Thursday, January 31, 2008

veel perekondlike tähtpäevi: sünnipäevalaps Harri

Harri on minu õe Pille poeg, aastaid on tal tänasega kokku juba 12.

Harri käib võrkpallitrennis. Alguses proovis ta maadlust (vähemalt ühte medalitki olen tal näinud), siis jalgpalli, kuid nüüd on ta juba aastakese pühendunud võrkpallile. Hoolega - just nii nagu ta teeb kõiki asju.

Väiksemana Harri nii musterlaps ei olnud. Pigem kippus olema selline väheke jonnakas ja isekas. Aga peale väikese õe sündi oli Harri niikui väljavahetatud: Pille oli veel Minnaga haiglas, kui Harri (siis oli ta kaheksane vist?) võttis ratta ja sõitis lausvihmas mitu kilomeetrit Rapla teise otsa ema ja õde vaatama. Ootamata, millal vihm järele jääb või palumata näiteks vanaisa, et see ta kohale viiks.

Õde Minnat hoiab Harri väga. Noh, teinekord teeb muidugi sellise koer- poiss näo päge ja natuke kiusab ka, nii lihtsalt igavuse pärast nagu ikka väiksemaid õdesid (ma ju tean, ma olen noorim:)). Siis saab ema käest pragada.

Aga kodus kapis on mul Harri tehtud savikauss, ilus, klasuuritud, nagu ARSi poest ostetud. Rapla kodus on selliseid kausse/kruuse hulgim. Kõik Harri poolt tehtud. Jah, kui ta võrkpalli kõrvalt aega saab, käib kunstiringis. Käed on sellel noormehel igaljuhul õigetpidi otsa saanud. Nagu peagi on õige koha peal, sest Harri tunnistusest pole midagi kirjutada. See on igav. St. et puha viied:) No olgu, üks neli oli vist ka.

Jah, Harri on nii hea laps, et mul on vahest kohe hirm peal. Positiivses mõttes:)

Palju õnne!

Wednesday, January 30, 2008

Isa Toomas 67.. Palju õnne!

Ei teagi, kas ilma asjaosalise loata võib sellist pealkirja panna, arvestades Andmekaitse Inspektsiooni viimaseid "saavutusi":P Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Nagu ma korra juba kirjutanud olen, isa on mul loomult mitte-kunagi- seisma- jääv Aatomik. Aga mitte ainult.  Isa...

... on natukene ka  MacGyver - teeb peedist pesumasinale trumli kui vaja. Näiteks tegi ta emale jalgratta vanast sisekummist uued sussitallad. Sest ema vajab haiguse tõttu kõndimiseks susse, mis ei libiseks.

... on Sadolini grand old man. Jajah, peadirektor olla ise nii ütelnud, kui isa pensionile läks. Või mis pensionile - isa käib siiani osalise tööajaga kohal, sest sealsetest masinatest tubli osa on tema oma kätega üles pandud. Ma olen kindel, et kui isa nendele läheneb, läheb nende urin selliseks hellitavaks, äratundvaks ja kui saaksid, siis liputaksid saba ka. Kui kedagi huvitab, kuidas Eesti- Soome esimese ühisfirma loodi, siis võib talt küsida. Aga siis tuleb varuda paar tundi aega .. Aatomik paneb jala üle põlve, hakkab seda kiigutama ning järgmised kaks tundi saad vaid vahepeal noogutada:)

... on sõidumeister. Kes mäletab veel neid nõuka-aja lõpus jagatud aumärke selle eest, et keegi oli üleüldises liikluskultuurituses ühegi rikkumiseta mitmeid aastaid sõitnud. Isa on üks neist. Tänapäeval muidugi tuleb selle sõnaga enamasti silme ette kolmekümnega seitsmekümne alas sõitev Zhiguli, juht naaldumas sirge seljaga vastu rooli. Jah, inimesed jäävad vanaks ja reaktsioonid aeglasemaks. Aatomik ütles ka ükspäev, et Raplast Haapsallu on vähemalt kahe tunni tee:) Aga ta hoiab teeserva ka.

