SEB Tallinna Maraton

Olgu alustuseks kohe ära mainitud, et „Maraton“ ei tähenda siin mitte 42.195 kilomeetri pikkust distantsi, vaid jooksuürituse nimetust.

Olen vist iga aasta käinud seda spordipidu vaatamas ja jooksjatele kaasa elamas, aga ise rajale pole jõudnud. Pärast edukat kaasa elamist on iga kord jäänud midagi kripeldama, ning olen mõelnud, et „järgmisel aastal“ … sel aastal sai see siis tehtud.

Misasja? Mis maraton? [08.09.2013 10:35 +03:00]

Distantsi valik oli lihtne – kuna Narva Energiajooksu poolmaraton tundus spetsiaalse ettevalmistuseta üsna pikk, siis tahtsin midagi lühemat ja lihtsamat. Et pärast jooksu jaksaks ikka sõpradega saunas muljeid vahetada.

Kalamajast võistluskeskusesse oli täpselt parajalt pikk maa, et ennast soojaks joosta. See-eest üsna tõsiseks lisaülesandeks osutus Harju tänava otsast, kuhu ma alustuseks sörkisin, Pärnu maanteele, starti pääsemine. Üritasin algul Georg Otsa tänavast oma stardigrupini jõuda, aga sain mõned minutid hiljem aru oma ürituse lootusetusest. Kiire tiir ümber kvartali, Müürivahe ja Väike-Karja tänava kaudu oli edukam. Isegi viis minutit aega jäi varuks, jõudsin veel venitada.

Stardis sätime endid Indrek Ümarikuga enam-vähem David Kogei ja Tiidrek Nurme selja taha, et kui mitte lõpus … siis äkki stardis jääme kah tänu staaridele kaamerasse.

Esimesed paar kilomeetrit on rasked, sunnin end vägisi mitte esimestega kaasa minema ja tempot alla võtma. Pärast esimest, veidi kiiremat kilomeetrit võtan oma, rahuliku, 3:30 kilomeetritempo. Eeldan, et sellise tempoga peaksin 10 kilomeetrit ära kestma.

Tee nüüd veidi rõõmsam nägu! Foto: Alari Kannel. [08.09.2013 13:44 +03:00]

Pirita tee tagasipöördel tõstavad kaaslased, kellega koos olen jooksnud, järsult tempot. Lähen korraks küll nendega kaasa, aga lasen siis ruttu tempo uuesti alla. Ilmselt ikkagi tempomuutus mõjub, sest kilomeeter hiljem, imeväiksel tõusul Tuukri tänaval kukub tempo 3:40 peale ja jalad hakkavad muutuma raskeks.

Kergendust ei paku ka kaheksanda kilomeetri tõus mööda Rannamäe teed ja Pikka tänavat. Tanel innustab kõrvalt, et olen oma rinnanumbrist (25) mõned kohad ees ja ilmselt suudan rinnanumbri kohta hoida.

Suurtüki tänaval, vanalinnast välja jõudes läheb enesetunne korraks paremaks ja suudan uuesti tempot tõsta, aga mitte kauaks – üle Nunne tänava ehitatud järsk sild lööb jooksurütmi uuesti segi. Õnneks on lõpp juba paista, viimane tõus mööda Toompuiesteed ja Kaarli puiesteed ja siis allamäge Vabaduse platsile.

35:59, ehk sekund alla 36 minuti. Lõppkohaks jääb 22 ja neljakümneaastastest „vanameestest“ esimene – ehkki aeg tuli veidi kehvem, kui plaanisin, siis koht oli jälle oodatust parem. Päris tühjaks end ei jooksnud, jaksan kenasti koju sörkida ja saunas sõpru võõrustada. Ja jooksust saadud emotsioon … see on võimas, peab vist järgmise aasta kalendrisse jooksu jälle kirja panema.

Narva Energiajooks

Kuna sõber Tiit organiseeris ühe toreda ürituse Pannjärvel, siis tekkis plaan ühendada meeldiv valusaga ja pakkuda Viffile seltsi Narva Energiajooksul, mis oli ühtlasi ka Eesti Meistrivõistlusteks poolmaratonis.

