Vasaloppet, loomad on lahti *

Neljapäeva õhtul astume Stockholmi laevale, kõigil sama eesmärk – osaleda 90.-ndal Vasaloppet suusamaratonil, maratonil, mille läbimine on igale Rootslasele auasi. Ja ehkki olen enne maratoni kuulnud väga erinevaid arvamusi selle raskuse kohta, siis on selge, et 90-kilomeetrine suusasõit pole asi, millesse üleolevalt suhtuda. Vähemalt viietunnine pingutus iseenesest pole lihtne, lisaks saab see olema minu seni kõige pikem suusavõistlus, raske on leida maailmast veel pikemat suusamaratoni.

Reede hommikul seame autonina Mora poole, ning pärastlõunal olemegi kuulsas, Vasaloppeti finišipaigas. Saame kätte oma rinnanumbrid, mis minule antud eelmise aasta Tartu suusamaratoni tulemuse põhjal kolmandasse stardigruppi. Mul peaks küll selle aasta LaSgambeda ja Marcialonga tulemuste põhjal olema teoreetiliselt võimalik vahetada stardikoht grupp ettepoole, aga vaadates trügimist ümberpaigutamise laua juures, loobun üritamast.

Elukoha oleme leidnud endile peaaegu maratoniraja keskele, külakesse nimega Väsa, mis asub enam-vähem Evertsbergi ja Oxbergi vahel.

Kui veel mõned päevad enne maratoni räägiti lume sulamisest ja üleujutustest Vasaloppeti suusarajal, ning suuremad pessimistid ähvardasid maratoni ärajäämisega, siis kohapeal olles on lund päris palju. Laupäeva hommikul avastame, et öösel on sadanud paar sentimeetrit värsket lund lisaks, ilm on nullilähedane. Käime tutvumas Vasaloppeti stardipaigaga, Säleniga, ühtlasi võtame kaasa ka suusavarustuse, et testida ära “kurikuulus” esimene tõus. Tõus on tõepoolest päris „uhke“.

Laupäevase testsõidu teeme kõik karestatud suusaga, mis töötab väga hästi, ning viis kuuest otsustavad sama varianti ka maratonil kasutada. Vaid Martti arvab, et tema, rahulik suusamees, paneks vähe tugevama, kliistrise, pidamise.

Pühapäeva hommikul ärkame juba kell 4:30, samal ajal, kui Vasaloppeti ametlikud bussid meie kodukoha lähedalt, Älvdalenist, juba lahkuvad. Meie, olles eelmisel päeval teinud mitte ainult rajaluuret, vaid tegelenud ka optimaalse kohalesõidu variantidega, alustame autosõitu tund hiljem.

Laupäeval välja raalitud transpordiskeem toimib … keerame 7 kilomeetrit enne Fiskarshedenit metsa vahele ja sõidame mööda pisikest, aga korralikult lahtiaetud teekest pea stardi juurde välja, pargime auto stardist paarisaja meetri kaugusele.

Stardini on veel poolteist tundi, otsustame Teaga oma suusad stardikoridori ära paigutada. Stardikoridoris selgub, et julgelt kolmveerand meie stardigruppi on juba suuski täis paigutatud, leiame endile kohad üsna grupi lõpus. Auto juurde tagasi tulles avastame, et meie lähedal, pressi parklas pargib veel teisigi eestlasi, näiteks Võrumaa Teataja pressiesindaja, tuntud arvamusliider, Ivar Tupp.

Umbes 15 minutit enne starti jõuan oma stardikoridori. Kell kaheksa hakkab järsku kogu inimmass liikuma – ei mingit stardipauku, ega midagi. Kuni tõusuni saan sõita vahelduva eduga, tõusu algusesse jõuan veidi vähem, kui kuue minutiga.

Edasi nii libedalt ei lähe, tõus on täis jalad harkis seisvaid inimesi, rida rea kõrval. Mõned üritavad oma hästi pidavate suuskadega kahe rivi vahelt otse üles joosta, aga astuvad kellegi suusale, libisevad, kukuvad kõhuli – nõlv täis omavahel võitlust pidavaid suusatajaid, vaatepilt, millist ma pole veel enne näinud, taustamuusikaks aeg-ajalt purunevate suusakeppide ragin.

Mina hoian kohe tõusu alguses paremasse rajaserva. Kuna minu karestatud suusk töötab väga hästi, siis saan raja äärt mööda koos teiste omasugustega päris edukalt üles joosta, parandades jõudsalt oma positsiooni.

Üles jõudes läheb asi jamaks – aina vähemaks jääb sissesõidetud jälgi, kuni kõik suusatajad on koondunud kahte ritta, kiirus on parasjagu selline, et pikas rivis sõitmiseks veidi liiga rahulik, aga värskes jäljes, ühe soojakraadiga – pulss hüppab hetkega lakke ja positsiooni parandamiseks paari koha võrra tuleb pärast seda tükk aega taastuda. Lisaks, rootslased ja suusakultuur on ikkagi kaks teineteisest väga kaugel seisvat asja, lihtsalt niisama keegi sind vahele ei lase ja kuna kõrvalrajale minnes on sinu koht rivis kohe kinni sõidetud, siis on oht möödasõitu üritades ja jõu lõppedes, hoopis positsiooni kaotada.

Lisaks pole rootslased kuulnud midagi ka taha vaatamisest, ühel möödumiskatsel veidi enne teist, Mångsbodarna teeninduspunkti, hüppab mulle üks suusataja nii õnnetult ette, et minu suusakepp murdub. Esimene mõte on „see pole võimalik, 70 kilomeetrit veel sõita“, vägisi tekib mõte katkestamisest. Kuna koheselt katkestamise võimalus puudub, siis üritan raja servas ühe suusakepi abil vaikselt edasi liikuda.

Pool kilomeetrit hiljem sõidan mööda järjekordsest pealtvaatajate pundist, silma jääb, et neil on raja kõrval ebamõistlikult palju suusakeppe. Pööran tagasi ja küsin, kas neilt on võimalik saada suusakeppi. Selgub, et ongi, täiesti ametlik kepivahetuspunkt. Mulle leitakse mõne sekundiga uus ja õige pikkusega suusakepp, küll kaks korda raskem, vale raskuskeskmega ja pehme nagu vedru … aga ikkagi täiesti terve suusakepp.

Vasaloppet, Risberg. Foto autor Ivar Tupp.

Hakkan uuesti mööda suusatajaterivi ülespoole liikuma. Tunne on mõnus, tempo on hea enesetunde kohta üllatavalt kõrge, veidi üle kolme minuti kilomeetrile, pea 20 kilomeetrit tunnis. Kõik on ilus, kuni kusagil poolel teel Evertsbergi ja Oxbergi vahel kaotan oma asendussuusakepil kulbi. Ilmselt pole kulp korralikult kepi küljes kinni ja kuna kepitõuke kohtadesse, kahele poole suusarada, hakkavad tekkima kraavid, siis vajub kepp kusagil läbi lume ja kulp otsustab jääda lumme.

Pole hullu, kepivahetuspunkte on tihedalt, pidevalt on mõni nägemisulatuses. Katsun ilma kulbita suusakeppi sättida „kraavi“ keskele, kus lumekihi paksus õhuke, aga sellest hoolimata satub see pidevalt sügavasse lumme, kogu aeg on hirm seda ära lõhkuda. Tõusudel võtan heaga raja serva ja jooksen tõusud, kasutades ühte suusakeppi. Nagu kiuste, ei paku keegi vahetusvõimalust.

Kaheksa kilomeetrit vaevlemist ja olen Oxbergi teeninduspunktis, siin on lõpuks ometi võimalus vahetada suusakepp. Saan uue suusakepi, mis on täielik katastroof – küll kulbiga, aga käepideme rihm on justkui nöör ümber käe. Tõukel keppi käest lasta pole võimalik – käepideme rihm keerab keeru sisse, ning käepide satub pihku, kuidas juhtub.

