Tuesday, August 31, 2010

jõuluks koju

õhtusöök [29.08.2010 18:33 +09:00]

Toidud on siin kohati hiinapärased – serveeritud küll vene kombe kohaselt, aga tugeva Hiina aktsendiga. Näiteks salat, põhiliselt porgand ja kapsas, ohtralt õli ja vägagi teravamaitseline, milles lisaks seakõrva ribad (vahel ka maksaribad). Lisaks muidki hiinapäraseid snäkke, nagu lehe sisse keeratud riis jne. Samas esimene ja teine (первый и второй), ehk siis supp ja praad on vanas, heas vene stiilis.

Omaette vaatamis(maitsemis)väärtused on meie perenaise, Natalja Dmitrijevna tehtud toidud, kes senimaani suudab iga kord millegagi üllatada. Natalja Dmitrijevna eriliseks hitiks on seened. Õnneks on plaan siit homme hommikul lahkuda, muidu on oht, et Xdreamil ei jaksa Viff mind enam järel vedada.

Sunday, August 29, 2010

uus kodu

meie uus hotell ... [28.08.2010 12:35 +09:00]

Täna hommikul oli veelompidel jääkiht peal, samas päevaks lubavad kohalikud meile +27°C – teravalt kontinentaalne kliima ju, eelmisel talvel olla siin nähtud kuutekümmet külmakraadi. Peab kiirelt tööotsad kokku tõmbama, talvituma ei tahaks siia jääda.

Kuna hotell Taiga oli mõttetult kallis, otse BAM-i ja autotee kõrval, kus iga päev uued külastajad, siis otsisime endile uue kodu. Väga originaalse nimega koha – Домашняя гостиница, perenaiseks on Natalja Dmitrijevna, väliselt veidi range, aga tegelikkuses avala vene hingega naisterahvas, suur looma- ja lillesõber. Ma polegi vist venemaal nii ilusat kassi näinud kui siin, lisaks chihuahua ja hundikoer.

Tegelikult ongi keeruline seda kohta hotelliks nimetada, lilledesse uppuv, armas värviline maja, sisse astudes tunne, nagu oleksid jõudnud vanaema juurde. Ja kõik on piinlikult puhas.

Friday, August 27, 2010

dokumentideta võõras linnas

pilved on pidevalt madalal [26.08.2010 08:45 +09:00]

Kui päris aus olla, siis pole tegemist linnaga, vaid mingi alevi tüüpi asulaga (vene keeles посёлок городского типа), kus elab umbes 8 000 elanikku. Dokumente, ehk siis passi tõepoolest ei ole, see on juba teist päeva kusagil registreerimislauas. Aga lisaks passile pole ka ühtegi isiklikku asja peale arvuti.

Teisel katsel jõudsime Irkutskisse, aga seal selgus, et meie kotte, mille kohta Moskvas kinnitati, et kõik on korras, Irkutskis ei ole. Pärast mõningaid asjaajamisi ja paberite täitmisi (sellised kollakal paberil, igivanad ja kortsus blanketid – tuli välja, et oskan veel isegi vene keeles ja käsitsi täiesti vabalt kirjutada) lendasime edasi ilma kottideta. Lennukiks saime seekord ajahambast räsitud AN-24B ning poolteist tundi hiljem olime juba Ust-kutis, ajaloolises BAM-i alguspunktis.

Veel kakssada kilomeetrit ehk kolm tundi taksoga mööda autobami ja olimegi külakeses, nimega Magistralnõi. Esimene peatuskoht, klubi nimega 2 korda 2, kus olime sunnitud õhtusööki alustama viina ja toostidega. Seltskond oli rahvusvaheline, selleks, et kõik jutust aru saaksid, tuli see tõlkida vähemalt vene-, inglise- ja hiina keelde.

Eile saime teada, et meie kotid on jõudnud Irkutskisse ja meil on lootust neid millalgi näha. Kotis on mul küll ka spordiriided, aga ma polegi enam nii kindel, et ma siin niiväga sörkima tahan minna. Nimelt maeti eile naisterahvast, kes mõned päevad tagasi oli läinud autotee ääres põõsastesse asjatama, ja siis autojuhi silme all karu poolt tükkideks rebiti. Karu nägemine ei olevat siin haruldane.