... tegi sel suvel oma esimesed kaks langevarjuhüpet. Neist esimene oli muidugi eriti muljetavaldav. Aga teine läks õnneks enam- vähem ilusti:)

... ei joo piima ega söö piimatooteid (juust ja vahukoor väljaarvatud). Lapsena olla kord tema onu pannud lauale viis rubla ja öelnud: "poiss joo klaas piima ära, saad raha endale." Väike Toomas võtnud klaasi, kummutanud selle ühe sõõmuga, pannud siis ühe käega klaasi lauale, haaranud teisega rahast ja - sealsamas tulnud piim ka tuldud teed välja. Isa ütleb ise, et tal "ei ole piimasoolikat". Ükskord tegi aga sõbranna Mann Raplas kohupiimakooki, Aaatomik sõi ja kiitis ning järgmisel korral küsis, et kas veel seda kooki saab:)

.... jättis suitsetamise maha kui oli vist kolmkümmend aastat tõmmanud pea kaks pakki päevas. Maha jättis ema õhutusel muidugi. Aga nüüd juba paarkümmend aastat on suitsuvaba.

... ostis endale sünnipäevakingi juba ise ära. Uue tööriistakasti ja ühe gaasipõleti, millega saab ehk ka torusid kokku joota:))

...on ikka natuke keeruline ka. Mõnikord läheb tal väikeste asjade pärast meel pahaks ja siis on tükk aega nii, et pilti on ja häält pole. Ja vahest võtab uute asjadega harjumine aega. Aga ükskord tuleb päike ikka pilve tagant välja.

... ootab et lapsed tuleks külla. Aga nagu tõeline eesti mees, ta seda ei tunnista. Kui helistada, siis küsib ta alati: "millal te jälle tulete, ema nii ootab". Ema aga ütleb torusse: "tulge ometi ka, isa nii ootab":)) Kui külla minna, siis Aatomik on rahul. Mis sest et ta enamus aega toimetab oma tööriistadega või võtab õlle ja vaatab televiisorist AK-d. Tähtis on et lapsed oleksid ka. Muidugi.

... armastab ülekõige oma naist. Isegi siis, kui peab naise  eest nüüd niimoodi igapäevaselt hoolitsema. Vat see ongi armastus!

.. on oma elu jooksul teinud veel paljusid paljusid asju. Tal on üks väike unistus ka - minna nii soojale maale, kus merevesi isegi sooja nahaga sisse minnes üleüldse külm ei tundu. Noh, vaatame seda asja:)

... on meie armas ISA. Palju õnne!

üle pika aja ...

TLN_MOW

Eesti Raudtee tuletas meelde, milline üks õige rongipilet välja näeb - infotehnoloogiaajastu :).

Mayrhofen 2008

Nii, mõned pildid puhkusest kah.

Tuesday, January 29, 2008

raske, raske pühapäev

Pühapäev oli küll tõeliselt raske. Oli selles siis süüdi kehvastimagatud öö, või aklimatiseerumisprobleemid või oli esimene hoopis teisest tingitud, aga väike väsimus oli juba enne starti. Stardiks oli loomulikult ACG Winter Xdream 2008.

Olime Urmo ja Lauriga juba paar päeva varem otsustanud, et üritame minna rajale ratastega, aga esimene pilk kaardile ja oli selge, et see ei ole hea mõte. Ja jooksumõnu sai seekord minu jaoks üsna kiiresti otsa - umbes 45 minutit pärast starti algas minu jaoks kannatamine.

Veel 40 minutit suutsin Urmo ja Lauri tempot hoida, edaspidi olin piduriks. Kaarti vaadata enam ei jõudnud (ei tahtnud). Kui algul üritasime vältida jalgade märjakssaamist, siis kusagil kahe tunni peal tekkis mul täielik apaatia - enam polnud vahet, kas sood on võimalik mättalt mättale hüpates ületada või mitte - mina üritasin liikuda võimalikult otsejoones.

Võistluste viimane tund tundus mulle, et Lauri üritab meelega minna igalt poolt otse ja läbi kõige suurema risu ja kõrgemate mätaste :), no jalad ei tahtnud kohe kuidagi enam tõusta ...

... ja minu jaoks oli "maasikaks" loomulikult see, kui Lauri lubas et "nüüd on jäänud viimane kilomeeter" - siis pärast seda tegime loomulikult viimase orienteerumist nõudva punktiga 20-minutilise lisakaare.

Lisaülesande kõige raskem osa minu jaoks oli Valgehobusemäe vaatetorni ronimine, jalad olid enne seda kogu aeg krampiminemise piiril.

