Friday, June 30, 2006

Kodukoht

Draamateater mängib Keila-Joa mõisas sellel suvel Priit Pedajase lavastust "Kodukoht". Täna käisime näitemängu nautimas. Hoolimata sellest, et olin veel teisipäevase "Et keegi mind valvaks" muljete mõju all ja suhtusin asja veidi eelarvamuslikult nagu tüüpilise suvelavastusse, peab ütlema, et etendus oli taaskord väga hea. Võib olla esimesed kümme minutit veel kahtlesin, kas ikka suudab mäng mind haarata. See tunne hajus aga hoobilt kui Guido Kangur lavale astus.

Kogenud näitlejad ikka oskavad - mängida rahvale nii nina all ja ometi rolli täielikult ümber kehastuda. Kiidusõnu jagub kõigile osatäitjatele: Jaan Rekkor oma tahumatus headuses, Tõnu Oja - suurepärane osa veidi purjus kooliõpetajast talupojana, juba "Juliast" meelde jäänud Taavi Teplenkov. Ja kõik teised ...

Mõtlen alati sellistel hetkedel oma kunagisele soovile saada näitlejaks. Olin innukas kooliteatri näitleja ja nagu paljudel meist, oli minugi salajaseks unistuseks ikka teha eksamid lavakasse. Aga ei olnud seda julgust, või tegelikult, küllap see polnud ikka päris minule määratud. Täna vaatasin laval just Harriet Toomperet, kellega koos tegime kooli sisseastumiseksameid - õiguse erialale siis. Tema tegi samal ajal edukalt ka katsed lavakasse ja valis selle ... täna järeldasin, et väga õigesti tegi. Mina ei oleks niimoodi rolli sisse elada siiski suutnud. Ilmselt. Kuigi eks erinevaid rollimänge tuleb ette ka minu erialal :)

Aga etendusest endast. Tegu tükiga, mis rääkis 19. sajandi lõpus Iirimal alanud rahutustest inglastest koloniseerijate vastu. Sama teemaga puutusime kaudselt kokku ka teisipäeval Linnateatris ... seega kerge äratundmine. Oma originaalis peaks olema tegemist küll tragöödiasugemetega draamaga, kuid suvelavastusele kohaselt oli see veidi kergemaks tehtud ja kerge huumorinoot läbis kogu tükki. Ent seda väga rafineeritult, nii, et kõike oli parasjagu. Igaljuhul soovitan. Kuigi piletid vist juba lõpuni välja müüdud ...

Lisaks - Keila-Joa mõisas ei olnud ma varem käinudki. Seal ümbruses olen ju küll käinud aga mõisas miskipärast mitte Mõisa ehitamine sai täie hoo 1830-ndatel aastatel, kui mõisa omanikuks sai Alexander von Benckendorff. 1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski. Eesti Wabariigi aegu kuulus mõis Välisministeeriumile ning Nõukogude ajal nagu ikka, valitses mõisas sõjaväeosa. Samas ei olnud N. Liidu sõjavägi suutnud mõisa ilu ja omapära veel täielikult nurjata ning mõisa neogooti stiilis ehitatud peahoonet oli samuti põnev uudistada. Tänud Mamburile ja Leegile, kes meid piletitega meeles pidasid.

TON Mustla-Nõmmel

Olen kuulnud mõningaid väiteid (nimesid ei nimeta, aga igatahes oli see üks spordimees), et muud me ei teegi, kui sporti. Tegelikult see päris nii ei ole. Lihtsalt kõiki tegusid ei kannata kirja panna, mõni peaks mind (meid) äkki joodikuks või-ma-ei-tea-mis-veel :).

Eile igatahes tegime jälle veidi sporti ja käisime Mustla-Nõmmel orienteerumas. Võib vist liialdamata öelda, et tegu on ühe parima Põhja-Eesti (kui mitte kogu Eesti) orienteerumismaastikuga. Orienteerumiselamusele aitas kaasa ka väga hea trükikvaliteediga kaart.

Kahjuks oli mul endal eile suuri keskendumisprobleeme rajal, jooksin metsas, pea laiali otsas ja tegin suuri vigu. Kulgesin lihtsalt punktist-punkti ja lootsin, et äkki tulevad punktid ise vastu, isegi siis, kui ma korralikult kaarti ei süvene - ei tulnud :). Ei mäletagi, millal viimati metsas nii palju vigu tegin. Raja lõpus väsisin veel ära kah. Aga ilm oli ilus ja pärast võistlust käisime Ardu veehoidlas ujumas.

Õhtul võtsin üle pika aja kätte raamatu, seekord Dan Brown-i `Pettepunkt`.

Thursday, June 29, 2006

loteriidest nii- ja naapidi ...

Tegelikult ei meeldi mulle loteriid mängida ja ega ma seda eriti tihti ei teegi. Aga eile sain teate, et olen võitnud loteriil: :)

EURO UNION GOLD PROMOTIONS
Euro union Gold Headquarters
PO Box 1010
London
L70 1NL

Ref: UK/706TZ/56
Batch: 447/XZ36/06

WINNING NOTIFICATION:

We happily announce to you Euro union Gold promotions 10th anniversary draw held on the 5th of June, 2006 in London.

Your e-mail address attached to ticket number: 010714243234BB38 with Serial number 5368/02 drew the lucky numbers: 03-12-17-26-36-49 (bonus no.20), which subsequently won you the lottery in the 1st category i.e. match 5. You have therefore been approved to claim a total sum of £2,033,606 (Two million, Thirty three thousand, Six hundred and Six pounds sterling) in cash credited to file KTU/9023118308/03. This is from a total cash prize of £6,118,518 shared amongst the (3) lucky winners in this category i.e. Match 5 plus bonus.

...

CONFIDENTIAL NOTICE: This email message, including any attachments, is intended only for the use of the intended recipient(s) and may contain information that is privileged, confidential and prohibited from unauthorized disclosure under applicable law. If you are not the intended recipient of this message, any dissemination, distribution or copying of this message is strictly prohibited. If you received this message in error, please notify the sender by reply email and destroy all copies of the original message.

Also, if you hav! e received this email more than once, or any other notification, you are to notify your fiduciary agent. This is a measure to check those using our company names for indecent acts.


Copyright © 1994-2006 World Winnings Lottery Inc.
All rights reserved. Terms of Service Guidelines

Mind igatahes hakkas huvitama, et kuidas selle konfidentsiaalsusega siis on - kui keegi saadab mulle, minult luba küsimata maili, siis kas ma võin seda avalikustada või mitte ... peab vist maarelt õhtul küsima ...

