WAR 2010: tööõnnetus

Reedel Lätti, Gulbene poole sõites otsustasime, et sellel korral proovime vältida sügisese, BAR 2009 vigu, kus pikka aega võistlust juhtisime ja siis viimase rattarogainiga edu maha mängisime. Sel korral me esimesed 12 tundi liidriks ei lähe – kui see juhtuma peaks, siis on pigem tegemist tööõnnetusega.

Meie ööbimiskoht, spa-hotell Vecgulbenes muiža näeb väga lahe välja ja ka toad on päris kenad – täiesti alternatiiv ööbimiseks, kui teinekord Haanjasse paariks päevaks suusatama minna. Ainsaks puuduseks on asjaolu, et parajasti on käimas Gulbene päevad, või midagi sellesarnast ja Viff kaebab hommikul, et pidi pool ööd pidutsemiskära kuulama … meie Tiiduga ei kuule midagi.

Hommikul sõidame stardipaika. Pakime varustust, käime kaptenite koosolekul, pakime jälle varustust, määrime suuski jne. Otsustame, et kahel rattaetapil, kus suusavarustust tuleb kaasas tassida, talitame ISC eeskujul ja paneme suusad suusakotiga tugevaima liikme selga – kas Tiidu või Viffi, seda vaatame pärast esimest etappi.

Kell 12 antakse start esimesele etapile - trekking or skiing (Score-O). Kuna Normunds oli kaptenite koosolekul öelnud, et esimese etapi maastik on kaetud tiheda suusaradade võrguga, siis pole meil küsimust – loomulikult skiing. Seda enam, et nähes läti konkurentide suusavarustust, tunneme endid üsna tugevalt, konstanteerides – “Lätlased ei ole suusarahvas”.

Score-O kirjelduses on öeldud, et maksimumi, ehk viie punkti saamiseks tuleb korjata maastikult 200 võimalikust 150 punkti. Kontrollaeg etapil on üks tund. Hoolimata sellest, et need nn. “suusarajad” osutuvad enamuses tavalisteks jalgradadeks, kus suusajälg on olematu, sooja on +2° C ja libisemine mitte kõige teravam, võtame rahulikult aga kindlalt – 52 minutiga 151 punkti ning olemegi tagasi vahetusalas, et jätkata juba rattaetapiga.

Teise etapi pikkuseks lubatakse tund ja distsipliiniks biking – legend. Kõik tundub imelihtne – rattalegendi peal on väike kaart, kuhu märgitud võistluskeskus ja legendi algus – sõida kohale ja edasi juba legendi järgi.

Vahetusalas näitab ISC taset ja lahkub esimesena, meie saame rajale paar minutit hiljem. Tiit saab enda selga meie suusad, mina saan jälle kaardi. Viskan pilgu kaardile, pole midagi keerulist – staadion on selja taga, esimesest ristist tuleb keerata vasakule ja põhimõtteliselt otse kuni legendi alguseni.

Keerame siis esimesest ristist vasakule ja … kolmsada meetrit hiljem jõuame ristmikuni, kust algab põld vasakut kätt. Niipalju, kui mina mäletasin, ei pidanud me mitte ühestki põllust mööduma. Peame ristmikul kinni ja panen kompassi kaardile – hmm, liigume 90° vales suunas, kuidas on see võimalik? Viff on valmis mulle juba maksahaaki andma ning käseb keerata otsa ringi, et end korralikult kaarti saada.

Sõidame tagasi, vaatan meie sõidusuunda ja  … nüüd liigume juba 180° vales suunas! Peatan ratta ja hakkan uurima, et mis jama … kui vahetusala kõrval olevat kirja – Asaru Ezers loen, on asi selge KAART ON PEEGELPILDIS. Sõidame koos kolme Läti võistkonnaga ja oleme juba üsna stardi juures, kui Lätlased järsult pidurit panevad ja kaarti uurima jäävad – selge, Lätlased on siiamaani sõitnud, saamata aru, et kaart peegelpildis on.

Legendi järgi läheb juba libedalt, kohati näeme ees ühe võistkonna jälgi, huvitav palju me selle alguse rabistamisega ISC-st maha oleme jäänud. Umbes poolel etapil hakkavad ISC seljad järsku ees paistma. Tundub, et neil on midagi juhtunud – seljad lähenevad väga kiirelt. Paar kurvi hiljem olemegi eesliikujad kätte saanud, kes … tuleb välja, ei olegi ISC!

Nüüd oleme küll jamas, ongi tööõnnetus käes! Nii varakult liidriks minek oli meie plaanides täiesti välistatud. Loodame veel vaikselt, et äkki on ISC siiski ees, aga vahetusalasse jõudes saame kinnitust, et oleme esimesed.