Sunday, December 31, 2006

Head Vana Aasta lõppu

Head Vana Aasta lõppu

Saturday, December 30, 2006

Leivo jõudis ette

Tahtsin just jätkata Leivo treeningsaavutustega ... aga ta on ette jõudnud :).

Panen siis enda treeningsaavutused:
esmaspäev: mitte midagi
teisipäev: jooks „kapsad ninast väljas” Maare (tungival) ettepanekul 0:27:20, 4.1 km
kolmapäev: jooks kodust Piritale 1:14:04, 14.2 km
neljapäev: spinning 1:11:10
reede: jooks Trummis 1:00:57, 10.8 km, keskmine 12.29 km/h :)

Igatahes on täna juba päris hea enesetunne ...

Ja Maare palus täiendada veel niipalju, et tema arust oli meie tempo aeglane ... kui me talle järgi jõudsime, siis kõigepealt oli kaugusest kostnud lakkamatut lobisemist ja alles siis olime tulnud meie :).

Thursday, December 28, 2006

Tulnukas

Kel senimaani pole õnnestunud vaadata Rasmus Merivoo surematut :) filmi „TULNUKAS ehk Valdise pääsemine 11 osas” (millest sai veidi ka kirjutatud), siis nüüd on see ka internetiavarustes.

[allikas Kristjan Otsmann]

Wednesday, December 27, 2006

säsi Haapsalus

Esmaspäeval, pärast väikest jõulu Raplas, sõitsime Haapsallu. Haapsalu kultuurimajas toimus Lauri Saatpalu ja Peeter Rebase kontsert «Säsi». Minule Saatpalu meeldib ja kontserdil oli ta tasemel, nagu ikka ... vähemalt sellest osas, mis puudutab laulmist. Pool kogu kontserdi ajast oli sisustatud juttudega, aga kahjuks polnud see just õnnestunud pool, Rebane polnud just suurem asi jutumees ja Saatpalul oli äkki lihtsalt halb päev.

Pärast kontserti tegime väikese visiidi Leegi ja Mamburi juurde.

Tuesday, December 26, 2006

tööl, Sõktõvkaris

Pool eelmisest nädalast möödus Komimaa pealinnas, Sõktõvkaris, Vassili Rotševi ja Raissa Smetanina kodulinnas. Eelmises postituses olnud pildi juurde nii palju täienduseks, et kuulsin Sõktõvkaris tõepoolest Komi keelt :).

Esmaspäeval Tallinn – Sankt Peterburg – Sõktõvkar ja neljapäeval vastavalt Sõktõvkar – Moskva – Sankt Peterburg – Tallinn. Töötegemisega on seal, nagu Venemaal ikka – kohalikud ei saanud aru (või ei tahtnud aru saada), miks ma tahan lõhkuda nende üksmeelset ja töökat brigaadi ja sunnin paarikaupa töötama, kui neljakesi ühte tööd teha on ju palju lõbusam. No praeguseks on nende brigaad kindlasti jälle ühtne :).

Kuna minu elukoht oli seekord tehasepoolses linnaservas (mingi Lasnamäe-tüüpi linnaosa), siis kadus lootus laenutada Dünamo suusabaasist suusad ja teha õhtul väike suusasõit. Ja jooksma ... mis sa seal „Lasnamäel” ikka jooksed. Aga kui kolmapäeva hommikul tööle sõites nägin, kuidas lausa suure maantee ääres joosti, siis ajasin pärast tööpäeva lõppu oma korteris dressid selga ja läksin.

Olin pool kilomeetrit jooksnud, kui avastasin, et jätsin maha pealambi. Hästi ei viitsinud tagasi pöörata ja kaalusin mõttes, et on mul seda ikka vaja ... läksin siiski. Ja hästi tegin – teisel pool maanteed, üle põllu ... ja siis läks jalgrada metsa. Noh, lamp ju kaasas, mis ma ikka siis tee peal jooksen. Natukese aja pärast muutus jalgrada suusarajaks, hargnes küll vahepeal, aga suundus aina edasi, üle lagedate ja läbi metsatukkade. Jätsin ühe künka otsas meelde, et tagasiteel on orientiiriks kaks kõrvutiasetsevat korstent.

Edasi joostes jäi lagedaid vähemaks ja kohati oli veidi kõhegi joosta üksi mööda pimedat Venemaa metsa. Äkki jõudsin täiesti korraliku, laia uisurajani. Uisurada mööda edasi joostes lõppes äkki mets ja minu ees olid jälle majad – nii palju siis „sügavast” Venemaa metsast, tagasiteel ei tundunud see enam üldse nii pime. Aga nali oli see, et korstnaid ma tagasiteel enam ei näinud, oli selles siis süüdi tihenenud lumesadu või olid need vahepeal ära lammutatud :). Kokku jooksu 1:04:49 ja ca 11 km, keskmine pulss 153 ja max 171, tõusu 154 m.

