minnaga merel

Pühapäev oli üle pika-pika aja üks selline päev, kus me nädalavahetusel kodus olime ja lihtsalt puhkasime … mina sisustasin oma puhkust sellega, et parandasin naabrite maja, Maare algul koristas ja assisteeris mind vaheldumisi, siis aga läks tööle … puhkepäev ju :).

Pealelõunal tõstis vaikselt tuult …  loomulikult – meil ju kokku lepitud kormoranide purjetamise hooaja avalöök. Igatahes Pirita poole sõites oli meri kena – suured lained kenade vahuste harjadega. Juhtus veel selline lugu, et esimest korda hilinesime Maarega … kui muidu alati keegi hilineb ja meie oleme olnud õigeaegselt kohal, siis seekord, nagu meie kiuste olid kõik teised kohal ja meid Minnal ootamas.

Merel oli tõesti kena tuul, ehkki pooles purjes, tuiskas Minna kiirusega seitse ja veidi peale sõlme, ning lained olid sellised, et pidime endid kõigi kümne küünega kõvasti tekil kinni hoidma. Pärast esimest pauti hakkas purjekas veelgi rohkem kõikuma, lausa nii tugevalt, et mõnedel väiksematel kormoranidel läksid südamed pahaks. Otsustasime siis lükata koogisöömise edasi ja teha seda purjeka asemel maismaal, mõne sellise põranda peal, mis enam-vähem horisontaalne oleks.

Tegime esialgse marsruudi veidi lühemaks ja keerasime purjeka vööri tasapisi sadama poole tagasi. Ja lõpetuseks – kõik koogid said söödud, Tiidu saun ärevaks aetud, prussakate pead silitatud ja Merle-Teet said lõpuks oma autosse isegi sisse :). [paar pilti lisaks]

külalised

Juba paar viimast nädalat on mõned meie tuttavad sosistanud, et “Jaagul ja Kirstil on nüüd uhked, valged jalgrattad” … tõepoolest. Täna igatahes käisid nad oma uusi sõpru meile demomas, on tõesti uhked. Heitnud pilgu Kirsti jalgrattakompuutrile, pidin häbiga tunnistama, et meie selle aasta kilometraažid on üsna võrreldavad.

Külaskäigu järel hakkavad äkki kontuure omandama ka selle aasta puhkuseplaanid …

Bioteek.ee

Kadri, meie üleadne (või täpsemini öeldes ületee- Kadri:)) on valmis saanud sellise toreda ettevõtmisega nagu mahekaupade veebipood Bioteek.ee. Kuidas see idee sündis, jutustab Kadri poe veebipäevikus: http://www.bioteek.blogspot.com/.

Tegin kohe proovi ja tellisin portsu piimatooteid, tüki talleliha ja Kristi küpsetatud rukkileiba küüslauguga. Reedel juba saingi enamus kaupa kätte ja lisaks veel esimese korra tellimusega kaasa kena riidest koti Bioteek.ee logoga. Tallefilee pidi saabuma järgmisel nädalal, aga see- eest lubas Kadri, et tellitud tükk lõigatakse spetsiaalselt minu jaoks:) Eks need tellimuste esitamise ja täitmise erinevad tähtajad on veidi keerulised meelde jätta, aga tegemist ei olegi ju masskaubandusega.

Kraam on aus. Leib maitses hea ja tükil ajal pole nii kollaseid mune näinud kui need Vanamatsi talu munad, mis täna hommikul omletiks said. Muidugi, toidukauba hind on suurtootjate omaga võrreldes veidi kallim (tegelt peab ausalt tunnistama, et poehindu ma päris peast ei tea, võrdlesin huvipärast hind 24.ee lehega) – aga no kaup pole ju ka võrreldav! Ja lisaboonuseks toetan tellides üht äraütlemata toredat ettevõtmist ja Eesti mahetalunikke.

Esimese kogemuse põhjal julgen soovitada küll. Hästi tehtud Kadri!

EMV teade

Pühapäeval siis Eesti meistrivõistlused teates. Jooksen OK Võru teises võistkonnas, koos Kauri ja Jonataniga.

Kaur teeb avavahetuses hea stardi ja toob meid teatevahetusse ilusas pundis 10-ndana, kuues koht ees kõigest 4 sekundit. Joonatan teeb samuti suurepärase jooksu ja tuleb teatevahetusse kaheksandana, Ilvesest maas 37 sekundit.

