Thursday, May 31, 2007

Wednesday, May 30, 2007

Kus on piir, seal on...

Piirissaare. Seda 7.8 ruutkilomeetrist saart Peipsi järves käisime eelmisel laupäeval uudistamas. Piirissaarele saab minna „Peksi“ või „Koit“ nimelise laevaga, mis peaaegu üle päeva ühe reisi saarelt Laaksaare sadamasse ja tagasi teevad. Peaaegu seepärast, et esmaspäeval ja teisipäeval reisi ei ole, kolmapäeval see-eest on kaks reisi (siis on poes ka kaubapäev) ja edasi siis reedel ja pühapäeval üks reis. Kui graafikujärgse reisiga minna, tuleks aga saarel ka ööbida, mis meie kavva seekord ei mahtunud. Nii läksime laupäevasel päeval Laaksaare sadamast selleks spetsiaalselt tellitud „Peksi“ peale.

Legend Piirissaare tekkimisest toetub „Kalevipoeja“ eeposele. Kalevipoeg tuli Venemaalt koormatud laudadega koju ja kui ta läks üle Peipsi järve, teda ründasid kuradid. Kalevipoeg hakkas neid mätaste ja poriga loopima, tänu sellele tekkis madal ja soine saar.

Kirjalikud allikad Piirissaare asustamise algusest puuduvad. Saar olla avastatud Peeter I ajal vene vanausuliste poolt, kes põgenesid Venemaalt kirikureformi surve mõjul. Saarel on kaks pühamut: vanausuliste palvemaja ning mittetegutsev õigeusu kirik (saarel on vaid 4 õigeusklikku, ülejäänud siis vanausulised).

Enamik saare elanikest on vene rahvusest, kuid nagu piirissaarlased ise ütlevad: „Siin keegi ei jaga kedagi eestlasteks või venelasteks, kõik me oleme lihtsalt Eesti elanikud ja peaaegu kõik Eesti kodanikud“.

Kokku on saarel praegu umbes sadakond elanikku, lisaks veel need, kes suurema osa aastast mandril elavad aga suveti ikka kodusaarele tulevad. Saare elanikkond on viimase saja aastaga seitse korda vähenenud kuigi näiteks 1994 aastaga võrreldes jällegi kümnekonna inimese võrra suurem. Suurt mõju avaldavad elanikkonna suurusele muidugi kalastuskvoodid - see tähendab töönappust ja see, et kooli saarel pole. Lapsed peavad Tartus koolis käima.

Piirissaare eripäraks on, et saart poolitab kanal, mis Leevi jutu järgi olla kaevatud käsitsi Rootsi sõja ajal. Nii randub laev Piirissaarele sõna otseses mõttes keset saart :)

Saare külastamise tarbeks olime palunud endale ekskurssioonijuhiks kohaliku tegija - Leevi nimelise mehe, kes on üks saarel elavast üheksast eestlasest ja kohalik turismikunn. Leevi olla ise samuti kanalit kaevanud - kuidas see võimalik oli, jäi küll veidi segaseks, sest nii vana Leevi nüüd küll ei paistnud :))

Leevi on üldse vinge vend. Poeg on tal meremees ja praegu seilab merd Ameerikamaa lähistel. Ekskurssiooni kokkuleppimiseks tuleb Leevile aga hommikul enne kaheksat helistada, sest peale kaheksat ei pruugi Leevi enam kuigi kaine olla. A no mis sa pisitillukesel saarel oma elukesega ikka pihta hakkad - naised veel, naised kasvatavad sibulaid (kuulsaid Peipsi sibulaid) ja kurke. Sibulapeenrad muuseas on sellised kõrged, et mugav rohida oleks: toetad taguotsa ühele peenrale ja nopid aga teiselt umbrohtu.

Leevi on ka saare ainuke jahimees. Kaks püssi on tal isegi. Saarel pidavat hulganisti põtru olema ja üldse igasugu metsloomi. Isegi karu olla ühel talvel tulnud ja suvi läbi saarel pahandust teinud (hmm ... tuletagem meelde Ruhnu karu :)). Koduloomi, peale koerte ja kasside saarel ei ole. Varem oli, aga enam ei tasu loomapidamine ära.

Meie tuleku päeval aga pidas Leevi kainet joont ja esimese GIN-i ostis alles siis, kui pool tundi tagasisõidulaevani oli jäänud.

Leevil ja kogu Piirissaarel on Tallinnas kaks sõpra. Õunapuu ja Savisaar. Õunapuu olla Tartu maavanemaks olles piirissaarlasi palju aidanud, nii üht kui teist kaupa muretsenud, rahaabi vallale andnud ja mis kõik veel. Miks Savisaar aga sõber on, jäi veidi selgusetuks. Kui küsisime, et kas Leevi siis Savisaart valis, oli vastus, et Savisaar küll kahjuks nende piirkonnas ei kandideerinud, kuid Keskerakonna poolt oli kogu saare rahvas hääletanud küll. „Miks? No keda siis veel valida? Lauristini või? Seda, kes kõik paljaks varastas ja ise selle raha eest Hispaaniasse suvila ehitas?! Nüüd tütar elab tal seal ja keegi ei tea, kes isa on.“ ägestus Leevi. Poliitikast me enam ei rääkinud ...

