Tuesday, November 29, 2011

kord iga puhkus saab otsa …

Laos 2011

Viimane puhkusepäev … mõtteid, mida teha, oli erinevaid … aga tegelikult juhtub nii, et me ei tee peaaegu mitte midagi – vähemalt mitte midagi sellist, nagu algselt planeerinud oleme. Ilm on kah parasjagu vilets, sajab vihma, on jälle palav, nahk on pidevalt märg ja mõte kiilub kinni.

Hängime niisama linnas ja sõltuvalt ilmast – sajab vähem jalutame väljas – sajab rohkem, liigume maa all ja kaubanduskeskuseid pidi. Jääb selline tunne, et Singapuris saaks vist ühest linna otsast teise liikuda nii, et vahepeal hoonetest välja ei tulekski – missugune maastik siseorienteerumise võistluste korraldamiseks.

Lennuk, mis algselt pidi väljuma viis minutit enne südaööd, hilineb ja nii näeme Singapuris ära veel ühe päeva alguse. Õnneks jõuame siiski oma jätkulennule ja veidi enne tööpäeva lõppu oleme kodus … nüüd on puhkus tõesti läbi saanud.

Sunday, November 27, 2011

Pulau Ubin

Selleks ajaks kui meie valveta jalgrattaparkla jurrde jõudsime, käis seal tõeline joogiorgia – kõik ratastel leiduvad joogipudelid rändasid mööda puid, kus pikasabalised makaagid (long-tailed macaque) neid kas avada üritasid või juba tühjaks jõid. Nagu näha, mõned tüübid üritasid ka rattaid ärandada ja nendega sõitu teha.

Ühesõnaga – täna murdusime … hommikul sõitsime Changi village-isse, sealt laevaga ühele Singapuri saartest – Pulau Ubin. Saarel võtsime … jalgrattad. Siin saarel asub ka Singapuri, kui mitte kogu Aasia kuulsaim mägirattarada, Ketam Mountain Bike Park, mida Lonely Planet võrdleb lausa Moabiga. Moabist jäi asi küll kaugele, aga rada oli iseenesest täitsa tore, mina oma siledaks kulunud kummidega rendirattaga jäin nii mõnelgi mudasel tõusul hätta. Boonusena nägin umbes kümmetkond sisalikku, kes kõik sellised poole meetri kanti pikad.

Saar oli täitsa tore Singapuri linnadžunglile vahelduseks, ja mis kõige toredam – nii saarel, kui ka Changi village-is on vägagi head mereandide restoranid, erinevalt Singapuri Riverside restoranidest, kus praadide hinnad olid 50 kuni 150 dollarit, siis Changi village-is saime kahe peale õhtusöögi koos õllega alla 50 dollari.

Saturday, November 26, 2011

ostuhulluses

Kuna hommikul oli ilm pilves ja vihmane, siis tegime plaanid ümber ja siirdusime osturingile. Orchard road – Marina Bay – Little India, vahepeale veel mõningaid põnevaid kohti. Poode ja ostukeskusi saime kontole vist suhteliselt vähe, tulemus … mina ühe pisikese statiivi ja Maare kokaraamatu … tulemus jäi vist lahjaks.

Friday, November 25, 2011

Singapore

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna oli tõsine ekskursioonipäev – Little India, Kampong Glam, Chinatown, Marina Bay … vahepeal veel mingeid kohti. Kui jalgratast kasutada ei saa, siis nii kaua vastu ei pea.

Thursday, November 24, 2011

pioneerid

Kui hommikul ennast hotellist välja registreerisime, viimast tiiru Vientianes tegime ja lennujaama jõudsime, ei osanud me arvata, et tänane lend võiks olla millegi poolest erilisem, kui meie eelnenud lennud.

Kui check-in tüdruk küsis, et kas teie olete VIP lennule, vaatasime meie talle imestunult otsa, mille peale tüdruk kiiresti lisas, pole oluline. Harjumatult suure fotograafide kontsentratsiooni pardalemineku ooteruumis, panime 20 Laose selle aasta missikandidaadi arvele, kes ooteruumis rivis seisid ja võluvalt naeratasid – ilmselt mingi Laose missiüritus.

