Sunday, March 16, 2014

Vasaloppet, loomad on lahti *

Neljapäeva õhtul astume Stockholmi laevale, kõigil sama eesmärk – osaleda 90.-ndal Vasaloppet suusamaratonil, maratonil, mille läbimine on igale Rootslasele auasi. Ja ehkki olen enne maratoni kuulnud väga erinevaid arvamusi selle raskuse kohta, siis on selge, et 90-kilomeetrine suusasõit pole asi, millesse üleolevalt suhtuda. Vähemalt viietunnine pingutus iseenesest pole lihtne, lisaks saab see olema minu seni kõige pikem suusavõistlus, raske on leida maailmast veel pikemat suusamaratoni.

Vasaloppet, dirigent Tänav

Reede hommikul seame autonina Mora poole, ning pärastlõunal olemegi kuulsas, Vasaloppeti finišipaigas. Saame kätte oma rinnanumbrid, mis minule antud eelmise aasta Tartu suusamaratoni tulemuse põhjal kolmandasse stardigruppi. Mul peaks küll selle aasta LaSgambeda ja Marcialonga tulemuste põhjal olema teoreetiliselt võimalik vahetada stardikoht grupp ettepoole, aga vaadates trügimist ümberpaigutamise laua juures, loobun üritamast.

Elukoha oleme leidnud endile peaaegu maratoniraja keskele, külakesse nimega Väsa, mis asub enam-vähem Evertsbergi ja Oxbergi vahel.

Vasaloppet

Kui veel mõned päevad enne maratoni räägiti lume sulamisest ja üleujutustest Vasaloppeti suusarajal, ning suuremad pessimistid ähvardasid maratoni ärajäämisega, siis kohapeal olles on lund päris palju. Laupäeva hommikul avastame, et öösel on sadanud paar sentimeetrit värsket lund lisaks, ilm on nullilähedane. Käime tutvumas Vasaloppeti stardipaigaga, Säleniga, ühtlasi võtame kaasa ka suusavarustuse, et testida ära “kurikuulus” esimene tõus. Tõus on tõepoolest päris „uhke“.

Vasaloppet, esimene tõus võetud

Laupäevase testsõidu teeme kõik karestatud suusaga, mis töötab väga hästi, ning viis kuuest otsustavad sama varianti ka maratonil kasutada. Vaid Martti arvab, et tema, rahulik suusamees, paneks vähe tugevama, kliistrise, pidamise.

Pühapäeva hommikul ärkame juba kell 4:30, samal ajal, kui Vasaloppeti ametlikud bussid meie kodukoha lähedalt, Älvdalenist, juba lahkuvad. Meie, olles eelmisel päeval teinud mitte ainult rajaluuret, vaid tegelenud ka optimaalse kohalesõidu variantidega, alustame autosõitu tund hiljem.

Laupäeval välja raalitud transpordiskeem toimib … keerame 7 kilomeetrit enne Fiskarshedenit metsa vahele ja sõidame mööda pisikest, aga korralikult lahtiaetud teekest pea stardi juurde välja, pargime auto stardist paarisaja meetri kaugusele.

Stardini on veel poolteist tundi, otsustame Teaga oma suusad stardikoridori ära paigutada. Stardikoridoris selgub, et julgelt kolmveerand meie stardigruppi on juba suuski täis paigutatud, leiame endile kohad üsna grupi lõpus. Auto juurde tagasi tulles avastame, et meie lähedal, pressi parklas pargib veel teisigi eestlasi, näiteks Võrumaa Teataja pressiesindaja, tuntud arvamusliider, Ivar Tupp.

Umbes 15 minutit enne starti jõuan oma stardikoridori. Kell kaheksa hakkab järsku kogu inimmass liikuma – ei mingit stardipauku, ega midagi. Kuni tõusuni saan sõita vahelduva eduga, tõusu algusesse jõuan veidi vähem, kui kuue minutiga.