Thursday, December 21, 2006

kus? mis?

Saabusin täna ühest linnast, kus lisaks vene keelele kasutusel ka kohalik keel ...

Monday, December 18, 2006

EMA - läbiva suure tähega!

Pühapäeval tähistasime Raplas ema sünnipäeva. Muuhulgas toimus ka esivanemate vastastikune esmaesitlus :) Isa (aatomik) Toomas üritas küll Heiti ema uimaseks rääkida erinevate mutrite, leiutiste ja Sadolini tehase teemadel, kuid läks hästi ja kõik olid kokkuvõttes rõõmsad :))

Ema ise võttis kogu möllust osa ainult alguses, siis väsis ja läks puhkama. Nagu ta ise ükskord arvas, puhkab ta nüüd välja kogu eelneva elu magamata öid ja murtud muresid. Noh ma küll ei saa seda "au" täiesti enda peale võtta kuid omajagu on magamata ööde ja murede osa kindlasti kirjutatav minu eluaastate 13 - 16 arvele ... Ohh oleks ma siis ometi ...

---------------------------

Kuna ema on kogu oma elu arstiametit pidanud, sai ta ka tavalisest varem pensionile. Nii ta siis (ohh ma ei mäletagi mitu aastat tagasi) otsustas, et aitab küll töövahet jooksmisest ning pühendus hoopis sellele mis temale südamelähedasem - olla kodus, oma pere juures, toimetada aias ja hoolitseda lastelaste eest. Ema kohta võin öelda küll, et ta on EMA läbiva suure tähega!

Lisaks tegeles ema aktiivselt tervisesportimisega - igal hommikul koeraga väike jooksutiir, kolm korda nädalas jõusaalis ja lisaks veel vähemalt kord nädalas ujumas. Vist juba krooni tulekust alates ema enam ühistransporti ei kasutanud ja liikus ikka ringi jalgsi, jalgrattaga või suusatades. Kogu selle tegevuse vahepeale käis ema paar- kolm korda kuus veel tööl ka - lihtsalt et proffessionaalsust tasemel hoida. Tartu suusa- ja rattamaraton, kõik said läbi käidud- isaga koos ikka! Kord sõitsid nad rattamaratoni pikka rada ja finiseerisid kahekesi koos, viimastena - saades tubli aplausi osaliseks. Ema aga oli sel aastal oma vanusegrupis esimene - seega ainuke nii vana pikast rajast osavõtnu!

Ühel ilusal kevadisel päikesepaistelisel päeval aga sain õelt telefonikõne - emaga juhtus õnnetus ... külm ja kuum hoog jooksid korraga mööda selgroogu alla ... paanika, paanika PAANIKA!! Järgmine kõne õelt tuli juba reanimobiilist, emaga kaasa Tallinnasse sõites. Mäletan selgesti taustal sireeni undamist ja seda, et õde ütles, et ema tol hetkel enam teadvusel ei olnud. Siiani paneb kiirabiauto sireen mind õlgu võdistades mõtlema: kellelgi on praegu väga suur mure ... Diagnoos: ajuinsult ehk emal lõhkes peas veresoon. Seniks kui ise Mustamäe haiglasse jõudsin, oli tehtud juba ajupilt ja see oli õnneks positiivne - kahjustus ei olnud ulatuslik ja juba samal õhtul tuli ema ka teadvusele. Üsna ruttu sai ta ka haiglast välja ja paranes jõudsasti. Eks ta hoidis ennast hoolega ja katsus mitte üle pingutada ning peagi oli kõik jälle endises rütmis.

Mäletan, et aasta hiljem, samasugusel päikesepaistelisel kevadpäeval sõitsin töölt koju. Ise mõtlesin just, et näe, samasugune päike oli kui eelmisel korral äreva kõne sain. Jõudsin veel mõelda, et huvitav, kaua see veel kestab, et iga õe telefonikõne ajab mulle hetkeks paanika peale ... kui telefon helises. Vaatasin - õde Pille ... ja siis ma juba teadsin ...