Siis aga vaatasime, et ohhoo, kas tõesti tulevad kõik missid meiega lennukile, lisaks terve armee lao Airlines riietega tegelasi, ning kõiksugu ülikonnastatud ja kleidistatud karvaseid ja sulelisi, meie ja veel paar õnnetut valgenahalist matkaselli, nagu valged varesed selles suures parves.

Selgus saabus alles lennukis kohale istudes, kui Laose esimene rahvuslik ingliskeelne ajaleht Vientiane Times oma esilehel asjasse selguse tõi:

First ever Lao Airlines flight to Singapore takes off today

Lao Airlines' first ever direct flight to Singapore is scheduled for take-off this afternoon with 135 lucky passengers on board the 142-seat Airbus 320.

The airline is optimistic the new Vientiane-Singapore sector will meet with the same success as its other international and domestic routes.

The official opening of the Vientiane-Singapore-Vientiane flight will take place in Singapore on Friday, attended by Lao government officials and representatives from Lao Airlines and Singapore's Changi Airport ...

Päris tore oli teha esmalendu, uhiuuel lenukil ja uhiuuel liinil – ilmselgelt on meie reisikorraldaja head tööd teinud. Kõik reisijad said endile rinda Lao Airlines logo järgi kujundatud lillebuketid, lisaks kingiti kõigile Lao Airlines särgid, rääkimata korralikust söögist-joogist lennuki pardal – huvitav, kas see on Lao Airlines standard, või esmareisijate privileeg?

Ja Singapur – lennujaamast väljudes oleks nagu sauna sattunud: +30° C ja seda kell pool kaheksa õhtul, lisaks õhuniiskus 99%. Kilomeetrise jalutuskäigu järel MRT peatusest hotelli olin vähemalt mina läbimärg.

Wednesday, November 23, 2011

Vientiane

Otsustame olla kavalad ja kasutada two in one, ehk ööbussi – ühe korra maksad ja hommikuks oled uues kohas ja lisaks ka välja puhanud. Tegelikult päris nii meil ei läinud – eelmisel päeval pileteid broneerides teatas tüdruk turismibüroos, et meie poolt soovitud kuupäeval ööbussi ei välju. Arvasime, et kindlasti mingi järjekordne nipp väljapressimiseks ja võtsime ette järgmise turismibüroo. Siin sama lugu, ostsime siis lihtsalt õhtul väljuva ja hommikuks kohale jõudva Luang Prabang – Vientiane VIP-bussi peale piletid.

Buss väljub kell 19:30, enne seda jõuame veel proovida ära traditsioonilise Lao massaaži … siinkohal peab tunnistama, et meie ühine veendumus on, et siinkohal teeb Maarja kõigile nendele Lao tüdrukutele pika-pika puuga ära.

Kui sõiduplaani järgi sõidab buss 10-11 tundi, siis meie buss venib mägedest üles kiirusega 20 km/h ja vähem. Mõned korrad pannakse bussis kõik tuled põlema, kuna bussijuht on väsinud ja otsustab vahepeal ennast sirutada ja suitsu teha.

Mingil ajal … umbes kell kaks öösel tehakse lõunapaus – kõik bussireisijad saavad oma bussipileti küljes oleva toidutšeki vahetada kausitäie nuudlisupi vastu. Mõned valged reisijad vaatavad nii, et silmamunad pealuust välja tungimas, kui kaks tüdrukut rahumeeli nuudleid, liha ja muud kraami oma mustade käekestega kausside vahel jagavad ja siis sinna kuuma puljongit peale valavad.

Heidan pilgu vahetevahel GPS-ile ja saan aru, et mingist kümnest, ega ka üheteistkümnest tunnist pole juttugi. Siiski, vastu hommikut, kui ma suudan isegi magada, teeb buss imet ja juba 13 tundi pärast startimist, astume Vientiane bussijaamas bussist välja.

Võtame jälle pea esimese vastutuleva, Mixay Guesthouse, kus saame juba veidi peale üheksat hommikul oma toa kätte. Jätame asjad hotelli ja … rendime jalgrattad …

Tat Sae

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Võtsime rattad ja väntasime suplema … alustuseks mõned buddhad, telliskivitehas, kudumisküla, veel mõned külad, riisipõllud, ananassiistandused … ja jõudsimegi Tat Sae jugade juurde. Vesi oli ilus ja helesinine, esimest korda Laoses julgesime ujuma minna. Enne ärasõitu veel Lao massaaž.

