Wednesday, July 27, 2011

Life is tough in Arkhangelsk*

* parafraseerides ühte teist blogi.

Esimene öö hotellis Dvina: toas valitseb põrgukuumus, ning selle tõttu avan akna. Mõne hetke pärast on toas musttuhat sääske. Leian voodi kõrvalt, kummutilt mingisuguse vidina, mille arvan olevat sääsepeletaja ja pistan seinakontakti. Sääsed ei tee muidugi sellest numbrit, vaid istuvad sellel rahulikult ja lobisevad omavahel. Ja ega tegelikult toas eriliselt jahedamaks lähe, öö möödub voodil higistades, uni jääb napiks.

suits on vallutanud Arhangelski [26.07.2011 11:25 +04:00]Hommikul ärgates selgub, et eelmise päeva põleng oli alles algus, linn on mattunud nii tihedasse suitsu, et nähtavus vaevu ehk sadakond meetrit. Suits varjab päikese ja linnas on hämar.

Õhtul hotelli jõudes tapan viimased viiskümmend sääske ja uute tulijate  hirmus ei julge akent lahti teha. Öö möödub põrgukuumuses ja magama jään alles kella kolme paiku öösel.

Hommikul ärgates särab päike taevas ja tänavatel lainetab vesi. Selgub, et öösel on olnud korralik äikesetorm, mille ma imekombel maha suutsin magada. Aga väljas on jälle “meeldivalt” soe, +32 °C.

Õhtul hotelli jõudes leian öökapilt mingi tsellofaanikotikese, mis ilmselt seal ka varem oli ja mille ma algul kommi arvan olevat. Pärast lähemat uurimist selgub, et selles asub padjake, mis sääsepeletaja sisse käib. Panen sääsepeletaja tööle ja teen akna lahti … väikseks abiks ikka, kui toas on +35 °C ja väljas veel ainult +30 …

Monday, July 25, 2011

Tallinn põleb

Tegelikult mitte küll Tallinn, vaid Arhangelsk … või veel täpsemalt Arhangelski ümbrus. Helikopterid muudkui kihutavad veeanumatega linna kohal ringi. Ja linn on mattunud suitsuvinesse.

Tuesday, July 12, 2011

Moskva pisaraid ei usu, vol 2

Võrreldes eelmise korraga, võiks öelda, et see kord läks veel üsna hästi:

Vandenõuteooriate armastajad oleks ilmselt haistnud esimesi ohu märke juba Arhangelskis, kui minu esimese lennu operaatorfirma, Nordavia, esindajad ei nõustunud minu väikest kohvrit käsipagasiks arvestama. Põhjus oli lihtne – käsipagasi kaal tohib olla kuni 5 kilo. Pärast pikemat vaidlust olin sunnitud alla andma ja laduma kogu oma elektroonika, alustades arvutist ja lõpetades fotoaparaadiga kilekotti ning minema lennukile, kilekott näpus.

Moskvas läheb algul kõik ilusasti – pagas saabub kiiresti, terminalivahetus, paarkümmend minutit ootamist, check-in, turvakontroll, veel poolteist tundi ja boarding.

Pärast lennuki ukse sulgemist seisame veel veidi ja hakkame siis liikuma … aga seda mitte kauaks. Kui siis lennuki aknast juhuslikult välja vaatan, siis … pool taevast on kaetud süsimusta seinaga, kus aeg-ajalt sähvivad välgud ja … lennukite rivi, mis meie ees paistab, on aukartustäratav.

Umbes paar tundi hiljem, kui meie ette on jäänud kapteni ütluse järgi veel neli lennukit, oleme sunnitud oma järjekorrakoha loovutama … hoolimata vahepealsest lennukimootorite seiskamisest ei jätku enam kütust Tallinnasse lendamiseks ja nii suundume uuesti tankima.

Pärast tankimist oleme kukkunud taas järjekorra lõppu, rahvas lennukis on rahulolematu, nõutakse sooja sööki, mida nii pikal lennul anda tuleb. Estonian Air stjuuardessid lahendavad asja mõnusa huumoriga – pakutavad muffinid aetakse soojaks ja serveeritakse siis koos jookidega. Inimesed on rahul, keegi ei mõtle selle peale, et kui hetkel serveeritakse sööki, siis nii pea veel lendamist ei tule.

Ja tõepoolest – ootame alustuseks veel pea kaks tundi, kuni äikesetorm üle lennuvälja läheb ja hakkame siis tasapisi liikuma. Umbes paar tundi hiljem oleme lõpuks stardirajal ja veel poolteist tundi hiljem maandume Tallinnas. Kell on 23:15, ehk olen lennukis veetnud umbes täpselt 7 tundi ja 20 minutit.

Friday, July 08, 2011

N64 32.136 E40 31.379

üks viimastest mohikaanlastest [07.07.2011 21:41 +04:00]

Päike loojub kell üksteist selleks, et paari tunni pärast jälle tõusta … pimedaks vahepeal minna veel ei jõua. Soe … ka öösel … päeval seda enam ja põhjamaa inimesed võtavad sellest hetkel viimast, ning jalutavad hiliste öötundideni tänavatel.

Täiesti harjumatu on see, et inimesed naeratavad, autojuhid lasevad jalakäiaid üle tee ja on üksteise suhtes üllatavalt tolerantsed. Isegi jalgratturite ja rulluisutajatega (ka neid on siin üllatavalt palju) arvestatakse.

Pildil üks vähestest Leninitest, keda veel tagandatud pole. Mis imelik linn see küll olla võiks?

Sunday, July 03, 2011

uusi singleid avastamas

uusi singleid avastamas [02.07.2011 17:22 +03:00]

Ehkki tänane tunne ei olnud just kõige parem, ei kõhelnud ma hetkegi, kui sõber Tiit mind Kallaverre, uusi singleid avastama kutsus. Esimeste kilomeetrite järel ristime raja mini Šveits-iks. Veel paar kilomeetrit hiljem puruneb Tiidul kividel kumm. Saame kummi vahetatud ja paarsada meetrit sõidetud … saan just Tiidule öelda, et “järgmise kummi purunemise järel peame ilmselt singlist loobuma, sest liiga palju teravaid kive” … kui järjekordsel laskumisel puruneb minu ratta tagumine rehv.

Kahjuks selgub ka kurb tõsiasi, et minu rattakotis olev rehv on seal olnud piisavalt pikka aega ja multitool-i vastu end katki hõõrunud. Ehkki Tiit leiab ka ühe kummi paikamise lapi, siis see meid palju kaugemale ei aita, sest valides oma arust kõige tervema, ühe auguga sisekummi, selgub pärast kummi lappimist, et auk ei olnud siiski ainus …

… sunnin Tiitu oma rattatreeningut jätkama ja helistan Maarele, paludes ennast kusagilt Ülgase karjääride keskelt üles korjata.