nädalavahetus Pokumaal

Iga tõsisem seikleja, kes Lätis võistlemas käinud, teab, mida tähendab Pokumaa. Läti seiklusvõistlustel on traditsiooniks seiklusrada vähemalt korra läbi korraliku pokumaa suunata, tavaliselt tuleb endaga kaasas tassida ka jalgratast.

Kuna Ilves-3 on ikkagi orienteerumisvõistlus ja toimub joostes, siis hoolimata halvaendelise kõlaga koha ähvardavast lähedusest otsustasime siiski antud üritusest osa võtta.

Reedel võistluspaika jõudes, säras taevas päike ja sooja oli, vaatamata lähenevale õhtule +19°C, tänu õigeaegsele registreerimisele olime saanud viimased kohad Arula spa-hotelli … no mida enamat ühelt nädalavahetuselt veel oodata.

Esimesel päeval on rada 7.17 km ja 18 kp-d. maastik on enam-vähem täpselt nii kole, kui ma eeldasin. Ei suuda ma sellisel maastikul orienteeruda. Teen kohutaval hulgal pisemaid vigu, millest suur hulk tuleb läbitavuse valest hindamisest. Kokku vigu 3:50 ja kaotan Dmitri Švedile 1:54.

Õhtul kosutame endid Arula spa-hotellis, istume suitsusaunas ja liguneme tünnis.

Teine päev, rada 8.65 km ja 15 kp-d. Hiline magamaminek annab tunda, täna ei saa kaardiga üldse samale lainele, vaid mõned üksikud kontrollpunktid õnnestub võtta enam-vähem veatult. Teen kokku 9:30 vigu ja olen kindel, et saan koha üsna protokolli lõpus. Minu täielikuks imestuseks kaotan Tarvo Avastele vaid 3:02 ja Dmitri Švedile 0:06. Kahe päeva kokkuvõttes kaotan Dmitri Švedile täpselt kahe minutiga.

Täna on veel soojem ilm, lausa nii soe, et suitsusauna järgselt võtan ette lühemat sorti ujumistiiru. Esimene ots tundub täiesti mõnus, aga tagasi keerates on keegi paha inimene vee segi ajanud ja see on jääkülm.

Jätame teised saunamõnusid nautima ja käime Maarega korra Haanjas, kus üritame koos Annikiga tema saabuva vanuselisa eest ära suusatada – paariks päevaks vist isegi suudame seda teha.

Kolmas päev, rada 9.13 km ja 18 kp-d. Täna on suht lihtne ülesanne – tuleb olla Dmitri Švedist veidi üle kahe minuti kiirem.

Tegelikult on üks ülesanne veel, mis võib olla oluliselt keerulisem – kuna mul on pilet kell 17:20 väljuvale lennule, siis peaksin kella nelja paiku Tallinnas, lennujaamas olema, ehk raja läbimiseks on aega maksimaalselt tund ja kümme minutit.

Võtan algul suhteliselt rahulikult, aga pikkadel etappidel läheb tempo ikkagi üles. Väsin ja teen tänu sellele mõned vead, aga õnneks jätkub oidu tempot alla tõmmata. Lõpus tõstan uuesti tempot ja lõpetan ajaga 1:08:13, ehk lausa kaks minutit jääb varuks. Võidan Dmitri Švedi 2:11, ehk kolme päeva kokkuvõttes üksteist sekundit [tulemused].

Ustjanski elamusretk

Tegelikult hakkasid elamused juba tükk aega enne Ustjanski elamusretke. Näiteks siis, kui Narvas piirile minnes selgus, et meie sekretär teab küll minu nime, aga passinumbrit mitte. Piiril tekkis lausa paanika, kui leti taga istuv ametnik avastas, et sama pass on just tund aega tagasi Pulkovo kaudu Venemaale saabunud. Lõpuks pääsesin ja sain uue broneeringu, seekord elavasse järjekorda, minu ees 100+ sõidukit, eeldatava ooteajaga kaheksa tundi. Õnneks leidsin Narvas toreda, pisikese hotelli, KING, kus siis iga tunni tagant üles tõusin ja uurisin, et kuidas minu järjekord liigub – no ei liikunud.

Lenin Kostõlevo raudteejaama juures metsa kasvamas, põhilisteks külastajateks kohalikud koerad [23.04.2013 13:20 +04:00]

Või näiteks siis, kui pärast pikka ja väsitavat teelolekut südaöösel oma hotellituppa astusin, kus termomeeter 29 soojakraadi näitas. Kuna radiaatoril ühtegi regulaatorit polnud, siis magasin kõik ööd pärani aknaga.

telefoni juurde pääsemiseks on vaja erivarustust – kummikuid [23.04.2013 18:43 +04:00]

Teisipäeva õhtul, peale tööd otsustasin teha väikese jooksutiiru. Vaatasin oma gps kaarti ja Google Earthi, ning üritasin planeerida tiiru, mis väldiks maksimaalselt palju suuremaid autoteid, mis siinkandis pole eriti jooksjasõbralikud.

kohalik surnuaed. pärjad üks uhkem, kui teine [23.04.2013 18:55 +04:00]

Suuremalt jaolt see õnnestus kah, ehkki oli põnev avastada, et kui gps kaardi järgi läheb autotee üle jõe, siis sild oli seal ainult pool meetrit lai, autodele ilmselgelt kitsas. Või veidi hiljem, kui samast autoteest sai vaevumärgatav jälg aasal. Või veel hiljem, kui sedasama teed jätkates pidin end võsast läbi suruma.

ja kõik hauad värskelt hooldatud ja säravad [23.04.2013 18:56 +04:00]

Aga suurima elamuse pakkus pärast võsa algav surnuaed, oli tunne, et eile on siia suurem hulk inimesi maetud. Kogu surnuaed oli täis värskeid (kunst) lilli ja pärgasid, üks pärg uhkem, kui teine. Lisaks, kui mitte igal teisel, siis igal kolmandal haual kindlasti oli laud toolidega. Siinkandis pidavat olema üsna populaarne ilusa ilma puhul kadunukesega haual viina visata.

autoga on raske koduukse ette sõita [23.04.2013 19:03 +04:00]

Tagasiteel nägin ära Ustja jõel asuva silla ja viiasel hetkel avastasin veel ühe hea variandi, mis tegi minu jooksuringi küll planeeritust veidi pikemaks, aga aitas minimeerida asfalttee ääres jooksmist.

peaaegu, nagu muhu mustrid [23.04.2013 19:59 +04:00]

Nagu näha, siis hea tahtmise juures saab ka siin jooksmas käia.

Jüriöö

Kui sõber Ott helistas ja küsis, kas ma Jüriöö jooksul osaleda tahan, vastasin automaatselt “jah”. Alles veidi hiljem sain aru, et olen andnud oma jah-sõna Eesti ühele tugevaimale võistkonnale, korteriyhistu.net, eelmise aasta Jüriöö võitjatele. Raini e-kiri Hiinast kinnitab Oti sõnu, et tegemist pole naljaga ja mulle on usaldatud esimene vahetus.

Foto Dace Buža Facebook lehelt …

Laupäeva õhtul, kell pool kümme, pole veel isegi päris pimedaks läinud, kui antakse start 54. Jüriöö teateorienteerumisele. Stardist kaarti haarates, lööb kaardipilt silme eest kirjuks, mul on raskusi isegi stardikoha leidmisega, tekib kerge paanika. Läheb vist oma pool minutit enne, kui ennast paika saan.