Tuesday, November 22, 2011

varahommikul

varahommik

Munkade varahommikused toimetamised nähtud … nüüd vist võtame rattad …

Monday, November 21, 2011

Luang Prabang

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna oli klotsipäev – templid, stuupad, lamavad buddhad, istuvad buddhad, seisvad buddhad … umbes neljandal tunnil sai sellest mõõt täis. Tegime ühe beerlao, et pärast seda ronida mäkke … kus sai vaadatud … veel paarikümmet buddha.

Sunday, November 20, 2011

ນ້ຳອູ

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikul saame endile uhke, kahe pehme istmega privaatpaadi ja alustame turismitrippi. Esimese peatuse teeme külakeses, nimega Ban Nong Kham, mis kuulus oma tekstiilide poolest. Maare teeb seal ka tugiostu – elevantidega salli … täpselt selline tal veel puudus, nagu ta ise selgituseks ütleb.

Veel suts sõitu ja juba olemegi Mekongi jõel, Pak Ou koobaste juures. Vaatame üle need mõnisada buddha-t, mis endid koobastes peidavad ja veel tund hiljem maabume Luang Prabangis. Üsna kiirelt, leiame endile ööbimiskoha – esimene guesthouse, kuhu sisse vaatame, Soutikone Guest House saabki meie koduks.

Õhtul tšillime veidi linnas, nähes, kui palju on siin erinevaid kloostreid, torne ja muud sellist, siis homme on oht saada klotside üledoos.

Saturday, November 19, 2011

puhkepäev

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna võtame päeva veidi kergemalt … Maare nõudmistele vastu tulles, teeme puhkepäeva. Mis võiks olla veel mõnusam, kui puhkepäeva hommikul teha lazy bike ride. Et mitte liigseid tõuse võtta, sõidame mööda jõeäärt, ning avastame veel mõned Lao külad. Tagasi jõudes teeme paarikilomeetrise põike linnast teise suunda, koobastesse, kus Indo-Hiina sõja ajal varjas end Lao valitsus.

Päeva kõige tõsisemaks peavaluks saab homse transpordivahendi leidmine, sõiduks Luang Prabang-i. Public boat maksab 110 000 kiatti, aga halvemal juhul surutakse sinna 20 reisijat, mis tähendab, et istud 7 … 9 tundi puupingil, nagu silk pütis. Sadama kõige kõvem mees pakkus meile pärast pikka vaidlust privaatpaati 1.4 miljoniga. Tiger Trail (sama koht, kust hommikul rattad rentisime) soovitab meil kontakteeruda mister Hom-iga, Sabai-Sabai-st.

Vastu õhtut saame lõpuks mister Hom-i kätte ja kokku lepitud comfort istmetega private paadi, hinnaga 1.4 miljonit. Belglased teatavad, et nende eelarve siiski nii kallist paati ei võimalda ja meie pakkumisest nemad 0.4 ja meie 1.0 miljonit nad esialgu loobuvad … ehkki raske südamega, nagu tundub. Kuna raha on juba makstud, siis väga aktiivselt me endile homseks kaaslaseid ei otsi.

Friday, November 18, 2011

Nong Khiaw

Jälle terve päev ratastel … täna küll kahe peale neljal rattal. Hommikul minivan-iga Luang Namtha – Pak Mong. Siis mängime Pak Mongis sangthaew (Eesti keeles võiks olla ehk “jagatud takso”) mehega ostan-müün mängu. Hind algab 120 000 kiatist, lõpuks saame saja tuhandega kaubale. Parajasti  sel hetkel jõuab kohale Belgia paar, teeme lõpukauba 35 000 per nägu ja sõit võib alata.

