Liustikul, vihmaga

Täna matkasime liustikujääl. Lahe ja jahe :) sest enamuse aja matkast kallas vihma nagu kraanist. Jääraiumine omandas meie jaoks täiesti uue tähenduse :P.

Igatahes on see siis nüüd tehtud! Homme stardime Marlbourogh veinipiirkonna poole :).

Fox Glacier

Kaks viimast päeva on sadanud mõnusasti vihma. Ainus päikesepaisteline hetk oli eile, kell kaks öösel, kui “meie Andrus” tuli maailmameistriks. Homme on plaanis liustikumatk, ilmateade midagi ilusat ei luba … näis.

49 tundi

Reis maakera teisele poolele osutus sigaväsitavaks – kokku siis 49 tundi. Istanbulist siis Dubaisse ja sealt juba otse, koos kahe tehnilise peatusega (Dubai – Bangkok – Sydney – Christchurch) Christchurch-i. Lennust eriti midagi meelde ei jäänud, vaid mõned killud. Igatahes Dubais boarding-u aega oodates, seisis Maare viimase tunni püsti, et mitte magama ja lennukist maha jääda. Kõik teised magasid.

19.02 maandume siis Christchurch-is, kohaliku aja järgi kell 15:05. Omaette ooper on Uus-Meremaa tollikontroll, kus ükskõik millise toisuaine mainimine tähendab suunamist erikontrolli.

Kui Aili ja šokolaad on tollist päästetud ja auto rendist kätte saadud, siison meil veel pool päeva järgi – midagi väga suureulatuslikku ette me ei võta, aga väikese tiiru ikkagi teeme. Avastame Akaroa, koha kus maabus James Cook aastal 1770.

Pärast Akaroad tekib kerge vaidlus ööbimiskoha suhtes. Ühtegi liiga adekvaatset juhti meil enam pole, aga meie eelnev plaan nägi aga ette ööbimist Oamarus, et siis järgmisel hommikul alustada pingviinide paraadiga.

Päris Christchurch-i me, vaidluste tulemusena,  ööbima ei jää, vaid sõidame sadamalinna, nimega Timaru, kus leiame endile ööbimise Caroline motel-is.

Istanbul

Eile oli viimane tööpäev, Maare võttis sellest viimast ja jõudis koju alles kella kümne paiku – raha vahetamata, asjad pakkimata. Ainus, mina olin vahepeal kõik (loodetavasti) vajaminevad failid, kaardid jm. Maare arvutisse kokku tõstnud.

Kella kahe paiku öösel lõpetame asjade pakkimise ja viskame pikali … selleks, et kell 03:30 värske ja puhanuna üles ärgata. Väike hommikukohv ja enne viite oleme juba Veskimöldres, kus toimub autovahetus. Veel mõned tunnid hiljem, kell 11:25 stardime Riiast Air Baltic-uga Istanbuli suunas.

Kuna Istanbulis on meil veidi pikem peatus, pea kaheksa tundi, siis otsustame teha väikese tiiru linna peal. Lennujaamas on muidugi kohe hulgaliselt teenustepakkujaid (tõele au andes tule tunnistada, et tegelikult on üllatavalt palju niisama abivalmis inimesi, kes pidevalt muretsevad, kas meil on kõik korras). Meie, kogenud matkasellidena, loobume kõikidest taksopakkumistest, anname lennujaama hoidu oma pagasi ja suundume lennujaama all olevasse rongijaama.

Umbes üks tund ja 2.80 türgi liiri (inimese kohta)  hiljem astume trammist välja otse Sinise mošee kõrval. Teeme väikese tiiru Sinises mošees ja Hagia Sophias ning maandume siis ühte restorani, mis Kadile-Randole eelmisest Istanbuli külastamisest positiivselt meelde jäänud. Selgub, et restoran on endiselt tasemel.

Kuna aega on veel liigagi palju, siis jalutame vürtsiturule ja sealt Kuldsarve lahe äärde. Fish’n’chips müüjad on endiselt olemas, koos oma kõikuvate laevukestega. Kohati on tunne, et kohe-kohe läheb mõni neist laevukestest ümber, lausa ime, kuidas kõik kalaburgerid ikka valmis saavad.

Jalutame sadamast ülesmäge, Grand Bazaar-ile, läbime selle edukalt ja jõuame Cemberlitas-esse. Kuna kell on alles seitse ja aega liigagi palju, siis otsustame, et pole mõtet kohe veel tagasi lennujaama sõita, kui leiaksime siin mõne rahuliku kohviku, kus teed juua. Teeme väikese tiiru ümerkaudsetel tänavatel ja … saame jackpoti … “waterpipe and tea garden” – just see, mida meil vaja, kus saame rahus teed juua, ilma et meile sunnitaks peale lisaks mõnda kebabi.

Joome teed, tõmbame vesipiipu, suhtleme kohalikega. Koht on lahe, vist põhiliselt kohalikele, ühtegi turisti küll silma ei hakka, ehkki ruum, kus me istume on täis lampe, patju, vaipu ja muid suveniire. Selgub, et päris nii siiski pole, selle ruumi peremees, kus meie parajasti istume, räägib meile, kuidas Ameeriklased olla temalt ostnud korraga neliteist lampi.

Tund hiljem, kui oleme läbi arutanud Türgi lähema ja kaugema ajaloo, rääkinud sultanitest ja mitme naise pidamisest, asutameendid kahetsusega  lõpuks lahkuma. Igatahes raudselt tänase päeva parim leid, asub Cemberlitas-e trammipeatusest umbes 100 meetrit kesklinna poole …

Emirates on esialgu jätnud küll suurepärase mulje – väga mõnus lennuk, teenindus jne … ja nii head magustoitu, nagu siinne mango mousse, pole ma veel kunagi ühelgi lennukil saanud.

Läksime!

Jälle teele. Seekord Uus-Meremaa, paik kuhu me veel oma jalga tõstunud ei ole. Loomulikult ikka püüame teha reisikirja ka, planetis on üleval juba proloog:)  A noh reisikiri ilmselt valmib hiljem, seniks lühiuudiseid püüame ikka siia ka panna.  Olge lainel!:)

ootamatu lõpuga uisusõit

Kuna me juba nädalavahetusel juba nagunii Haapsalus olime, siis polnud raskusi pühapäevase spordiala valikuga … astusime kodust üle tänava ja juba saigi uisud alla panna ning alustada uisutamist üle Väikese Viigi.

Väike jalutuskäik ja edasi juba mööda Haapsalu lahte, Fra Mare eest läbi, suunaga Pullapääle. Uisutingimused ei olnud mitte just kõige paremad, kuna tuul oli jääl oleva lume vallidesse puhunud, mis kippusid uisku kohati kinni võtma, ning oli oht lumevallis ninali kukkuda.

Rahvast oli sellest hoolimata jääl kenake hulk, ning kui kaldast veidi eemale uisutasime, siis läks üle jää selline uisujälg, justkui oleks Kalevipoja uisumaraton siit läbi läinud. Kahtlustasime, et ilmselt on seiklejad siit läbi sõitnud.

Pinukse nuki juurest sõitsime üle Väinamere Hobulaiule ja keerasime siis vastutuult Vormsi poole, et tagasiteel ei peaks liiga palju vastutuulega võitlema.

Järjekordne lumevall taaskord ilma kukkumata läbitud, avastasin, et parem uisk ei taha enam üldse libiseda. Kahtlustasin, et uisutera on jäätunud ja püüdsin rohkem paremal uisul end libistada, aga lõpuks tegin siiski peatuse, et uisk ära puhastada. Selgus, et polnudki midagi puhastada – parema uisu all polnudki jääd … ponud ka enam uisutera!

Keerasime tagasi ja alustasime viimases lumevallis laiaulatuslikke otsinguid, mille tulemusena Maare kaotsiläinud uisutera leidis. Üritasin keset jääd uisutera tagasi installida, aga kahjuks edutult.

Kutsusime siis Mamburi endile Pullapää sadamasse vastu ja sõitsime tagasi, mina justkui tõukekelguga – parema jalaga kõrvalt hoogu ja vasakul jalal siis libisedes – mitte just kõige mugavam viis uisutamiseks, aga ikka veidi kiirem, kui uisud käes joosta. Igatahes jätsin endast maha kena jälje – las siis inimesed mõtlevad, et mis imevahend sellise jälje jääle jätab :).

valmis!

Aega võttis aga asja sai. Meie USA ja Puerto Rico reisi muljed on lõpuks viimase päevani kirja saanud ja nüüd koos piltide ja kaartidega planetis üleval.

