Kalamaja kokandusõhtu

Kui eile venttist värisevate käte ja jalgadega Kalamajja jõudsin, oli pidu juba alanud. Kohale jõudes ja kribavaid tüdrukuid nähes, oli tunne, et tegemist on pigem kirjandusringi, kui aasia toitude kokandusõhtuga, aga õhtu edenedes valmisid kõik planeeritud road, üks maitsvam, kui teine.

Ahjaa, kokandusõhtu dirigendiks oli Kadri, restoranist Riis, mis kohevarsti uues kohas, Tina 21, oma uksed avab.

Kalamaja gurmeeõhtu

Kui mina massaažist kohale jõudsin, oli gurmeeõhtu juba alanud. Aga minu tugevam külg ongi õnneks söömine, mitte toidu tegemine.

kompott

Üks väga mõnus ja õdune koht – kohvik Kompott. Head ja suhteliselt soodsad toidud, sõbralikud ja abivalmid teenindajad. Siia tuleme veel teinegi kord.

molekulaar … astronoomia … kursus

Mõni sõna kohe on selline, et keerad keelele mitu sõlme peale, enne kui sõna välja öeldud saad. Reede õhtul selgus, et sõber Toomas on kõrges vanuses jõudnud toiduvalmistamisel molekulaarsele tasandile ja valmis seda ka teistele tutvustama. Ehk molekulaargastronoomia siis ja mitte astronoomia :).

Food Studio on üks väga mõnus koht Ahtri tänaval, suurepärase terrassi, maitseka interjööri ja toreda, ning sõbraliku meeskonnaga. Meile avaldasid oma oskusi molekulaargastronoomia vallas kaks meest, kes vist tutvustamist ei vaja, Indrek ja Rudolf, üks presidendi kokk ja teine restorani Korsaar peakokk.

Et molekulide ritta seadmine tüütavaks ei muutuks, siis tutvustati meile ka muid kaasaegse gastronoomia nippe, näiteks kuidas kahe minutiga sorbeed valmistada ja kindlasti tuleb ära märkida ülipõhjalikult läbi mõeldud suurepärane veinivalik.

õhtusöök

Platsi õhtusöök Rotermanni kvartalis.

kohvik Vana Vaksal

Eile, pärast hooaja avaneljapäevakut avastasime Maarega taas kodu lähiümbruse söögikohti. Mõningaste vaidluste tulemusena loobusime oma tuntud headuses kohvik Boheemist ja proovisime õnne värskeltavatud kohvikus, nimega Vana Vaksal, kus veel mõnda aega tagasi asus pizzasöögikoht.

Kohvik ise oli minu silmale küllalt ilus ja müüjanna sõbralik, aga Maaret häiris nõudepesuvahendi lõhn. Toidud … minu juustusupp oli kohane sööklatoiduks ja meie kodused pirukad oli (ilmselt ahjus soojendades) veidi söestunud. Maare kanasalat unustati sootuks, aga vähemalt maksti meile selle eest ausalt raha tagasi. Õlu ja siider olid vähemalt korralikult külmad ning pisikest koogivalikut me proovida ei jõudnud.

Veel on väike lootus, et ehk liiguvad asjad paremuse, sest meie sealoleku ajal askeldas üks remondimees tõsise näoga ja tundus, et kohvik pole veel päris valmis. Ei tea, kas riskime teist korda üritama minna.

Kalamaja kokandusõhtu vol …

Eile õhtul toimus järjekordne Kalamaja kokandusõhtu. Menüüs sedakorda bruschetta-d, Caesar salat ja … ah, tegelikult teab Maare seda paremini. Suurepäraste toitude kõrvalt ei puudunud loomulikult ka hea vein.

metsaseenesupp kitsejuustuga

Restoranil Le Chateau on selline tore pakkumine, et Linnateatri külastajad saavad enne etendust restoranis veidi soodsamalt oma nälga vaigistada. Kuna Maare oli meie treeningplaani kirjutanud sisse sakslaste armastusteema uurimise Linnateatris, siis oleks olnud ju inetu seda näljast korisevate kõhtudega teha ja nii sobis meile Le Chateau pakkumine väga hästi.

Kui Maare valis endale eelroaks Maalähedase pasteedi mandlite ja pardimaksaga serveeritud punasibulamarmelaadiga, siis mina valisin, pere eelarve kontrolli all hoidmiseks, eripakkumise teatrikülastajatele - Tarte à la ratatoille ja pokaal La Chasse White Chardonnay-d vaid 55 krooni eest. Lisaks võtsime kahe peale koorese mereannisupi „Bouillabaisse”. Ja kuigi Maare kurtis, et eelmisel korral olevat Bouillabaisse olnud selge ja vähisabadega, siis mina olin ka praeguse variandiga väga rahul.

