Pikakari

Eile õhtul ajasime Maarega üle hulga aja oma tõukerattad välja ja tegime väikese tiiru oma koduranda, Pikakarile. Hull lugu küll, kui rand juba mitu aastat ametlikult tegutsev, aga meie polegi siia ujuma veel jõudnud. Eile sai see puudujääk siis parandatud. Vesi oli ee … üsna värskendav. Kui randa sõites olime arvamusel, et seal põhiliselt venelased käivad, siis tegelikkuses oli rannas üllatavalt palju eestlasi.

Rannast tulles kruiisisime veidi mööda Kalamaja ja vaatasime, kuidas inimesed aedades grillivad ja tšillivad. Boheemis tegime joogipeatuse, ning hoolimata teenindaja ülipüüdlikust tuhlamisest külmkapis, oli minu õlu siiski veidi soojem, kui oleksin soovinud. Mis teha, suvi ju.

vaadake mis te ise teete!

Seisin hommikul oma tõukerattaga Balti jaama juures jalakäiate ülekäigurajal punase fooritule taga. Üks pealtnäha soliidne vanem proua vajutas nuppu, et roheline tuli tellida, siis vaatas aga vilksti teele ja lippas üle. Samal ajal ootas meiega koos foori taga ema koos umbes 10 aastase tütrega. Kui proua teele hüppas, tegi tüdruk ka kähku mõned sammud - ema tõmbas ta kapuutsist tagasi ja käskis rohelise tule ära oodata. Tüdruk vaatas täitsa arusaamatuses emale otsa: "aga see naine läksu ju üle! Ja autosid ei tule ju.."

Vanemate inimeste eluohtlik eeskuju. Kurb.

Kui tuli roheliseks läks, jõudsin prouale Schnelli tiigi ääres järele. "Palun, kui võimalik, ärge enam vähemalt laste nähes punase tulega teed ületage," püüdsin maailma parandada. Vastuseks nähvati: "Aga teie ärge sõitke jalgrattaga kõnniteel!"

Selline lugu. Ikkagi loodetavasti see proua järgmine kord mõtleb, enne kui punasega üle tee läheb. Mina aga hakkan nüüd liikluseeskirja uurima, sest päris huvitav küsimus on see, kuskohas ma oma tõukerattaga sõitma pean: sõidu- või kõnniteel...

-------------
Täiendus: jah, liikluseeskirja uurides selgub, et mu tõukeratas kvalifitseerub ilmselt jalgratta alla. LE § 2 lg 12: "Jalgratta all mõistetakse vähemalt kaherattalist sõidukit, mis liigub sellega sõitva(te) inimes(t)e lihasjõul; sellel võib olla ka mootor. Termini all ei mõelda puudega inimese ratastooli. " Ja teatavasti võib jalgrattaga sõita jalgrattateel või sõidutee paremas ääres. Kõnniteel vaid manöövri sooritamiseks. Hmm.. Ei teagi nüüd, kas jätta tõukeratas koju seisma või mis - sest päris jalgratta mõõtu see ikka välja ei anna ning kiiruski on väiksem - autode vahele ei tahaks sellega kuidagi minna...

------
Veel täiendus: ei, siiski olen ma jalakäija! LE § 2 lg 11:"Jalakäija all mõistetakse vastavalt «Liiklusseaduse» § 7 lõikele 2 isikut, kes kasutab teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga. Jalakäija all mõistetakse ka isikut, kes kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, -suuski, tõukeratast, -kelku või muid nendesarnaseid abivahendeid." :)

laupäeval Botaanikaaias

Kuna see nädal möödus enamuses Venemaal, siis jäi treenimise pool tavapärasest nõrgemaks. Ja kui siis Maare arvas, et tema tahaks laupäeval teha veidi pikema ja rahulikuma treeningu, siis olin mina sellega loomulikult nõus. Nii me siis läksime - mina joostes ja Maare tõukekaga.

