Monday, August 31, 2009

Il Gallo Nero

 Il Gallo Nero [30.08.2009 19:46 (GMT +3)]

Pühapäeval, pärast seda, kui olime endid Maare ja Jaaguga AHHAA teaduskeskuses oimetuks mänginud ning mina näinud ära ka kurikuulsa vabadusesamba, siis mõningase arutelu tulemusena maandusime Il Gallo Neros.

Sunday, August 30, 2009

Tsantali Retsina

Retsina

Sel ajal, kui mina eelmisel nädalal Venemaal aega veetsin, käisid meil külas sõbrad JP ja Kirsti, ning jätsid siia ühe põneva pudeli. Ise nad olla olnud seda kinkides väga salakavalate nägudega, öeldes et “väga huvitav vein” …

… oligi huvitav … Maare haaras küll pärast esimest lonksu kõrist ja jooksis WC-sse, öeldes, et tema ei taha halvaks läinud õuntest tehtud mahla juua. Ilmselt tuleks hoopis teda saata mõneks ajaks Venemaale, puskariga maitsemeeli ergastama … aga tegelikult oli vein tõepoolest huvitav, halvaks läinud õuntest pole juttugi … pigem männimets, või nagu JP kommenteeris … “ilmselt nad lisavad männiokkaekstrakti, et varjata ebaõnnestunud veinipartiid” :).

Seda veini jätkub vähemalt nädalaks :).

Vanasti olid laevad puust ja mehed rauast …

25.09.1971 toimus EMV orienteerumismaratonis Lelle ja Paluküla kandis, rada oli 29.5 km ja 36 kontrollpunkti. Osales 36 meest, lõpetas 10. Kaart oli mustvalge, 1:25 000.

Tulemused:
1. Arvo Kivikas 3:58:53
2. Jaan Miljan   4:19:55
3. Ülo Saar       4:27:06

10. Ilmar Kask  7:05:34

22. augustil oli soovijatel võimalus proovida läbida sama rada, kasutades sama, 1971. aasta kaarti. Mina, just öösel Venemaalt saabunud polnud küll kõige värskem, aga igal juhul olime mõlemad Maarega stardijoonel.

090822_paluküla_01_100q Juba teel esimesse punkti oli selge, et midagi kerget meid ees ootamas ei ole. Algul natukene halvasti läbitavat metsa mis õige pea muutus väga halvasti läbitavaks … sellises kohas saaks korraldada juba täiesti korraliku Läti stiilis seiklusvõistluse :). Toomingavõsa, sood ja raiesmikud – ausõna ei kujuta ette, kuidas sellisel maastikul omal ajal maratoni joosti. Esimese punkti saan kätte kogu võsa, soo ja raiesmike kiuste siiski väga ilusasti.

Tee teise kontrollpunkti on algul lihtne, mööda vana sihti. Ees jooksevad Sergei Rjabõshkin ja Viljar Grauen, natuke taga Maku ja veel tagapool Martti Mikk. Sihilt ära keerates olen omast arust küll kogu aeg paigas, aga väga ootamatult jõuan siiski suurele teele. Saan ennast parasjagu paika pandud, kui kohtan Marttit, kes tuleb jubateisest kontrollpunktist.

Kolmandat kontrollpunkti üritan võtta kindla peale, aga pärast mõningast seiklemist avastan, et olen lageda nurgast tulnud 90 kraadi vales suunas sisse … pärast seda on punkti leidmine juba lihtne. Punktist väljudes näen sinna suunduvat Makut.

Neljanda punkti lähen samuti kindla peale, ehk mööda suurt teed ringi. Vahetult enne punkti tulevad esimesed vastu, selgub, et kaotus polegi niiväga suur. Punktienda võtmine on küll täielik õnnemäng, kus seekord õnnestub tõmmata jackpot.

Viiendasse punkti jõuan veatult, punktis kohtun Marttiga. Kuuendasse punkti minekuks valime erinevad variandid – Martti otse läbi soo, mina ringi mööda künkaid. Maastik on ikka eriti kole, lisaks kõigele muule veel ohtralt nõgest, kuuendasse punkti jõudes kirvendavad jalad juba korralikult.

