Tuesday, July 31, 2007

Tour de Arula 2007

Tour de Arula, eelmise, ei üleelmise nädala üks tippsündmusi, on seni jäänud kajastamata. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Et 221 km rattasõidu muljeid said raja pikkust arvestades ka pikemad, riputas Heiti need ülesse eraldi loona siia.

Lisaks veel pilte sellest sündmusest. Ning otse loomulikut teekond GPS abil salvestatuna.
Au ja kiitus sõber Minn´ile:)

Monday, July 30, 2007

kukeseeni värvimas

Tegelikult ei värvinud - nii on neid hea puhastada! Täna on meil kukeseeneõhtu :).

Sunday, July 29, 2007

Endurance Quest: läbi

Täna, umbes poole kaheteistkümne paiku finišeerusime. Koguaeg siis 26:54:12 ja seitsmes koht. Mõned kiirmuljed järjekorras:

1. hea, et ära jäeti (vihma tõttu) proloogi rulluisuamine - isegi tõukerattaga oli seal palju kukkumisi, minagi sain ühel laskumisel külje ette, kui jätsin pidurdamise hiljaks ja kasutasin liiga palju tagapidurit.

ronimine2. esimesel päeval kogunes kolme kontrollpunktiga kokku umbes tund aega viga. Teiseks ebameeldivaks momendiks (minu jaoks) on see, et rulluisutades libedal asfaldil oskasin panna suusakepi kahe jala vahele ja otse uisu raami siise - tagajärjeks parema küünarnuki kivilihv (see küünarnukk on mul kogu suvi vahelduva eduga lihvitud olnud). Päris omapärane kogemus oli hüpata kaljult pilkasesse pimedusse - vette - kõrgus ca. 4 meetrit.

3. teisel päeval jäeti (sisuliselt) ära kajakietapp, kuna etapi piirkonnas olla olnud neljameetrine laine. Meile suur laine sobis ja seal me teistel eest ära saimegi.

4. pärast esimese päeva ebaõnnestumist võtsime teist päeva vähe tõsisemalt, tahtes nii endal, kui ka teistele tõestada, et oleme suutelised püsima kõrges konkurentsis. Tegelik pinge oli juba maas, kuna esimesel päeval saadud lisa tund trahvi oli juba kustutanud meie lootused heale üldkohale. Aga hoolimata kõigest on ülimõnus finišeeruda esimesena, eriti kusagil merel, keset Tammisaare arhipelaagi :).

5. teise päeva highlight minu jaoks, neli aastat tagasi kogetud hüpe kaljult - 7 meetri kõrguselt järve - minu meelest oli see neli aastat tagasi tunduvalt lihtsam sooritada :). Vanaks olen jäänud :).

6. kolmandal päeval ei jätkunud enam power-it. Olime eilse päeva eufoorias ja ilmselt polnud pingutus 100%. Kell kuus hoomikul oli avamerel ikka päris külm ujuda - umbes 15 korda.

Endurance Quest-ile tasub minna, kui tahad kogeda TÕELIST SEIKLUST!

Foto: © Poppis Suomela

Saturday, July 28, 2007

Endurance Quest: teine päev

Vähemalt punktis 12, mis on tänase etapi teise osa kolmas kontrollpunkt, on Salomon olnud esimene. Nüüdseks on muidugi juba hulga kaugemale jõutud.. ootan uut infot.

Isa Toomase langevarjuhüpe

Minu mitte-kunagi-seisev-isa, keda me Aatomikuks kutsume, sooritas täna oma esimese iseseisva langevarjuhüppe. Nimelt oli ta varem juba korra tandemhüpet teinud ja peale seda oli ta tahtmist täis minna kursustele ja iseseisvalt hüpata. Tema nõudmisel kinikiseme talle 65. sünnipäevaks vabapääsme kursustele, kus ka kolm hüpet sees. See oli siis eelmisel aastal.
Siiski võttis kursustele minek aastakese aega aga nüüd on see tehtud.