KP 1 – punkti rajooni jõudes keerab enamus minu jaoks liiga vasakule, punkt peaks olema suhteliselt metsa servas. Metsatukas on radu tunduvalt rohkem, kui kaardile kantud, jooksen pooleldi tunde järgi, üritades paremalt paistva lageda järgi kaugust hoida. Tegelikult oleks võinud julgemalt otse läbi metsatuka tulla, 10 sekundit viga. KP 2 – ehkki saan aru, et minu punkt on edasi, jooksen ikkagi läbi hajutuspunkti, 15 sekundit viga ja liidergrupp pääseb eest. KP 4 – raadiopunkti joostes näen hulka lampe paremal võsas madistamas,

punktis olen esimene, liidrid on teinud viga. KP 5 – punktist väljajooksul väike lisakaar, 10 sekundit, jälle kõik koos.KP 6 – ehkki vasakult tundub olevat karva võrra lühem tee, ei hakka teistest eralduma ja jooksen paremalt. Punkti juures selgub, et teistel on hajutus, minu punkt on 20 sekundit edasi – liidergrupp pääseb hetkega 30 sekundit eest. KP 7 – tagantjärgi ei saagi aru miks, aga otsin punkti kohast, kus ristuvad etapp 1-2 ja 6-7 jooned. Õnneks taga tulev Mati võtab mind kaasa – 10 sekundit jälle lisaks. KP 8 – ei suuda kaardilt õiget varianti välja lugeda, teen suure kaare, 30 sekundit. Mati pääseb eest. KP 9 – vaatepunktis olen kaheksas, liidrid on pea poolteist minutit ees.

Pärast vaatepunkti näen kolm etappi kurja vaeva, et Matit uuesti kätte saada. Tõus suusahüppetorni juurde tõmbab jalad piimhapet täis, õnneks järgnevatel etappidel saan uuesti liikuma. KP 13 – ees jooksevad Lauri ja Ats Sõnajalg, meie Matiga poolsada meetrit tagapool, punktis saan lõpuks ometi Mati uuesti kätte. KP 14 – jõe ääres soos on lumi, päris mõnus on vaadata, kuidas suur mees, Lauri ees läbi lume vajub, mina õnneks mitte. KP 15 – Mati jääb vaikselt maha, punkti jõudes ilmub kusagilt välja ka Ats, kes oleks pidanud minust juba pikalt ees olema. KP 17 – Ats teeb head tempot, aga enne punkti hakkab vist kõhklema, kruvin ise veidi tempot juurde.

Viimased etapid hoiab Ats minu taha, et siis finišiliinil mööda tuisata. Ma päris viimast ei hakka välja panema, esimesed on nagunii ammu tulnud. Annan teate üle viiendana, liidritest taga 2:39. Minu aeg on 39:06, mille sisse mahub umbes kaks minutit vigu.

Teises vahetuses teeb väga hea jooksu Margret Zimmermann, tõstes meid teisele kohale. Kolmandat vahetust jookseb Rain, kes enne starti kurdab, et pole Hiina võistlusest veel taastunud. Selle kohta teeb Rain korraliku soorituse, mille väärtust vähendab ainult Ilvese, Kristo Heinmanni, ülikõva sooritus, mis nad meist mööda viib.

Merike, neljandas vahetuses tõstab meid koha võrra, aga vahe kahe esimesega siiski kasvab veidikene. Timo teeb viimases vahetuses ülikõva jooksu, kui stardis on vahed Ilves ja SK100 võistkondadega vastavalt 5:17 ja 6:00, siis vaatepunktiks on vahed kõvasti vähenenud – vastavalt 2:32 ja 1:57. Finiš päästab konkurendid, vahed jäävad 1:37 ja 0:31.

Ja ehkki kolmas koht pole halb, teevad mulle tuska need kaks minutit vigu, enamus neist tingitud sellest, et jälgisin teisi liiga palju ja ei teinud oma jooksu. Peab tihedamalt orienteerumisvõistlustel käima.

40 kilomeetrit muinasjuttu

Ehkki Mareti arvates on ebanormaalne ärgata pühapäeva hommikul kell pool seitse, siis täpselt nii ma tegin. Kell kaheksa oleme juba Erko ja Tiiduga Soodla veehoidla otsas, et panna selle talve suusatamistele väärikas punkt ja võtta viimast kevadisest koorikust. Ilm on suurepärane, päike paistab ja külma -7° C.

Alustuseks sõidame Soodla veehoidla peale ja siis piki veehoidlat. Vahepeal saab Soodla veehoidlast Soodla jõgi, aga meie jätkame, kuni oleme Pillapalu polügonist mööda jõudnud. Siis keerame paremale, Koitjärve rabale.

Vaatepilt, mis rabal avaneb on tõeliselt kena, lisaks kannab lumi siin paremini ja puude vahel on tunduvalt lõbusam, kui Soodla veehoidla lagedat mõõta. Sõidame mööda Koitjärve raba Kivijärveni, kus võtame suuna otse itta, Kulli suunas. Enne Kullit peame läbima metsatuka, ning meie üllatuseks kannab lumi ka metsa all.

Sõidame läbi Kulli lõkkekoha, Kulli järvest mööda, siis mööda metsateed kuni Soodla jõeni. Üle Soodla jõe, jõuame Jussi nõmmele. Jussi nõmm oma imeilusate vaadetega nõuab veidi raja planeerimist, sest küngaste põhjanõlvad nii hästi ei kanna. Selle eest on vaated suurepärased ja kiirus selline, et “täna võiksime võistelda vendade Sildadega”, nagu Tiit ütleb.

Sõidame piki Jussi nõmme põhja ja väikese kaarekesega Jussi järvede juurde. Väinjärve juures ristub meie trajektoor RMK matkateega, aga meie jätkame üle Väinjärve, ning läbi metsatuka Suurjärvele. Suurjärvelt keerame Orkjärve rabale.

Kuna aeg hakkab peale pressima, siis sätime endid tagasiteele, mööda Orkjärve raba, ümber Järvemäe. Möödume üsna lähedalt Kõverjärvest ja jõuame taas Jussi nõmmele.

Tagasi kasutame kuni Kullini juba korra sõidetud teed kuni Koitjärve rabani. Nüüd võtame suuna otse üle Koitjärve raba, Kivijärvest mööda, üle Vahelauka ja Pikklauka otse Pillapalu polügonile. Polügon on küll üsna metsane, aga siin on palju lumesaani jälgi ja lumi kannab üllatavalt hästi. Sõidame mööda Polügoni serva, kuni jõuame Soodla veehoidlale.

Viimased viis kilomeetrit suusatame taas Soodla veehoidlal, mis on kohati, nagu juust, kalameese poolt auke täis puuritud. Kahjuks on kalamehed lisaks jääaukudele jätnud siia ka märgatavas koguses prügi, enamuses tühe viinapudeleid.

Viimastel kilomeetritel on tunda, et ilm on tunduvalt soojemaks läinud, lume pealmine kiht on sula ja libisemine tunduvalt halvem, kui hommikul. Kolmetunnise suusasõidu järel, enam-vähem kell üksteist oleme tagasi alguspunktis, kus termomeeter näitab nüüd juba +3° C.