Saare suurem pool on soine ja seal elamuid ei ole. Väiksemal poolel on kolm küla: Piiri, Tooni ja Saare küla. Piiri külas on kaks kauplust: üks era, teine valla oma. Valla poes oli parasjagu remont ja kaupa anti tagantuksest.

Piiri küla ja Tooni küla vahel on Tambeti torn, mille otsa ronides veidi kõrgemale vaadata saab. Tambet olla selline mees olnud, et ühes taskus olnud mobiil ja teises lapik pudel. Ja seda juhtunud sageli, et kui telefon helises, krabas Tambet lapiku kõrva äärde.

Tooni külas on aga vallavalitsus ja piirivalvekordon. Kordonil on ka kõrge torn, kust Venemaad selgesti näeb. Torni otsa aga tegelikult ronida ei tohi, sest ükskord olla üks poisike libastunud ja kätt vigastanud ning peale seda keelas ülem torni otsa ronimise ära.

Tooni külas on ka saare peoplats ja spetsiaalselt Mart Laari külaskäigu tarbeks kolme päevaga ehitatud varjualune (siinkohal võtab Leevi portfelli lahti ning näitab ühe vana ajakirja pildikülge, kus fotod sellest kuidas Mart Laar laeva kaldast lahti lükates vette oli kukkunud). Ja see pole veel kõik. Siia on „pargitud“ ka kohalik MÕV ehk hõljuk, mis vallale Venemaa poolt kingitud. See on abiks liikurvahend, kui jää on kõndimiseks või sõitmiseks nõrk ja laevaga liikuma ei pääse. Hõljukil on vaid üks viga ... tal pole pidureid ...

Saarel muuseas on uskumatu arv sõiduautosid. Tegelikult on asustatud saare kõige pikem vahemaa ehk kaks kilomeetrit, kui sedagi. Bensiini autode tarbeks hangib igaüks ise kuidas saab, kuid sellest hoolimata on autoga sõitmine saarel popp. On ka liiklusmärk, mis keelab peale kella ühtteist õhtul kuni kuueni hommikul autodega sõita ja veel teinegi, mis kehtestab kiirusepiiranguks 20 km/h kogu saarel. Kummastki märgist kinni ei peeta, ütleb Leevi.

Saare külas saame süüa. Zina pakub seal turistidele kalasuppi, praetud kala kartuli ja sibulasalatiga ning omatehtud õunakooki ning kohvi. Et parasjagu hakkab sadama, võtame istet Zina köögis ja piilume tuppagi. Zina täiskasvanud pojal on kaks arvutiekraani laual ja telekas on ka. Muuseas, Piirissaarel on ka oma, mitteametlik veebikülg.

Kaasa saame kogu ülejäänud toidu ning lisaks veel kuivatatud latikaid mitu tükki (maitseb üllatavalt hea, pole üldse selline kuiv vobla) ning läheme Titanicut uudistama. Titanic on kive täis laotud vana praamlaev, mis on nüüd kalda äärde poolenisti uputatud ja kaitseb saare ühte osa kevaditi ründavate jäälahmakate eest. Suvel on Titanicu pealt hea ujumas käia. Mõned meist teevad seda nüüdki.

Ja ongi saarele tiir peale tehtud. Sadamas ootab meid Koit, millega asutame endid mandri poole minema. Viimasel hetkel sõidab laevale tohutul kiirusel ka mikrobuss kolme vene noorega, kõigil õllepurgid pihus ... Selle laevasõidu seiklustest Heiti juba kirjutas. Hulganisti pilte tegime ka. Need on näha siin.

haamer ...

Eilsel teisipäevakul, Tähetornis, sattusin starti ühel ajal koos Erko Õunapuuga, keda olen ammu pannud protokollides tähele, kui kiirete jalgadega, aga ilmselt mitte nii kiire kaardilugemisoskusega orienteerujat. Lasin tal siis startida ja ootasin veidi enne kui ise startisin.

Rada 7.47 km ja 16 kontrollpunkti. Kuna esimene ja teine KP olid väga hea nähtavusega metsas, siis näen Erko selga ees. Loen sel ajal ette ka kolmanda etapi - kui Erko läheb otse, siis mina ringi ja vastupidi ... teise punkti jõudes Erkot raudteele jooksmas näha polnud - selge, mina järelikult ringi. Jõudes aga Tähetorni raudteeülesõidule, keerab Erko mulle ette - ta oli ilmselt otseminekust loobunud ja pärast väikest lisakaart tunud samale variandile. Erko selg hakkab kohe uuesti kaugenema. Punkti jõudes näen ka Erkot eemalt tulemas - ta keeras liiga vara raudteelt metsa ja kaotas sellega vast 15 sekundit.

Teel viiendasse KP-sse kihutab Erko minust mööda, kui mina punkti jõuan, siis läheneb Erko sellele vasakult - tema otsustas mitte otse läbi võsa tulla. Samad variandid on ka kuuenda, seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda kontrollpunktiga - mina otse ja Erko veidi ringi - punktis oleme jälle enam-vähem koos. Kusjuures KP 7 juures ei lähe minu ja rajameistri nägemus punkti asukohast kokku ja nii seisan punktist umbes 20 meetri kaugusel ja imestan, miks punkti siin ei ole - õnneks tuleb Erko ja võtab õigest kohast punkti - ju siis olin mina ikka loll :).