Tuesday, August 24, 2010

Moskva pisaraid ei usu

LED [23.08.2010 19:50 +04:00]

Tegelikult oli esimeseks ohu märgiks see, kui Eurolines Tallinn - Sankt-Peterburg buss ühe reisija piirile unustas. Õnneks vähemalt mõned süsteemid Venemaal töötavad üliefektiivselt – saime piirilt vaevu kolm kilomeetrit sõidetud, kui esimeses miilitsapostis meid kinni peeti ja teatati, et üks reisija on piirile ununenud. Loetud minutid hiljem oli ka reisija juba samasse miilitsaposti toimetatud ja meie reis võis jätkuda.

Moskvas jäi lennukivahetuseks pea kaks tundi, mis tundus väga mõistlik, eriti vaadates ilmateadet, mis järgmiseks päevaks Moskvasse +36°C lubas. Ja nii ma Maarele skypes teatasingi, “hea, et täna Moskvast minema saame”.

Umbes 10 minutit hiljem vaatasime, et pealemineku alguseni on veel täpselt tund … aga midagi häirivat jäi kuhugi kuklasse. Veel 10 minutit hiljem, uuesti kella kontrollides saime aru, mis häiris – olime tunniga mööda pannud, ehk meie pealeminek oli juba alanud.

Kuna lennuki väljumiseni jäi veel 20 minutit, siis me just ei tormanud, aga väravasse jõudes nägime, et uks on juba kinni ja buss sõidab just ukse tagant minema … ühtegi teenindajat kah enam näha polnud. Nüüd kihutasime kiirelt lähimasse S7 inimestega kohta, milleks oli business salong. Seal soovitati meil turvatsoonist välja, S7 esindusse minna. Minu küsimuse peale, et kas me tõesti sellele lennukile enam ei pääse, vastati eitavalt.

Vahetasime siis Irkutski piletid päev hilisemaks. Omaette ooper oli UTair Irkutsk – Ust-Kut piletite vahetus, aga ära sai tehtud seegi. Domodedovo АЭРОТЕЛЬ pakkus ööbimise hinnaks alates 7 200 rubla, mille me veidi kalliks põlgasime. Pärast väikest nõupidamist teatas АЭРОТЕЛЬ laua juures seisnud pikkade juustega kutt, et tegelikult on Domodedovost 10 sõiduminuti kaugusel üks motell, kus peaks saama ööbida 3 000 rubla eest ja ta võib meid sinna viia.

Motell Angelina oli tõepoolsest suurepärane koht, 2 800 rubla kahekohalise toa eest on Moskvas hea leid. Kuue tunni pärast läheme uuele katsele.

Monday, August 23, 2010

kehanäppajad

[21.08.2010 17:24 +03:00]

Laupäeva õhtul olin sunnitud tõdema, et lisaks kaubanduskeskustele, on Lasnamäel ka teistsuguseid keskusi – näiteks Lindakivi Kultuurikeskus. Viis minutit enne kella viite võis kultuurikeskuse taga vist ainult asjassepühendunu aimata, et midagi on algamas – sellest andis aimu imepisike telk asfaltplatsi ääres ja kümmekond äärekividel istujat, lisaks tavapärasele, läheduses puude all tšillivale kohalikule seltskonnale.

Igal juhul on Mihkel Ernitsa sürreaalne “kehanäppajad” sellises kohas etendamiseks justkui loodud: Lasnamäe korrusmajad, asfaltplatsil kõrguvad tellingud, ümberringi sagiv multikultuurne seltskond, justkui teiselt planeedilt – keegi ei saa aru, mis toimub – tundub, et etenduse tegelased ongi siitsamast pärit, tulnud just nurga tagant.

Suurepärane lavastus, mis jätkub ka peale pealtvaatajate aplausi kuni näitlejate täieliku kadumiseni – ma ei kujuta ette teistsugust kohta selle etenduse nautimiseks.

