Kevadest. Emotsioonide plusspoolelt

Eile käisime Valgehobusemäe kevadisi suusaradasid testimas. Tallinnast autoga välja sõites sadas halli vihma ja suusatamise võimalus tundus nii uskumata, et ma ütlesin naljatades Heitile, et ärme kellelgi ülte, et me suusaradade poole sõidame:)

Valgehobusemäe suusakeskuse parklas aga oli kümmekond autot siiski ees ootamas. Rajatraktor oli sealsed suusarajad üle käinud, kuid meie võtsime suuna mööda matka- ja maratonirada Aegviidu suunas. Heiti pani muidugi ees minema ja ma jäin omas tempos suusakoolis õpitut harjutama:)

Et maratonirada oli üle käimata, oli see küllalt pehme ja nii lasin selja sirgu ning kohandasin tempo selliseks, et suusad jalutamist ei segaks. See oli tõesti mõnus! Päike paistis ja mets lõhnas miljonit erinevat moodi kevade järgi:) Ma ei mäleta, et oleksin enne suusatanud sellise ilmaga, kus rada metsa all aurab ja kohati laseks nagu keegi fööniga sooja õhku näkku. Selline saunaeesruumi tunne oli: soe ja natuke niiske, ent samas nii mõnus. Ja need kevadlõhnad! Nojah, Heiti vahest naljatades ütleb mulle, et mul on politseikoera nina aga ma tõesti mäletan ja tajun situatsioone ja asju teinekord just lõhnade kaudu:)

Vahepeal jäin seisma, pöörasin näo päiksesse ja kuulasin, mis metsal kevade puhul pakkuda oli. Presidendi rada tundus olevat sõidukvaliteedi pärast parem, aga varsti pidin tagasi pöörama, et kokkulepitud kahest tunnist kinni pidada. Kahest tunnist jäi väheks!  Ahmisin  kõike endasse ja sain vägeva annuse postiivset emotsionaalset laengut! Nii palju, et täna Heitit lennujaama saates ei tundunud möödavilksatavad porised lumevallid üldse nii trööstitud ja tuju ei rikkundud ka jooksutiir lumest välja sulanud koertejunnide ja prügiga kaetud teedel. Kevad tuleb linnas teisiti aga  mina olen ju PÄRIS KEVADET näinud:)