Viimased seitse etappi on tuim jooks, siin võtab Erko korraliku tempo üles ja hoolimata metsikutest pingutustest jään maha, silme ees juba virvendab ja keel on täiega kurgu lakke kinni kuivanud. Jõudes finišisse selgub, et Erkot polegi veel. Lõpuks ta tuleb, umbes 6 minutit pärast minu lõpetamist, protokolli järgi tundub, et ta on suure hooga ühe punkti vahele jätnud ja siis tagasi läinud ...

Mina taastusin kogu õhtu suurest kuumast ja pingutusest ning jõin vast oma paar liitrit vedelikku. Tulemused OK Nõmme kodulehel.

Monday, May 28, 2007

54°23'51.43"N 24° 1'51.74"E - Alytus

Kui midagi peab untsu minema, siis ta ka läheb ... ja kohe totaalselt ...

... egas lendamise saaga sellega läbi saanud, ei tea kohe, miks minu imelühikest lendu, Riia - Vilnius suudeti pea kaks tundi hilinema sundida. Õnneks (minule õnneks) oli samal marsruudil ka sõber ja võistluskaaslane Erik, kel sihtkohaks Vilnius, selle võrra oli seigelda lõbusam.

Ja veel üks lõbus vahepala - kui Riiga saabudes jalutasime rahumeeli 100 meetrit üle lennuvälja, siis lahkudes murdsime Erikuga pead - ainus Fokker, meie potentsiaalne lennuk, asus otse väljapääsu ukse ees. Selleks ajaks aga, kui algas meie boarding, tuli ukse ette buss - meie ei suutnud küll leida, nii kaugele, kui silm ulatus, rohkem ühtegi Fokkerit. No ja kui buss siis sõitma hakkas ... siis tegi ta efektse kaarega tagasipöörde ... ja jäi seisma praktiliselt samas kohas ... ainult et nüüd olid bussi uksed lennuki poole :).

Järgmine ämber oli Alytuses, tehases mis oligi tänaseks sihiks. Ei tulnudki mingit tööööd - 10 minutit pärast minu saabumist töötas kõik nagu kell ... ja telefoni teel olime probleemi kallal pead murdnud juba eelmise neljapäeva hommikust. Kuidas on küll võimalk nii rumal olla! See on see, kui sa ei näe pisiasju - nüansse, mida küsida ei oska ... aga tajud pea kohe kui näed.

Igatahes olid kohalikud ülimalt õnnelikud ja nii pidin nendega kõrtsis õlut jooma. Ning hotellis (tuttuus hotell) on võrgukaabli ots laua peal - maksad reception-is 10 LVL ja ongi internet olemas :). Kui hästi läheb (ehk kui mingit uut kammi ei tule, siis olen homme peale lõunat jälle kodus.

Käisin kompuutris..

Oma vaevustega vasakus küljes olen viimaste nädalate jooksul külastanud tohutul hulgal erinevaid raviasutusi ja viibinud erinevate eesliidetega -loogide vastuvõtul. Kogemusi on nii positiivsest kui negatiivsest küljest. Näiteks olen nüüd omal nahal kogenud, et selleks et abi saada erakorralise meditsiini osakonnast, peab ikka väga raudne tervis olema:D

Täna oli kompuutertomograafia kord Tallinna Diagnostikakeskuses. Kompuutertomograaf on ülitäpne ja põhjalik röntgen, mida kasutatakse näiteks peaaju uuringuteks aga ka muudel juhtudel kui tavalisest röntgenist jääb väheks.

Veidi hirmus oli alguses - sest see masin on selline ümmargune toru, kuhu sind ülakeha pidi sisse sõidutatakse - tõeline klaustrofoobikute õudusunenägu. Tegelikult on toru mõlemast otsast avatud ja kuidagi on seal valgus nii reguleeritud, et suletud ruumi mulje on väiksem.

Aga siis hakkas pihta.. nagu "Mehed ei nuta" filmis, kus üks "unetu" suletud kambrisse pandi ja doktorid siis peale uinumist kukkusid erinevate valgus- ja heliefektidega teda äratama. Või veel tabavam - nagu Kumu ülemise korruse saalis, kus noored kunstnikud põnevaid installatsioone teevad. Sest jah, kompuuteruuring tähendas kakskümmend minutit liikumatut lamamist seal torus ning sealjuures lasi aparaat erinevaid heliefekte kõvasti kõrva. Valgusefektid puudusid ainult. Natuke õudne oli ka aga mõtlesin ennast kunstisaali ja siis polnud enam jube:) Ja naljakas.. kogu selle paugutamise peale tuli tõesti uni... nagu eelpoolmainitud filmis:)

Aga Heiti ütles enne äraminekut, et kompuutrisse võin minna kuid internetti üksi ei tohi:)

56°55'19.38"N 23°58'45.56"E

Tänane plaan oli küll kell 10:20 Vilniuses olla, aga kurja saatuse tahtel istun praegu Riia lennujaamas ja kasutan Lattelekomi hirmkallist internetti. Kuna tagasilend on ikkagi homme lõuna ajal, siis tuleb tööpäeva asemel töööö (või peaks kirjutama töö-öö?).