Kuuendas punktis kaarti vaadates selgub, et olen läbinud veidi alla veerandi rajast … samas on aega kulunud varsti juba poolteist tundi, ehk kõige optimistlikumate arvutuste kohaselt, kui edaspidi punkte veatult läbin, kulub ikkagi raja läbimiseks vähemalt viis tundi. Samas on tempo olnud siiani selline, et lõpuni ma sedasi ei kestaks. Tegelikult pole enesetunne üldse niiväga hea ja kui ma mõtlen, millisesse võssa ja nõgestesse ma kohe jälle sukelduma pean, siis kaob igasugune tahtmine jätkata … keeran otsa finiši poole ja jooksen otse lõppu.

Finišis ajan juttu ajaloolise võistluse võitja, Arvo Kivikaga, kes isiklikult on tulnud vaatama, kas leidub kangeid, kes tema aja üle jookseksid. Rahustan teda, kui keegi üldse selle raja suudab täna läbida, siis ehk ainult Martti … hiljem selgub, et Martti oligi ainus, kes kogu raja läbida suutis, aga aega kulus tal 7:49:31, ehk kolmveerand tundi kauem, kui omaaegsel viimasel lõpetajal … vanasti olid mehed tõesti rauast …

Ahjaa, üldse esimesena suudab määrustepäraselt lõpetada Maare, läbides 8.31 kilomeetrise ja seitsme kontrollpunktiga raja ajaga 3:53:01. Tõe huvides olgu öeldud, et selle tulemuseni jõuti korraliku tiimitöö tulemusena.

Xdream läheneb

Täna, sel ajal, kui orienteerujate teadlikum osa Vastseliinas Eesti Meistrivõistlustel omavahel mõõtu võttis, nägi meil Otiga treeningplaan ette rulluisutamise ja jalgrattasõidu. Rulluisutamise raja valikul ei tekkinud kordagi küsimusi … nagu kõik xdreamerid viimasel kolmel nädalal, valisime ka meie treenimiseks Tabasalu suurepärase rulluisuraja.

Kui Tabasalust Muraste poole sõites oli tuul kergelt vastu ja jalg veel soojaks sõitmata ning kiirus madal, siis tagasiteel oli Maarel jalgrattaga raske meie tempos püsida. Kiirus oli pidevalt üle kolmekümne ning pidime Otiga korduvalt teineteisele meelde tuletama, et kavas on ju ometi rahulik treening.

Uisutamisele järgnenud jalgrattatreeningul sõitsime läbi rajameistri poolt viimaseks Xdream etapiks planeeritud rattaraja ning vaatasime üle lõigud, kus konkurentidega otsustava vahe sisse teeme ja võistluse enda kasuks pöörame.

Kui inglid planeerivad juhuslikult planeerivad viimaseks etapiks A-raja võitu, siis peavad nad arvestama eelkõige meiega, aga suure tõenäosusega kordub Elva, ehk ilmselt peame neid Otiga raja lõpuosas värskendava õllelonksuga turgutama :).

Saturday, August 22, 2009

Saeveski paigaldamine Siberi moodi

Paar kuud tagasi, vanu dokumente sirvides, sattus mulle näppu üks vana kirjatükk saeveski paigaldamisest Siberis. Tegemist oli Hekotek ajaloo teise saeveskiga, mis paigaldati Venemaale ja esimesega Siberisse. Koht, kus paigaldus toimus, oli külake nimega Jantal. Saeveski peadirektoriks oli tollal Stanislav Pavlovitš, eriti karismaatiline vanahärra, kelle meie kohe tsaariks ristisime ja mitte ilma asjata.

Bratsk – Ust-Kut automagistraal [19.08.2009 13:54 (GMT +9)] Küla peal teati rääkida, et Stanislav Pavlovitš olla nõukogude ajal vangi mõistetud riigi vara eriti suures ulatuses riisumise eest ja kandnud karistuse 25 + 5 aastat. Pärast seda olla ta läinud Irkutskisse ja palunud endale võimalust enese tõestamiseks. Stanislav Pavlovitš saadeti Irkutskist umbes tuhade kilomeetri kaugusel asuvasse Jantali, kus ta hakkas arendama kohalikku metsatöötlemist ... ja mitte ainult.