Rada 10.13 km ja 27 kontrollpunkti. Esimese punktiga kobistan veidi, sest poolel etapil hakkan kogemata 17-ndat punkti võtma, aga edasi läheb kenasti. Teel kolmandasse punkti hakkan ees nägema Tauno Tiiratsi selga. Viiendasse punkti teeme veidi erinevad valikud ja kuuendas punktis oleme koos. Jätkame koos kuni kümnenda punktini.

Teel üheteistkümnendasse punkti kaldume vale künka otsa – Tauno saab sellest kohe aru, mina mitte. teen pooleteise minutilise lisakaare ja rohkem Taunot ei näe. KP 15 juures tekib korraks peataolek, soos olev küngas tundub kuidagi teises kohas, kui kaardil. Seisatan, korrigeerin suunda ja võtan punkti. Jätkan pisivigadega kuni pressipunktini.

Peale pressipunkti jooksen end pikal etapil vist liiga oimetuks, igatahes pean enne punkti tükk aega seisma ja ennast paika panema, nii 40 sekundit läheb kokku. Lõpu jooksen enam-vähem veatult. Kokku siis umbes 4 minutit vigu ja lõpetame poiste poolt välja joostud kaheksanda kohaga. Seitsmes koht jääb veidi kripeldama.

Kokkuvõttes võib öelda, et suurepärane võistlus minu lemmik maastikutüübil. Kuidagi ei suuda ma ennast sundida jooksma võsas ja soos, kus oksad peksavad näkku ja pidevalt on oht ennast ära lõhkuda. Aga sellised maastikud, nagu Lätis … kui veel joosta kah jaksaks.

Võru esimene võistkond saavutab korraliku, teise koha, ehkki Markus püüdis asja endale (ja teistele) põnevaks teha. [lühiraja tulemused] [teate tulemused]

Riias

Ei, me ei käinud Riias geiparaadil. Tegelikult toimusid Riia külje all Kalngales Eesti Meistrivõistlused orienteerumises, laupäeval siis lühirajal.

Rada 5.88 kilomeetrit ja 17 kontrollpunkti. Stardis kaarti saades võtab reljeef esimesel hetkel küll silme eest kirjuks, aga on tegelikult üllatavalt mõnusasti loetav.

Võtan esimesed punktid veatult ja muutun pisut hooletuks, igatahes loen viienda punkti oluliselt kõrgemal asuvaks, kui ta tegelikult on ja kõigele lisaks jooksen tipust vales suunas alla – esimene 30 sekundit viga kohe tehtud. KP7 tundub väga lihtne ja nii lähen punkti võtma liiga hooletult – kaldun paremale ja teen 30 sek lisakaare. Tahan nüüd vigu parandada ja panen tempo põhja ja … ajan segamini kaks mäeahelikku ja hakkan juba esimeselt ahelikult oma punkti otsima. Kui veast aru saan, siis ei kontrolli suunda ja teen ka õigel ahelikul kaare punkti võtmisel – 50 sek.

Sunnin ennast rahulikuks ja saan paar punkti veatult läbitud. Kui aga kümnendas punktis saan kokku kolm minutit varem startinud Matiga, siis läheb rütm käest – jooksen tippude vahel sihitult edasi-tagasi, siis vaatan kaarti veidi korralikumalt ja võtan punkti – 0:40. Edasi lõpuni enam suuremaid vigu ei tee, vaid paar pisiviga punkti läbimisel.

Kokku tuleb siis vigu 2:30 ja neljas koht, kaotus võitjale, Švedile 37, Randyle 27 ja Raulile 8 sekundit. Jaa, need neli viga olid väga valusad :).

Oleme varem otsustanud, et kuna juba Riiga tuleme, siis üritame oma hotelli broneerda võimalikult kesklinnas, et õhtul oleks hea vanalinnas ringi jalutada. Hotell Riga, mille lõpuks välja oleme valinud, on küll nii kesklinnas, kui võimalik, aga ilmselt siiski mitte parim valik.

Jalutame Riia vanalinnas … ei tea, kas on asi selles, et Riia on ikkagi suurlinn, või on käimas päeval toimunud geiparaadi järelpidustused, aga igal juhul on vanalinn täis põnevaid inimesi. Joome mõned alused ja sööme õhtust. Õhtu lõpetuseks üritame oma hotellitoas vaadata eurovisiooni finaali, aga seekord näen veel vähem, kui eelvoorus – umbes neljanda esineja ajal juba magan.