Saturday, May 26, 2007

piiririkkujad ... peaaegu

Tänasesse päeva mahtus Piirissaare külastus ... aga sellest lubas kirjutada Maare. Mina tahan aga veidi kiidelda, kuidas GPS-ist täna ka veidi reaalselt kasu oli:

Väsitav päev Piirissaarel seljataga, alustasime laevaga (tagasi suuremaga, kui minnes) tagasiteed. Kui kogu päeva oli pidanud väga ilusat ja kuuma ilma, siis tagasiteel saime korraliku vihma ja äikese osaliseks. Korralik äike algas tegelikult kohe, kui saare kanalist järvele jõudsime, ehk 15 minutit pärast sadamast lahkumist. Kuna algas ka korralik vihmasadu, siis kolisime laevalael asuvasse telki. Päris huvitav oli GPS-i pealt vaadata, kuidas meie teekond edeneb, GPS track-is läbi telgi katuse täiesti vabalt sateliite.

Ühel hetkel lasti laeva mootoril tuurid alla ja meeskonnaliikmed jooksid närviliselt lausvihmas ümber telgi. Uurisime GPS-i ja ... mis värk - sõidame ju otse vene piiri poole. Läksin lõpuks välja kaptenisillale ja uurisin, et kas mehed teavad kah, kuhupoole nad sõidavad ...
... нет идеея ... и сигнал от спутников не приходит ...
... olid mehed murelikud. Kui ma siis neile oma GPS-i pealt näitasin, kuhu me parajasti teel, siis tehti kiire kannakas. Tüürimehe nägu selgines ...
... конечно, это же там Пиириссаар ...

... Sain märjana tagasi telki, aga teekond jätkus vähemalt õiges suunas ... :)

Thursday, May 24, 2007

Neverland

Teisipäeva õhtul oli meil au osaleda uue lounge baari avamisel. Hoolimata nimest, ei ole kohal endal Michael Jacksoniga midagi pistmist:)

Sisustuse poolest selline ilus, pretentsioonitult valge, maheda värvilise valgusega. Seetõttu meenutab veidi kesklinnas asuvat Stereo nimelist kohta ent on sellega võrreldes tunduvalt õdusam. Plussiks ka see, et sees suitsetada ei saa (kuigi varsti ei saa õnneks paljudes söögikohtades). Suurte avarate akende all on helesinise veega akvaariumid, kaladega ikka:) Avamispeol oli palju rahvast, kuid tegijate soov on kujundada selline valge, helge ja viisakas koht, kus saab nautida kohvi, head toitu ja veini.

Lounge omanik on itaallane, seega on ka pakutav pärit Itaaliast või vähemalt itaaliapärane. Avamispeol saime maitsta peamiselt suupisteid kuid menüüd vaadates tundub olemat tegemist kohaga, mida tasub proovida. Klassikalist praadi sealt ei saa, küll aga on laias valikus erinevaid pastasid (fusilli, spagetti, penne, tagliatelle, rigattoni), tortellini´d ja Eestis vähetuntud gnocchi´d, risottot mitut moodi ning loomulikult salatit ja suur valik erinevaid bruschette´sid. Veinivalik. Muidugi Itaaliast:)

Roogade hinnad jäävad kuskil 110- 130 krooni vahele keskmiselt, kuid pastaroogade hulgas on ka odavamaid näiteks speghetti tonno e pomadoro (tuunikala ja tomatiga) saab 65 krooni eest. Bruschetta maksab 35 - 60 krooni ja pakutakse ka kolme erinevat sorti Itaalia hommikusööke 50 ja 55 krooni eest.

Ahjaa, Neverland on avatud 10- 22 ja asub ta Kadriorus, Tina tänav 21, valge mitmekorruselise maja esimesel korrusel.

Monday, May 21, 2007

veel nädalavahetusest

Kuna Maare eelistas jalgrattasõidule veinijoomist Mamburiga, siis mina pidin meie peret rattasõidul täisväärtuslikult esindama :). Panen lisaks Maare jutule siis kirja ka mõned eredamad hetked jalgrattasõidust.

Algus jälle läbi Paralepa ja Pullapää. Pullapääl üritame ühte efektset lõiget mööda vana raudteetammi, ehkki nii kaart kui GPS näitavad, et läbi ei saa ... väikeste mööndustega siiski saab. Tee lõppeb tõepoolest ja meie ees on talu. Üritame algul viisakalt ümber talu tungida, aga võsa osutub jalgratta jaoks liiga tihedaks. Läheme siis otse läbi taluhoovi ja ehmatame poolsurnuks seal päevitava poolpalja naisterahva, kes paaniliselt üritab end varjata kõige kättejuhtuvaga :).

Edasi mööda Tooraku turismitalust, kus teeme väikese vea, kuna usaldan liiga palju GPS-is olevat kaarti. Siis läbi Metsaküla ja uuesti mere äärde. Proovime jälle üht sellist kohta, kus kaart näitab, et teed pole - seekord on :) ja nii saame otse Allika külla ja sealt juba Tuurule. Sihtmärgini, Puise neemeni jääb veel vaid 9 kilomeetrit. Ehkki paar kilomeetrit on tee korralikult `treppis` jõuame edukalt Puise neemeni.

