Monday, March 30, 2009

vastu tuult

Kui õhtul jooksmas käisin, olid küll kõik loodusjõud minu vastu. Pirita metsa oli tekkinud liuväli ja kui Piritalt tagasi kodu poole keerasin, siis mere ääres oli selline vastutuul, et joosta oli pea võimatu – nagu mõlemad jalad maast lahti, nii puhus tuul Pirita poole tagasi.

Wednesday, March 25, 2009

Garmin Forerunner 405 vs Polar RS800CX MULTI

Eile, kui Oti ja Silveriga oma tavapärast teisipäevast jooksutiiru tegime, panin lisaks oma kellale, Polar RS800MULTI teisele käele Maare kella, Garmin Forerunner® 405.

Põhjuse andis selleks viimane pikem suusaots, Arula 100 suuska vol 2, kus tundus, et metsa vahel kukub Polari GPS-anduri täpsus. Õhtul tõstsin teekonna logid kokku ja selgus, et nii ongi – kui lagedal on Polari täpsus veel enam-vähem rahuldav, siis iga väiksemgi takistus mõjutab Polari täpsust tunduvalt (kaart ise on siin). Garmini logis on ainult üks viga, kilomeetritel 7.3 kuni 8.3 on jälg mingil põhjusel üsna tuntavalt paigast ära. Muus osas on Garmini logi praktiliselt perfektne. Samas, kui teekonna täpne logi pole oluline, siis teepikkuses oli erinevus minimaalne, veidi vähem, kui 1%.

Mõlemal kellal on omad eelised ja puudused:

  • Tänu sisseehitatud baromeetrilisele altimeetrile on Polari kõrgusinfo täpsem, kui Garminil, mis kasutab satelliitidelt saadavat kõrgusinfot.
  • Polariga on funktsioon R-R heart rate recording, ehk siis võimalik salvestada iga pulsilöögi vahe, erinevalt Garminist, mis salvestab iga sekundi keskmise pulsi.
  • Polaril on mugavam pulsivöö.
  • Polari tarkvara on mugavam ja põhjalikum.
  • Polar arvutab täpsemalt kulutatud kalorite hulka.
  • Polari kell omab vahetatavat patareid, mis kestab kellal umbes aasta ja GPS-il 10 kuni 20 tundi. GPS patareid on võimalik pikema treeningu korral jooksvalt vahetada. Garminil on laetav patarei, mis kestab ühe laadimisega umbes 8 tundi ja mida vahetada pole võimalik
  • Garmini ANT+ ühenduvus arvutiga tundub mugavam, kui Polari IrDA.
  • Garmini mälumaht on suurem.
  • Polari kell on väiksem (ja ilusam), aga lisaks kellale tuleb käele kinnitada GPS andur, mis on küllalt suur.
  • Garmin on praktiliselt poole odavam.

Kumba siis eelistada? Orienteerujana eelistaksin iga kell Garminit, mis koos Mats Troengi suurepärase QuickRoute nimelise tarkvaraga on orienteerujale pea asendamatu analüüsivahend. Samas, seiklejat ei rahulda ilmselt aku kestvus, mis juba pikemate treeningute puhul võib liiga lühikeseks osutuda.

Kui sa aga jooksed, suusatad, aerutad või sõidad jalgrattaga, ning ülitäpne jäljelogi pole niivõrd oluline, siis peaks Polar suutma rahuldada küll kõik sinu nõudmised.

Monday, March 23, 2009

hülgeid vaatamas

Laupäeva hommikul keerasime auto nina Saaremaa suunas ja alustasime sõitu. Sihiks Soegnina pank, kus sõber Tiidu sõnade järgi pidi parajasti hülgeid jalaga segada olema. Virtsus kuhtusime teiste loodushuvilistega ja edasi jätkasime juba suure seltskonnaga.

Soegnina pangale jõudes kohtasime küll suurt hulka loodusvaatlejaid, ainsad keda polnud olid aga hülged – ei tea, kas neil oli lõunatund käsil või miskit muud, meie ei näinud igatahes ühtegi. Lisaks olid hülged võtnud endaga kaasa ka mobiililevi ja nii juhtus, et kaotasime ühe ekipaaži päris tükiks ajaks. See-eest leidsime mitmesuguseid muid huvitavaid asju, Maare näiteks leidis täiesti töökorras statiivi, mida Timmo usinasti ka kasutas.