Jooksule registreerimisega jään muidugi hilja peale, st. registreerin kohapeal, vahetult enne jooksu ja saan endale uhke numbri – 1 064, ehk viimases stardigrupis. Stardis selgub, et tegelikkuses pole stardigruppe rohkem, kui kolm: 1 – 150, 151 – 300 ja kõik ülejäänud, ning kuna ma piisavalt vara (umbes 12 minutit enne starti) kohal olen, siis pääsen oma stardigrupi esimesse ritta, ehk umbes kolmesajandale stardikohale.

Stardist saan küllalt hästi minema. Kasutan kergliiklusteest paremal olevat mururiba, jooksen esimese kilomeetri tiba kiiremini, nii 3:20 tempoga ja saan juba teise kilomeetri keskel vabamalt jooksma hakata. Kolmanda kilomeetri algul saan kätte Annika Rihma. Siit edasi on kerge vastutuul, hakkavad tekkima grupid ja positsiooni parandada pole enam nii lihtne.

Grupp eespool, nii umbes 50 meetri kaugusel paistab Lily Luige selg, otsustan veel veidi pingutada ja ennast sellesse gruppi joosta. Saangi grupi kätte, mille peale grupp aga kohe laguneb. Mulle jäävad seltsiks Lily Luik ja Alar Savaster, saan aru, et olen liiga tugevasse seltskonda sattunud.

Neljandal kilomeetril on tagasipöördepunkt, edasi on põnev näha, kes ja kui palju minust tagapool on. Seitsmendast kilomeetrist hakkab tõus, küll hästi lauge, aga selle eest pidev, mis paari tasasema osaga kestab ringi lõpuni. Kümne kilomeetri aeg tuleb 36:47.

Võtsin rajale kaasa ühe geeli, millega oli plaan see teisel ringil, enne tõusu algust ära tarvitada, aga esimese ringi lõpus tunnen, et vajan väikest turgutust. Võtan geeli sisse ja näen järgneva kilomeetri vaeva, et oma geeliseid käsi ligemärja jooksusärgi sisse puhastada. Päris puhtaks käsi ei saa, nad jäävad ebameeldivalt kleepuvaks jooksu lõpuni.

14.-ndal kilomeetril jääb maha Savaster, ka minul on läinud raskeks, aga otsustan kannatada. Kilomeeter hiljem, veidi enne tõusu lasen siiski eesjooksjatega väikese vahe sisse, mis on ilmselge viga. Umbes kilomeeter hiljem kosun veidi, aga tekkinud vahet kinni joosta ei suuda.

Viimased kaks kilomeetrit on piin. Järgi jõuab taastunud ja üsna erksa sammuga Savaster, kes kutsub mind endaga kaasa, et ees olev grupp kinni püüda. Minul on endagagi tegemist, lasen tempo alla, nelja minuti peale ja vean ennast vaevaliselt finišisse. Saan lõppajaks 1:19:29 ja kohaks 35. Neljakümneaastaste vanameeste seas olen iseenda imestuseks lausa kolmas.

Pärast jooksu teeme kiire tutvumistiiru Narva söögikohtadesse, ehk siis külastame Old trafford restorani, mille pakutav borš on aus ja hea, ning tundub, et ka Maare ja Viff on oma toitudega rahul. Päeva teiseks (ja kolmandaks) pooleks suundume Pannjärvele, kus testime ära nii discgolfi, kui ka paljukiidetud seikluspargi rajad. Mõlemad on igal juhul väärt külastamist.

Ustjanski elamusretk

Tegelikult hakkasid elamused juba tükk aega enne Ustjanski elamusretke. Näiteks siis, kui Narvas piirile minnes selgus, et meie sekretär teab küll minu nime, aga passinumbrit mitte. Piiril tekkis lausa paanika, kui leti taga istuv ametnik avastas, et sama pass on just tund aega tagasi Pulkovo kaudu Venemaale saabunud. Lõpuks pääsesin ja sain uue broneeringu, seekord elavasse järjekorda, minu ees 100+ sõidukit, eeldatava ooteajaga kaheksa tundi. Õnneks leidsin Narvas toreda, pisikese hotelli, KING, kus siis iga tunni tagant üles tõusin ja uurisin, et kuidas minu järjekord liigub – no ei liikunud.

