Haanja suusailmaime

Kui laupäeva hommikul Võrust Haanja poole startisime, siis ei oleks nagu uskunudki, et kusagil võib lund olla. No tegelikult meie uskusime, on ju teada, et kui mitte kusagil mujal Eestis lund ei ole, siis seitse kilomeetrit enne Haanjat asub Mõksi mobiilimast, mis on sinna ehitatud, et tähistada seda maagilist piiri, kust algab lumi. Pettuda ei tulnud ka sel korral - kui veel kilomeeter enne Mõksi masti polnud lumest haisugi, siis maagiline piir koos lumega, oli täiesti omal kohal.

Haanja suusastaadioni ümbruses oli küll kohti, kus lumi hakkas juba vesiseks tõmbuma, aga üldine mulje oli väga positiivne. Otsustasime, et läheme vaatame, mida kujutab endast Tartu Maratoni avatud rada ja keerasime Aarega üle Kokemäe tee.

Raja esimene osa polnud just kõige parem - tihedas kuusikus oli maa kohati üsna must ja Hallimäe tee jälle jäine. Haanja maratoni rajale jõudes läks pilt juba paremaks. Ja kui jõudsime hargnemiseni, kust Haanja maratoni rada ja Tartu maratoni avatud rada lahku läksid, siis keerasime Haanja maratoni rajale. Ja õigesti tegime. Rada oli küll õige veidi pehme, aga paar kilomeetrit hiljem olime unustanud, et kusagil Eestimaal on ka selliseid kohti, kus lund praegu polegi. Kääraku spordibaasi ümbruses valitses talv ikka täiega. Sõitsime peaaegu Villa külani (mis väidetavalt Eesti kõrgeimal asuv küla), siis pöörasime tagasi.

Igatahes saime suusatamisest nii positiivse emotsiooni, et kui olime Maarega tunnikese Tamula hotellis puhanud, siis ei pidanud enam vastu ja tulime tagasi Haanjasse, ning tiirutasime veel tunnikese Haanja valgustatud suusaradadel.

Kahjuks jäi laupäevasest mažoorsest suusailmast pühapäevaks järgi minoorne veesuusailm, hommikul sadas Võrus päris tihedat vihma. Otsustasin, et piisab sellest, kui juba toetasin klubi Tartu Maraton sellel aastal ja kuna avatud rajal pole kindlasti kuigi mõnus, siis läksin ka pühapäeval suusatama ilma numbrita.

Sõitsin prooviks läbi avatud raja esimese poole ja veendusin, et asi on hull. Keerasin juba tuttavast ristist Haanja maratoni rajale. Kahjuks oli aga ka siin olukord öö jooksul katastroofiliselt hullemaks läinud. Metsa all olid rajale tekkinud mustad kohad ja lagedatel kippus rada kohati läbi vajuma, ka oli libisemine allpool igasugu arvestust. Algne mõte oli küll Haanja maratoni rada läbi sõita, aga kuna selja taga oli ka väga raske eine õhtu, siis pöörasin Villa küla juures taaskord ümber. Haanja suusailmaime oli läbi saanud ...

Haanja veesuusatamisest veel jutte: Kaja, Leivo, Andres. Lisaks mõned pildid ja kaart .