Ja veel ... tahes tahtmata mängin iga tööpäeva lõpus loteriid: `Kuidas on võimalik kõige kiiremini jõuda Jürist kesklinna?`. Eile näiteks proovisin vahelduseks jälle sõita alla mööda Tartu maanteed ja oh imet - 20 minutiga olin Roosikrantsi tänaval ... eks näis, mis tänane toob.

Kõik müügiks!

Müüme ära Harkus asuva korteri. Üldpinnaks on 41,5 ruutmeetrit. Kunagi on korter olnud kahetoaline kuid selle planeering on muudetud ja praegu on tegemist avatud planeeringuga korteriga, kus magamistuba eraldi ning köök ja elutuba kokku ehitatud. Ja nn. märg tuba ikka ka eraldi :)

Maakler tutvustab korterit niimoodi:

Ümberplaneeritud ja maitsekalt renoveeritud korter kivimajas. Elutuppa avatud köögis sisseehitatud kvaliteetne köögimööbel koos integreeritud tehnikaga, magamistoas suur lükandustega garderoobikapp, vannitoas suur valamukapp ja pesumasin. Olemasolev valvetehnika ja -leping.

Majas aktiivne ja toimekas KÜ, kõik kommunikatsioonid vahetatud ja trepikojad värskendatud. Asukoht eemal linnakärast ja intensiivsest liiklusest, kuid hea ühendus nii Tallinna, Keila kui Laagriga. Lähiraadiuses kauplus, lasteaed, raamatukogu, vallavalitsus, Harku terviserajad käe-jala juures.

Selline lugu ja kõik täiesti sulatõsi. Kui lihtsamas keeles öelda, siis korteris on täisremont tehtud, kõik eluks vajalik on olemas nii, et koli ainult sisse ja riputa riided kappi. Kui soovi on võib saada ka elutoamööbli, igaljuhul ei ole vaja hakata muretsema kööki mööblit, pliiti ja külmakppi ning vannituppa pesumasinat. Ideaalne ost kiire eluviisiga noorele inimesele kel pole aega remondiga jändama hakata. Ja tõesti - Harku terviserada algab üle tänava ning veinimüüja hulgiladu on kohe maja kõrval :) Mis sa hing veel tahad! Naabrimees Tiit hoiab korteril silma peal kui ära oled ja korjab postkastist kõik vajaliku ning mittevajaliku ja säilitab hoolsalt kuni saabud.

City24 rippuv kuulutus on siin. Hinna osas saab pidada läbirääkimisi ja maakleri kaudu ei pea tingimata asja ajama.

Kes nii suurt asja osta ei taha, siis tuliuus Nokia 3250 on samuti soodsalt saadaval :) kontakt: maare(ät)msn.ee või heiti(ät)posmootrim.com

[updated by heiti at 09:54] Pistsin siia ka paar pilti korterist ... ja tegelikult on seal olemas veel ka keldriboks, kindlalt raudukse taga.

Tuesday, June 27, 2006

Et keegi mind valvaks

Täna saame siis üle pika aja jälle väikese annuse kultuuri :). Nimelt vaatame Köismäe tornis Tallinna Linnateatri etendust `Et keegi mind valvaks`, lavastajaks Eva Klemets. Tegelikult üritasime ju vaadata seda etendust juba korra, aga ebaõnnestunult.

Linnateater on taas oma tuntud headuses. Minu meelest olid kõik kolm näitlejat (Rain Simmul, Argo Aadli, Indrek Sammul) väga head. Tihti tekib mul teatris mingil hetkel selline olukord, kus etenduse `point` kipub minust üle libisema ja hakkan jälgima ühe või teise näitleja esinemist - tänane oli üks nendest kordadest, kus tükk haaras nii jäägitult, et unustasin kõik muu.

No hea küll, oli tegelikult paar korda, kus ei unustanud kõike muud - selles on süüdi kormoran Teet või siis Argo Aadli, mine sa võta nüüd täpselt kinni kumb, aga igatahes on nad vägagi sarnased :).

kommentaarin ...

Meie maja kõrval olev Girgendsoni pubi on suletud. Üle tänava asuv konkureeriv asutus, baar "Piramida" ei maganud kaua ning juba mitu päeva ilutseb Girgendsoni pubi ees meeliülendav silt, mis vanu kliente üle tänava asuvasse lõbustuskohta meelitab ...

Vahvaid silte on siin ennegi olnud. Ükskord ahvatles Grigendsoni pubi näiteks hõrgutisega, mille nimeks:
"shasl
õkk 50.-"

Ka muidu pidavat lõbustusasutused igati tasemel olema, naabrist rekkamees Heldur teadis kiita, et saun on mõnusa basseiniga ning kõik soovid täidetakse lahkesti:P
Peaks ikka kunagi kodubaari ka minema. Karaoket laulma või midagi.

jaanilaupäeva lõppsõna

Maare, kui ilmakuulekas kodanik vahendas oma reisimuljeid ka kaljas Irise omanikega - ja nüüd ongi häda käes :):

Tere Maret,
Suur tänu Sulle!

Jah, meil oli sel hooajal kord - ning suhtumine eelkõige! tõesti käest ära ja ma olin sellega ka kursis. Teie seltskonna sõit Sõrule sai tegelikult ka viimaseks piisaks. Praegu seisabki laev Sõru sadamas, sest laeval ei ole hetkel ei kaptenit ega tüürimeest. Niimoodi lihtsalt enam edasi ei saanud. Siia sobib ütelus "parem õudne lõpp kui lõputu õudus" ...

Igal juhul tagasiside eest veelkord suur tänu ja loodame, et järgmisel reisil on kõik korras.

Tervitades,
Herkki Haldre
Reeder

Ja nüüd peavad järgmised reisiseltskonnad vist väheke ootama :( ... aga saavad siis vast purjetada-purjutada täie raha eest.

liha ja õlle väljaajamine ehk valmistumine Xdreamiks

Kuna Xdreami teise ehk öise etapini on jäänud vähem kui nädal, proovisime pühapäeval alustada jaanipäevatamisest kehasse kogunenu väljaajamisega (parem hilja kui mitte kunagi). Kõigepealt hüppas ratta selga Heiti ning sõitis Veskimöldresse, kus eelmisest õhtust meie auto nukralt ootas. Toimetanud neljarattalise sõbra koduõue, panime mõlemad kaherattalistega Pirita poole ajama. Esimene peatus imeliku kiriku taguses Statoilis kuna minu rattakett nuttis, sest peale viimast pesu ei olnud tal õliraasugi peal. Siis mõned kiiremad ringid Pirita metsas ja jõudsime varsti Randverre.

