Xdream: Tabasalu sprint

Vähemalt selles osas sai eesmärk täidetud, et inglid seljatatud … kuid etapi üldvõidust jäi veidikene puudu, ehkki suutsime kaks kolmandikku rajast liiderdada. Aga kõigest järjekorras …

Vahetult pärast starti tekitab parasjagu segadust Tõnis Erm, kes üritab raja tähistusest hoolimata suunata võistlejaid vaid temale teada olevale takistusrajale. Tulemuseks täielik kaos, mis aga ei takista rulluisuetapi algusesse esimestena jõudmast ikkagi võistluse eeldatavaid favoriite.

Meie saame uisud jalga ja uisuetapile ISC, Kiirrongi, Nike ACG ja Areal Team järel, aga Viff veab rongi üsna kiirelt kokku ja läheb enne Murastet lausa liidriks – meeste ette tuult lõikama. Esimesse kontrollpunkti, mis on ka esimese lisaülesande alguseks saabume siis kolm võistkonda koos – Kiirrong, ISC ja meie.

Saame pihku paberilehe, kus peal Eesti maakondade kontuurid ja ülesandeks iga kontuuri taha õige nimi kirjutada. Vanadele E.O.Map kaardimeistritele on see lapsemäng, Ott teeb enda jaoks ülesande veidi huvitavamaks ja katsub iga kontuuri juures meenutada, et mis aastal E.O.Map selle maakonna kaardi välja lasi. Suures tuhinas ajame aga segi Rapla- ja Jõgevamaa, ning saame kohtunikult lakoonilise vastuse “valesti”, koos uue, täitmata ülesandega. Parandame kiirelt eksimuse, kirjutame oma kirjatöö puhtale paberile ning alustame teist uisuetappi.

Tagasiteel on kerge vastutuul ja ohtralt uisutajaid, ehk suurem osa A-raja võistlejaid. Viff murrab ees tuult, Ott lahendab järgmiste etappide kaardiülesandeid, mina kruiisin niisama. Tabasalu kiriku juures vahetame rulluisud jooksususside vastu ja suundume jalgsi- ehk coastaleering-etapile. Tundub, et vahe järgnevatega on päris suur – sel ajal, kui meie varustust vahetame järgmisi võistkondi vahetusalasse ei jõua.

Jooksuetapp toimub seekord suuremas osas merel, nii on meil hea ülevaade, kuidas jälitajate parv kusagil kaugel taga mustab, nagu kurjad herilased :). Jooksuetapi eelviimase punktiga teeme pisikese vea, kui vale rada mööda jooksma hakkame.

Rattaetappi teise punkti läheme loomulikult paremalt ringi. Jätame jalgrattad teele ja punkti poole joostes valmistume just mudasupluseks kraavis, kui selgub, et keegi hea inimene on kraavi peale silla ehitanud :). Kahjuks astun tagasiteel sillast mööda ja väänan oma vastparanenud jala hüppeliigest nii, et ragin taga. Oti ja Viffi nõudmisel vajutan jala jahedasse mutta, silme ees on must.

Komberdan-hüplen kuidagi jalgrattani ja püüan siis Otil-Viffil järel püsida, süda on paha, kõik jõud on kehast kadunud, kaasa arvatud tahtejõud. Õnneks läheb paari kilomeetri pärast enesetunne paremaks. Etapp 13 – 14 on kah lihtne, nagu Ott ütleb “sõidame rada mööda Kandle maja taha, sealt läheb rada teeni”. Põhimõtteliselt nii teemegi, aga järgmisel teel keerame valesse suunda ja minutiline lisakaar nullib hästi lahendatud etapi.

Esimese rattaralli läheme kaardi järgi ja mööda asfalti ringi, ning kaotame sellega paar minutit.

Kanuus ei suuda me midagi eriti kavalat välja mõelda ning kasutame vana ja äraproovitud varianti, punktide läbimist kanuuga. Tõsi, esimesse punkti küll Viff jookseb ja meie sõuame, aga edaspidi oleme kolmekesi kanuus. Sel ajal kui Ott ja Viff võtavad punkte 19 – 20, uurin mina teise rattaralli legendi. Leian kaardilt ja legendilt koha, kus rattaralli läheb üle Harku tee ja legendist ka punkti asukoha. Teel kanuu viimasesse punkti mööduvad meist ISC ja Vaude, samuti Nike ACG.