Aga lõpp hea, kõik hea - tänu võistkonnakaaslaste poolt ergutamisele-turgutamisele jõudsin siiski finišisse, aega kulus meil selleks 3:48:59 ja kilomeetreid 30.7. Kalorid kulus minul 4 177 kcal, keskmine pulss 160 ja max 176.

Igatahes hoolimata sellest, et pool võistlust oli ilm minu jaoks kogu aeg väga pime ja pärast võistlust veel mitu tundi kõhus krambid, oli asi väärt osavõtmist. Jälle kord sai kinnitust see, et isegi "tavaliseks" 4-tunniseks võistluseks tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Maare kirjutas vähe pikemalt ja põhjalikumalt.

Saturday, January 26, 2008

puhkus läbi

HarakiriNeli allalaskmispäeva Mayrhofenis möödus, nagu ilus unenägu. Neli päeva, neist kolm päikesepaistelist, viimase peal päeva allalaskmiseks ja (mõnedel) päikese nautimiseks. Ja siis see teine päev, kui orus oli lausvihm ja üleval lauslumesadu ... ilma selleta ei olekski äkki aru saanud, kui suurepärased ikka need ülejäänud päevad olid.

Kolmanda päeva veetsime Hintertuxer Gletscher-il, enamuse ajast mingi 2 500 ... 3 000 meetri kõrgusel (kõrgeim tõstuk viis 3 250 meetri kõrgusele).

Viimasel päeval üritasin ära teha XXL-ROUND nimelist ringi, aga kuna Rastkogel-ilt Eggalm-i viiv rada oli suletud, siis jäi kaks laskumist ja kaks lifti vahele. Sellest hoolimata tuli viimasel päeval 63.62 kilomeetrit ja 7 424 meetrit puhast laskumist.

Täna tegin siis üle hulga aja (ok, Austrias käisin kah korra jooksmas, aga tuhande meetri peal ja ilma tasase maata, oli see jube raske) ühe jooksutreeningu, kaaslasteks Petri Forsman, Janne Mononen ja Eero Jäppinen. Janne ja Eero jooksid nagu väledad hirved, Petri hoidis vähe madalamat profiili. Igatahes ... iga võistkond, kes homme ACG Winter Xdream-il võita tahab, peab nendega tugevasti arvestama.

Väike vihje veel - Team Multisport.fi võtab lisaks jooksuvarustusele vahetusalasse kickbike-id.

Wednesday, January 23, 2008

maare udus

pilvede sees

Võrreldes eilsega oli tänane päev mitte nagu öö ja päev, vaid nagu päike ja lumesadu :). Hommikul kodus sadas päris rämedalt vihma, mis umbes 1 300 peal muutus lumesajuks. Üleval oli nähtavus kohati puhas null (ja kohati peaaegu null, nagu näha ka juuresoleval pildil). Igatahes olime poole päeva pealt täielikud lumememmed.

Lõpetasime laskumise päev paar tundi varem ja läksime kohalikku spa-sse. Spa-s tegime siis ära jäänud kiiremad laskumised - mööda kiirlaskumisrenni.

Monday, January 21, 2008

Mayrhofen

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast eilset lausvihmast Saksamaad, oli tänane, meie esimene puhkusepäev 101% päikesepaisteline. Lõunast mäele. Alates 1 200 meetrit valitseb lumi. Päeva kilometraaž 53.71 kilomeetrit.

Monday, January 14, 2008

Monday night skate...

Meid on tabanud täielik uisumaania:) No aga on ikka ideeaalsed uisutingimused ka:  jää on täiesti sile ja lumevaba. Uisuta nii palju kui jaksad!

Täna peale tööd panime endile lambid pähe ja startisime Jüri lähedalt, Pirita jõe ülespaisutatud ujumiskohalt. Olime viiekesi: mina, Heiti, Karu ja lisaks veel värske uisuomanik Leivo koos oma tütre, osavjalg-uisuvirtuoos Kreetega.

Pimedas oli põnev:) No ja minu jaoks hirmus ka. Ma olen ikka täitsa jänes ju. Kreete näiteks oli minust mitte ainult osavam uisutamises vaid ka vapram... ma imetlesin kuidas ta usinalt kihutab, lambike kiivri peal säramas - samal ajal kui mina Heiti sabas kummi otsas rippusin (et mitte teistest maha jääda) ja iga natukese aja tagant Heitit aeglasemale sõidule manitsesin (sest pimedas tundus kiirus hirmus suur olevat).