Hoian siis ühte suusakeppi kogu aeg pihus … ei lähe kümmetki kilomeetrit, kui tunnen, et peopesas ja pöidlal on villid, sõita jääb küll veel väga vähe, viimased kakskümmend kilomeetrit. Umbes kümme kilomeetrit enne lõppu tunnen, kuidas vill pöidlal katki läheb. Tegelikult pole enam kerge, harjumatu suusakepp ja ebamugav sõidustiil tapavad käsi, tuharatesse on tekkinud esimene kangestus.

Seitse kilomeetrit enne lõppu saan kätte Vahur Teppani … tema kõikuv liikumine annab alust arvata, et ei ole temalgi enam liiga kerge. Minule tulevad viimased kilomeetrid kuidagi väga kiiresti vastu: 5 – 4 – 3 – 2. Jääb sõita viimane kilomeeter, seda olen televiisori vahendusel mitmeid kordi näinud … viimased 100 meetrit … finiš.

Vasaloppet, finiš. Foto autor Ivar Tupp.

Aeg 5:07:02 ja koht … 758 … mida-mida, mul endal on kogu aja olnud tunne, et heal juhul liigun kusagil 2 000 kandis. Medal antakse, Võrumaa Teataja esindaja on mind finišis vastu võtmas. Tuleb välja, et medali saamiseks oleks võinud ka tunnikese aeglasemalt sõita.

Split	abs time	time	diff	pace	speed	place
Smågan	08:40:16	00:40:16	40:16	03:40	16.39	725
Mångsbodarna	09:22:01	01:22:01	41:45	03:13	18.68	793
Risberg	09:55:10	01:55:10	33:09	03:01	19.91	757
Evertsberg	10:38:55	02:38:55	43:45	03:39	16.46	715
Oxberg	11:25:27	03:25:27	46:32	03:07	19.34	738
Hökberg	11:59:41	03:59:41	34:14	03:49	15.77	744
Eldris	12:35:12	04:35:12	35:31	03:34	16.90	745
finish	13:07:02	05:07:02	31:50	03:33	16.96	758

Finiši järgselt suunatakse bussi, sõidutatakse sind sinu koti juurde. Siis pool kilomeetrit astumist, ning riiete pesemine – riiete vahetamine. Veel pool kilomeetrit ja saab süüa. Pärast sööki uuesti bussi ja finišipaika.

Et sisustada oma aega teisi oodates sõidan bussiga stardipaika ja toon ära meie auto, aga tegelikult pole see enam oluline. Kinnitust sai, et 90 kilomeetrit suuskadel polegi midagi erilist. Lisaks, eelmisel aastal Birkebeinerrennetil käinuna, ei oleks ma eales osanud arvata, et kahe naabri suusakultuurid nii erinevad võiksid olla, või … tegelikult räägime ju ühest suusakultuurist, siin valitseb pigem suusakultuuritus. Aga ikkagi, selles maratonis on midagi ja ma vist tulen siia tagasi … millalgi.

* Compromise Blue 2008.

Marcia longa, vita brevis *

Neljapäeva varahommikul tekib lennujaamas diskussioon – kas kella poole viiene õlu läheb varahommikuse või hilisõhtuse alla. Diskuteerivad kõik peale Tõnu … kes pidavat sel ajal alles hakkama end peole sättima.

Veneetsias, lost and found leti juures selgub tõsiasi, et Lufthansa on Martti ja minu pagasi rahumeeli Tallinna jätnud. Pika seletamise järel anname oma, kaugel mägedes, Bellamonte külakeses, asuva hotelli aadressi. Pagas peaks homseks, laupäeva hommikuks, Veneetsias olema, kust kuller selle siis meile ära toob. Tänane ja homne planeeritud suusasõit jäävad küll tegemata, aga no mis sa ikka teed, kui asjad on juba niimoodi läinud.

Küsime veel korra üle, et mis ajal võiksime oma kotte oodata, mille peale tütarlaps teatab, et ilmselt pühapäeva hommikul, kulleril pidavat olema aega 24 tundi pagasi kohale toimetamiseks. Mida kuradit! Õnneks mainib Martti järgneva jutu sees Marcialonga-t, mille peale tütarlapse nägu selgineb, ning järgnevad 10 minutit kirjutab ta midagi hoolega arvutisse. Annab siis meile mingid paberid ja teatab, et nüüd peaksime pagasi homme õhtul kätte saama.

Hotelli jõudes selgub, et enne meid seal elanud, Abhaasia mäesuusakoondis, on tekitanud sellise segaduse, millest koristajate armee pole veel jagu saanud. Kuna poolel meie ekipaažist pole võimalik suusatreeningule minna, siis enamuse survel loobuvad suusatamisest ka Raivo ja Randy … jätame koristajad rahus tööle ja sõidame Cavalese-sse, finišisirgega tutvust tegema.

Itaallased jagavad asja – igasuguste sulitempude vältimiseks antakse rinnanumber ainult pildiga isikut tõendava dokumendi esitamisel, millest võetakse koopia, et ka hiljem, suusarajal oleks võimalik sulisid üles leida. Rinnanumbrid käes teeme kohe ka tutvumistiiru Val di Fiemme, Lago di Tesero suusastaadionile, paika, mida teab vist iga eestlane, paika kus meie „Kiku“ tegi 2003. aasta suusatamise maailmameistrivõistlustel puhta töö, olles viiest individuaalalast neljal esikolmikus.

Laupäeval läheb suurem osa meist suusatama, meie Marttiga sõidame autoga läbi rajalõigu Moena – Canazei, ehk esimesed 19 tõusukilomeetrit. Alates kella kümnest hakkame telefonikõnedega pommitama ka Veneetsia lennujaama pagasiteenindust. Kella üheni on telefoninumber kas kinni või ei võta keegi telefonitoru. Kella ühest kolmeni on seal ametlik siesta.

Peale lõunat külastame Predazzo spordipoodi, kus on meie üllatuseks olemas kogu meil puuduv suusavarustus, poepidaja lubab hoida poodi lahti kella poole kaheksani õhtul, juhul kui tal veab ja meie pagas ei saabu, saaks ta teha korraliku müügi.

Kella viie paiku, juba peaaegu lootuse kaotanutena, saame Veneetsia pagasiteenindusest kulleri telefoninumbri. Helistan kullerile. Järgneva, veerandtunnise katkematu itaaliakeelse vadina võiks eestlasele omaselt võtta kokku ühe pika lausega – „tunnike veel“. Ja kuigi itaalia „tunnike“ võib tähendada mida iganes, siis umbes 50 minutit hiljem on kohal kuller, koos õigete kottidega. Lõpuks ometi saame ka meie Marttiga võtta klaasikese veini, mis on suusamäärimisprotsessi õnnestumises üks olulisemaid komponente.

Pühapäeva hommikul sõidame autoga stardipaika, Moena-sse – ei mingeid lubatud ummikuid, järjekordi ega trügimist. Väikesed järjekorrad ja trügimine küll on, aga ei midagi märkimisväärset, arvestades, et ühte, väikesesse külakesse on kokku kogunenud 7 000 suusatajat, ning suur hulk muud rahvast. Kui laupäeval oli ilm hommikul külm ja päikesepaisteline, ning meie olime kindlad, et sama ilm on ka maratonipäevall, siis tegelikkuses on ilm täpselt selline, millist korraldajad kogu viimase nädala on lubanud – pilves, -5° C ja öösel on sadanud sentimeeter värsket lund.

Minu stardinumber, 4 320, annab õiguse startida kümnendast stardigrupist, kell 8:40. Samas grupis on ka Tõnis. Meist eespool on sportlastiim, Jüri, Martti, Randy ja Tea, ning taga turistid Raivo, Tõnu ja Veiko.

Stardialas saab järjekordselt kinnitust tõde, et kellaaegadest ei tea itaallased midagi, kell 8:40 pole startinud isegi mitte meie ees olev grupp. Itaallastele omase elegantsiga stardime kümmekond minutit hiljem, oma aedikust joostes-kõndides stardialasse, seal suusad jalga ja rajale.