Tiit ei jätnud muidugi jonni ja käsutas meid Katri pangale, kuhu kõik hüget pidavat olema ümber kolinud. Kahjuks ei olnud meil ka Katri panga juures rohkem õnne – hülged ilmselt piilusid kivi tagant ja pidasid peenikest naeru, meile nad endid ei näidanud.

Tagasiteel oli Timmol kinnisidee, et tema peab ka Kotlandil ära käima ja nii me siis suundusimegi sinnapoole … ainus, kes lõpuks Kotlandile ei jõudnud oli Timmo – ilmselt oli tema TomTom-il seiklemisest juba küllalt ja nii juhtis ta Timmo otsejoones ööbimiskohta. Meil selle eest läks Kotlandil käik asja ette – hülgeid küll ei näinud, aga kohtasime jänest, metskitse ja ühte eriti ülbet rebast, kes algul ei tahtnud tee pealt eest ära tulla, siis aga vahtis tee servas meiega pikalt tõtt.

Et käik ikka asja ette läheks, siis vaatasime õhtul Uus-Meremaa hülgeid ning Timmo ja Tiit andsid meile kontserdi viiulil ja lõõtsal. Tõsisemad hülgekütid sel ajal juba magasid …

[siin veel mõned pildid]

Tuesday, March 17, 2009

Arula 100 suuska vol 2

Kui 2007 aasta juulis toimus Tour de Arula 2007 ja sama aasta detsembrikuus Arula sada suuska, mis lume puudusel muutus küll Arula 70 jooksuks, siis oli oodata, et Minn varsti jälle mõne ideega lagedale tuleb. Nii oligi.

Laupäeva hommikul ärgates piilus päike juba üle puulatvade ja lumehanged kõrgusid ümber maja – Minn oli taaskord olnud ülimalt põhjalik, teinud kõik tänase plaani õnnestumiseks. Aga plaanis ei olnud ei rohkem ega vähem, kui 100-kilomeetrine suusaots, algul Otepäält mööda Tartu Maratoni trassi Elvasse ja siis sama rada mööda tagasi Arulasse. Sama suusaots, mis eelmisel talvel lumepuudusel tegemata jäi.

Kell kaheksa on peaaegu kõik Otepää suusastaadionil, puudub ainult Maret. Ja kuigi Minn arvab, et asi see Maretil veerandtunnine vahe kiirelt tagasi sõita, siis otsustame alustada siiski koos. Kell 8:22 alustame siis kõik koos. Koos tähendab seekord kümmet inimest: Elo, Heiti, Kaido, Maku, Maret, Minn, Pilvi, Randy, Sven ja Tanel. Ilm on peaaegu ideaalne – paistab päike ja külma on -1° C, Tartu Maratoni trass on kõva, nagu trammitee ja libisemine ülihea.

Rada on kiire, nii kiire, et esimesse toitlustuspunkti, Harimäele (19.5 km) jõuame enne lausa enne meie hooldemeeskonna saabumist. Tanel, kes ainsana on otsustanud raja klassikalises stiilis läbida, kasutab ooteaega suuskadele pidamise lisamiseks – jäine rada on suurema osa pidamisest juba ära kulutanud ja Taneli nägu on suurest paaris pressimisest juba vahus.

Saabub meie hooldemeeskond, ning katab laua. Toit kaob sellise kiirusega, et tekib kahtlus, kas suusatajaid mitte pikemat aega näljas pole hoitud. Hooldemeeskond, Andres Minn juuniori isikus kratsib kukalt ja teatab, et oleme hävitanud kogu distantsi jaoks valmis varutud toidu ja kiirustab poodi, meie jätkame suusatamist.

Laskumine Harimäelt on täna eriti kiire ja mõnus, järgmisele kolmele kilomeetrile kulutame aega alla kuue minuti. Tanel, kes suusad uuesti pidama saanud, sõidab jälle teistest 200 meetrit eespool.

Järgmine toitlustuspunkt, Peebu (41.2 km). Siiani on olnud kerge, aga päike ja soe ilm lubavad arvata, et lõpmatuseni see nii ei jää, rada hakkab juba tasupisi sulaks kiskuma ja Palule jõudes on meie ühtne grupp hakanud kergelt laiali valguma – Maret ja Kaido suusatavad kõige ees, siis meie Minniga ning pisut tagapool ülejäänud.

Hellenurme kandis on lagedatel lumi juba täiesti sula ja metsa vahelt, jäiselt rajalt tulles, on vahe libisemises eriti masendav, Minn arutab, et Elvas võib vist endale kamba peale pudeli õlut lubada … Neli kilomeetrit enne Elvat arvab Minn, et Elvas joob ta vist terve pudeli õlut ära … Vahetult enne Elvasse jõudmist arutleb Minn, et ei tea, kas ikka ühest õllest piisab.