Tallinna MV sprindis

Eile õhtul sai ära proovitud Saue Tammik, kus toimusid Tallinna meistrivõistlused sprindis. Jalad olid enne starti väga puised, kas oli selles süüdi teisipäevane jalgrattaots või pole ma siiamaani ära taastunud eelmise nädalavahetuse Ilves 3 orienteerumisvõistlustest … või pigem lausa üle-eelmise nädalavahetuse Xdreamist.

Stardist hoogsalt minema ja … esimest korda korrigeerin ennast lagedal, mis üllatavalt kiiresti vastu tuleb. Sellest hoolimata leian ennast kohe (marja) aia nurgast, kuhu küll ei plaaninud sattuda. Teen veel ühe ringikese, enne kui punkti, mis päris hästi ära peidetud, üles leian – 0:30. Ka teise punktiga tuleb pisike ring.

Kolmandasse punkti plaanin joosta vasakult, mööda rada ringi. Jõuan rajale ja … olen varsti jälle marjaaia kõrval. Kaardi uurimisel selgub, et vale rada. Jooksen järgmise rajani ja keeran siis paremale. Nüüd jõuan mingi majani, mida kuidagi kaardilt tuvastada ei suuda … pikema uurimise järel leian kaardilt helepruuni joone, millega tuleb välja, on tähistatud suuremad metsateed. Punkti jõudes kuulen seljataga juba Dima Švedi ähkimist – 0:45. Väike viga neljanda punktiga (0:10) ja Dima on juba päris selja taga. Kuuenda punktiga eksin järjekordselt, suur tahtmine on Dimal eest ära joosta, aga kiirustades eksin suunaga – 0:30.

Jätkame koos. Teel kolmeteistkümnendasse punkti lisan uuesti tempot, et äkki saab Dimaga väikese vahe sisse, et ta mind enam ei näeks – ei saa. Eksin hoopis ise veidi viieteistkümnenda punktiga ja Dima saab uuesti mööda. Viimase vea suudan teha veel vahetult enne lõppu, eelviimase punktiga ajan rajaotsad segi ja keeran võssa punkti otsima – 0:10.

Kokku tuleb vigu veidi üle kahe minuti ja peab järjekordselt tunnistama, et rumal pea on jalgadele täielikuks nuhtluseks. Nojah, ega tegelikult joosta kah ei jaksa ja vead tulevadki siis, kui püüad teha rohkem, kui oled suuteline. [tulemused]

trükiveakurat

Tavaliselt ma blogiveergudel tööasjust ei räägi. Aga erand kinnitab reeglit.

Nimelt, kirjutasin mõni aeg tagasi kliendi nimel üht dokumenti maksuametile, milles selgitasin, miks klient ei nõustu maksuameti seisukohtadega selles konkreetses maksuasjas. Ma ei tea mismoodi, aga mingil viisil mängis trükiveakurat mulle vingepussi ja keset seda dokumenti oli teksti sisse äkki sattunud meie blogi veebiaadress http://heitih.blogspot.com/. Ma ei tea tõesti mismoodi see võis olla võimalik, sest lugesin dokumendi enne ärasaatmist veel mitu korda põhjalikult üle.

Maksuamet mõtes poolteist kuud,  uuris, tegi hulganisti päringuid emta.ee serverist  ja täna sain otsuse, kus muuhulgas on rasvases kirjas kirjutatud järgmist:

A on  andnud selgitusi, milles on selgitathttp://heitih.blogspot.com/ud  OÜ tegevusplaane. Maksuhaldurile jääb täielikult mõistmatuks milline tõenduslik väärtus on internetiaadressil http://heitih.blogspot.com/ maare ja heitti blogil A maksumenetluses. Maksuhaldur leiab, et esitatud internetiviide on käesolevas menetluses täielikult põhjendamatu ning ei selgita  OÜ tegevusplaane.

Kallid maksuametnikud, et Teie väärtuslikku aega kokku hoida, ütlen siinkohal kohe ära, et sellel blogil ei ole antud asja suhtes tõesti mingit tõenduslikku väärtust. Nii, et edaspidi ei ole vaja tööajal enam meie blogi lugeda.

Ja siis veel: heiti kirjutatakse ühe “t”-ga. Kuid ka sellel ei ole tõenduslikku väärtust antud asjas.