Mõnes kohas oli jää peale vihmavesi kogunenud ja see oli õhtuse kerge miinuskraadiga rabisevaks jääkirmeks muutunud. Sellisesse rabisevasse kohta sisse sõitmine ehmatas veidi teisigi, isegi Kreete hüüatas paar korda tasakesi ehmunult, aga tuhises siis kohe hooga edasi.

Sõitsime jõge mööda Tartu maantee poole. Jää tundus kena paks olevat - nädalavahetusel läheme sinna kindlasti uuesti proovima. Jõge mööda on veel lahedam kui merel - käänuline tee on põnev sõita:) Karu hakkas nädalavahetuse plaane kohe jõel tegema  - samal ajal uisutades ja Raivole kiites jää paksust. Vaid mõne hetke pärast, kui Raivo oli arvanud, et no küllap te ikka sisse kukute - oligi Karu jalgapidi jääaugus - hooletus ees, õnnetus taga. Ei tea, kus need augud sinna tugeva jää sisse said, küllap oli mingi allikas selles kohas. Mujal me küll auke ei näinud.

Siis pöörasime ka tagasi ja pärast mehed tegid veel ühe lisatiiru jõel, kui meie Kreetega autos istusime ning naiste- ja spordijutte rääkisime. GPSi trackilt on näha, et Karu jääaugu ehk meie tagasipööramise kohast jäi veel veidi üle kilomeetri Tartu maanteeni. Ühe otsa pikkus ligi 8 km, kokku sõitsin (ei rohkem pidurdasin Heiti hoogu)  seega 16 km.

Nädalavahetusel plaanime maanteeni välja minna ja sealt ülegi - kuni Tuhalani välja põrutada. Maantee all on kärestik ja seal on vesi lahti - aga ses mõttes ongi matkauisud head, et võtad need alt ära ja matkad suusasaabastega edasi.

Täna pilti ei teinud aga nädavahetuse uisuseikluse pildid on nüüd planetis üleval. Jah, ja mainimata on jäänud, et  GPSi tracke on meil võimalik jälle salvestada:) Varalahkunud GPSi asemel on nüüd meil värskelt Ameerikast toodud uus. Tänud Ahtole siinkohal.

Sunday, January 13, 2008

Tahu laht

Tahu laht

Testisime täna Haapsalus mere jääd - nii siledat jääd polegi veel näinud, ei uskunud, et pärast Soodla veehoidlat saab veel siledamat jääd olla, aga täna oli. Nii sile, et oli lausa raske uisku kantima saada. Võtsime eesmärgiks minna Saunja lahele, aga kuna vahepealt oli vesi lahti ning lisaks olid lahti ka kõik kaldaääred, siis ei õnnestunud meil Saunja lahele jõuda ja pidime piirduma Tahu lahega ... ja nii kõva tuult pole uiskudel veel kogenud ... ja track planetis kah.

Pildil on Maare sattunud vist Tahu lahel asuvasse põtrade tualetti :).

Saturday, January 12, 2008

Kuremaa järvel

Kuremaa järv

Kuna nädalavahetuse planeerisime Lõuna-Eestisse, aga ilmast (lumeoludest) puudus ettekujutus, siis võtsime kaasa kõikvõimaliku varustuse - suusad, uisud, räätsad, jooksujalanõud. Ausalt öeldes oli ilm selline, et ei tahtnud üldse hästi autost välja minna. Lõpuks otsustasime siiski uisutamist proovida.

Kuremaas järvel lainetas vesi ja kui taluperemees, kelle hoovile parkisime poleks öelnud, et jää paksus on umbes 15 cm, siis poleks hästi julgenudki jääle minna. Kokku uisutasime 20.41 kilomeetrit.

Tuesday, January 08, 2008

veel loodusnähtusi: sitasadu

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui ilm.ee lubab vihasadu, siis Pronksi tänavas sada tund tagasi puhast sitta ...

uus ilmastikunähtus: vihasadu

Pingsas suusalume ootsuses seiran sagedamini ilm.ee veebikülge. Tänane 4 päeva ilmaprognoos lubab laupäeva ööseks lund Ida- Eestisse, mujale lörtsi ja ... viha :)

12.01. LAUPÄEVAL on peamiselt pilves ilm. Öösel sajab lörtsi, viha, Ida-Eestis ka lund. Päeval sajab mitmel pool vihma ja lörtsi. Puhub edela- ja lõunatuul 7-13, rannikul 13-18 m/s.

