WAR 2010: liidrid

Kolmas etapp: trekking or skiing (rogaine). Kaarti vaadates (tegelikult isegi ilma kaarti vaatamata) pole jälle küsimust – loomulikult skiing.

Teel esimesse punkti teeme avastuse, et väga kiiresti saab liikuda jõejääl, see annab vastuse meie seni lahendamata küsimusele, et kuidas jõuda raketibaasist punkti number 35. Esimene punkt ise asub vanas, lagunenud kiriku tornis, kuhu jõudmiseks peame lumes jälge lükkama. Õnneks pole kuusemetsa all asi nii hull. See-eest teise, punkti number 34, on viimased 100 meetrit läbi pehme lume paras katsumus.

Kuna punktid 31 – 32 – 33 on roadbook-i järgi lisaülesanne, undeground complex exploring, siis otsustame, et kuidagimoodi pidid sinna ka korraldajad kohale saama ja sõidame nii kaua mööda teed, kuni autojäljed raketibaasi poole pööravad.

Raketibaasis toob meile edu kõikvõimalike, erinevatel korrustel asetsevate käikude ja aukude süstemaatiline ja põhjalik läbikammimine. Minu jaoks on kergelt kõhedusttekitav ronida suusasaabastega mööda raudtala raketišahti põhja ja siis tagasi üles, aga Tiit ja Viff ei tee teist nägugi. Punktid leiame õnneks suhteliselt kiiresti (ehkki Leivo arvab oma blogis, et nemad olid kõigist teistest pool päeva kiiremad, siis ajad näitavad, et vähemalt meie olime nendega võrdsed) ja lahkume lisaülesandelt ikka veel esimestena.

Kuigi punkti 35 oli plaan liikuda mööda jõge, siis suure tee pealt ära keerates, leiame talu juurest vaevumärgatava suusaraja, kus päris vööni lumme ei vaju. Kuna me pole päris kindlad, et jõgi ikka igal pool suusatatav on, siis kasutame parem vana suusajälge. Punkti, mis asub jõekäärus, jõudes selgub, et jõgi on siiski väga hästi suusatatav ja nii jätkame teekonda vahetusala poole alustuseks piki jõge.

Tiit pakib meie suusavarustuse jälle endale selga ja jätkame legendi järgi: biking – legend. 15 kilomeetrit hiljem saab Tiit jätta suusakoti vahetusalasse. Jätkame jalgratastel rogainides.

Biking – rogaine. Tundub, et hoolimata sellest, et mitmetesse punktidesse ees jälge lükkame, on meil ka mõningaid pisikesi eeliseid – teed lähevad pidevalt pehmemaks ja sellel etapil hakkab ratas juba kohati läbi kinnisõidetud lume vajuma. Meil Viffiga on all Shwalbe Ice Spiker-id ja pole probleemi, aga Tiit on oma Marathon Winter-itega kohati hädas.

Rogainietapi läbime enam-vähem puhtalt, mõningaid probleeme tekitab punkt number 44, vare, kus kaotame otsimisega umbes 5 minutit. Punkti leiame tänu rajameistri jälgedele, ilma lumeta oleks punkti leidmine vist pooletunnine, tõsine kammimine. Viimased etapid on meile Tiiduga rasked, Viff kihutab osavalt ja graatsiliselt üle lörtsi ja jää, meie vajume pidevalt läbi ja peame tegema tõsist tööd, et Viffi kannul püsida.

Vahetusalasse jõudes näitab kell 20:06. Kuna järgmisele etapile pääseb alles alates kella 21-st, siis saame endale sunnitud puhkepausi, mille vastu meil muidugi midagi ei ole. Viff vahetab garderoobi, mina kontrollin, et jalad on senimaani kuivad ja otsustan öise, kohustusliku pukepausini riideid mitte vahetada.

Trekking, kell 21:00 jagatakse järgmise etapi kaardid – pea pool etapist tuleb läbida teedeta maastikul, paksus lumes. Kuna meil on päris suur edu, siis pole meil tegelikult kiiret, otsustame, et esimesena jälge lükkama ei lähe. Samas, kuna esimese jälje lükkamine on raske, siis oleks seda mõistlik ühiselt teha.

Mõned minutid pärast üheksat läheme … koos ISC-ga, Twister jääb veel kohmitesema. Otsustame võtta esimese punkti paremalt, et saaks kasutada oma poolt sissetallatud jälge. Punkti number 47 teeme uhke ringi mööda teed, et ei peaks raudteel, paksus lumes jälge lükkama. Punktiga number 48 üritame olla taas kavalad ja teha edasi-tagasi jälje, aga punkti poole minnes kaldume liiga paremale ja läheme punktist mööda. Teeme korraliku, 20-minutilise lisaringi, enne kui punkti jõuame. Punkti jõudmine on muidugi omaette elamus – nimelt on järvel, lume all kohati kuni 10 setimeetrine veekiht, kus on mõnus solistada. Näeme, et Twister on juba punktis käinud ja otsustame punktist väljumiseks kasutada nende poolt sisse aetud jälge. Kahjuks läheb jälg vales suunas ja teeme ka punktist väljumisel korraliku ringi.

Punkti 46 saame kasutada lahti lükatud teid, aga siis need lõpevad ja edasi peame ise rada lükkama. Lükkame siis ühiselt, põhiliselt küll Urmo juhtimisel, aga vahepeal püüame Tiiduga teda assisteerida. Teel punkti number 50 hakkavad tagant paistma Twisteri lambid – aga need lähenevad väga aeglaselt, tundub, et Twister püüab iga hinna eest hoiduda jälje lükkamisest ja viidab aega, nagu oskab.

Etapil viimasesse punkti jõuab Twister meile järgi jua kui me siis rõõmsalt kõrvale astume ja neile rada pakume, siis ei ole nemad millegipärast üldse nii rõõmsad. Tiit läheb küll ette rada lükkama, aga Leivot ei aja meist mööda isegi mitte meie aasimine – tundub, et tal ei ole liiga kerge, Twisteri huumorimeel on sel hetkel igatahes kadunud.

Võtame ühiselt viimase punkti ja saabume vahetusalasse, kus ootavad meid siia ammu jäetud suusad. Seitsmendaks etapiks on siis cross-country skiing – rogaine. Twister jääb jälle veidi maha, meie võtame esimese punkti.

Lootus, et ka teise punkti on äkki siiski võimalik mõnd jälge kasutada, kaob üsna varsti pärast esimest punkti. Valime koha, kust tundub, et on kõige vähem jälge lükata ja läheme – Tiit ees, meie järel. Lund on nii palju, et isegi suuskadega vajume kohati pea puusani lumme ja kiirus on üsna olematu. Õige varsti jõuab meile taas järgi ka Twister.

Kuna ka järgmised suusaetapi punktid on selle võistluse kõige halvemini suuskadega võetavad punktid üldse, siis jätkame kolme võistkonnaga ühiselt punkti läbimist. Alles pärast viimast, punkti number 57 tõstame veidi tempot ja jätame Twisteri maha.