Nüüd tuleb vist küll suusad ahju ajada, et mitte rikkuda suurepärast mälestust hooaja viimasest suusasõidust …

Jägala Xdream

Kõik algas sellest, et ärkasin hommikul liiga vara. Suures üleliigse aja kulutamise tuhinas, kulutasin ära ka osa sellest ajast, mis polnud üleliigne ja nii avastasin autosse istudes, et tõenäoliselt hilinen veidi meie kokkulepitud suusasõidu ühisstarti. Sõidu ajal mõtlesin, et see oleks nüüd suurim iroonia, kui ma, veidi hilinedes, avastaks kohale jõudes, et suusakepid on koju jäänud (hea, et nad mul tegelikult ilusasti autos on).

Mõned minutid hiljem, umbes kilomeeter enne stardipaika jõudmist saan järsku aru, et olen ju suusasaapad koju unustanud! Kiire kannapööre ja murelik kõne peakohtunik Tiidule. Saame kokkuleppele, et pääsen ka hilinemisega starti.

Õnneks ootavad kaasvõistlejad mind ära, hoolimata hirmsuurest hilinemisest. Me ei saa veel õieti suusatama hakatagi, kui leiame põllu, kus peremees kasvatab mõnusaid istekive. Kuna keegi proovida ei taha, jätame peremehe kivid testimata.

Pärast Maardu järve ületamist leiame end tõelisest labürindist, Maardu karjäärist, mis on järgmise aasta Xdreami maastikuks. Pikema ekslemise järel suudame endid karjäärilabürindist välja murda.

Jägala joa juurde jõudes saame aru, et oleme kõvasti hilinenud – kõik kohad on rahvast täis ja enamus on juba meie eest ära vaadatud. Üritame leida veel viimaseid, vaatamata kohti ja tšillime veidi enne, kui alustame tagasiteed.

Tagasitee pole enam nii lihtne, vahepeal on päike korralikku tööd teinud ja lagedad ei libise enam nii hästi, kui hommikul. Jätame enamuse lisakaartest tegemata ja jõuame suuremate kaotusteta finišisse.

Ja miks on mul tunne, et selle talve viimane suusasõit ei jää märtsikuusse?

haige

Ei tea, kas oleks pidanud ikka rohkem sõpru kuulama ja Birkebeinerrenneti finiši tuisus ja külmas kohe õlle lahti tegema, mitte kulutama niigi kurnatud keha riiete vahetamisega. Igatahes karistus ei lasknud ennast kaua oodata – esmaspäevane tööpäev möödus, justkui poolunes, õhtul koju jõudes ja ennast kraadides oli asi selge – ei ole sinine esmaspäev, vaid haige.

Terve teisipäeva ja kolmapäeva põdesin kodus, siis enam ei suutnud ja hoolimata Maare keelust, läksin neljapäeval tööle. See oli muidugi väga vale otsus ja reede olin jälle kodus siruli. Õnneks hakkas päeva teisel poolel enesetunne paranema.

Enesetunne paranes lausa nii jõudsalt, et kui õhtul Erki helistas ja küsis laupäevaste XT  plaanide kohta, siis ma esimese hetkega talle halvasti ei öelnud, ehkki veel päeval polnud ma tahtnud sellele isegi mõelda mitte. Leppisime kokku, et vaatame hommikul minu enesetunnet, aga ühtegi jooksusammu kindlasti ei tee ja geelide asemel võtame rajale kaasa fotoaparaadid.

Hommik on ilus ja päikeseline, samasugune, nagu minu enesetunne. Hakkan varsti uskuma, et ka haigused on tegelikult vaid emotsioon – organism, saades aru, et nüüd on suusamaratonidega ühel pool, lasi end lihtsalt lõdvaks. Igatahes panen end peale hommikusööki soojalt riidesse ja olen valmis mõnusaks laupäevahommikuseks jalutuskäiguks.

Teel Spartasse helistab Erki ja küsib et ega mul ju ometi midagi selle vastu ei ole, kui me ühe originaalse nimega Soomlase oma võistkonda võtame. Paha aimamata arvan, et see on täiesti OK. Kui kohale jõuan leian eest kaks liibuvates jooksuriietes meest, kusjuures meie uus võistkonnakaaslane, Juha, kõige vähem jalutaja moodi.

Stardipaugu kõlades saab minu kartus kinnitust – Juha ees ja meie Erkiga järel, tempo pole küll mingi hirmkõva, aga ilmselgelt me ei jaluta. Läbi Järve metsa, mööda Pärnu maanteed ümber Rahumäe kalmistu. Mustamäe nõlvast üles ronides tunnen, et keha on higine, õnneks Erki juba lausa leemendab higist, aga tema julges ka seljakoti rajale kaasa võtta.

Väike tiir Harku metsas ja mööda Suvila tänavat Pääsküla prügila juurde. Hakkan mõtlema, et mille pagana pärast ma siin nüüd kihutan – pärast haigust veidi värsket õhku hingata, seda küll … aga higisena ringi tormata.

Teen kiire ja ainuvõimaliku otsuse – teatan Erkile ja Juhale, et mina nendega täna rohkem seiklusmänge ei mängi ja lähen koju. Helistan Maarele ja jõuan oma higise nahaga sooja autosse enne, kui külm hakkab. Erkist on küll veidi kahju, jäi ta ju nüüd üksi hullunud soomlase meelevalda, aga no loodetavasti elab üle.

Birkebeinerrennet

Kui Norra kuningas, Haakon Sverresson suri, alustasid kaks rivaalitsevat fraktsiooni Baglersid ja Birkebinerid, võitlust, saamaks enda kätte kontrolli riigis. Et kaitsta Haakon Sverressoni poega, Haakon Haakonssoni, Baglerite eest, ning et kindlustada trooni, tõi väike grupp Birkebeinereid prints Haakoni ja tema ema Inga põhja. See toimus vahetult pärast 1206. aasta jõule, kui kaks parimat suusatajat - Torstein Skevla ja Skjervald Skrukka, suusatasid üle mägede mis eraldavad Gudbrandsdalenit ja Østerdalenit. See oli raske teekond, kuid noor prints toodi ohutult Trondheimi. Printsist sai kuningas, kes ühendas Norra peale tuhat aastat kestnud kodusõda, ning tänu sellele puhkes riik keskajal kiiresti õitsele.

See on maraton, mida tituleeritakse raskeimaks worldloppet sarjas. See on ainus suusamaraton, kus kogu distantsi vältel peab seljas olema seljakott. Kuna kaks kolmandikku rajast kulgeb viljatus tundras, siis see on põhjuseks, miks suusatajad peavad kandma seljakotti kohustusliku varustusega, mille hulka kuuluvad tuulekindlad riided, tagavarakindad, söök, jook, suusamääre jm. Algselt oli kehtestatud seljakoti miinimumkaaluks 5.5 kilo, mis 1993. aastal vähendati 3.5 kilo peale.

Reedel lendame Oslosse ja sealt bussiga edasi Renasse. Saame endile magamistoaks Rena koolimaja arvutiklassi. Koolimaja ise on vana, suur, punakaspruun, puidust hoone ja ilmselt pärinevad arvutiklassis olevad arvutid umbes samast ajast – disketiseadmete ja parralleelportidega.

Meie vastuvõtja, Birkebeineri üks suursponsoritest, Leka, on võtnud oma külaliste eest hoolitsemist tõsiselt, ning organiseerinud otse koolimaja kõrvale määrdetelgi koos kõige vajaminevaga, kaasaarvatud Swix määrdemehed, kes soovijaid aitavad, või lausa nende eest suuski määrivad. Loomulikult on kõik määrdesoovitused Swixi põhjal, aga kui ma arglikult küsin, et kas siin telgis tohib ka Rode kotist välja võtta, siis naerab minu kõrval olev määrdemees, et ka tema eelistab Rodet.