Monday, January 07, 2008

kui sa ikka kõike oskad...

... siis ei ole karta miskit:)

Juba mõnda aega olin silmitsenud mureliku näoga meie küttesüsteemi südant - gaasi/seinakatelt Junkers Euroline. Nimelt töötas katel küll kenasti, toad olid soojad ja vesi kuum ent kahtlaselt kiiresti langes boileri survepaagi veesurve tase alla miinimumi ja boiler tegi kaeblikku häält. Aina tihedamini pidin survepaaki vett juurde laskma, viimasel ajal juba kord nädalas.

Lõpuks taipasin kutsuda gaasiboileri hooldemehe. Jah, tegelikult peaks neid katlaid hooldama korra aastas, aga meie oma oli julgelt kolm- neli aastat juba hooletuses. Miskipärast ei tulnud mulle kuidagi see hooldamise asi meelde.

Täna siis tuligi Gaspre nimelisest firmast mees kohale. Viisakas mees - ei jõudnud küll õigeks ajaks aga helistas ja vabandas. Ja pärast tulles vabandas veel. Kingadki võttis jalast - mäletan et samale boilerile termostaati paigaldanud umbkeelne töll tatsas küll poriste saabastega korterit mööda ringi.

Kui ma survemuret kurtsin, kratsis mees korra kukalt aga tegi siis kohe teadja näo pähe. Võttis boileril kaane pealt ja ronis tooli peale midagi ülevalt poolt vaatama. Varsti võttis mingi musta kummijulla maha ja teatas, et surveprobleem on leitud. Siis otsis natuke oma kohvris ja võttis sealt välja .... kõige tavalisema jalgrattapumba. Ronis sellega uuesti toolile, pistis pumbavooliku kuhugi ja asus boilerit parandama:) Kaua enam ei läinudki ja korras ta oligi.

Einoh, järgmine kord hoian 450 krooni kokku ja saadan Heiti ise sinna tooli otsa... Pealegi paistis, et neil oli meistrimehega mingid ühised jututeemad - räägiti veest ja õlist ning hüdroaku sarnasest vidinast. Rattapump on meil ju olemas! Mitu tükki:)

Sunday, January 06, 2008

erootika ja porno vahepealne

toru_rating

Sorry, erootika ja pornoga on siin vähe tegemist. Aga kui sattusin toru enimvaadatud videosid vaatama, siis avastasin, et uisutamine tundub olevat midagi erootika ja porno vahepealset :) ... igatahes seal ta asus.

GPSi otsingud Soodla veehoidlal

Täna tegime siis uue uisuringi. Eesmärgiks leida eile kadunud GPS. Et Seikleja.com matkauisud, millega eile käisime, olid tänaseks kõik välja renditud, kolasime eile õhtul internetis ringi uute uiskude otsingul. Kõrvemaa matka- ja suusakeskuse kodulehelt leidsin uisulaenutuse ja sealsel telefoninumbril helistades vastas Svem Luks, tuttav Xdreami rajalt Silja Spordi võistkonnast...

...meie innustava jutu peale jääseiklustest hakkasid ka Svenil kõrvad liikuma ja nii me täna keskpäeva paiku Soodla veehoidla juures kohtusimegi. Kokku sai siis seekord viis uisutajat. Sven ei tahtnud alguses küll uskuda, et Soodla veehoidlal saab ohutult uiskudega sõita, kuna ees paistis paar jäätumata veesilma, aga meie kinnituse peale, et eile oli kõik OK alustasime matka piki veehoidlat. Lahe! Täna oli mul tunne parem veel kui eile, sest teadsin, et eile oli jää piisavalt tugev ning öö läbi oli korralikku külma olnud - seega on jää veel tugevam ja turvalisem.