Nong Khiaw-s käime läbi pea kõik majutusasutused – kus liiga väike tuba, kus liiga lärmakas ja kui siis leiame peaaegu ideaalilähedase … kusjuures wifi-ga, siis selgub, et seda saab ainult üheks ööks. Meie oleme parajasti Belglastega kokku leppinud, et peatume siin kaks ööd ja jagame siis omavahel ühe suure kohalike laeva – kogu laev maksab 1.2 miljonit, mis nelja peale jagades tundub oluliselt mõistlikum hind, kui kahe peale … seda enam, et laev on paarkümmend meetrit pikk ja ruumi on (vähemalt kahele inimesele) ebamõistlikult palju.

Lõpuks teeme kompromissi oma soovide ja saadaolevate variantide hulgas – jõevaatega (mis mulle pole üldse oluline) bungalow.

Thursday, November 17, 2011

Luang Namtha

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast eilset pakun õhtul Maarele, et võtaks motika … Maare jääb siiki spordile, ehk jalgrattale kindlaks. Hommikul selgub, et üks meist on üsna roosas notsas, ehk täiesti ära põlenud.

Teeme siis tiiru Luang Namtha ümbruse turismiradadel. Ehkki tee viib (kaardi järgi) läbi mitmetest kohalike hõimude küladest, siis pärast eilset tunduvad need külad … pehmelt öeldes turistlikud.

Kõige lahedam küla on turimimarsruudilt veidi kõrval, mööda jõge 4 kilomeetrit allavoolu. Kahjuks lõpeb meie odüsseia sellega, et tagasiteel on tee suletud ja peame 1.5 tundi ootama, kuni kohalik ehitusfirma teed ehitab. Alles siis pääseme edasi. Kusjuures … kohalikud ootavad ja ei tee teist nägugi.

Põhimõtteliselt seisneb meie tänase päeva teine pool spurtimisest ühest varjulisest kohast järgmisse … Maare on nii põlenud, et iga sekund päikese käes on piin. Teeme viieteistkümne kilomeetrise lõpuspurdi ja sukeldume ühte Luang Namtha varjulisse restorani, beer Lao seltsi.

Õhtusöögi teeme (taaskord) restoranis Papaya, vist esimene kord reisil, kus praktiliselt kõik söögid oleme teinud ühes restoranis … ausõna … oleme mõned korrad üritanud proovida teisi kohti, aga no kui mujal on hinnad poole kallimad ja lisaks on kohad täiesti turistikad, siis …

Täna, oleme parajasti restoranis, kui kaks valget välismaalast sinna satuvad. Julgustame neid, et see on ilmselt üks parimaid restorane linnas, kui välismaalased vastavad, et … nad on siin juba nädala olnud ja pole selle aja jooksul paremat kohta leidnud. Lühida vestluse tulemusena lülitume inglise keelelt sujuvalt eesti keelele … selgub, et tegu Anna ja Leoga, kes alustanud umbes kuu tagasi oma pikemat reisi ja hetkel jõudnud parajasti Laosesse, ning Luang Namtha-sse. Homme plaanivad nad sõita Luang Prabangi ja kuna meie katsume sinna jõuda ülehomme õhtuks, siis … äkki kohtume taaskord.

Wednesday, November 16, 2011

sa-ba-dee

Tänase päeva jutu lubas küll kirjutada Maare, aga hetkel ei ole ta … konditsioonis. Lühidalt kirja pannes – rentisime hommikul rattad plaaniga külastada Akha mägihõime. Põhimõtteliselt said hõimud külastatud ja veidi enamgi … enam sai läbi sel hetkel, kui Maare teatas, et “ta ei ole suuteline enam meetritki edasi liikuma” … pöörasime siis rattad ümber ja tulime tuldud teed tagasi … oli lahe päev.

Ahjaa …  veidi väsinud ja veidi rohkem põlenud Maare ütleb kõrvalt, et tänase päeva nimi pidavat olema “puhkus Heitiga”.

Tuesday, November 15, 2011

Huay Xai

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikul tõmbame jälle jackpot-i – bussijuht reserveerib meile kohad otse enda kõrvale. Meie oleme arvanud, et bussid väljuvad Laose piirile iga täistund, aga selgub, et hoopis pooltunnil. Noh … kuna bussijuht valvab meie kohti, siis saame juua kõrvalasuvas kohvikus hommikukohvid.