Hommikul toimib kõik Norra täpsusega ja juba tund enne starti olen stardipaigas. Jääb aega rahulikult riietuda ja väike testiring teha. Pidamine on hell ja kuna õhk tundub soojem, kui lubatud -10° C stardis, siis lisan suusa alla kaks kihti vana ja äraproovitud, Rode Blue-d.

Stardin oma Tartu Maratoni tulemuse põhjal kolmandast stardigrupist. Start on lainetena, minu stardiaeg 10 minutit peale esimest gruppi, kell 8:10.

Polegi vist ühelgi suusamaratonil nii rahulikku starti kogenud – keegi ei trügi, ei sõelu radade vahel, ega ei klõbista kandadel. Üritan küll mitte tormata, aga tõus stardist on korralik, sõidutõus, mis minule, kui klassikatehnikat kehvalt valdavale, ei jäta ühtegi puhkemomenti. Lisaks – peab ju hoidma ümberolijatega sama tempot. Juba kusagil kuuenda kilomeetri paiku läheb raskeks, tõus ei lõppe, ega lõppe. Minu selg, mis suusatades tavaliselt valusaks jääb, teeb juba nüüd põrgupiina, põhjuseks ilmselt stardis küll kergena tundunud seljakott, mis iga hetkega aina raskemaks muutub.

Kaheksandal kilomeetril on esimest korda võimalus mõnesekundiliseks puhkehetkeks, pärast mida jätkub samasugune tõus … veel peaaegu viis kilomeetrit. Lõpuks mets hõreneb ja asendub tundraga, tekib lootus, et hakkab ka see lõputu tõus otsa saama.

Poolteist kilomeetrit laskumist tundub häbematult vähe, pärast mida algab jälle tõus. Üleval on üsna külm, sajab lund ja on korralik vastutuul. Rada tõuseb laugelt, aga pidevalt, näen ma-ei-tea-mitu korda ees tõusu lõppu, aga kui üles jõuan, avaneb mäeharja tagant … uus tõus.

19.5 km stardist saab esimene tõus võetud, millele järgneb kaheksa kilomeetrit laskumist. Sellel laskumisel teen selle talve stiilseima kukkumise, kui suhteliselt lameda koha peal libisen selga ühele taadile (70 aastased ja vanemad stardivad pool tundi enne maratoni esimest lainet). Kuna vasakul olev jälg on kinni, siis hüppan paremale, kus paar meetrit siledat rada enne järgmist jälge. Selleks, et taadist kiiremini mööda saada, annan veel korra keppidega hoogu ja … järgmisel hetkel teen uhke kaare, ning maandun, nagu kirjamark, lapiti suusarajale, isegi käsi ei jõua ette panna. Parem suusakepp on raja asemel saanud pihta suusale. Hinge lööb kinni, prillid on lund täis ja minu nina jälg on pressitud Birkebeineri suusaraja sisse. Paugust taastumine võtab tükk aega.

Veel kuus ja pool kilomeetrit tõusu. Selg teeb küll hullu valu, aga see rada ise … ja need vaated … ja need ergutavad norralased raja ääres. Elamus on võimas ja kilomeetrid ei möödu enam nii vaevaliselt. Sjusjøeni jõudes läheb kergemaks, see on tuttav koht kahe aasta tagustest suusaorienteerumise veteranide maailmameistrivõistlustest, ning ühtlasi tean, et siit on jäänud lõpuni valdavalt laskumine.

Viimased 12 kilomeetrit võtavad aega vaid pool tundi ja juba saabki teha Lillehammeri suusastaadionil sadade, või pigem tuhandete, pealtvaatajate ees finišieelsed kaared. Kohe lõpetamise järel vahetan riided ja saan aru, et otsus, panna seljakotti soovitatust vähem õlut, aga see-eest soojendusdress, kuiv fliis ja koorikkindad oli vägagi õige, -9° C ei innusta õlut lahti tegema, kuum tomatisupp maitseb tunduvalt paremini.

Kui algselt oli mul plaanis Kadi ja Ain suusastaadionil ära oodata, siis ilm teeb sellesse omad korrektuurid ja suusastaadioni melu ma väga kaua ei naudi vaid soojendan ennast Lillehammeris, Håkon hallis. Selle aja jooksul suudab mind leida üks ajakirjanik, kes hoolimata minu, mitte liiga suurest innustusest, minuga veidi juttu ajab.

Kokkuvõttes võib öelda, et see on maraton, kuhu tuleb minna. See, kuidas Norralased suhtuvad suusatamisse, kuidas nad seda armastavad, paljudele on see ilmselt elustiil. Kuidas rada on ääristatud lumme kaevunud inimestega, kes igaüht ergutavad ja mõnedes kohtades ka omalt poolt süüa-juua pakuvad. Ja kes ütles, et grillhooaeg algab, lume sulamisega – väga paljudes lumeaukudes särisevad lihad grillil, pole selleks mingit kevadet vaja oodata.

Bieg Piastow

“Poola ja suusatama?!” … vangutasid sõbrad uskumatult pead. Tegelikult olin Bieg Piastow suusamaratonile mõelnud juba ka eelmisel aastal, raske oli lihtsalt seltsilisi leida, sest enamuse arvates on Poola ja suusamaraton pigem antonüümid. Igal juhul, kui Epp küsis, et kas me tahaksime temaga Poola suusatama sõita, ei läinud otsustamisele minutitki.

Lennukipiletitega läks lihtsalt – kuna Maare ei olnud (pärast seda, kui näitasin talle Warszawa – Wroclaw liinilennuki pilti) nõus lendama LOT-iga ja Czech Airlines ajagraafik meile hästi ei sobinud, jäi üle Lufthansa, oma Tallinn-Frankfurt-Dresden variandiga.

Autorendiga nii lihtsalt ei läinud – AVIS ja Budget vahel valides eelistasin alustuseks paari euro võrra kallimat AVIS-t, odava kõlaga Budget-ile. Kui aga kaks päeva hiljem tuli välja, et AVIS nõuab hilise saabumise tasu, mis on veidi üle 30 euro, ehk üsna suur lisahind, meie 80 eurosele rendihinnale, siis palusin AVIS-es oma broneeringu tühistada ja valisin ikkagi Budget-i. Lõpetuseks saime auto ikkagi sellestsamast AVIS (Budget) letist ja juba ilma lisatasuta. Ja veel – see hilise saabumise lisatasu oli AVIS-e teise e-maili eelviimasel real ja imepeenes kirjas – ma senimaani ei tea, mis vaim mind ajas neid e-maile otsast lõpuni läbi lugema.

Hilisest saabuimisest hoolimata oleme hommikul ilusasti rivis, ning valmis katsumusteks. Või no mis katsumused – Epuga koos sujub kõik, nagu õlitatult. Kiire tiir Szklarska Porębas hotelli Kryształ, kust mina oma võistlusmaterjalid kätte saan ja Epp seda tegevust kriitilisel pilgul inspekteerib.

Edasi juba Jakuszyce poole, et näha ära 10 kilomeetri start. Veidi probleeme on parkimisega, sest kõik kohad on täis politseinikke, kes meid igast mõeldavast parkimiskohast ära ajavad. Lõpuks lahendab probleemi Epp, tõstes televisioonile eraldatud parklat piirava aia kõrvale ja suunates meid sinna parkima.