Nädala pärast kirjutame juba uusi jutte uuel maal:)

jooksuharjutused jääl

Käisin täna kontrollimas, et kas ja kuidas sõbrad klubist Mercury ikka treenivad. Tuhkagi – kui tavaliselt olen ette hoiatanud ja siis mehed ei mahu Harku radadele ära, siis täna leidsin läbi häda kaks seltsilist – Priidu ja Mati. Aga ega treening sellepärast kehvem polnud, Priidu vedamisel arendasime Nõmme-Harku radadel täiesti korralikke kilomeetriaegasid. Ja seda hoolimata sellest, et suurem osa radades oli kaetud korraliku kiilasjääga.

Ahjaa, Tanel palus panna kirja ka ringi pikkus, et ergutada Mercury klubisisest vaidlust, et kui pikk see nende jooksuring siis ikkagi on. Mina sain täna 13.18 kilomeetrit.

Milline öö...

Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest, et eile saabus Heiti tagasi järjekordselt tööreisilt Venemaale, Võtegrasse. Peale kaheksasaja kilomeetri pikkust teekonda autoroolis oli ta muidugi kaunis väsinud ja juba veidi peale kümmet hakkas silm vägisi kinni vajuma. Noh, nii üheteist paiku kobisimegi põhku.

Minul kohe und ei tulnud, aga miski poole kaheteistkümneks oli ka mulle uneliiv silma tulnud ja unenäo esimesed kaadrid said alata....
... veidi enne kella poolt ühte ärkasin seepeale, et kusagi nagu kaugemal hakkas mingi auto alarm tööle. Piiksus, jäi vait, piiksus, jäi vait.

Kell 1.00 (meil on see äge Tautsi poolt kingitud kell, mis kellaaega ja välistemperatuuri otse lakke projekteerib), mõtlesin: krdi naabrid. Ei märka oma auto alarmi kinni panna!

Kell 1.30 läksin akna peale vaatama: ei olnud naabri auto, oli Karu udupeen Crysler Voyager, millega Heiti oli Venemaalt tulnud ja meie akna alla parklasse pannud. Ajasin Heiti üles, unise peaga otsis ta välja puldi ja vajutas nuppe. Auto (Karu ei luba buss öelda) jäi vait...

... viieteiskümneks minutiks. Haarasin puldi ja vajutasin nuppe. Auto jäi vait. Kell hakkas lähenema kahele.

... poole tunni pärast hakkas signalisatsioon uuesti tööle. Heiti vajutas pulti. Avas uksi, tegi lahti tagaluugi, pani valvesse. Auto jäi vait.

... kümneks minutiks. Panin riidesse, läksin õue. Käisin ümber auto. Kõik paistis korras ja terve olevat. Tegin igaks juhuks uksed lahti ja panin kinni. Valvesse.

...kohe kui olin tuppa jõudnud, hakkas auto karjuma. Kell oli 2.50. Karule helistada ka ei tahtnud ju. Heiti vajutas veel nuppe. Auto jäi vait. Pugesime põhju ja Heiti hakkas kohe norskama. Mina muidugi seepeale kohe und ei saanud. Pool tunnikest ootasin, Heiti jäi vaiksemaks. Nurrr....

...auto hakkaas karjuma. Kell oli 3.30. Heiti pani riidesse. Läks õue. Uuris autoraamatut ja mingeid pabereid. Käis ümber auto, tegi tagaluugi lahti ja leidis sealt vahelt midagi. Tuli uhkel moel tuppa ja ütles, et kõigepealt tuleb üles leida probleemi allikas. Mis see oli, ta ei öelnud. Aga auto oli vähemalt vait. Mind ei huvitanud ka. Olin piisavalt väsinud ja jäin unne.

... kell 3.50 hakkas Heiti mobiiltelefon äratama. Ma ei saanud aru: miks sa pead 3.50 üles tõusma?!! Heiti vaatab unesegasena telefoni ja ütleb, et tema telefoni kell on 6.50. Minu oma ja kell laes näitasid 3.50.

... jäime magama. Kell 4.20 hakkas auto karjuma. Heiti vajutas nuppe. 10 minutit und... signalisatsioon.... 10.minutit und.... jälle karjub.... 10 minutit und...

Kell oli veidi viis läbi kui Heiti ütles, et magab veel järgmise korrani ja siis läheb tööle. Magada ju nagunii ei saa korralikult ning siis saavad vähemalt naabrid ja mina ehk natukenegi magada. Seepeale jäi auto vait ning kui minu telefon meid 7.05 äratama hakkas, olime just saavutanud magusaima une hetke...

Krdi Karu buss!

Krogrännet

Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et võistluse peaaegu et kõige raskem etapp oli stardi ootamine. Kuna meie võistkonna Rootslane Fredrik (tänu kelle ettevõtlikkusele me üldse siin osalesime) ütles, et peame kohal olema piisavalt vara, siiis lahkusime juba kell kaheksa hotellist ... umbes pool tundi hiljem olime stardipaigas, veel mõned minutid hiljem olime ka registreeritud ja valmis startima. Tuli natukene oodata - peaaegu tund aega veel. Sellest viimased pool tundi olime stardialas ... kuna mõned võistlejad startisid suusakeppidega (või uisukeppidega), siis, nagu Fredrik selgitas,  oli tähtis startida enne neid, sest hilisem möödumine on suhteliselt keeruline.

Kell 9:30 anti start tävling klassi võistlejatele, kes võisid startida järvelt. Kohe peale seda võis startida ka motion klass, ehk meie. Meie rada oli veidi pikem, kui tävling klassil - start anti 100 meetri kaugusel järvest, kust tuli siis joosta järveni, panna uisud alla ja jätkata juba uisutades.

Plaanisime, et esimese järve sõidame vähemalt koos ja siis vaatame. Vaatasimegi siis ... kuni esimese joogipunktini, 6-ndal kilomeetril, vaatas koos meiega ka Karu, siis aga lükkas selja sirgeks ja arvas, et me võiksime ilma temata kah hakkama saada.

Justkui muuseas jõudsime esimese järve, Vallentunasjöni lõppu, kust edasi pidi jätkama joostes järgmise järve, Norrvikenini, kuhu maad kolm kilomeetrit. Meil Tõnise ja Fredrikuga olid seljakotiga kaasas jooksujalanõud, samas Karu ja meie võistkonna viies liige, soomlane Lauri olid otsustanud jooksujalanõusid mitte kaasa võtta ja jooksuetapid suusasaabastes läbida. Kui minul jooksukingad jalas ja suusasaapad kotis, siis selgus, et teised on vahetamisega alles poole peal. Hakkasin siis vaikselt ees jooksma.

Poolel jooksuetapil sain kätte mõned eespool startinud võistlejad ja Norrvikenini jõudes neid tagant enam ei paistnud. Norrviken oli eriti ilusa ja sileda jääga, nagu hiljem selgus, siis kohalike uisuklubide eestvõttel pidavat seal jääd pidevalt hooldatama. Üksinda uisutades oli sama tempot tunduvalt raskem hoida ja pidin kõvasti pingutama. Sellegipoolest lähenes üks grupp üsna kiiresti ja sai mind Norrvikeni lõpus juba peaaegu kätte.

Edsvikeni poole joostes jõudis mulle järgi üks rootslane, kes minust kerge sammuga mööda jooksis. Ilmselt olekski rootslane varsti kadunud olnud, aga ühes libedas kurvis lendas ta sellise laksuga asfaldile pikali, et mul oli seda isegi vaadata valus. Tänu sellele ja kiiremale joomisele Edsbergsparken joogipunktis saime Edsvikenile üheaegselt.

Kahekesi oli uisutada tunduvalt mõnusam, hoolimata isegi sellest, et rootslasel olid lisaks suusakepid ja väga lähedal talle uisutada ei kannatanud.  Edsvikeni lõpus oleksime peaaegu õigest maabumiskohast mööda uisutanud.

Mina hakkasin kiirelt jalatseid vahetama, aga rootslane, vahetanud kohtunikuga paar lauset, suundus suusasaabastega jooksuetapile. Toppisin kiirelt jooksukingad tagasi seljakotti ja kihutasin rootslasele järgi. Ja selgus, et õigesti tegin - me polnudki veel Edsvikeni lõpus, vaid jooksime mööda ühest kiirevoolulisest kohast, kus vesi lahti.

Tegin Edsvikenile jõudes kõva kiirenduse ja sain rootslase uuesti kätte, aga jätsin sinna nii palju jõudu, et viimasel ülejooksul, Edsvikenilt Brunnsvikenile, kadus rootslane eest.