Päris kena vaatepilt ja polegi Matsalu lahte sellisest kohast näinud :). Sööme ära kaasavõetud võileivad ja alustame tagasiteed. Kuna väsimus hakkab tasapisi kimbutama, siis otsustame tagasi `sõita` jalgrattaga ja kasutada nüüd veidi suuremaid teid. Sõidame Pangani, kus mõned meist täiendavad oma joogivarusid ja keerame sealt Metsküla peale. Edasi läbi Väike-Ahli ja Mägari ning olemegi Haapsalu-Rohuküla maanteel. Kokku tuleb korralik, 65 kilomeetrine jalgrattaring.

Ja Maare on saanud selle ajaga endale kena, punetava naha :) ...

Matkasport 36h tulekul

Sarnaselt eelmisele aastale veetsime Leivo eestvedamisel sportlik-seiklusliku pühapäeva Läänemaal, eesmärgiks valmistuda Matkaspordi 36h võistluseks.

Seekord siis Läänemaa, kus võistlus sel aastal ka toimub. Võistluskeskuseks oli Mamburi ja Leegi koduhoov. Plaanis 20 - 30 km jalgsi ehk u 4 tunnine tiir ja siis 60 - 80 km jalgrattaga, sõltuvalt meeleoludest, nagu Leivo ütles.

Meie olime kohale saabunud juba eelmisel õhtul, Heiti oli päeval teinud Karuga veel kahetunnise rattatiiru, samal ajal kui mina kodus põdesin. Olen ikka veel hädas pideva valuga vasakul pool kehas (mingi närvipõletik nagu nüüd on selgunud) ja laupäeva õhtul ei olnud ma üldse kindel, et pühapäeval minust sportijat on.

Pühapäeva hommik oli ilus ja kaugelt tulijad olid kohal (Kaja, Leivo, Alar ja Jaanus) enne kui meil hommikukohv joodud. Enesetunne oli enam-vähem, st. valu parasjagu polnud (ilmselt valuvaigisti abiga) ja otsustasin siiski spordiriided selga ajada ning proovida, kaua ma jaksan teistega kaasa jõlkuda. Ilm oli ju ka super!

Startisime plaanipäraselt kuskil kümne paiku hommikul ja võtsime suuna Paralepa ja Rohuküla poole. Jah, kuigi tempo oli aeglane, kerge mul ei olnud ja peale pooletunnist jooksu tegime esimesed 2 minutit kõnnisammu. See algus oligi lihtsalt jooksukas, teel polnud midagi erilast vaadata (noh, et oleks kinni pidanud ja puhanud), lihtsalt ilusat loodust ja ilma sai joostes nautida. Niipalju kui ma nüüd nautisin. Pigem olin rohkem hirmul kui väsinud, nähes kuidas teised kerge jalaga lippasid ning mõtlesin pidevalt, millal siis jõud üles ütleb.

Sellegipoolest oli retk suurepärane. Pärastpoole oli mul ka kergem, sest tegime erinevate teele jäävate kohtade uudistamiseks ka peatusi. Seega sain vahepeal hinge tõmmata ja mitte ainult - Leivol oli kaasas ka nõrgemate abistamise vahend ehk veokumm. Umbes poole tee peal kraamis Leivo selle kotist välja ja nii olin edaspidi Heitil "lõa otsas" :)

Tõesti, uskumatult palju aitas see abivahend. Alguses ei osanud ma veel selle boonuseid täpselt ära kasutada ja pingutasin endiselt joosta, seega kumm rippus kasutult meie vahel. Pärast lasin selja sirgu, kumm venis pingule ja istusin nagu tugitoolis, üle jäi vaid jalgu tõsta. Paralepa ranna päevitajatele ja rahvale Haapsalu linnas valmistas selline paarisrakend küll parasjagu nalja (no mulle endale ka kui ei teaks, milleks see vajalik) aga kasu oli sellest kõvasti. Muretsen sellise asja edaspidi endale multispordi standardvarustusse :)

Päike paistis, sooja oli täpselt parasjagu. Uudistasime teele jäävaid, peamiselt militaarobjektidest vaatamisväärsusi, tegime rästikust pilti, müttasime piki merekallast, turnisime Kiltsi lennuväljal lennukiangaaride otsas ning vaatasime üle ka Ungru lossi varemed. Pärast ragistasime veel natuke võsas ja matkasime mööda vana raudteetammi. Tagasiteel Paralepa rannas tegime võileivapeatuse ning vaatasime üle ka Valge Daami kodu ehk Haapsalu linnuse ja lossivaremed.

Umbestäpselt kell kaks olimegi tagasi. Mambur küpsetas lõkkel pannkooke ja lonks külma õlut läks nagu kerisele.

Hindasin kriitilise pilguga oma füüsilist olukorda ja otsustasin edasisest rattasõidust siiski loobuda. Vaatasin kripeldava hingega teiste ettevalmistust rattasõiduks ja kibelesin ise hirmsasti minna ... Nojah, pole midagi parata. Üle pingutada ka ei maksa, pärast on veel hullem. Ülejäänud päeva võtsime siis rattureid tagasi oodates päikesevanne ja sain kenad punased põsed ja õhetavad käsivarred :) Isegi Mambur käis vahepeal jooksmas ja tegi Viigi ümber tiiru. Hele Leek muidugi ka, koos Mossuga ja vähe pikemalt.

Ja siis nad lõpuks tulidki tagasi, väsinud ent silmnähtavalt rahul, õhetavate põskedega ja säravate silmadega :) Mõnus. Heiti tegi pilti ja loomulikult salvestus kogu teekond GPSi abil.