Oijah... isa hüpe oli... muljetavaldav. Mingist hüppeasendist polnud muidugi juttu ja meduus jäi jalgade ümber keerdu. Põhivari seega ei avanenud. Isa, kes on aeglane nagu maksikoer Fik, sellest ei heitunud ja selle asemel, et avada varuvari, jäi ootama, mis juhtub.. Veelal pidi seda pilti vaadates süda seisma jääma.

Lõpuks hakkas tööle varuvarju avamisautomaat ja maa peale sai isa siis varuvarju abil. Täiesti tervena. Ise oli hirmus uhke!

Tema uute hüppamiste koha pealt me veel räägime..

Endurance Quest: algab teine päev

Salomon oli eile kuni viimaste kontrollpunktideni ikka esikolmikus olnud. Aga siis otsisid kolme kontrollpunkti väga kaua ja ühte ei leidnudki. Selle eest said nad tunni trahvi ja seega kukkusid mitme koha võrra.

Tänase etapi nimi on "Feeling strong"  ja tegelikult peaks see juba algama, aga kuna merel on nelja meetrine laine, siis tehakse praegu rada ringi. Esialgu oli täna planeeritud tublisti kajakkimist ja ujumist, päeva esimeses pooles asendatakse need nüüd rulluisutamisega. Ära jääb ka hüpe vette kõrgelt tornist.

Aga vette hüpata said mehed eile, südöösel, kuskilt kaljult järve, õigemini musta auku, sest polnud näha, kuhu ja kui kõrgelt tegelikult hüppad. prrr...

Telefonis oli Heiti hääl aga rõõmus ja hakkamist täis:)

Endurance Quest: uudised 2

Praegu tean ametliku veebilehe kaudu vaid niipalju, et stardis asendati tugeva vihmasaju tõttu rulluisk tõukerattaga. Ja et vihm jätkus peaaegu terve esimese etapi. Esimestena on viimast ülesannet tegemas Free Adventure (kus on võistlemas ka Janne Mononen, kes Heitiga koos tegi just Hiiltomiehed Adventure) ning Master Unit (samuti Soome tiim).

Aga finishisse oodatakse lähestikku üsna mitmeid (kuni 6) võistkondi. Ootan uudiseid Salomonilt...

Friday, July 27, 2007

Endurance Quest: uudised

Nii, täna hommikul pakkisid Urmo, Randy ja Heiti ennast ja uksumatult suure hunniku varustust Randy autosse (mis, nagu laeva check- in´nis selgus, kannab nime "Maret" :)) ja nüüdseks on nad juba kohal võistluskeskuses, saanud kaardid ja uurivad rada.

Esimesel pilgul tundub rada olevat väga põnev ja vaheldusrikas. Väga palju on vahetamisi: ratas vaheldub jooksuga, jooks rulluisuga, sekka ronimist, laskumist ja vettehüppeid. Jaa, homme on näiteks vaja miski 10 meetri kõrgusest tornist vette hüpata! Ja see torn, kus täna laskutakse/ronitakse, on juba eelmistest kordadest tuttav. Kõrgust vist kuskil 40 meetrit. Tänast rada on veidi kirjeldatud ka multisport.fi lehel. Kahetsen juba, et neid vaatama/toetama ei saanud minna.

Heiti häälest kostis igaljuhul võistluseelne elevus. No eks neile on korraldajad ka suure ülesande seadnud, reklaamides neid mitmel korral välja kui võitjasoosikuid. Näiteks siin ja siin.

Tänase osa, mille nimeks "Going fast" algus on kell 6 õhtul.

Endurance Quest

palju kisa, vähe villa

Kuna selgus, et sel aastal seiklusvõistlusel Endurance Quest kajaki- ja köieronimise oskuste teste ei tehta, siis olime sunnitud seda ise tegema. Kohtunikke-hindajaid oli päris palju :).

Stardini on 17 tundi ja 38 minutit ...

Wednesday, July 25, 2007

lindude kuningriigis

Eelmine nädalavahetus oli raske. Kui reedel saime magama umbes südaöö paiku, siis laupäeva hommikul oli äratus juba kell viis, et jõuda kella kuueks Sakku, osalemaks Minni 50. aastapäeva juubelipidustustel. Juubelipidustused olid nii vinged, et väärivad eraldi kirjapanemist, aga ütleme, et nende käigus sõitsime jalgratastega Sakust Arulasse ...