Viimased 3.6 kilomeetrit Brunnsvikenil olid juba väga rasked, kiirus tahtis vägisi alla 2:30 vajuda, aga õnneks tuli finiš õigel ajal vastu. Kokku siis 1:45:24 ning 33.77 kilomeetrit, millest 25.97 kilomeetrit uisutades ja 7.80 kilomeetrit joostes.

Selgus, et vahetult enne starti kasvas osavõtjatekiiresti viiesaja pealt kaheksa ja poole sajani, kusjuures vähemalt kaks korda sama palju oli uiskudel pealtvaatajaid - kaasaelajaid - niisama uisutajaid. Uisutamine Rootsis on elamus [tulemused] [kaart].

KAMpäkk! ehk tõukekelgu Dünamo Pannjärvel

Tegelikult ei plaaninud ma sel aastal Winter Xdreamile üldse minna. Ei teagi miks - ei tundnud nagu üldse põnev olevat ega midagi. Aga no kui Heiti otsustas minna rootslastele uisurajal Eesti mehe selga näitama, siis mõtlesin, et noh mis minagi siin vahin - lähen hingan Pannjärve ümbruse karget talveõhku. Pealegi, Pannjärve suusarajad on mu lemmikute hulgas :)

No ja kui nägin startivate võistkondade nimekirjas ka vanu rivaale - Aatomikke, oli selge, et KAM pidi tegema päki - KAMpäki :) Kati ei lasknudki ennast väga kaua ära rääkida ning Ave kinnitas meile kuidas hing kripeldab. Aga noh, väike Mia ilmselt ei oleks temaga ses osas ühel meelel ... Meil varemgi kasutuses olnud salararelv Alma oli miskipärast vägagi nõus meiega tulema. Sellest hoolimata, et kirjeldasin talle värvikalt meie liikumiskiirust ja eesmärke. Nii saigi võistkond kirja.

Nädal enne starti aga avastasid ISC mehed, et ilma Almata pole neilgi rajale asja ning peale mõningast läbirääkisteprotsessi saime ekslusiivsele kokkuleppele ning mina ütlesin kolmapäeva õhtul Helele, et ma tean kuidas ta oma pühapäeva veedab :)

Liikumisvahendi valikul me kaua ei kahelnud - olin korra juba mõlgutanud mõtet, et kui üldse minna WinterXdreamile, siis võiks proovida tõukekelke - neid uuema aja omasid, selliseid sportvariante, mida olin Matkaspordis müügil näinud. Pealegi sobisid need kelgud suurepäraselt meie eesmärgiga: sport ei tohi tappa ja lõbus peab olema :)

Uurisin veidi ringi ja leidsin Reimann Retked, mis muuhulgas tõukekelgumatku korraldab. Sealne pealik Mart oli ka kohe lahkesti nõus ja suhteliselt soodsa tehinguga olid meil laupäeva õhtuks kelgud autos ning autonina Ida- Virumaa poole keeratud.

Peab ütlema, et kelgud täitsid meie ootusi kahesajaprotsendiliselt:) Lõbus oli tõesti ja edevate   naisterahvastena nautisime ka stardis meile osaks langenud tähelepanu. Kes tegi pilti, kes proovis sõita, kes vaatas kelke kui vasikas uut aiavärvat. Mõni vaatas isegi natuke kiivalt ja keegi arvast suhteliselt tõsimeeli, et näe krt need võiks olla võiduvariant ... no meie olime seega juba stardihetkeks peaaegu võitnud - tähelepanu vähemalt :)

Kelgud olid muidugi superägedad. Muuseas, jalgsi ja rattaga  liikunutega võrreldes oli eeliseks see, et kelgud püsisid eriliste jalaste tõttu  lumel - nii saime liikuda vaevata ka seal, kus teed ees ei olnud. Suusatajatele jäi meie tõukamiskiirus muidugi alla, aga suusarajal sobisid kelgud sellegipoolest liikumiseks imehästi. Nojah, tõusudel meenutasid nad küll rohkem vanadekodus kasutuses olevaid jalutusraame aga laskumistel saime hea hoo sisse küll. Eriti peale seda, kui hooldustiim Mambur- Karl olid kelgumutrid rajal uuesti üle keeranud, sest muidu kippus kelk suurema laskumise peal võtma traspordiasendit, ehk kokku minema.

Lisavarustuses olevat korvi sai kasutada termose ja pirukapaki hoidmiseks ja nii pidasime luksusliku lõunapausi. Eriti uhke outfiti sai minu kelk siis, kui Tõnis (Hundi jälgedel) oma seljakotist valge pulmalindi leidis - moodustasime siis pärast kohe pulmarongi. Sõprade Kaja ja Leivo auks!

Lõpupoole Pannjärve keskusesse tagasi  jõudes olid sealsed suusarajad juba päris jäised ja seetõttu läks järsematel laskumistel kannapidur käiku, iseäranis kole tundus tuubimäe poolt alla võistluskeskusse laskumine, eriti kui otse ees oli aed ning klassikajälge, mis muidu kurvides kelgujuhtimist abistas, käepärast polnud. No aeda me siiski ei sõitnud ja teel viimasesse punkti lehvitasime uljalt arvukatele fännidele ... 

Finsheerusime uhkelt, pääsukesevõttega:) Läbitud kontrollpunkte kogunes küll vähevõitu aga kuna nende võtmine oli meil seekord suhteliselt kõrvaline tegevus, oli asi seegi tulemus. Minu Garmini GPSiga varustet kell näitas, et läbisime kelkudel 25.1 km ning parimatel laskumistel sõitsime kiirusega 30 km/h. Kuulsurikka õhtu lõpetasid ETV spordiuudised :)

uisuparadiis

Rootsi on tõesti vist hetkel uisutajate paradiis. Hotelli, mis on ka homse Krogrännet-i finišipaigaks, saabudes oli igal hetkel näha uisutajaid. Isad, lükates enda ees lapsevankrit, noored ja vanad, seljakottidega ja ilma. Väga palju oli vanemaid inimesi, aukartustäratavad seljakotid seljas.

Tegime ka ise väikese uisutiiru Brunnsvikenil. Meie, suht hiline uisutiir ei möödunud päris ilma kaotusteta, aga Rootsi arstid õmblesid kannatanu jala nelja ristpistega ilusasti jälle kinni ja on lootust, et stardis oleme siiski täies koosseisus.

spordijuttu

Kui Maare ja KAMpäkk! stardivad nädalavahetuse suurüritusel, siis mina võtan osa veidi väiksemast üritusest Stockholmis, Krogrännet.

Rada algab Vallentunast ja kulgeb üle järvede, mööda vana, talunike, talveteed otse Stockholmi kesklinna. See pidavat olema Rootsi populaarseim jäätee, kus praegugi sõidavad talve jooksul tuhanded rootslased. Jääd lubatakse korraldajate polt piisavalt, ning on lootust, et isegi Karu pääseb seekord kuivade riietega :).

Videoklipp on tehtud Karu uiskudelt, Soodla jõel, eelmisel talvel.

nordic skating from Heiti Hallikma on Vimeo.

saabus

Õhtul tegime kiire tiiru Kadriorgu, et kontrollida, kas Hiina uus aasta ikka saabub. Ettevalmistused olid igatahes tehtud, eks esmaspäeval näeb.

Rott sellepärast, et tema oli ainus, kes nõustus meiega poseerima, teiste loomade (aastate) ümber oli nii palju rahvast, et me ei pääsenud löögile.

suusatamas

Tänane päev möödus põhiliselt suusatamise tähe all - algul naiste 10 kilomeetrit klassikat, siis meeste 15 kilomeetrit klassikat ja lõpetuseks Harku 15-kilomeetrine suusaring. Maare sõitis kaks 8-kilomeetrist ringi + veel natuke, mina kaks 15-kilomeetrist ringi. Suusaringi Harku osa oli eriti mõnusalt suusatatav. Nõmme radadel oli kohati veidi liiva väljas, aga selle eest sai Nõmme radade laskumisel paar korda teravaid elamusi :). Minul tuli kokku 2:06:47 ja 32.14 kilomeetrit.

Aga pilt on tehtud reedel, tööpäeva lõpus, kui end parajasti töölt kodu poole asutasin.

harjutused jääl - suvekummidega

Kes oleks võinud arvata, et kui Eestis on maa must, siis Lõuna-Rootsis on lumi. Mina küll mitte, kui endale Car-Rental-Agent.com kaudu auto Kopenhaagenist broneerisin (talvekummidega auto eest oleks tulnud maksta 80 EUR lisa, aga Taani autodel on lubatud nii Rootsis kui Norras liigelda ka talvel suvekummidega).