Saturday, August 21, 2010

EMV sprint

EMV sprint [20.08.2010 15:04 +03:00]

Juba teine sprindivõistlus järjest, kus tulemust kirja ei saa. Keskendumisprobleemid.

Wednesday, August 18, 2010

Kalamaja gurmeeõhtu

Kalamaja gurmeeõhtu [16.08.2010 20:48 +03:00]

Kui mina massaažist kohale jõudsin, oli gurmeeõhtu juba alanud. Aga minu tugevam külg ongi õnneks söömine, mitte toidu tegemine.

Monday, August 16, 2010

panna on vaja

Laupäeva ennelõunal pakkisime autosse jalgrattad, jooksujalanõud, rattakingad, rulluisud, suusasaapad, suusakepid, kiivrid jne, jne. Ei, tegemist ei olnud seiklusvõistlusele minekuga, vaid üks tagasihoidlik sõber otsustas vahelduseks jälle aastakese vanemaks saada.

Kokkulepitust tund hiljem Pannjärve tervisespordikeskusesse jõudes oleksime oodanud pikka lauda ja auväärset sünnipäevaseltskonda selle taga … selle asemel oli aga kamp rattariietes tegelasi, silmis hullunud pilk …

… saime vaevu oma rattad kokku ja rattariided selga, kui juba läkski “panemiseks”. Sünnipäevalapse klausel et “marsruudil liigutakse rahulikult (loe: kõrvuti oma naisega)” ei pidanud just päriselt paika, sest naised võtsid ülesannet tõsiselt ning “kõrvuti oma naisega” sõitmine polnudki alati niisama kerge. Ja kui vaprad mehed pinevas grupifinišis selgeks üritasid saada, et kes kõige kiiremini õllepurgi juurde pääseb, siis finišis selgus, et see polegi veel kõik …

… nimelt pidi õllepurgi kättesaamiseks sooritama ära rahvusvahelise klassi meistersportlase suusatehnika arvestuse, mida võttis vastu Türgi suusakoondise peatreener isiklikult. Kes rullsuuskadel, kes rulluiskudel, aga sünnipäevapeo alguseks oli õllejoomise luba kõigil vapratel välja teenitud.

Ja pidu ning pillerkaari jätkus varaste hommikutundideni. Hästi tehtud, Tiit.

Friday, August 13, 2010

kompott

kohvik Kompott [11.08.2010 19:33 +03:00]

Üks väga mõnus ja õdune koht – kohvik Kompott. Head ja suhteliselt soodsad toidud, sõbralikud ja abivalmid teenindajad. Siia tuleme veel teinegi kord.

Wednesday, August 11, 2010

kuum nädalavahetus

Kõrvelaane turismitalu [08.08.2010 08:03 +03:00]Kui laupäeval Tallinnas autosse istusime, oli ilm veel täiesti talutav. Tartu poole sõites nägime aga auto termomeetril korraks isegi +36° C. Tartus foori taga seistes ei saanud algul aru, et miks igas teises autos inimesed käepäraste lehvikutega palavikuliselt näo ees vehivad, aga kui autost välja tulime, siis oli küll tunne, et oleme sauna sattunud

Ööbimiseks leidis Maare sellise laheda koha, nagu Kõrvelaane turismitalu. Öösel saabudes võtsid lisaks hästi sõbralikule perenaisele meid vastu kaks vähemalt sama sõbralikku koera ja kaks veelgi sõbralikumat ja väga uudishimulikku lumivalget kassi. No ja otse meie majakese ees oli ilus laudadest terrass ja tiik (õigem oleks seda vist lausa basseiniks nimetada). Nautisime basseinimõnusid nii öösel saabudes, kui ka hommikul ärgates.

Pühapäeval XT seiklus grande finale, ehk siis kolmas ja viimane etapp, Läsnal. Läsna mõnus maastik ja suurepärane rada olid täiesti finaali väärilised. Stardis taas Tiiduga, võistkonnaks 1188.

jooksuetapi kaartAnaloogselt eelmise etapiga sai kohe pärast starti alustada lisaülesandega, tähelepanu küsimusega – “mitu orienteerumis-prismat jäi kohalesõidul tee äärde?”. Uuenduseks oli sel korral võimalus läbida ühte punkti nii jooksu- kui rattarajal kaks korda ja sooritades seal edukalt lisaülesande, saada boonuspunkte.

