Wednesday, August 31, 2011

Aafrika tõdemusi

Aeg Aafrikas veereb omasoodu, mida meil, mzungu-del on raske mõista. Eestis olles olen üritanud vahetevahel Aadult - Iimrelt mõningaid plaane või tähtaegu välja pigistada, aga nädalane siinviibimine hakkab ka mulle selgeks tegema, et planeerimine ja Aafrika eriti palju kokku ei sobi.

Näiteks elektrit on lubatud juba ei-tea-mitu kuud, aga tegelikkus on see, et elektrit veel ei ole. Terve hulk kaasaegseid tööriistu ja seadmeid, mis me siia oleme saatnud, seisavad peaaegu kasutult.

Ainus elekter, mis meil platsil on, selle toome kohale ämbriga – kas siis bensiini nõrgukese, Aadu majast võetud elektrigeneraatori tarbeks või diiselkütust diiselgeneraatoriga keevitusaparaadi tarbeks.

Keevitusaparaat on nii suur, et väiksema autoga seda kohale ei vea. See eest elektrigeneraatorit ei pea isegi auto taga vedama, vaid see mahub lausa autosse, aga selle võimsusest jätkub täpselt ühe elektrilise tööriista käivitamiseks. Ja nii siis ootavad mustad ja valged mehed üksteise järel, et kes saab parajasti oma tööriista kasutada.

Üritame kasutada kohalikke tööriistu ja õpime kohalikke töövõtteid – sealhulgas ka kannatust. Näiteks selle nn. “keevitusaparaadi” käivitamine võib aega võtta kümme minutit, aga samahästi ka mõned tunnid, nagu näiteks eile. Saad mõne tööriista ja siis kulutad pool päeva selle parandamisele, et saaks sellega üleüldse tööd teha.

Aja mõiste, kui selline kaotab siin oma tähenduse, pole tähtis, kas täna on esmaspäev, teisipäev või hoopis pühapäev. Ainus nädalapäev on “homme” (kesho).

Huvitav on ka see, et Suahiili kultuuris algab päev päikesetõusuga. Päikesetõus siin, Ida-Aafrikas, ekvaatori lähedal, on iga päev umbes kel 6:00 ja seega 6:00 on Suahiili keeles 0:00. Kell 7:00 on siis vastavalt “1:00 hommkul” (saa moja asubuhi).

Lisaks sellele ei kasutata Suahiili keeles ennelõunast (AM) ja pealelõunast (PM) aega. Ajast rääkides kasutatakse väljendeid “alfajiri”, mis kestab varahommikust, ajast mil juba valgeneb, aga päike pole veel tõusnud, kuni päikesetõusuni, “asubuhi”, päikesetõusust kuni ennelõunani, “mchana”, umbes lõunast kuni kella kolmeni pealelõunal, “alasiri” kella kolmest pealelõunal kuni päikeseloojanguni ja  “usiku”, mis hõlmab kogu pimeda aja.

Täna tegi Riho tähtsa avastuse meid pikalt piinanud küsimusele, miks mustad inimesed ei ole suutelised normaalselt (vähemalt eurooplase jaoks) mõtlema – “kõik inimesed kasutavad pead, lihtsalt mustad inimesed ei kasuta seda mitte mõtlemiseks, vaid asjade kandmiseks”.

Saturday, August 27, 2011

talv … Aafrikas

Hommikul ärgates on on lombid jääs ja külatänaval puhub kõle, külm tuul. Kui päeval suudab päike veel veidi maapinda soojendada, siis päike loojumise järel on hirmkülm. Muidugi, on ju talv.

[23.08.2011 12:59:30 +03:00]Tegelikult ongi siin talv, aga mitte küll niivõrd ekstreemne. Ei ole jääd lompidel ja tegelikult pole ka lompe, sest vihma pole sadanud juba paar kuud. Lume asemel on siin kohati kümne sentimeetri paksune tolmukiht, seda tänu savisele pinnasele, mis tolmuks sõidetakse. Kui mõni auto või traktor mööda sõidab, siis mattub kõik hingematvasse tolmupilve.