Elvas (65.4 km) teeme veidi pikema, 20-minutilise peatuse. Kes plaasterdab villi hõõrutud jalga, kes annab suuskadele viimast lihvi, et lõpuspurdis konkurentsi võimeline olla, kes tšillib niisama. Tanel, kes on viimased paarkümmend kilomeetrit jälle paaristõuget treeninud, vahetab klassikasuusad uisusuuskade vastu. Kuna värskeid nägusid on jäänud väheks, siis lubab meie hooldemeeskond organiseerida meile tagasiteele, Palule, täiendava toitlustuspunkti.

Tagasiteel on näha, kes Elvas rohkem suuski timmis – Kaido kaob kõigil eest, teised jätkavad juba rahulikumalt. Palul (82.0 km) on vist enamuse jaoks kõige raskem hetk, siit jätkame kuuekesi.

Peebul (90.0 km) teeme viimase tankimispeatuse, siit pole enam palju jäänud. Ehk nagu minn kommenteerib “jäänud on ainult sigaraske Meegaste mäe tõus, ülejäänud on allamäge”. Ei te kas selle on süüdi jahedamaks muutuv ilm ja paranev libisemine või hoopis finiši lähedus, aga Meegaste mägi ei tundu üldse nii suur, kui arvata oleks võinud. Ja edasi on juba tõesti enamuses allamäge.

Inetu lugu on see, et viimased kolm kilomeetrit, Tartu Maratoni lühikese raja starti, ei olegi keegi meile suusarada sisse ajanud – kuidas Minn sellise apsu küll sisse lasi. Tänu sellele saame veel enne lõppu teha ühe närvekõditava laskumise, kui suusad poolel laskumisel kohati kipuvad läbi lumekooriku vajuma ja kinni võtma.

Ja ongi lõpp, aega on kulunud 8:02:09 ja minu GPS näitab läbitud teepikkuseks 97.8 kilomeetrit. Võib öelda, et lõpp tuli meile vastu küll väga õiges kohas, liigset energiat ei paista küll kellelgi üle olevat ja saun ning õlu on hetkel kaks parimat asja, mida üldse on võimalik ette kujutada.

Mõned pildid ja teekond, ning Elo ja Mareti muljeid rajalt.

Friday, March 13, 2009

Leivo vs Eesti

Vastavalt planeeritule toimuvad homme õhtul inimkatsed, mille ülesandeks on välja selgitada, kas Leivo Sepp on abiellumiseks ikka tõsiselt valmistunud ning kas me võime ta rahuliku südamega ühe naisterahva hoolde usaldada.

Algus on kell 18 Tallinna Lauluväljaku tuletorni juures, kus esimese ülesandena peab Leivo alistama meie tiimi liikmetest koosneva võistkonna alpinismis. Ülesande teeb Leivo jaoks pisut keerulisemaks nüanss, et temal tuleb vastupidiselt meie tiimi liikmetele, kes tornist alla lasevad, hoopis torni tippu ronida. Edasi on plaanis testida Leivo füüsilist ja vaimset valmisolekut pereeluks väikse orienteerumistestiga, suuskadel liikumisega ning mälumänguga. Et tema ettevalmistusest tegelikult aimu saada, peab ta igal alal katsuma jõudu parima selle eriala spetsialistiga meie seltskonnast.

Kell kuus õhtul, kui kohale jõuame, on 360 kraadi oma köitega meid juba ootamas. Väikese hilinemisega tuuakse kohale viisakas, ülikonnaga ja lipsustatud Leivo ning pidu võib alata.

Kuna laseme Leivol kaks vastast viiest ise valida, siis saavad Lauluväljaku tuletornist laskumise lõbu tunda lisaks kogenud seiklejatele ka kaks Leivo töökaaslast. Leivol lubatakse valida endale sobiv ronimisvarustus ja võistlejad kamandatakse Mere väravasse stardijoonele.

Selleks ajaks, kui võistlejad joostes tornini jõuavad, on 360-ne mees Toomas vaikselt kõrvaldanud ühe haaratsi ja asendanud selle prusikuga, ehk siis nöörijupiga. “Ei no muidugi” on Leivo ainsad sõnad köite juurde jõudes :).

Kui meil kaks meest juba tornist all ja Leivo pole ikka veel kõrgemal, kui 1 meeter, siis halastame talle ja anname siiski teise haaratsi – selgub, et see on ränk viga, sest Leivo ronib 40-meetri kõrgusele torni, nagu orav ja saab sellega esimese alavõidu.