... pühapäeva hommikul oli äratus jälle kell üheksa, hoolimata sellest, et magama saime ühe ajal öösel siis, kui kogu ülejäänud seltskond veel täies piduhoos oli. Põhjus oli lihtne - neljapäeva õhtul osalesin Eesti Langevarjuklubi langevarjuri algkoolitusel ...

... ja pühapäevale oli mul plaanitud siis ELU ESIMENE LANGEVARJUHÜPE. Arulast kuusikule sõites polnud enesetunne küll liiga hea, tunda andsid magamata ööd ja eilne pidutsemine. Maare vaatas mind õige mitu korda kriitilise pilguga ja küsis, et äkki ma ikka ei hüppaks täna. No kus sa sellega, kui mul endal oligi sama mõte, siis Maare mitmekordne küsimine oli see, mis asja ära otsustas :) - muidugi hüppan. Kui veel autot parkides olin veidi uimane, siis samal hetkel kui autost välja astusin oli kõik see unustatud.

Ühena esimestest, keda kohtasime, oli Maare ja (Mamburi) õde Pille, kes oli just teinud oma esimese langevarjuhüppe - tandemhüppe koos vend Mamburiga. Jaa, Pille oli nii elevil, et oleks tal tiivad olnud, oleks ta ilmselt kohe tagasi üles lennanud :).

ei, see ei ole Bruce Willis oma teamiga filmis Armageddon, hoopis ELAK juntsud :)Kuusiku lennuväljal tegin alustuseks ära eksami ja varuvarju avamise harjutuse, seejärel sain end hüppejärjekorda panna. Vahepeal elasime kaasa veel Maidu hüppele ja Mamburi hüppele, kus Mamburi ´patsiendiks´ oli tema tütar Liisa.

Varsti kuulutati välja neljas tõus - minu tõus. Meid käsutati lennukisse, kus lisaks minule veel tandempaar Mambur-Hele, Mait, meie instruktor Aatomik jt. Mahutasime end lennukisse, tihedalt nagu sprotid karbis. JA SIIS SEE ALGAS.

Olen lennanud päris palju erinevates lennukites, alates kuuekohalisest lennukist Venezuelas, kuni hirmsuurteni, näiteks Boeing 747-400. Aga seekord - seekord oli mul ainult ühe otsa pilet - üles! Lennukis näitas pulsimeeter 90 kuni 130, sõltuvalt sellest, kas mõtlesin parajasti hüppele või mitte ja iga lennuki raputus tõstis pulssi :). Jälgisin altimeetrit ja kui olime 1500 meetri peal, siis avas Aatomik lennukiukse. Oi krt, mitmed tuttavad olid rääkinud, et pole seal midagi hirmsat, just kui hüppaks maakaardi peale ...

... ilmselt olen liiga palju kartograafiaga tegelenud, polnud seal mingit maakaarti, tavaline aerofoto :) ja kõik metsad, põllud jms - üliselgelt nähtavad. Esimeseks reaktsiooniks oli paaniline hirm - milleks mul küll oli vaja siia tulla, huvitav, kas teised pääsevad minust mööda, saaksin siis lennukiga tagasi alla sõita. See õnneks möödus kohe :). Olin hüppejärjekorras kolmas ehk viimane sellelt kõrguselt. Enne mind hüppas Mait, kellele Aatomik tükk aega järgi vaatas ja pead vangutas.

Minu hüpe. Uksele minnes tundus, et lennuki telik on ikka väga lähedal ja kindlasti põrkan välja hüpates selle vastu :). Kõik asjad olid justkui meelest läinud, loomulikult istusin kohe uksele liiga taha. Väike asendi kohendamine. ´valmis?´ - ´mine!´ ...

