Naine ja klarnet

Kui Pariisis käidud, siis tasub ka silmaringi avardamise huvides korraks Nuustakult läbi põigata, ehk kui väljas on sportimiseks peaaegu et liiga külm ja enamus Eesti teatreid on nähtud, siis võtsime eile Maarega ette meie naabertänavas asuva Teoteatri külastamise.

Etenduseks oli Erki Aule lavastatud, Michael Christoferi lastele mittesoovitatav tragikomöödia Naine ja klarnet – ühe kergelt hüsteerilise naise tagasivaade oma suhetele.

Oli üsna värskendav külastada sellist, niiöelda mitteprofessionaalset teatrit, sõna “tragikomöödia” tõttu olin hirmul, et saab näha jälle mingisugust palagani, stiilis “Minu sõbratar maksuamet”, mida me ei olnud võimelised lõpuni vaatama. Tegelikkuses oli etendus üllatavalt ebamitteprofessionaalne :) ja pea kaks tundi möödus lausa märkamatult.

Ja kindlasti oli üheks väga mõnusaks optioniks, võimalus vaadata etendust, veiniklaas pihus.