Jantal olnud tollal väljasuremisele määratud külake, milliseid on Venemaal sadu, kui mitte tuhandeid – mehed jõid, majad lagunesid, teed kasvasid rohtu jne. Stanislav Pavlovitš mitte ainult ei arendanud metsatööstust, vaid organiseeris lasteaia ja kooli ehitamise. Pandi tööle poed, kultuurimaja jne. Kõige selle taga oli Stanislav Pavlovitš.

maanteelt autoga külla pääsemiseks kasutatakse jõge [20.08.2009 09:21 (GMT +9)] Stanislav Pavlovitši juhtimisstiil oli autokraatlik – nagu Stanislav Pavlovitš ütles, nii ka jäi. Iga nädal (või oli see äkki üle nädala) toimus nn „rassmotka“, Stanislav Pavlovitš kutsus ükshaaval „vaibale“ mitte ainult saeveski juhtkonna, vaid ka teised juhid ja kuulas nad oma autokraatlikul moel üle, ning jagas neile juhiseid. Külas oli välja kujunenud arvamus, et Stanislav Pavlovitš teab kõike.

Mis minule tollal imponeeris, oli stiil, kuidas Stanislav oma otsuseid tegi. Näiteks kutsus kokku koosoleku mingisuguste saeveski asjade arutamiseks, rääkis seal probleemidest ja ärgitas siis inimesi omavahel argumenteerima, ise kõrvalt kuulates. Nagu enamasti, läksid vene hinged põlema ja vaidlesid omavahel ägedalt, üksteist üle karjudes, igaühel oma arvamus. Kui Stanislav Pavlovitš oli enda arust piisavalt kuulnud ja erinevatest ideedest oma arust parima välja selekteerinud, siis põrutas ta rusikaga lauale, öeldes et aitab tühjast vaidlemisest, tegelikult teeme nii ja jutul lõpp. Alluvad vaatasid Stanislav Pavlovitši suu ammuli, et kuidas ta küll kõike seda nii hästi teab ja läksid laiali.

hotell on minetanud oma kunagise hiilguse [20.08.2009 15:06 (GMT +9)] Paljude külas töötavate meeste palgad olla kantud otse nende naiste arvele, et mehed raha maha ei saaks juua. Ise ei võtnud Stanislav Pavlovitš mitte tilkagi. Juhtusin tollal vaatama Irkutski televisiooni saadet Jantalist, kus küla naised kiitsid Stanislav Pavlovitši taevani.

Nüüd, seitse ja pool aastat hiljem olen jälle siin. Ausalt öeldes, tundub olukord kurb. Mõned aastad tagasi müüs Stanislav Pavlovitš saeveski uutele omanikele ja läks ise pensionile, kuuldavasti elab kusagil välismaal. Kuna palki on vähe, siis plaanivad omanikud töötajate koondamist. Hotell, mis tollal oli küllalt heas korras pole vist pärast seda mingit remonti näinud ja laguneb. Sama moodi laguneb kõik muu. Küla söökla on kinni pandud ja selle asemel on küla servas, teisel pool raudteed, Bratsk – Ust-Kut maantee äärde tekkinud põhiliselt läbisõitvaid veoautojuhte teenindav restoran-hotell. Inimeste meeleolu pole koondamise ootuses mitte kõige parem.

Ust-Kutist alates on selle raudtee nimi BAM [20.08.2009 20:12 (GMT +9)] Kirjatükk, millest algul juttu oli tekkis saeveski paigaldamise ajal. Kuna ajavahe Eestiga on siin kuus tundi, ja sinna helistamiseks tuli läbida kadalipp Stanislav Pavlovitši sekretäri kabinetti, mis tööpäeva lõpus, kui Eestis hommik algas, oli ülikeeruline, siis tuli kasutada info edastamiseks muid mooduseid. Kirjutasime Andresega siis igal õhtul lühikokkuvõtte päevast, mille hommikul Stanislav Pavlovitši sekretäri arvutist Hekotekki saatsime. Hekoteki kontoris algasid tööpäevad meie raportite lugemisega, mille kohta arvati, et meil pole ilmselt õhtuti muud teha, kui viina võtta ja lugusid välja mõelda. Hiljem said raportid kokku tõstetud ja nii tekkis saeveski paigaldamise jutt. Nüüd on aega piisavalt palju möödas, enamus tollal ametis olnud inimesi on siit lahkunud ja ilmselt ei tee kirjatüki avaldamine kellelegi halba. Siin see on:

Wednesday, August 19, 2009

N56°50.697´ E105°14.928´ Jantal

Kell 8:31 alustasin Bratskist teekonda külakese, nimega Jantal poole ... ja juba kell 14:37 (Eesti aja järgi siis kell 8:37) olin kohal, seljataga 290 kilomeetrit mitte just väga kiirelt sõidetavat Bratsk – Ust-Kut maanteed. Ust-Kutti jääb siit veel veidi vähem, kui 60 kilomeetrit ja teatavasti on just seal Baikali-Amuuri magistraali ametlik algus.