Vahetusalas laseme endist mööda ka Vaude Adventure, keda me küll ei lootnud enam kohata :) ja sõidame siis ise mööda asfalti Harkujärve asula poole. Vahetult enne Harkujärve teele keeramist märkab Oti vilunud silm Harku karjääri kõige kõrgema mäe otsas liikumist. Kuna punkti legend on tipp, siis enam pole peaaegu kahtlust, kus rattaralli punkt on. Igaks juhuks küsime veel Cruelladelt, et mis punkti nad lähevad ja saame kinnitust, et neil on sama punkt.

Punktist tagasi rataste juurde jõudes, jõuab kohale peagrupp, eesotsas ISC ja Vaudega, ning on üsna üllatunud nägudega, kui meid jälle ees näevad. Lahendame ka järgneva rattaralli kaardi abil.

Pärast lühikest kivikandmist stardime jooksuetapile juba Vaude ja ISC järel, Nike ACG kuklasse hingamas. Teel teise jooksupunkti (KP 26) lisab Vaude tempot ja kaob eest, ISC-l pole millegipärast kiiret. Teel punkti KP 28 vaidleme Erikuga, et kas keeluala ulatub täiesti mülka servani ning etapp tuleks vasakult ringi minna või mitte. Otsustame, et keeluala ja mülka vahelt tohib siiski minna.

Punktist KP 28 jookseme kohe 30-ndasse punkti aga kohtuniku kurjustamise järel taipame kaarti tähelepanelikumalt vaadata ja käia tunnelis punkti märkimas – väga lahe punktikoht leitud, kus kahesajameetrise tunneli järel jõuame otse 30-nda punkti juures jälle valguse kätte. Tunnel oma iga paarikümne meetri järel põrandas oleva auguga on igatahes põnev, huvitav et Tarmak pole siin veel ühtegi tunneli-O võistlust korraldanud.

Mina saan nüüd ühe haaratsiga Astangu pangast üles ronida, Ott ja Viff peavad tegema sama kõrval ilma haaratsi ja julgestuseta :). ISC teeb vahetusalas kiirelt ja saab meil eest minema, Nike jääb veidike maha. Võtame ühe kaevu põhjast punkti ja suundume jälle ortofotoga Harku karjääri vallutama.

Järgnevad etapid on vist ühed seikluslikeimad Eesti Xdreami ajaloos. Alustuseks pikalt mööda tuldud teed ja siis keerame võsa ja pilliroo vahele, et jõuda saarel asuvasse punkti. Punkt paistab otse ees, aga kuna vesi läheb sügavaks, siis otsustavad Ott ja Viff, et läheme ringi. Mina olen end juba vahepeal ülepea märjaks saanud ja ujun tagasi. Tänu sellele väikesele kaarele jõuab meile järgi Nike ACG.

KP 34 võtab Ott eriti efektselt: oleme juba üsna punkti lähedal ja murrame Oti juhtimisel kõrkjaid, mis tunduvalt üle meie pea, nagu bambusevõsa. Ühe võsase kivihunniku juures arvab Viff, et peaks vist veidi vasakule hoidma, Ott aga läheb otse. Kui Tõnu siis tema taga sammuva Eriku käest küsib, et kuhu ta siis minema peaks, ütleb Ott eest “punkt”. “Nii ma arvasingi”, kommenteerib Erik napisõnaliselt :).

KP 35 on juba tõeline “Läti punkt”, kus ainus info, mida fotolt saab on punkti suund ja kaugus. Esimese kivihunniku otsas selgub, et korraldajad on punkti täiesti ebalätilikult kõrgele riputanud ja see särab üle võsa ja kõrkjate.

Rattaetapil tagasi võistluskeskusesse sõidab teeme pisikese rajavaliku vea ja Nike ACG sõidab meil eest. Ilmselt aga arendavad nad veidi liiga suurt kiirust, igatahes on Tõnu ronimisseina juurde jõudes nii väsinud, et Otil pole eriti keeruline tast mööduda. Finišeerime üldjärjestuses kolmandana ja segavõistkondadest, sel aastal traditsiooniliselt esimestena :). [tulemused]

NB. Kõikide tekstis kasutatud suurepäraste piltide autor on Assar Jõepera.