positsiooni parandamiseks paari koha võrra tuleb pärast seda tükk aega taastuda. Lisaks, rootslased ja suusakultuur on ikkagi kaks teineteisest väga kaugel seisvat asja, lihtsalt niisama keegi sind vahele ei lase ja kuna kõrvalrajale minnes on sinu koht rivis kohe kinni sõidetud, siis on oht möödasõitu üritades ja jõu lõppedes, hoopis positsiooni kaotada.
Lisaks pole rootslased kuulnud midagi ka taha vaatamisest, ühel möödumiskatsel veidi enne teist, Mångsbodarna teeninduspunkti, hüppab mulle üks suusataja nii õnnetult ette, et minu suusakepp murdub. Esimene mõte on „see pole võimalik, 70 kilomeetrit veel sõita“, vägisi tekib mõte katkestamisest. Kuna koheselt katkestamise võimalus puudub, siis üritan raja servas ühe suusakepi abil vaikselt edasi liikuda.
Pool kilomeetrit hiljem sõidan mööda järjekordsest pealtvaatajate pundist, silma jääb, et neil on raja kõrval ebamõistlikult palju suusakeppe. Pööran tagasi ja küsin, kas neilt on võimalik saada suusakeppi. Selgub, et ongi, täiesti ametlik kepivahetuspunkt. Mulle leitakse mõne sekundiga uus ja õige pikkusega suusakepp, küll kaks korda raskem, vale raskuskeskmega ja pehme nagu vedru … aga ikkagi täiesti terve suusakepp.
Hakkan uuesti mööda suusatajaterivi ülespoole liikuma. Tunne on mõnus, tempo on hea enesetunde kohta üllatavalt kõrge, veidi üle kolme minuti kilomeetrile, pea 20 kilomeetrit tunnis. Kõik on ilus, kuni kusagil poolel teel Evertsbergi ja Oxbergi vahel kaotan oma asendussuusakepil kulbi. Ilmselt pole kulp korralikult kepi küljes kinni ja kuna kepitõuke kohtadesse, kahele poole suusarada, hakkavad tekkima kraavid, siis vajub kepp kusagil läbi lume ja kulp otsustab jääda lumme.
Pole hullu, kepivahetuspunkte on tihedalt, pidevalt on mõni nägemisulatuses. Katsun ilma kulbita suusakeppi sättida „kraavi“ keskele, kus lumekihi paksus õhuke, aga sellest hoolimata satub see pidevalt sügavasse lumme, kogu aeg on hirm seda ära lõhkuda. Tõusudel võtan heaga raja serva ja jooksen tõusud, kasutades ühte suusakeppi. Nagu kiuste, ei paku keegi vahetusvõimalust.
Kaheksa kilomeetrit vaevlemist ja olen Oxbergi teeninduspunktis, siin on lõpuks ometi võimalus vahetada suusakepp. Saan uue suusakepi, mis on täielik katastroof – küll kulbiga, aga käepideme rihm on justkui nöör ümber käe. Tõukel keppi käest lasta pole võimalik – käepideme rihm keerab keeru sisse, ning käepide satub pihku, kuidas juhtub.
Hoian siis ühte suusakeppi kogu aeg pihus … ei lähe kümmetki kilomeetrit, kui tunnen, et peopesas ja pöidlal on villid, sõita jääb küll veel väga vähe, viimased kakskümmend kilomeetrit. Umbes kümme kilomeetrit enne lõppu tunnen, kuidas vill pöidlal katki läheb. Tegelikult pole enam kerge, harjumatu suusakepp ja ebamugav sõidustiil tapavad käsi, tuharatesse on tekkinud esimene kangestus.
Seitse kilomeetrit enne lõppu saan kätte Vahur Teppani … tema kõikuv liikumine annab alust arvata, et ei ole temalgi enam liiga kerge. Minule tulevad viimased kilomeetrid kuidagi väga kiiresti vastu: 5 – 4 – 3 – 2. Jääb sõita viimane kilomeeter, seda olen televiisori vahendusel mitmeid kordi näinud … viimased 100 meetrit … finiš.
Aeg 5:07:02 ja koht … 758 … mida-mida, mul endal on kogu aja olnud tunne, et heal juhul liigun kusagil 2 000 kandis. Medal antakse, Võrumaa Teataja esindaja on mind finišis vastu võtmas. Tuleb välja, et medali saamiseks oleks võinud ka tunnikese aeglasemalt sõita.
Split | abs time | time | diff | pace | speed | place |
---|---|---|---|---|---|---|
Smågan | 08:40:16 | 00:40:16 | 40:16 | 03:40 | 16.39 | 725 |
Mångsbodarna | 09:22:01 | 01:22:01 | 41:45 | 03:13 | 18.68 | 793 |
Risberg | 09:55:10 | 01:55:10 | 33:09 | 03:01 | 19.91 | 757 |
Evertsberg | 10:38:55 | 02:38:55 | 43:45 | 03:39 | 16.46 | 715 |
Oxberg | 11:25:27 | 03:25:27 | 46:32 | 03:07 | 19.34 | 738 |
Hökberg | 11:59:41 | 03:59:41 | 34:14 | 03:49 | 15.77 | 744 |
Eldris | 12:35:12 | 04:35:12 | 35:31 | 03:34 | 16.90 | 745 |
finish | 13:07:02 | 05:07:02 | 31:50 | 03:33 | 16.96 | 758 |
Finiši järgselt suunatakse bussi, sõidutatakse sind sinu koti juurde. Siis pool kilomeetrit astumist, ning riiete pesemine – riiete vahetamine. Veel pool kilomeetrit ja saab süüa. Pärast sööki uuesti bussi ja finišipaika.
Et sisustada oma aega teisi oodates sõidan bussiga stardipaika ja toon ära meie auto, aga tegelikult pole see enam oluline. Kinnitust sai, et 90 kilomeetrit suuskadel polegi midagi erilist. Lisaks, eelmisel aastal Birkebeinerrennetil käinuna, ei oleks ma eales osanud arvata, et kahe naabri suusakultuurid nii erinevad võiksid olla, või … tegelikult räägime ju ühest suusakultuurist, siin valitseb pigem suusakultuuritus. Aga ikkagi, selles maratonis on midagi ja ma vist tulen siia tagasi … millalgi.
* Compromise Blue 2008.
No comments:
Post a Comment