Orienteerumisrahal paneme Leivole vastu Maku. Kumbagi võistlejat ei suuda eksitada ka orienteerumiskaardi asemel antav aerofoto. Esimese kontrollpunkti lisaülesandega, õllejoomisega lauluisa selja taga, teeb Maku Leivoga olulise vahe sisse ja siis suurendab seda vaikselt kuni viimase punktini.

Kahjuks ei saa Maku aga hakkama viimases punktis oleva ülesandega, leida teises kontrollpunktis olnud tähele (“L”) eelnev täht, kolmandas kontrollpunktis olnud tähele (“E”) eelnev täishäälik ja neljandas kontrollpunktis olnud tähele (“I”) järgnev täht ning lisada sõnale viiendas kontrollpunktis olnud täht (“A”). Kui maku on juba vähemalt minut aega oma keelt sõlme väänanud erinevate lahendussõnade pakkumisesega, jõuab kohale ja Leivo: “KAJA muidugi” on korrektne vastus ja sellega saab Leivo teise alavõidu.

Kolmandal alal saab Leivo endale vastaseks oma pikaajalise võistkonnakaaslase Alari, sest Minn arvab, et Leivo ja Alar on nii palju ühes võistkonnas võistelnud, et ilmselt Leivo ei oskagi enam ilma Alarita suusatada :). Et suusatamine ümber lauluisa alguse ja lõpuga laulukaare ees liiga kerge ei oleks, on mõlemal suusatajal suusakepid asendatud Jägermeistrit täis pitsidega, mida aga ära juua ei tohi, vaid sama täis olevatena suusaraja lõppu tuleb toimetada.

Alar arendab stardist peale head tempot ja jõuab tagasipöörde märki Leivost paar meetrit eespool, siis aga takerdub suuskapidi lauluisa taha ja nii pääseb Leivo laskumisele esimesena. Leivo kihutab hooga Lauluväljaku nõlvapidi alla lõpu suunas ja näib, et ta on juba võitnud, kui ta 20 meetrit enne finišijoont efektselt kõhuli käib. Siiski, Leivo tõuseb, sõidab lõpuni ja esitab siis täiesti täis Jägermeistri pitsid, mis senimaani peopesadega suletud olid.

Alar, kes veelgi efektsema, kõhuka koos spagaadiga teeb, hakkab vist kartma oma näo pärast ja paneb kukkudes käed kaitseks ette – kaks pitsitäit väärt kraami läheb raisku ja Leivo saab järjekordse alavõidu.

Viimane ala, mälumäng, toimub juba Reval Hotel Olümpia saunas. Minn ohkab ja teatab kuna poisikestele enam loota ei saa, siis peab ta ise Leivole vastu astuma. Kumbki ühes lauaotsas antakse start viimasele alale, kus Leivo ja Minni ülesandeks on kirjutada minuti jooksul paberile nii palju Eesti naiste nimesid kui võimalik, juues samal ajal ära purgi õlut.

Leivo, pannes kirja KAJA, ning seejärel enda ja Kaja tütarde nimed, saab kokku juba märkimisväärse hulga nimesid, samal ajal kui Minn ei suuda peale PILVI ja HELI ühtegi muud nime meenutada, aga kirjutab mõlemat nime paberile vähemalt kümme korda. žürii otsustab siiski, et arvesse lähevad ainult ERINEVAD nimed ja nii on Leivo jällegi võitnud.

Kokkuvõttes siis 4:0 – palju õnne Kaja, näed nüüd kui väärt mehe sa endale saad, palju õnne teile mõlemale.

[edit] Süüdlase teadmisel ja nõusolekul on juttu illustreeritud pildimaterjaliga. [pilte lisaks]

Tuesday, March 10, 2009

treeningud nõrkadele

Pärast Uus-Meremaa veinituuri oleks vaja nüüd rannahooajaks (Xdream-i hooajaks) veidi vormi taastada. Ehkki jõudsime tagasi laupäeva hilisõhtul ja magama saime pealt südaööd, oli pühapäeval juba kell seitse uni läinud. Suutsin hirmsa tahtejõuga veel paar tundi oodata, enne kui Leivole helistasin ja teda trenni kutsusin. Leivo oli valmis muidugi kohe tulema :).