Selgub, et ega eriti suusatada pole võimalik, kitsas rada on rahvast paksult täis, mitmeid kordi, eriti raja algusosas tuleb seista järjekorras, et üldse edasi pääseda. Kaks kilomeetrit peale starti, Moena tänavatel, on rada nii pehmeks sõidetud, et suusasaabas ei paista lumest, jalga tõsta on nii raske, et tekib küsimus, kas olen üldse suuteline selle raja läbima. Nii hullu suusarada pole siiski õnneks väga pikalt.

Kusagil viieteistkümnenda kilomeetri paiku on korraldajad saatnud meile uue väljakutse, väikese lumetormi. Canazei, ehk siis raja kõrgeim punkt saabub üllatavalt kiiresti ja kergelt, kui mina kujutasin ette midagi Birkebeinerrennet-i algustõusu sarnast, siis tegelikult on tegemist vahelduva profiiliga, kergelt tõusva rajaga, Tartu maratoni sarnase raskusastmega.

Canazei-st Moena poole tagasi sõites saan selgeks, et kui tõusul oli raske teistest suusatajatest mööda pääseda, siis laskumistel on see kordi raskem, kõik laskumised on täis „sahatajaid“, kelle vahelt hooga läbi sõitmiseks peab omama üsna head närvikava ja piisavat suusavalitsemisoskust.

Enne Moena-t saan kätte Jüri ja Martti, kes, hoolimata minu keelitamisest ei soostu kaasa tulema, vaid jätkavad omas tempos. Raja üks lahedamaid osasid on sõitmine läbi Predazzo küla, kus kitsad tänavad ja arvukas kaasaelajaskond loob eriliselt mõnusa fiilingu. Veidi enne Val di Fiemme, Lago di Tesero suusastaadionit saan lõpuks kätte ka Randy.

Minu jaoks üks tüütavamaid rajalõike on Lago di Tesero-st Cascata-sse, tekkinud on kerge väsimus, möödasõitudest on tüdimus ja möödumine pole enam nii kerge, kui varem. Profiililt on see osa lame ja läheb õnneks ruttu.

Enne lõputõusu on ridamisi Toko määrdepunkte, kus suusatajad endid järjekorda seadnud. Õnneks on tagumiste punktide juures lühemad järjekorrad, mina pean kinni laua juures, kus on seismas ainult neli inimest. Veidi vähem, kui kaks minutit hiljem on mu suusad kliistrirullilt üle lastud ja jalga aidatud, saan alustada kurikuulsat lõputõusu.

Tõusu algus on päris järsk, täis üles astuvaid väsinud suusatajaid. Toko kliister töötab õnneks hästi, ning sel ajal, kui enamus raja keskel jalgu hargitab, saan mina raja äärt mööda neist paralleelsete suuskadega mööda joosta.

Tegelikult on lõputõus üllatavalt kerge, just siis, kui mul hakkab raskeks minema, tuleb silt final kilometer, kus tõus muutub lamedamaks. Viimane pool kilomeetrit Cavalese vahel on juba tasane ja kerge, tihedalt ääristatud kaasaelava rahvahulgaga.

Finiš … saan kätte koti oma vahetusriietega. Vahetan asfaltplatsil riideid, joon õlut ja tänan mõttes Raivot, kes hoolitses selle eest, et igaüks meis purgi õlut enda kotti paneks. Õhutemperatuur on küll vaid mõned kraadid plussis, aga päike soojendab tugevalt ja tekitab täieliku kevadetunde.

Järgmisel hommikul on käed küll veidi valusad, aga ei midagi hullu, pole see Marcia midagi nii longa, kui vanad Itaallased räägivad. Sellele maratonile olen nõus uuesti minema.

* Latin translation of an aphorism coming originally from ancient Italy.

XT bingo, ehk loll saab isegi Jõulumäe metsas peksa

Kui Viff Mare pisikesele juubelile pühendatud kepitreeningul arvas, et ta võib minuga XT bingole tulla küll, registreerisin meid kiirelt ära – enne, kui ta ümber mõelda jõuab.

Tööl oli muidugi tavapäraselt kiire ja XT juhendi lugemiseni jõudsin alles reede hilisõhtul, kui stardini olid jäänud vaid loetud tunnid. Tundus tulevat põnev üritus – igal klassil oma punktisumma, mis vaja koguda – meil siis segavõistkonnana 110 punkti.

Laupäeva hommikul pakin tugigrupi, Maare ja Anni, varakult autosse, et piisava ajavaruga Jõulumäel olla. Tegelikult kulub aeg ootamatult kiiresti nii, et ega seda eriti üle jäägi. Ilm Jõulumäel on rogainimiseks suurepärane – kuus kraadi sooja ja päike piilub pilvede vahelt.

Viis minutit enne starti saame kaardid ja asume rada planeerima. Teeme esialgse planeeringu, lootmata eriti lisaülesannetest saadavatele punktidele. Stardist põhja poole, viimase lisaülesande ja finiši vahele jääb viis kontrollpunkti, kogusummaga 13 väärtuspunkti, mis teeb planeerimise lihtsaks – lõpus on pea kõik punktisummad võimalikud. Planeerime alustada punktidega 80 – 50 – 22 (lisaülesanne) – 43 – 44 – 64 – 92 – 31 – 54 – 70 jne. Viimasesse lisaülesandesse jõudes oleks nii kogutud 101 punkti, ehk siis sõltuvalt lisaülesande eest saadavatest punktidest peaksime finišisse joostes koguma veel 4 – 9 punkti – SIMPEL.

Esimesse punkti joostes on minu jalg väga kerge ja sama tundub olevat ka Viffil – jätame kõik, kaasa arvatud meestevõistkonnad, selja taha ja võtame esimese punkti (KP 80) esimestena. Teel teise punkti (KP 50) kaldume õigelt rajalt, ning teeme selle tõttu pisikese lisakaare, mille järel oleme punkti jõudes langenud umbes viiendale kohale. Teel esimesse lisaülesandesse möödume uuesti enamusest võistkondadest. Tänu sellele saan mina punktis rahus taldrikut lennutada, ning teenime ootamatult lihtsalt viis, planeerimata lisapunkti.

Järgnevaid kontrollpunkte läbides planeerime-arvutame oma teekonda nii- ja teistpidi, ning otsustame esialgsest valikust välja jätta punkti KP 92. Keerame punktist KP 64 põhja ja saame jätkata täiesti omaette. Suurepärane maastik ja vigadeta, ning mõnusas tempos jooks.

Punktist KP 70 jätkame esialgselt planeeritud rajaga 40 – 61 – 72 – 80 – 20 (lisaülesanne). Pean endamisi tunnistama, et Viff on oma maratonitreeningutega hirmsasse vormi tõusnud –metsas ei lange kiirus üle kuue minuti kilomeetrile, ning teedel on see veidi alla viie.

Teel teise lisaülesandesse jääb meie teele plakat, mille kõrval punktitähis. Õigetele seiklejatele kohaselt jätame meelde, et plakatil on kümme rida ja neliteist veergu numbreid ühest saja neljakümneni, millest 119 on ainsana punane. Lisaks on plakati ülaservas maha kriipsutatud number 199, ning selle kõrval ilutseb 119. Kõigele lisaks käsib Viff mul ära mõõta ka teekonna plakatist lisaülesande punktini.

Märgime lisaülesande punkti, ning seejärel loen punktikohtunikule, Heigole, ette kõik meie tähelepanekud, ning küsin, milline neist on lisaülesande vastuseks. Tuleb välja, et õigeks vastuseks on punkti kaugus, mille väärtuseks sain mina küll 350 meetrit, aga see jääb lubatud viie punkti vea piiridesse. Taas kord planeerimata, viis punkti lisaks, ehk kui senimaani olime veidi mures, et kas raja lõpus punktidest ikka välja tuleb, siis nüüd tuleb uus mure – äkki jääb punkte üle.

Jätkame punktidega 62 – 81 – 51 – 41 – 21 (lisaülesanne). Kui algselt plaanime minna punktist KP 51 otse lisaülesandesse, siis nüüd avastame, et minu vanad silmad on meid petnud ja keelatud alast põhja poolt mööduda pole võimalik, ning võtame planeeringusse ka meie teele jääva punkti, KP 41.