Päeval päike mitte lihtsalt ei soojenda maapinda, aga kütab nii, mis jube. Tõsi, eile nägime korraks ka kahte häbelikku pilvekribalat, mis arglikult mööda puulatvu hiilisid ja siis kiiresti kadusid.

Kui maikuus oli kõik lopsakas ja roheline, siis nuud on kõik kollane ja kuivanud. Osa puid (näiteks ahvileivapuud) on raagus, aga seda pigem kuivast, praegust aastaaega nimetataksegi siin kuivaks aastaajaks.

[23.08.2011 15:00:34 +03:00]Tulles, Mikumi rahvuspargist läbi sõites oli ka seal kõik raagus ja kollakaspruun. Loomad olid pagenud teest kaugemale, niiskemate kohtade lähedusse. Hoolimata sellest õnnestus meil siiski enamus siinseid loomi ära näha, vilksamisi isegi jõehobu, kes selle peale, kui autoga seisma jäime, vee alla kadus ja ennast rohkem näole ei andnud.

Kohalikud kasutavad praegust aega, vana, kuivanud rohu põletamiseks, et peletada madusid ning et uus rohi kiiremini asemele kasvaks. Ka Mikumi rohvuspargis lõõmas tuli  tee ääres, paavianid jooksid paanikas teel – nende kodus oli tulekahju! Keset tulemöllu jooksis ringi paanikas noor impala, kes ilmselgelt hukkumisele määratud – isegi kui ta pääses mingi ime läbi tule käest, siis ilmselt sai ta paavianide saagiks.

talv on ju ... [23.08.2011 16:02:05 +03:00]Enne sõitu tegime ennustuse, et mitut veoauto / bussi avariid me teel näeme – nagu tavaliselt – nelja selle 650-ne kilomeetrise sõidu kohta.

Elektrist kah veidi – Aafrikas on teatavasti vahelduvvool – nelja siinveedetud päeva jooksul on elekter ära olnud umbes viis korda. Tavaliselt viiest üheteistkümneni, vahel veidi lühemalt. Nüüd, kui plaanisin jutu üles panna, tuleb välja, et tänu tänasele elektrikatkestusele ei tööta internet – eks näeb, millal siis õnnestub kirjatükk postitada [26.08.2011 23:35].

Ja veel mõned pildid lisaks leiab siit, ehk tuleb lähipäevadel veel juurdegi, sõltuvalt sellest, mida pühapäeval ette võtame, hetkel on ühe variandina mõte minna Ruaha rahvusparki lõvidele külla.

Wednesday, August 10, 2011

ettevaatust, Alfa takso

takso_euroViimati Arhangelskist tulles ja hommikul kell pool viis bussijaama jõudes arvasin, et ega sellisel kellaajal siit vist normaalset taksot ei saa. Plaanisin juba endale takso tellida, kui üks seisev taksojuht mulle viipas. Astun lähemale vaatan – alustamise tasu 1.49 €, sõidutariif 0.49 € – täiesti normaalsed hinnad, põhimõtteliselt samad (1.98 € ja 0.48 €), mis Euro taksoga bussijaama sõites.

takso_alfaKoju jõudes näitab taksomeeter siiski veidi rohkem – kui minnes tuli sõidu hinnaks 3.98 €, siis nüüd näitab taksomeeter 7.39 €. Nõuan tšekki ja põhjendust, miks nii palju raha kulus. Taksojuht annab mulle veidi õnnetu näoga tšeki ja ütleb, et kui see ei sobi, siis ma ei pea maksma. Püüan unesegaselt tšekilt kilomeetri hinda leida, aga ei suuda. Mõtlen tükk aega, mis nüüd teha, aga nagu ebamugav on selle kolme liigse euro pärast ka maksmata jätta.

Hommikul, puhanud peaga uurin uuesti tšekki – Sõidu algus 00.00.2000 00:00 ja lõpp 29.07.2011 05:14 – mis mõttes? Kas ma olen nüüd sõitnud pealt üheteistkümne aasta või “ainult” pealt viis tundi.

Nüüd on küll kahju, et nii kergekäeliselt taksojuhile maksin, huvitav, kas oleks pidanud lihtsalt maksmata jätma või mõne järelevaatava organi poole pöörduma? Kelle? Munitsipaalpolitsei?