Noh, ilm oli ilus ja astusime siis Anu juurest läbi. Anu teinepool kasutas kärmelt juhust, et teha vahet terrassiehitamisele ning ... nii me kahepeale kaks õlut ära jõimegi. Ausalt, tegelt me teist eriti ei tahtnudki, aga Marek tegi selle meie nina all lahti ja teatas, et tema seda igaljuhul ei taha. No kuidas sa jätad soojal suvepäeval hea külma õlle lahtuma...:)

Pärast oli esimesed 15 minutit väntamist puhas töö. Hiljem läks kergemaks ja tegime minu eelmisele retkele vastupidise tiiru- Randvere, Leppneeme Tammneeme ja olimegi Kelvingis. Timmo ja Elo olid just maalt tulnud ning peale nende teretamist võtsime suuna läbi vana sõjaväeosa Haabneeme. Tiit niitis koduõues muru ja puhkas ka jaaniväsimust välja. Edasi. Tinni ei olnud kodus nagu tavaliselt:)
Kalasupp Jahtklubis lõpetuseks. Minul kokku 43,5 km, Heitil 11 km (Kalamaja- Veskimöldre) võrra rohkem. Ikka parem kui päris ilma.

Esmaspäevane trenniplaan: Nõmme spordikeskus. Jooks- Heiti 10 km, mina 6,5. Algus oli raske, alles kolmandal kilomeetril läks kergemaks. Jaa, ega Jaanipäevast taastumine võtabki õigel eestlasel mitu päeva:)

jaanilaupäev merel

Tegelikult algas jaanipäev meile juba neljapäeval, kui kella seitsmeks koguneme Kadi ja Rando juurde. Esimeseks üllatuseks on auto, mis meid Paldiski Põhjasadamasse toimetas – Rando on meile organiseerinud täiesti tavalise limusiini Lincoln Town Car. Paldiskis tšillime tunnikese ja natukene peale niisama, kuna mingisugune seltskond ei taha kuidagi vabastada meie sõiduvahendit-ööbimiskohta, milleks on kaljas Iris. Aga veidi peale üheksat oleme igatahes laevas ja jaanipäev võib alata – väljume Paldiski Põhjasadamast ja võtame suuna Hiiumaa poole, eesmärgiks jõuda veidi peale lõunat Sõru sadamasse, kus kell kaks avatakse ametlikult Emmaste vallavalitsuse ja Hiiu Purjelaeva Seltsi korraldatav puulaevade pidu.

Laeva meeskond on rahvusvaheline – hollandlastest kapten ja tüürimees ja eestlastest madrused. Algul tekib küll veidi tunne, et ega kapten teagi, et talle reisiseltskond kaasa antakse – igatahes ei tea ta midagi sellest, mis laeval süüa leidub. Aga meie ei lase endid nii lihtsast asjast heidutada lasta ja peakokk Rando juhtimisel saavad külmikus leiduvatest, käepärastest toiduainetest valmis nii õhtusöök, kui ka järgmise päeva hommiku- ja lõunasöök. Aga õhtul midagi väga äkilist ei toimu, ilm on suhteliselt tuulevaikne ja nii saame sõita ainult mootoriga. Sööme veidi, joome natukene rohkem – näis, kas suudame pilves ja veidi vihmale kiskuva ilma langevarjurite kombel ilusaks juua :). Ja kui juba alkoholi piisavalt tarbitud, siis võtame akordioni juhtimisel üles laulujoru. Millalgi öösel võtame maarega magamiskotid ja kobime laevalaele, kus Karude eeskujul magamiskottidesse poeme.

Hommik saabub millalgi seitsme paiku – taevas on veel pilves, aga vähemalt tuul on hakanud veidi tõusma ja varsti saame isegi paar purje üles. Noh, ega me seal laevalael mingit eriti sisutihedat tegevust ei harrasta, tšillime jälle niisama. Tuul muidugi vaibub taas ja purjed korjatakse kokku. Õnneks vähemalt pilved hakkavad taevast tasapisi kaduma. Saame osa ka Võidupüha mereparaadist Küdema lahes – meist lendab üle algul vist ameerika pommituslennuk ja siis tiirutavad kaks hävitajat.

Enam-vähem kell kaks randume kaljas Irise kodusadamas, Sõrul. Meid on vastu võtmas päris suur hulk inimesi samuti puhkpilliorkester. Viime asjad ära oma ööbimiskohta, sööme seal veidi ja pool kaheksa oleme taas Sõru sadamas, kus toimub siis jaanituli. Jaanitule kultuuriprogramm on päris tihe – meie saabudes tantsivad Hiiu naised rahvatantse. Vaatame Emmaste rammumehe võistlust ja osaleme jaanitule süütamisel (pealtvaatajatena). Pärast seda naudime Emmaste puhkpillipoiste bändi IN Sib Swing Rockband, esinemist, mis teeks au lausa The Tomahawk Brothers-ile endale. Untsakaid ja ilutulestikku me ära oodata ei suuda, vaid läheme tagasi oma ööbimiskohta.

Laupäeval teeb Rando meile ekskursiooni Hiiumaa kohustuslikele vaatamisväärsustele. Alustame Orjaku sadamast, siis külastame Kõpu tuletorni ning edasi suundume Luidja randa, kus pidavat olema laulev liiv. Liiva laulma me ei saa, aga kuna vesi on meeldivalt soe, siis avame selle suve meresuplushooaja. Edasi külastame Hiiumaa üht peamist vaatamisväärsust, Rando sünnikodu Kõrgessaares ja lõpetame siis oma ringi lõunasöögiga Kärdlas. Kell viis oleme sadamas ja praamil, ning alustame tagasiteed mandrile.

Ja laupäeva õhtu möödub rahulikult, vaatame Argentiina – Mehhiko jalgpalli ja joome veini. Ning tuleb veel ära mainida ka see, et jaanipäeva veetmisest on üles pandud ka mõned pildid.

[maare] siiski ei saa ma jätta ültemata, et merereisi kaljas Iirisel muutis positiivseks üksnes meie reisiseltskond ning soe vastuvõtt Sõru sadamas. Laevameeskond tegi aga kõik selleks või õigemini jättis tegemata kõik, et meile see reis mitte just kõige paremast küljest meelde jääks. Kõigepealt siis tõesti see, et peale seda kui eelmine ja mitte just kõige kainem seltskond laevast lahkus, polnud laevameeskond ise ega lahkuvad külalised grammivõrra vaeva näinud laeva koristamisega. Kapten pidas meile alustuseks lühikese jutu, öeldes, et ta on väsinud ja nüüd tuleb meil koristada eelmise seltskonna läbu ära. Ja läbu see tõesti oli. Rohekm Kapten meiega eriti ei suhelnud ja kogu ülejäänud laevameeskond ka. Kuigi Iirise veebilehel on seda reisi reklaamitud kui: "purjetamishuvilistele kaasasõiduvõimalust kaljase "Iris" ülesõitudel erinevatesse sadamatesse. Tuleb teha laevatööd, ei virise ja kuulata laevaohvitseride käsku! Hinnas sisaldub prii söök ja koikoht ..."

