kord iga puhkus saab otsa …

Viimane puhkusepäev … mõtteid, mida teha, oli erinevaid … aga tegelikult juhtub nii, et me ei tee peaaegu mitte midagi – vähemalt mitte midagi sellist, nagu algselt planeerinud oleme. Ilm on kah parasjagu vilets, sajab vihma, on jälle palav, nahk on pidevalt märg ja mõte kiilub kinni.

Hängime niisama linnas ja sõltuvalt ilmast – sajab vähem jalutame väljas – sajab rohkem, liigume maa all ja kaubanduskeskuseid pidi. Jääb selline tunne, et Singapuris saaks vist ühest linna otsast teise liikuda nii, et vahepeal hoonetest välja ei tulekski – missugune maastik siseorienteerumise võistluste korraldamiseks.

Lennuk, mis algselt pidi väljuma viis minutit enne südaööd, hilineb ja nii näeme Singapuris ära veel ühe päeva alguse. Õnneks jõuame siiski oma jätkulennule ja veidi enne tööpäeva lõppu oleme kodus … nüüd on puhkus tõesti läbi saanud.

Pulau Ubin

Selleks ajaks kui meie valveta jalgrattaparkla jurrde jõudsime, käis seal tõeline joogiorgia – kõik ratastel leiduvad joogipudelid rändasid mööda puid, kus pikasabalised makaagid (long-tailed macaque) neid kas avada üritasid või juba tühjaks jõid. Nagu näha, mõned tüübid üritasid ka rattaid ärandada ja nendega sõitu teha.

Ühesõnaga – täna murdusime … hommikul sõitsime Changi village-isse, sealt laevaga ühele Singapuri saartest – Pulau Ubin. Saarel võtsime … jalgrattad. Siin saarel asub ka Singapuri, kui mitte kogu Aasia kuulsaim mägirattarada, Ketam Mountain Bike Park, mida Lonely Planet võrdleb lausa Moabiga. Moabist jäi asi küll kaugele, aga rada oli iseenesest täitsa tore, mina oma siledaks kulunud kummidega rendirattaga jäin nii mõnelgi mudasel tõusul hätta. Boonusena nägin umbes kümmetkond sisalikku, kes kõik sellised poole meetri kanti pikad.

Saar oli täitsa tore Singapuri linnadžunglile vahelduseks, ja mis kõige toredam – nii saarel, kui ka Changi village-is on vägagi head mereandide restoranid, erinevalt Singapuri Riverside restoranidest, kus praadide hinnad olid 50 kuni 150 dollarit, siis Changi village-is saime kahe peale õhtusöögi koos õllega alla 50 dollari.

ostuhulluses

Kuna hommikul oli ilm pilves ja vihmane, siis tegime plaanid ümber ja siirdusime osturingile. Orchard road – Marina Bay – Little India, vahepeale veel mõningaid põnevaid kohti. Poode ja ostukeskusi saime kontole vist suhteliselt vähe, tulemus … mina ühe pisikese statiivi ja Maare kokaraamatu … tulemus jäi vist lahjaks.

Singapore

Täna oli tõsine ekskursioonipäev – Little India, Kampong Glam, Chinatown, Marina Bay … vahepeal veel mingeid kohti. Kui jalgratast kasutada ei saa, siis nii kaua vastu ei pea.

pioneerid

Kui hommikul ennast hotellist välja registreerisime, viimast tiiru Vientianes tegime ja lennujaama jõudsime, ei osanud me arvata, et tänane lend võiks olla millegi poolest erilisem, kui meie eelnenud lennud.

Kui check-in tüdruk küsis, et kas teie olete VIP lennule, vaatasime meie talle imestunult otsa, mille peale tüdruk kiiresti lisas, pole oluline. Harjumatult suure fotograafide kontsentratsiooni pardalemineku ooteruumis, panime 20 Laose selle aasta missikandidaadi arvele, kes ooteruumis rivis seisid ja võluvalt naeratasid – ilmselt mingi Laose missiüritus.

Siis aga vaatasime, et ohhoo, kas tõesti tulevad kõik missid meiega lennukile, lisaks terve armee lao Airlines riietega tegelasi, ning kõiksugu ülikonnastatud ja kleidistatud karvaseid ja sulelisi, meie ja veel paar õnnetut valgenahalist matkaselli, nagu valged varesed selles suures parves.

Selgus saabus alles lennukis kohale istudes, kui Laose esimene rahvuslik ingliskeelne ajaleht Vientiane Times oma esilehel asjasse selguse tõi:

First ever Lao Airlines flight to Singapore takes off today

Lao Airlines' first ever direct flight to Singapore is scheduled for take-off this afternoon with 135 lucky passengers on board the 142-seat Airbus 320.

The airline is optimistic the new Vientiane-Singapore sector will meet with the same success as its other international and domestic routes.

The official opening of the Vientiane-Singapore-Vientiane flight will take place in Singapore on Friday, attended by Lao government officials and representatives from Lao Airlines and Singapore's Changi Airport ...

Päris tore oli teha esmalendu, uhiuuel lenukil ja uhiuuel liinil – ilmselgelt on meie reisikorraldaja head tööd teinud. Kõik reisijad said endile rinda Lao Airlines logo järgi kujundatud lillebuketid, lisaks kingiti kõigile Lao Airlines särgid, rääkimata korralikust söögist-joogist lennuki pardal – huvitav, kas see on Lao Airlines standard, või esmareisijate privileeg?

Ja Singapur – lennujaamast väljudes oleks nagu sauna sattunud: +30° C ja seda kell pool kaheksa õhtul, lisaks õhuniiskus 99%. Kilomeetrise jalutuskäigu järel MRT peatusest hotelli olin vähemalt mina läbimärg.