Ema oli rattaga trennist koju sõitnud, meie tänava otsas aga nägi naabirmees teda äkki kraavi poole sõitmas ja sinna lamama jäämas ... Kiirelt hõikas ta õe ja isa appi ja nad talutasid ema koju, voodisse. Siis oli ema veel teadvusel aga vähehaaval hakkas teadvus kaduma ... kiirabi tuli küll kohe kuid seekordne olukord oli raskem. Mina jõudsin Tallinnast kohale siis, kui ema oli Rapla kiirabi vastuvõtu toas, voodi peal pikali ja parasjagu pandi teda juhitava hingamise peale... seisin seal ja äkki hakkas endal silmade eest uduseks minema ... kuidagi sain istuma ja nuuskpiiritus tõi mind jälle enda juurde tagasi.

Edasi mäletan pikki nädalaid, mis koosnesid Mustamäe haigla reanimatsiooni osakonna igapäevasest külastusest. Ema oli vaikne, lebas seal, hingamisaparaat puhises kõrval ... püüdsin temaga rääkida, kogu perega hüüdsime teda tagasi ... see ei olnud ju ometi õiglane!! Arstid olid meiega ausad - aju pilt on väga halb, lõhkenud veresoon on ulatuslikku kahju teinud - "päästab ainult ime", ütles arst. Kuid imesid juhtub ja me ei kaotanud loodust. Ja ime juhtus!

Ühel päeval märkasin, et ema hingab juba natuke ise ka. Hingamisaparaat nimelt on nii tark, et tunneb ära kui inimene ise ponnistab ja vajadusel siis aitab kaasa. Värvilistelt joonekestelt aparaadi peal saab seda kõike ka jälgida. Alguses kirjutasin oma tähelepanekud küll liigse lootuse arvele aga ema hakkas iga päevaga järjest rohkem kaasa hingama kuni ühel päeval viidi ta reanimatsiooni osakonnast üle intensiivravi osakonda. Teadvusel ta endiselt veel ei olnud, kuid silmad olid aeg-ajalt lahti juba. Silmad saidki meie esimeseks "suhtluskanaliks". "Ema, kui sa mind kuuled, pane silmad kinni" ja ema panigi! Esimene märk "tagasi tulemisest"!!!

Vähehaaval hakkasid edusammud tulema, käepigistus, veel tugevam kuni lõpuks Rapla haiglas võeti toru kõri seest täitsa välja. Rääkima tuli jälle õppida - tegime logopeediharjutusi mmmmmmaaaaa ... mmeeee, prrrrr ...

Vasak jalg ja käsi ei tööta siiani hästi. Siiski, Haapsalu taastusravikuurid on aidanud niipalju, et neljajalise kepiga ("minu neljajalgne sõber", ütleb ema ise) liigub ta oma toast kööki laua äärde - keegi meist abiks kaasas. Vahetevahel nõuab "katkestajate bussi" ehk ratastooli :)) Ema väsib kiiresti, kuid kui hoogu satub võib pikka juttugi jutti rääkida. Isegi näiteks jõuluvanale laulda. Ja omad riukad on tal. Ning huumorisoon - see on õige koha peal ning täiesti heas vormis!

Palju õnne ema!

Thursday, December 14, 2006

oo sport, sport, sport

Täna tegin küll tõelise eneseületamise, käisin Mustamäel jooksmas. Tegelikult oli sel nädalal juba kolmas kord liigutada: esmaspäeval käisime jooksmas, küll ainult 34 minutit ja mõned sekundid, aga seeeest (mõnus sõna :)) 8 kilomeetrit. Teisipäeval spinning Fittest-is ja täna siis jälle jooksutiir, veidi alla tunnine, TTÜ Spordihoonest Trummi ja seal 5-kilomeetrine suusaring.

Tegelikult on meie sellenädalases spordilembuses süüdi muidugi Maare - kuna tema käis täna Fittest-is koormustestil (täna kohe tulevad ilusad sõnad ja riimid), siis mina tegin samal ajal jooksutiiru. Ilm oli küll kole, aga kui juba jooksma sai, siis ei olnudki nii hull.

Ja selle esmaspäevaga oli selline lugu, et algul mina arvasin korraks, et võiks jooksma minna. Maare teatas selle peale, et see on talle liiga ootamatu aga mina võin ju ikka minna. Kui mina siis pika arupidamise peale teatasin, et hea-küll, ma siis kah ei lähe, siis Maare jälle arvas, et peaks ikka minema, ta tuleks kah :). Ma küll proovisin teda ümber veenda, aga Maare jäi endale kindlaks. Nii ongi mul sel nädalal kirjas kolm treeningkorda :).