[updated by heiti 22.05.2007 9:52] Kuna Alaril on pühapäevasest matkast väga mõnusaid pilte, siis täiendasin Maare juttu mõne Alari pildiga. Tegelikult on pilte muidugi palju rohkem ...

Friday, May 18, 2007

Spring Adventure 2007 vol 2

jah, nüüd on lõpuks minugi jutt üleval. Ikka planetis.

Sain ikka enne valmis, kui uued seiklused peal. Näh, selle aasta esimesest seiklusest Lätis ei ole ikka jõudnud kriipsugi kirjutada. Ehk pärastpoole ikkagi jõuab kunagi.

N61° 48’ 23.3” E50° 44’ 52.0”, hotell Viktoria, Ežva

Mõnus jälle internetis viibida, Venemaal on sellega kohati kahjuks "mitte just liiga hästi". Kuna mu töine arvuti on paranduses ja unustasin asendusarvutisse oma ROL accounti andmed kopeerida, siis ei hakanud ka uut kõnekaarti ostma ja uut kontot looma, et "internetiseeruda". kirjutasin loo, kasutades Windows Live Writer nimelist vahendit ja riputan loo siis nüüd üles. Kirjutatud kolmapäeva õhtul siis.

Muideks - kasutan sama asjandust ka kodus, kuna mingil põhjusel blogger üle Elioni DigiTV püsiühenduse kipub ühenduse ära kaotama.

Esmaspäeval kiire tripp marsruudil Tallinn – Narva – Sankt Peterburg – Sõktõvkar – Ežva. Reisist niipalju, et kui Ivangorodi piiril vaadati sind, kui vaenlast, siis juba Peterburgis olid lennujaama turvamehed ja ka muud inimesed sõbralikud, ei vähimatki viltuvaatamist Eestlastele. Algul ei saanud aru, miks Narvas ja Ivangorodis sõidavad pooled autod mustade lintidega, lähemal uurimisel selgus, et lindid polnudki mustad – hoopis musta-oranži triibulised :). Nüüdseks olen mõnda üksikut linti märganud ka Sõktõvkari autode antennide küljes.

Kaks päeva on möödunud kohalikus tehases, aga kasu sellest vähe. Igal pool siin uputab totaalselt. Tundus arusaamatu, miks mind tehasesse saabudes esimese asjana lattu viidi ja kummikud anti – nüüd on asi selge – ilma kummikuteta pole tehase territooriumil lihtsalt võimalik liikuda. Ja isegi kummikutega tuleb hoolikalt ette vaadata, et kusagil sellisesse auku ei astu, et vesi üle kummiku tuleb.

Täna, st. kolmapäeval, lõpetasime tööpäeva veidi varem ja nii leidsin aega väikeseks treeninguks. GPS abiks, suundusin otse külast (tegelikult on Ežva mingi Sõktõvkari satelliit, umbes nagu meil Maardu) välja ja metsa. Metsas polnud olukord muidugi parem – vesi lainetas igal pool sõltumata sellest, kas jooksid tasasel maal või nõlval. Igatahes tuli hea treening seiklusvõistlusteks, ma ei mäletagi et oleks varem trennis nii palju ojasid mööda palke ületanud, hüpelnud metsas mättalt mättale jne.

Kuna plaan oli joosta rahulikus tempos enam-vähem 15 kilomeetrit, siis tänu maastiku kohalikule eripärale :), tuli treening üllatavalt pikk – 14.8 kilomeetrit ajaga 1:34:52, keskmine pulss 139 ja max pulss 160.

Homme varahommikul alustan tagasiteed, kuna neljapäeval pole otselendu, Sõktõvkar – Sankt Peterburg, siis tuleb lennata üle Moskva.

fotod:
1. "kurikuulus" lindike auto küljes, Sõktõvkaris.
2. tehases uputab.

Saturday, May 12, 2007

Vardil punkte jahtimas

Hea, et eile Tartust Raplasse ära tulime, sai hommikul vähemalt veidikenegi magada. Hommikusöök söödud seadsimeme endid Vardi poole teele, kus täna võistlus nimega Punktijaht. Rahvast polnud just liiga palju, võrreldes viimase neljapäevakuga, kus oli 737 osalejat, oli täna vaid 46 startijat.

Rada 7.0 kilomeetrit ja 20 kontrollpunkti. võistlus algas ühisstardist ja oli hajutusega:

Võistlus algab ühisstardiga vaatepunkti juurest. Seejärel läbib võistleja hajutusega ringid sellises järjestuses nagu on kirjas tema legendis. Iga hajutusringi piires võib punkte läbida suvalises järjekorras, pärast kumbagi ringi tuleb teha märge vaatepunktis. Teisele hajutusringile järgnev raja lõpuosa on tavaline suundorienteerumine ilma hajutuseta.

Teen teise hajutusringi esimese punktiga umbes neljaminutilise vea, lisaks sellele terve hulga, veidi alla minutilisi "näpukaid". Vigade moraal võiks olla midagi sellist, et "kui sul etapi läbimiseks plaani ei ole, siis parem ära üldse mine". Mina paraku just nii täna tegin. Raja lõpuosas, mis ühine, nägin isegi Ristot mõned korrad kaugel ees. Kui umbes kaks ja pool kilomeetrit enne lõppu oli vahe umbes kaks minutit, siis suure pingutamise tulemusena oli see pool kilomeetrit enne lõppu veidi üle 20 sekundi. Aga Risto ei lasknud end minust segada ja tegi lõpu kindlalt - mina siis teine ja õnnitlused Ristole :).