Linda

Minni suitsusaunale võrdlusmomendi tekitamiseks, külastasime laupäeva õhtul siis Tautsi suitsusauna. Et aga suitsusaun Eesti rahvuskultuuris ainult ainult saunaskäimise koht pole, sellele saime tõestust kohe järgmisel päeval:

Pühapäeva hommikul ilmus põriseva põkaga kohale naabertalu Linda, kes pidavat olema omaaegne Eesti meister kaugushüppes ... või siis saja meetri jooksus (Tauts arvas, et kaugushüppes, Aili oli aga kindel, et saja meetri jooksus :)). Lindal oli traktori peal kast erinevate tööriistade ja materjalidega ja taga suur pott sealihaga.

Ja siis läks sea suitsutamiseks. Kui Rando ennast memmedele (lisaks Lindale ka Tautsi ämm) appi pakkus, siis arvas Linda küll algul, et “tea kas need pealinna vurled üldse haamrit kasutada oskavadki … ja teavad, mis põõn on”. Aga Linda saagis ja Rando kopsis saunas haamriga, ning ühise töö tulemusena tõsteti välja saunalava, laotati sauna põrandale kile ja siga sai sauna lae alla, restile laotud – ikka kamar alla, nagu kadunud Aksel olla õpetanud.

Ja enne, kui me Ilvese võistlusele jõudsime sõita oli sauna ka juba tuli tehtud kuhu notsu nüüd kaheks päevaks suitsema pidi jääma.

suitsusaunas

Reede õhtul testisime ära Minni uue suitsusauna, millele kaks nädalat tagasi Minniga kerise ladusime. Kohale oli tulnud isegi suitsusaunade ekspert, Tauts. Nüüd on esimene leil võetud ja kõikide osalejate üksmeelsel hinnangul on saun super.

Kadarbiku Kanged Ardus

Nüüd oleme saanud muu kiire kõrvalt veidi aega näpistada ja oma muljed Xdream esimesest etapist kirja panna, planetisse siis seekord jälle:

Seekordne Xdream algas meile juba nädala keskel, kui hakkasime võistkonna taktikat ja ülesannete jaotust paika panema. Lõpetuseks võttis Ott meie võistkonna ülesannete jaotuse väga kenasti kokku: „Viivi lahendab kõik ülesanded, võtab kanuu punktid ja aitab vanamehi igas olukorras“. Enam-vähem sellise taktikaga rajale läksimegi :).

Lisaks minu jutule on planetis ka Maare meenutus “Neljakesi kanuus ehk Xdream Ardus”.

Paar videot, kus Kadarbiku Kangeid näidatakse: ERR videokokkuvõte “Seiklusspordi kuues hooaeg algas osavõturekordiga” ja korraldajate video Oti hüppest torus “Kadarbiku Kanged (Mida Heiti ei suuda, selle teeb ära Ott :))”.

Teised on kah kirjutanud, Kaja on kõik lingid juba ilusti ritta seadnud.

Xdream I etapp, Ardu

Ilus ilm, huvitav rada koos suurepäraste rajavalikuvõimalustega ja … meie võit :). Maare foto. [veel pilte]

Jazzkaar: TokTokTok Saksamaalt

Selleaastane Jazzkaar on meist kuidagi niimoodi mööda minemas, et pilet sai ette ostetud vaid ühele kontserdile ja tundub et rohkem ei jõuagi praegu. Selle ühe pileti aga lunastasime eile Vene kulutuurikeskuses Saksamaalt pärit muusikalist kollektiivi nimega TokTokTok kuulates.

Peaaegu täiesti umbropsu tehtud valik läks sajaprotsendiliselt täkkesse. Midagi sellist just oligi vaja. Selline, puhas, nagu natuke pehme jazz (souljazz ütlevad nad ise oma kodulehel), sekka parasjagu saksofonisoolot ja rütme. Nigeeria- saksa päritolu lauljatari hääl ja kuuldud meloodiad tundusid kuidagi mõnusalt tuttavlikud, kuigi ma neist lugudest ühtki teadlikult varem kuulanud ei olnud. Mitteehteestlaslikult tekkis isegi mõte, et kui need toolid nüüd põranda küljes kinni poleks, lööks jalaga takti ka:)

Meeldis sedavõrd, et nüüd on plaadisahtlis üle pika aja jälle juures üks uus plaat - seekord isegi autogrammiga ehituna.