Friday, August 05, 2011

Xdream, seekord Läti moodi

Istun Kopenhageni lennujaamas ja kirjutan Xdream muljeid. Kõiges selles on süüdi Karli, võistkonnast Salomon ACE Team. Lugu ise on järgmine:

Teieipäeval helistab mulle Karli ja küsib, et kas ma ikka kavatsen seekordsest seiklusest kirjutada. Kuna selline plaan mul tõesti korraks mõtetest läbi käis, siis vastasin jaatavalt, mispeale Karli uurib, et kas ma oleksin huvitatud ka tema kommentaarist “kurikuulsa” rattapunkti otsimisel. Milles küsimus – praeguse hetke füüsiliselt tugevaim Eesti seiklusvõistkond, kellel sellest hoolimata pole õnnestunud veel sel aastal etapivõitu saada – otse loomulikult tahaks teada, mida nad metsas teevad (ja kuhu on jäänud võit). Kui Karlilt tema kirjatüki kätte saan, siis on seal kaaskiri, milles Karli teatab, et sattus vähe hoogu ja kirjutas paarist seigast lisaks.

Siin see on, Kadarbiku Kanged, kuhu vahele lisatud Salomon ACE Team kommentaare:

Seekordne Xdream algab minule Arhangelskis, kui neljapäeva hommikul selgub, et seoses Arhangelski ümber lõõmavate põlengutega, Arhangelski lennujaam lennukeid vastu ei võta. Õnneks saadakse lõunaks siiski olukord niipalju kontrolli alla, et minu õhtune lennuk väljub juba peaaegu õigeaegselt ning reede varahommikul olen kenasti kodus.

Reede õhtul oleme juba Orissaares, kus testime Tiiduga oma valmisolekut öiseks etapiks Illiku laiu päevadel – sellel etapil jään Tiidule kõvasti alla.

rulluiskLaupäeva õhtul rivistub Orissare staadionile paarsada seiklejat, et täpselt 22:00 alustada ulja jooksuga, rulluiskudel, üle staadionimuru. Õnneks pole murujooksu palju, ning edasi jätkame juba mööda siledat asfaltteed. Teel esimese kontrollpunkti poole lisavad rulluisutamisse põnevust mõned “toredad” kaasvõistlejad – mõni üritab oma rajale kaasa võetud  suusakeppidega kaasvõistlejate silmadele pihta saada, teine jälle sul küljelt jalgu alt sõita.

Siinkohal tahaks eraldi tänada Laurit, kes enne esimest punkti oma õlga mul taskaalu hoidmiseks lubab kasutada, kui pidurdamisel järsku kurvi tekib mul kergeid raskusi. Teatavasti pole pidurdamised ja järsud kurvid mitte just minu lemmikelemendid rulluiskudel.

Teel teise punkti tekitab segadust ja ka mitmeid ohtlikke olukordi rajameistri poolt planeeritud “lisapaunake”. Ott ja Viff suudavad paunale keerata, minul see aga ei õnnestu, sest liiga palju uisutajaid on paremal otse sõitmas. Jätan pauna vahele ja ootan Oti-Viffi järgi. Rulluisuetapi lõpetame “tänu” lisapaunale, kolmeminutilise kaotusega liidritele.

kanuuKanuuetapp – Ott majandab kaardiga ning lisaks on korralik rivi võistlejaid ees ja vigu teha raske. Ott, kogenud orienteerujana on siiski korralikult kaardis ja kui kogu kanuude rivi seitsmendast punktist joonelt kaheksanda poole suundub, siis teatab Ott, et meie läheme ringi. Meie Viffiga vastu ei vaidle ja oma rõõmuks näeme, kuidas alles enne kaheksandat kontrollpunkti saavad meid uuesti kätte liidrid – MULTISPORT.FI ja Team VAUDE Matkasport.

Rattaetapi alguses on meil väikesed võistkonnasisesed eriarvamused, millised punktid läbida – mina jään Oti-Viffi vastu arvulisse vähemusse. Esimesed kaks rattapunkti võtame suhteliselt valutult, kui mitte arvestada seda, et kui esimese punkti lõpuosa jookseme, siis väänan oma jalga sellise raginaga, mis vist Orissaarde välja kostab. Järgnev kilomeeter möödub minu jaoks pimeduses, siis annab valu õnneks veidi järgi ja hakkan jälle aru saama, mis toimub.