Vaatame ära kümne kilomeetri stardi, kus rajale läheb lausa 1 700 osalejat ja paneme siis ka ise suusad alla. Veendun, et tänase nulli ja lumesajuga töötab liivapaber üsna ideaalilähedaselt, aga homseks lubatakse -7°C, mis ilma vaadates tundub uskumatu.

Maratonirada testitud, teeme veel ühe tiiru Szklarska Porębas ja leiame ühe ütlemata hea söögikoha, kus lõunasöögi sööme. Siinsetes söögikohtades on tore komme, pakkuda külastajatele toidu kõrvale pitsike “teravat”. See “terav” on tõeliselt suurepärane jook, ehk nagu Epp ütleb – “väärib kordamist”. Viimase üllatuse, ning taaskord meeldiva saame siis, kui arve tuuakse – täpselt sama summa, mis viimati kasseeriti meilt Helsinki lennujaamas kolme õlle eest.

Õhtul on suurimaks mureks, et mida suusale pidamiseks määrida, aga kuna minu määrdekohver on üsna pisike ja kliistrid puuduvad sealt sootuks, siis löön käega ja asendan määrdekihid liivapaberiga.

Tundub, et Epuga reisimisel on hea karma – minu rinnanumber, 132, lubab mul minna otse “vormelite”, ehk siis paigutatud suusatajate taha. Samas grupis on ka minu vana võistkonnakaaslane, Andrus Kasekamp, 167.

Starditakse lainetena, esimesed 200 ühes grupis, ei mingit trügimist. Suusk töötab hästi ja parandan tasapisi oma positsiooni. Siiski, kui tulevad suuremad ja järsemad tõusud, saan aru, et liivapaberit on vist vähevõitu alla saanud. Esialgu pole lugu, kätes on rammu, lükkan tõusud paaris üles, saan isegi Andrusest ühel pikemal tõusul mööda, ta on endale kiire algusega liiga teinud. Andrus taastub siiski üsna kiiresti ja kaob eest.

Kusagil poolel maal läheb ilm soojaks, lumi on kohati lausa sula ja minu suuskade libisemisomadused lähevad väga kehvaks. Ühes sellega kaob jõud ja motivatsioon. Isegi Maare ja Epp, kümme kilomeetrit enne lõppu, ei suuda mind enam pingutama motiveerida ja nii sõidan raja viimase osa langevas tempos. Viimane piisk kannatuste karikas on see, kui mõned kilomeetrid enne lõppu, kolm naist minust järjest mööda sõidavad.

Siiski, lõppaeg 2:49:22 ja 62. koht polegi nii paha tulemus ja ei suuda rikkuda rõõmu suurepärasest ilmast ja hästi ettevalmistatud suusarajast.

Kuna Epp arvab, et ega mul rajal nagunii polnud aega hingematvaid loodusvaateid imetleda, siis organiseerib ta meile võistlusjärgse rajainspektsiooni-loodusvaatamise tuuri, mille käigus näeme ära nii järgmise päeva maratoniraja, kui ka kaljud keset metsa, mida Poolakad järjekindlalt Pelikani kaljudeks nimetavad, ehkki mingeid linde, pelikanidest rääkimata seal näha ei ole.

See-eest on ühel laskumisel puud ilusti ära vooderdatud, ilmselt selleks, et kondised suusatajad puid neile otsa sõites ei vigastaks. Kusjuures pean tunnistama, et hoolimata sellest, et päeval olin sama laskumist sõitnud, näen mina neid porgandivärvi kaitsmeid alles nüüd.

Maratoniõhtu programm on veel raskem, kui maraton ise, algusega Szklarska Porębas, koos punapõsksete ja säravasilmsete worldloppet masteritega, kellest enamus mitme-mitme-mitme kordsed, ning lõpuga meie hotellis, õnneks siiski enne seda, kui peame hakkama lennujaama sõitma.

koorikut otsimas

Kuna kuulutasin homseks välja koorikusõidu, siis käisime Maarega täna testsõidul. Plaan oli alustada Harju-Risti lähedalt, Hatu külast, vaadata ära Mustjärv ja Veskijärv, ning jõuda siis Veskijärve põhjaosas asuvate, ülilahedate liivaluideteni. Tagasi siis mööda Tänavjärve, külastades ka RMK Tänavjärve lõkkekohta.

Tegelikult selgus juba esimestel meetritel, et päris nii hästi lumi ei kanna, kui lootsime. Juba esimesel kraaviületusel, kusi mina mööda jääd üle kraavi tuhisesin, suutis Maare leida jäävaba koha ja oma jala põlvest saadik vette sirutada. Maare keeras tagasi riideid vahetama, mina jätkasin, nüüd juba rabal.

Rabal oli koorik juba parem, kannatas suusatada. Siiski – kohtades, kus taimestik tihedam, kippus suusk läbi vajuma … ja siis kukkus tempo küll olematuks. Viiendal kilomeetril sain aru, et minu täisplaani elluviimine läheb vähemalt kolm tundi, helistasin Maarele ja leppisime kokku, et ta ei oota mind mitte Hatul, vaid sõidab autoga ümber järvede, Veski karjääri mulle vastu.

Just siis, kui maastik eriti ägedaks läks, avastasin, et olen pannud Eppu ja võtnud kaasa fotoaparaadi, koos pooltühja akuga, mis nüüd sai päris tühjaks. No igal juhul on luitemaastik Tänvjärvest läände ja Veski karjääri ümbruses eriti fantastiline, kuhu tuleb kindlasti tagasi tulla … aga koorik võiks siis veidi paremini kanda.

loll saab pangas kah peksa

Meil oli pühapäeva hommikul kõik minuti pealt paika pandud: kell 6:20 äratus, 6:40 hommikusöök, siis arveldamine hotelliga ja umbes seitsme paiku Dresdeni poole sõitma, et kell üheksa olla lennujaamas.

Olime graafikus senikaua, kuni selgus, et hotelli kaarditerminal ei tööta. Noormees, hotelli administraator, soovitas meil sõita Szklarska Poręba-sse ja otsida mõni sularaha automaat. Kuna selline asi meie ajagraafikusse hästi ei mahtunud, siis leidsime teise variandi – administraatoripoiss kirjutas meile paberile panga rekvisiidid ja meie Epuga võtsime siis oma sülearvutid ja näitasime Poola paganatele, kuidas Eesti on ikkagi e-riik … no ega see “näitamine” tegelikult nii kergelt ei käinudki, Maare jooksis ühtelugu meie ja administraatoripoisi vahet, et täpsustada mõnd kirjutatud tähte, või saada lisainfot, nagu panga aadress vms.

Lõpuks tõstis Epp käed ja ütles, et see e-teema pole ikka tema teema ja SEB pank keeldub tema makset vastu võtmast, teatades, et miskit (vist kontonumber) ei klapi. Olin ka mina sama kaugele jõudnud ja võrreldes Epuga ikkagi “tõeline itimees” – minu, Swedbank makse, läks kolinal läbi. Tegin siis kiirelt samade andmetega veel teisegi makse, Epu eest, ning lahkusime hotellist ausate Eesti turistidena. “Mina ei usu, et see asi nii lihtsalt käib” ütles Epp veel lahkudes, ilmselgelt puhtast kadedusest.