Arula 50, seekord kajakkidel

Sel ajal kui “hullud” Võhandu jõel sadat kilomeetrit läbisid, otsustame meie veidi kergemalt läbi saada ja võtame plaani Väike-Emajõe, Sangastest Soontagale.

Tuur algab reedeõhtuse lisaülesandega: laome Minniga tema suitsusauna kerisele kivid paika. Minn laob alumised, suuremad kivid ja mina pealmised, väiksemad – et kui kivid laiali pudenevad, siis oleks kohe süüdlane teada :).

Laupäeva hommik on kõike muud, kui kajakkimiseks sobiv – maa on kergelt  valge, sajab lörtsi ja õhutemperatuur on napilt plussis. Minn arvab küll aknast välja vaadates, et “ega see tuur meil mitte homme toimuma ei pidanud”, aga kui Maret kah Tartust kohale jõuab, siis pole ka temal enam vastuväiteid.

Sõidame autodega Sangastest veidi edasi, Laatre suunas ja tõstame siis kajakid autodelt maha. Sel ajal, kui mõned autosid lõpp-punkti transpordivad, timmivad teised kajakke ja kiruvad ilma, mis paremaks pole läinud. Siiski, kui lõpuks kajakid jõele saame, lõppeb sadu ja ka pilved kaovad taevast. Minn püüab komplekteerida võimalikult võrdsed paatkonnad: Minn-Urmo, Andres-Maret, Pilvi-Randy, Marge-Maare ja kõige tugevamad :), Elo ja mina kahele ühesele kajakile.

Tundub siiski, et Minn pole päris võrdseid paatkondi komplekteerida suutnud, esimesest põõsastikust läbimurdmine läheb nii pikale, et Minn-Urmo oma kajaki ühe paadisilla juurde pargivad ja kallast mööda tagasi vaatama tulevad, et kuhu teised on jäänud. Edasi läheb aga jõgi laiemaks ja takistused kergemini läbitavaks. Vilaski küla juures on siiski puid jõe peal nii palju, et oleme sunnitud randuma ja kajakid maad mööda takistusest ümber kandma.

Kusagil Sooru kandis leiame ka mõnusa, tuulevarjulise lõunasöögikoha, kuhu koprad vahvad istepingid meile on meisterdanud, lihtsad inimesed saavad kasutada pinki, ekstreemsuste otsijad võivad aga istuda “taburettidele”.

Peale lõunapausi vahetavad Minn ja Elo kohad, ning kajakkimine jätkub. Nüüd on jõgi juba väga lai ja voolu pole ollagi … selle-eest aga tuleb tuul, vastutuul muidugi :). Viimased kümme kilomeetrit on juba tõsine punnimine vastu tuult ja hoolimata päikesepaistest, läheb ilm järjest külmemaks.

Soontagale, Greete motelli juurde jõudes on õhk juba kergelt alla nulli, põlled-vestid jäätuvad vaikselt, Maarel on vappekülm … Andres käib kõigest hoolimata korra ujumas. Tõstame kajakid tagasi autodele ja sõidame Minni kuuma sauna.

Kui reede õhtul istusid vapramad varaste hommikutundideni üleval, siis täna on õhtu lühike. [veel mõned pildid] [kaart] [Elo kirjutab]

MÕV

Kajakid on terve talve garaažis konutanud … seda enam kibelevad nüüd vee peale.

Tegelikkuses oli selle MÕV-iga selline lugu, et kui eile kajakid auto katusele tõstsime ja siis kodu poole sõitma hakkasime, tekkis autos selline undamine, et Maare ehmunult autoaknast välja vaatas – ega me ometigi juba õhku tõusnud pole. Lõpuks ei kannatanud me enam seda urinat - undamist ja kontrollides selgus, et olin koormarihmad tõmmanud otse, vastu auto katust ja sealt siis see urin, kui rihmad vastu katust vibreerisid.

Pärast väikest kohendamist sai propellerMÕV-ist reaktiivMÕV – nüüd kostab suuremtael kiirustel auto katuselt vilinat :).

klaver põõsasse

Harjutasime eile mõningaid selle aasta Xdreami potentsiaalseid lisaülesandeid, millest kõige keerulisem oli klaveri tassimine mööda keerdtreppi teiselt korruselt esimesele. Võistkonnale Ekstreem.ee jäi sellest muidugi väheseks, sel ajal kui meie jooksutiirule suundusime, harjutasid nemad käepärastest vahenditest ukse ehitamist. Kahjuks said nad sellega enne hakkama, kui me nende toodud koogile päkad silma jõudsime ajada.