Oma kõige suurema (ja peaaegu ainsa) vea sellel võistlusel teeme kolmanda, kaardilt vaadates kõige lihtsama kontrollpunktiga, kuhu mina tahan minna paremalt, aga Ott, taktikuna vasakult. Tegelikult oleks Oti variant õigem, kui … kaart veidikenegi tegelikkusele vastaks. Kahjuks aga seekord “oleksid” ei kehti kui üritame korduvalt ja tulutult erinevatest kohtadest punkti poole suunduvat rada leida.

ratas valikTeised, meiega koos haake tegevad võistkonnad lõpuks loobuvad, meie otsustame siiski otse läbi metsa murda ja jõuamegi viimaks punkti. Punktist tagasiteel leiame mingi aimatava raja, mis aga meid nii salakavalalt üle tuldud tee viib, et kui lõpuks endid kaardil paika saame, oleme oma jalgratastest väga kaugel. Kokku kaotame punkti ja jalgrataste otsimisega umbes 50 minutit, ning etappi lõpetades oleme langenud 27-ndale kohale, kusjuures meid edestavad ka kaks naiskonda kolmest, kes üldse rajal.

Karli: Rattavaliku teise punkti liigume kolmevõistkonnalises rongis. Natuke enne kontrollpunkti tuleb tagasisõidul vastu Team VAUDE Matkasport. Agressiivselt ja esimestena. Seda on mulle vaja – vahe on vaid mõni minut ning niisuguse ärritajaga saab eelmise nädala 24h rogaini EM-st tingitud uimasuse kõrvale lükata. Lootsin enne võistlust, et ühisstart paneb adrenaliini liikuma, nüüd võistluse kolmandal tunnil see lõpuks juhtubki. Võitlusind hakkab tagasi tulema.

Viimasesse punkti minekuks on valida kahe võimaluse vahel – paremalt väikese tagasisõidukaarega ringi või vasakult metsateed pidi otse punkti. Otsustan viimase kasuks. Sõidame suurelt teelt lahkuvalt esimesest teeotsast mõned meetrid mööda, peatume ja keerame tagasi. Kadarbiku Kanged ja GO Reisiajakiri tulevad samale variandile. Väga hea, seltsis segasem, jõuan mõelda. Pärast selgub, et see lühike nõrkusehetk – initsiatiivist loobumine ja teistele lootmine – määrabki 11-tunnise võistluse tulemuse.

Liigume ilusti maja juurde, mille taga peab algama täpselt 56-ndasse kontrollpunkti kulgev metsarada. Ületame aiad, sulgeme väravad ja oleme ründepunktis. Ees on ilus roheline ühtlane võsa, ilmselt püüavad kõik ette kujutada, kust tee täpselt algab. Ott juhatab vägesid ja teatab, et proovida tuleb siit. Jätame rattad aia najale, sest nendega ei ole tihnikus midagi teha. Kohe on tulemas väike 1 000 m sinna ja sama palju tagasi jooks. Ott ja Heiti murravad esimestena võssa, liigume hanereas järgi, et peagi tagasi keerata. Siin pole küll kunagi mingit teed olnud. Ott ei heitu ja proovib järgmise põõsa tagant. Juba pisut nõututena tuleme uuesti tagasi. Ott veenab meid, et koht on õige ja rada peab algama siit. Üritame jälle. Kolmest konkureerivast tiimist on saanud ühtne löögirühm, juhtimistasandid on kiiresti ümberformeerunud ning vägesid juhib üks ja ainuke liider – autoriteetne Ott. Võsa on tihe ja kilomeetrine suuna „jooks“ ilma metsarajata ei ole mõeldav.

Vanameister ei mõtlegi alla anda, kogu aeg proovib, juhendab ja innustab. Julgustab kahtlejaid (Viivi ja mina: „võib-olla see ikka ei ole õige maja?“ – „On küll, näe, lagendik on ka siin samas!“) ning surub maha vastuhakkajad (Marek ja mina: „Lähme tagasi ja ratastega ringi!“ – „Ei, siit peab läbi saama!“).