Lenin Kostõlevo raudteejaama juures metsa kasvamas, põhilisteks külastajateks kohalikud koerad [23.04.2013 13:20 +04:00]

Või näiteks siis, kui pärast pikka ja väsitavat teelolekut südaöösel oma hotellituppa astusin, kus termomeeter 29 soojakraadi näitas. Kuna radiaatoril ühtegi regulaatorit polnud, siis magasin kõik ööd pärani aknaga.

telefoni juurde pääsemiseks on vaja erivarustust – kummikuid [23.04.2013 18:43 +04:00]

Teisipäeva õhtul, peale tööd otsustasin teha väikese jooksutiiru. Vaatasin oma gps kaarti ja Google Earthi, ning üritasin planeerida tiiru, mis väldiks maksimaalselt palju suuremaid autoteid, mis siinkandis pole eriti jooksjasõbralikud.

kohalik surnuaed. pärjad üks uhkem, kui teine [23.04.2013 18:55 +04:00]

Suuremalt jaolt see õnnestus kah, ehkki oli põnev avastada, et kui gps kaardi järgi läheb autotee üle jõe, siis sild oli seal ainult pool meetrit lai, autodele ilmselgelt kitsas. Või veidi hiljem, kui samast autoteest sai vaevumärgatav jälg aasal. Või veel hiljem, kui sedasama teed jätkates pidin end võsast läbi suruma.

ja kõik hauad värskelt hooldatud ja säravad [23.04.2013 18:56 +04:00]

Aga suurima elamuse pakkus pärast võsa algav surnuaed, oli tunne, et eile on siia suurem hulk inimesi maetud. Kogu surnuaed oli täis värskeid (kunst) lilli ja pärgasid, üks pärg uhkem, kui teine. Lisaks, kui mitte igal teisel, siis igal kolmandal haual kindlasti oli laud toolidega. Siinkandis pidavat olema üsna populaarne ilusa ilma puhul kadunukesega haual viina visata.

autoga on raske koduukse ette sõita [23.04.2013 19:03 +04:00]

Tagasiteel nägin ära Ustja jõel asuva silla ja viiasel hetkel avastasin veel ühe hea variandi, mis tegi minu jooksuringi küll planeeritust veidi pikemaks, aga aitas minimeerida asfalttee ääres jooksmist.

peaaegu, nagu muhu mustrid [23.04.2013 19:59 +04:00]

Nagu näha, siis hea tahtmise juures saab ka siin jooksmas käia.

lumesadu

Eileõhtune jooksuots koos Leivoga oli viimase aja mõnusamaid trennielamusi. Sadav lumi muutis isegi asfalttee pehmeks. Kogu Kalamaja nägi lumesajus välja imekena. Jooksime Piritale ja vaatasime üle, kuidas edeneb Pirita suusaradade lumega katmine. Hoolimata sellest, et Tamme ring oli lõiguti veel kunstlumega katmata, käis suusatatavate kohtade peal juba vilgas liikumine.

Ainus inetu vahejuhtumine oli seoses minu uue spordikellaga. Nimelt lülitasin sisse edeva funktsiooni Auto Pause, mis pidada olema abiks just minusugustele, kes mööda tänavaid joostes on sunnitud vahel valgusfoori taga seisma jääma. Juhtus aga nii, et parajasti siis, kui võtsime Leivoga Pirital kõige järsemat tõusu, mul pulss lähenemas 180-le, teatas kell et “mis mökutad, lülitan sul treeningaja vahepeal kinni” :).

Kokku siis nautisime lumesadu 18.36 km ja 1:44:27.

pühapäevahommik Ülgasel

Ehkki üritasime eile õhtul erinevaid vahendeid kasutades mõjutada Tiitu lükkama pühapäevase jooksu starti veidi hilisemaks, siis ei aidanud isegi Kaja läbirääkimisoskused.

Seega olime juba kell 10 hommikul kusagil Tallinna Prügila külje all. Treeningu ülivarase alguse kompensatsiooniks oli Tiit metsa meelitanud ka kaks autotäit kenasid tüdrukuid, kes siis kindlate ajavahemike tagant meile metsas (nii palju, kui Ülgase karjääre võib metsaks nimetada) vastu jooksid. Kokku saime siis veidi üle kahe tunni lõbu, hea töö Tiit!