Edasi nii libedalt ei lähe, tõus on täis jalad harkis seisvaid inimesi, rida rea kõrval. Mõned üritavad oma hästi pidavate suuskadega kahe rivi vahelt otse üles joosta, aga astuvad kellegi suusale, libisevad, kukuvad kõhuli – nõlv täis omavahel võitlust pidavaid suusatajaid, vaatepilt, millist ma pole veel enne näinud, taustamuusikaks aeg-ajalt purunevate suusakeppide ragin.

Mina hoian kohe tõusu alguses paremasse rajaserva. Kuna minu karestatud suusk töötab väga hästi, siis saan raja äärt mööda koos teiste omasugustega päris edukalt üles joosta, parandades jõudsalt oma positsiooni.

Üles jõudes läheb asi jamaks – aina vähemaks jääb sissesõidetud jälgi, kuni kõik suusatajad on koondunud kahte ritta, kiirus on parasjagu selline, et pikas rivis sõitmiseks veidi liiga rahulik, aga värskes jäljes, ühe soojakraadiga – pulss hüppab hetkega lakke ja positsiooni parandamiseks paari koha võrra tuleb pärast seda tükk aega taastuda. Lisaks, rootslased ja suusakultuur on ikkagi kaks teineteisest väga kaugel seisvat asja, lihtsalt niisama keegi sind vahele ei lase ja kuna kõrvalrajale minnes on sinu koht rivis kohe kinni sõidetud, siis on oht möödasõitu üritades ja jõu lõppedes, hoopis positsiooni kaotada.

Lisaks pole rootslased kuulnud midagi ka taha vaatamisest, ühel möödumiskatsel veidi enne teist, Mångsbodarna teeninduspunkti, hüppab mulle üks suusataja nii õnnetult ette, et minu suusakepp murdub. Esimene mõte on „see pole võimalik, 70 kilomeetrit veel sõita“, vägisi tekib mõte katkestamisest. Kuna koheselt katkestamise võimalus puudub, siis üritan raja servas ühe suusakepi abil vaikselt edasi liikuda.

Pool kilomeetrit hiljem sõidan mööda järjekordsest pealtvaatajate pundist, silma jääb, et neil on raja kõrval ebamõistlikult palju suusakeppe. Pööran tagasi ja küsin, kas neilt on võimalik saada suusakeppi. Selgub, et ongi, täiesti ametlik kepivahetuspunkt. Mulle leitakse mõne sekundiga uus ja õige pikkusega suusakepp, küll kaks korda raskem, vale raskuskeskmega ja pehme nagu vedru … aga ikkagi täiesti terve suusakepp.

Vasaloppet, RisbergVasaloppet, Risberg. Foto autor Ivar Tupp.

Hakkan uuesti mööda suusatajaterivi ülespoole liikuma. Tunne on mõnus, tempo on hea enesetunde kohta üllatavalt kõrge, veidi üle kolme minuti kilomeetrile, pea 20 kilomeetrit tunnis. Kõik on ilus, kuni kusagil poolel teel Evertsbergi ja Oxbergi vahel kaotan oma asendussuusakepil kulbi. Ilmselt pole kulp korralikult kepi küljes kinni ja kuna kepitõuke kohtadesse, kahele poole suusarada, hakkavad tekkima kraavid, siis vajub kepp kusagil läbi lume ja kulp otsustab jääda lumme.

Pole hullu, kepivahetuspunkte on tihedalt, pidevalt on mõni nägemisulatuses. Katsun ilma kulbita suusakeppi sättida „kraavi“ keskele, kus lumekihi paksus õhuke, aga sellest hoolimata satub see pidevalt sügavasse lumme, kogu aeg on hirm seda ära lõhkuda. Tõusudel võtan heaga raja serva ja jooksen tõusud, kasutades ühte suusakeppi. Nagu kiuste, ei paku keegi vahetusvõimalust.

Kaheksa kilomeetrit vaevlemist ja olen Oxbergi teeninduspunktis, siin on lõpuks ometi võimalus vahetada suusakepp. Saan uue suusakepi, mis on täielik katastroof – küll kulbiga, aga käepideme rihm on justkui nöör ümber käe. Tõukel keppi käest lasta pole võimalik – käepideme rihm keerab keeru sisse, ning käepide satub pihku, kuidas juhtub.