Korraks tundub, et pealiku entusiasm hakkab raugema ning üleüldine nõutus maad võtma. Järsku ilmuvad keset kõige tihedamat võserikku kuskilt külje pealt välja Erik-Tiit-Lauri, rattad õlal. „Kas saite punkti kätte?“ – kõlavad ahned hüüded. Erik vastab asjalikult: „Ei, ei saanud“ ning meile suurt tähelepanu pööramata kaob kolmik edasi ragistades parempoolsesse rohelusse. Liigume aia poole tagasi, kui Ott järsku hüüab: „Tegelikult oli Erikul punkt käes!“.

Jah, muidugi! Tulid nad ju punkti poolt ja läksid vastassuunas! Kurat, veel üks kavalpea!“ – vannun endamisi. Võitlussalk tormab uue innuga tihnikut murdma ja rada otsima, aega on kulunud juba üle mõistuse, me lihtsalt peame selle punni kätte saama.

„Erik võib küll emotsionaalne olla, aga ta on ju sirgjooneline. Miks ta meile sedasi puhuma pidi? Nojah, aga vaata, mis sa talle ise eelmise aasta öisel Karula etapil tegid! Nimelt leidsime teisel kanuusõidul Nike’ga koos olles puu küljes rippuva kontrollpunkti Tõnuga koheselt üles, aga valjuhäälselt otsimist edasi mängides liikusime väikese ringiga kanuude juurde tagasi ja jätsime konkurendid pika ninaga. Alar Viitmaa oli pärast finišis täiesti solvunud. Nüüd on siis Eriku kord!“ – sisemonoloog veenab, et seekord peame oma risti ise kandma.

Õnneks on ligi pooletunnine põõsastes tuhnimine ka Go Reisiajakirja ära tüüdanud ning Mareki vedamisel läheme lõpuks ratastega ringivariandile. Ott ja Heiti jäävad paigale kuskilt välja ilmunud soomlaste ekspertarvamust kuulama ning pärast selgub, et nende saaga on alles esimese pooleni jõudnud.

Lõpuks, vahetult enne 56. punkti võtmist ilmuvad kusagilt külgvõsast välja Erik-Tiit-Lauri, rattad jätkuvalt õlal. Erik on punkti märkides ikka asjalik, võib-olla pisut tüdinud. Ma ei saa teisiti, kui hakkan naerma – tragikoomiline ebamugavustunne (häbi?) tuleb kuidagi maha pesta.

ratasÕhupüssist sigade laskmine, kus igal võistkonnaliikmel on kasutada kolm kuuli, millega tuleb kokku tabada kahte siga on (vähemalt mulle ja Viffile) igav – Ott krabab püssi enda kätte ja esimese kahe kuuliga on kahel seal jalad püsti. Meile Viffiga jääb vaid kaasaelamise rõõm.

Rattaetapp Vanamõisa raketibaasi tundub taaskord kaardi järgi lihtne, aga tegelikkuses mitte niiväga. B-rada on lükanud sisse jälje, mis ei vii meid sinna, kuhu arvame ja veedame mitu minutit endid kaardile paika pannes.

Väike vaheharjutus ronimisraudadega, ning seejärel suundume Vanamõisa raketibaasi, mille territooriumilt tuleb üles leida vähemalt kolm, sinna peidetud neljast punktist. Õnneks on sel ajal, kui meie sinna jõuame piisavalt palju võistkondi otsimas, kelle kehakeele järgi leiame punktid suht valutult. Aga sellest ma küll aru ei saa, mismoodi esimesed võistkonnad punktid leida suutsid – selline lisaülesanne on Läti seiklusvõistlustel peaaegu, et kohustuslik.

jalgsi / ratas valik - ratasVeel paar lühikest jalgrattaetappi viivad meid Ekumäe karjääri, kus jätame jalgrattad vahetusalasse ning läheme joostes ja aerofoto abil kontrollpunkte otsima.