Alustasime kodust, marsruudil sadam - Kadrioru park - Lauluväljak. Lauluväljaku kõrvalt keerame üles ja teiselt poolt uuesti alla, Maarjamäele.

Maarjamäe elanikel on stiili, Maare leidis aknalaual peesitava kassi, kes sobis lausa ideaalselt maja tooniga :). Sisekaitseakadeemia - Vabaõhukool - rippsild ... ja olemegi Tallinna Botaanikaaias. Läbi Kloostrimetrsa Piritale ja mööda mere äärt tagasi koju. Saingi Maarele ära näidatud teisipäevaõhtuse standardringi, seekord veel ekstratega :). Jooksu lõpus hakkasid jalad juba kergelt kangeks jääma.

Kokku jooksime / tõukasime 2:01:13 ja 23.9 km, minul pulss 152 / 171. Ja nüüd on jälg Botaanikaaia ringist talletatud ka planetisse.

tunne koduümbrust - Paljassaare

Kuna pühapäevane sportimine oli plaanis koos mõnede mürakarudega, siis päeva esimene pool pidi mööduma rahulikult koduseid töid toimetades. Illm oli imeilus ja  pakkusin välja variandi, et läheks jalutama ning avastaks näiteks taaskord Lennusadamat ja selle ümbrust.

Maare oli nõus, et võiks ju jalutada küll aga tõukeratastega ja siis juba midagi veidi kaugemat, näiteks vaadata lõppude lõpuks üle meie kodurand - Pikakari rand. Minul polnud selle vastu muidugi midagi ja nii me siis läksime.

Algul siis mööda Tööstuse tänavat ja siis mööda Paljassaare teed uljalt Sitsi mäest alla (GPS-i järgi lausa 29 km tunnis :)). Esimese peatuse tegimegi Pikakaril, ehk siis vaatasime algul üle Katariina kai, kus veel praegugi näha jupike kitsarööpmelisest raudteest, mis omal ajal ühendas Katariina kaid Suur-Paljassaare poolsaare tipus asuvate suurtüki-patareide ja miiniladudega. Pikakaril suplejaid küll näha ei olnud, see-eest oli Katariina kai aga täis õngitsejaid.

Edasi piki randa (tegelikult küll rannast veidi eemal) Väike-Paljassaare poolsaare tippu, Kakaruotsani. Üritame Väike-Paljassaarelt Suur-Paljassaarele oma teed veidi õgvendada ja mere ning soo vahelt otse läbi pääseda, aga see ei taha hästi õnnestuda. Maare arvab küll, et teeks seiklusvõistlust, aga lõppude-lõpuks tulime ju siiski jalutama :).

Teeme siis veidi suurema ringi ja läheme mööda teed. Sõites paneme tähele, et Paljassaare poolsaar on harjumatult puhas, oleks oodanud hoopis suuremaid prügihunnikuid.

Suur-Paljassaarel tutvume Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareiga ja imetleme ühe-, kahe- ja kohati isegi kolmekordse okastraataiaga piiratud teeradu.

Tagasitee valime mööda Suur-Paljassaare läänekallast, kus asub hiiglasuur betoonist mahuti, ilmselt mingisugune kütusemahuti, mis kaunistatud graffititega. Enne Tallinna Veepuhastusjaama keerame Katariina kai poole.

Lõpp on juba samasugune, nagu algus, ainult vastassuunas :) ...

Mõned pildid on on planetis ja samuti meie liikumisteekond.

uued pillid

... ja mitte lihtsalt lihtsalt uued pillid, aga üks lausa GPS-navigatsioonisüsteemiga :). Saime kätte juba eelmise nädala kolmapäeval, aga täna oli lõpuks võimalus teha nendega avastart. Ei saa öelda, et me uute ratastega täiesti tähelepandamatud olime - inimesed tegid meist pilti, näitasid niisama näpuga ... aga kruiisida ja hängida on nendega küll väga mõnus.