Aga nii oli - Kopenhaagenist Malmösse ja sealt edasi Karlshamni poole oli tee küll puhas (ja maapind must), aga veidi murelikuks tegi auto termomeeter, mis kõikus +2°C ja 0°C vahel. Kui aga Veidi enne Karlshamni mere äärest eemale keerasin, siis ... maa muutus järjest valgemaks ja tee lumisemaks. Viimased 15 kilomeetrit, mis tuli sõita suhteliselt väikesel teel ja metsa vahel oli teel korralikult kinnisõidetud lumi. Nägin kraavis nii mõndagi autot. Õnneks jõudsin siiski kohale ja päeva peale paranes veidi ka olukord teedel.

Teisel õhtul hakkas sadama uduvihma ja õhutemperatuur oli -2°C. Pärast seda, kui olin tehase väravast 200 meetrit hotelli suunas sõitnud ja avastanud, et tee on kaetud ühtlase klaasjääga ja pole absoluutselt juhitav, siis loobusin ja sõitsin tagasi tehasesse. Õnneks osutasid sõbralikud töökaaslased mulle transporditeenust hotelli ja tagasi.

Täna varusin Kopenhagenisse jõudmiseks endale tunnikese rohkem, kui tavaliselt. Teel oli küll vahetevahel veidi lund, aga õnneks mitte väga pikalt.

Ruhnu karu Haapsalu lahel

Suur sula ja sellele järgnenud mõnepäevane külm on muutnud Haapsalu lahtede jää jälle uisutatavaks. Ning kuna meie hulgas on ka eriti rahutuid hingi, siis kohe oligi potsatanud minu kirjakasti kiri Leivolt, kes arvas et ega nädalavahetust ei saa ju lasta raisku minna.

Pühapäeva keskpäevaks kogunes Haapsallu, P.Tšaikovski puiestee otsa, kohta kust korralike jääolude korral algab Haapsalu-Noarootsi jäätee, terve hulk karvaseid ja sulelisi. Ainsaks puudujaks oli ürituse peaorganisaator, Leivo (nagu hiljem selgus, oli tal selleks mõjuv põhjus). Mere ääres selgus, et me ei olnud kaugelt mitte ainsad uisutajad Haapsalu lahel - laht oli nagu Tootsi rosinasi, lausa mustas uisutajatest.

Läksime siis meiegi. Veiko ees ja teised järel, tõmmati uisutajate rivi juba algusest peale kohe päris pikaks. Karu, hüüdnimega mürakaru, kes on harjunud ees jääd testima, ei saatnud sellega muidugi leppida ja läks oma uisujälge kõrvale tegema. Asi lõppes sellega, et ühes eriti looduskaunis kohas sai Karu jääst võitu ja vajus ühte jalga pidi läbi jää. Karu muidugi sellega ei leppinud ja väikese vaeva järel sai mõlemad jalad läbi jää. Suures õhinas unustas ta nüüd, et ei ole oma kodutiigis, jääaugus ja kükitas kiiresti kaks korda, mille tulemusena jäi kuivaks ainult Karu müts.

Saatsime Karu tagasi Haapsalu poole ja jätkasime oma teekonda, nüüd sai Veiko juba ilma konkurentideta rahus ees uisutada. Vahepeal pidime veidi maad mööda kõndima ja olimegi juba Tahu lahel.

Uudistasime Tahu lahe ääres olevaid linnuvaatlustorne ja tegime siis peatuse Kalevipoja ehk Truumani kivide juures. Kivide juures tekkis mõte, et nüüd võiks üle Võnnu poolsaare Saunja lahele uudistama minna, aga kui selgus, et kõrkjate vahel tuleb veidi läbi vee kõndida, siis olime üldsuse survel ka meie Veikoga sunnitud tagasi pöörama.

Tagasitee läks kiiresti. Kerge taganttuulega hakkasid kilomeetrid eriti kergesti tulema, kiiremad veidi üle kahe minuti. Kokku siis 2:15:35 ja 28.55 kilomeetrit.

Karu oli käinud vahepeal Hele-Mamburi juures teed joomas ning vastutasuks jutustanud Helele oma eluloo, alates rahareformist koos kõikide üksikasjadega.

Selgus, et veel enne, kui Karu talisupluselt tagasi Haapsallu jõudis, oli Hele juba jõudnud rääkida tuttavatele, kuidas Karu jääaugus suples. Kuna ta aga ei selgitanud, et tegemist on tema sõbra, Karuga, siis oli delfis juba üleval uudis, kuidas Haapsalu lahel olla Ruhnu karu nähtud ja vastav paik ka juba Karuauguks ristitud ning Haapsalu Maa-ameti kaartidele kantud.

Õhtu lõppes Veiko lahkel kutsel Kadarbiku talu saunas, kus testisime tuntud headuses smuutisid ja Maarele tutvustati beebiporgandite uut pakendit - nimelt  võimaldab uus pakend porgandid täiega mikrolaineahju panna ning mõnusalt stoovitud porgandid on valmis mõne minutiga.

Teekond ja mõned fotod.

uudne ja huvitav jooksurada

Kuna homme plaan mere peal veidi uisutada, siis tulime täna õhtul Haapsallu. Aja parema ärakasutamise huvides tõstis Maare mind veidi enne Taeblat autost välja ja jätkasin sealt siis joostes. Rada läks eriti põnevaks pärast Taeblat: 9-kilomeetriline sirge, tuimalt mööda raudteetammi, hea ja vaheldusrikas :). Kokku siis 1:32:24 ja 18.04 kilomeetrit, pulss 146 / 159 [teekond].

Aga Haapsalus olla on tõeliselt tervistav, selleks ei pea isegi siinse kuulsa ravimudaga kokku puutuma, ei mingeid keskerakonna rõvedaid, populistlikke loosungeid, kõik on rahulik ja vaikne ...

ICEBUG 25h matkasport 2009 alade kaupa

Komandeeringus oli veidi aega tegeleda ka Xdream-i poiste lemmikmänguasja - Exeliga. Ja siin siis meie võistkonna läbitud kilomeetrid-tõusumeetrid-pulsilöögid alade kaupa. Muljeid ei suutnud kuidagi kirja panna, nagu kirjutama hakkasin, nii ka uni tuli :).

time	lap	HR mx	HR av	dist	speed	ascent		notes
15:17	15:17	162	146	2.56	5:58	0		proloog
19:35	4:18	162	151			0		vahetusala
1:20:46	1:01:11	170	160	21.06	2:54	10		ratas
1:33:45	12:59	163	135			10		lisa: morse + ronimine jm
2:57:06	1:23:21	171	153	16.85	4:57	31		ratas
3:00:46	3:40	138	128			0		vahetusala
4:49:50	1:49:04	163	146	10.30	10:35	20		jooks
4:55:04	5:14	133	119			0		lisa: morse + varustuse kontroll
6:05:58	1:10:54	157	141	7.47	9:29	22		jooks
6:09:49	3:51	145	125			0		vahetusala
8:35:25	2:25:36	156	135	35.24	4:08	67		ratas
8:53:06	17:41	125	107			0		vahetusala
9:16:51	23:45	134	129	3.23	7:21	21		jooks
9:19:18	2:27	137	121			0		vahetusala
9:22:44	3:26	139	133	0.40	8:35	5		tõukekelk
9:23:02	0:18	114	114			0		vahetusala
12:02:34	2:39:32	134	119	14.75	10:49	173		jooks
12:07:42	5:08	118	111			0		vahetusala
12:33:31	25:49	138	124	3.33	7:45	61		suusk
12:55:05	21:34	113	99			0		lisa: morse + vee keetmine
14:38:35	1:43:30	133	119	15.34	6:45	221		suusk
14:48:19	9:44	113	98			0		vahetusala
17:20:14	2:31:55	130	109	14.04	10:49	132		jooks
17:52:43	32:29	123	94			0		lisa: matemaatika
22:09:31	4:16:48	135	112	43.33	5:56	93		ratas

Erinevad alad kokku:

8:50:27		52.35		jooks
9:06:56		116.48		ratas
2:09:19		18.67		suusatamine
3:26		0.40		tõukekelk
47:07				vahetusala
1:12:16				lisaülesanded
22:09:31		187.90		kokku

rong see sõitis ...

Tagasisõit Vytegrast (vist ikka õigem, kui Võtegra, vähemalt Wikipedia järgi) ei olnud enam nii mõnus, kui sinnasõit. Kaks päeva totaalset sula olid jätnud oma jälje ja perfektselt siledasse kiilasjäässe olid hakanud tekkima augud ... viimane hetk, kui teed veel autoga sõita kannatas.