Friday, May 11, 2007

mis toimub?

TON

Kas kah Niguli juurde? Ei, täiesti tavaline neljapäevak ... seekord siis Saustinõmmes.

Täna ei sujunud orienteerumine kohe üldse mitte. Teen umbes neli minutit viga - põhiliselt keskendumisprobleemid - ilmselgelt liiga palju. Tulemused on kah juba väljas ... ja etapiajad samuti.

Thursday, May 10, 2007

Spring Adventure 2007

Panin mõne sõnaga kirja möödunud nädalavahetuse sündmused Soomes, Multisport Cup 2007 esimesel osavõistlusel, Spring Adventure 2007. Võistluste ametlik kodulehekülg asub aadressil www.multisport.fi/index.php?id=32 ja tulemused siin. Jutt ise on, nagu ikka, planetis. Samas asuvad ka meie ülemöödunud nädalalõpu seiklusjutud Xdream-ilt ... maare oma siin.

Ja veel ... kuna meie peres on kaks CD-d Xdream eelmisi hooaegu kokkuvõtva filmiga, siis oleme nõus ühe eksemplari lahkelt loovutama sellele, kes sel aastal mingil põhjusel ei osale. Väga mõnus klipp Xdream korraldajate poolt. Kes selle ära vaatab, on ilmselt ise järgmisel võistlusel stardis :).

Wednesday, May 09, 2007

Apocalypsis

Nii on Põhjamaade Sümfooniaorkester nimetanud oma hooaja lõppkontserdi, mida täna Estonia Kontserdisaalis kuulamas käisime. Põhjamaade Sümfooniaorkester koos dirigendi ja orkestri "hinge" Anu Taliga on Eesti (ja võib olla ka Baltimaade) ainus erarahastusel põhinev sümfooniaorkester. Nii sisult kui koorelt rahvusvaheline.

Kontserdi esimene osa algas Eesti noorema põlvkonna üheks andekamaks heliloojaks nimetatud Tõnis Kõrvitsa teosega "Thule eleegiad". Nojah, meiesugustele muusikavõhikutele jättis see samasuguse tunde nagu tüüpiline Eesti tõsimängufim: segane, sombune, pime ja räsitud ... või nagu Heiti ütles: pillide häälestamine. Kuigi keskmises osas kujutatud setu kandleviiside ja kirikukellade kõla oli ilusasti äratuntav.

Edasi tuli Richard Straussi sümfooniline poeem "Don Quiote", mis jätkus enam-vähem samalaadilise kõlaga. Kohati oli tunne, et orkester ja dirigent ei astu päris ühte jalga. Siiski see nii ei olnud, vaid lihtsalt meile tundus teos veidi keeruline. Seepärast ei leidnud me näiteks VII variatsioonis üles Don Quiote ja Sancho Panza paadiga ümberminemise kohta, kuigi Heiti oli selleks ajaks juba täiesti ärkvel :))

Peale vaheaega ja klaasi veini tundus Erki-Sven Tüüri 6. sümfoonia (maailma esmaettekandes muuses) hoopis teisiti. Huvitav, teistsugune. Erki-Sven Tüürilik.

Aga siiski, võrreldes talvel kuulatud kontserdisarjaga "Also sprach Zarathustra", jättis tänane kontsert veidi kahvatuma mulje. Aga võib olla on selles lihtsalt "süüdi" kevadine ilm, mis enam saali istuma ei kutsu.

täna Tartu maanteel

täna Tartu maanteel

Neljas auto, mis teisel pool teed, ei mahtunud pildile. Tartu poolt oli järjekord parematel hetkedel Assakuni.

Eurovisioonieelne Helsinki

Eurovisioon

Friday, May 04, 2007

lõpuks ometi!

Nüüd tean vähemalt, millist laevafirmat ja veel enam laeva teinekord Soome reisimiseks eelistada. Hetkel Tallink Stariga keset Soome lahte ja WIFI levi on lausa suurepärane :).

Eesti on astunud Google-i maailmakaardile

Sattusin täna Google Maps lehele ja oh imet ... Eesti on saanud Google jaoks maailmariigiks - kogu territooriumi kohta on tekkinud täiesti korralik kaart, enamus linnu on kaetud ka korraliku tänavavõrgustikuga. Näiteks Haapsalus, kus korraliku resolutsiooniga fotod puuduvad, on täiesti korralik kaart nüüd olemas :).

Ei tea, kas siin on Aljoša karvane käsi mängus? :)

Meenutusi Xdreami esimesest etapist

Enne homset starti Spring Adventure´l vaatasin vähe tagasi ja kirjutasin valmis oma muljed eelmisel pühapäeval toimunud Hansapank Xdream 2007 esimesest, sprindietapist. Vapper KAM sellel aastal siis A- rajal. Muljed ja pildikesed üleval planetis.

Thursday, May 03, 2007

veel üks avamine ...