Vientiane

Otsustame olla kavalad ja kasutada two in one, ehk ööbussi – ühe korra maksad ja hommikuks oled uues kohas ja lisaks ka välja puhanud. Tegelikult päris nii meil ei läinud – eelmisel päeval pileteid broneerides teatas tüdruk turismibüroos, et meie poolt soovitud kuupäeval ööbussi ei välju. Arvasime, et kindlasti mingi järjekordne nipp väljapressimiseks ja võtsime ette järgmise turismibüroo. Siin sama lugu, ostsime siis lihtsalt õhtul väljuva ja hommikuks kohale jõudva Luang Prabang – Vientiane VIP-bussi peale piletid.

Buss väljub kell 19:30, enne seda jõuame veel proovida ära traditsioonilise Lao massaaži … siinkohal peab tunnistama, et meie ühine veendumus on, et siinkohal teeb Maarja kõigile nendele Lao tüdrukutele pika-pika puuga ära.

Kui sõiduplaani järgi sõidab buss 10-11 tundi, siis meie buss venib mägedest üles kiirusega 20 km/h ja vähem. Mõned korrad pannakse bussis kõik tuled põlema, kuna bussijuht on väsinud ja otsustab vahepeal ennast sirutada ja suitsu teha.

Mingil ajal … umbes kell kaks öösel tehakse lõunapaus – kõik bussireisijad saavad oma bussipileti küljes oleva toidutšeki vahetada kausitäie nuudlisupi vastu. Mõned valged reisijad vaatavad nii, et silmamunad pealuust välja tungimas, kui kaks tüdrukut rahumeeli nuudleid, liha ja muud kraami oma mustade käekestega kausside vahel jagavad ja siis sinna kuuma puljongit peale valavad.

Heidan pilgu vahetevahel GPS-ile ja saan aru, et mingist kümnest, ega ka üheteistkümnest tunnist pole juttugi. Siiski, vastu hommikut, kui ma suudan isegi magada, teeb buss imet ja juba 13 tundi pärast startimist, astume Vientiane bussijaamas bussist välja.

Võtame jälle pea esimese vastutuleva, Mixay Guesthouse, kus saame juba veidi peale üheksat hommikul oma toa kätte. Jätame asjad hotelli ja … rendime jalgrattad …

Tat Sae

Võtsime rattad ja väntasime suplema … alustuseks mõned buddhad, telliskivitehas, kudumisküla, veel mõned külad, riisipõllud, ananassiistandused … ja jõudsimegi Tat Sae jugade juurde. Vesi oli ilus ja helesinine, esimest korda Laoses julgesime ujuma minna. Enne ärasõitu veel Lao massaaž.

varahommikul

Munkade varahommikused toimetamised nähtud … nüüd vist võtame rattad …

Luang Prabang

Täna oli klotsipäev – templid, stuupad, lamavad buddhad, istuvad buddhad, seisvad buddhad … umbes neljandal tunnil sai sellest mõõt täis. Tegime ühe beerlao, et pärast seda ronida mäkke … kus sai vaadatud … veel paarikümmet buddha.

ນ້ຳອູ

Hommikul saame endile uhke, kahe pehme istmega privaatpaadi ja alustame turismitrippi. Esimese peatuse teeme külakeses, nimega Ban Nong Kham, mis kuulus oma tekstiilide poolest. Maare teeb seal ka tugiostu – elevantidega salli … täpselt selline tal veel puudus, nagu ta ise selgituseks ütleb.

Veel suts sõitu ja juba olemegi Mekongi jõel, Pak Ou koobaste juures. Vaatame üle need mõnisada buddha-t, mis endid koobastes peidavad ja veel tund hiljem maabume Luang Prabangis. Üsna kiirelt, leiame endile ööbimiskoha – esimene guesthouse, kuhu sisse vaatame, Soutikone Guest House saabki meie koduks.

Õhtul tšillime veidi linnas, nähes, kui palju on siin erinevaid kloostreid, torne ja muud sellist, siis homme on oht saada klotside üledoos.

puhkepäev

Täna võtame päeva veidi kergemalt … Maare nõudmistele vastu tulles, teeme puhkepäeva. Mis võiks olla veel mõnusam, kui puhkepäeva hommikul teha lazy bike ride. Et mitte liigseid tõuse võtta, sõidame mööda jõeäärt, ning avastame veel mõned Lao külad. Tagasi jõudes teeme paarikilomeetrise põike linnast teise suunda, koobastesse, kus Indo-Hiina sõja ajal varjas end Lao valitsus.

Päeva kõige tõsisemaks peavaluks saab homse transpordivahendi leidmine, sõiduks Luang Prabang-i. Public boat maksab 110 000 kiatti, aga halvemal juhul surutakse sinna 20 reisijat, mis tähendab, et istud 7 … 9 tundi puupingil, nagu silk pütis. Sadama kõige kõvem mees pakkus meile pärast pikka vaidlust privaatpaati 1.4 miljoniga. Tiger Trail (sama koht, kust hommikul rattad rentisime) soovitab meil kontakteeruda mister Hom-iga, Sabai-Sabai-st.

Vastu õhtut saame lõpuks mister Hom-i kätte ja kokku lepitud comfort istmetega private paadi, hinnaga 1.4 miljonit. Belglased teatavad, et nende eelarve siiski nii kallist paati ei võimalda ja meie pakkumisest nemad 0.4 ja meie 1.0 miljonit nad esialgu loobuvad … ehkki raske südamega, nagu tundub. Kuna raha on juba makstud, siis väga aktiivselt me endile homseks kaaslaseid ei otsi.