Lisaülesandeid valisime punktis põhimõttel, kiiremini teostatavad enne, ehk esimesel läbimisel kõksisime 20 korda võrkpalli, teisel korral mängisime üle oru rahvastepalli ja kolmandal korral leidsime piltidelt erinevusi. Jooks ise oli minule raske. Juba esimesel lisaülesande läbimisel, kui Tiit oli ette võtnud kohustusliku, kosutava ujumise, tegin mina meie plaanid ümber, ehk siis lühendasin meie stardis planeeritud jooksurada umbes poole võrra – selle plaani ka täitsime … peaaegu.

Enne starti olin Maare tungival nõudmisel ära plaasterdanud oma Xdreamil kannatada saanud suure varba, aga pärast esimest tundi oli plaaster järgmise varba nii valusaks hõõrunud, et kasutasin juhust ja saatsin Tiidu tee äärest punkti võtma, ise samal ajal plaastrit maha võttes. Selgus, et plaaster oli teisel varbal naha nii maha hõõrdunud, et veri väljas. Ülejäänud jooksuetapp oli minu jaoks raske võitlus valu ja palavusega.

Jooksuetapi ainus viga tuli Pikassoos, kus punkt KP57 oli eeldatust tunduvalt paremal ja järgmise planeeritud punkti, KP26 asemel sattusime punkti KP58. Tagasi minema ei hakanud. Viimased kolm etappi: KP49 – KP38 – KP25 olid eriti rasked, silme ees virvendas, ilmselt sain kergemat sorti päikesepiste.

rattaetapi kaartVahetusalasse jõudsime ajaga 2:18:44. Vahetusala lisaülesandel, kus oli vaja puhuda täis kolm õhupalli ja siis neid nooltega tabada, saavutasime tulemuseks kolmest kaks, ehk viimane, vist juba liiga hoolitult vistud nool läks juuksekarvakese võrra pallist mööda.

Kuna joogikott oli jooksuetapil tilgatumaks imetud, siis jätsin selle vahetusalasse … koos kotiga jäid sinna ka geelid.

Ratas oli võrreldes jooksuga seekord puhas rõõm, vähemalt suutsin Tiidul ilusasti tuules püsida. Etapp KP33 – KP55, jõe läbimine ratastega, millele Tiit algul veidi vastu oli, osutus seekordseks “maasikaks” – jahe jõevesi värskendas ja kuivavad riided jahutasid meeldivalt järgnevatel etappidel.

Punktis KP30 jagasime vennalikult Tiidu viimase geeli ja turgutasime endid Valgejõe veega. Teadlikult olime etapi lõpuossa planeerinud Pikassaare mäed ja seal asetsevad suhteliselt väikese väärtusega punktid, mis ajapuudusel enamuses võtmata jäid. Tulemus oli veidi üllatav, nii suurt ülekaalu Medisoft Adventure Team-i ees poleks oodanud, seda enam, et neljandat korda me punkti KP21 läbida ei jõudnud ja suhteliselt lihtne puude lugemine ja 7 punkti jäi sealt saamata.

Väljaotsa sanatoorium ... [08.08.2010 19:50 +03:00]Päevale pani punkti XT mitteametlik aftekas Vanakülas, Väljaotsa sanatooriumis, kuhu meie Tiiduga lõdvestuseks jalgratastega sõitsime.

Algselt väljakuulutatud saun, kus “kuuma vett sai pliidi sisse müüritud pajast ja külma vett vannist” asendati kuuma ilma tõttu ja soovijate puudumisel lihtsalt tšillimise ja grillimisega. See-eest oli Kaja oma tavaelu ametile kohaselt näidanud üles ülimat professionaalsust ja tellinud meile õhtu lõpetuseks grandioosse looduse vaatemängu, kus poole tunni jooksul oli taevast välgusähvatustest valge.