XIX PEKO KEVAD

Öö jääb jälle lühikeseks, sest meid ootab XIX PEKO KEVAD. Kuna Maare stardib tund aega varem, kui mina, siis stardime üsna varakult Tartust Kõvera suunas. Ilm on super, paistab päike ja sooja +11°C.

Rada 9.029 km ja 18 kontrollpunkti. Lähen kohe esimese punktiga “panema”, vist lootuses, et äkki tuleb punkt ise vastu – ei tule. Pärast mõningast ekslemist panen ennast sihil täpselt paika ja võtan punkti – viga kolm ja pool minutit. Teisel etapil jätkan pea laiali jooksmist – selle asemel, et joosta mööda ilusat metsa ja metsateed, raiun mina otse üle raiesmiku ja läbi jääkülma soo – 2:00. KP3 – etapi keskel ei loe korralikult kaarti ja ei jälgi suunda, ning veel 50 sekundit tuleb ajale otsa. KP4 on analoogne eelmise etapiga – viga 30 sekundit.

Edasi hakkab asi tasapisi paranema, hakkab juba meenuma, et kuidas see orienteerumine tegelikult käib. Teel viiendasse jooksen küll alustuseks punktist vales suunas välja, aga ülejäänud etapp on juba enam-vähem – viga 15 sekundit. KP8 juures võtan ilmaasjata ühe lisatõusu, 40 sekundit. KP10 – selle punkti juures on minu ettekujutus ees ootavast oluliselt teistsugune – nina asemel on mingi küngas ja orvand oluliselt teise kujuga. Seisan veidi nõutult ja liigun siis suunaga edasi, punkti – 20 sekundit lisaks. Viimased kaheksa etappi jooksen peaaegu veatult, võrdselt tänase suveräänse liidri, Tarvo Avastega ja tõusen kolm kohta, neljandaks. Kokku siis vigu umbes kaheksa minutit ja neljas koht, Tarvo võidab mind ikka kalendriga.

Pärast võistlust mõnuleme Värska SPA Veeparadiisis ja teeme mõned õlled. Kui pärast meie toas veel paar veini kamba peale ära joome ja sanatooriumi baari läheme, siis ei tea, kas magamata öödest või üldisest kurnatusest, aga minu õhtu kujuneb väga lühikeseks ja öö saabub äkki. Siinkohal tuleb ära märkida Maare panus, kes mind tuppa magama oraniseerib.

Pühapäev ei ole just päikseline – eriti minu jaoks – enesetunne on kõike muud, kui hea. Ilm on vastav minu enesetundega: +2°C ja selline tunne, et kohe hakkab lund sadama.

Rada 6.170 km ja 16 kontrollpunkti. Realistina ma endale täna erilist edu ei ennusta :), sean eesmärgiks rada võimalikult puhtalt ja vähese jõukuluga läbida.

Stardis otsustan, et vähemalt täna võtan esimese punkti veatult ja nii see ka läheb. Läheb ka paari järgneva punktiga. Siis aga satun veidi hoogu ja forsseerin ilmaasjata sood teel neljandasse kontrollpunkti kohas, kus saab ka rahus mööda söö äärt joosta – kaotan 30 sekundit. Edasi läheb langevas joones – avastan ennast mitu korda rahus lonkimas ja üritan asjatult kiiremale jooksule sundida. Lisaks teen nii seitsmenda, kui ka kaheksanda punkti võtmisel täiesti elementaarseid vigu ja “preemiasekundeid” muudkui koguneb.

Põhimõtteliselt läheb samas stiilis kuni raja lõpuni, kuidagi ei suuda keskenduda punkti objekti korrale väljalugemisele ja punkti veatule läbimisele. Kokku viis minutit vigu ja tänane kaotus Tarvole neli ja pool minutit – tundub, et ka Tarvo on täna eksinud. Kuna Dan on täna metsas “millegi suurega” hakkama saanud, siis kahe päeva kokkuvõttes tõusen kolmandale kohale. Polegi nii paha!

Kasutatud piltide autor on Einar Raudkepp.

PS. Nagu kaartidelt näha, siis Polar RS800CX MULTI ei sobi tõesti orienteerumisteekonna analüüsiks.