Punkt 81 tundub mulle tuttav, mäletan, et ühel varasemal XT-l pidi seal kandma ratast läbi jõe, aga jätan selle esialgu Viffile mainimata. Punkti juurde jõudes saame kinnitust, et nii ongi – ees on parajalt lai ja läbipaistmatu veega magistraalkraav. Raja lõpuni jäänud nii vähe, et otsustame värskendava supluse kasuks. Mina lähen ees, ning satun ilmselt väga heale kohale – vesi ei tõuse eriti üle puusade. Viff, kes tuleb veidi teist trajektoori, saab supelda rinnuni vees.

Kraavi läbimise järel on finišini jäänud nii vähe, et jalg kisub vägisi kergeks – lihtne, mööda teid jooks, tempo tõuseb 4:40 kilomeetrile. Kohtame oma võistkonna peasponsoreid, Kadarbiku talust.

Kolmandasse lisaülesandesse jõudes on meil koos 106 punkti, ning oleme sunnitud teatama punktis olevale Randyle, et kurb küll, aga kahjuks pole meil võimalik enam lisaülesannet sooritada.

Teel finišisse võtame veel punktid KP 24 ja KP 25, ning lisaks jookseme läbi ka punktist KP 32, mille oleme sunnitud märkimata jätma.

Enne viimast punkti on ainus kord, kus tekivad lahkarvamused – ühe rajakese otsal, kus Viff väidab, et rada viib otse punkti, mina vastu, et seda rada pole üldse kaardil. Peale jääb minu, rohkem argumenteeritud, väide. Punkti jõudes selgub, et õigus oli siiski Viffil, ning oleme teinud pooleteist minutilise lisakaare.

Finišisse, jõuame ajaga 2:32:26, ning tulemusi maha lugedes oleme väga rahul – 110 punkti, ehk BINGO! Teisi võistkondi pole veel nähagi.

Meie kuri saatus hakkab selguma alles saunalaval, kui meist pea 25 minutit hiljem finišeerinud Alar küsib, et „Hea küll, 110 punkti aeg oli teil 2:32, aga paju siis 120 punkti aeg oli?“. Sellest naljast aru saamata lõpetab minu üleva meeleolu veel veidi hiljem sauna saabunud Ets – „Segavõistkondadel oli ju vaja koguda 120 punkti, kas te tõesti stardis Heigo juttu ei kuulnud?“.

Tagantjärgi tundub täiesti arusaamatu, kuidas KÕIK TEISED nägid ja kuulsid, aga meie MÕLEMAD kogu info kõrvust mööda lasime. Aga nii ongi – lolle tuleb ikka pügada selle eest, et nad lollid on. Vähemalt ei saa keegi võtta rahulolu mõnusast maastikust ja toredast jooksust, järgmine kord katsume olla ka tähelepanelikumad.

SEB Tallinna Maraton

Olgu alustuseks kohe ära mainitud, et „Maraton“ ei tähenda siin mitte 42.195 kilomeetri pikkust distantsi, vaid jooksuürituse nimetust.

Olen vist iga aasta käinud seda spordipidu vaatamas ja jooksjatele kaasa elamas, aga ise rajale pole jõudnud. Pärast edukat kaasa elamist on iga kord jäänud midagi kripeldama, ning olen mõelnud, et „järgmisel aastal“ … sel aastal sai see siis tehtud.

Misasja? Mis maraton? [08.09.2013 10:35 +03:00]

Distantsi valik oli lihtne – kuna Narva Energiajooksu poolmaraton tundus spetsiaalse ettevalmistuseta üsna pikk, siis tahtsin midagi lühemat ja lihtsamat. Et pärast jooksu jaksaks ikka sõpradega saunas muljeid vahetada.

Kalamajast võistluskeskusesse oli täpselt parajalt pikk maa, et ennast soojaks joosta. See-eest üsna tõsiseks lisaülesandeks osutus Harju tänava otsast, kuhu ma alustuseks sörkisin, Pärnu maanteele, starti pääsemine. Üritasin algul Georg Otsa tänavast oma stardigrupini jõuda, aga sain mõned minutid hiljem aru oma ürituse lootusetusest. Kiire tiir ümber kvartali, Müürivahe ja Väike-Karja tänava kaudu oli edukam. Isegi viis minutit aega jäi varuks, jõudsin veel venitada.

Stardis sätime endid Indrek Ümarikuga enam-vähem David Kogei ja Tiidrek Nurme selja taha, et kui mitte lõpus … siis äkki stardis jääme kah tänu staaridele kaamerasse.

Esimesed paar kilomeetrit on rasked, sunnin end vägisi mitte esimestega kaasa minema ja tempot alla võtma. Pärast esimest, veidi kiiremat kilomeetrit võtan oma, rahuliku, 3:30 kilomeetritempo. Eeldan, et sellise tempoga peaksin 10 kilomeetrit ära kestma.

Tee nüüd veidi rõõmsam nägu! Foto: Alari Kannel. [08.09.2013 13:44 +03:00]

Pirita tee tagasipöördel tõstavad kaaslased, kellega koos olen jooksnud, järsult tempot. Lähen korraks küll nendega kaasa, aga lasen siis ruttu tempo uuesti alla. Ilmselt ikkagi tempomuutus mõjub, sest kilomeeter hiljem, imeväiksel tõusul Tuukri tänaval kukub tempo 3:40 peale ja jalad hakkavad muutuma raskeks.

Kergendust ei paku ka kaheksanda kilomeetri tõus mööda Rannamäe teed ja Pikka tänavat. Tanel innustab kõrvalt, et olen oma rinnanumbrist (25) mõned kohad ees ja ilmselt suudan rinnanumbri kohta hoida.

Suurtüki tänaval, vanalinnast välja jõudes läheb enesetunne korraks paremaks ja suudan uuesti tempot tõsta, aga mitte kauaks – üle Nunne tänava ehitatud järsk sild lööb jooksurütmi uuesti segi. Õnneks on lõpp juba paista, viimane tõus mööda Toompuiesteed ja Kaarli puiesteed ja siis allamäge Vabaduse platsile.

35:59, ehk sekund alla 36 minuti. Lõppkohaks jääb 22 ja neljakümneaastastest „vanameestest“ esimene – ehkki aeg tuli veidi kehvem, kui plaanisin, siis koht oli jälle oodatust parem. Päris tühjaks end ei jooksnud, jaksan kenasti koju sörkida ja saunas sõpru võõrustada. Ja jooksust saadud emotsioon … see on võimas, peab vist järgmise aasta kalendrisse jooksu jälle kirja panema.

Narva Energiajooks

Kuna sõber Tiit organiseeris ühe toreda ürituse Pannjärvel, siis tekkis plaan ühendada meeldiv valusaga ja pakkuda Viffile seltsi Narva Energiajooksul, mis oli ühtlasi ka Eesti Meistrivõistlusteks poolmaratonis.

Jooksule registreerimisega jään muidugi hilja peale, st. registreerin kohapeal, vahetult enne jooksu ja saan endale uhke numbri – 1 064, ehk viimases stardigrupis. Stardis selgub, et tegelikkuses pole stardigruppe rohkem, kui kolm: 1 – 150, 151 – 300 ja kõik ülejäänud, ning kuna ma piisavalt vara (umbes 12 minutit enne starti) kohal olen, siis pääsen oma stardigrupi esimesse ritta, ehk umbes kolmesajandale stardikohale.

Stardist saan küllalt hästi minema. Kasutan kergliiklusteest paremal olevat mururiba, jooksen esimese kilomeetri tiba kiiremini, nii 3:20 tempoga ja saan juba teise kilomeetri keskel vabamalt jooksma hakata. Kolmanda kilomeetri algul saan kätte Annika Rihma. Siit edasi on kerge vastutuul, hakkavad tekkima grupid ja positsiooni parandada pole enam nii lihtne.