Vaatasin siis täna konto väljavõtet ja mida ma näen – raha pole tahtnud Poola jääda, vaid on minu juurde tagasi tulnud: BNFS ACCOUNT NUMBER  IS INCORRECT. Konto väljavõtet täpsemalt uurides selgub siiski kerge erinevus summades – tagasi on tulnud üle 60 euro võrra vähem, kui algselt maha läinud.

Helistasin siis selguse saamiseks Swedbank klienditeeninduse numbrile, millele helistamine on nii keeruliseks tehtud, et pärast mitmekordset proovimist olin juba peaaegu loobumas. Lõpuks, loobudes enda identifitseerimisest, sain siiski liinile. Pärast mõningast seletamist selgus, et Swedbank ei tea sellest äravõetud rahast midagi, vaid tema kasum piirdub siiski ainult konto väljavõttel eraldi näidatud, veidi alla kümne euro suuruse summaga, ülejäänud osa on ärastanud röövellikud Poola kapitalistid.

Kuna Swedbank on ilmselgelt (Rootsi) riik (Eesti) riigis, siis temaga võitlemisel pole vist mõtet. Kas peaks asuma võitlusesse hotelliga, kelle administraator kujunenud olukorras tegelikult süüdi on, või on muid variante? Ja mida peaks tulevikus sarnases olukorras teisiti tegema?

42. Tartu Maraton

Esimest ohumärki tunnetasin juba peale Tartu Teatemaratoni enda vahetuse lõppu, kui vaikselt Palult Elva poole suusatasin ja selg ühel hetkel valu tegema hakkas. Teist haistsin samal õhtul, kui tervis, suurest hulgast haigetest sõpradest ja töökaaslastest hoolimata ikka veel korras oli. Maare söötis mulle selle peale sisse ühe eriti kange küüslauguküüne … ja teisipäeva õhtul järgmise. Sellest hoolimata ei olnud ma kolmapäeva hommikul ärgates imestunud, kui kurk valus oli … ka selg polnud eriti paremaks läinud.

Ülejäänud päevad enne maratoni on sellised … fifty-sixty – treeningud jätan igaks juhuks tegemata, samas kerge köha ja kurguvalu pole väga hullud. Laupäeva hommikul saab kodus suuskadele libisemine alla ja siis Lõuna-Eesti poole teele, et õhtu väärika pasta-party ja Jüriööga lõpetada. Tegelikult … Jüriöö jääb seekord ära, kuna selle, seiklus-sportliku ürituse, alusepanija ja nime andja ise parajasti kusagil teises maailmajaos viibib.

Pühapäeva hommikul oleme enam-vähem täpselt tund enne starti Otepääl. Määrin suuskadele veel viimased kaks kihti pidamist ja viin suusad stardialasse. Mõtted on täna kuidagi hajali – kui stardi juures hakkan suusasaapaid jalga panema, avastan, et olen sokid autosse unustanud. Kerge sörk auto juurde ja … tuleb meelde, et suusakepid jätsin kuhugi staadionihoone seina najale … Viis minutit enne starti olen siiski ilusasti stardialas, omas stardigrupis.

Start – Matu [12.1 km]. Esimestel meetritel on tunne, et suusk kohe üldse ei pea, siiski – mõnesaja meetriga hakkab suusk tööle. Tegelikult saan üsna varsti selgeks, et pidamine on suht hell, isegi veidi hellem, kui mulle meeldiks. Suusatajaid möödub ühelt ja teiselt poolt, ise ma eriti kellestki mööda trügida ei ürita, tunne pole eriti kiita, üritan sõita jõudu säästvalt. Matul haaran topsi spordijooki.

Matu – Ande [23.1 km]. Tunne ei taha kuidagi paremaks minna, pigem halvemaks, raske on. Pingutan Harimäe üles lootuses, et pikal laskumisel taastun, aga Ande punktiks on enesetunne veel hullem. Õnneks on suusk hea. Punktis haaran topsi spordijooki.

Ande – Kuutse [32.0 km].  Mööda sõidab Kati Tammjärv, oma 10 000 numbriga, kes saab mulle orientiiriks, üritan mitte väga maha jääda. Enne Kuutse punkti hakkan ees nägema ka järgmist 10 000 numbrit, Laura Rohtlat. Kuutse punkti jõudes on enesetunne nii vilets, et mõtlen vaikselt rajalt äratuleku peale. Otsustan, et kannatan Meegaste mäele ära, siis on suuremad tõusud läbi ja vaatan siis, mis edasi saab. Kui üritan lisaks esimesele, ka teise topsi spordijooki haarata, saan endale pihku mustikasupi, millega endale ja oma suuskadele uue facelift-i teen

Kuutse – Peebu [39.1 km]. Üsna varsti, peale toitlustuspunkti jõuab mulle järgi Tarmo Siimsaare, saan natuke innustust ja tõstan tempot. Kui vahetevahel tuleb meil vahe sisse, siis leian ikka ja jälle motivatsiooni, et Tarmo uuesti kinni püüda.

Peebu – Palu [46.7 km]. Jätkan koos Tarmo ja Joonas Ojaga. Tean, et kuni Paluni on rada hästi kerge ja tuttavad seljad annavad innustust.

Palu – Hellenurme [53.7 km]. Väikese joogi järel tunnen, et eitea kust tekib terve ports lisajõudu. Minust kihutab mööda Venemaa mees, Jegor Kozlov, kellele end tuulde haagin. Möödume koos õige mitmetest meestest ja ka väiksematest puntidest, kes ei üritagi meile sappa võtta. Siiski, Jegori tempo on ka minu jaoks veidi liiga kõva ja vaikselt tekib vahe sisse.

Hellenurme – Finiš [63.2 km]. Hellenurme toitlustuspunktis olen täiesti üksi, kedagi ei paista ei ees, ega ka taga. Veel veidi hiljem, seitse kilomeetrit enne finišit, Sparta joogipunktis, saan veel viimase topsi jooki ja tundub, et nii jääbki, kui kilomeeter hiljem, ei tea kust on keegi mul selja taga, suusakandadel klõbistamas. Kui kõrvale astun, siis selgub, et … taga on terve pikk rodu mehi. Viimased kolm kilomeetrit sõidame külg-külje kõrval Priit Ailti ja Joonas Ojaga, finišisirgel tasuvad nad mulle heateo eest ja tuiskavad mööda.

Lõpetan ajaga 3:10:47.5 ja lõppkohaks kujuneb 159. Veel nädal tagasi lootsin küll paremat tulemust, aga pettunust ei ole. Kui arvestada, et veel täna hommikul oli kurk valus, siis …

… jääbki ka järgmiseks aastaks parandamisvõimalus. Pildid Assar Jõepera.

Alutaguse Maraton

Kui reede õhtul oma salajasele määrdeinformaatorile, sõber Tiidule, helistasin, tuli telefonitorust seosetut juttu: “keskosa 50-ga, libisemisele lähemalt 100-ga ja kui päris peeneks tahta minna, siis pidamisosa otsad 150-ga”. OK, VR50 on mulle tuttav … aga 100 … ja 150?

Selgus, et määrdega polnud siin midagi pistmist, pistmist oli hoopis määrdevabadusega, ning märksõnad 50, 100 ja 150 tähendavad hoopiski liivapaberi marke. Sellele järgnes veel pikk selgitus, et kuidas täpselt lihvida.

