Triatlon, rahvatriatlon

Reedel osalesime oma elu esimesel triatlonil. Tegemist küll rahvatriatloniga, mille distantse korraldaja nimetas: "suple, sõtku sörgi" aga siiski esimene triatlon, millest osa võtsime.

Nõmme spordikeskuses toimus kokku starte kolm, meie Hele Leegiga võtsime osa esimesest stardist kell 16.00 kui töövabad/puhkusel olijad. Heiti startis viimases, kell 19.00 alguse saanud stardis, koos sõber Randoga.

Kohale läksime Helega hiiglama vara, Stamina polnud oma telkegi veel üles seadnud, spordikeskuses basseinide ääres päevitas tohutul hulgal rahvast ja lapsed hüppasid basseinidesse sisse-välja. Ega vesi seal just läbipaistev ei olnud.

Hindasime oma sportlikkust kriitilisest ja otsustasime osavõtjate pealt vaadata, kas meil ikka sobib sellistest asjast osa võtta, sest kuigi üritus kandis nime Rahvatriatlon, kogunes tasapisi osavõtjaid kes välimuse järgi hinnades sugugi mitte vaid rahvatriatlonikõlbulikud polnud. Julguse ennast kirja panna saime siiski ühelt keskmisest suuremat sorti naisterahvalt, kes silma pilgutamata end ära registreeris. Hiljem saime muidugi teada, et tegu oli varasema triatleediga.. nojah. See eest hindasime endid kõige ilusamateks ja lõbusamateks osavõtjateks:))

Mina muretsesin ikka ka, eelkõige seepärast, et ei oska enam krooli ujuda, noh et näen küllalt tobe välja konnastiiliga teiste sportlaste vahel. Hele arvas, et ratas on raske. Ja üldse, palav oli ju, ikkagi eestlasele harjumatult kolmkümmend soojakraadi.

Siiski, konnastiilis polnud midagi imelikku. Ujuda tegelt eriti ei saanudki, oligi suplemine, sest meie stardis oli kokku 39 inimest. Mis tähendas, et Nõmme Spordikeskuse basseini kolmel rajal moodustasime me pritsiva pundi, kus vaid esimesed korralikult ujuda said.

Selline supluski aga tõmbas pulsi päris kenasti ülesse ja ratta selga istusin juba hingledades (jaa peaks hakkama talvel ikka korra nädalas basseinis käima). Nõmme spordiraja tagumist tõusu sõita ei jõudnud (keegi vist ei sõitnud seal eriti) ja esimese hooga panin ka raja ühe suure mehe järel sõites veidi valesti. Lõppkokkuvõttes läks aga rattaring(id) kenasti ja möödusin nii mõnestki võistlejast. Siiski sõitsin rahulikult, sest ootas 3 km jooksu, mistõttu kehva jooksjana pidin rattaetapil veidikegi taastuma.

Ja tõesti, need olid vist elu pikimad 3 kilomeetrit! Seda raskem, et jooks toimus kilomeetrisel rajal, seega kokku kolm ringi. Säilitasin aga positiivset meelt ja hõikusin ringil vastu jooksvatele võistluskaaslastele ergutushüüdeid:) Minust eespool oli meie stardis veel kolm naist ja tagantjärgi tulemusi vaadates olidki meie stardi kiiremad naised kiiremad ka üldarvestuses. Noh minu tulemus jääb naistearvestuses kuskile keskele, mis ongi ju ootuspärane. 

Lõpu järgselt oli esimene tunne, et triatlon pole ikka minu ala. Pool tundi peale lõpetamist mõtlesin aga juba, et võiks uuesti proovida. Sest vahva oli ju:) Eriti põnev oli pärast Heiti starti vaadata, kus üldarvestuse esimesele kolmele kohale vaid sekunditemäng.. aga sellest kirjutab Heiti ise pikemalt..

Järgmine Rahvatriatloni etapp on 20.augustil, kohe päev peale Xdreami Vabaõhumuuseumis..