maandumiskujundil... raputus (vist). Krt, lugemise unustasin. Palju võiks olla möödunud? Vast paar sekundit? OK, kolm-sada, neli-sada, viis-sada. Pilk üles, kaks parempoolset toru kinni, võtan piduritropid pihku ja saan torud lahti (huvitav, kas nad ikka on nüüd tõepoolest korralikult?). Pilk alla, lennuvälja ei paista. Teen ringi ja vaatan suhteliselt otse enda alla - lennuvälja pole! Õige, altimeetrit ju vaja jälgida! Veidi üle 1 200 m - ok, aega ju on. Vaatan, kuidas vari õhus käitub ja teen teise tiiru - ikkagi ei leia lennuvälja. Teen kolmanda tiiru ja vaatan eriti tähelepanelikult - lennuväli on kadunud! Kuidas see saab võimalik olla? MINA ei leia lennuvälja! Hmm, teisi langevarje polnud ju kah näha? Mis jama see küll on, kus on teised? Siis järsku näen, lennuväli ju otse ees ... ja kaks kuplit samuti eemal.

Kõrgus umbes 1 000 m. Proovin pidurdust, minu meelest pidurdab vägagi hästi, päris täispidurdust varisemiseni ei julge hästi proovida, õpilasvari küll ei pidanud ... aga äkki ikkagi hakkab varisema. Võtan suuna maandumisplatsi poole ja varsti olengi juba seal. Kõrgus ikka veel 850, kuhu nüüd? Liiga kaugele ei julge minna, äkki ei jõua õigesse kohta tagasi. Teen paar ringi, pidurdada ja lihtsalt ühe koha peal tiirutada tundub samuti igav. 600 m, peaks välja mõtlema õige koha maandumiskujundi alustamiseks, ideed selleks puuduvad. 500 m, maandumiskujundit peaks ilmselt alustama metsa serva kohalt, aga sinna ma igaks juhuks ei lähe, teen külgtuules osa selle asemel kerge piduriga. Vastutuule osa - krt, selge, et olen vale koha peal ja planeritud koht, mõnikümmend meetrit enne telki, jääb saavutamata. No mis siis ikka. Panen täiega üle pealtvaatajate ja näen, et ka teised kaks ´juntsut´ on samasse kohta maandunud, kuhu minagi jõuan. Vasakule jääv angaar on heaks orientiiriks kõrguse hindamisel. Jalad kokku. Kõrgus 10 - 5 - nüüd! Pidurid põhja ja ...

tehtud!... maandumine on väga pehme. Enne hirmutati küll mitu korda PRMKKK-iga, aga teen siiski sammukese ette, et tasakaalu säilitada. Lihtne, kuna tuult praktiliselt pole, siis vari langeb kohe ise kokku. Mait sebib oma langevarju kokku minu kõrval, vast kümne meetri kaugusel. Tõmban pidurid tagasi ja kinnitan krõpsude külge, ei tea, kas sai ka õigesti? Langevarjuga tagasi saabudes tekib rammestus ... ja õnnis ilme ei lahku näost vist õhtuni :).

Rohkem hüppeid sel päeval ei teinud, tahtsin hoida seda esimese hüppe tunnet. Aga järgmised hüpped teen kindlasti.

Veidi pilte lisaks ...

Vääna-Jõesuu teisipäevak

Pärast väikest vaheaega jätkus Tallinna orienteerumisteisipäevakute sari, seekord Vääna-Jõesuus. Rada oli mõnus, selline kiire ja lihtne (natukene liigagi lihtne, asja oleks parandanud paar lisapunkti), kus olid ka mõned päris mõnusad orienteerumisetapid.

Tulemusi vaadates on ülatav see, et paar etappi, mis ringi jooksin, arvestades ajalise kaotusega, osutusid hoopis kiireimateks variantideks :). Üllatama paneb Taneli ülivõimas aeg kümnendasse kontrollpunkti, ei tea kas ta jooksis selle mööda asfaltteed?

Soe ilm (+24° C) kindlustas selle, et poolel rajal liibus orienteerumissärk täiega keha külge :).

Tulemused ja etapiajad.

Sunday, July 22, 2007

Kosmoses näeme, raisk!

Kosmoses näeme, raisk!

Haapsalus, piiskopilinnuses, Kosmikud ja Metsatöll. Hele ja Mambur tegid Maarele sünnipäevakingituse. Hea oli, Kosmikute "Pulmad ja matused" kõlas eriti hästi ...