Reede õhtul need suusad “lihvitud” said ja nüüd tean täpselt, millises riiulis ja millises järjestuses erinevad liivapaberid Bauhofis asuvad.

Oma rinnanumbri, 67 järgi sean oma suusad esimeses stardigrupis enam-vähem keskele, aga kui stardipauk antakse, siis selgub, et olen ennast veidi alahinnanud, või … pigem võiks öelda, et on terve hulk tüüpe, kes endid ilmselgelt üle hinnanud ja juba esimesel kilomeetril teistele jalgu jäävad.

Minu karestatud suusad (sõidan esimest korda karestatud suusaga, ning kuna ma enne starti suuski proovida ei jõua, siis on stardijärgsed meetrid minu esimesed, karestatud suuskadel) toimivad suurepäraselt. Rada on mõnus, ilm ilus, ning Enervit vaheajapunktiks olen tõusnud neljakümnendale kohale.

Edasi pole enam nii lihtne – üldjuhul sõidetakse ühes jäljes ja näiteks minu suusk libiseb kõrval, värskes rajas, oluliselt kehvemini. Kui keegi pundist maha jääb ja vahe sisse laseb, siis näen kurja vaeva, alustuseks kõrvalrajal möödumiseks ja siis uuesti gruppi sisse sõitmiseks.

Kusagil 15 kilomeetrit enne lõppu jõuan kandadele Ulvar Pavlovile ja seda otseses mõttes – no ei sobi meie sõidustiilid, ilmselt mõjub juba ka väsimus, aga pärast seda, kui olen umbes kolm-neli korda Ulvari suusakandadel klõbistanud, vaatab ta nii kurja näoga tagasi, et teen veel ühe pingutuse, saades mööda nii temast, kui ühe soojaga ka Teet Jagomägist ja Janek Truust.

Mõned kilomeetrid hiljem selgub, et nendel meestel polnud plaaniski kustuda, ning kui meie rada saab kokku 20 km suusarajaga, siis on mehed minust uuesti möödas ja hakkab tekkima pisikene vahe.

Viimastel kilomeetritel tundub, et suusk enam nii hästi ei pea, aga ilmselt on süüdi väsimus. Igatahes, kui kilomeeter enne lõppu saan järgi tuikuvale Kaido Pesorile, siis võrreldes temaga, lähen mina mäest üles, nagu tank. Lõpetan ajaga 2:05:13, mis teeb kilomeetri kiiruseks 3:01, lõppkohaks jääb 31.

Kokkuvõttes oli karestatud suusk väga positiivne kogemus, mingil hetkel, rajal, mõtlesin, et oleks nüüd Tartu Maratonil sama ilm, kui lihtne oleks määrida ja saaks suusamääretelt kõvasti kokku hoida :).

Fotod: Maare.

Saaremaa suusamaraton

Hoolimata Simmo kinnitusest, et lund on piisavalt ja rada korralik, jõudsin, nagu üks tõeline eestlane kunagi, pühapäeval ikkagi veidi muretseda. Ja kui Simmo stardipaigas kinnitas, et see on raja lumevaeseim koht, siis ei tahtnud ka seda hästi uskuda. Aga tegelikult oli kõik täpselt nii, nagu Simmo lubas.

Sellist suusamaratoni pole ma veel enne sõitnud. Saan stardist hästi minema ja satun kõige ette. Mõtlen, et panen ühtlaselt korraliku tempo peale, mis peaks enamuse maha raputama, aga kilomeetrid muudkui kuluvad, aga suur punt püsib koos.

Esimese ringi lõpus, kui teistel on kõigil omad jootjad künka otsas, siis mina pidurdan künka all hoo maha ja võtan topsi korraldajate jooki. Pärast seda läheb kolm kilomeetrit enne, kui pundi uuesti kätte saan. See-eest, kui grupi kätte saan, siis selgub ka suure pundi põhjus – nagu rattasõidus, esimene teeb tööd ja teised lasevad tuules tirri.

Teise ringi lõpus, kui teised taas joovad, siis mina endale enam ühte peatust lubada ei julge. Kuna rada on parajalt kitsas, siis kasutan teiste joomist oma positsiooni parandamiseks ja kolmandale ringile minnes olen kolmandal kohal. Kui esimese ringi vedasin mina ja teise Simmo, siis kolmadal ringil satub ka Tamm mingil ajal korraks ette. Siis aga lükkab Simmo mind, umbes neli kilomeetrit enne lõppu, taas esimeseks.

Rada on üsna kitsas ja arutlen just, et kuidas kõvemad asja enda kasuks ära otsustavad, kui veidi rohkem, kui kilomeeter enne lõppu tuiskab laskumise lõpus minust mööda rong Simmo-Pikkor-Tamm. Simmo kiirendab veelgi ja teeb teistega väikese vahe sisse, millele suudab vastata Pikkor, minul tuleb esikolmikuga väike vahe sisse ja kuklasse hingab Saaremaa kohalik suusakuulsus, Reimo Nook.

Panen tempot juurde ja saan Reimoga tõusul sellise vahe sisse, et ta enam otse tuules pole. Olen juba peaaegu leppinud sellega, et kolm meest on läinud, kui näen, et Tamm ees pole enam väga värske. Leian veel ühe lisakäigu ja pääsen Tammest enne lõpu kurvilisi laskumisi mööda. Viimasesse kurvi jõudes, avastan enda eest Simmo, kes on õnnetult kukkunud ja lõpetab vahetult enne mind [Tulemused].

Huvitav, kas seda võib nimetada paranoiaks, kui mu sisetunne ütleb, et järgmised kaks suusamaratoni liigub mu lõppkoht langevas joones?

Pildid: Karujärve Tervisespordi keskus ja Saarte Hääl.

Tättele külla

Kuidagi juhtus nii, et pidime Maarega ära kasutama ühe nädalalõpu puhkuse GOSPA-s. Otsustasime ühendada meeldiva meeldivaga ja sättisime puhkuse Saaremaa suusamaratoni toimumise ajale. Seetõttu sai eelmisel nädalal tavalisest rohkem uuritud Saaremaa ilma, eriti veel Karujärve kandi oma.

Tõstsime autosse lisaks suuskadele ka matkauisud ja reede õhtul Saaremaale jõudes oli üks esimesi kõnesid sõber Simmole, kellele pole vist küll ükski matkavahend võõras. Simmo kinnitas EMHI jääkaardi andmeid, jää on nii Kiirassaare, kui ka Kuusnõmme lahel, kuni Vilsandini välja, ainult, et lumeolud pidid muutuma kiiremini, kui aktsiakursid.

Eks oma silm on kuningas – keerame laupäeva hommikul autonina Papissaare sadama suunas, kõrvus Simmo viimased sõnad – “ja kui uisutada ei saa, siis tulge parem Kärlale sprintima”.

Papissaare sadam võtab meid vastu tiheda uduga, nähtavus on ehk paarsada meetrit. On päris kõhe nii kehva nähtavusega uisutada, teadmata täpselt jääolusid. Hoiame algul kalda lähedusse.

Teeme tiiru mööda Kiirassaare lahe serva ja jõuame Kuusnõmme poolsaare tippu. Jääolud on päris “huvitavad” – tegelikult on jää paks, aga kuna värske jää on ülimalt kirgas ja selle alt paistab vana jää, mis kord jätab mulje, et jääd üldse pole, siis jälle, et on lahtised tükid … siis on vaja kas häid närve … või iga natukese aja tagant pidurdada.