Grupp eespool, nii umbes 50 meetri kaugusel paistab Lily Luige selg, otsustan veel veidi pingutada ja ennast sellesse gruppi joosta. Saangi grupi kätte, mille peale grupp aga kohe laguneb. Mulle jäävad seltsiks Lily Luik ja Alar Savaster, saan aru, et olen liiga tugevasse seltskonda sattunud.

Neljandal kilomeetril on tagasipöördepunkt, edasi on põnev näha, kes ja kui palju minust tagapool on. Seitsmendast kilomeetrist hakkab tõus, küll hästi lauge, aga selle eest pidev, mis paari tasasema osaga kestab ringi lõpuni. Kümne kilomeetri aeg tuleb 36:47.

Võtsin rajale kaasa ühe geeli, millega oli plaan see teisel ringil, enne tõusu algust ära tarvitada, aga esimese ringi lõpus tunnen, et vajan väikest turgutust. Võtan geeli sisse ja näen järgneva kilomeetri vaeva, et oma geeliseid käsi ligemärja jooksusärgi sisse puhastada. Päris puhtaks käsi ei saa, nad jäävad ebameeldivalt kleepuvaks jooksu lõpuni.

14.-ndal kilomeetril jääb maha Savaster, ka minul on läinud raskeks, aga otsustan kannatada. Kilomeeter hiljem, veidi enne tõusu lasen siiski eesjooksjatega väikese vahe sisse, mis on ilmselge viga. Umbes kilomeeter hiljem kosun veidi, aga tekkinud vahet kinni joosta ei suuda.

Viimased kaks kilomeetrit on piin. Järgi jõuab taastunud ja üsna erksa sammuga Savaster, kes kutsub mind endaga kaasa, et ees olev grupp kinni püüda. Minul on endagagi tegemist, lasen tempo alla, nelja minuti peale ja vean ennast vaevaliselt finišisse. Saan lõppajaks 1:19:29 ja kohaks 35. Neljakümneaastaste vanameeste seas olen iseenda imestuseks lausa kolmas.

Pärast jooksu teeme kiire tutvumistiiru Narva söögikohtadesse, ehk siis külastame Old trafford restorani, mille pakutav borš on aus ja hea, ning tundub, et ka Maare ja Viff on oma toitudega rahul. Päeva teiseks (ja kolmandaks) pooleks suundume Pannjärvele, kus testime ära nii discgolfi, kui ka paljukiidetud seikluspargi rajad. Mõlemad on igal juhul väärt külastamist.

Tallinn City Race

Mõnus ilm, mõnus rada, mõnus enesetunne … ee … enesetunne oli täpselt nii mõnus, kui see saab olla pärast kuutteist tundi ja 1 350 kilomeetri läbimist. Ehk siis teisipäeval, pärast tööpäeva lõppu alustasin tagasiteed kusagilt middle of nowhere, külast nimega Oktjabrsk, ning olin kodus kolmapäeva hommikupoolikul. Enne õhtust linnajooksu jäi aega isegi puhkamiseks.

Rada 4.1 kilomeetrit ja 24 kontrollpunkti. Alustan tempokalt, aga riske ei võta, keerulisematel kohtadel jään paar korda lausa seisma, et läbipääsud rahulikult välja lugeda.

Kuuendasse kontrollpunkti valin veidi pikema variandi, et vältida rahvarohket Viru tänavat. Teen kuuenda punktiga ka väikese „näpuka“, kui loen punkti numbriks 39, aga kohale jõudes leian hoopis punkti number 38. Punktikoht tundub kaardi järgi õige ja legendi kontrollides veendun, et minu punkti number peabki olema 39.

Järgmine viga tuleb kaheksanda punktiga, kus otsetee jääb märkamata. Hea etapp on 11 – 12, kus mina valin kõige pikema variandi, kaotades sellega Nikitinile 12 sekundit. Suurem viga, 20 sekundit, tuleb punktiga 14, kus kiirus läheb üles ja kaardilugemine jääb lahjaks. Teen punkti rajoonis kaks seisakut enne, kui punkti leian.

Jooksu lõpp läheb käest – siis, kui tundub, et kõik on tehtud, suudan alustuseks teha veidi vale teevaliku, millega kaotan 10 sekundit. Pärast seda, väga lihtsal etapil, ei loe kaarti korralikult ja siin tuleb võistluse suurim viga, peaaegu 40 sekundit.

Finišis kaotan Nikitinile 52 sekundit ja olen teine, kusjuures oma esikoha mängisin maha sisuliselt viimase neljasaja meetriga. Aga tegelikult ei kurda, Nikitin ON tugev ja eks magamata öö hakkas kah lõpus ilmselt tunda andma [tulemused].

Nüüd on võimalus reedel revanš võtta, Paukjärve tõotab head läbitavust ja suuri jooksukiirusi, mis mulle peaks sobima.

Iisaku eraldistardist ühisstart

Hoolimata sellest, et Xdream esimesel etapil, Tallinnas, ei saanud meiega liituda üks Euroopa parimaid multisportlasi, Tommi, ning teda asendas teine Soome seiklussportlane, suhteliselt kogenematu Petri, võitlesime me siiski endile teiseks etapiks üsna väärika stardikoha – paremuselt kuuenda, stardiajaga 12:42. Mis tähendas, et sel ajal, kui esimesed võistkonnad juba stardijoonel olid, istusid mõned meie tiimiliikmed alles rahulikult hommikusöögilauas.

Aga sõltumata heast stardikohast oli meil juba alustuseks mõningasi tagasilööke, kui meie võistkonna tugevaim liige, Elo, endale mõned päevad enne starti kusagilt viiruse hankis. Elo oma laiskuses ei viitsinud endale asendaja otsimisega liiga palju vaeva näha, vaid saatis meiega rajale oma õe, Eveli.

Seekord siis eraldistart, ning esimese etapi paremusjärjestus pööratud järjekorras.

Kirvevise multispordi alana (nii palju, kui mina tean) oli kavas esimest korda aastal 2003, Soomes toimunud multispordivõistlusel Endurance Quest. Igatahes pärast meie edukat kirveviske sooritust tekkis Rosala viikingite külas diskussioon, kas mitte viikingid tegelikult hoopis eestlaste järeltulijad polnud.

Üsna ruttu pärast Xdream stardipauku oleme juba kirveviske edukalt sooritanud ja jooksurajal.

Laululava ja vaatetorni asukoht on meil selged juba EXTAR 48h ajast ja puuduva punkti tuvastamine kaardilt läheb kiiresti – 20 minutit pärast starti oleme juba kinni püüdnud meie ees startinud võistkonna, TV6 SPORT.

Järgnev rattaetapp pole midagi erilist, mitte võttes arvesse vana inimese jaoks loetamatut kaardipilti ja mõningaid teid, mis on küll kaardil, aga puuduvad looduses, aga … see ju ongi seiklus. Mis aga eriline, on meid rattaetapi lõppu vastu võtma tulnud rahvahulk. Siiski, kohe teatab vahetusalas olnud kohtunik, et tegelikult on see kanuude ootejärjekord, kuhu ka meie ennast registreerima peame.

Kanuu ooteajal lõbustame endid eelseisva rajaga tutvumisega, mille juures enim arutelu tekitab meis maamõõtmise lisaülesanne. Et pindaladest mingitki ettekujutust saada, mõõdame kaardilt ära punktide vahel asuva nelinurkse kraavidega lageda, mille suuruseks arvutame 30 000 ruutmeetrit.

Umbes 49 minutit ja 5 sekundit hiljem saame kanuu, kuhu paigutame Tommi, minu ja minu jalgratta. Eveli saab ülesandeks lisaks endale ja enda rattale ka Tommi jalgratas kanuuvahetusala lõppu transportida. Kui algul oleks võinud eeldada, et Eveli ülesanne on suhteliselt lihtne, siis tegelikkuses on korraldajad teinud sellest lisaülesande, kus lisaks rataste transpordile, tuleb Evelil võidelda ka hiigelsuurte parmudega, kes imehästi saavad aru, et Evelil mõlemad käed kinni on, ning kasutavad seda ära arvukateks rünnakuteks.