Saturday, July 21, 2007

järgmine võistlus - Endurance Quest

Niisiis oleme otsustanud minna taaskord "Soome raskeimale ja pikimale seiklusvõistlusele" Endurance Quest 2007. Nii vähemalt iseloomustab seda võistlust rajameister Petri Forsman:

EQ will go back to basics and will be arranged in the finest archipelago of world and it will provide fantastic frames for the race. Because of the stage format we can better take advantage of the costal area. First time EQ will be unsupported, teams will not need to have any assistant.

We stronly believe that Endurance Quest will remain as the hardest sport event in Finland. The shorter the route is, the faster it will be!

Oleme EQ-l osalemas siis neljandat korda ja võrreldes viimase korraga, kui meie seal osalesime, on võistluste formaat mõningal määral muutunud. Kui meie viimati osalesime, oli võistluse pikkuseks 60 tundi ja tegemist nn. nonstop-võistlusega. Nüüd koosneb võistlus kolmest etapist, etappide vahel on võimalik puhata. Võistluste kogupikkuseks tuleb ilmselt umbes 24 tundi. Sellist formaati oleme siiamaani proovinud ainult korra - aastal 2005, võistlusel RAID X-Adventure The Raid World Cup. Tulrb tunnistada, meile see formaat niiväga ei meeldinud.

Läbi aegade, st. kolm korda oleme sellel võistlusel osalenud koos Randyga, kolmas liige on olnud iga kord erinev: aastal 2002 Alar, aastal 2003 Tanel ja aastal 2004 Rain. Sel aastal siis Urmo ja jälle meie Randyga ... kui minu muud tegevused ikka plaanipäraselt lähevad.

Täna (no tegelikult juba küll eile) tegime Pirita jõel kajakitreeningu, kuna on oodata, et selle aasta võistlusel on väga suur osa veespordialadel ja eriti kajakil. Kajakietappe on lubatud koguni neli! Veel 6 päeva, 17 tundi ja 45 minutit stardini ...

Friday, July 20, 2007

mida tegija siis kannab?

Vastab Arkadi Zuk. Siin :)))

Thursday, July 19, 2007

käime katuseid mööda

käime katuseid möödaEile oli jälle spordipäev - Maare käis tõukerattaga Tallinna Hansapanga tervisejooksul, mina aitasin sel ajal naabrimeest. Pakkusin Leivole välja variandi teha väike ühistreening ja Leivo arvas selle peale, et teeks veidi üldfüüsilist trenni. Ja nii me siis organiseerisime ühe puudehunniku Leivo maja keldrisse - Kaja, Leivo, terve hulk lapsi ... kes seal kõik olid (Leivo teab täpsemalt, kes seal kõik olid :)).

No ja kui puud said keldrisse organiseeritud, siis tegime Leivoga lisaks köietreeningu - nimelt vähemalt juba viimane aasta, kui vihma sajab, siis vihmaveetorudest pole meil küll vette tulnud. Küll aga pahiseb vihm hooga üle katuseräästa alla. Eile siis kontrollisime milles põhjus - kõik vihmaveetoru otsad olid justkui lillepotid, tõsi lilli seal ei kasvanud, küll aga muru :). Puulehed olid kõdunenud juba korralikuks huumuseks ja päris tegu oli seda torudest välja koukida.

Ja nagu korraliku treeningu lõpuks kohane, lõpetasime selle saunatamisega :).

kas tegija ikka kannab kiivrit?

Maanteeamet korraldas eelmisel ja ka sel aastal kampaania "Tegija kannab kiivrit" eesmärgiga teadvustada inimestele kiivri kandmise vajalikkust liiklusohutuse tagamiseks. Tõsi küll, sõnumis rõhutati kiivri vajalikkust eelkõige jalgrattaga sõites, kuid tegelikult on kiiver sama oluline ka rulluisu või rulasõidul.