Päeva saavutuste poolele tuleb vist lisada see, et tänase päeva esimene ja õnneks ainus õlu sai joodud juba kell 12:30 kohaliku aja järgi. Nimelt siis teatas autojuht, et nüüd algab kõige hullem lõik, aga kus enam ühtegi miilitsaposti pole ja pidas auto kinni teeäärse poekese ees. Autojuht ostis endale kaks Starõi Melnik Svetlojet (roolis olles ei pidavat tohtima kanget õlut juua) ja vaatas siis väga ootavalt minu poole ... mina ostsin siis kah ühe, et autojuhil poleks üksi imelik õlut juua.

Päeva ebaõnnestumiste poolele tuleb lugeda see, et kohalikud tarkpead suutsid läbi kärsatada minu toodud arvutis oleva mikroskeemi, ühendades sinna ilma minuta juhtmed külge – loomulikult valesti. Nüüd tuleb töötegemise asemel homme selgitada neile, et tegelikult ma ei suuda neid kuidagi aidata.

Monday, August 17, 2009

rebaseperel õhtusöögiks maotäis vorsti*

... nüüd küll rohkem ei mahu ... [17.08.2009 18:40 (GMT +4)]

Täna Nuiamaa piiripunkti järel, Vene poolel piirijärjekorras olles, olin tunnistajaks põnevale seigale.

Istusin parajasti autos, kui teeserva ilmus rebane. Rebane tundus justkui nõutu olevat, jalutas järjekorras seisvate autode vahelt läbi ja jäi siis teepervel seisma. Inimesed jooksid muidugi autodest välja rebast vaatama ja siis keegi ärkas: “vaeseke, ta ju nii kõhn, tal kindlasti kõht tühi”.

Hellade südametega vene inimesed jookid selle peale muidugi tagasi autode juurde ja tulid tagasi, kes võileivaga, kes viineritega. Rebane näitas üles ülimat professionaalsust, võttes võileibade pealt ainult vorstitükid, siis viineri, siis veel vorsti … ja haaras kõik selle suhu, midagi ära söömata.

Kui rebasele enam tõesti rohkem vorsti suhu ei mahtunud, siis vaatas ta veel korra enda ümber kogunenud inimesi ja lippas siis, suu vorsti täis, tagasi üle tee sinna, kus oli tulnud. Ei teagi, kas läks kuhugi vaiksemasse kohta vorsti nosima, või viis selle lastele.

[siin pildireportaaž]

* meenutades Tiit Blaadi kevadist järjejuttu rebaseperest.

Sunday, August 16, 2009

kaks sõpra …

autosõitjad [15.08.2009 17:18 (GMT +3)]

… tegelikult on kolmas kah, aga see oli musta värvi ja pagendatud kahe semu poolt taha, pagasiruumi :). Rõuge, Ööbikuoru keskus.

Friday, August 14, 2009

Swiss O-week

01.08.09. Lennukiga TLL – MUC. Tänu liiklusummikutele võttis 380 kilomeetri läbimine aega pea viis tundi. Morschach-i jõudes saime kuue peale poolteist korterit, koos Tautsi ja Ailiga, kes lendasid kohale marsruudil TLL – HEL – ZYR, kaks. Külastasime oma puhkekeskuse spa-d, kus avastasime suurepärased saunad, mis said järgnevaks seitsmeks päevaks mõnedele heaks võistlusjärgseks lõdvestamise kohaks ja mõnedele lausa teiseks koduks :). Õhtul tähistasime Šveitsi rahvuspäeva.

Day 1: Schwyz

02.08.09. 1 etapp: Schwyz, the incisive day. Rada 1.8 km & 19 kp-d. Linnasprint siis. Sprint on teatavasti üks minu lemmikaladest. Kahjuks suutsin “suurest erutusest “ teha kolme punktiga kokku 40 sekundit vigu, ja kuues koht ajaga 13:06. Kaotus võitjale oli suhteliselt väike, sellelt etapilt korjasin küllalt suured punktid. Punkte arvestati valemi järgi: võitja aeg × 1000 / võistleja aeg.

