Sunday, September 16, 2007

See on palju ägedam kui rattamaraton!

... ütlesin ma Heitile kui olime tänasest Paatsalu meresüstamaratonist sõitnud umbes veerandi jagu. Sest see oli tõesti põnev! Laine kõrguseks mõõtsid kogenumate aerutajate silmad kohati 3 ... 4 meetrit. No me tõmbaks seda veidi maha - ehk 2 ... 3 meetrini ... aga mine sa tea.

Aga kui päris algusest alustada, siis ärkasime hommikul kell kaheksa ja pilk puude latvadele kinnitas, et ilmaennustajad polnud eksinud - tuul oli üsna tugev. Teel Paatsallu kuulsime, et Lindaliini laevad tugeva tuule tõttu täna ei reisi ... aga kajakid Paatsalust reisisid küll :)

Stardis oli pea kaheksakümmend osavõtjat, ühestel süstadel ehk kümmekond ja ülejäänud kahestel. Esialgne plaan oli sõita rahulikult, koos Virve / Karu ja Mamburi / Mafkaga, aga sinna see mõte jäigi. Põhiliselt muidugi seepärast, et kuna laine oli nii tugev, siis hoogu aeglustada ja seisma jääda tähendanuks üsna kindlat ümberminekut. Nii siis aerutasime kuidas vähegi jõudsime, Heiti tüüris superosavalt ja nii olime me üks vähestest paatidest, mis ümber ei käinud. Hoolimata sellest, et mitmel korral lõi laine ikka korralikult üle pea. Tasakaaluhoidmise oskust sai sel sõidul igathes kõvasti treenitud.

Siiski pidime tegema tagasipööramise kohas, Pöörlaiul nn hädapeatuse, sest laiu otsas oli meeletu jõuga murdlaine, mis meid siiski ümber ei suutnud ajada, kuid oli nii tugev, et lõi põlled lahti ja kohe ka seejärel paadi poolest saadik vett täis. Nii siis lasimegi lainetel end kaldale kanda ja valasime seal paadi veest tühjaks.

Laiul nägime veel teisigi tuttavaid: Rain ja Sten-Erik, hilisemad proksmedaliomanikud, seisid seal nõutu näoga, ilmselt vaatasid oma vett täis paati. Kusagilt tuli ühesel vapralt lainetega võidelnud Randy ja siis nägime õdesid Vahereid ehk Maretit / Ruthi, kes olid maratonitrassi veidi lõiganud, seda vähemalt Mareti jutu järgi Ruthi tungival nõudmisel, otsides veidi väiksemat lainetust.

Laiult tulime varsti vette ära aga kuna tugeva murdlainetuse tõttu ei olnud mõtet püüda kaugemale minna, siis sumasime piki laiu kallast, ise vööni vees ja Heiti vedas paati enda järel. "Täielik Kurkse", mõtlesin korraks, ja vist esimest korda tundsin natuke hirmu ka. Väsimus tuli vägisi peale ja vaatasin juba natuke ringi, et ega siit laiult kuidagi paadiga tagasi ei saa ... aga paati sel hetkel ei paistnud kuskilt. Mis siis ikka, lükkasin Mareti / Ruthi kaldast lahti ja istusime ka ise paati. Külm kusjuures, mul vees kordagi ei hakanudki ... ainuke mida mäletan, oli tagasisõidul kangeks külmunud sõrmed, nii et põlle paadile panekuga läks hulka aega. Keha aga oli soe, mis sest et riided seljas läbimärjad.

Siis tuli väsimus. Keha ja käed tegid mehaanilisi liigutusi, seisma ei saanud ju jääda, sest lainetus oli tugev. Korra lasin ühe käe aeru küljest lahti, et nina pühkida ja kohe taipasin, et see pole tark mõte - tuul oli nii tugev, et ainult ühe käega ei jaksanud aeru hoida ning see kippus vägisi käest minema. Jah, sellist ilma pole mina veel kajakiga merel saanud. Polnud paljud teised, kogenumadki.

Kui Paatsalu puhkekeskuse maja lõpuks selgemini paistma hakkas, jõudsime ka lahesoppi ja lainetus ei olnud enam nii suur. Väsimus oli alguses tappev, kui kaldale jõudsime, ei jaksanud ma kohe paadist püstigi tõusta ja kurnatusest keesid ka emotsioonid üle. Mõlemal.

Aga kui saunas kondid jälle soojaks saadud ja supp kõhusopis, saime jälle hinge tõmmata ja õigusega tõdeda, KUI LAHE see kõik ikka oli! Siinkohal sügav kummardus ja palavad tervitused kindlasti Virvele, kes esialgsest kartusest hoolimata raja lõpuni läbi tegi (koos Karuga muidugi) ning Mambur / Mafka ekipaažile, kes hoolimata vähesest kajakisõidukogemusest samuti nende väheste paatkondade hulka kuulusid, kes ümber ei läinud. Nende sõit lõppes küll Pöörlaiul ja tagasi tulid nad paadiga, kuid eks oleks minagi tulnud, kui meie paadis ei oleks Heitit olnud.

Tulemusi hetkel ei tea täpselt. Rain ja Sten-Erik olid kolmandad mehed, õed Vaherid ilmselt esimesed naised. Meie oma segapaadiga lõpetasime õdedest ja ühesel olnud Randyst varem, kuid läksime meestearvestusse, kuna eraldi segapaatide arvestust ei olnud. Aga kui oleks olnud, siis arvatavasti olime me segapaatidest auväärselt teisel kohal. Küllap see täpsustub varsti.

Pilte seekord väga teha ei saanud ... noh, see oleks ju eeldanud, et pilditegija vahepeal ei aeruta ja oma aeru ka ei hoia ... mis, nagu eelnevalt kirjutatud, polnud tänase ilmaga mõeldav. Siiski, mõni ülesvõte ettevalmistusest ja vahepeatusest Pöörlaiul on olemas. Aga otse loomulikult oli meil kaasas GPS, mis salvestas üles meie teekonna.

VÄGEV! Meie jaoks on nüüdseks leitud Tartu Rattamaratoniga tugevalt konkureeriv üritus.

1 comment:

Anonymous said...

Ülikõva !!!
Ainult kadedaks teeb :)