Veidi halvemini läks teistel, Maare töökaaslastel, kes endile metsaseenesupi kitsejuustuga tellisid – nimelt oli kokk viimatimainitud supi üle soolanud. Ehkki tublimad sõid oma taldrikud kangelaslikult tühjaks, siis ei jätnud me ettekandja küsimusele, “kuidas maitses?”, ausat vastust andmata.

Ja kui ettekandja oli tirinaga, kus ülejäänud supp, kööki kadunud, siis ei läinud palju aega, kui köögis paanika puhkes. Ettekandja tuli jooksujalu vabandama ja seletama, kuidas “parajasti supi keetmise ajal koka tüdruk talle helistas :)” ning kogu personal oli tuntavalt endast väljas, ehkki meie seda küll niiväga traagiliselt ei võtnud.

Ei pea vist lisama, et meile esitatud arvel polnud märkigi sellest, et metsaseene supp oleks soolane olnud – tegelikult polnud sealt üldse võimalik rida metsaseene supi kohta leida.

kohvik moon

Kaks korda ei ole enam juhus – siin saab tõepoolest parimat crème brûlée-d. Toiduspetsid kiidavad kah.

mehed tööhoos

Toiduakadeemias, naistele süüa tegemas …

Maare kööginurk: tomatisupp vol2

Siin ükskord kirjutasin tomatisupist. Täna tegin seda suppi jälle. Aga seekord oli põhimaterjaliks esmaspäeva õhtul Rapla vanematekodu kasvuhoonest korjatud tomat. Kodutomat – selle vastu ei saa miskit. Ei mingit tomatimahla ega puljongit lisaks: puhas sibul, küüslaauk ja basiilik – kuumutatud võis ja natukeses oliivõlis ning sekka siis kodukasvuhoonest korjatud tomatid… tulemus on suurepärane! Külmalt meenutab maitse täiesti kunagi Madridi restoranis söödud ehtsast gazpachot – ehkki tegelikult õigel sellenimelisel supil käib vist sees veel natuke kurki ja paprikat. Muuseas, Madridi supermarketites sai gazpachot osta valmistehtult tetrapakendites ning isegi McDonaldsi kiirtoidurestoranides on see supp saadaval. Siit muidugi idee: miks mitte Eestis müüa näiteks kama sarnasel viisil.. vähemalt soomlaste seas oleks kindlasti sellenimeline roog populaarne:)) A jah, minu supis andis koriander (Balti jaama turult)  natuke aasiapärasemat maitset juurde.

Üldiselt peab mainima, et vist olen vanaks saanud:) Igastahes olin väga rahul, kui lahkusin Raplast suure kastitäie aiasaadustega: lisaks tomatile suvikõrvitsad, türgi uba, peedid, porganid ning muidugi õunad/ploomid. Rääkimata purkidest õunamahlaga, tädi Viivi spetsialiteedi aspiriiniga sisse tehtud kurkidest ja suurepärasest suvekõrvitsa- paprika ja porgandi hoidisest.

Tsantali Retsina

Sel ajal, kui mina eelmisel nädalal Venemaal aega veetsin, käisid meil külas sõbrad JP ja Kirsti, ning jätsid siia ühe põneva pudeli. Ise nad olla olnud seda kinkides väga salakavalate nägudega, öeldes et “väga huvitav vein” …

… oligi huvitav … Maare haaras küll pärast esimest lonksu kõrist ja jooksis WC-sse, öeldes, et tema ei taha halvaks läinud õuntest tehtud mahla juua. Ilmselt tuleks hoopis teda saata mõneks ajaks Venemaale, puskariga maitsemeeli ergastama … aga tegelikult oli vein tõepoolest huvitav, halvaks läinud õuntest pole juttugi … pigem männimets, või nagu JP kommenteeris … “ilmselt nad lisavad männiokkaekstrakti, et varjata ebaõnnestunud veinipartiid” :).

Seda veini jätkub vähemalt nädalaks :).

Jaanileiva küpsetamine

Esmaspäeva õhtul sõitsime aga Arula külje alla, et jaanipidustused mööda saata Pilvi ja Minni suurepärases häärberis. Nagu ikka, oli sinna kogunenud paras kamp seiklussportlasi  ja muidu toredaid inimesi, kellega koos sai natuke töid ja sporti tehtud ning loomulikult sealset suurepärast suitsusauna mõnuga nauditud.