Veel – kusagil poolest päevast hakkas sadama vihma, mis ei tahtnud ka õhtul kuidagi lõppeda.

Day 2: Schwialppass

03.08.09. 2 etapp: Schwialppass the varied day. Vihma sadas kogu öö ja taevas polnud seda nägugi, et vihm võiks lõppeda. Rada 4.9 km & 14 kp-d, 180 tõusumeetrit.

Selle päeva esimene etapp oli teekond võistluskeskusest starti – 2.1 km ja 250 tõusumeetrit, kiire sammuga umbes 50 minutit. Stardis oli sooja +6°C ja … ei saa öelda, et vihma sadas, sest asusime läbimärgadena otse vihmapilve keskel.

Esimene “tõsine” võistluspäev. Kui lagedal osal suutsin punkte enam-vähem talutavalt läbida, siis minule sai siin saatuslikuks raja ainus metsane osa – suutsin nelja järjestikuse punktiga teha 7 minutit viga. Kokku 20. koht, ajaga 59:06. Tanel teeb hea jooksu, on viies ja võidab mind üheksa minutiga … Raivot suudan siiki napilt võita :).

Day 3: Glattalp

04.08.09. 3 etapp: Glattalp the arctic day. Kasutusel pidi olema kaks erinevat kaarti – üks pikematele radadele ja teine lühematele. Kuna vihmade tulemusena ajasid lühemate radade kaardil jõed üle kallaste, siis toimus võistlus ainult pikematele radadele. Pikemate radade start-finiš asus võistluskeskusest veidi eemal – 4.2 km ja 700 tõusumeetrit, eeldatava kohalejõudmise ajaga 1:50. Priit Pääslane suutis selle vahemaa katta küll ajaga 1:10, aga tema oma sõnade järgi “stardis tema võistlus ka lõppes”, raja läbimiseks jõudu enam ei jätkunud.

Rada 5.0 km & 11 kp-d, 140 tõusumeetrit. Rada täpselt selline, nagu korraldajad lubasid – esimene pool ülikiire, mööd karjamaid ja siis tehniline osa. Mina ei tahtnud kuidagi uskuda korraldajate, ning Viivi ja Erki jutte ulmeliselt tehnilisest maastikust ja “premeerisin” end tehnilise osa esimeses punktis kuue minutiga. Tanel läbis selle etapi käies ja sai seal päeva parima aja. Teine viga, 4 minutit, tuli sellest, et kohas, kus rada tegi risti, keerasin seitsmendasse punkti minne hoopis üheksandasse punkti. 14. koht ajaga 49:07, Tanel võidab mind napilt.

Võistluse ajal jääb vihm kah järgi. Ehkki annan Virvele ja Maarele oma kaardi, et nad saaksid sama raja läbida, jätavad nad selle siiski tegemata.

05.08.09. Puhkepäev the rest day. Sõitsime mäkke, üritasime võtta kõik Luzerni tornid.

Õhtul saime teada, et neljas võistluspäev siiski toimub, aga kuuenda võistluspäeva kaardil ja radadel ning kuuenda võistluspäeva stardiprotokollide järgi.

Day 4: Chinzig - Seenalp

06.08.09. 4 etapp: Chinzig – Seenalp the breathtaking day. Omaette elamus oli jälle juba starti minek: üks kilomeeter ehk 15 minutit jala, siis sõjaväeautodega mäkke ja lõpetuseks veel 1.5 kilomeetrit ning 35 tõusumeetrit jala.

Rada 7.3 km & 17 kp-d, 100 tõusumeetrit. Selle päeva suurim viga oli jala väänamine teel kuuendast punktist seitsmendasse. Sealt edasi kaotasin Tanelile pea kuus minutit. Kokku seitsmes koht ajaga 1:00:35, ning võidan Tanelit 21 sekundiga :). Selle päeva rajast tasub märkimist veel ehk see, et lisaks sajale tõusumeetrile tuli võtta 970 laskumismeetrit.

Day 5: Gibel

07.08.09. 5 etapp: Gibel, the rough day. Rada 2.3 km & 11 kp-d, 110 tõusumeetrit, ehk lühirada. Tõsiselt raske maastik – mitte ainult kaardi poolest, vaid ka läbitavus. Suur osa maastikku oli üks suur kivihunnik, kuhu sammalt ja võsa piisavalt peale kasvanud, et varjata jalge all varitsevaid pragusid. Oli tegu, et tervete jalgadega rada läbida. Tegelikult mulle meeldib selline tehniline maastik, aga kahjuks suutsin ühel punktiga, kaheksandaga, teha rumala vea, kolm minutit. Kokku kuues koht ajaga 33:09.