Aga parim elamus tagasiteelt jääb meelde umbes kümme kilomeetrit Podporožjest Peterburi poole: raudteeülesõidu juurde jõudes selgus, et see on suletud, kuna rong on parajasti liikvel. Oligi rong, aga mitte tavaline vaid ... rong, mis ehitas raudteed. Esimeseks vaguniks kraana, mis võttis järgnevast rööpad koos liipritega ja tõstis enda ette. Rööpad ühendati kiirelt ja rong sõitis ühe rööpapikkuse võrra edasi ...

... võttis omajagu aega enne, kui rong niimoodi raudteeülesõidust möödus ja autod jälle liikvele pääsesid. Kõige rohkem oli kahju sellest, et fotoaparaat seekord, nagu kiuste, maha jäi.

Aga hoolimata rongist olin kell kuus Tallinnas ja jõudsin õhtusele spinningusse. Spinningus andis möödunud seiklus igatahes tunda, sain maksimaalse pulsi samasse suurusjärku, kui nädalavahetusel 25 tunni  keskmise pulsi :).

jänesena Võtegras

Nädalavahetuse ICEBUG 25h-le järgnes veel üks lühemat sorti seiklus: esmaspäeva hommikul, kell kaheksa, istusin autosse ja kell kümme õhtul olingi juba kohal, Onega järve ääres, linnakeses nimega Võtegra. Pärast vahelejäänud ööd valmistusin raskeks sõiduks, aga tegelikult kulges kõik väga kergelt ja ladusalt. Seal, kus veel paar kuud tagasi oli pea läbimatu tee, sai nüüd täitsa kenasti sõita ... külm, suur abimees siinkandis, oli tee pinnanud ilusa, sileda klaasjääga.

Hotelli vastuvõtus istuv, jutukas vanem memm teatas, et on meid juba pikemat aega oodanud, talle olla lubatud, et me varem saabume. Kui registreerimiseni jõudsime, siis ohkas memm raskelt ja teatas, et „tema küll ei oska meie välismaistest passidest õigeid andmeid oma raamatusse üle kanda ... elate tänase öö siin jänestena, homme tuleb pearaamatupidaja, tema teab, mis teiega teha“.

ICEBUG 25h matkasport 2009

Nädalavahetus veetsin sportlikult, seiklusvõistlusel ICEBUG 25h Matkasport 2009. Kaaslasteks Tiit ja Raivo, saavutas meie võistkond, Kohtla-Järve Kalev auväärse, kolmanda koha.

Oli harvanähtavalt põnev seiklusvõistlus, kus liider vahetus pea iga etapi järel ja võitja oli selgusetu veel vahetult viimase punkti eel. Selle võistluse top kolm oli suurepärane ilm, klaasjää all olevad teed ja mõnus võimalus öösel Mõedakul suusatada.

Kokku kulus siis 182.8 kilomeetri läbimiseks 22:09:20.

wanted

Hoolimata tõsistest pingutustest, pole ma suutnud leida mõningaid, nädalavahetusel hädavajalikke asju. Kadunud on näiteks 20-meetri pikkune köis ja jalgratta naelkummid. Kallid sõbrad, kui ma olen neid asju kellelegi laenanud, siis tagastage palun, nädalavahetus läheneb hirmsa kiirusega.

läheneb

Veel mõned päevad ja siis on ta käes, selle aasta esimene. Täna osalesin klubi Mercury igateisipäevasel treeningul, plaan joosta rahulikus tempost. Kui kohale jõudes selgus, et jooksma tulevad ainult Margus-Risto-Mati, siis oli selge, et plaan ei õnnestu. Püüdsime küll Matiga tempot alla suruda, aga Margus jooksis meist pidevalt 5 ... 20 meetrit eespool ja Risto siis Marguse ja meie vahel :).

Jooksu lõpus hakkas sadama ilusat, laia lund ja seda vist kogu Tallinnas. Igatahes koju jõudes oli maapind juba kaetud ilusa valge linikuga ja Kalamaja eriti kena. Meie aknast seda küll eriti pildile ei jäänud.

Haapsallu saabus talv

Hommikul ärgates selgus, et Haapsallu on üleöö talv saabunud, linn oli mattunud korraliku lumevaiba alla. Tegime moepärast väikese jalutuskäigu uiskudega, aga merel kattis jääd umbes 7 ... 8 sentimeetri paksune lumekiht. Uisutajaid oli Haapsalu lahel üllatavalt palju ... ja sigailus oli.

Haapsalu ja Tahu lahel

Tegime täna Maarega kontrolltiiru Haapsalu ja Tahu lahel, et uurida, kas tõesti on seal võimalik uisutada. Ja tõepoolest, enamust lahtesid kattis õhuke lumekirme ja selle all ilus, sile uisujää. Huvitav on see, et lahtede vahelistes suudmekohtades lainetas vesi. Sama asi oli ka eelmisel aastal, kas on põhjus allikates või milles?

Tänase päeva lahe hetk oli, kui kohtusin saarmaga (vist oli ikka saarmas), vaatasime veidi aega mingi 15 meetri pealt tõtt, siis pages saarmas läbi augu jää alla. Ojaa, kaart on ununenud.

uisutamisest

Kuna Silver juba küsis ja mõned on veel huvi tundunud, siis panen selleaastased uisuteadmised kohe eraldi jutuna üles:)

Matkauisud ja kust neid saab: meil on omad olemas, käivad suusasaapa otsa, väga mugavad tarvitada. Osta saab neid Matkaspordist ja AT Sport müüb ka, kas  viimases kohas momendil just on, seda täpselt uurinud pole. Laenutada saab meile teadaolevalt kahest kohast: 360.ee  ja Kõrvemaa matkakeskusest. Mõlemast kohast saab ka giidiga uisumatku tellida. Enamasti on laenutuses pakkuda selliseid, mis käivad mitte suusa- vaid matkasaapa otsa. Sobivad samuti matkamiseks hästi, aga suusasaapa otsa käivad on mugavamad liikuda, kuna kand on lahti. Laenutuse hind on 100- 200 krooni päev + deposiidisumma.

Et siis kus uisutada: noh, praegu on jääkatte all Maardu järv, kus kalamehi peal mustab nagu rosinaid saias. Soodla ja Paunküla veehoidlad samuti, aga seal võib natuke lund peal olla. Männiku karjäär pidavat ka kõva kaane all olema ja Marimetsa raba laukad, kus me juba sel aastal käinud oleme. Viimased uudised on pärit jälle Berdilt (360.ee), kes käis proovimas Maardus endise fosforiidikaevanduse "kanjoniites" peituvaid veesilmu (ise pole veel proovinud aga tundub jube põnev idee, koht on ju äge!) ja vana aasta viimasel päeval saime e- maili jällegi 360.ee tegijatelt  (nende mailinglistis olemine tasub ära) selle kohta, et Haapsalu lähistel Saunja ja Tahu lahel on sile terasjää ning nad plaanivad uisumatka sinna pühapäeval.

Me ise vist läheme juba homme ja vaatame üle selle Saunja ja Tahu lahtede asja, sest  kuniks lähimatele suusaradadele uut lund juurde pole tulnud, on uisumatk mõnus alternatiiv. Mulle meeldib:)

Eelmisel aastal tegime samuti mitmeid retki, meie matkade  kohta saab lugeda siit. Ja kuna külmakraade lubatakse veel nii mõnedki päevad, tuleb uusi uisukohti ilmselt iga päevaga juurde!

Aastalõpuvõistlus 2008

Aasta viimase võistluse tegime Maarega eile Nõmme Spordikeskuse juures, kus SK Tallinna Kompass korraldas oma igaaastast aastalõpuvõistlust.

Kui esimene-teine vahetus tuli joosta tavalise orienteerumiskaardiga, siis kolmandas-neljandas vahetuses pidi igaüks endale ise kaardi joonistama ja selle järgi siis oma raja läbima. Väga lahe vahepala, ehkki tundub, et kulutasin ilmselgelt liiga palju aega kaardi joonistamisele, jooksu ajal polnud enam põhjust eriti oma kätetööd vaadata, kõik etapid olid juba niigi meelde jäänud. Paneme siia juurde meie joonistatud orienteerumiskaardid :).

Kui esimesed neli etappi tuli joosta kordamööda, siis viimasel etapil oli valida, kas joosta koos, kordamööda või jookseb ainult üks.

Tihedas konkurentsis Soosambla Suusaklubiga, kes päev varem saabus jooksutreeningutelt lõunalaagris, saavutas võistkond Kalamaja kaagid saavutas üldkokkuvõttes 21. ja segavõistkondadest 6. koha. No kui päris aus olla, siis tihe konkurents oli ainult korraks, teise vahetuse lõpus, pärast seda näitas Viff, oma tõelist taset ja meil Maarega enam erilist lootust nende vastu polnud :).