Hoian siis ühte suusakeppi kogu aeg pihus … ei lähe kümmetki kilomeetrit, kui tunnen, et peopesas ja pöidlal on villid, sõita jääb küll veel väga vähe, viimased kakskümmend kilomeetrit. Umbes kümme kilomeetrit enne lõppu tunnen, kuidas vill pöidlal katki läheb. Tegelikult pole enam kerge, harjumatu suusakepp ja ebamugav sõidustiil tapavad käsi, tuharatesse on tekkinud esimene kangestus.

Seitse kilomeetrit enne lõppu saan kätte Vahur Teppani … tema kõikuv liikumine annab alust arvata, et ei ole temalgi enam liiga kerge. Minule tulevad viimased kilomeetrid kuidagi väga kiiresti vastu: 5 – 4 – 3 – 2. Jääb sõita viimane kilomeeter, seda olen televiisori vahendusel mitmeid kordi näinud … viimased 100 meetrit … finiš.

Vasaloppet, finišVasaloppet, finiš. Foto autor Ivar Tupp.

Aeg 5:07:02 ja koht … 758 … mida-mida, mul endal on kogu aja olnud tunne, et heal juhul liigun kusagil 2 000 kandis. Medal antakse, Võrumaa Teataja esindaja on mind finišis vastu võtmas. Tuleb välja, et medali saamiseks oleks võinud ka tunnikese aeglasemalt sõita.

Split abs time time diff pace speed place
Smågan 08:40:16 00:40:16 40:16 03:40 16.39 725
Mångsbodarna 09:22:01 01:22:01 41:45 03:13 18.68 793
Risberg 09:55:10 01:55:10 33:09 03:01 19.91 757
Evertsberg 10:38:55 02:38:55 43:45 03:39 16.46 715
Oxberg 11:25:27 03:25:27 46:32 03:07 19.34 738
Hökberg 11:59:41 03:59:41 34:14 03:49 15.77 744
Eldris 12:35:12 04:35:12 35:31 03:34 16.90 745
finish 13:07:02 05:07:02 31:50 03:33 16.96 758

Finiši järgselt suunatakse bussi, sõidutatakse sind sinu koti juurde. Siis pool kilomeetrit astumist, ning riiete pesemine – riiete vahetamine. Veel pool kilomeetrit ja saab süüa. Pärast sööki uuesti bussi ja finišipaika.

Vasaloppet, lõpetajaid muudkui saabub

Et sisustada oma aega teisi oodates sõidan bussiga stardipaika ja toon ära meie auto, aga tegelikult pole see enam oluline. Kinnitust sai, et 90 kilomeetrit suuskadel polegi midagi erilist. Lisaks, eelmisel aastal Birkebeinerrennetil käinuna, ei oleks ma eales osanud arvata, et kahe naabri suusakultuurid nii erinevad võiksid olla, või … tegelikult räägime ju ühest suusakultuurist, siin valitseb pigem suusakultuuritus. Aga ikkagi, selles maratonis on midagi ja ma vist tulen siia tagasi … millalgi.

Vasaloppet

* Compromise Blue 2008.

Sunday, February 02, 2014

Marcia longa, vita brevis *

Neljapäeva varahommikul tekib lennujaamas diskussioon – kas kella poole viiene õlu läheb varahommikuse või hilisõhtuse alla. Diskuteerivad kõik peale Tõnu … kes pidavat sel ajal alles hakkama end peole sättima.

Tallinna Lennujaam, Marcialonga, esimesed õlled ...

Veneetsias, lost and found leti juures selgub tõsiasi, et Lufthansa on Martti ja minu pagasi rahumeeli Tallinna jätnud. Pika seletamise järel anname oma, kaugel mägedes, Bellamonte külakeses, asuva hotelli aadressi. Pagas peaks homseks, laupäeva hommikuks, Veneetsias olema, kust kuller selle siis meile ära toob. Tänane ja homne planeeritud suusasõit jäävad küll tegemata, aga no mis sa ikka teed, kui asjad on juba niimoodi läinud.