Tuesday, December 12, 2006

mul on vaja palju pappi ja kohe

Vaatan jälle Edgar S valimisreklaami ja värisen vihast. Po..ui see tulevik tahame (loe lubame) pappi kohe ja palju ... Noh - näiteks inflatsiooni abil saaks ka miinimumpalga numbrid müstilisteks ... Ja tere ema, keda ei huvita sinu lapse tulevik, vaid sinu enda olevik ...

Kui veel mõni aasta tagasi tekitasid pahameeletormi teist erakonda kritiseerivad märkused valimisreklaamis, siis eelmised valimised üllatasid K-kohukese ja Eesti Rahva Tilliga. Nüüd pole valimised veel pihta jõudnud hakata, kui Villu R lahmib nii, et tolmab, Edgar S laseb kõrges kaares pereväärtuste peale ... Kusjuures kurb on see, et kohati tundub Edgar S seda kõike ise uskuvat ... masendav ...

... nii, hakkas veidi kergem. Ah, tulge parem reedel, 15. detsembril The TOMAHAWK BROTHERS vaatama, filme näeb kah, pealekauba. Panen siia kohe suure reklaami :).

Thursday, December 07, 2006

kamaluga kultuuri

Eile õhtul jälle PÖFF-il, filmiks seekord Opera Jawa. Ausalt öeldes saime väikese tünga, mille süüdi 100% meie ise. Mõtlesime end enne Indoneesiat vähe sealse elu-oluga kurssi viia ja otsustasime, et Indoneesia muusikal kinolinal on justnimelt see õige :). Einoh, algul oli täitsa tore see Indoneesia muusikal, peaaegu terve tunni oli tore vaadata. Aga kuna enamus tegevusest toimus hoonetes ja ega me (mina vähemasti) erilised Indoneesia tantsu fännid pole, siis tuleb tunnistada, et teine pool filmist jäi meil vaatamata.

Püüdsime oma kultuurivaenulikkust siis leevendada sellega, et käisime pärast kino ühe tähtsa kultuuritegelasega veini joomas :).

Täna oli meil Linnateatris Eva Klemetsi lavastatud Birdy. Hea. Tõsiselt. Nüüd tahaks veel Meeletu ära näha.

Tuesday, December 05, 2006

uus mänguasi

Kuna autos olev CD mängija - autoraadio meil mp3-sid ei mängi ... ja samas on nagu nõme tehase asja vahetama hakata ... ja kuna sellel riistapuul on juba olemas selline sisend, nagu AUX (väga peen värk, kindalaekas on sisend), siis ... ostsin uue mänguasja - SanDisk Sansa e260 - Maare isegi ei pahandanudki :). Mälu 4 GB, micro SD jne. Seab kõik lood mp3 tag-ide järgi ritta nii autori, albumi, loo, kui ka ma-ei-tea-kõik-mille järgi :). Nüüd hea podcaste kuulata :).

Aga ... pilt on muidugi veidi võlts, sest selle Sansaga on selline lugu, et Euroopas turustatavatel isenditel puudub tegelikult Digital FM tuner ja on-the-fly FM recording. Püüdsin küll korraks kiirelt internetist kiigata, kas tuner on maha nuditud ainult tarkvaraliselt, aga tundub, et nii lihtne see vist pole ...

Seni olen uue mänguasjaga rahul :).

AJARATAS

Eile õhtul käisime vaatamas PÖFF raames linastuvat Werner Herzogi filmi Ajaratas. Dokumentaalfilm räägib palveränduritest, kes kogunevad üle maailma kokku, et teha läbi budistlik rituaal, Kalachakra. Vägagi nauditav film palverändurite saabumisest Kalachakrale, nende elust seal ja sellest, kuidas 12-päevase ritaali jooksul luuakse värvilisest liivast kunstiteos, „sand mandala” („ajaratas”), mis valmimise järel kokku lükatakse. Ja sügava mulje jättis muidugi palverändurite 51-kilomeetriline matk ümber püha mäe Mt. Kailasi, 4 572 kuni 5 630 meetri kõrgusel.

[updated at 22:21] Ära unustasin. Tahtsin ju veel pisut ka publikust kirjutada. Tibake erinev, võrreldes tavalise „Coca-Cola ja popcorn” publikuga, hoopiski meeldivam, kuni ...

... igatahes istus minu kõrval üks vattides taat, kes haises nii jõhkralt suitsu järgi, et ära tahtis lämmatada ... ja mitte ainult mind, vaid Maare, teisel pool oli täiesti endast väljas. Lisaks köhis nii, nagu hakkaks kohe surema. Vahepeal tekkis küll tunne, et olen ise kah Kalachakral, viiruki suitsu sees, aga tunne kadus kohe jälle kiiresti.