Pärast võistlust pakkusid korraldajad kuuma sauna, suppi ja muud, hea võistlus, järgmine aasta oleme jälle kohal. [tulemused].

head vana aasta lõppu

... ja kõike paremat uuel aastal soovivad maare ja heiti.

suusajää

Eilne luurering Kõrvemaale oli kinnitus sellele, et suusalumega on lood halvad. Tõsi, kõik suusaringid on veel läbitavad, aga mitte enam niiväga suusatatavad. Sõitsin läbi 19-se ringi, millest vast kolmandik oli võimalik enam-vähem normaalset uisusammu sõita. Ülejäänud osa pidi läbima paaristõukega. Paar laskumist (üks enne Venemäge ja teine enne suusastaadionit) olid juba üsna kehvas seisukorras, musta maad kattis veel vaid imeõhuke jääkonaruste kiht. Soovitan teravamate elamuste otsijatele :).

Igatahes saab ring praegu päris kiiresti läbi, üritasin küll rahulikult sõita, aga sellise jää peal ei ole see kahjuks võimalik, kokku 1:04:47 ja 18.7 km. Pulss 156 / 167.

EMV suusaorienteerumises, lühirada

Uus päev, uued mured. Kui eile oli sula, siis täna näitas auto termmomeeter kohalesõidu ajal temperatuurivahemikku -4° kuni -8°C. Kohale jõudes jäi termomeeter pidama -7°C peal. Viimane osa teest möödus kõigele lisaks kenas udus. Aga ilm oli iseenesest ilus, päike paistis.

Enamus eilsetest suusaradadest olid muutunud  üleöö uisuradadeks. Suusk ei tahtnud hästi kantida ja iga laskumine tähendas parajat akrobaatikat. Ühel laskumisel hakkasin kartma ja panin külje veidi maha, see nüüd ilus, sinaka tooniga :).

Võrreldes eilsega, läks täna juba veidi paremini, vähemalt raja esimene pool. Raja teisel poolel suutsin siiski teha paar suuremat viga, ehk siis kokku mingi kolme minuti jagu vigu. Võitja, Svajunas Ambrazas ei ole küll eriline talvine tegija, aga suvel on ta selle eest nii kõva, et ilmselt ei suutnud isegi suusad teda segada ... kaotus tuli ikkagi tibake liiga suur.  [tulemused]

EMV suusaorienteerumises, sprint

Nüüd siis peaaegu tehtud, st. kahest päevast esimene on seljataga. Täpsemalt siis Eesti Meistrivõistlused suusaorienteerumises, sprindis, Ebaveres. Rada oli 3.43 km ja 11 kontrollpunkti.

Väga harjumatu oli üle mitme aasta kaardiplanšett ette panna ja kaardilt rohelisega märgitud suusaradu leida :). Põhilne aur läks suusakeppidega tasakaalu otsimiseks, mitte enda edasi tõukamiseks. Kõigele lisaks paar minutit rumalaid vigu.

Tulemus oli täpselt selline, mida pärast nelja korda suuskadel oodata - kaotasin kõikidele nendele, kes on talveks (korralikult) valmistunud ja võitsin enamikku „oma kaalukategooria“ mehi. Homme teen siis esimese talvise stardi Eestis klassis M35, eesmärk on medal :). [tulemused] [etapiajad]

Marimetsa raba mustvalged jõulud

Nagu eelmisel, nii ka sellel aastal leidis jõulu esimene püha meid Marimetsa rabast. Sest see imetore koht jääb ju täpselt Haapsalu, kus veetsime jõululaupäeva, ja Rapla vahele. Ja loomulikult ei saa jätta minemata, kui mõned päevad tagasi on sinu e-postkasti 360.ee poolt pistetud järgmine sõnum:

"Uskumatu, kuid tõsi - Marimetsa rabas on uisutamiseks suurepärased tingimused! Suurtel rabalaugastel on jääkihi paksus 7-8cm, jää on sile ja puhas..."

Seekordsed Marimetsa raba jõulud olid mustvalged - mis tähendas muidugi, et värvilised rabamättad olid kaetud valge lumega ja laugastel mustendas jää. Mis, eriti Haapsaltust tulles, tundus tõesti uskumatu. Peale novembris olnud lumetormi polevat Haapsalus nimelt külmakraade üldse nähtud. Aga nagu joonlauaga tõmmatult, algas lumi täpselt peale Palivere raudteesilda (kui Haapsalu poolt tulla) ja kui teelt ära raba poole keerata, läks lumevaip aina paksemaks.

Seekord siis lähenesime rabale teises küljest - Palivere lähistelt, mitte Ristilt, kust saab rappa viivale laudteele. Laudteed meil seekord vaja ei läinud, kuna lisaks matkauiskudele, olime ennast varustanud ka räätsadega (tänud Ericule ja Berdile (ikka 360.ee-st), kes viitsisid meile jõululaupäeval varustuse välja otsida) ning lootsime seega nende (s.t räätsade) abil rabas liikuda. 

Olime rappaminekuks endaga kaasa meelitanud ka Mafka ja Mamburi, seda hoolimata nende skepsisest kandva jää ja meiega rahuliku matkamise  suhtes ning hommikusele kergele torinale. Mossu, va kavalpea, tegi aga hommikul nii halerõõmsat nägu, et sai samuti matkale kaasa võetud:) Viimatimainitu nautis retke ikka täie eest, tormas metsa all ja rabas ringi ning jõudis pea kõikide rabas tehtud piltide peaelgi.

Kuna raba ääres ületasime alguses lahtise veega kraavi,  tekkis Heitil ja minulgi kahtlus, et kas nädalapäevad tagasi saadud sõnumi info tänaseks päevaks mitte vananenud ei ole. Aga laukad olid tõesti paksu jääkihiga kaetud ning see ei ragisenud isegi siis, kui Mambur jääl üles- alla hüppas:)  Kihutasime üsna mitu tiiru ühe suurema lauka peal. Vahva! Kaardi järgi pidi kaugemal veel suurem uisuplats (laugas) olema, aga Mambur oli valvas ja ütles, et ei lase meil toredat matka spordiks ajada ja nii piirdusime tunnise räätsa/uisumatkaga seekord. Las jääb midagi järgmisteks kordadeks ka. Mossu peaelgi oli Heiti järgi jooksmisest juba päris väsinud ja kõik tema neli käppa kippusid jääl joostes laiali vajuma:)

Raplas ootas meid kuumaksköetud saun ja lookas toidulaud. Jõuluvanal oli seekord habe õiget pidi ees ning ühe päevaga oli vana mingi ime kombel kõvasti juurde võtnud, sest Haapsalus kohatud vana (pildil) oli nii kõhn, et pidin talle enne laste juurde minekut mantli alla midagi toekamat selga otsima, sest muidu oleks mantlihõlmad kaks ringi ümber taadi teinud.

Väike Minna oli ilmselt  kõige parem laps olnud, sest pidi ühtelugu kingi järel käima - sel aastal olid tal ka kõik luuletused ilusasti meeles ja jõuluvanahirm oli jäänud eelmisesse aastasse. Ema esines lauluga ja õde Pille poolpoliitiliste vemmalvärssidega. Ainult Mambur oli just jõulutaadi tuleku ajaks kuhugi ära kadunud... No tema lunastas oma viisteist paari sokke (jajaa:)) hiljem välja.

Kõrvemaa jm

Tänane suusatamine Kõrvemaal oli juba puhas rõõm - kõik suusarajad sisse aetud ja lund peaaegu piisavalt.

Kuna mingis meeltesegadushoos panin end kirja Eesti Meistrivõistlustele suusaorienteerumises, siis üritasin täna võtta väga rahulikult, et olla homsel võistlusel enam-vähem konditsioonis. Aga ega see väga hästi ei õnnestunud - mõtlesin sõita rahulikus tempos 16 kilomeetrise matkaraja, aga selgus, et sellist rada enam ei ole, nüüd on matkaraja pikkuseks 19 km :). OK, sõitsin siis peaaegu selle matkaraja, no lisaks väikese tiiru Aegviidu suusaradadel - kokku tul 1:21:53 ja pea 22 km.

Pärast suusatamist otsustasime, et ei viitsi tagasi Tallinna sõita ja sõitsime Rakverre, AQVA hotel & spa-sse. Täitsa tore koht, kui välja arvata paar pisiasja: Spa oli totaalselt ülerahvastatud, põhjuseks ilmselt reede õhtu :). Kui otsustasime minna alla restoran Mezzo-sse sööma, siis selgus, et oleksime pidanud juba aegsasti endile kohad ära broneerima - reede õhtu ju :).