Bussireis Chiang Rai – Huay Xai on nagu turismireis – bussijuht ei unusta iga põnevama koha peal minu tähelepanu õigele objektile juhtimast. Piiriületus läheb väga sujuvalt, tundub, et siinkandis ei teata, mida tähendab “turistide petmine”. Juba tund hiljem oleme ületanud Mekongi jõe ja sisenenud Laosesse.

Avame tšakrad ja laseme piiril müüa endile hirmkallid piletid Luang Namtha-sse … st. maksame pileti hinnale mingi neli eurot lisaks, mille eest saame personaalse giidi, kes viib meid siit kümme kilomeetrit eemal asuvasse bussijaama, ostab bussipiletid ja paneb bussijuhile südamele meie eest korralikult hoolitseda.

Nooh … hoolitsemisega saame ise hakkama … sebime endile ühe kahese pingi, mis reisi käigus osutub päris kõvaks valuutaks … viimased “valged inimesed” istuvad istmete vahel. Luang Namtha  bussijaam asub linnast 10 kilomeetrit eemal … et ka kohalikud tuk-tuk juhid saaksid veidi teenida.

Kuna bussis on umbes 15 valget inimest, siis kohale jõudes algab võidujooks vabadele ööbimiskohtadele. Ehkki esimesel etapil suudavad prantslased meid edestada, siis pärast eitava vastuse saamist napsame järgmises ööbimiskohas nende eest viimase vaba toa.

Monday, November 14, 2011

Ban Ruam Mit

Hommikul ärgates on algul tunne, et eile õhtul on saanud äkki liiga agaralt rummikokteilide segamist harjutatud. Õnneks kaob see tunne üsna kiirelt. Tänasesse päeva oleme plaaninud kerge rattatiiru … aga enne seda hommikusöögi.

Siiski läheb nii, et enne, kui hommikusöögiks sobiva koha leiame, oleme eneselegi märkamatult jõudnud kohta, nimega Fat Free. Fat Free on nimelt rattapood, mis tegeleb ka rataste rendiga … ja ei lähegi palju aga, kui minu passi ja 400 bahti asemel omame me kahte Merida maastikuratast. No hea küll … suht kitsaste kummidega maastikuratast.

Sõidame ratastega hotelli, vahetame riided, pakime mõned asjad kaasa ja … teeme teise katse leida hommikusöögiks sobiv koht. Tegelikult valime LP soovituse järgi välja mingi hommikusöögi koha Mae Nam Kok jõe ääres. Aga kui alustame lahedast kõrvaltänavast, et võtta mõned lahedad templid ja kellatornid, siis … erinevaid söögikohti ja baare on järsku lademetes … huvitav, kus nad küll eile olid … peatume ühes, kus saame rattad parkida otse oma laua kõrvale.

Pärast hommikusööki võtame mõned templid ja suundume siis linnast välja, et … võtta mõned templid. Külastame Tham Tu Pu koopatemplit, kus üks lahe buddha on ühe koopa lõppu,  sügavale mäe sisse peidetud. Umbes kolm kilomeetrit hiljem … jõuame

taaskord Tham Tu Pu templini … hmm, sõida või tagasi, et kontrollida, mis nimega siis eelmine tempel tegelikult oli … siin on buddhasid lausa lademetes.

Kuna päev on alles noor, siis otsustame ära käia Ban Ruam Mit-is, kohast, kust algab seiklejate pärusmaa, ehk võimalus külastada mägihõime, teha elevandisafarit jne. Mõned tõusud ja laskumised hiljem olemegi kohal, vantsid tervitavad meid tõstetud lontidega.

Selgub, et tegelikult on mägihõimude külad jalgrattaga (mägirattaga) väga hästi avastatavad, aga meil pressivad peale aeg, ehk saabuv pimedus, mille vastu me oleme varustatud ainult ühe pealambiga ja Maare väsimus, mis ei luba meil kasutada viimast valget selleks, et “panna juurde”  ja teha viimane lõik veidi kiiremini.

Teeme lühikese, pooletunnise tiiru mägedesse ja sõidame siis tagasi Chiang Rai-sse. Anname jalgrattad tagasi täpselt enne pimeda saabumist.