Üleeile, kui Heitiga Viimis poolsaare ümber tehtud rattatiirult tulime, mõtliskesin Pirita tee ääres oleval ratta- ja rulluisuteel liiklejaid vaadates just selle üle, et teavitustööst hoolimata ei ole kiivri kandmise vajadus ikka väga paljudeni jõudnud. Eriti torkas see silma sel ülerahvastatud kergliiklusteel, kus läbisega sõidavad suured ja väikesed ratturid, väga erineva tasemega rulluisutajad ja tagatipuks on teel ka jalakäijaid, tihti veel väikeste lastega(!), kes nii mõnigi kord ohtlikult ratturi või uisutajate teele ette jooksevad. Kiivrit kannab vaid mõni üksik, sealhulgas on peanupp paljas ka nendel rulluisutajatel, kes harkisjalu alles rullidel püstiseismist harjutavad.

Eile aga, tõukekaga Pirita velodroomile Hansapanga Tervisejooksule sõites, nägin samal teel hoogsalt rulluisutavat peaministrit Andrus Ansipit. Jah, ühtepidi on väga hea meel, et meil on nii sportlik peaminister, kellega tervisespordirajal võib kohtuda.

Aga.

Peaminister ei kandnud kiivrit.

Hoolimata sellest, et tema rulluisuhoog oli muljetavaldav. No mis kasu on siis kampaaniale kulutatud rahast ja ajast, kui riigi esimene mees risti vastupidi talitab...

Kutsun siinkohal kõiki üles oma lähedastele ja tuttavatele siiski meelde tuletama, et kiiver muudab rattasõidu, rulluisu ja rulasõidu siiski tunduvalt ohutumaks. See kerge plastmassist koorik Sinu peas võib ühel hetkel osutuda oluliseks elupäästjaks.

Tegija kannab kiivrit!

Wednesday, July 18, 2007

Sappee jääknähud

multisport.fiTegin esmaspäeval kerge jooksuotsa, 13.7 kilomeetrit ja eile Maarega rahulikus tempos ringi peale Viimsi poolsaarele, 55 kilomeetrit. Aga jalad on ikka veel nädalavahetusest pehmed. Iga väiksemgi tõus rattaga tundus eile raske. Aga vähemalt olen niipalju taastunud, et suutsin oma esmased mõtted ja tunded, seoses võistlusega kirja panna.

Suurimad tänud Petri Forsmanile sellise võimaluse eest, asi oli tõesti seda väärt!

Foto (ja samuti ka jutus kasutatud fotod): Mikko Rantanen / www.teamcystrim.com.

Monday, July 16, 2007

Soosambla SK

... multisportis Soomes, Hiiltomiehet 2007 seiklusvõistlusel. Sellest kuidas ma Viivi ja Raivo sabas lohisedes "kerge matka" tegin, saab lugeda siin.

Sunday, July 15, 2007

tagasiteel koju

kajakiproov ...

Hiiltomiehet 2007 on juba üle 24 tunni läbi, aga jalad on veel all üsna pehmed. Eile õhtul olin igatahes nii kustunud, et ei jaksanud arvutit võtta. Võitsime. Tulemused. Etapiajad. Ja pildike meie kanuust ...

Thursday, July 12, 2007

Türisalu militaarmaastikul

Tänane orienteerumine toimus Türisalu pangal, kus selgus, et siin on tõeline militaarmaastik vanade sõjaväehoonete, -vallide, kaitsekraavide ja rohkete okastraataedadega. Kohati oli joosta parajalt ohtlik, sest kõrges heinas tulid sügavad kaitsekraavid ja militaarrisu vägagi ootamatult.

Minul rada 8.36 km ja 20 kontrollpunkti. Sain juba esimeses punktis peaaegu kätte kolm minutit varem startinud Tiit Peki, kes oskas segi ajada kaks kaugelt paistvat masti ja tegi selle tõttu suunavea ja lisatiiru. Jätkasime siis koos, omavahel etappe arutades ja kommenteerides. Algul oli mõnus, aga poolel rajal läks minul raskeks. Ilmselt oli süüdi tänane vahelejäänud lõuna, vedelikupuudus ja treenimatus. Õnneks Tiit oli leplik ja ei jooksnud mul eest ära. Pärast jooksu sörkisime tagasi eelviimase punkti juurde, kus olid jooksu ajal silma jäänud metsmaasikad.