Tagasiteel jäime Peterburi maanteel ummikusse. Näha oli, et seal, kus teeremondi algus, on mingil põhjusel tropp. Sellest ei lasknud aga suurem osa juhte end heidutada vaid kasutasid juhust, et vaskpoolse rea kaudu paar kohta järjekorras võita. Õnneks oli ummiku ots täpselt Ülgase teeristis ja nii valisime frustreeriva järjekorra asemel võimaluse tutvuda tormi tagajärgedega marsruudil Ülgase – Kallavere – Maardu – Pirita.

Saturday, August 07, 2010

Xdream – tõukekaässad

Neli nädalat viimasest seiklusest on pikk aeg, piisavalt pikk, et juba nädal enne Xdreami tekiks ärevus ja rahutus – kas tabad end keset päeva Xdreamile mõtlemas, või tulevad hommikul meelde unenäod hulludest veategemistest öisel rattarajal.

stardis (foto Kaimo Puniste)Enne starti lubab Ott, et meil pole vaja sel korral muretseda, ta pidavat nii kõvas vormis olema, et kui 200 meetrit enne finišit Ekstreem Adventure-ga koos oleme, siis ta võidab lõpuga isegi Elo … tuleb rada lihtsalt rahulikult läbida. Taktika siis tavapärane – ajame oma asja ja teistest endid segada ei lase.

Minutilisest kaardivaatamisest enne starti ja RATTARALLIT jääb ilmselgeks väheks ning stardipaugu kõlades paneme koos ülejäänud karja lambapeadega minema, mõeldes, et katsume teel midagi välja mõelda. Ja kui 9 minutit ja 4.15 km hiljem oleme samas ristis kus minut pärast starti, siis tekib küll idioodi tunne. Võtame tempo alla ja katsume teiste järel esimese punkti poole loksudes sarnaseid situatsioone kaardilt leida. Pärast esimest punkti leiamegi lõpuks lõikamiskoha, aga juba veidi liiga hilja, 17 minutit ja 6.5 km sõidame ikkagi lisaks.

RATTARALLITeises punktis teatab Ott, et ta on kuuenda etapi rattakaardilt meie asukoha tuvastanud. Koos ISC-ga asume kiirelt vahetusala poole kihutama, võttes kaasa veel kolm heauskset võistkonda, kes kerge vaevaga kohale loodavad jõuda.

Järgneva 25 minuti jooksul arendame päris korralikku tempot nii, et isegi Hargla silt meid peatuma ei pane (ainult Viff räägib hiljem, kuidas sildi juures olla Randy omaette pobisenud “ei ole võimalik, no ei ole võimalik”). Alles tükk maad peale Hargla silti tekib esimest korda olukord, kus kaart ja situatsioon omavahel ei klapi. Lähemal uurimisel avastame karmi tõe – oleme kümme kilomeetrit järjest valele poole sõitnud!. Veel viis minutit hiljem suudame kohaliku infotahvli abiga tuvastada oma asukoha. Kokku läbime etapil kolmandasse punkti 12 minuti ja 4 kilomeetri asemel 64 minutit ja 20.0 kilomeetrit.

Hiljem ütleb Ott, et tema lootis, et ka meie Randyga kaarti loeme, aga tegelikkuses ei teadnud meie isegi Harglas veel, et kus see teine punkt üldse kaardil asub.

VALIK-O: LÄBIDA KÕIK PUNKTIDJätame rattad vahetusalasse ja jätkame jooksuetapiga, ehk siis VALIK-O: LÄBIDA KÕIK PUNKTID. Saame joosta esimesed meetrid, kui vastu tulevad juba järjest võistkonnad Team VAUDE Matkasport, Salomon Team ja seiklusporr.

Esimesest punktist väljudes näeme meist veidi varem jooksma pääsenud võistkonda LeTour Saku Suusaklubi ja saame rõõmustada – asi pole üldse nii hull – kuna LeTour on igavene neljas, siis järelikult oleme meie segavõistkondade arvestuses kolmandad. Kui aga enne teist punkti Twister Female võistkond meile juba vastu tuleb, siis saame aru, et asi on ikka päris hull.

Jooks ise on suhteliselt lihtne, viienda etapiajaga parandame oma positsiooni ja tõuseme kohalt 54 kohale 29.