Tallinna Sprint Varsaallikal

Hommik, Maare loeb Päevalehte, mina lõpetan hommikukohvi … plaan on mingil hetkel teha väike jooksuots. “Oo, täna on Tarmaku sprint Pirital” teatab Maare. Toksin Mozilla Firefox aadressreale osprint.ee ja valin lingi järgmine päevak. Tõepoolest:

Start Rummu tee ääres, Velodroomi juurest üle tee parkimisplatsil. (vaata kaarti altpoolt) Formaat: Joon-O (formaadi kirjeldust vaata selgituste lehelt)

Mis nii viga, teeme plaani, et mina jooksen Piritale ja Maare sõidab sinna autoga. Siis on paras pärast orienteerumist koos koju sõita. Mõeldud-tehtud. Kui joostes Piritale, Selveri parkla juurde jõuan, siis on ka Maare just siia jõudnud, küllap jäi koju kohmitesma. Lähen ees päevaku stardikohta ja … ei leia mitte ühtegi orienteerujat!

Kiired kõned Mamburile ja Leivole ei anna tulemust, mõlemad on autoroolis. Veel mõned tulutud telefonikõned enne, kui Maare õepoeg Harri on vastutulelikult nõus arvuti käima panema ja SK Tallinna Kompass kodulehele minema. Selleks ajaks oleme juba üht-teist kahtlustama hakanud ja nii palun Harril alustuseks kuupäeva kontrollida. 06.12.2009 ütleb kõik – ajalehti ei tasu ikka liiga palju uskuda.

tunne koduümbrust

Kuna Maare organiseeris tänaseks Salme Kultuurikeskusesse teatrikülastuse, siis oli valida, et kas teeme enne päris kultuuri hästi kiiresti ka veidi kehakultuuri või siis mitte. Jäi nii, et aja kokkuhoidmiseks läksime kodust jooksma, Maare Kalamaja kalmistuparki ning mina otsustasin ära vaadata Rocca al Maare rannapromenaadi.

Tegelikult sain esimesed positiivsed emotsioonid juba Stroomi metsa jõudes, kus kena saepurune tervisering. Stroomi metsast algab siis rannapromenaad, mis viib Rocca al Maare kergliiklusteedeni ning mille kahtlemata kõige tähelepanuväärsem osa on pikk-pikk sild. Nüüd on lühenenud teekond kodust Rocca al Maare tervisekeskuseni viie ja poole kilomeetrini.

Boonusena avastasin tagasiteel, et tegelikult ei peagi Stroomi metsa jõudmiseks väga palju mööda tänavaid jooksma, tegelikult on kohe pärast Ristiku tänava viadukti võimalik keerata tänavatest eemale, elektriliini alla, mida mööda on tegelikult võimalik Harku metsa välja joosta.

Nüüd peaks mõnel päeval minema ja vaatama, kas Kalamaja kalmistupark on tõepoolest nii kena, nagu Maare seda kiidab.

vastu tuult

Kui õhtul jooksmas käisin, olid küll kõik loodusjõud minu vastu. Pirita metsa oli tekkinud liuväli ja kui Piritalt tagasi kodu poole keerasin, siis mere ääres oli selline vastutuul, et joosta oli pea võimatu – nagu mõlemad jalad maast lahti, nii puhus tuul Pirita poole tagasi.

treeningud nõrkadele

Pärast Uus-Meremaa veinituuri oleks vaja nüüd rannahooajaks (Xdream-i hooajaks) veidi vormi taastada. Ehkki jõudsime tagasi laupäeva hilisõhtul ja magama saime pealt südaööd, oli pühapäeval juba kell seitse uni läinud. Suutsin hirmsa tahtejõuga veel paar tundi oodata, enne kui Leivole helistasin ja teda trenni kutsusin. Leivo oli valmis muidugi kohe tulema :).

Ei ole kerge veinisõbra elu, kes on üle kahe nädala järjest, iga päev vähemalt ühe veini pea alaspidi ära joonud ja siis Tallinna jäistele teedele jooksma kiirustab. Ainsaks lohutuseks oli tõdemus, et Leivol, kes kah viimasel ajal treeningutega pausi pidanud, oli sama raske … võib-olla isegi veel raskem, sest Maarjamäe tagusel tõusul, seal, kus mina viimati kõndima hakkasin, teatas Leivo, et seekord on temal õigus ülesmäge kõndida.

Igatahes oli treeningu keskmine pulss (154) aukartustäratavalt kõrge, võrreldes keskmise jooksutempoga (5:15).