Alustuseks saame endile kaaslaseks võistkonna Tridens Team 30+, kes hoolimata meie keelitusest, erinevad teed valida, meiega kaasa tulevad. Teel teise punkti üritame valida teistest võistkondadest erineva teevaliku, aga kaldume paremale ära ja jookseme kaardilt välja. Ülejäänud punktid võtame veatult.

jalgsiKarli: Fotokaardi orienteerumine karjääri piirkonnas algab jälle kolmevõistkonnalises grupis. Kuid nüüd on olukord muutunud. Oleme lõpuks rütmi leidnud ning ei pööra meiega koosliikuvatele soomlastele (Petri ja CO) ning A-raja Uustulnukatele suurt tähelepanu. Tegelikult tean väga hästi, kuidas pikematel seiklusvõistlustel kulgeda tuleb – oluline on riske vältida ja vigu minimeerida. Pigem natuke ringi, aga kindla peale. Kui kahtled, seisata ja mõtle 30 sekundit. Vigadeta liikudes ja füüsist omades hakkavad kaasaliikujad varem või hiljem maha pudenema. Praegune pingutus on meie jaoks turvalises mugavustsoonis.

Ragistame tihnikutes ja saame esimesed fotopunktid raskusteta kätte. Paaril korral kui hüüan Tõnule, et peame natuke suunda korrigeerima, ja kui siis üks Uustulnukatest vastab, et „jah, natuke paremale või nüüd pisut vasakule on õige“, siis mõtlen, et väga asjalikud poisid. Uustulnukad liiguvad ilusti sabas, meil ei ole selle vastu midagi, sest pimedas võsas mitmekesi punkti otsida on ikka oluliselt lihtsam. Teeäärse kivi leidmisega meil lähebki viis minutit, aga kätte ta saame.

ratasRattaetapp algab meil sellega, et Ott üritab mitu minutit puhastada Viffi jalgratta tagumist kassetti sinna kuhjunud heinast ja porist. Väga hästi ei taha see õnnestuda.

Karli: Järgnevale rattaetapile läheme jätkuvalt koos. Püüame leida parempoolset otseteed ning kui see osutub läbimatuks (Uustulnuk teatab: „siin teed ei ole“), siis sõidame vasakult ringi. Vahetult enne 29. punkti seisatame, sest radu hargneb rohkem, kui kaardipilt ette näeb, Uustulnuk peatub otse kõrval, kummardub juhtraua kohale ja teatab: „punkt on 50 meetrit meie seljataga“. ??? Niisugune selgeltnägemise võime äratab tähelepanu. Vaatan esimest korda konkurendi ratast ja näen, et kui meil vaatab lenksu juures vastu kaart alusel, siis temal korralik GPS ekraan. Mu nägu on vist nii segaduses, et mees küsib ise: „kas teil siis ei olegi?“ Ei ole, mul isegi autol ei ole. Võib-olla tasuks korraldajatel järgmisel aastal puhuda kolmandale rajale nõnda tugevam eluvaim sisse, et sellele antakse “Iizi GPS” formaat? Ise väga GPS-orienteerumist harjutada ei tahaks, sest sellega ei ole väljaspool Xdream sarja küll midagi peale hakata.

jalgsi / ratas valikJalgsi / ratas valik Kõinastu laiule tundub rajameistri huumorina. Jookseme (sügavama veega kohtades veidi ka kõnnime) Kõinastu laiule, kus kolm kontrollpunkti meid ootamas. Kolmas punkt võetud tuleb meile vastu võistkond Männikumägi/ Metsasõbrad … ratastega! Meie küsimuse peale teatab Kuno, et isegi veeosa andis poolenisti sõita? Kuivõrd kasuks selline “meresuplus” jalgratta tervisele tuleb, on muidugi iseasi.

20110731_0659_MTB_QViimasel rattaetapil jõuame taaskord järgi Suusahulludele, selgub, et nemad jätsid Kõinastu laiul käimata ja võtsid selle asemel vastu trahvi 3 korda 45 minutit. Tänu sellele edestavad nad lõpuprotokollis neist rajal küll kiiremini liikunud võistkonda Areal team naised, kes jätab vahele viimase kanuuetapi, kus samuti kolm kontrollpunkti, aga mis tunduvalt kiirem.