Matkaspordi 36h/15h üritusele sõites (ahjaa, sellest üritusest pole ma ise jõudnudki kirjutada. Aga olgu siis siia vahele öeldud, et saavutasime Margega seal üllatusliku, ent siiski parima koha naistearvestuses)  jagas Kaja bussisolijatele imemaitsvat isetehtud leiba ja olime Pilviga kohe mihkllid lunima, et Kaja selle tegemise kunsti ka meiega jagaks. Kaja polnud kade ja nii oli Pilvi võtnud plaani see Kaja moodi  leivategu jaanipidustustel järgi proovida.

Juuretis oli Pilvil varutud oma töökaaslase käest, kuid seda oli veidi vähem kui Kaja antud kogustes kirjas – nii improviseerisime kogustega natuke. Aga kahe ausa leiva jagu tuli tainast küll. Noh ja päris nii kaua ei lasknud ehk kerkida, kui Kaja poolt soovitet oli, sest jaanilaupäeva õhtuks tahtsime leiva siiski valmis saada. Ja korraks helistasime Kajale veel üle, et kas kõik sai ikka päris õigesti.

Välja tuli! Kõik sõid ja kiitsid. Ja ehkki mehed ei olnud selle küpsetamise ajal toas, vaid tünnis sooja vee sees, siis vähemalt verbaalselt käisid nad natuke kikivarvul küll (nagu Kaja retseptisoovituse lõpulauses ju lubatud oli:)). Proovin nüüd üksipäini seda ükspäev järele teha.

Jaanipäevahõrgutistest tueb veel kindlasti mainida suitsusaunas suitsutatud sinki – no Pilvi juures peab ju alati ettevaatik olema, et hea toit keelt alla ei viiks:)

Bioteek.ee

Kadri, meie üleadne (või täpsemini öeldes ületee- Kadri:)) on valmis saanud sellise toreda ettevõtmisega nagu mahekaupade veebipood Bioteek.ee. Kuidas see idee sündis, jutustab Kadri poe veebipäevikus: http://www.bioteek.blogspot.com/.

Tegin kohe proovi ja tellisin portsu piimatooteid, tüki talleliha ja Kristi küpsetatud rukkileiba küüslauguga. Reedel juba saingi enamus kaupa kätte ja lisaks veel esimese korra tellimusega kaasa kena riidest koti Bioteek.ee logoga. Tallefilee pidi saabuma järgmisel nädalal, aga see- eest lubas Kadri, et tellitud tükk lõigatakse spetsiaalselt minu jaoks:) Eks need tellimuste esitamise ja täitmise erinevad tähtajad on veidi keerulised meelde jätta, aga tegemist ei olegi ju masskaubandusega.

Kraam on aus. Leib maitses hea ja tükil ajal pole nii kollaseid mune näinud kui need Vanamatsi talu munad, mis täna hommikul omletiks said. Muidugi, toidukauba hind on suurtootjate omaga võrreldes veidi kallim (tegelt peab ausalt tunnistama, et poehindu ma päris peast ei tea, võrdlesin huvipärast hind 24.ee lehega) – aga no kaup pole ju ka võrreldav! Ja lisaboonuseks toetan tellides üht äraütlemata toredat ettevõtmist ja Eesti mahetalunikke.

Esimese kogemuse põhjal julgen soovitada küll. Hästi tehtud Kadri!

Vombat

Neljapäeva õhtu algas Andrus Kivirähu Vombatiga, mis pidavat rääkima sellest, kuidas

minevikusündmused meie tänast elu mõjutavad, kuidas me ise vastavalt oma soovidele ja vajadustele neist sündmustest valiku teeme või neid teatud valguses välja paista laseme.

Minule kippus algul millegipärast pidevalt silmade ette nädalavahetuse Kaja-Leivo pulm ja sealne külaliste tutvustamine. Selgus et meie ja lisaks veel suur hulk külalisi on noorpaari sugulased – muidugi üle Geni ja … mingil hetkel selgub ilmselt, et kõik eestlased on üksteisega sugulased :).

Ja ilmselt jääb mõneks ajaks meie peres kasutusele Jaan Rekkori suu läbi öeldud mongolite elutarkus: “inimest on lihtne teha, aga proovi sa hobust teha”.