Õnneks leiame lähi-ümbruskonnast suurepärase kohviku, Art Café, kus suurepärased söögid ja üle tee ka vastavatud, samanimeline vinoteek.

44 müütilist järve ...

... ja lisaks (nii igaks-juhuks) 44 kõrgemat mäetippu, 44 sügavamat lohku, 44 põnevat teeristi ja 44 ilusat lagendikku. Kõik see sai võetud selle aasta (vist) viimases multispordilaagris, mis toimus Pannjärvel, Vokas ja Toilas. Ainsad järeleandmised, mis veidi kripeldama jäid ... 44 Eesti erinevast õllemargist jäime pidama kusagile 38 peale, no ühe õhtuga rohkem ei jaksa.

Kõrvemaal on talv

Üks asi on SPORT.ERR.EE portaalist lugeda, et Kõrvemaal saab suusatada, aga hoopis teine asi on Tallinnast Kõrvemaa poole sõitma hakata ...

... Maardu järv oleks justkui pingviine täis - kalamehed, kas tõesti veekogudel jää kannab ja oleks võimalik juba uisud kapist välja tõsta? Kusagil Soodla kandis on autotee juba veidi lumine ja puud lume all lookas.

Kõrvemaal on ilus, suusarada pole täna küll vaevutud saaniga läbi sõitma ja rada katab öösel sadanud lumekiht, aga ilus. Ja nüüd on selle talve esimene suusasõit tehtud. Raske, aga mõnus.

Retseptisoovitus jõuludeks: mine Balti jaama turule...

... sest sealt võid leida igasuguseid põnevaid asju pidulauale. Aeg- ajalt me ikka käime seal uudistamas, kui juhtub just selline mõnus vaba hetk nädalavahetusel olema.

Muidugi, enamuse sealsest kaubast moodustavad odavad tööstuskaubad ja liha- ning juustusaal ei hiilga just puhtusest aga see selleks. Meie jaks on turu toredaim osa hoopis lihasaali külje all asuv pisuke lettide rivi, kus kümmekond memme- taati oma kaupa müüvad. Toredad  ja heatujulised on nad ja pakuvad oma vene- eesti segakeeles sulle lahkesti müüdavat. Heiti on juba korra meie turul käigust kirjutanud.

Peedimahlas hapendatud küüsalauke müüv taat on alati kohal, temal on pakkuda tavaliselt ka värsket koriandrit, peterselli, sibulat ja küüslaauku. Sissetehtud rõõsikad muidugi ka:) Tänagi ei suutnud me lahkuda ilma tema kuulsate hapendatud küüslaaukudeta (proovida tasub  neid kindlasti, näiteks ma arvan, et kui peaks ette tulema viinavõtmist, siis need võiksid olla küll suurepärane sakuska). Vana veel ültes, et mäletab meid eelmisest korrast kui neid ostsime:) Eelmise korra suure tünni asemel olid need tal täna tunduvalt väiksemas pütis - tea kas hakkavad otsa saama?

Lisaks ostsime küüslaauku, seda päris siin kasvatatud, mitte Hiinast toodud. ja Adzikat - võtsime kohe kolm purgikest, kõik erinevat sorti -  sobib jõuluprae kõrvale pruukida.

Üks memm müüs nelja erinevat sorti hapukapsast - tavalist, porgandiga, mädarõikaga ja .. õuntega, jah selline huvitav kapsas. Me võtsime prooviks mädarõika oma. Järgmiselt memmelt ostsime hapendatud õunu - mulle hirmsasti maitsevad ja miks mitte neid kasutada salati asemel kas prae kõrval või niisama näksimiseks. Praegu just Heiti nosib üht:)

Kolmeliitrise purgi kodus tehtud õunamahla võtsime tädilt, kes palus võimalusel purgi tagasi tuua. Tema müüs ka leedri- ehk lodjapuu marju - nii kuivatatult kui keedisena - need, tavaliselt mürgiseks peetavad marjad on tegelikult rahvameditsiinis ravivahendina üsna tuntud.

Seeni pakuti muidugi erinevat moodi: soolatud, hapendatud, marineeritud. Keedetud peedid, nii värskelt, et  veel auravad kausis. Sissetehtud kurgid, paprika, purgid kõrvitsasalatiga... no jätsime midagi järgmiseks korraks ka:) Aga tõesti, pidulauale võiks siit saada nii mõndagi huvitavat, maitsvat ja tervislikku. Mitte ei tahaks leppida mõttega, et nende toredate memmede- taatide lettiderivi asendab varsti moodne kaubandus- ja ärikeskus. Ühinen siinkohal kahel käel iir hermeliini arvamisega.

Ja pühadeelne kingisoovitus ka: Suva sokipood Kotzebue tänaval. Sokimeistrid on loonud väga laheda rahvusmustritega etno- sarja näiteks:)

müüa aku fotoaparaadile Canon

Tõin meie viimaselt, USA reisilt, ühele sõbrale fotoaparaadi jaoks tagavara aku. Nagu ikka selliste heategudega, tahtsin kõige paremat, aga välja tuli nagu alati, st. sai veidi vale marki aku toodud.

Ühesõnaga, kui on huvilisi, siis välja on pakkuda fotoaparaadi aku impact, analoog akule Canon NB-2LH, 7.4V 850mAh. Sobib Canoni fotoaparaatidele Digital Rebel XT / XTi, PowerShot S30 / S40 / S45 / S50 / S60 / S70 / S80, G7 ja G9.

Eesti rahas maksis aku 380 krooni, annan sama hinna eest esimesele soovijale.

jalutamas

Eile õhtul siis plaan B ja jõuluehtes Tallinna vanalinna kiire ülevaatus. Kiire selle pärast, et jätsin meeltesegaduses kindad kaasa võtmata ja paljakäsi ei olnud erilist tahtmist väga pikalt õues seigelda. Meie üksmeelse heakskiidu pälvisid Cést La Vie poolt pakutavad toidud. Tõsi, restorani pool oli täiesti inimtühi, nii seadsime meiegi endid kohviku poolele.

Loodetavasti sain lahenduse ka üleeilsele Polari probleemile - patarei tihendiga oli kõik korras, küll aga avastati mikropragu kella korpuse ja klaasi vahel. Korpus vahetati ilma mingi jututa ja pikemalt uurimata ning kell jälle nagu uus, kui välja arvata uus mure - nüüd ei tee kell enam piuksugi :). Tuleb vist veelkord Mefo mehi tüütama minna.

Muide, jaanuaris alustatakse Polari uue ning täiustatud tippmudeli, RS800CX MULTI müüki, minu jaoks on suurimad uuendused seoses võimalusega salvestada koordinaatinfot ja kombineerida ühte treeningusse erinevaid alasid.

Polar jupsib

Tegime Leivoga eile kerge jooksutiiru, alustuseks veidi Pirital ja siis joostes läbi Kadrioru Kalamajja. Kui jooksu lõpus teatas Leivo, et temal tuli kokku 165 tõusumeetrit, siis minul, oh üllatust, näitas Polar tõusumeetreid 635! Graafikut vaadates olen liikunud, nagu elektrijänes, 5-meetriste hüpetega :).

Ei tea, kas on põhjuseks kaks nädalat tagasi vahetatud patarei, pärast mida kellaklaas treeningu ajal seestpoolt uduseks tõmbab või põhjus, et hoidsin kella tuulejopi käise all. Ilmselt siiski esimene, sest külmade ilmadega hoian kella kogu aeg veidi soojas.

Aga igal juhul suurimad tänud Leivole, olime nimelt Maarega kahevahel, kas rakendada plaani A ja minna jooksma või plaani B ja minna jõuluehtes vanalinna jalutama. Koju tulles oli ilm nii ebameeldivalt külm, et tahtsin just Maarele pakkuda plaani C ja lebotada kodus (ma väga ei kahtle selles, millise plaaniga Maare kõige paremal meelel oleks nõustunud :)), aga õnneks jõudis Leivo oma pakkumisega napilt ette.

Igatahes oli joosta väga mõnus, mis näitab veelkord, et minusugusel, laisal inimesel on treeningu kõige raskem osa riietumine ja enda kodust välja ajamine :). Minul kell näitas kogu treeninguks 17.6 km, pulsiga 154 / 172.

rattasõit, Leivoga ikka

„mis kell sul täna lennuk läheb?“

„ee ... ma täna ei sõida Rootsi ...“ vastan ettevaatlikult.

„ok, aga ega me täna väga pikalt sõita ei saa“.

„Jess!“ mõtlen endamisi.

Kuna minu jalgratta kett ragiseb pärast viimast sõitu hirmsal kombel, siis teeme Leivo juures kiire, keti määrimise peatuse.