Teine kanuuetapp, kus kolm kontrollpunkti tuleb läbida vabas järjekorras,  on (vähemalt mulle) raske. Tuul on tõusnud ja väike lainegi merel. Minnes pole hullu, tuul on tagant ja kanuu lausa lendab.

kanuu valikTõsi, teise kontrollpunkti juures teeme veidi vale valiku, kui läheme paremalt poolt saart ja peame sõudma mööda muda, kus kanuu ei taha kuidagi liikuda. See-eest tagasitee, kas siis minu väsimusest või vastutuulest tingituna, on eriti raske, etapi lõpuosas on mul tunne, et kohe-kohe kukuvad käed küljest.

Karli: Saame peaaegu lõpuni mugavusstoonis liigelda. Keha ei ole rogaini EM-st kellelegi taastunud (isegi Tõnu ei jaksa kanuus tõmmata, minust rääkimata) ja niisama end piitsutada ei viitsi. Liigume kolmanda koha kursil kui viimasel pikemal jalgsietapil Team Nike end täiesti ootamatult kõrkjates näitab. Nüüd läheb küll kiireks. Aga saame hakkama.

20110731_0857_RUN_QKanuud vahetusalasse tassides näeme jalgsietapile suunduvat GO Reisiajakirja võistkonda, kus Andre ei tundu just kõige värskem olevat. Kihutame neile järgi, lootes nad kätte saada. Esimese kontrollpunktiga, läbi mere kahlates, saame neile küll peaaegu kandadele, aga siis, kui kuiv maapind jalge all, hakkab vahe millegipärast uuesti suurenema. Hiljem, finišis juttu ajades selgub ka põhjus – Marek võttis Andre “kummi” ja nii see vahe kasvama hakkas.

Kuulitõuke Orissaare staadionil sooritame juveliiri täpsusega – igaüks 7 meetrit, ehk kokku 21 meetrit, ning “auring” staadionil jääb meil tegemata.

Viimane jooksuetapp, kus Orissaarest tuleb leida veetorn ja vana paaditehas läheb meil lihtsalt, sest Ott “kuulas üle” juba eelmisel etapil ühe kohaliku vanamemme, kes meile lahkelt kõikide Orissaare vaatamisväärsuste asukohad lahti seletas.

Tagasi Orissare staadionile jõudes selgub, et meid on ootamas veel üks lisaülesanne – mööda nöörredelit ronimine, ainult et nöörredelil on pulkade vahe umbes 1.5 meetrit, ning lisatingimusena peale redelipulkade ja kaasvõistleja midagi puudutada ei tohi.

Viff saadab meid Otiga ronima, jäädes ise alla julgestust tegema. Juba redeli esimese pulga peale saamine on parajalt keeruline. Järgmisele pulgale saamine tundub vähemalt minule algul küll võimatu, eriti pärast seda, kui Ott korra redelist lahti kukub. Õnneks Viffi julgestus peab, ning teisel katsel saame järgmisele pulgale.

Edasi tekib väike vilumus, ning järgmised pulgad lähevad kergemalt. Tireltõusuga üle redeli ülemise pulga ja sama teed alla. Jõuame finišisse üheksandatena, ajaga 12:10:23 ja segavõistkondadest esimesena. Järgmine segavõistkond, meid sellel aastal kaks korda võitnud ISC Team, kaotab meile juba peaaegu tunni.

Karli: Ligi pooletunnine õiges kohas teeotsimisviga maksis meile teoreetiliselt esimese koha. Aga niisugustel „oleksitel“ ei ole mõtet. Seda enam, et viga polnud niivõrd puudulikus kaardis, vaid meis endis. Kümnest minutist oleks piisanud, et veenduda tee kapitaalses puudumises ja siis oleks pidanud sündmuspaigalt lahkuma. Mitte täiendavad 15 minutit olematuid tonte jahtima.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et oli tõeline “Läti stiilis” võistlus – ajast-arust kaardid, punktide otsimine jne – seesama ootab mind ees juba homme õhtul, kui antakse start 44-tunnisele seiklusele, LATVIA ADVENTURE RAID 2011.