08.08.09. 6 etapp: Gibel. Veel eelmisel õhtul oli lootust, et tee saab korda ja neljanda päeva maastik ligipääsetavaks. Mida õhtu poole, seda enam hakati rääkima äikesevõimalusest, kuni kella seitsme paiku õhtul olid korraldajad teinud otsuse, et kuues päev toimub samal, Gibeli kaardil. Juhtus see, mida oligi arvata – isegi Šveitsi “kellavärk” ei suutnud ära hoida erinevaid prohmakaid üleöö tehtud radadest. Palju võistlusklasse tühistati – kas oli punkt valesti või näiteks meie klassil kadus seletamatutel asjaoludel poole võistluse pealt üks punkt metsast. Kahju oli Tanelist, kes tegi sel päeval tõesti suurepärase jooksu, vist oma parima Šveitsis.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli tõesti suurepärane orienteerumisnädal, täis või(s)tlust konkurentide, ilma ja valutavate lihastega. Maare on üsna kindel, et plaani võiks võtta ka järgmise, SOW 2011.

Pärast võistlust alustasime teekonda Müncheni poole, kus õhtune, kõigile kohustuslik programm nägi ette seakooti ja saksa õlut.

09.08.09. Hommikune linnaekskursioon, koos tõusutreeninguga erinevatesse tornidesse. Pärast seda lubati meid lennukile, et üle Copenhageni hilisõhtuks Tallinna jõuda.

Friday, August 07, 2009

Day 5 Gibel – The rough day

Gibel

Pärast eilset rada – 7.3 km ja 860 laskumismeetrit oli tunne, et tänane päev tuleb kaardi nime vääriline.

Mürakarude koondise head etteasted nurjas vale ettevalmistus – millegipärast arvasid paljud, et veini mittemanustamine suurendab sooritusvõimet, igatahes vaadati meid Raivoga, kui huligaane. Tulemuste järgi selgus, et sõltumata veinist, tegid vigu kõik.

Viimaste andmete kohaselt ei toimu homne võistlus siiski Lidernenis vaid uuesti tänasel maastikul – proovime siis uuesti sõltumata kaardi nimest, Gibel, sealt eluga tagasi tulla :).

Wednesday, August 05, 2009

rannapäev

rannas

Täna siis rannapäev – hommikul sõitsime Engelbergi, et siis tõstukitega üles minna. Kes käis ümber Trübsee matkamas, kes Titlist külastamas. Titlisel oli kena, +6°C ja päike. Peale lõunat treenisime Luzernis tõusude võtmist, külastades lugematul hulgal torne.

Orienteerumisega on nii ja naa – eile näiteks pidi olema kasutuses kaks orienteerumiskaarti, millest ühel pikemad ja teisel lühemad rajad. Rajale lasti aga ainult pikemate radade orienteerujad, sest teisel kaardil olid vihmade tulemusena ojad muutunud ületamatuteks mägijõgedeks.

Samade vihmade tulemusel on homne maastik ligipääsmatu, sest tulvaveed on minema viinud osa teest. Homne võistluspäev toimub nüüd kuuenda võistluspäeva kaardil ja radadel. Mis viimasest võistluspäevast saab, pole veel teada.

Monday, August 03, 2009

Day 1 Schwyz – the incisive day

Kui hommikul ärgates paistis päike, siis selleks ajaks, kui stardi poole endid sättima hakkasime, ladistas juba korralikult vihma. Taevas oli tumehall ja polnud lootustki, et vihm täna lõppeks. Korraldajad olid organiseerinud parkimise ühe suure kaubanduskeskuse parklas, kus oli katuse all piisavalt ruumi nii autodele, kui ka soojendusjooksuks ja -võimlemiseks. Start oli siit paari minuti jooksu kaugusel ja parklast näha – tõeline tase.