Kuna eile oli nii kena talveilm, siis käisin Pirita suusaradasid kontrollimas. Olid täiesti samas kohas ja suusatamistingimused suurepärased. Võtsin lisaks kunstlumeringile sisse ka ühe kaare teiselt poolt jõge nii, et ringi pikkuseks tuli 6.2 kilomeetrit. Tunne oli juba tunduvalt parem, kui pühapäeval.

Täna ei teagi kohe, mida teha. Kuidagi kahju on nii ilusa lumega jooksmas käia. Nädalavahetusel on tegelikult Ebaveres üks tore suusavõistlus tulemas, äkki saab sinna võistkonna kokku. Raivo avaldas juba küll kahtlust, et kuidas me küll juhendi punkti number 14  täita suudame.

jooksuharjutused jääl

Käisin täna kontrollimas, et kas ja kuidas sõbrad klubist Mercury ikka treenivad. Tuhkagi – kui tavaliselt olen ette hoiatanud ja siis mehed ei mahu Harku radadele ära, siis täna leidsin läbi häda kaks seltsilist – Priidu ja Mati. Aga ega treening sellepärast kehvem polnud, Priidu vedamisel arendasime Nõmme-Harku radadel täiesti korralikke kilomeetriaegasid. Ja seda hoolimata sellest, et suurem osa radades oli kaetud korraliku kiilasjääga.

Ahjaa, Tanel palus panna kirja ka ringi pikkus, et ergutada Mercury klubisisest vaidlust, et kui pikk see nende jooksuring siis ikkagi on. Mina sain täna 13.18 kilomeetrit.

uudne ja huvitav jooksurada

Kuna homme plaan mere peal veidi uisutada, siis tulime täna õhtul Haapsallu. Aja parema ärakasutamise huvides tõstis Maare mind veidi enne Taeblat autost välja ja jätkasin sealt siis joostes. Rada läks eriti põnevaks pärast Taeblat: 9-kilomeetriline sirge, tuimalt mööda raudteetammi, hea ja vaheldusrikas :). Kokku siis 1:32:24 ja 18.04 kilomeetrit, pulss 146 / 159 [teekond].

Aga Haapsalus olla on tõeliselt tervistav, selleks ei pea isegi siinse kuulsa ravimudaga kokku puutuma, ei mingeid keskerakonna rõvedaid, populistlikke loosungeid, kõik on rahulik ja vaikne ...

läheneb

Veel mõned päevad ja siis on ta käes, selle aasta esimene. Täna osalesin klubi Mercury igateisipäevasel treeningul, plaan joosta rahulikus tempost. Kui kohale jõudes selgus, et jooksma tulevad ainult Margus-Risto-Mati, siis oli selge, et plaan ei õnnestu. Püüdsime küll Matiga tempot alla suruda, aga Margus jooksis meist pidevalt 5 ... 20 meetrit eespool ja Risto siis Marguse ja meie vahel :).

Jooksu lõpus hakkas sadama ilusat, laia lund ja seda vist kogu Tallinnas. Igatahes koju jõudes oli maapind juba kaetud ilusa valge linikuga ja Kalamaja eriti kena. Meie aknast seda küll eriti pildile ei jäänud.

Polar jupsib

Tegime Leivoga eile kerge jooksutiiru, alustuseks veidi Pirital ja siis joostes läbi Kadrioru Kalamajja. Kui jooksu lõpus teatas Leivo, et temal tuli kokku 165 tõusumeetrit, siis minul, oh üllatust, näitas Polar tõusumeetreid 635! Graafikut vaadates olen liikunud, nagu elektrijänes, 5-meetriste hüpetega :).

Ei tea, kas on põhjuseks kaks nädalat tagasi vahetatud patarei, pärast mida kellaklaas treeningu ajal seestpoolt uduseks tõmbab või põhjus, et hoidsin kella tuulejopi käise all. Ilmselt siiski esimene, sest külmade ilmadega hoian kella kogu aeg veidi soojas.

Aga igal juhul suurimad tänud Leivole, olime nimelt Maarega kahevahel, kas rakendada plaani A ja minna jooksma või plaani B ja minna jõuluehtes vanalinna jalutama. Koju tulles oli ilm nii ebameeldivalt külm, et tahtsin just Maarele pakkuda plaani C ja lebotada kodus (ma väga ei kahtle selles, millise plaaniga Maare kõige paremal meelel oleks nõustunud :)), aga õnneks jõudis Leivo oma pakkumisega napilt ette.