Sõidame Pirita kaudu Kallaverre ja seal Ülgase karjäärides erinevaid singleid. Ilm on täna ideaalilähedane, paistab päike ja külma näitab Leivo rattakompuuter -0.5 ... -1.5°C. Võtan seekord asja rahulikult ja ei lähe Leivo kiirendustega kaasa. Tänu sellele täna väga raskeks ei lähegi, aga tagasi sõites, Pirita teel, jätab Leivo mind päris kaugele.

Pirita teel näen täna jälle ühte veidi eriskummalist jooksjat ... ei suunurgas tal sigaretti tossamas ei ole ... aga lisaks pole tal ka ülevalpool vööd ühtegi riideeset seljas. Ja õhutemperatuur on ju miinuses? Tagasi koju jõudes on aega kulunud 3:14:50 ja läbitud 63.73 kilomeetrit [teekond].

Veel, eile üritasin leida Matkasport Tartu maantee kauplusest endale rattasõiduks eriti sooje sokke, aga müüja poolt soovitatud (ok, soovituse ma kauplesin ise välja, sest müüjal puudus seisukoht sokkide kohta) Lorpen SNK (Ski Nordic Thermolite) küll eriti soojem ei tundunud.

SAS

Pagan, ma ju tean et Rootsi siselendudele tuleb pagas ise Arlandas ühelt lennukilt teisele tassida ... Millegipärast jäin eile ikkagi uskuma Tallinna Lennujaama registreerimislaua tüdrukut, kes väitis, et pagasi saan kätte Ronnebys. Eile igatahes ei saanud, vaatame, ehk täna.

raske rattasõit

Kuna õhtul pidin olema juba kuue paiku lennujaamas, siis plaanisime Leivoga teha enne seda väikese jalgrattatiiru. Veidi enne kella ühte oli Leivo minu juures ja läks sõiduks.

Algul Stroomi metsa ja sealt mööda Paldiski maantee äärset jalgrattateed Kakumäele. Kakumäel kohtume ühe sportlasega - meile jookseb vastu, täietsi jooksumehe sammul, üks tüüp, sigarett suunurgas tossamas!

Tabasalu mäest üles vändates on tunnen esimest korda, et on raske. Õnneks keerame edasi panga servale väiksematele radadele, kus Leivo veidi tempot alla võtab. Jätkame algul panga peal ja siis panga all, ümber Muraste kuni Viti suvilakooperatiivideni. Aega on kulunud juba 1:53 ja nii otsustame, et paras aeg tagasiteele keerata. Vääna poole sõites, kui kiirus kergel tõusul läheb juba üle 33 km/h, tunnen et nii ma kaua ei kesta ja palun Leivo veidi tempot alla lasta ... mida ta ka veidi imestunult teeb ... „ometi ju nii mõnus asfalttee“.

Enne Väänat keerame Vääna jõe äärde ja ja jätkame mööda väiksemaid kruusa ja pinnasteid. Maa on veidi külmunud, Leivo rattakompuuter näitab -2°C, lompidel on jääkirme. Natukene on küll kergem, aga Harkusse jõudes olen ikkagi nii kustunud, et asfaltile jõudes otsustab Leivo mind vahepeal lükata, et tempot kiiremaks saada.

Harku järve juures heidab Leivo pilgu spidomeetrile ja küsib ettevaatlikult: „mis kell see sinu lennuk õieti minema pidigi?“. Viskan kah pilgu kompuutrile ja - kell on juba 16:57! Helistan kiirelt Maarele ja lepin temaga kokku kohtumise loomaaia peavärava parklas, lasen Leivol rahus kodu poole sõita ja tiksun ise tasakesi loomaaia poole.

Parklas saan Maaret umbes viis minutit oodata, selle ajaga hakkab nii külm, et hirmus. Võimlen ja sörgin sooja saamiseks. Vahetult enne Maare kohalejõudmist viskan pilgu kellale ja ... 16:05 - muidugi, rattakompuutri kell töötab veel suveajal, sama ilmselt Leivol.

Nüüd pole enam kuhugi kiiret, jõuan kodus rahulikult pesta ja süüa. Kokku siis 3:04:24 ja 60.2 km. Olen päris väsinud. Teekond kah.

Surul keppimas

Kolmapäevases spinningus otsustasime, et nädala vahetusel võiks minna avastama mööduva hooaja viimasel Xdream-il läbitud paiku. Jätsime autod Sillamäele, ehk siis kohta, kus Xdreami ajal kaaluti esemeid ning lõppes B-raja ja algas A-raja kanuuetapp. Kepid kätte, et ennast metsloomade vastu veidi kindlamalt tunda ja läksime.

Valgejões oli veetase, võrreldes Xdream-i ajaga, umbes täpselt meetri võrra kõrgem ja vool päris kiire. Praegu oleks küll päris raske korrata viimast kanuuetappi, vastuvoolu Sillamäelt Jõeäärele.

Keerates Metsanurga poole, oli tee autode poolt põhjatuks sõidetud. Üritasime mööda teeserva kekseldes jalgu kuivana hoida ja kirusime autojuhte, kes siin sõidavad - teedel mis ei vii kuhugi. Kõige mõnusam osa oli Läsna orienteerumiskaardi läbimine, kerge lumekirme ja ilus männimets parajate mägedega.

Tagasiteel otsustasime teed õgvendada ja Taganurga kaudu otse autode juurde läbi murda. Kaardi järgi oli näha, et metsasiht läheb otse autode suunas ... Viff oli selle läbitavuse osas küll veidi kriitiline.

Pisikese lisakaare järel saime õige sihiotsa kätte. Siht, mis algul oli ilus, muutus tasapisi aina märjemaks, kuni jõudsime kohani, kus kogu sihilaiuses ja ka metsa all lainetas vesi. Moepärast mättalt mättale kalpsates oli keppidest siin palju kasu, aga tegelikult said jalad korralikult märjaks.

Kõige sügavamal soos, nägime üllatusega endi ees sihil tulesid vilkumas. Kohale jõudes selgus, et tegu on kolme ATV-mehega, kellest üks suutnud oma ATV pea lenksudeni mutta uputada. Soovisime vastastikku jõudu ja arutasime edasi minnes, et on ikka hulle, kes vastu pimedat niimoodi ATV-dega sohu ronivad :).

Valgejõe juures ronisime jalgupidi jõkke, et suurem osa mudast ikkagi metsa jätta. Tagasi autode juurde jõudes näitas kell ajaks 3:13:02 ja läbitud teepikkuseks 18.79 km [jälg meie teekonnast].

koju

Tänane ilm on olnud viisakalt öeldes kehvapoolne, päev läbi on sadanud, sooja mingi 41° - fahrenheit-ides siis ... ehk +5°C. Hea, et pildil olev tornike - Empire State Building, sai eile ära võetud, täna oli pool torni udus. Seetõttu jäi täitmata osa tänasest kultuuriprogrammist.

Kohe alustame koduteed, kui võtta Eesti aja järgi, siis jõuame ju lausa täna juba koju kah.

New York

Tänast päeva alustasime tempokalt - vähem, kui tunniga saime võetud Empire State Building-u, ja suundusime New York Sightseeing Tour-ile, hop on, hop off bussiga. Läbikülmunutena jõudsime Battery Park-i. Pärast mõningaid seiklusi võtsime veetaksoga ära selle tõrvikuga naisterahva seal Liberty Island-il.

Kuna bussi enam väga kasutada ei tahtnud, siis tegime kogu tagasitee jalgsi. Õhtul veel üks tripp, seekord Time Square-le - vaatamist on siin ikka küllaga - NYC on imeline ...

CIRQUE DU SOLEIL

Vaade bussist, mis viis meid ostukeskusesse, meie oma kodu lähedalt, seitsmenda avenüü ja 32. ning 33. tänava vahepealt.

[by JP] Päev algas valve nuudlisupiga ja kohviga mille valvas heiti tõi ... seejärel bussisõit ostukeskuse sisse, kus sai omandatud  „vajalikusisi asju“ ja hiljem muidugi teater CIRQUE DU SOLEI - tipptasemel meelelahutus st. selle sõna otsesmesas mõttes. Fotodel, tänane hommik ja emotsioonid, peale etendust. Ameerika on imeline ...

Black Friday

Eile New York-i saabudes saime kohe osa võtta Thanksgiving-u pidulikust õhtusöögist. Täna üritame siis anda oma panuse ameeriklaste kõige suuremal ostupühal - Black Friday. Korter, mille rentisime on täiesti korralik, kahe kvartali kaugusel Empire State Building-ust.

päev San Juanis

NO COMMENTS - (hommik - fort - tehas - peale outlet-i - õhtul hotelli katusel)