KANUUKANUU on seekord lihtne, vesi on soe, nagu vannis ja nii tagant startides on pidevalt pikk tulederivi ees, mille peale suunda hoida. Ainus viga, 6 minutit, tuleb punktiga KP13, kus suur hulk kanuusid otse punkti kõrvale end parkinud on, seda märkamata. Minul ei tule kah pähe, et peaks punkti otse seisvate kanuude kõrvalt otsima ja teen alustuseks võsases mülkas väikese tiiru enne, kui punkti võetud saan. Etapi lõpuosa sõidame paarisrakendis koos Kiirrongiga. Kanuu neljanda ajaga tõuseme veel kümme kohta.

ERALDI RATAS, IGA LIIGE LÄBIB ERINEVA KPJälle ratastele, etapile nimega ERALDI RATAS, IGA LIIGE LÄBIB ERINEVA KP. Juba kanuuetapil oleme variandid omavahel ära jaganud: Otile A, Viffile B ja minule C. Kui viffist lahku lähen, saan alles aru kui palju kasu on mulle olnud Viffi uuest sõbrannast, Bettist. Üsna kõhe oma oma peaaegu tühja ja valgust mittenäitava lambiga mööda metsaradasid kihutada ja loota, et mingeid ootamatusi teel ei ole. C-variant osutub kergeks, veidi pärast punkti algab kaardil kajastamata tee, mis viib mind otse vahetusalasse.

Lisaülesanne, LAEVADE POMMITAMINE, läheb meil Otiga esimesel katsel veidi valesti ja Viff kraabib juba jalaga maad, ning tahab kannatamatult trahviringile minna. Otsustame siiski uuesti proovida, kustutame paberi tühjaks ja saame nüüd ülesande paari minutiga lahendatud. Kui Viff käseb lõpetuseks mul ühesed laevad korralikult ära märkida, kasutab selle momendi ära Randy …

JALGSIJALGSI, ehk koridororienteerumisele stardime siis koos ISC ADVENTURE TEAM-iga. Läbime kogu etapi koos, rahulikult ja ilma suuremate vigadeta, ning möödume taas mitmetest võistkondadest, kellest mõned, nagu Ekstreem Adventure ja ISC Team meiega etapi lõpuni kaasa tulevad.

Eriti hea meel on meil muidugi Ekstreem Adventure nägemisest, tuletame Otile meelde tema stardieelset lubadust. Nüüd on selgusetu ainult Team VAUDE Adventure positsioon meie suhtes.

RATASEtapp RATAS – esimesse punkti (KP29) teeme lõike mööda sihti, millega kaotame umbes kolm minutit. Järgmine punkt tundub esimesel pilgul olevat sama, mida Viff juba korra läbis. Kimame punkti ja märgime selle. Mina olen juba punktist lahkunud, kui Ott mind tagasi hüüab – kogenud orienteeruja on avastanud, et punkti number ei klapi ja kaardi järgi peaks punkt asuma sihil. Sõidame paarsada meetrit edasi enne, kui välja raalime, et valel teel oleme.

Kuueminutilise lisakaare järel jätkame õiget teed mööda punkti. Kohtame Ekstreem Adventure-t ja ISC Team-i, kes meie vigade tõttu taas meist ette on saanud.

KANUUTaas tuttav vahetuasala, taas tuttav järv, taas KANUU … ainus mis muutunud, on tingimused. Vahepeal on ööst saanud varahommik ja pimedusest valgus. Kõik see aga ei ole muutnud kanuuetappi mitte lihtsamaks, vaid hoopis raskemaks – nimelt on järvel udu, kus nähtavus vaid paar-kolmkümmend meetrit.

Vahe Ekstreem Adventure-ga on minut-paar, mis tähendab, et kohati näeme läbi udu kaugel ees sõitvaid konkurente, siis aga kaovad nad jälle uttu.