... ei saanud me kahjuks millegi sellise osaliseks. Kui laevatööks ei nimetata mitte just teiste joomaläbu koristamist. Prii söögi kohta niipalju, et meeskond ei olnud sellest midagi kuulnud ... Õnneks oli keegi siiski külmkapi sööki täis ostnud ja nälga me ei jäänud. Kui magamisaeg kätte jõudis, läksin kaptenilt küsima, et kuidas need võrkkiiged, mis trümmis hunnikus olid, magamiseks lakke saab riputada. Mispeale nägin jälle kapteni imestunud silmi, et: "oi, ta pole seda kunagi varem teinud ..." Seetõttu magasimegi kes kuhu pikali sai käänata ning veebilehel reklaamitud "eriti populaarsesse magamiskohta" - kliiverpoorni alusesesse kaitsevõrku - kapten kedagi magama ei lubanudki. Põhjust ei tea, mässav meri selleks igatahes ei olnud, sest kogu sõidu aja ei saanud me korralikult purjegi üles.

Minu senised meresõidumälestused eeskätt Emeraldiga on risti vastupidised. Kuigi ka Emeraldi põhitöö on seltskondade lõbusõidutamine, ei ole ma kordagi veel astunud laeva nii, et seal teiste läbu ees ootab. Ning kordagi ei ole me ka laevast välja astunud enda järelt koristamata. Selle eest hoolitseb kapten kohe kindlasti. Ja alati saame jõudu ja oskustmööda ka ise laevasõidule kaasa aidata, olgu see siis kas või vendrite sidumine enne randumist.

Minul jäi igaljuhul Iirisest küll mulje nagu kolhoosi klubi saunast, mida läbustamiseks välja üüritakse. Isegi kui kõrvale jätta eelmise seltskonna pesemata nõud ja lauale jäetud toidujäägid, ei oleks ma nii musta kambüüsi ja segamini trümmi küll ühest laevast leida lootnud. Ning vähe sellest, et meie eelnevate seltskondade jälgi pidime nägema. Sõru sadamas lasti uudistajad laeva samuti ilma, et meeskond oleks viitsinud vaadatagi, kas me enda järelt ikka kõik ära koristasime. Kahju hakkas väärikast Iirisest ...

Thursday, June 22, 2006

möödunud nädalavahetus

Pühapäev möödus siis jälle multispordi tähe all. Kell 02:27 kuni 04:20 joksin Jukola teatejooksu Soomes, Savos. Siis muidugi ei maganud minutitki, kuna elasin kaasa (koos umbes ma-ei-tea mitme tuhande inimesega) viimase vahetuse parimate lahingule metsas. Selle olid korraldajad väga hästi lahendanud - paremate võistkondade jooksjatel olid kõigil kaasas GPS-id koos saatjaga ja võistluspaigas oli suur ekraan, kus orienteerumiskaardilt sai jälgida liidrite liikumist maastikul vaheldumisi telepildiga võistlusraja erinevatest kohtadest. Kogu inimmass hoidis vist hinge kinni, kui liider Tero Föhr klubist Vehkalahden Veikot eksis eelviimase punktiga ja kaardilt oli näha, kuidas ta väikese kaare järel otsustas, et jooksis punktist mööda ja hakkas võsas tagasi jooksma, vastu Kalevan Rasti viimase vahetuse jooksjale, maailmameister Thierry Gueorgioule. Natukene enne seda, kui kaks täppi võistluskeskuse suurel ekraanil kokku said, tabas ta oma vea ära ja suutis siiski hoida liidrikohta.

Teinud laevas ühe kiire, pooletunnise, multisportlase :) une, istusin kodus autosse ja sõitsin Karude juurde. Seal laadisime auto järelkärule kajakid, korjasime teepealt peale maare ja sõitsime Kaberneeme sadamasse, plaaniks vallutada mõni Kolga lahe väikesaar.

Valisime sihtmärgiks Kolga lahe suurima saare – Rammu (111.83 ha). Alustuseks sõitsime ümber Koipse saare, kus me ei randunud ja jätkasime kohe sõitu Rammu suunas. Meri oli küll igavalt sile, aga päike paistis ja sõita oli mõnus. Maabusime saare kirdeosas, Vesisäärel, kus hävitasime ka kaasasolnud pirukad ... huvitav, et merel alati koletum isu peale tuleb :). Külastasime kahte, saarel asuvat meremärki, mis aitasid laevadel võtta suunda Muuga sadama peale. Kuni 1990. aastate alguseni olevat need töötanud tuumaenergial, muutes ümbruskonna radioaktiivsusfooni küllaltki kõrgeks. Meie Karuga igatahes vallutasime neist kõrgema, huvitav kas nüüd kukuvad juuksed peast :P. Aga ülevalt avanes igatahes väga kena vaade, ära paistsid ka Rammu saare kaks järve - Maajärvest ja sellest lõunapoole jääb Leetselja järv.

Külastasime ka Kiini talukohta, kus on taastatud saare ainsad hooned. Kolga lahe saartest asustati Rammu kõige esimesena, 1715. aastal. Enne Teist maailmasõda elas saarel 22 peret, kes pidid oma kodudest lahkuma 1952. aastal. Tagasi kajakkide juurde jõudes, sõime ära kõik, mis meil veel järel ja alustasime siis tagasiteed. Mingi tund aega hiljem olemegi tagasi Kaberneeme sadamas.

Praeguseks, kui ma seda juttu kirjutan, on unevõlg juba enam-vähem jälle täis magatud, aga kohe varsti sõidame Paldiskisse, kus jätkame teekonda kaljasel Iiris Hiiumaa suunas, et homme osaleda kohalikul jaanitulel - pärast seda saab siis jälle hakata unevõlga täis magama :D. Ja veel, nädalavahetusest on loomulikult olemas ka mõned pildid - ikka seal heiti.msn.ee

Tuesday, June 20, 2006

80 aastat esimesest o-võistlusest

Esmaspäeval korraldas SK Tallinna Kompass esimese Eesti Orienteerumisvõitluse aastapäeva puhul samal rajal päevakuvormis võistluse. Võimalik oli joosta nii tolleaegse (pildil) kui tänapäevastatud kaardiga. Meie valisime viimase. Minule harjumatu mustvalge kaart, tundmatute tingmärkidega:) Aga sain üle ootuste kenasti hakkama. Aeg 00:42 andis keskmise, neljakümnenda tulemuse 89-st nõuetekohaselt raja läbinud võistlejast, 29 naisosavõtja seas siis 7. koht.
Noh eks ole sel aastal juba sealkandis joostud ka - nii teisipäevak kui neljapäevak on korra samal maastikul olnud.