Õnneks ei olnud etendus liiga pikk – jõudsime osa võtta veel Naabrite juures toimuvast sushisöömisest, ja päästa isegi osa sushit, nagu pildilt näha.

Retseptisoovitus jõuludeks: mine Balti jaama turule...

... sest sealt võid leida igasuguseid põnevaid asju pidulauale. Aeg- ajalt me ikka käime seal uudistamas, kui juhtub just selline mõnus vaba hetk nädalavahetusel olema.

Muidugi, enamuse sealsest kaubast moodustavad odavad tööstuskaubad ja liha- ning juustusaal ei hiilga just puhtusest aga see selleks. Meie jaks on turu toredaim osa hoopis lihasaali külje all asuv pisuke lettide rivi, kus kümmekond memme- taati oma kaupa müüvad. Toredad  ja heatujulised on nad ja pakuvad oma vene- eesti segakeeles sulle lahkesti müüdavat. Heiti on juba korra meie turul käigust kirjutanud.

Peedimahlas hapendatud küüsalauke müüv taat on alati kohal, temal on pakkuda tavaliselt ka värsket koriandrit, peterselli, sibulat ja küüslaauku. Sissetehtud rõõsikad muidugi ka:) Tänagi ei suutnud me lahkuda ilma tema kuulsate hapendatud küüslaaukudeta (proovida tasub  neid kindlasti, näiteks ma arvan, et kui peaks ette tulema viinavõtmist, siis need võiksid olla küll suurepärane sakuska). Vana veel ültes, et mäletab meid eelmisest korrast kui neid ostsime:) Eelmise korra suure tünni asemel olid need tal täna tunduvalt väiksemas pütis - tea kas hakkavad otsa saama?

Lisaks ostsime küüslaauku, seda päris siin kasvatatud, mitte Hiinast toodud. ja Adzikat - võtsime kohe kolm purgikest, kõik erinevat sorti -  sobib jõuluprae kõrvale pruukida.

Üks memm müüs nelja erinevat sorti hapukapsast - tavalist, porgandiga, mädarõikaga ja .. õuntega, jah selline huvitav kapsas. Me võtsime prooviks mädarõika oma. Järgmiselt memmelt ostsime hapendatud õunu - mulle hirmsasti maitsevad ja miks mitte neid kasutada salati asemel kas prae kõrval või niisama näksimiseks. Praegu just Heiti nosib üht:)

Kolmeliitrise purgi kodus tehtud õunamahla võtsime tädilt, kes palus võimalusel purgi tagasi tuua. Tema müüs ka leedri- ehk lodjapuu marju - nii kuivatatult kui keedisena - need, tavaliselt mürgiseks peetavad marjad on tegelikult rahvameditsiinis ravivahendina üsna tuntud.

Seeni pakuti muidugi erinevat moodi: soolatud, hapendatud, marineeritud. Keedetud peedid, nii värskelt, et  veel auravad kausis. Sissetehtud kurgid, paprika, purgid kõrvitsasalatiga... no jätsime midagi järgmiseks korraks ka:) Aga tõesti, pidulauale võiks siit saada nii mõndagi huvitavat, maitsvat ja tervislikku. Mitte ei tahaks leppida mõttega, et nende toredate memmede- taatide lettiderivi asendab varsti moodne kaubandus- ja ärikeskus. Ühinen siinkohal kahel käel iir hermeliini arvamisega.

Ja pühadeelne kingisoovitus ka: Suva sokipood Kotzebue tänaval. Sokimeistrid on loonud väga laheda rahvusmustritega etno- sarja näiteks:)

puhkepäev

Kui eilsel orienteerumisteisipäevakul andis pühapäevane rogain (või äkki hoopis laupäevane orienteerumissprint?) end jalgades veidi tunda ja üritasin võtta teisipäevakut veidi rahulikumalt, siis täna hommikul olid jalad, nagu uued :). Sellegipoolest võtsime täna asja kergelt ja kasutasime päeva puhkamiseks. Tõsi, korraks küll ajasime jalgrattad välja, plaaniga minna kuhugi lõunat sööma.

Väikese arutelu tulemusena valisime restorani Baby Back, Tabasalus, kus mõnus väliterrass ja hea jalgratastega peaaegu laua äärde sõita :). Täitsa mõnus ameerika stiilis koht, kui plaan end ameeriklaste moodi ümmarguseks süüa. Tagasi, ümber Harku järve,  kodu poole sõites käis käisid põlved vändates vastu kõhtu. [teekond]

Ahjaa, veel panime planetisse mõned laupäevased, Maare kaamerasse sattunud pildid Eesti meistrivõistlustelt orienteerumissprindis.