Veidi tegemist on, Kiirassaare lahelt Kuusnõmme lahele pääsemisega, kuna kalda ääres on vesi pressinud jää peale ja öised mõned külmakraadid pole olnud piisavad, et vesi läbi külmuks.

Vilsandi jääteele jõudes on udu hajunud ja nähtavus suurepärane. Näeme ka paari sõidukit. Kella vaadates on selge, et enam sprintima ei jõua … ja … sellised jääolud, kes neid sprintimise vastu ikka tahaks vahetada.

Kõige parem jää, tuleb välja, ongi lahe keskel. Teine asi, mille Vilsandi juures ära õpime, on see, et kaldaäärsest õhukesest jääst saab piisava kiiruse juures ilma läbi vajumata üle sõita … algul on veidi kõhe, aga harjume.

Tagasiteel võtan Maare viskenööri abil sleppi ja teeme mõnusat, kiiret sõitu – keskmine kiirus tuleb alla kolme minuti kilomeetrile.

Laos 2011

See, et siin blogis pea aastane vaikus oli, ei tähenda, et me sel ajal midagi ei teinud ja ei kirjutanud. Lihtsalt – oluliselt kergem on foto koos asukohaga Facebook-i postitada, kui omaette juurelda, et kuidas see eesti keele grammatika nüüd käibki ja kas eesti keel kirjutatakse suure või väikese algustähega, ning kuhu panna komad. Kogu sellest komade, ning muude grammatiliste karide ohust hoolimata oleme me tegelikult valmis kirjutanud ja interneti avarustesse riputanud oma Tai ja Laose reisikirja, lootuses, et äkki on kellelgi sellest oma reisi planeerimisel kasu. Tegelik põhjus on muidugi selles, et tegelikult on endal vahel tagantjärgi mõnus lugeda ja meenutada, et kus ja mida me täpselt tegime.

Dolomitenlauf

Neljapäeval Finnairiga üle Helsinki Münchenisse ja sealt autoga, sipsti Lienzi, reedel suuskade ja määrde testimine, ning laupäeval siis üks lühike maraton ja pühapäeva südaööks tagasi koju … vähemalt plaan oli selline. Tegelikkus tegi meie plaanidesse pisikesi korrektuure …

Kõik algab juba Tallinna Lennujaamas, kus meie Helsinki lendu mitu korda edasi lükatakse. Kui lennuk lõpuks, täpselt tund ettenähtust hiljem, startib, on üsna selge, et Müncheni lennule me enam ei jõua. Nii ongi, näeme Müncheni lennukit ruleerimisrajal ja saame talle vaid lehvitada. Finnair klienditeenindaja kirjutab meile piletid üle Varssavi Münchenisse, hoolimata meie protestist, et meil pole kell kaks öösel Lienzis mitte midagi teha.

Täpselt samal hetkel, kui saame Varssavi lennujaamas, transfer lauast oma Müncheni lennu pardakaardid, vahetub kiri infotablool, meie lennu taga – rohelisest GO TO GATE, saab punane CANCELLED. Tüdruk laua taga laiutab käsi ja ütleb, et kuna me nüüd oleme juba justkui lennukil, siis pole see enam tema teha, võtku me nüüd oma pagas välja ja mingu siis uusi pileteid hankima.

Pärast mitmete kohtade vahel jooksmist, on meil käes ka viimane, juba peaaegu kadunuks tunnistatud, Raivo kott, ning saame minna LOT teeninduslaudu, mille ees lookleb pikk järjekord. Mõni tund hiljem saame piletid … 13:25 väljuvale lennukile, sest hommikused lennud on vahepeal kõik täis saanud. Veidi enne südaööd jõuame oma Varssavi hotelli …

Peaaegu ööpäev planeeritust hiljem jõuame lõpuks Lienzi ja otsime üles oma Altstadtpenthouse Monika. Kuna kell on üheksa õhtul, siis jätame määrete testimise vahele.

Stardihetkel on külma vast -10°C ümber, paistab päike ja mäed on ümberringi säravvalged. Saan stardist suhteliselt hästi minema, juba kolmanda kilomeetri paiku olen leidnud oma õige positsiooni.

Esimesed kuus kilomeetrit sõidame mööda lagedat edasi-tagasi, kui kuuendal kilomeetril selja taha vaatan, siis on vaatepilt võimas – nagu hiigelmadu lookleks lagedal. Nüüd järgneb seitse kilomeetrit laskumist, millest paar nukki on üsna salakavalad – ühes kurvis jään suuskapidi jälge kinni ja teen tagumiku lumiseks – pärast seda saan aru, et sellel maratonil tuleb laskumistel kohati ka pidurdada.

Kolmeteistkümnendal kilomeetril jõuan maratoni kõige madalamasse kohta, kõrgus 1196 meetrit, eelinfo järgi on ees ootamas 12 kilomeetrit tõusu. Tõus algab väga mõnusalt, pikad, lauged tõusud, sekka paar lühikest jooksunõlva. Leian endale kaaslase, nr. 35, itaallane Martin Bergmeister, kellega koos neelame paraja hulga konkurente alla.

Üheksa kilomeetrit hiljem oleme taas stardi juures, Maare ergutab ja hüüab, et tõus on kohe-kohe läbi. Järgmisel tõusunukil lisan tempot ja jätan Martini endale uut kaaslast otsima, et ise rahulikult laskumistele pääseda. Tõusunukk võetud, avaneb kurvi tagant mitte enam tõusunukk, vaid pikk ja ja jõhkralt järsk tõus, millele järgneb … tõus, veel pikem ja veel järsem. Kokku võtan sellest “tõus on kohe-kohe läbi” kohast veel viis kilomeetrit tõusu, kõrguste vahega 200 meetrit.

Lõpuks üleval, ei järgne tõusule pikka laskumist, vaid üks järsk, allamäge nukk ja siis neli kilomeetrit tasast, mis sellegipoolest, pärast sellist tõusu tundub väga mõnus. Ja siis … järjekordne toitlustuspunkt, ning pea kuus kilomeetrit pidevat laskumist kuni võistluskeskuseni.

Viimased kuus kilomeetrit kattub osaliselt raja algusega, aga kui stardihetkel oli siin -10°C ja kõva rada, siis nüüd vast paar külmakraadi ja rada oluliselt pehmem. Jalgades pole kah enam jõudu, et suuska pidama vajutada, tunnen, kuidas kiirus kukub kõvasti ja motivatsioon kipub kaduma. Siis aga märkan, et hoolimata minu olematust kiirusest, lähenevad eesolevad seljad väga jõudsalt, ning see annab lisamotivatsiooni.

Eelviimasel kilomeetril võtan veel kolm selga, ning lõpetan ajaga 2:38:03,15 ja 61. kohal [tulemused].

Võistlusjärgselt saab suurimaks katsumuseks söögikoha leidmine. Millegi pärast arvab vist enamus Lienzi ettevõtjaid, et normaalsed inimesed söövad õhtusööki peale kella seitset ja avatud on vaid hiina söögikohad. Lõpuks saadab meie otsinguid siiski edu ja leiame Schweizergasselt ühe vägagi laheda kohaliku pubi, hiidsuurte söökidega.

Tagasiteel, Helsinki lennujaamas, tekib korraks veel lootus, et äkki mõni seiklus, aga kõik piirdub siiski lennuki tunniajalise hilinemisega ja juba kell kaks öösel olemegi tagasi kodus.