Täna avasime Maarega endi jaoks orienteerumisneljapäevakud. Tõsi, tegelikult algasid neljapäevakud juba eelmisel nädalal, aga kuna mina olin kolmapäeval lihvinud oma rulluisu vormi ja polnud neljapäeval spordikonditsioonis, siis jättis ka Maare neljapäevakule minemata.

Aga asjast ... tänane neljapäevak toimus Kose-Lükatil. Rada 8.8 kilomeetrit ja 17 kontrollpunkti -see siis H21A rada ja tegelikult oli sama rada ka klassil H35 ... no neljapäevakutel ma veel küll ei hakka veteranide klassis jooksma, vaatamata kõrgele vanusele :).

Täna oli heameel selle üle, et taas hakkavad meelde tulema unustatud orienteerumisoskused ja lauslollusi ma täna ei teinud. Rada oli mõnus ja vaheldusrikas, alates `kiiretest ringidest` Pirita ringrajal ja parkmetsas, kuni seiklemiseni Iru rabas, turbaaukude vahel. Valu ei teinud enam ka parem külg, ainult läbi võsa joostes jälgisin alateadlikult hoolega, et ükski oks vastu külge ei puutuks :).

[updated 04.05 09:31] Lisasin kaardi ja nüüd ka tulemused väljas.

Wednesday, May 02, 2007

Tervisejooksmas

Eile õhtul enne magaminekut tundsin äkki vasakus õlavarres valu. Alguses tundus nagu lihasvalu ning arvasin, et küllap Xdreami kanuutassimine annab tunda. Tasapisi levis aga valu kaela ja siis selga abaluuni ning tundus, et kogu vasak kehapool vööst ülespoole tuikas. See ei olnud enam lihasvalu vaid selline häirivalt tuikav aisting. Proovisin magama jääda ja vist jäingi kuid tunni pärast olin jälle üleval - valu oli tugevamaks läinud.

Unise peaga olin päris kohkunud - kas selline ongi valu kui süda haigeks jääb ... kuulun ju oma kõrge vererõhuga südame-veresoonkonna haiguste riskigruppi ... Valuvaigisti aitas siiski ja jäin magama.

Hommikul avastasin, et turja peal on sellised valusad-krudisevad närvikühmukesed - seal siis kurja juur oligi. Päev läbi oli suht nigel tunne - vasak käsi oli nagu tuim ja kätte ning selga pistis aeg ajalt nagu nõelaga. Perearsti juures tehti igaks juhuks ka EKG, see oli siiski korras ja soovitati erinevate salvidega määrida.

Minu õde ja isiklik ihuarst Pille keelas trennitegemise (Seega, Pille ära järgnevat loe). Aga täna oli ju Hansapanga tervisejooksu esimene päev!

Erinevatel põhjustel ähvardas meie kuulsurikast SK Leevikest juba esimene kord konkurentsist välja langemine, kaptenina otsustasin, et perekond Hallikma püüab päästa päeva ja nii me siis ikkagi Piritale läksime. Tegin tasapisi, et mitte endale liiga teha (ausõna) ja 4 km ning natuke peale läks ludinal.

Pärast läksime aga WestSpordi telgi juure Asics tosse uudistama - minu seni jooksmiseks kasutatavad Nike Air Pegasused ei ole päris jala järgi ja kipuvad päka alt hõõruma. Kohal oli ka füsioterapeut Lauri Rannamaa, kes vaatas mu jalad üle, käskis ühe jala peal kükitada ja ütles, et vajan jalavõlvi toestavaid jooksujalanõusid. Heiti tegi seepeale pangakaardiga niuhti! ja oligi mul käes karp tuliuusi Asics GT - 2120 jooksutosse. Tasus ära see tervisejooks :)

Tuesday, May 01, 2007

Jooksuvarju päev:)

Tänasel teisipäevakul oli meil mõlemal isiklikud varjud kaasas. Rando silkas Heitil järgi ning mina tundsin kuklas Kadi hingamist:) Seega siis mitte töövarju, vaid jooksuvarju päev.

Päris hea oli peale pühapäeva jälle jalad kõhu alt välja võtta. D21A rada oli küll suht lühike (4,1 km) aga see- eest 15 kontrollpunkti, mis minule just paras kaarditrenn. Nõmme pakkus nii liiva kui teeradu, tasast maad kui järsku nõlva - rada oli seega huvitav ja vaheldusrikas. Ja hea oli see, et ei pidanud töölt metsa kiirustama, ei tea kas peaks tegema ettepaneku pühapäevakute korraldamiseks:)

Peale kõige selle veel saun Tautsi juures, Viljandi järvejooksu muljete ja loomulikult pronksist mehe teemalise aruteluga. Ei saa sellest enamus Eesti rahvast üle ega ümber. Isegi saunas mitte. Ahjaa, ja andsime meiegi oma allkirjad. Mitte, et ma usuks, et selle peale ninasarvik tõesti ameti maha paneb, aga äkki naaaatukene paneb see mõtlema siiski. Nimekiri täieneb kohutava kiirusega muideks.

Eesti otsib superstaari

supermodell

Pealkiri on ilmselgelt ülepaisutatud :). Aga mis sellest - ei mingit super, ega ka mingit staari ... aga modell siiski :). Selle ühe pildi pärast sai stuudios pea kaks tundi erinevaid lavastusi läbi mängitud ...