Tõesti - nendes kohtades kus eile veel kerget kõhedust tundsin, enam midagi karta polnud ja nautisin uisutamist täielikult. Kuna külm tuli ilma lumeta, siis on jää tõesti sile nagu peegel, uisutada oli lausa lust! Jalge alla vaadata oli natuke kõhe ka - jää oli ju täitsa läbipaistev- jäätunud veetaimed paistsid tumeda põhja taustal.

Kalamehi oli kogunenud üksjagu - mitte ei saa aru, kuidas neil küll igav ja külm ei ole seal jääl passida! Hoolimata mitmekihilisest tuulekindlast riietusest oli alguses ikka veidi kõhe, eriti kipuvad mul külmetama sõrmed. Aga kuna olin enesele abiks võtnud kaasa suusakepid, vehkisin nendega hoogsasti ning varsti tootis keha soojust juba sõrmeotseni.

Soodla jõel oli näha, et veetase oli võrreldes eilsega tunduvalt alanenud - jää oli jõe keskosa poole lohku vajunud ja ägises meie jalge all veidi õõvastavalt. Mida edasi silla poole, seda põnevamaks läks. Aga jõel olid toredad kurvid küll. Silla juurest otsustasime veidi ka edasi minna ning lõppkokkuvõttes uisutasime järgmise, jalakäiate sillani, mida kaardil küll pole. Heiti ja Karu kui kõige julgemad panid pea-aegu kumbki korra jala vette ka. Mina ja teised olime veidi tagasihoidlikumad:) Peale järgmist silda aga enam edasi ei saanud ning pöörasime otsa ringi.

Tagasi oli juba julgem ja jää ragin ei hirmutanud enam. Vaatasin rohkem jõe ääri kui jalge ette - otsisime ju GPSi. Veehoidla peale jõudes tundsime end eriti turvaliselt ja sileda jää ning taganttuulega andsime minna - kiiruse maksimum 27 km/h! Super! Super! Heiti läheb sel nädalal Soome ja püüab Interspordi poest matkauiske hankida - kaasas tellimus juba 4-5 usiupaarile:)

Mulle uisutamine iseäranis sobib, arvestades et lund ei ole (veel), seega suusatada ei saa ja joosta ei luba mu põlv meetritki. Isegi allamäge kõndimist mitte. Täna uisul aga põlvevalu tunda ei olnud ja vahepeal andsind põlvele puhkust ka ning liikusin paaristõugetega nagu Veerpalu:) Heiti ja Karu tegid eilsele lisaks veel pilti ning ühe video ka.

Aga GPSi me ei leidnudki üles:(( Kui keegi juhtub sealkandis seiklema ja sellise leiab, siis ausale leidjale tasume vääriliselt!!

Soodla veehoidlal uisutamas

Kuna pea kogu nädala oli korralikku külma, siis hakkasime nädala keskel mõtlema räätsamatkale mõnes rabas. Üleeile tegime tänu karule kiired korrektuurid ja nii avastasime endid eile hoopiski Soodla veehoidla otsa juurest ... koos matkauiskudega.

Kuna praktiliselt kõik meist olid esimest korda matkauiskudel ja ilm ikkagi suhteliselt külm (-11°C), siis oli põhiküsimuseks mis nii külma ilmaga selga panna.

Leidsime Soodla veehoidla juurest veel ühe uisutaja, kes oli just lõpetanud ja ütles et uisutada saab ainult ühe kilomeetrisel lõigul, sealt edasi on vesi lahti. Nii ka oli. Aga siis läksime maad mööda lahtisest osast mööda, umbes 100 meetrit. Edasi oli juba puhas rõõm, paar pisemat lahist kohta jäid veel teele, aga nendest andis mööda sõita. Ei saanud arugi, kui olime juba Soodla jõel. Maare ja Viivi pöörasid siin tagasi, teised jätkasid kahes grupis.

Jõel läks uisutamine eriti huvitavaks - järskudel käänakutel oli tahtmine käsi kurvis maha panna. Kui mõnedes, kiirevoolulistes kohtades oli isegi vett näha, siis 20 cm kõrval oli juba paks jää ja andis täiesti vabalt uisutada. Sõitsime kuni Koitjärve sillani ja keerasime siis tagasi. Tagasiteel sõitsime juba tunduvalt hooletumalt ja tulemuseks oli see, et Veiko suutis uisuga läbi jää tõugata. Õnneks sai ta jala veest nii kiiresti kätte, et jalg isegi mitte märjaks ei saanud.