Boheem

Eile lõuna ajal proovisine Manniga Kalamaja vist uusimat kohvikut Boheem - kohe Kopli tänava ääres, linnapoolt võetuna jägmisest Balti jaama trammipeatusest üle tee.

Boheemis on neli tuba, igaüks veidi iseilmega aga läbiv "noorboheemlik" joon on terves kohvikus, nagu kirjutas Päevaleht. Minu võetud tomatisupp apelsini ja ingveriga maitses suurepäraselt ja oli rohkem kui oma hinda (25 krooni) väärt. Ainult, et juurdepakutud musta leiva asemel oleks tahtnud midagi sepiku või ciabattalaadset saada).  Mann arvas, et tema suitsukanasalatist (40 krooni) oli veidi puudu aktsenti andvast kastmest aga jäi ka üldiselt rahule.

Portsud olid täiesti korralikud ja kõrvallauale toodud crepid nägid täitsa isuäratav välja! Palju rahvast oli ja välismaalasi meile üllatuseks. Aga ka mõned Balti jaama turu külastajad nagu näiteks see vahva proua, kes meie lähedale aknaalusesse lauda maandus ja kelle elu üksikasjadest (nagu näiteks seda, et tema Kakumäe majal on nüüd veega WC:)) saime viie minutiga ülevaate.

Igati mõnus koht ja kindlasti leidub tänuväärset klientuuri sinna õhtuti klaasile veinile. Sest palju toredaid inimesi tuleb siiakanti aina juurde:) Kohtumiseni Boheemis!

Aga pärast kõhutäit sõitsime trammiga siiski Keskturule, kus kukeseente valik suurem ja hinnad odavamad. Ostsin neli kilo (75 kr kilo) ja õhtul möllasin siis neid sisse teha. Võiga praetult purki ja siis on talvel hea näiteks sinihallitusjuustuga kukeseenepastat teha:)

Jazzkaar: Dinosau feat. Lena Nymark

Eile siis selline Jazzkaare kontsert KUMUS. Jah, oligi selline riukalik ja lõbus nagu lubatud. Ning see hõbedane kosmosetüdruku kleit sobis Lena Nymarki nukulike liigutustega hästi. Plaadid läksid peale kontserti kiiresti kaubaks nii, et kui Timmo minu laenatud rahaga letini jõudis, oli plaat juba otsa saanud...

Kiiresti läks, hoolimata meie närtsinud olekust ja eelnenud kõhutäiest Kadrioru restoranis. Tähendab, oli ikka hea. Mõlemad - nii kontsert kui Kadrioru restorani toit.

uusi söögikohti avastamas

Enne Tallinn - Moskva rongi peale minekut jäi meil Priiduga nii palju aega, et otsustasime kogeda midagi ekstreemset ja külastada Balti-Jaama kohvikut ning proovida kohalikke tšeburekke.

Priit võttis tšeburki (15 krooni) ja õlle (A.Le Coq Premium, 30 krooni), mina lisaks veel pannkoogi seentega (10 krooni).

Tegelikult polnud toidul väga vigagi, tšeburek täiesti söödav (kui iga päev neid just sööma ei pea) ja pannkook samuti. Lisaks oli meelelahutus samast, kõrvalt võtta: algul käisid kaks mingisugust kaaki, ühel neist nägu verine, kokkadele mingeid prille pakkumas - италянские, хорошие. Siis tuli järgmine kraade kilekotiga, kus minu meelest olid sees mingisugused töötunked ja muud kaltsud, pakkus neid muidugi kokale jälle müüa. Ju siis vahel siin ikka midagi ostetakse kah, kui juba pakkumas käiakse. Väga ausa kaupmehena ei tundunud pakkujatest küll keegi.

Kui veel kohast rääkida, siis teenindajad leti taga olid täiesti inimeste väljanägemisega, aga kokad (või pigem siis köögipersonal) sarnanesid küll alkohoolikutele või siis kodututele. Kui me lahkuma hakkasime, mina pool õlut klaasiga lauale jättes, kimas kusagilt välja mingi kodutu väljanägemisega memm ja ütles, et tema koristab - ega ma ei saanudki aru, kas teenindus on seal tõesti nii kõrgel tasemel, või himustas memm hoopiski pooleldi joomata õlut.

Järgmine kord viin Maare sinna sööma, hinna ja kvaliteedi suhe on igatahes ülikõva :).