Kanuuetapp mööda kraavi ja kitsast, puid täis jõge on tore, aga etapi lõpuosa muutub veidi õnnemänguks tänu ohtratele B-raja kanuutajatele, kellele me alati kõige ebasobivamates möödumiskohtades järele jõuame. Siinkohas tahaks tänada kõiki võistkondi, kes hüüde peale „möödume paremalt“ või „möödume vasakult“ meid alati viisakalt mööda lasid.

Hoolimata sellest, et kanuus kaardiga suurt midagi teha ei olnud, on pärast „kanuuloteriid“ meil järel Eveli kaart ja üsna märg, ning kehvasti loetav minu kaart.

Eveli on kasutanud ooteaega hästi ja veab järgmist jooksuetappi nii kindlalt ja nii kiiresti, et meie Tommiga tal hädavaevu järel püsime.

Järgneval rattaetapil lubame endale ühe pooleteiseminutilise vea, kui minu vedamisel õigest teeotsast veidi mööda sõidame. Tundub, et Markus, Xdream rajameistrina on võistlejaid säästnud ja näitab meile ainult Ida-Viru ilusamaid killustikuteid, selliseid, kus ikka jalgrattaga sõita saab. EXTAR 48h ajal kogetud „pärlid“ jäävad vist mõneks järgmiseks etapiks.

Jooksuetapil aerofoto ja Metsalu kaardi järgi teeme selle võistluse suurima vea, kui ei suuda sisse elada 1:25 000 kaardi mastaapi ja hakkame punkti liiga varakult otsima. Eveli ja Tommi üritavad küll vahepeal avaldada arvamust, et äkki seal eemal paistev raiesmik ongi see õige, aga mina end niisama lihtsalt ümber veenda ei lase. Lõpuks läheme, minu protestist hoolimata, ikkagi edasi ja võtame punkti sealt, kus see olema peab. Jooksuetapi lõpuosas saame kätte ja möödume tervest hulgast võistkondadest, sealhulgas näiteks Männikumägi/Metsasõbrad ja Avanti Adventure.

Tagasi vahetusalasse jõudes toimub seal jälle vist midagi huvitavat, sest võistkondi on kohal õige mitu. Selgub, et aeg läheb jälle kinni, kuna ronimisülesanne on osutunud planeeritust oluliselt aeganõudvamaks ja järjekord on aukartustäratav.

Tommi, kui kõige ilusama säärejooksuga, saab õiguse ronida, meie Eveliga läheme sel ajal ujuma, mis on tõeliselt mõnus. Veidi järele mõelnud, teeb ujumise lisaülesande läbi ka Tommi.

On üsna tüütu oodata, ning parmudega võidelda, kui tegelikult tahaks juba finišeerida, sest jäänud on ju üsna vähe. Jõuab kätte võistlusjuhendis väljakuulutatud autasustamise aeg, arutame, et huvitav, kas autasustatakse lõpetanud võistkondi, või oodatakse siiski kõik ära.

Lõpuks jõuab siiski järjekord ka meieni, Tommi saab ära teha talle lubatud ronimisülesande, pärast mida jätkame jalgratastega. Esimeses rattapunktis näeme endile üllatuseks Kiirrongi, kes startis rattaetapile meist üle kuue minuti varem! Veel paar etappi hiljem jõuame maamõõtmise lisaülesandeni.

Meile meeldiva üllatusena on lindiga piiratud täpselt seesama ala, mille pindala juba kanuud oodates välja olime arvutanud. Väikese erinevusena on küll välja jäetud kaks nurka, aga selle eest on teistpidi juurde lisatud metsaosa kuni teeni. Käime punktis Z, ehk siis vastusevariandis 30 671 ruutmeetrit, ning kuna punkt Y tundub nii lähedal, siis sörgime ka sealt läbi. Lisaülesandelt lahkudes kohtume taas kiirrongiga, kes meie üllatuseks alles saabub ülesandesse.

Võistluskeskusesse jõudes on meie manakeri, Elo, veidi närviline ja hüüab, et Mareti võistkonnaga (AT Nobe) on meil minutite mäng. Tommi ei lase end sellistest pisiasjadest häirida ja vahetab rulluisud ikkagi jalga täies rahus sel ajal, kui meie Eveliga juba jalaga (uisuga) maad kraabime. See-eest, kui uisutama hakkame, on Tommi ja Eveli kiired.

Lõpetame kell 20:10, ehk üle seitsme ja poole tunni pärast starti, millest pärast EXEL-it jääb meie netoajaks järgi 5:55:17, millega platseerume viiendale kohale. Manakeril on õigus olnud, oligi minutite mäng – vahe AT Nobe-ga jääb lõpuks 49 minutit.

Vist esmakordse kogemusena Xdream ajaloos lahkun võistluselt kodu poole alles pimedas.

XL Kalevi Suvejooks

Nädalavahetusel osalesin XL Kalevi Suvejooksul. Panin ennast kirja, kuna oli lootus heale maastikule ja tihedale konkurentsile, aga esimesega läks kohe pahasti, sest maastiku paremad osad olid muudetud jooksukeelualadeks, ning rada oli veetud mööda soid ja mülkaid.

Laupäevane jooks kriitikat ei kannata, alustan veidi ebakindlalt, aga suurematest vigadest suudan hoiduda, kuni … teel KP7 poole muutun hooletuks ja ei kontrolli suunda, ning jooksen jõe äärde välja – viga 3:00. KP8 – teine suunajooksu hooletusviga otsa – veel 1:00 viga.

Järgmine suurem viga tuleb kohe KP10 juures, kus jooksen punkti kõrvalt mööda ja tekib väike segadus, kuna punkt on parajalt peidus –  1:10. KP12 – kaldun etapil paremale ja siis, jõudes punkti rajooni, ei leia ma punkti. Aitab alles korralik legendi lugemine, aga minut viga on jälle lisandunud.

Teel punkti KP16 saan kätte Maku ja järgmisel etapil Taneli ja Margus Klementsovi. Lasen korraks end lõdvaks, lootes teistele ja ongi karistus käes – kaldume veidi ära ja jookseme punktist mööda, aukude vahel ennast uuesti paika saada ei olegi nii lihtne – kokku tuleb viga 1:30.

Kõige masendavam viga tuleb eelviimase punktiga, KP21, kui lõpp juba käes tundub olevat, veab viimasesse punkti minev sissejoostud jälg mind paremale ära, jõuan viimase punkti juurde, aga ei saa midagi aru, kokku 2:00 lisakaar. Ka viimase punktiga suudan paarkümmend sekundit puterdada.

Kokku tuleb vigu kümme minutit! See pole enam halb jooks, vaid lausa katastroof. Tundub, et palavus on vist oma mõju avaldanud ka paljudele teistele, sest hoolimata oma üliviletsast jooksust olen neljas ja õhtul teite klasside protokolle vaadates, siis eriti kõvaks hitiks tõotab kujuneda Etsi lugu, tema jooksust.

Hommikul Tallinnast startides tundub, et täna on ilm äkki veidikene jahedam, aga autotermomeeter tõuseb järjekindlalt ja kohale jõudes on sooja pea sama palju, kui laupäeval.

Viitstart, stardin kolmandana, kaheksa sekundit peale Dimat. Jooksen temast küll juba enne esimest kontrollpunkti mööda, aga punktist veidi mööda ja Dima võtab punkti enne mind. KP2 – sama lugu, jooksen taas Dimast mööda, aga 0:30 viga ja Dima on taas ees. KP3 valin Dimast erineva variandi, aga punktis oleme jälle koos. KP4 – kaldun veidi paremale ja teen lisakaare – 0:20.

Dima hakkab tasapisi maha jääma, aga kui punktiga KP7 loen enne sood asuva soolika sooks ja otsin sealt 20 sekundit punkti, siis oleme jälle Dimaga koos.

Kontrollpunktiga KP9 kaldun veidi ära, aga õnneks saan tänu augule end kiiresti paika – 0:20.

