Krogrännet

Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et võistluse peaaegu et kõige raskem etapp oli stardi ootamine. Kuna meie võistkonna Rootslane Fredrik (tänu kelle ettevõtlikkusele me üldse siin osalesime) ütles, et peame kohal olema piisavalt vara, siiis lahkusime juba kell kaheksa hotellist ... umbes pool tundi hiljem olime stardipaigas, veel mõned minutid hiljem olime ka registreeritud ja valmis startima. Tuli natukene oodata - peaaegu tund aega veel. Sellest viimased pool tundi olime stardialas ... kuna mõned võistlejad startisid suusakeppidega (või uisukeppidega), siis, nagu Fredrik selgitas,  oli tähtis startida enne neid, sest hilisem möödumine on suhteliselt keeruline.

Kell 9:30 anti start tävling klassi võistlejatele, kes võisid startida järvelt. Kohe peale seda võis startida ka motion klass, ehk meie. Meie rada oli veidi pikem, kui tävling klassil - start anti 100 meetri kaugusel järvest, kust tuli siis joosta järveni, panna uisud alla ja jätkata juba uisutades.

Plaanisime, et esimese järve sõidame vähemalt koos ja siis vaatame. Vaatasimegi siis ... kuni esimese joogipunktini, 6-ndal kilomeetril, vaatas koos meiega ka Karu, siis aga lükkas selja sirgeks ja arvas, et me võiksime ilma temata kah hakkama saada.

Justkui muuseas jõudsime esimese järve, Vallentunasjöni lõppu, kust edasi pidi jätkama joostes järgmise järve, Norrvikenini, kuhu maad kolm kilomeetrit. Meil Tõnise ja Fredrikuga olid seljakotiga kaasas jooksujalanõud, samas Karu ja meie võistkonna viies liige, soomlane Lauri olid otsustanud jooksujalanõusid mitte kaasa võtta ja jooksuetapid suusasaabastes läbida. Kui minul jooksukingad jalas ja suusasaapad kotis, siis selgus, et teised on vahetamisega alles poole peal. Hakkasin siis vaikselt ees jooksma.

Poolel jooksuetapil sain kätte mõned eespool startinud võistlejad ja Norrvikenini jõudes neid tagant enam ei paistnud. Norrviken oli eriti ilusa ja sileda jääga, nagu hiljem selgus, siis kohalike uisuklubide eestvõttel pidavat seal jääd pidevalt hooldatama. Üksinda uisutades oli sama tempot tunduvalt raskem hoida ja pidin kõvasti pingutama. Sellegipoolest lähenes üks grupp üsna kiiresti ja sai mind Norrvikeni lõpus juba peaaegu kätte.

Edsvikeni poole joostes jõudis mulle järgi üks rootslane, kes minust kerge sammuga mööda jooksis. Ilmselt olekski rootslane varsti kadunud olnud, aga ühes libedas kurvis lendas ta sellise laksuga asfaldile pikali, et mul oli seda isegi vaadata valus. Tänu sellele ja kiiremale joomisele Edsbergsparken joogipunktis saime Edsvikenile üheaegselt.

Kahekesi oli uisutada tunduvalt mõnusam, hoolimata isegi sellest, et rootslasel olid lisaks suusakepid ja väga lähedal talle uisutada ei kannatanud.  Edsvikeni lõpus oleksime peaaegu õigest maabumiskohast mööda uisutanud.

Mina hakkasin kiirelt jalatseid vahetama, aga rootslane, vahetanud kohtunikuga paar lauset, suundus suusasaabastega jooksuetapile. Toppisin kiirelt jooksukingad tagasi seljakotti ja kihutasin rootslasele järgi. Ja selgus, et õigesti tegin - me polnudki veel Edsvikeni lõpus, vaid jooksime mööda ühest kiirevoolulisest kohast, kus vesi lahti.

Tegin Edsvikenile jõudes kõva kiirenduse ja sain rootslase uuesti kätte, aga jätsin sinna nii palju jõudu, et viimasel ülejooksul, Edsvikenilt Brunnsvikenile, kadus rootslane eest.

Viimased 3.6 kilomeetrit Brunnsvikenil olid juba väga rasked, kiirus tahtis vägisi alla 2:30 vajuda, aga õnneks tuli finiš õigel ajal vastu. Kokku siis 1:45:24 ning 33.77 kilomeetrit, millest 25.97 kilomeetrit uisutades ja 7.80 kilomeetrit joostes.

Selgus, et vahetult enne starti kasvas osavõtjatekiiresti viiesaja pealt kaheksa ja poole sajani, kusjuures vähemalt kaks korda sama palju oli uiskudel pealtvaatajaid - kaasaelajaid - niisama uisutajaid. Uisutamine Rootsis on elamus [tulemused] [kaart].