Heiti jooksis toonasest võitjast Julius Tiisfeldtist (00:29:18,8) tublisti kiiremini (00:23:55). Iga osavõtja sai pärast veel mälestusmedaligi kaela:)

Üldsegi mitte nii edukas ei olnud Kaberneeme teisipäevak, kus painasid meeleltult valusalt hammustavad kärbsed ja sääsed. Hoolimata palavusest oli mul joosta suhteliselt kerge. Esimest korda vist läbisime KAM-iga raja nii, et mina silkasin kõige ees ja Kati ning Ave veidi aja pärast järgi. Aga ju neil oli lihtsalt ülekuumenemine. Kiirusest aga pole orienteerumises kasu midagi, kui pea ei jaga. Ja mul eile ei jaganud. Pärast ei jaganud Katil ja Avel ka. Lõpupoole ajasid kärbsed ja sääsed kohe eriti närviliseks ja nii me mitu suurt viga tegimegi.
Veidi paremaks läks alles siis kui peale lõpetamist olime end meres ühe uhtnud.
Kaberneemes tegelikult käisime ka pühapäeval, startides sealt süstadega merele. Pildid retkest Rammu saarele asuvad siin ja Heiti riputab varsti vist ka muljed üles.

[updated by heiti June 22, 2006 at 09:50] korjasin ära maare lisatud kaardi (loodetavasti ta ei pahanda) ja panin üles kolm erinevat varianti: vasakpoolne on kaart aastast 1926, keskmine tänapäeva orienteerumiskaart vanade tingmärkidega ja parempoolne siis tänapäeva orienteerumiskaart samast kohast.

Ja veel ... punktikohad olid muidugi huvitavad - mingi suvaline koht metsas, mõne teede või sihtide risti läheduses. Vaja oli siis jõuda sinna risti ja sealt juba asimuudiga punkti :). Erinevuseks veel sellest esimeset orienteerumisvõistlusest oli see, et kui vanasti olid punktis kohtunikud, kes fikseerisid võistleja läbimise, siis nüüd kasutati tänapäeva orienteerumispunktide tähiseid.

Pirita mets on muidugi olnud orienteerumisvõistlustel juba nii palju kasutusel, et saanud üsna selgeks ja eksida on seal raske, aga sellest hoolimata suutsin punktide otsimisega minutijagu vigu teha. Aga väga vinge on muidugi tolleaegse võitja, Juulius Tiisfeldti saavutus - läbida 4.9 kilomeetrine, kuue kontrollpunktiga rada ajaga 29:19.8 - vana kaardiga ei suutnud seda igatahes keegi, parim oli Rene Ottesson ajaga 30:21. No tõsi, maastik oli ikka väga palju muutunud ja vana kaardiga punktide leidmine paras peamurdmine, aga ikkagi.

210 ruutkilomeetrit...

...just nii suur ala on Ida- Virumaal Estonia kaevanduses 60 meetri sügavusel kaevanduskäike täis. Töökoha suvepäevade raames oli selle kaevanduse külastamine üks progammis olevatest tegevustest. Ei, see ei olnud ekskursioon kaevandusmuuseumisse Kohtla- Nõmmel vaid külaskäik "päris" s.t töötavasse kaevandusse. Puhkepäeval.

Kuna all on jahe, anti meile selga soojad riided, kummikud ja villased sokidki. Tegelikult oli 60 meetri sügavusel nii 6-8 kraadi sooja, nii, et külm ei hakanud kellelgi.

Maa- all oli lausa nagu teine linn, tänavatevõrk. Ainult, et seal on kogu aeg öö ja tuled peavad põlema. Ega ei kujuta hästi ette küll, kui pead töö tegemiseks sõitma maa alla ning olema seal seitse tundi ühtejutti.. eriti veel kui kuskil kõrval seina lõhatakse ning sa tead, et kui veepump töötamast lakkab, hakkab kaevandus üsna kiiresti veega täituma.

Sain jälle palju tarkust juurde. Sellest, kuidas põlevkivikiht maa sees asetseb, kui palju jätkub veel põlevkivivaru kaevandamiseks, kuidas toimub põlevkivimassi õhkimine sügaval maa all ja kuidas see kõik siis lõpuks maa peale jõuab. Ning seda, et viis aastat tagasi toimus suur osa tööprotsessist käsitsi... Aga rongi enam kaevanduses ei ole, viimane on üle antud raudteemuuseumile.

Saturday, June 17, 2006

Maailma küla

Oli festivali nimi, kus eile õhtul maarega käisime, kavas kontsert `Raua Needmine`, ansambli Metsatöll ja Riikliku Akadeemilise Meeskoori ühisprojektina. Alustuseks tegime muidugi kerge valearvestuse, või õigemini oli meie piletitele juba kirjutatud, et kontsert algab kell 19:00. Egas midagi, peale tööd kiirelt koju riideid vahetama ja siis Piritale, kus suutsime Jahtklubis teha kiire õhtusöögi. Pirita Kloostri juurde jõudes (just nimelt seal toimus kontsert), südamed kiirest käigust kloppimas, selgus et veel ei saa isegi mitte kloostri territooriumile sisse, ehkki kell juba tiba üle seitsme. Nimelt pidavat kontsert algama kell 21:30 ja see 19:00 tähistavat aega, millal territoorium avatakse ...

Peale pisikest jalutuskäiku Pirita jõe äärde ja tutvumist paadilaenutuse võimalustega otsustasime siiski koju tagasi minna, kuna olime suhteliselt õhukeselt riides. Teisele katsele tulime kodust juba taksoga.

Kontsert ise oli äge, ehkki tõtt-öelda ootasime vist mõlemad midagi veelgi enamat. Kontserdi nimilugu, Veljo Tormise `Raua Needmine` kõlas muidugi hästi, võib-olla ka sellepärast, et selleks ajaks olime välja raalinud, kustkohalt on kontserdit kõige parem kuulata / vaadata - nimelt väljaspoolt kloostrit, peaukse eest. Sealt nägi väga hästi lavale ja ka saund kõlas kõige paremini. Aga häid lugusid oli veelgi, mulle isiklikult meeldis ka näiteks Metsatölli repertuaar RAM-i esitluses. Aga festival jätkub - täna ja homme, soovitan kindlasti minna. Täna on näiteks üles astumas Helin-Mari Arder ja Kongo punt Kekele.