Edasi hakkab jooks sujuma, kuni punktini KP17, kus jooksen ilmaasjata liiga otse ja jään võssa kinni – 0:20. Punkti KP19 juures annab väsimus tunda ja ei keskendu korralikult kaardile, viimasel hetkel saan aru, et olen punktist mööda jooksmas ja keeran tagasi – 0:30. Punkt KP23 – veel üks palavusest ja väsimusest tingitud viga – loen end ette ja arvan, et olen punktist mööda jooksnud. Läheb üle minuti enne, kui mõtted saavad paika. Väike viga tuleb ka punktiga KP29, kus kaldun ära ja jooksen punktist mööda – 0:20.

Kokku tuleb vigu neli minutit ja täna olen napilt kiireim, edestades Nikitinit 5 ja Erikut 46 sekundiga.Teised jäävad juba rohkem maha. Kahe päeva kokkuvõttes tõusen Nikitini järel teisele kohale, Dima ette. [tulemused]

Ja veel – kingitud hobuse suhu küll ei vaadata, aga kes ütleks mulle, kas ma peaksin oma võidetud, L suuruses ja Opel reklaamkirjadega kilejopet minema ümber vahetama Opeli esindusse või kuhugi mujale … või on see üleüldse kandmiseks mõeldud?

EXTAR 48h

Tegelikult ei olnud meil plaanis sel aastal EXTARil osaleda, põhjuseks eelmise aasta solvumine. Nimelt suutsid korraldajad eelmisel aastal enne rulluisu etappi ära kaotada meie rulluisud koos muu varustusega, ning selle asemel, et viisakalt vabandada või üritada mingeid kompromisse otsida, kostus kohati hoopis vaikset parastamist. Niimoodi, näljase ja läbikülmununa (toit ja soojad riided koos rulluiskudega ju kadunud) tundus see meile sel hetkel vägagi ülekohtune.

Kui aga selgus, et selle aasta EXTAR toimub Ida-Virumaal, Tiidu lapsepõlvepaikades, tekkis taaskord vastupandamatu kiusatus minna. Lahti murdmasuusatamise MK ajal teatas Tiit, et nüüd on asi otsustatud – meil on sel aastal uus suhe – Soome endine olümpiakoondislane, Annmari Viljanmaa, on avaldanud soovi teada saada, mida see seiklus endast kujutab ja valmis meiega Ida-Virumaale seiklema tulema.

Neljapäeval korjame Annemi sadamast autole, ostame poest viimased, puuduvad söögid-joogid ja oleme piisava varuga Jõhvi spordihoones, et pakkida varustus, valmistada ette kaardid ja planeerida rajad, ning jõuda see kõik õigeks ajaks, ehk kella seitsmeks valmis.

[16.05 19:00] Võistlus algab joostes ja valge kaardiga, kuhu märgitud ainult punktirõngad. Alustame väga hästi, aga kaotame siis umbes kolm minutit tänu sellele, et korraldajad on reisikirjas segi ajanud kahe punkti legendid – otsime tulutult kraavi, kui kontrollpunkt asub tegelikult hoones.

[16.05 19:21] Ratast alustame tempokalt, teeme paar päris head rajavalikut, tänu millele peamised konkurendid maha jäävad. Hästi sõidetavad teed panevad meid olukorda ümber hindama. Jõudes punkti KP5, otsustame oma ringi pikendada ja algse variandi KP5 – KP8 – KP9 asemel võtta KP5 – KP6 – KP10 – KP8 – KP9. KP10 – KP8 saab rattaetapi kirstunaelaks, kus on alustuseks neli kilomeetrit väga koledat killustikuteed, ja siis, kui üritame lõigata, osutub kaardil juuspeen kraav tegelikkuses täiesti arvestatava laiusega jõeks. Saame pea vööst saati märjaks. Jätame etapilt vaid ühe punkti võtmata ja jõuame vahetusalasse lausa tund enne järgmise etapi avanemist.

[17.05 01:01] Kell üks öösel avaneb jooksuetapp. Teeme siin üsna bravuurika plaani, ilma kahe punktita, mille viime ka briljantselt ellu. Jõuame vahetusalasse mõned minutid enne kanuuetapi avanemist. Vaudest, kel lõpuks sama suur saak, oleme üle kahekümne minuti kiiremad.

[17.05 04:31] Kanuuetapile stardime koos „sõbraga“ – üks kohalik koer, kes algul Twisterit saadab, otsustab pärast seda, kui Twister meid endist mööda laseb, hoopis meid enda kaitse alla võtta. Tundub, et seda on ka vaja, kuuleme mitmeid kordi koera kusagil eespool haukumas. Tõsi, ühe kopra magab koer küll maha ja ühel hetkel leiame endid nii kümnekonna meetri pealt kopraga tõtt vahtimas.

Peipsi järvele jõudes tekib meil kartus, kas oja ots ja vahetusala ikka järvelt ära paistavad ja kindluse mõttes saadame Annemi kaldale. Tegelikult on oja ots hästi nähtav ja vahetusala juures kohtunukud rannale rivistunud nii, et nende kohtade leidmisega pole probleeme. Küll aga selgub vahetusalas, et Annemi on kaelast saadik märg, sest ojal olla olnud kaks suuet ja kui me Tiiduga ta esimesest suudmest kanuuga üle viisime, siis järgmise suudme ajaks olla me olnud juba hüüdekaugusest väljas.

Leian oma seljakotist nii sooja pesu, kui ka kilejopi, aga kuivade sokkidega tekib probleeme, kuni … meile tuleb appi maailma parim kohtunik Kei, kes lausa oma jalast sokid ära võtab ja Annemile annab. Meie põhjanaaber on sellise lahkuse peale täiesti sõnatu.

[17.05 09:31] Joonorienteerumine rattaga tundub liiga pikk, et seda kahe tunniga läbi sõita. Üritame kasutada äraarvamistaktikat, mis esimese kahe punktiga ka töötab. Tegelikult arvame ära ka kolmanda punkti koha, aga teeme viga ja siis, rada vastassuunas läbides, suudame punktist seda märkamata mööda sõita. Jõuame vahetusalasse V3, kuhu oli võimalik üks varustusekott ette saata.

[17.05 11:45] Muu varustuse hulgas panime kotti ka ühe kummimadratsi, mille nüüd täis puhume ja alustame oma jooksuetappi punktiga „poi“. Vesi Peipsi järves pole just kõige soojem, isegi selle lühikese otsaga kummimadratsil poini, hakkab minu kätel üsna külm. Õnneks oleme valinud järgmiseks punktiks lisaülesande, 10 minutit saunalaval, pärast mida on tunne, et nüüd võiks uuesti Peipsi vett proovima minna. Võtame sellel etapil seitsmest punktist kuus ja jõuame tagasi vahetusalasse veidi peale järgmise etapi avanemist.

[17.05 14:27] Otsustame rattaetappi Ongassaarde võtta vähe kergemalt, ehk kuuest võimalikust kolm, mis jäävad otse teele. Esimesed kaks punkti tulevadki ludinal vastu, aga siis … algab killustikutee … mis vahetub suuremafraktsioonilise killustikutee vastu … siis veel suurema … jätame rattad punkti minnes maha, sest sõitmine tundub juba aeglasem, kui kõrval metsas jalutamine. Kahe kilomeetri läbimiseks kulutame 20 minutit, kell hakkab saama viis , hakkab tekkima uni, motivatsioon kipub kaduma. Õnneks jõuame lõpuks asfaldile, kus Tiit leiab ei-tea-kust uut innustust ja viimased kaksteist kilomeetrit on keskmine kiirus taas 25 ja 30 vahel.

[17.05 17:42] Ongassaares saame alustuseks kilekotitäie kaarditükke, millest orienteerumiskaardi kokku sobitame. Kuna järgneva rattaetapi punktid tunduvad olevat „rammusamad“, siis jookseme läbi lähemad kaks punkti ja jõuame tagasi vahetusalasse täpselt rattaetapi avanemise ajaks.