Õhtusöök, jalamassaaž, pubi ja muu jääb juba pimedasse. Ja lisaks – otsustame, et mägihõime peab veidi rohkem külstama … lühendame oma Chiang Rai-s olemise aega, ning homme üritame sõita Laosesse, et veeta rohkem aega näiteks Luang Namtha-s. Seega … kuna pole kindel, kuidas mägedes internetiga lood on, siis võib juhtuda, et mõned päevad on nüüd vaikus.

Sunday, November 13, 2011

Chiang Rai

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikul nihutame sujuvalt ärkamise aega: 8:00 – 8:30 – 9:00. Siis saab kohusetunne reisiväsimusest võitu ja alustame päeva. Kuna hotellist me hommikusööki ei ole tellinud, siis läheme avastama Chiang Mai hommikusöögikohti. Selliseid on lausa lademetes, umbes 200 meetrit hotellist maandume ühte, mis sobiv tundub.

Võtame ära mõned Chiang Mai “must see” kohad, mille hulgas mõnedmõned seisvad, lamavad ja istuvad buddhad, Warorot Market, kus toidu- ja lilleturg, ning muu pudipadi kõik koos … lisaks veel hiinalinn. Toiduturg on päris lahe, aga üljäänu jätame seekord vahele, ning läheme tagasi hotelli, oma pagasi järgi. Veidi võitlust tuk-tuk-i meestega ja 80 bahti eest sõidame Arcade Bus Station-i.

Pärast pooletunnist GreenBusThailand järjekorras seismist saame kohad kahekorruselise bussi teise korruse esimeses reas … enam paremast ei oska küll unistada.

Meie üllatuseks selgub, et Chiang Mai buss ei sõidagi linna keskele bussijaama, vaid peatub mõned kilomeetrid varem, linna servas. Saame saja bahtiga kesklinna, kusjuures tuk-tuk-i mees ei tea, kus meie hotell asub ja paneb meid maha kesklinnas, bussijaamas.

Hotellis check-in tehtud, läheme avastama linna ja eriti selle keskosa, ehk ööturgu. Ostud jäävad küll tegemata, aga selle eest leiame suurepärase Tai toitu pakkuva söögikoha, nimega Sawaddee.

Saturday, November 12, 2011

Chiang Mai

Chiang Mai

Ka laevaga alustades ei tea kunagi kuhu välja jõuad … meie jätkame lennukiga algul Helsinki – Frankfurt ja siis Frankfurt – Singapur … ilmatusuure Airbus A380-800-ga, kust 11.5 tunni jooksul näen aknast ainult lennuki tiiba. Singapuris siseneme riiki selleks, et vahetada lennujaamas terminali ja kell 21:30 alustame viimast lennuotsa Singapur – Chiang Mai.

Südaöösel jõuame hotelli, pärast seda, kui taksojuht on kõik ümberkaudsed tänavad läbi “kamminud” ja viimases hädas hotelli helistanud. Kusjuures Tai viisa vormistamine piiril toimib üllatavalt hästi.

Jätame asjad hotellituppa ja kiirustame linna, et vastu õhtut (pigem küll ööd) üks karastusjook leida. 7 eleven jääb tee peale ja seal tehakse mulle selgeks, et Chiang Mai-s saab alkoholi osta südaööni. Oleme juba valmis tagasi hotelli minema, kui kuuleme paarsada meetrit eestpoolt muusikat.

Kohale jõudes selgub, et tegu on mingi baariga, kus elav muusika … ja mitte halb. Esimesed õlled saavad tehtud, esimesed tutvused sobitatud. Baari külastajaskond on üllatavalt avatud ja ettekandjad sõbralikud, et mitte öelda familiaarsed. Tagasi hotelli jõudes on kell üsna palju.

Sunday, November 06, 2011

Kreeka võlakriisi lahendamas

lammas all, paremas nurgas ... [28.10.2011 18:28 +02:00]

Tegelikult sai kõik alguse Estonian Air sooduskampaaniast, mille käigus pakuti lennukipileteid muuhulgas ka Brüsselisse, soodushinnaga 80 eurot üks ots. Kuna Brüssel ja sõprade külastamine oli meil juba mõnda aega plaanis ja nüüd veel võimalus samaaegselt pidad ära Liina sünnipäev, siis asus Maare kiirelt pileteid ostma. Siiski … selgus, et nii soodsa hinnaga meie poolt soovitud kuupäevadeks siiski pileteid ei saa ja nii olime juba peaaegu loobumas.