090308 Ei ole kerge veinisõbra elu, kes on üle kahe nädala järjest, iga päev vähemalt ühe veini pea alaspidi ära joonud ja siis Tallinna jäistele teedele jooksma kiirustab. Ainsaks lohutuseks oli tõdemus, et Leivol, kes kah viimasel ajal treeningutega pausi pidanud, oli sama raske … võib-olla isegi veel raskem, sest Maarjamäe tagusel tõusul, seal, kus mina viimati kõndima hakkasin, teatas Leivo, et seekord on temal õigus ülesmäge kõndida.

Igatahes oli treeningu keskmine pulss (154) aukartustäratavalt kõrge, võrreldes keskmise jooksutempoga (5:15).

090309 Kuna eile oli nii kena talveilm, siis käisin Pirita suusaradasid kontrollimas. Olid täiesti samas kohas ja suusatamistingimused suurepärased. Võtsin lisaks kunstlumeringile sisse ka ühe kaare teiselt poolt jõge nii, et ringi pikkuseks tuli 6.2 kilomeetrit. Tunne oli juba tunduvalt parem, kui pühapäeval.

Täna ei teagi kohe, mida teha. Kuidagi kahju on nii ilusa lumega jooksmas käia. Nädalavahetusel on tegelikult Ebaveres üks tore suusavõistlus tulemas, äkki saab sinna võistkonna kokku. Raivo avaldas juba küll kahtlust, et kuidas me küll juhendi punkti number 14  täita suudame.

Friday, March 06, 2009

kodu poole teel

Auckland

Nüüdseks oleme juba 24 tundi tagasiteel olnud. Senine marsruut Auckland – Melbourne – Dubai. Kuna Dubais jäi meil kahe lennu vahele pea üheksa tundi, siis sel ajal, kui teised lähevad endile hotellikohti otsima, üritame meie organiseerida endale Dubai linnaekskursiooni.

Pärast 25-minutit eksirännakuid leiame lõpuks lennujaamast väljapääsu. Esimene, Emirates memm, kellega viisa teemadel suhtleme, seletab meile, et viisa saamiseks peab olema hotellibroneering … sõltumata sellest, et me pärastlõunal juba edasi lendame, ehk tegelikult pole meil võimalik linna minna. “Ärge mind süüdistage, selline on seadus” … sellega võtab memm meie väitlemise lõpuks kokku.

Esialgu ei jäta me veel jonni, vaid läheme edasi, järgmise laua juurde. Leti taga olev noormees uurib meie passe ja arvab, et äkki on meil võimalik saada transiitviisa … otse piirivalvurilt … hmm.

Piirivalvur uurib tükk aega meie passe ja soovitab siiski minna tagasi, ühe punases kuues tüübi juurde ja lasta sellel viisa vormistada.

“100 + 4 dollarit peate maksma immigratsiooniametile ja 130 minule transfeeri + hotelli broneeringu + viisa eest”
“kas ilma hotelli broneeringuta ei saa?”
“no võtke seda siis viisateenuse maksuna … ja kõik tuleb maksta sularahas”

Pärast omavahelist arupidamist otsustame, et teenustasu on ebaproportsionaalselt kõrge kuuetunnise linnaekskursiooni eest, sest rohkemaks meil enam aega ei jätku. Transiittsooni tagasi minnes tekib korraks tunne, et nüüd juhtub meiega nii, nagu Tom Hanksiga filmis Terminal ja kaks Krakooslast jäävad nüüd mõneks ajaks Dubai terminali elama :).

Õnneks keegi meilt viisat ei küsi, aga Dubai ilusat siluetti ja 30-kraadist, päikesepaistelist ilma, peame imetlema läbi klaasi.

Monday, March 02, 2009

Rangitaiki

Tamaki

Täna murdsime traditsioone ja loobusime tavapärasest “koopad-mäed” rutiinist. Karistuseks sattusime kohe mitme “paksu saksa turisti” paketi otsa. Hommik algab Kiwi River Safaris raftimisega Rangitaki jõel, mis lõpeb laheda nimega külakeses – Murupara.

Õhtul üritame tutvuda maoori põliskultuuriga ja valime selleks maoori küla, nimega Tamaki. Kahjuks kujuneb kultuurielamus enamuses kultuurišokiks. Lisaks selgub, et lisaks Eestile näljutatakse pensionäre ka muudes riikides – maoori rahvuslikul õhtusöögil suudavad nad seljatada isegi meiesugused, nõukogudeliku karastusega hundid.

Lotovõiduks broneerime endile interneti kaudu kohad Rotoruas, Red Rock Thermal Motel-is, mis osutub üsnagi vanaks ja luitunuks, hoolimata kodulehel lubatust.