Teeme esimese punktiga kolmeminutilise lisakaare, sest ei kasuta ära B-raja poolt sissesõidetud lõiget, vaid sõidame punkti kaardi järgi. Järgnevad etapid võtame suuremate vigadeta ja saame taas kätte Ekstreem Adventure. Viimased etapid on minu jaoks väga rasked, on tunne, et kohe-kohe kukuvad käed küljest. Etapi lõpetame suuremas pundis: Areal team, Ekstreem Adventure, ISC ADVENTURE TEAM, Kiirrong ja meie.

RATASISC ja Kiirrong saavad veidi enne RATASTELE, meie jätkame koos Areal team-i ja Ekstreem Adventure-ga. Kui algul tundub Ekstreem Adventure veidi väsinud ja kipub maha jääma, siis enne esimest rattapunkti koguvad nad end ja taas oleme kõik koos. Pärast teist rattapunkti jätame konkurendid siiski maha.

Lisaülesandena tuleb seekord MÄÄRATA PUULEHED. Kuna me ei tunne ära jalaka lehte, siis peame jooksma ühe staadioniringi.

TÕUKERATASSelle võistluse eelviimane etapp on TÕUKERATAS. Ott ja Viff haaravad lähemad rattad, minu vilund silm leiab maasolevate mudelite seast üles ainsa kitsaste kummidega mudeli. Tõukekaga punkti sõit näeb välja nii, et mina lasen vilet ja Viff ning Ott näevad kõvasti vaeva, et minust mitte lootusetult maha jääda. Kui punktis Viffiga rattad vahetame, siis tagasiteel on Viffi kord vilet lasta ja imestada, miks meie Otiga nii aeglased oleme. Aga nii tugevad, nagu me oleme, ei sega isegi jämedad kummid meil tõukerattaetapil päeva parimat aega välja sõitmast.

JALGSIViimasele etapile, JALGSI, stardime 40 sekundit peale Kiirrongi ja paar minutit enne Ekstreem Adventure-t. Esimeses punktis on meil Kiirrong käes, ning jätkame koos.

Kiirrongi Alari tunnistab pärast, et kui algul olid nad kindlad, et viimasel etapil nad jooksevad meil lihtsalt eest ära, siis mõned etapid hiljem tekkis neil kerge kahtlus, et see ei pruugigi niisama kerge olla.

Viimaseks lisaülesandeks on RONIMINE VAATETORNI, mille peavad sooritama võistkonna kaks liiget. Minul on käed nii pehmed, et teen  katset Viffi torni ronima meelitada, millega Viff aga ei nõustu. Kui Ott üleval ära käinud, olen siiski mina see, kes rakmed endale peale peab panema. Õnneks pole torni ronimisel jõuharjutusega midagi ühist, tuleb lihtsalt mööda diagonaalpalke üles jalutada.

pärast lõpetamistTorni juurest lahkume 15 sekundit enne Kiirrongi. Viff oma kergel sammul ees, meie Otiga järel ja siis 50 meetrit taga kiirrong – niimoodi läbime järgmise punkti. Kui Viff ees veel veidi juurde paneb, siis Kiirrong murdub ja jääb – viimasel etapil kaotab Kiirrong meile üle seitsme minuti! Tegelikult pole ka meil Otiga murdumisest palju puudu, õnneks annab mulle jõudu see, kui näen et ka Otil raske on.

Finišeerime seitsmendana, vaid minut pärast Suusa Jüngreid, aga kuna ISC ADVENTURE TEAM saab puuduva märke eest 15 minutit trahvi, siis tõuseme kuuendaks.

inglitega (foto Vahuri Inglid)Natukene peale meie finišeerimist jõuavad finišipaika ka Vahuri Inglid. Inglite teate peale, et neil jäänud veel tõukeratas ja jalgsietapp, teatab Ott, et “meie läheme just külma õlut jooma”.

Selle statement-iga Ott just üleliia populaarsust inglite silmis ei kogu, ning hiljem peame tükk aega mesijuttu rääkima, inglitel oma medaleid katsuda lubama, ning mitmeid inglipilte tegema, enne kui Ott andeks saab.

Võistluse lõpp saabub minu jaoks Minni saunas ja väga äkki.

Kasutatud fotod: Kaimo Puniste, tundmatuks jääda sooviv fotograaf ja Vahuri Inglid.