Mingis meeltesegaduses võtsin ette Google Maps-i ja avastasin, et näiteks Ryanair lendab ka Brüsselile suhteliselt lähedalasevale Düsseldorf Weeze lennuväljale, kust Brüsselisse vaid paari tunni tee … veidi rohkem, kui Düsseldorfi endasse. Lennukipiletid kolme peale lähevad 150 eurot, autorent kolmeks päevaks 59 eurot – reisi kogumaksumus pea kolm korda vähem, kui Estonian Air “sooduskampaania”.

Square - Brussels Meeting Centre [28.10.2011 19:17 +02:00]Kõik toimib väga hästi ja reede õhtul oleme juba kell pool viis Brüsselis, et aidata lahendada Kreeka võlakriis ja ühtlasi teha viimased ettevalmistused Liina sünnipäevaks. Kuna köök saab advokaate täis, siis lähen mina tegema Brüsseliga esimest tutvust.

Läbi parkide ja mööda erinevatest euroinstitutsioonidest jõuan just Mont des Arts väljakule, kui saan kõne, et kriisile lahenduste otsimine on ajutiselt peatatud ja vaja tulla sünnipäevale. Raske südamega loobun võimalusest külastada club.brasil-i ja seal europalia festivali raames esinevat Daniel Miranda Trio-t.

Laupäeval tutvustab Liina meile multikultuurset Brüsselit: alustame Belgia põhialustest – külastame poodi, nimega Beer Mania, kust väljume neli õlut ja 40 minutit hiljem koos kerge surinaga peas. Pean siinkohal mainima, et minu poolt testitud Trappistes Rochefort, 11.3% on lihtsalt suurepärane. Aafrika linnaosas, Matongé-s teeme lõunapeatuse – siinkohal tuleb küll öelda, et aafrika söök (või siis köök) on aafrikas parem.

Palais de Justice [29.10.2011 16:33 +02:00]Jätkame juristidele kohustusliku, Palais de Justice külastamisega, millele järgneb vene linnaosa oma vene poodidega. Tai kaubamajja jõudes ei suuda Maare vastu panna, ning hoolimata asjaolust, et kohe-kohe on teda ootamas ees tõeline aasia, ostab kokku terve sületäie erinevaid aasia toiduasju. Õnneks on pikk jalutuskäik meid nii palju kurnanud, et järgneva õlle ootuses suudame sirgelt mööda jalutada suurest hulgast erinevatest poodidest.

Kahjuks on Brüsseli kesklinn turistidest nii umbes, et peale mõningast üritamist saame aru, et me lihtsalt ei mahu siia. Õlle juurde pääseme alles kodu juurde jõudes.

Pühapäevaks on Käsper teinud korraliku eeltöö ja organiseerinud meie jaoks tõelise õllefestivali – Karakterbieren Festival väikeses linnakeses, nimega Poperinge.

kohalikud õlled ... [30.10.2011 14:26 +01:00]Suures õlleootuses jõuame Poperingesse enne, kui festival on alata jõudnud. Veedame siis aega Hotel de la Paix all asuvas restoranis, kus Maare ja Triinu söövad ära kõikide nende lähedusse sattuvate konnade koivad … küüslauguvõiga. Ühtlasi võtame ette mõned kohalikud õlled … juba enne festivali.

Festival ise … ühes ruumis terve hulk õlletootjaid, kelle vahel siis tihedalt klaasidega testijaid. Mina, kui autojuht tüdinen sellest üsna pea ja lähen avastama Poperinget.

Õhtul tagasi Brüsselisse jõudes teeme veel tiiru kesklinna, võtame õlled ühes Brüsseli kõige turistikamas õllekas, Delirium Café, ning vaatame üle veel mõned  populaarsed turistikohad, näiteks Manneken Pis.

Esmaspäevase tagasitee teeme endile huvitavamaks sellega, et loobume mööda kiirteid kihutamisest ja valime väiksemaid alternatiivteid. [pildid]