Küsime veel korra üle, et mis ajal võiksime oma kotte oodata, mille peale tütarlaps teatab, et ilmselt pühapäeva hommikul, kulleril pidavat olema aega 24 tundi pagasi kohale toimetamiseks. Mida kuradit! Õnneks mainib Martti järgneva jutu sees Marcialonga-t, mille peale tütarlapse nägu selgineb, ning järgnevad 10 minutit kirjutab ta midagi hoolega arvutisse. Annab siis meile mingid paberid ja teatab, et nüüd peaksime pagasi homme õhtul kätte saama.

Marcialonga, Val di Fiemme, Lago di Tesero suusastaadion ...

Hotelli jõudes selgub, et enne meid seal elanud, Abhaasia mäesuusakoondis, on tekitanud sellise segaduse, millest koristajate armee pole veel jagu saanud. Kuna poolel meie ekipaažist pole võimalik suusatreeningule minna, siis enamuse survel loobuvad suusatamisest ka Raivo ja Randy … jätame koristajad rahus tööle ja sõidame Cavalese-sse, finišisirgega tutvust tegema.

Itaallased jagavad asja – igasuguste sulitempude vältimiseks antakse rinnanumber ainult pildiga isikut tõendava dokumendi esitamisel, millest võetakse koopia, et ka hiljem, suusarajal oleks võimalik sulisid üles leida. Rinnanumbrid käes teeme kohe ka tutvumistiiru Val di Fiemme, Lago di Tesero suusastaadionile, paika, mida teab vist iga eestlane, paika kus meie „Kiku“ tegi 2003. aasta suusatamise maailmameistrivõistlustel puhta töö, olles viiest individuaalalast neljal esikolmikus.

Laupäeval läheb suurem osa meist suusatama, meie Marttiga sõidame autoga läbi rajalõigu Moena – Canazei, ehk esimesed 19 tõusukilomeetrit. Alates kella kümnest hakkame telefonikõnedega pommitama ka Veneetsia lennujaama pagasiteenindust. Kella üheni on telefoninumber kas kinni või ei võta keegi telefonitoru. Kella ühest kolmeni on seal ametlik siesta.

Peale lõunat külastame Predazzo spordipoodi, kus on meie üllatuseks olemas kogu meil puuduv suusavarustus, poepidaja lubab hoida poodi lahti kella poole kaheksani õhtul, juhul kui tal veab ja meie pagas ei saabu, saaks ta teha korraliku müügi.

Predazzo, Marcialonga, puuduv varustus on siin olemas ...

Kella viie paiku, juba peaaegu lootuse kaotanutena, saame Veneetsia pagasiteenindusest kulleri telefoninumbri. Helistan kullerile. Järgneva, veerandtunnise katkematu itaaliakeelse vadina võiks eestlasele omaselt võtta kokku ühe pika lausega – „tunnike veel“. Ja kuigi itaalia „tunnike“ võib tähendada mida iganes, siis umbes 50 minutit hiljem on kohal kuller, koos õigete kottidega. Lõpuks ometi saame ka meie Marttiga võtta klaasikese veini, mis on suusamäärimisprotsessi õnnestumises üks olulisemaid komponente.

Pühapäeva hommikul sõidame autoga stardipaika, Moena-sse – ei mingeid lubatud ummikuid, järjekordi ega trügimist. Väikesed järjekorrad ja trügimine küll on, aga ei midagi märkimisväärset, arvestades, et ühte, väikesesse külakesse on kokku kogunenud 7 000 suusatajat, ning suur hulk muud rahvast. Kui laupäeval oli ilm hommikul külm ja päikesepaisteline, ning meie olime kindlad, et sama ilm on ka maratonipäevall, siis tegelikkuses on ilm täpselt selline, millist korraldajad kogu viimase nädala on lubanud – pilves, -5° C ja öösel on sadanud sentimeeter värsket lund.

Moena, Marcialonga, viimane kiht ...

Minu stardinumber, 4 320, annab õiguse startida kümnendast stardigrupist, kell 8:40. Samas grupis on ka Tõnis. Meist eespool on sportlastiim, Jüri, Martti, Randy ja Tea, ning taga turistid Raivo, Tõnu ja Veiko.