Tagasiteel avastasin mingil hetkel, et olen oma GPS-i suutnud kuhugi ära kaotada - korrastasin pärast viimast pikemat matka kodus seljakotti ja olin jätnud GPS-tasku alt avatuks. Sõitsime Taneli ja Veikoga tagasi GPS-i otsima ja leppisime kokku, et karu ekipaaž tuleb meile Koitjärve silla juurde vastu.

Tee veehoidla otsa oli jube pikk, poleks uskunudki, et me juba nii pika maa tagasi ära olime sõitnud. Aga allatuult oli teekond läinud tõepoolest iseenesest, kiirus oli lausa 2:30 ... 3:00 minutit kilomeetrile.

Paha lugu oli selles, et veehoidla otsani jõudes oli juba üsna hämar, lampi veel vaja polnud, aga silm detaile enam väga hästi ei seletanud. Poolel teel sillani võtsin seljakotist kaks pealampi ja panime need juba põlema (Jah, isegi nii süütule üritusele, nagu uisutamine, oli Maare ettenägelikult lambid meile kaasa pakkinud :).). Sillani jõudes polnud me GPS-i leidnud. Praktiliselt samal ajal jõudis sinna ka Karu ekipaaž. Tuleb täna vist uuesti uisutama minna.

Kokku 2:30:22, 32.5 kilomeetrit ja 2 127 kcal. Uisud rentisime seikleja.com-ist. Pilte on veel planetis. GPS-track-i ei ole, kuna GPS on ju kadunud :(.

Wednesday, January 02, 2008

Suusainfo

Sattusin täna ETV Sporditoimetuse lehel olevale lumeinfo, õigemini suusaradade kaardile. Tundub täitsa asjalik olevat ja sisaldab esmapilgul operatiivsemat infot kui ilm.ee lehel olev sarnane asi. 

Parim muidugi oleks, kui kogu info saaks ühest kohast - praegu tuleb ikka mitu lehte läbi kammida, enne kui saad põhjalikuma info kätte. See ETV teostus mulle päris meeldis - see võiks selliseks koondinfo leheks kujuneda küll.

Arula sada suuska

Selline oli algne idee – kelle muu, kui Minni poolt, mille üheks ajendiks kindlasti suvine, ülihästi õnnestunud jalgrattasõit Tour de Arula 2007. Kahjuks ei saanud Minn ilmataadiga kokkuleppele ja nii tuli leida mingi alternatiiv. Algseid variante oli mitmeid – roomates, räätsadega, kanuukäruga ... läksime siiski kergema vastupanu teed ja otsustasime sada suuska asendada 63 kilomeetrise trekkimisega Tartu Maratoni rajal ...

... igatahes tuli nüüd nii pikk jutt, et panime ta hoopis Planetisse, samas on ka pildid rajalt ja GPS track läbitud teekonnast. Väga mõnus üritus, nüüd jääme ootama järge, näiteks Arula 150 kajakki 2008 :). Samast asjast lisaks: Leivo kirjutab ja Maret samuti.

Ja veel - paljastasime klubi Tartu maratoni salaplaani – tänu mõnedele rajauuendustele on selle aasta maratoni trassi tegelik pikkus 65 kilomeetrit :).

Tuesday, January 01, 2008

Aastalõpugrill kuninga juures

Vana aasta viimasel õhtul pakkisime Veiksi auto inimesi ja grillipeoks vajalikku kraami täis ning sõitsime Raplamaale, endise Pahkla raketibaasi territooriumile, et vana aasta ära saata juba tavaks saanud moel. Eerinevalt eelmisest aastavahetusest jäi seekord sportlikum matkaosa välja - meil oli eelmise päeva Tartu Maratoni raja väsimus veel kontides. Aga sellest kirjutab Heiti täpsemalt.

Pahkla raketibaasi on huvitav uudistada ja suutsime jälle paari sõpra selle koha olemasoluga üllatada. Lisaks kõigele muule asub selle territooriumil Eestimaa Kivide Kuningas - suur kivimürakas, mis on pealtpoolt paraja grilliplatsi moodi lame. Ja nii see aasta siis minema hakkaski - grillvorstide, hõõgveini ja pisikese tulevärgiga. Lõbus oli, naersin kohe isuga ja südamest :) Pildid sellest on siin.

Head uut aastat kõigile!