Minul endal on plaanis võtta osa täna õhtul startivast teateorienteerumisest JUKOLA VIESTI, mis sedakorda toimub Salos. Startimas muideks üle 13 000 orienteeruja :), mis tähendab 1362 seitsmeliikmelist meeskonda ja 871 neljaliikmelist naiskonda.

Kõrvemaa: huvitav maastik ja põlengusuits

Neljapäevane TON toimus Kõrvemaal. Startisime Rainiga (Lond) kesklinnast veidi peale poolt kuut ja ennäe - hoolimata ummikust Tartu maantee ristis olime kuueks juba ilusti Jüris, kus Heiti meid ootas. Poest kiiruga midagi hamba alla ja Kõrvemaa poole teele. Sõidu ajal rääkis Heiti just meile uudistest kuuldud lugu suurest metsapõlengust kuskil Kuusalu kandis kui Rain ettepoole osutas- näe, mis seal taevas on! Eespool taevas oli tõepoolest kerge vine ja esialgu ei saanud aru, kas tegu pileva või suitsuga, lähemale sõites sai üha selgemaks, et see see metsapõlengu suits ongi, mis tuulega Kõrvemaa poole kandub. Veidi aja pärast oli tuntav ka lõhn ... prr ... mõelda vaid kui palju elusloodust sellise õnnetusega kannatada saab ...

Kõrvemaa matka- suusakeskusesse jõudes olime suitsuvinest juba veidi eemaldunud, Heiti pärast ültes, et kaugematel etappidel oli aga põlengut ninaga selgesti tunda olnud.

Stardis oli, nagu ikka, palju rahvast. Viimasel ajal on orienteerumine kõvasti populaarsust kogunud ning palju rahvast on teisipäevakutelgi, rääkimata neljapäevakutest, kuhu sõida nagu Niguli juurde (mf "Keskea rõõmud"), parkla autosid pilgeni täis. Lunastanud stardis kaardi, saime kohe aru, et tegu on tõeliselt huvitava ja orieneerumis- ning kaardilugemisoskust nõudva rajaga. Rain, kellel iseseisvat orienteerumiskogemust vähe ja ka kompass puudu, valiski seepärast meeste B raja, kui mina kangekaelselt siiski naiste A-d otsustasin joosta ...

Kohe esimese punkti leidmisega läks aega, ei osanud siiski reljeefijooni kaardil õigesti lugeda ja otsisin punkti mäe alt võpsikust kui punkt tegelikult mäe otsas asus. Edasi läks järjest libedamalt - teise punktiga kaldusin küll veidi vasakule ära kuid suutsin enda asukoha kaardil rahuldavalt määrata ja väikese viivitusega sai võetud ka see. Järgnevate punktide leidmine ei tekitanudki erilisi raskusi, vastupidiselt minu kartustele. Kõrvemaa maastik mulle meeldib - väga vaheldusrikas, rabad / sood ja künkad vaheldumisi, sekka ka metsa ning muidugi suusarajad. Liikusin enam-vähem rahuldavas tempos kuni eel-eelviimase punktini. Tont teab mispärast, aga keerasin teelt vales suunas ning sattusin sohu kus põlvini vesi.. kuigi tundus, et mõned olid ka edasi läinud, mina minna ei söandanud ning ekslesin tükk aega edasi-tagasi tee kõrval ringi, otsides punkti. Paraku tulemusteta. Vinnasin siis ennast mäest üles tee peale ja tegin veel ühe õnnetu katse, seekord leidsin punkti küll, kuid sellise, mida minu kaardi peal polnud. Siis loobusin, sest aega oli juba nii palju kulunud (01.33), et finishit hakati vaikselt sulgema ja sain seekord siis kirja katkestamise.

Finshisse jõudes selgus, et ka Heiti ning Rain olid tavapärasest kauem rajal olnud ja polnud jõudnud mind veel õieti ootama hakata. Tagantjärele oli huvitav rada võrrelda ning loodetavasti tehtud vigdest õppida. Rajameistrile igaljuhul viis pluss - maastikust oli maksimaalne välja võetud! Endale hindeks neli miinusega, tegelikult on ju see alles minu kolmas hooaeg orienteerumisrajal, seepärast ei lase ennast heidutada katkestamisest või suhelisest suurest ajakulust. Iga korraga aina tarkust juurde!

Friday, June 16, 2006

ühe projekti lugu

Nii nagu Hekotek kodulehel kirjas:

Leningradi oblasti Podporožje rajoonis avati 07.06.2006 kaasaegsel tehnoloogial baseeruv saeveski, mis kuulub Soome suurkontsernile Metsä Botnia. Ettevõtte pidulikul avamistseremoonial osalesid ...

See oli minu esimene kokkupuude tselluloosi tehases töötavate meestega, mis erineb küllaltki oluliselt tavapärasest saeveski ehitamisest. Üheks suuremaks erinevuseks oli nendepoolne põhjalik projekti ettevalmistamine, juba leping ise oli aukartust äratava mahuga – kui tavaliselt saab saeveski ehitatud nii 10 ... 30 lehelise lepinguga, siis seal oli selle mahuks tugevalt üle tuhande lehekülje – ma isegi ei viitsinud ausalt öeldes lehekülgede arvu ära lugeda, rääkimata siis kogu lepingu läbitöötamisest. Vaimustust äratas ka Metsä Botnia mehikeste oskus kasutada oma töös mitmesuguseid tabeleid, graafikuid, diagramme jne ... sadade kaupa (ilma liialdamiseta).

Naljakas (või pigem küll kurb) on see, et enamuses igal pool Venemaal on see ühtemoodi – paigaldad seadmed, käivitad need ja asud siis töötajaid koolitama. Algul suhtud nendesse veidi üleolevalt ja võib-olla ka veidi põlgusega: mingisugused vene jorsid, kes suitsetavad töökohal, ei korista enda järelt, lõhuvad seadmeid jne. Kui sa siis oled nendega seal vaeva näinud ja neid koolitanud, ning nad ei teieta sind enam ja on õppinud, et suitsetatakse ainult väljas suitsunurgas, aru saanud, et seadmed on nende omad ja neid tuleb hoida. Lisaks sellele on nad õppinud ka viisakalt käituma (vähemalt püüavad) ja sa oled juba kursis meeste isikliku eluga, nende suhetest ülemustega, kohalikust külaelu-oluga jne, siis saab projekt läbi. Aga nii vist ongi ette nähtud ...