Igatahes oli joosta väga mõnus, mis näitab veelkord, et minusugusel, laisal inimesel on treeningu kõige raskem osa riietumine ja enda kodust välja ajamine :). Minul kell näitas kogu treeninguks 17.6 km, pulsiga 154 / 172.

I Kõva Mehe Jooks

Eile, enne päeva põhiüritust, sünnipäevapidu Palmses, osalesime Saunapunkti juures üritusel, nimega I Kõva Mehe Jooks:

Raja pikkus on u. 6.5 km. Rada on tähistatud ja rajal on mitmed takistused (läbi jõe jooksmine, üle heinapallide virna turnimine, muda takistuse läbimine, läbi tiheda metsatuka jooksmine, üle poorde turnimine jms)

No peaaegu nii oligi, kui välja jätta mõned eriarvamused - tiheda metsatuka asemel oli tegelikkuses metsarada, kus sai arendada kiirust 3:30 kilomeetrile ja mis asi on ´üle poorde turnimine´, seda ma ei tea, aga midagi sellist ma omast arust sellel võistlusel ei teinud :).

Aga muidu täitsa lahe võistlus, mille tegi minu jaoks vähem lahedaks kümnepäevane paus kogu sportlikus tegevuses, mis andis jooksu ajal valusalt tunda. Tunduvalt rohkem oleks võinud küll olla neid jõgede läbimisi, üle heinapallide ronimisi, mudatakistuste läbimisi, lisaks mõni TIHEDA metsatuka läbimine ja üle poorde turnimine. Ja tegelikult - kui registreerimisel küsitakse sinult särgi numbrit ja sa märgid sinna suuruseks S, siis ei ole ilus särkide jagamisel suruda sulle peale mingit L suurusega särki väitega, et S-särgid on mõeldud naistele.

Kuna pärast võistlust autosse väga istuda ei kannatanud, siis jooksime võistluspaigast Veskimöldresse sauna :). [tulemused]

Põhja-Kõrvemaal

Kuna Väike Virve jäi jälle veidikese vanemaks, siis oli pühapäevase sörgiotsa nimeks "Wäikese Wirwe  suur sünnipäevapidu".

Sõitsime Kõrvemaale ja algne plaan oli alustada Soodla jõe äärest, Kaksiksildade lähedalt. Plaan aga muutus, kui teel oli ees läbimatu porimülgas. Alustasime siis Piibe maantee äärest, Kulli tee otsast.

Ühisstardi järel algas töö gruppides, varsti olime Viffi ja Raivoga ülejäänud seltskonnast veidi ette jõudnud. Kuna aga Ravioja ületamise järel valisime veidi vale raja ja olime sunnitud ümber pöörama, siis liitusime uuesti suurema osa seltskonnaga. Tuvastasime, et Venemäel on tornist järel ainult vundament, kõik ülejäänu oli piinliku hoolikusega ära koristatud.

Edasi üle Koonukõrve silla juba Jussi nõmmedele. Plaanisime pärast silda hoida kohe paremale, et jõuda Võhma raba ääres olevale oosile, aga ees laiuv vee all olev raba ei innustanud meid liialt seda läbima. Jätkasime mööda raba äärt, kuni meie teed takistas väike, nii umbes 30 meetri laiune sooriba. Hull lugu, mida seiklusvõistlused on inimestega teinud - Viff oli esimene, kes rahumeeli jalgupidi vette hüppas ja meile Raivoga hüüdis "tulge, tulge, vesi on päris soe!" :).

Veel väike rabaületus-läbimine ja olimegi Jussi-Kõverjärve ääres, mis oli veel täiesti korraliku jääkatte all, nii korraliku, et Raivo jää testimise käigus isegi sisse ei kukkunud :).

Kuna kokkulepe ol kella viieks tagasi auto juurde jõuda, siis edasist matka piiras ajalimiit. Kerget sörki lastes jooksime mööda matkarada, Pikkjärve ja Suurjärve vahelt läbi, ümber Veinjärve ja keerasime siis tagasi Jussi nõmme poole, et jõuda Koersillani (nii on selle nimi Eesti Põhikaardil).

Nüüd algas minu meelest matka kõige ilusam osa - olen päris palju käinud Jussi nõmmel jooksmas, aga ikka ei väsi seda imetlemast. Eestis ainulaadne pea silmapiirini laiuv kanarbikunõmm, mida ilmestavad lugematud mürsuaugud ja kaitsekraavid, raudselt minu üks favorite maastik.