Nagu tulemustest näha, oli kasu hommikusest kaarditreeningust eelmise korra Šveitsi mitmepäevajooksu sprindikaardil … palju õnne tänasele auhinnasaajale, minu võistkonna-kaaslasele Viffile, kes hoolimata paarist suuremast veast suutis vanemate naiste klassis :) saavutada auväärse kolmanda koha. Täna oli pidu meie tänavas … homseks pole isegi ilmaennustus kiita: For tomorrow Monday the 3rd August we expect very cold temperatures. Eks näis, mis tuleb … ah jaa – tulemused:

HAK (1.8 km, 0 m, 19 Po.) 108 Teilnehmer
1. Roman Zbranek 88 Vsetin Magnus Orienteering 12:08
6. Heiti Hallikma 70 Tallinn Myracaru OK 13:06
16. Tanel Kannel 73 Tallinn Myracaru OK 14:10
63. Raivo Erik 68 Tallinn Myracaru OK 16:54

HB (1.7 km, 0 m, 17 Po.) 52 Teilnehmer
1. Marco Fäh 73 Kaltbrunn OLG Huttwil 12:20
5. Tauno Piirikivi 60 Tallinn Myracaru OK 13:34
Jaanus Soots 69 Tallinn Myracaru OK Po.f.

DAK (1.7 km, 0 m, 14 Po.) 105 Teilnehmer
1. Hanna-Maija Koski 76 Tampere Koo-Vee 12:15
14. Piia Paasma 79 Tallinn Myracaru OK 14:39
40. Edit Kannel 76 Tallinn Myracaru OK 16:01

DC (1.1 km, 0 m, 12 Po.) 27 Teilnehmer
1. Astrid Kristin Ruud 69 Hakadal Nittedal Orienterin 9:56
4. Aili Piirikivi 65 Tallinn Myracaru OK 10:39
7. Maret Hallikma 75 Tallinn Myracaru OK 11:35
8. Evelin Soots 70 Tallinn Myracaru OK 11:45

D35 (2.4 km, 0 m, 20 Po.) 27 Teilnehmer
1. Kirsten Truttmann 71 Brunnen OLG Goldau 18:35
3. Viivi-Anne Soots 71 Tallinn Myracaru OK 20:06

D45K (1.7 km, 0 m, 14 Po.) 31 Teilnehmer
1. Sabine Hammel Bolliger 64 Liestal OLK Wiggertal 14:48
7. Virve Einpaul 61 Tallinn Myracaru OK 17:46

Total: 12 Teilnehmer des Clubs.

Sunday, August 02, 2009

Xdream Elvas

Nagu ikka – seiklus ei alga ju pühapäeval, vaid tavaliselt ikka varem … seekord korraldas esimese lisaülesande Viff, kes suutis rulluisutreeningul oma selja paigast nihutada ja siis rogainil testida, kas selg ikka on paigast ära – muidugi oli. Õnneks lahendas Viff ise lisaülesande kõige kiiremini ja nii tuli seekord “vanameestega” kruiisima Eveli … ei, mitte Eveli Saue … aga teine Eveli, kes võib küll jääda Eveli Sauele veidi alla laskmises ja suusatamises, aga selliseid alasid pole Xdreamil senini kavas olnud. Viff toetas meid igal võimalikul kohal rajal ja digitaliseeris meie pingutuse … ka kõik selle jutu juures kasutatud pildid.

20090726095359 … minu treenitus Xdreamiks on nii hea, et enne võistlust, võistluskeskusest autoparklasse vändates, vajutan mängleva kergusega katki oma rattaketi …

Stardis jagab Ott variandid vastavalt tugevusele: mina saan B-variandi, Eveli A-variandi ja endale võtab Ott C-variandi. Kui Antti minust poolel etapil mööda kihutab, siis püüan talle selgitada, et kiiret pole kuhugi, nagunii peame teistele hajutustele läinud kaaslaseid ootama … ei mõju … ei taha Antist maha jääda ja nii saan teises kontrollpunktis kuus ja pool minutit puhata … ja järgneva raja pähe õppida.

Jalgsietapi läbime suhteliselt rahulikus tempos – on selge, et Ala-Looga tihe maastik pole kerge Evelile, kes ei käi igapäevaselt orienteerumas. Jalgsietapp lõpeb vaatetorni juures – Ott saab tõusta mööda treppi vaatetorni, leida fotol kujutatud hoone maastikul, määrata selle asukoha kaardil ja laskuda mööda köit alla.

20090726115619Poolel teel Oti poolt määratud rattapunkti kohtame võistkonda, kes sinnapoole joostes teel … ? Meiega koos on võistkonnad Seiklusporr ja Evli Adventure Team. Punkti juures jääb Evli maha ja Vahetusalani jätkame koos Seiklusporriga.