Nüüd on siis jälle jäänud üks punktike maailmakaardile, kuhu tulevikus vist enam väga tihti ei satu, aga eks ma ole olnud seal ka piisavalt: lugesin just kokku – alates 2005 aasta algusest 69 päeva. Võiks veel ära mainida ka selle, et minu projekti seadmed seal (palgisorteerimisliin nimelt) kaalusid kokku 190 tonni ja sõitsid sinna 27 autoga + lisaks olen ma peaaegu iga kord sinna sõites pidanud vene tollile seletama, miks mul on oma töös vaja kontrollereid, arvuteid ja muid pisividinaid, mis ma isiklikult sinna viisin.

kas vanalinn vajaks laiendamist?

Asjaajamised viisid mind just läbi vanalinna. Õudne möll! Vist oli mitu kruiisilaeva korraga maabunud. Igaljuhul oli tunne, et varsti saab Raekoja plats ja Viru tänav ääreni täis ning sinna juurde ei mahu mitte üks turist!

Samas, hea meel, et meie pisukese riigi vastu nii suur huvi on. Ja eks turistid on toovad kasulikku mammonat kaupmeeste kukrusse omajagu. Nii, et soovitaks linnavalitsusele hoopis tasulise parkimisala laiendamise asemel suvehooajaks vanalinna laiendamise peale mõelda:)

Thursday, June 15, 2006

jalgratturi vaenlane nr. 1

Jah, nagu maare juba kirjutas ... piduritega oli meil mõlemal eile pisikesi probleeme. Mina olin küll veidi targem :) ja jalgratast võttes nägin kohe, et esimene pidur lahti oli ja panin selle kinni, aga loomulikult ei vaadanud, mida teeb tagapidur. Selle eest tundsin seda esimesel rismikul, kui tagaratta maast õhku sain :).

Aga lugu ise oli selline: Kuna meieni on jõudnud kuulujutud, et meie ühed peamised sõbrad-konkurendid seiklusspordisarjas Hansapank Xdream 2006 on käinud järgmiseks etapiks valmistumas lausa Hispaanias, rattalaagris, siis tuleb vist meilgi oma rattasõidu taseme tõstmiseks mõned `laagrid` teha :). Eile toimus neist esimene. Tegime Raini ja Randyga üheskoos paaritunnise sõidu Veskimöldre läbi Hüüru Vääna jõe äärde, sealt piki vääna jõge läbi Vääna ja Liikva Naagele, ning läbi Sõrve tagasi. Sain jälle tunda, et ühtegi treeningut ei tohi alahinnata :). Nimelt suure kiirustamisega unustasin võtta kaasa joogi ja umbes poolel treeningul sain kobeda `haamri`. Seda ei korvanud enam isegi Raini poolt pakutud jook. Ringi lõpus olin nii läbi, et kutsusin maare endale Veskimöldresse vastu - sealt koju sõitmiseks poleks küll enam jõudu jätkunud. Kogu õhtu jalad värisesid all ja kiskusid krampi :). Õhtul proovisin ära Aivo Nadelilt ostetud kreemi Born Muscle-relax ja hommikuks olid lihased enam-vähem korras. Aga treening ise kestis 2:12:31, keskmine pulss oli 143 ja max. pulss 162. Sõitsin 57.01 km, keskmine kiirus 26.4 km/h ja max. kiirus 51.5 km/h.

Ja veel ... pealkirjast. Sain järjekordselt kinnitust, et autodest tunduvalt ohtlikumad on jalgratturile jalakäiad ja teised ratturid. Sõitsin mina mööda Paldiski maanteed (sõiduteel, et ohutundetud jalakäiad ei astuks ootamatult ette), kui üks memm alustas ootamatult sõidutee ületamist selleks mitte ettenähtud kohas. Vaatas korralikult ette, et auto alla mitte jääda ja nägi kindlasti ka mind, aga tundub, et jalgratturit ei pidanud ta igatahes eikellekski ... igatahes jätsin asfaldile pikad pidurdusjäljed ja suutsin `põdrakatse` :) õnnelikult ära teha. Memm ei teinud teist nägugi vaid jätkas rahulikult autotee ületamist.

mis ma eilsest õppisin..

..... enne kui hüppad ratta selga, kontrolli, kas sinu ratta pidurid on peale viimast pesemist või transportimist ikka kinni pandud ja töötavad ...

Tuesday, June 13, 2006

ei saa me spordita

Isegi mitte siis, kui me kohe üldse sporti ei tee ja läheme selle asemel minu grupivend Toomase sünnipäevale napsi võtma. Õhtu naelaks oli ühe Toomase naabri ja endise spordifunktsionäri repliik, millega ta võttis kokku nõukogudeaegsete tippsportlaste ja dopinguteema: `kui kusi sulatab veel lund, siis oled terve` ...

Ja lisaks sain tööl oma otseselt ülemuselt noomida - ma pidavat Päevalehes agiteerima noori jooma ... õnneks siiani ainult Päevalehe paberväljaandes :).

Sunday, June 11, 2006

reedeõhtune jook

Reede õhtul oli meil kirjutamisel abiks selline valge vein, nagu Ribeauvillé Gewurztraminer. Ostsime selle kauplusest Super Netto, hind kusagil 100 krooni. Mõnus ja hea gewurtztraminer - puuviljane, mitte liiga vürtsikas, õrn muskaadimaitse - seda ostame kindlasti veel.

Saturday, June 10, 2006

Ferrino 36h matkasport 2006

Aega võttis aga ... minu viimased 23 osa - nagu Heiti `natuke` liialdades juba ütles, on nüüd valmis ja üleval.

Friday, June 09, 2006

TON Aablas

Eile võtsime osa siis orienteerumisneljapäevakust, mis sedakorda toimus Aablas. Oli igatahes võrreldes teisipäevase jamaga, nagu öö ja päev. No tegelikult algas juba kohalesõidust ... seekord oli auto tibisid täis :). Tegelikult mulle meeldib, kui inimesed tahavad oma tööd teha ning teevad seda hästi ja hingega. Nagu näiteks tänased rajameistrid: euroopa meistrid rogainis Jaanus Reha ja Margus Klementsov (mine võta kinni, kumb siis rajameister oli ja kumb abiline).

Rada oli minu meelest igatahes vägagi hästi üles ehitatud: algul ülihästi läbitavas männimetsas olevad reljeefipunktid vaheldumas pikkade sooetappidega, kus vaja hoida suunda. Siis raja keskel paar pikka ja lihtsat suunaetappi, mis kiiruse üles viivad. Ja raja viimased kaks kilomeetrit väga kivine ja tehniline rajaosa (kus mina umbes 5 minutit vigu teha suutsin :)).