Homme siis Soome ja Hiiltomiehet Adventure 2007. NB! Osa võtab ka üks Eesti tiim: Soosambla SK (Maret Hallikma, Viivi-Anne Soots, Raivo Erik).

Kajakaga (kajakiga) Soomes

Meie eelmise nädalavahetuse retke pildid on nüüd üleval ja teekond ka, salvestatuna ikka GPS poolt. Loodetavasti leiame aega ka vähe pikemalt muljeid kirja panna. Kindel muidugi ei ole, uued seiklused koputavad uksele. Aga ka pildid räägivad nii mõndagi.

Uljas neitsi

Laulasmaa rannametsas etendatakse Nargen festivali raames Kivirähu kirjutatud näidendit "Uljas neitsi". Eile käisimegi seda vaatamas.

Kivirähk oli tuntud headuses. Ja muidugi osatäitjad: Ita Ever, Mari Lill, Ester Pajusoo (kes mäletab Kessut:)), Maria Klenskaja ning nooruke Ragne Pekajev - kõigi esitus oli super. Soovitan soojalt, selline hea kerge suvelavastus, ent samas sugugi mitte tobe laadajant vaid teravmeelse huumoriga tükk. Nii mõnegi nalja naersime pärast hilise õhtusöögi kõrvale uuesti üle :) Kivirähulik.

Soojad riided ainult kaasa. Mere pealt puhub jahe tuul. Kuigi, etendus oli nii hea, et seda külma ei jõudnudki tähele panna.

Monday, July 09, 2007

seal, kus taevas ja vesi kokku saavad ...

seal, kus taevas ja vesi kokku saavad ...

... just seal puhkasimegi. Kolm päeva ... kahjuks on head asja alati liiga vähe.

Sunday, July 08, 2007

Adö ... ikka Soome

KKJ 3313182
27 6646757

Hommikuujumine, hommikusöök, hommikukohvi ja muud head hommiku-asjad.

Nii nagu Träsketi varjust välja jõuame, hakkab lõunane sihtkoht, kunagine kuulus rauamaagi kaevandamise koht Jussarö paistma. Kajakas on täna heas hoos ja natukene rohkem, kui tunni pärast olemegi seal. Tutvume saare vaatamisväärsustega, joome kohvi ja sööme pitsat ning lõhepirukat.

Aga praeguseks on tänane eesmärk läbitud, kõhud täis, telk üles pandud ja joome viimast, eile järgi jäänud veinitilka.

Saturday, July 07, 2007

Träsket ... Soome

KKJ 3314959
27 6645658

Loojang, meri. Istume kaljul, joome veini ja vaatame merele. Meie ees on näha umbes kakskümmend saart, täpselt on neid raske lugeda, kuna merel kaob sügavustaju ja kaugel üksteise taga asetsevad saared tunduvad ühe suure saarena. Pärast õhtust äikesetormi on ilm nüüd imeilus. Puhkus.

Wednesday, July 04, 2007

mõnus hommik

Nagu Haapsallu minnes juba tavaks saanud, kuritarvitasime ka seekord Leegi ja Mamburi külalislahkust. Juttu jagus nii kauaks, et jäime Haapsallu ka ööseks. Kasutasin siis võimalust ja hommikul ärgates tegin tiiru Vasikaholmi juurde ujuma. Vesi oli ikka väga soe, aga tõmbas päeva mõnusalt käima.

Hommikune töölesõit Haapsalust Tallinna ei tundunudki nii pikk. Ei tea, kas peaks suveks Haapsallu kolima?

ebaõnnestunud plaanid, vol. 2

Ilmselt pole plaanide tegemine meie, mitte just kõige tugevam külg :). Tänaseks olid meil tehtud igatahes väga konkreetsed plaanid: pärast tööd Vääna-Jõesuusse teisipäevakule ja sealt Haapsallu kajakale järgi.