[17.05 19:07] Meie plaan, kuus punkti kaheksast, näeb ette sama killustikuteed, mida sõitsime juba esimesel rattaetapil. Suur on aga meie rõõm, jõudes KP55 juurde, kus on märge „Kohustuslik. Lisaülesanne, eeldatav teostamise aeg 30 min“ – selgub, et kohustuslik on jõuda kõigest raba keskel asuvasse punkti, edasi- (või tagasitee) on juba vabalt valitav. Kui punktini on laudtee mugavaks rattasõiduks veidi kitsas, siis punktist edasi, teisele poole raba, läheb juba uhke ja lai tee.

Üks põnevamaid kohti, kuhu üldse selle võistluse jooksul satume, on Viru kaevandus. On päris kõhe sõita jalgrattaga, kui sinust kihutavad mööda BelAZ veoautod, mille ainuüksi ratas on kõrgem, kui meie koos oma jalgratastega. Kell 23:00, ehk pool tundi enne rulluisuetapi avanemist jõuame Jõhvi spordihoonesse.

Võtame vahetusalas asja rahulikult, sööme, vahetame riideid, isegi magame 20 minutit. Rulluisuetapile stardime alles 00:30. Võtame neljakümne minutiga ühe punkti ja oleme taas Jõhvi spordihoones, vahetusalas.

[18.05 01:12] Jooksuetapi teeme lühidalt, võtame neljast punktist kaks ja oleme uuesti oma planeeritud graafikus, ehk jõuame vahetusalasse jalgrattaetapi avanemise ajaks. Siiski kulub meil vahetusalas veel pea kolmveerand tundi enne, kui jalgrattaetapile stardime.

[18.05 02:34] Varahommikune jalgrattaetapp on minule selle võistluse üks raskemaid, uni tahab vägisi murda ja mitu korda avastan ennast tukkumas rattasadulas. Õnneks kaardilugemine aitab und peletada ja vahetusalasse, Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, jõuame mõned minutid enne järgmise etapi avanemist.

[18.05 05:01] Valime esimeseks lisaülesandeks ronimise, ehk siis Annemi laskub, Tiit teeb tasakaaluharjutusi poomidel ja mina ronin üles mööda vana rikastamisvabriku seina. Pärast ronimist jätkame joostes orienteerumisega, alustuseks kaks punkti maa all, Kohtla kaevanduses ja siis neljast kolm punkti maa peal. Viimase lisaülesandena võtame ära kaks jalgrattapunkti. Kuna rattaetapi avanemiseni on veel aega, siis teeme 15 minutilise une, mille kohta Annemi hiljem kommenteerib – tema poleks uskunud, et kõval asfaldil on võimalik nii hästi magada.

[18.05 07:30] Mida lähemale merele hommikune jalgrattaetapp meid viib, seda udusemaks, rõskemaks ja külmemaks ilm läheb. Sajab veidi vihma ja tuul on otse loomulikult vastu. Rattaetapi teine punkt on sellises hiigelkanjonis, mida mina küll ei oleks osanud oodata, et Eestis selline leidub.

Etapil on lisaülesandeks laserrelvaga laskmine ja moosisaia söömine. Ülesande edukaks sooritamiseks on vaja tabada viieteistkümnest märgist kaksteist. Võistkonnakaaslased lasevad nii hästi, et minule piisab kolmest lasust, et lisaülesanne edukalt lõpetada. Jätan kaks viimast lasku kasutamata ja kiirustan moosisaiade laua juurde, kus meil on (tänu sellele, et oleme siin esimestena) suur valik erinevaid Randy ema tehtud moose. Etapi lõppu, Toilasse, jõuame taaskord veidi enne järgmise etapi avanemist.

[18.05 10:30] Raftinguetapp on lihtne, põhiülesanneteks saavad madalas veel rafti üle kivide tõukamine ja siis rafti tagasi kandmine. Plaanime raftingujärgselt kahe jooksupunkti võtmist, aga aeg kulub võrreldes meie liikumistempoga nii kiiresti, et loobume teisest ja piirdume vaid ühega. Kuna Tiit on siin kohalik, siis on siin vist ainus koht, kus end kaardilugemisest täiesti „välja lülitan“.

[18.05 12:00] Rattaetapi esimene punkt tundub kaardi järgi olevat mõttetult kaugel, aga kuna see asub enam-vähem Pekiaadu maja taga, siis oleme lausa kohustatud selle ära võtma. Tegelikult ei tulegi siit liiga suurt lisaringi ja ajalisa. Ajame etapil alla Lupus extreme, kel tundub olevat probleeme, nende tempo, võrreldes meie omaga, on lausa olematu.

[18.05 13:31] Jooksuetapp algab fying fox-iga Pannjärve seikluspargis. Organiseerin asjad kuidagi nii hästi, et Annemi saab endale 400-meetrise raja, Tiit 200-meetrise ja minule jääb kaasaelamise rõõm. Seda ei ole küll kauaks, sest peagi on flying fox tehtud ja saame minna jooksuringile. Jooksurada on lahendatud nii, et kõiki punkte kohe ei tea, vaid nende asukohti saab eelnevatest punktidest. Loteriiga meil seekord ei vea, ja nii saame joosta võrreldes mõnede teiste võistkondadega sama punktiskoori võtmiseks maha tunduvalt pikema maa.

Pärast neljandat kontrollpunkti otsustame, et meile aitab, meil jääb piisavalt aega, et Pannjärve spordikeskuses ühed külmad, lausa jumalikult maitsvad õlled teha.

[18.05 17:00] Viimane, rattaetapp – otse mööda joont finišisse on umbes 15 kilomeetrit ja kolm kontrollpunkti, kui aga tahta kõik, ehk viis punkti ära võtta, tuleb distants umbes poole rohkem. Pärast mõnusat õllejoomist me seda teadagi ei taha, Lupus Extreme peaks meist piisavalt maas olema, aga seis AT Nobega on teadmata.

Kui üritan Mareti käest nende edenemist uurida, siis saan sealt sellise vastuse, nagu oleksin läinud maaslamajat jalaga lööma. Otsustame piirduda siiski otsetee ja kolme punktiga, ning finišeerime esimestena, koguajaga 46:46:37, kogudes selle ajaga 97 punkti. Kaotame VAUDE MATKaSPORTile üheksa punkti ja tänu viimasele etapile saab meist mööda ka EBIKE.LV. AT Nobe jääb lõpuks meist maha vaid kahe punktiga.

Peab tunnistama, et selle aasta EXTAR oli tõeliselt lahe, oma ülipõnevate kohtadega, kuhu ma varem pole sattunud, ladusa korraldusega ja sõbralike kaasvõistlejate, ning kohtunikega. Tundub, et järgmise aasta Saaremaa kõlab tõsiseltvõetava plaanina.

Ja muidugi põhilised, kes tegid võistlusest hea võistluse on tiimikaaslased – kui Tiit esines oma tuntud headuses, ehk siis tegi kõike, mis vaja ja alati veidi rohkem, siis eraldi tahaks esile tõsta Annemid, kes läbis raja harvanähtava elegantsiga – mitte kordagi ei lahkunud tema näost naeratus ja polnud hetke, kus sealt oleks paistnud väsimust või tülpimust.

Fotod: (peale madratsipildi) Kaimo Puniste / www.kmzphoto.eu.

kas “viimane” ikka on viimane?

Pärast seda, kui sain Arulas selle aasta ujumishooaja avanud, pakkis Maare mind autosse ja sõit läks lahti Haanja suunas, kus oli vaja tähistada Anniki lähenevat vananemist “hullule suusale” sobival moel, ehk siis suusatades.

eemalt paistab esimene lumi, aeg suusad alla panna … [04.05.2013 19:18 +03:00]

siin saab ju suusatada küll … [04.05.2013 19:22 +03:00]

… ja siin on juba päris talvised tingimused [04.05.2013 19:25 +03:00]

enim lõbu tekitanud laskumine [04.05.2013 19:47 +03:00]

Igal juhul sai Haanja kahekilomeetrine suusaring suusatatud ja võisime konstanteerida, et nüüd on siis ka maikuus ja looduslikul lumel Eestimaal suusatatud. Võiks ju öelda, et nüüd on küll suusahooaeg läbi, aga … nagu klassikud laulavad “juulikuus lumi on maas”.