Stardialas saab järjekordselt kinnitust tõde, et kellaaegadest ei tea itaallased midagi, kell 8:40 pole startinud isegi mitte meie ees olev grupp. Itaallastele omase elegantsiga stardime kümmekond minutit hiljem, oma aedikust joostes-kõndides stardialasse, seal suusad jalga ja rajale.

Selgub, et ega eriti suusatada pole võimalik, kitsas rada on rahvast paksult täis, mitmeid kordi, eriti raja algusosas tuleb seista järjekorras, et üldse edasi pääseda. Kaks kilomeetrit peale starti, Moena tänavatel, on rada nii pehmeks sõidetud, et suusasaabas ei paista lumest, jalga tõsta on nii raske, et tekib küsimus, kas olen üldse suuteline selle raja läbima. Nii hullu suusarada pole siiski õnneks väga pikalt.

Moena, Marcialonga, kannatust ...

Kusagil viieteistkümnenda kilomeetri paiku on korraldajad saatnud meile uue väljakutse, väikese lumetormi. Canazei, ehk siis raja kõrgeim punkt saabub üllatavalt kiiresti ja kergelt, kui mina kujutasin ette midagi Birkebeinerrennet-i algustõusu sarnast, siis tegelikult on tegemist vahelduva profiiliga, kergelt tõusva rajaga, Tartu maratoni sarnase raskusastmega.

Canazei-st Moena poole tagasi sõites saan selgeks, et kui tõusul oli raske teistest suusatajatest mööda pääseda, siis laskumistel on see kordi raskem, kõik laskumised on täis „sahatajaid“, kelle vahelt hooga läbi sõitmiseks peab omama üsna head närvikava ja piisavat suusavalitsemisoskust.

Enne Moena-t saan kätte Jüri ja Martti, kes, hoolimata minu keelitamisest ei soostu kaasa tulema, vaid jätkavad omas tempos. Raja üks lahedamaid osasid on sõitmine läbi Predazzo küla, kus kitsad tänavad ja arvukas kaasaelajaskond loob eriliselt mõnusa fiilingu. Veidi enne Val di Fiemme, Lago di Tesero suusastaadionit saan lõpuks kätte ka Randy.

Minu jaoks üks tüütavamaid rajalõike on Lago di Tesero-st Cascata-sse, tekkinud on kerge väsimus, möödasõitudest on tüdimus ja möödumine pole enam nii kerge, kui varem. Profiililt on see osa lame ja läheb õnneks ruttu.

Enne lõputõusu on ridamisi Toko määrdepunkte, kus suusatajad endid järjekorda seadnud. Õnneks on tagumiste punktide juures lühemad järjekorrad, mina pean kinni laua juures, kus on seismas ainult neli inimest. Veidi vähem, kui kaks minutit hiljem on mu suusad kliistrirullilt üle lastud ja jalga aidatud, saan alustada kurikuulsat lõputõusu.

Cavalese, Marcialonga, tehtud!

Tõusu algus on päris järsk, täis üles astuvaid väsinud suusatajaid. Toko kliister töötab õnneks hästi, ning sel ajal, kui enamus raja keskel jalgu hargitab, saan mina raja äärt mööda neist paralleelsete suuskadega mööda joosta.

Tegelikult on lõputõus üllatavalt kerge, just siis, kui mul hakkab raskeks minema, tuleb silt final kilometer, kus tõus muutub lamedamaks. Viimane pool kilomeetrit Cavalese vahel on juba tasane ja kerge, tihedalt ääristatud kaasaelava rahvahulgaga.

Finiš … saan kätte koti oma vahetusriietega. Vahetan asfaltplatsil riideid, joon õlut ja tänan mõttes Raivot, kes hoolitses selle eest, et igaüks meis purgi õlut enda kotti paneks. Õhutemperatuur on küll vaid mõned kraadid plussis, aga päike soojendab tugevalt ja tekitab täieliku kevadetunde.

Cavalese, Marcialonga, 300 meetrit finišini

Järgmisel hommikul on käed küll veidi valusad, aga ei midagi hullu, pole see Marcia midagi nii longa, kui vanad Itaallased räägivad. Sellele maratonile olen nõus uuesti minema.

* Latin translation of an aphorism coming originally from ancient Italy.