Tagasi jooksime Püüsaare raba äärest ja juba 17:32 olimegi tagasi autode juures, mitte palju pärast teisi saabujaid :). Kokku kogunes kilomeetreid 17.9.

Põlveproov

Avasin täna iseenda jaoks kevadise jooksuhooaja - käisin üle pika-pika aja taas rajal proovimas kuidas põlv jooksmisele vastu peab.

Tegin algatuseks Pirital kaks Kloostrimetsa ringi koos mõnede lisakaartega - mõnus! Oleks veelgi jooksnud aga ehk siiski üle pika aja esimese korra kohta aitab ka. Tähtis on ju lõpuks tasapisi jalg tööle saada. Ja hea, kui saab jooksma minna veel valges - pimedus muudab mu uimaseks ja väsitab - lõpuks ometi hakkab läbi saama see pikk ja piinav pimesügis (talve ju teatavasti oli vaid mõned päevad sel aastal)! Kevadises metsas oli ka üsna palju tervisesportijaid  - kohe lust  vaadata, jooksin, tuju läks heaks ja teised naeratasid vastu:)

Põlv pidas ka enam- vähem rahuldavalt vastu. Valutama ei hakanud, pärast olid mõlemad vaid veidi kanged... mis seal salata, vähemalt kuus üleliigset kilo tuleks maha saada, siis jaksas kiiremini, kaugemale, kergemini. Püüan.

laupäeval Botaanikaaias

Kuna see nädal möödus enamuses Venemaal, siis jäi treenimise pool tavapärasest nõrgemaks. Ja kui siis Maare arvas, et tema tahaks laupäeval teha veidi pikema ja rahulikuma treeningu, siis olin mina sellega loomulikult nõus. Nii me siis läksime - mina joostes ja Maare tõukekaga.

Alustasime kodust, marsruudil sadam - Kadrioru park - Lauluväljak. Lauluväljaku kõrvalt keerame üles ja teiselt poolt uuesti alla, Maarjamäele.

Maarjamäe elanikel on stiili, Maare leidis aknalaual peesitava kassi, kes sobis lausa ideaalselt maja tooniga :). Sisekaitseakadeemia - Vabaõhukool - rippsild ... ja olemegi Tallinna Botaanikaaias. Läbi Kloostrimetrsa Piritale ja mööda mere äärt tagasi koju. Saingi Maarele ära näidatud teisipäevaõhtuse standardringi, seekord veel ekstratega :). Jooksu lõpus hakkasid jalad juba kergelt kangeks jääma.

Kokku jooksime / tõukasime 2:01:13 ja 23.9 km, minul pulss 152 / 171. Ja nüüd on jälg Botaanikaaia ringist talletatud ka planetisse.

Soku ring

Kuna hommikul keeras ilm vähe kerse, siis jätsime uisutiiru tegemata. Kell kolm alustasime Veskimöldrest ühte trditsioonilistest tiirudest - Soku kooli tiiru. Rahulik tempo, ilus ilm, hea seltskond - mõnus. Peale jooksu saun, naiste teade, miljonimäng ja superstaar - veel mõnusam!

Botaanikaaia ring

Nüüdseks oleme juba kaks nädalat taastanud Otiga teisipäevased jooksutiirud. Väike vahe ainult selles, et kui vana aasta sees jooksime Lükati sillani, siis nüüd oleme võtnud jälle ette vana-hea Botaanikaaia ringi. Põhjus, nagu Ott väitis, et "ta on paksuks läinud" (minu arust küll oma klõbisevatele kontidele veidi lihaseid kasvatanud) :).

Eelmisel teisipäeva siis, koos Oti ja Silveriga, tuli 17.7 kilomeetri läbimise ajaks 1:25:39, selle sees ka kaks veidi kiiremat lõiku: 1.53 km kiirusega 3:53 ja 1.88 kiirusega 3:50.

Eile olin tegelikult kahevahel, kas üldse jooksma minna - hommikul ärgates oli kurk jubedalt valus, mis ei läinud ka päeva peale paremaks. Õnneks oli ka Ott veidi tõbine ja nii tegime sama ringi rahulikumas tempos: 17.7 km ja 1:28:27, pulss 149 / 168. Veidi kiiremaid lõike tegime ainult ühe: 1.53 km kiirusega 3:55.