Võib-olla oli rahulolu tingitud ka sellest, et juba hommikul tundsin, kohe ärgates, et lõpuks ometi on nädalavahetuse suur unevõlg taastatud ja ärgata kerge ja mõnus :). Siit vastus siis ka Tanzale, kes tahtis teada, kaua sellisest 36 tunnilisest võistlusest taastub - lihastel-liigestel polnud juba järgmine (no tegelikult ... kuna lõpetasin õhtul, siis pigem ülejärgmine :)) päev häda midagi, aga unevõla taastamine võtab päevi ... eriti kui tahad olla samaaegselt tubli tööinimene ...

üldfüüsiline treening ning Päkapiku tagasitulek!

Mõtlesime siin, et aitab küll niisama metsa all edasi- tagasi jooksmiset ja lulli löömisest. Tööd tuleb teha korraliku eestlase kombel! Suur suvi juba käes ja meil kõik tegemata!!! Pidasime naabritega nõu ja mõtlesimegi välja. Laupäeval teeme seega suure hoogtööpäevaku. Kavas üldkehaline treening, mille käigus saab teha järgmisi sooritusi:

* tõste, kandmis ja viskeharjutused keldris oleva prahi väljatassimise näol autokonteinerisse;
* rebimis ja lõhkumisharjutus vanade keldribokside seinte mahavõtmise teel;
* võimalusel ka kaevetööd kõnniteekivide paigaldamise otstarbel.

Õrnema kehaehitusega ent kaunihingelised saavad oma annet näidata aia ülevärvimisel.

Lisaülesandena kavas grill, tshill ja saun.

Abikäed on lahkesti oodatud. Algus kell 10.00. Kestab seni kuni tööd ja sauna jätkub.

Tegelikult on veel üks väga oluline sündmus tähistada! Meie aiapäkapikk on reisilt tagasi! Varakevadel nimelt lahkus sõprade poolt kingitud ja juba poolteist aastat truult aeda teeninud päkapikk ootamatult aiast ... Majarahva suureks rõõmuks aga saabus Päka esmaspäeval reisilt tagasi! Oli rännates küll veidi väiksemaks jäänud aga see eest tõi ta kaugelt maalt kaasa laterna, mis nüüd õhtuti majarahva hinge soojust ja valgust toob! Jaa, möödunud esmaspäeva õhtut mäletame me veel kaua ...

no katsu sa niimoodi kirjutada

No katsu sa niimoodi midagi kirja panna, kui kõik sisselogimise üritused sellise ekraaniga lõpevad. Niisugune oli igatahes seis minul eile õhtul :( ...

Thursday, June 08, 2006

blogger.com tsenseerib mõtteid

Tahtsin eile õhtul kaevelda selle üle, kuidas OK Nõmme üritab teha kõik endast oleneva, et peletada inimesi orienteerumisest eemale. Kahjuks jäi see tegemata, kuna www.blogger.com ei lubanud sisse logida. Üleüldse oli blogger-i server eile üliaeglane ...

Aga nüüd ikkagi kaeblen veidi :) OK Nõmme antiorienteerumise üle. Või kuidas peaks nimetama seda üleeilset üritust, kuhu kohale sõites selgub, et kaarte pole enam. Ja kui ma siis suudan endale finišist kaardi sebida, siis selgub, et stardis pole enam isegi ühtegi pidekaarti, mille pealt endale õige rada joonistada. Ning kõige finaaliks on muidugi rada, kuhu 9 kilomeetri peale on paigutatud 10 kontrollpunkti. Rajameister ise on seda oma tagantjärgi selgitustes nimetanud `teistmoodi orienteerumiseks` - seda see vast siis on, ainult et sellist orienteerumist on juba varemgi tehtud - nimelt 60-ndatel - 70-ndatel aastatel olidki analoogilised rajad, üks kontrollpunkt kilomeetri kohta, vahel isegi vähem, OK Nõmmel on veel arenguruumi :).

Ja siis tahtsin veel rääkida sellest, et riputasin heiti.msn.ee-sse üles jutukese `ISC Adventure Team` seiklustest Soomaal, võistlusel FERRINO 36h matkasport 2006 . Aga igatahes on see nüüd kirjutatud ja üleval.

Tuesday, June 06, 2006

veel - FERRINO 36h matkasport 2006

Veel küll, aga mitte viimast korda - maare on saanud valmis esimese osaga oma 24-osalisest jutustusest `24 tundi matkaspordi 36-st. ööpäev täis kogemusi` :). Nimelt on tal ilmselt kavas kirjutada iga läbitud tunni kohta üks osa ... ja mina pean nüüd õhtuti kannatama, kui tema arvutiga muljeid vahetab :). Tegelikult proovisin ka ise kirjutada, aga eriti kaugele ei jõudnud - jube väsimus on sees. Lihastel polegi häda midagi, täna tahaks küll juba teisipäevakule orienteeruma jõuda ... aga uni ... täna hommikul oli jälle nii raske ärgata.

Monday, June 05, 2006

Ferrino 36 h matkasport 2006!

Tehtud! Üldmulje: rahul ja rõõmus! Ja ma ütleksin, et peale Lihtsalt Segastega tehtud Juminda poolsaare matkatiiru olid minu jalad kolm korda rohkem valusad ja kanged kui nüüd.
Igaljul lõpetasime ühel ajal Heitiga, ehk võitja ISC Adventure team´iga ! Vahe ainult selles, et meie vapper Turbokamm oli selleks ajaks jõunud läbida pool rajast:) Aga see- eest elamusi saime täie raha eest. Tulemused on siin - tegelikult esialgsed sest mitmes punktis SI-jaam ei töötanud ning eriti meil seetõttu kirjas väga vähe punkte.
Kõigest sellest, mida ja keda rajal nähtud ja milliseid mõtteid mõeldud, veidi aja pärast pikemalt...
Päike paistab täna kuidagi eriti ilusasti!:)

Thursday, June 01, 2006

laiskadele :)

Mida teha, kui teil on raskusi kuu treeningmahu täis saamisega? Lihtne! FERRINO 36h matkasport 2006 aitab täis saada vähemalt juunikuu treeningplaani :). Igatahes meie (mõlemad), kui laisad inimesed oleme homme stardis ... maare esimest korda nii pikal rajal. Praegu käivad viimased ettevalmistused homseks stardiks.

Ja veel: inspireerituna Lätlaste udu-ime-ägedast Balti meistrivõistluste logost, tegin kah neile ühe ideekavandi - selle saaksid nad näiteks 2009 - jälle Lätis toimuvatel Balti meistrivõistlustel ära kasutada :) ...