Põlva MK MV öises orienteerumisjooksus

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleks vist alustada sellest, et pea kogu eelneva nädala veetsin Venemaa avarustel, täpsemalt Äänisjärve (Onega järve) ääres, linnakeses nimega Võtegra. Plaan oli kolmapäevaga kõik tööd lõpetada ja siis neljapäeva õhtuks koju jõuda, aga objektiivsetel asjaoludel sain tagasiteele asuda alles neljapäeva õhtul. Muide, Võtegras oli pool meetrit lund ja õhutemperatuur kõikus hommikusest, -15°C jahedusest  õhtuks +3°C soojakraadideni. Tänu öistele külmakraadidele olid teed veel enam-vähem läbitavad, ehkki kohati kiirusega 20 km/h.

Tagasitee eredamad hetked pärinevad öisest Peterburist, kus ilmselt päevastest ummikutest ära vaevatud autojuhid kihutavad kohati kiirusega 100+ … ja seda hoolimata arvukatest miilitsatest, kel öösel tõeline lõikuspidu on. Tagasiteel Peterburist Ivangorodi teen võidusõitu ühe vene numbrimärkidega Volvo XC90-ga, kes minust küll kolm korda mööda kihutab ja eest kaob, aga ka kolm korda miilitsale trahvi maksab ja piirile ikkagi minust viis minutit hiljem jõuab. Piiril on Venemaa pool umbes nelijakilomeetrine veoautode järjekord ja Eesti pool peaaegu sama … lisaks Eesti poolel 50-meetrine inimsaba, ja seda kell kolm öösel!

Lauluväljaku juures puhun märulipolitseile veel viiesekundilise vilepilliloo ja kell kuus hommikul uinun kodus momentaalselt.

Hommik (või on see juba lõuna) saabub igatahes häbematult ruttu. Mingis meeltesegaduses registreerisin ennast ka Põlva Maakonna lahtistele meistrivõistlustele öises orienteerumisjooksus ja nii pakime kiirelt asjad ja asume üle Rapla Tartu poole teele. Tartus jääb Maare Virvega maailma asju paika panema ja veini hävitama, mina võtan suuna Mammaste Spordibaasi poole.

Rada 6.61 km ja 19 kontrollpunkti, selle hooaja esimene orienteerumisstart. Esimese stardiga juhtub enam-vähem sama asi, mis tavaliselt esimese vasikaga – muidu on täitsa tore, aga need suusarajad, mille kulgemise suunad mingile normaalsele loogikale ei allu, suudavad mind päris põhjalikult segadusse ajada. Vana mees Sixten saab eelmise aasta eest revanši. [tulemused]

Sõidan tagasi Tartusse, kus Maare on vahepeal kustunud ja nii asendan teda nii veinijoomises, kui ka maailma asjade üle targutamises.

jalgrattahooaeg avatud

Paldiskist Veskimöldresse 3:08:42, 62.93 km. Pärast eilset, pealt kolmetunnist jooksuotsa, oli täna lõpus juba raske. [fotod ja tänane teekond]

Vombat

Neljapäeva õhtu algas Andrus Kivirähu Vombatiga, mis pidavat rääkima sellest, kuidas

minevikusündmused meie tänast elu mõjutavad, kuidas me ise vastavalt oma soovidele ja vajadustele neist sündmustest valiku teeme või neid teatud valguses välja paista laseme.

Minule kippus algul millegipärast pidevalt silmade ette nädalavahetuse Kaja-Leivo pulm ja sealne külaliste tutvustamine. Selgus et meie ja lisaks veel suur hulk külalisi on noorpaari sugulased – muidugi üle Geni ja … mingil hetkel selgub ilmselt, et kõik eestlased on üksteisega sugulased :).

Ja ilmselt jääb mõneks ajaks meie peres kasutusele Jaan Rekkori suu läbi öeldud mongolite elutarkus: “inimest on lihtne teha, aga proovi sa hobust teha”.

Õnneks ei olnud etendus liiga pikk – jõudsime osa võtta veel Naabrite juures toimuvast sushisöömisest, ja päästa isegi osa sushit, nagu pildilt näha.

väsinud mees

Rootsis saeveskis kolades jäi silma üks väsinud mees – ei tea, kas kevadväsimus. Aga Rootsis on tõepoolest juba kevad täies hoos – päike paistis ja sooja oli +15°C.