Koju jõudes käisid üle keha külmavärinad. Õnneks oli Maare, sel ajal kui mina jooksin, tegelenud samuti spordiga - algul koristamise ja sauna kütmisega naha kuumaks ajanud ning siis võimelnud. Nüüd saime kiirelt sauna. Õhtul mõõtsime mulle temperatuuriks 38.1°C, enesetunne polnud kah suurem asi.

Täna on juba palju parem, plaanin vaikselt tänast spinningut siiski vahele mitte jätta. Ja teisipäevane saunatamine tuleb vist standardiks muuta, kui keegi soovib veel teisipäevase jooksu-saunaga liituda, siis antagu aga teada.

vastu tuult

Täna olin kaval - kuna oli karta, et Raplas on end jube raske jooksma sundida, siis vaatasin kodus kohe kodus juba huvitava marsruudi välja ja leppisin kokku, et Maare paneb mind enne Raplat maha. Panin kodus juba spordiriided selga ja trükkisin välja vastava koha fragmendi E.O.Map atlasest Eesti teed 2005/2006.

Tagantjärgi tarkusena - see oli üliõige tegu, sest poolel teel Raplasse hakkas korralik vihma-lörtsi sadu ja Raplas poleks kindlasti enam viitsinud end enam välja ajada. Nüüd aga tõstis Maare mind Natukene enne Hagudit maha.

Jooksin Hagudist Koigile ja keerasin siis Alu peale. Kohe tuli selline vastutuul ja vastulörtsisadu, et hirmus ... suhteliselt palju oli ju seal ka lagedat maad. Aga selle eest oli jalg kerge ja meel rõõmus, kiirus keskmiselt 4:20 ... 4:30.

Enne Alut näitas GPS, kus sees Regio Eesti 2007, et saan Alu asulast mööda joosta. Siunasin mõttes E.O.Map-i kartograafe, kes hooletut tööd teinud. Kui aga teeristi jõudsin, kust ära pidin pöörama, siis selgus, et teed seal küll ei ole. Kuna ma aga olin juba otsustanud oma rajavaliku, siis ei hakanud plaane ümber tegema ja jooksin mööda Regio kujuteldavat teed, ehk mööda heinamaa / künni serva.

Alust möödas, jooksin läbi Kõrgu Kuusiku-Nõmmele. Enamuse ajast olid suured lagedad ja tuul ikka jubedalt vastu. Kuusiku-Nõmme juures tegin järjekordse offroad-valiku ja jooksin mööda metsaserva, vahepeal lõigates paari metsatukka, Koikse suunas. Ühes metsatukas sattusin ka korralikult sohu - tee muutus järjest vesisemaks, kuni ees oli umbes 20 meetrit üleujutatud metsaalust. Kuna ma tagasi minna ei viitsinud, siis said jalad täiesti korraliku vanni.

Metsatukast lõpuks möödas jõudsin suure lagedani. Aga häda, lage oli, nii kaugele kui silm ulatus üles küntud. Loobusin plaanist Koikse juures Rapla-Märjamaa maantee ületada ja keerasin ära Kuusiku peale.

Kuusikule jõudes näitas GPS juba 19.5 kilomeetrit ja nii helistasin Maarele ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis tulgu mulle Rapla-Järvakandi maanteele vastu, kuhu mul jäänud veel linnulennult vast kaks kilomeetrit.

Vast kaks kilomeetrit tähendas seda, et üle Vigala jõe jõudes tuli mul Rapla-Virtsu raudteetammini jõudmiseks kilomeeter mööda metsa otse minna, kus paar kraavi mind ebameeldivalt üllatasid. Noh, kuna jalad olid juba nagunii märjad, siis katkestama nende pärast enam ei hakanuid :).

Virtsu raudteetammile jõudes ja Rapla poole keerates puhus taganttuul! Seda mõnu jagus mulle aga ainult umbes pooleteistkümneks kilomeetriks, kuna siis jõudsin Rapla-Järvakandi maanteeni, kus Maare juba autoga ees ootas.

Kokku siis 2:01:29 ja 23.46 km. Keskmine pulss 162 ja max 171. Kaloreid kulus ... ai, seda ma ei saa siia kirjutada, muidu Eduard tahab jälle kolmandiku maha võtta :). Ja GPS-track on salvestatud planetisse.