Jooksuetapp algab igava, tee-etapiga … on palav … õnneks on rajameister vist meie soovidega arvestanud ja seadnud täpselt õigele kohale värskendava jõeületuse. Tõravere observatooriumi juures tuleb lisaülesandena seada päikesesüsteemi planeedid õigesse järjekorda, alustades kaugeimast. Meie kohale jõudes demonstreerivad trahviringil oma jõudu Areal, Salomon ja veel mõned võistkonnad. Ja ehkki me oleme unustanud, et juba mõnda aega tagasi otsustati, et Pluuto kõlbab ainult koera nimeks, lahkume me lisaülesandelt enne, kui Areal ja Salomon on omad ringid lõpetanud :).

Veel väike jupp jalgrattaga, kus Areali jõulisel vedamisel ajame alla Ilmari ja Vendade võistkonna.

20090726141704 Võistluskeskuses viidame veidi aega ja nii saame kanuusse seitsmendana, Evli ja Areali järel. Juba pool kilomeetrit hiljem tõuseme kuuendaks, kui möödume Evlist, kes on jäänud merelahingus (vabandust … jõelahingus) alla Arealile ja päästavad parajasti oma uppuvat laeva. Poolel kanuuetapil hakkame nägema oma ees Areali võistkonda, ning tänu Eveli ülikõvale tõmbamisele möödume neist enne kanuuetapi lõppu. Ahjaa, kanuuetapi teeb põnevaks see, et erinevalt tavalisest pole kaardil kanuupunkte, vaid need tuleb ise kaardile märkida.

Nüüd pole enam muud, kui tuleb joosta tagasi võistluskeskusesse, tehes vahepeal väikese ujumise. Areal jookseb meil eest, kedagi tagant tulemas ei ole. Võtame ujumisetappi rahulikult, meiega samal ajal punktis olevaid B-raja võistlejaid me ei ahista :). Ujumisetapi lõpust võistluskeskusesse joostes, on mul esimesed nelisada meetrit reielihastes kohutavad krambid, enne kui lihased uuesti liikuma saan.

20090726151344 Enne finišikaart näitab Ott oma osavust kriketimängus, peale mida lubatakse meil finišeerida. Selgub, et “märkekunn” Ott, Eesti läbi aegade vaieldamatult üks kõvemaid märkeorienteerujaid, on osanud ühe kanuupunkti valesti kaardile märkida ja meile 15 minutit “preemiat” teenida :). Langeme üldises paremusjärjestuses küll koha võrra, aga segavõistkondadest võidame ikkagi ülivõimsalt.

GPS-i järgi saime alade kaupa alljärgnevad kilometraažid:
ratas 40.5 km
jooks 16.4 km
kanuu 12.1 km
ujumine 0.2 km

Igatahes lubas Ott, et tal vorm kogu aeg paraneb, ning “kodumaastikul” võtame üldvõidu ära … Viff pole seda veel kommenteerinud :) …

6443 Morschach

Lake of Lucerne

KäsiGPS-il on see viga, et ta juhatab küll kenasti kohale, aga ta ei suuda kätte saada ja kasutada lisainfot liiklusest, nagu teetööd, ummikud jne. Eelpoolmainitute tõttu muutus meile ennustatud aeg 380 kilomeetrit ja 3.5 tundi, tunni võrra pikemaks.

Eile õhtul tähistasime Šveitsi rahvuspäeva, sest teatavasti loetakse 1. augustit 1291 Šveitsi tekkimisaastaks. Sel puhul toimus Brunnenis, Lutserni järvel suurejooneline ilutulestik. Meie otsustasime tulevärki jälgida pool kilomeetrit kõrgemalt, oma kodust, Morschach-ist. Ausalt öeldes polegi vist nii võimast ilutulestikku veel näinud, mille tegid eriti omanäoliseks sajad suuremad ja väiksemad laevad, mis olid kogunenud Lutserni järvele ilutulestikku jälgima. Lisaks ametlikule ilutulestikule toimusid iga saja meetri tagant ka väikesemad ilutulestikud, mis lõppesid alles siis, kui algas uus päev.

Ja veel: tegelikult tulime siia kohale väikese põhjusega, Šveitslased korraldasid meile treeninglaagri, et saaksime timmida oma vormi viimase Xdream jaoks. Lisainfot saab siit: http://www.swiss-o-week.ch.