Tööpäeva lõpus ökonoomitasime Maarega, st. tema tuli nr. 14 bussiga Hiiule ja mina siis Jürist autoga otse sinna. Tegelikult plaanisime (jälle!) niimoodi teha, aga kuna mina süvenesin liiga sügavale töösse, siis Maare oli juba selleks ajaks Hiiul, kui mina Hekoteki väravast välja sõitsin. Järgmine jama oli sellega, et kui Tallinna ringteelt Kiili ristmikult Tallinna poole keerasin, siis sain neljast kilomeetrist sõidetud esimese, kui algas ummik - pärast umbes 10-minutilist seismist ühe koha peal leppisime Maarega kokku, et tema liigub edasi Pääsküla poole ja mina keerasin otsa ringi. Tulin mööda ringteed siis Pääskülla - nii 50 minutit, ja juba olingi Pääskülas ...

Kolmas, kõige suurem ämber oli muidugi see, et olin jätnud vaatamata, kus asub teisipäevaku stardikoht. Helistasin siis sõber Danile ja ups ... täna ei toimugi teisipäevakut, teisipäevakud on otsustanud pidada väikese vahe ja järgmine teisipäevak (seesama Vääna-Jõesuu oma) toimub hoopiski 24. juulil (kuupäeva ma muidugi ei vaadanud)!

Jälle läks siis käiku plaan number kaks (mille jooksvalt tegime), ja nii sõitsime otse Haapsallu kajakale järgi. Mina laenasin siis Mamburilt mulle 1.5 numbrit suured jooksukingad ja läksin Paralepa metsa jooksma.

Pärast jooksu läksime veel Kiltsi lennuväljale rulluisutamist õppima. Päris hea rulluisu rada, kurve küll liiga palju pole :), aga muidu ok. Ja panin pildi kah, sellest mitte-liiga-kurvilisest rulluisurajast.

Monday, July 02, 2007

Lustiga lustimas

Kuna kõik meist ei olnud pühapäeval üleliia tegutsemistahtelised, siis loobusime plaanist nr. 1, ´pühapäev kajakaga merel´ ja lasime käiku plaani nr. 2, ´rahulik pühapäevaõhtu kodus´. Aga ju polnud siiski nii ette nähtud. Mina sain just hakata põrandaliiste panema ja tõrjuda Maare abistamiskatsed ning suruda ta arvuti taha, kui juba oligi jaol kapten Tuut, kes paari lühikese minutiga suutis Maare enda usku pöörata ...

Lustiga lustimas :)... ja nii me siis olimegi pool tundi hiljem Pirital, jahisadamas, kus Mrl, Tuut ning nende sõber, purjekas Lust meid juba ootamas. Mõned pisikesed ettevalmistustööd ja olimegi merel ... kajaka asemel küll purjekaga. Katsusime siis Maarega täita kiirelt ja korralikult kõiki käske, mida kapten Tuut meile jagas.

Igal juhul oli ´mereteraapia´ eile väga hea idee, sest me ei olnud saanud veel Pirita jõelt merele, kui Maarel juba tervis nii hea, et ta sel päeval esimest korda söögist rääkis :). Kuna sadamasse minek oli läinud nii kiireks, et meie varustatus oli pehmelt öeldes nõrk, siis purjetasime veidi vähem, kui alselt plaanitud, selle eest aga läksime purjetamisjärgselt Jahtklubi baari sooma, mis oli täiesti plaaniväline tegevus. Loodetavasti jäi kapten oma meeskonnaga rahule ja kutsub meid teine kordki merele.

Siin GPS-i poolt salvestatud liikumisteekond, mõned pildid ja pootsman Mrl-i jutuke.

Sunday, July 01, 2007

kohtusid Bach ja Händel

Võimalik kohtumine

Reedel käisime Pädaste mõisas vaatamas pealt, kuidas kohtuvas  kaks muusikamaailma vägevat, Johann Sebastian Bach ja Georg Friedrich Händel. Paul Barzi etenduses, ´Võimalik kohtumine´.

Suurepärane etendus reede õhtuks. Vanemuisel oli nii aeg kui koht väga hästi valitud: Pädaste atmosfäär, tavapärasest veidi erilisemad suupisted ja Tartu Keelpillikvartett suutsid luua suurepärase eelhäälestuse. Mõnus, kergelt jälgitav tükk. Meie rahulolu ei suutnud rikkuda isegi arvatust jahedam suveõhtu.