Saturday, February 28, 2009

Waitomo

Aranui koopad

Tugev vihmasadu algab juba öösel. Kui öösel lootsime, et ehk on sadu hommikuks möödas, siis tegelikkus on kurb – sajab. Tänase päeva plaan on Waitomo koopad.

Tegelikult teeme esimese, kiire peatuse juba poolt tundi pärast starti, Waitoetoe-s, Whitecliffs Organic Brewery-s. Muhe taat pakub meile väikese hommikuse õlle, pärast mida jätkame teekonda.

Waitomo-s oleme algselt välja valinud Ruakuri touri, aga kuna me seda ette broneerinud ei ole, siis kohapeal selgub, et sinna enam kuut kohta pole. Õnneks leitakse meile kohad teisele tourile: „TWO CAVE COMBO - Glowworm and Aranui Caves“.

Waitomo Glowworm Cave on kuulus oma helendavate putukate, Arachnocampa luminosa poolest. Kuna need elukad pidavat olema valguse suhtes eriti tundlikud, siis on pildistamine koobastes rangelt keelatud. Tour algab väikese jalutuskäiguga mööda koopaid ja lõpeb paadisõiduga. Paadisõit täielikus vaikuses on eriti lahe, kogu koopa lagi on helenduvaid täpikesi täis, on tunne, nagu liugleksid läbi kosmose.

Võtame ära ka Aranui koopad, mis on Waitomo kolmest põhikoobastikust kõige väiksemad. Pärast koobaste avastamist alustame sõitu Taupo poole. Te Kuitis sööme lõunat sellises kohas, nagu Riverside Lodge, kus saame seni parima lambaprae Uus-Meremaal.

Õhtul liguneme mõnusalt kuumaveebasseinis, oma hotellis, Suncourt Motor Hotel ja ei hooli sellest, et ikka veel sajab.

Friday, February 27, 2009

Mount Taranaki

Mount Taranaki (2,518 m)

Eile oli plaanis Mount Taranaki, mis rohkem küll tuntud Mount Egmont, mäe vallutamine. Nüüd on see siis tehtud. Nagu ikka, on kogu aeg jube kiire või väsimus. Täna üritame vahelduseks tipule, mõned koopad ära võtta.

Thursday, February 26, 2009

esimesed päikesetriibud

hülged Palliser Bay-l

Tänase päeva editors pick on kindlasti Martinborought veinipiirkonna Brodie Estate, mille leidsime pooljuhuslikult kaarti ja uudishimu kasutades :). Veidi hiljem võtsime aga päikesevanne koos hüljestega cape Palliser-il. Homme ootab meid Taranaki mäetipp, üks kolmest siinsest suuremast vulkaanist.

Wednesday, February 25, 2009

põhjasaar

vaade hotellist

Hommikul võtame kiirkorras Montana veiniistanduse, siis pooljuhuslikult Rarangi Beach-i ning siis juba Pictoni, kust sõidame praamiga Wellingtoni. Wellingtonis veedame paar tundi ja sõidame juba edasi Plimmertoni, kus meid ootab meie tänaõhtune ööbimispaik. Moana Lodge on tõeliselt suurepärane valik, kus tänaõhtuseks maiuspalaks on kohalikud maoorid oma laulude ja tantsudega ning mittekohalikud Ida-Sakslased … seda, millest nemad rääkisid, tuleb küsida Tautsilt-Aililt, kes poole ööni sakslastega Laurentsiust tantsisid.

Tuesday, February 24, 2009

Marlborough

Huia

Senini üks raskemaid päevi Uus-Meremaal. Hommikul alustame jooksutiiruga, siis rendime jalgrattad ja läheme avastama veiniistandusi. Algustame tempokalt ja lõunasöögi ajaks oleme juba üsna läbi. Planeeritud marsruudi lõpuosa on juba pingutamine, kus veinide nimedest-maitsetest moodustub üks pikk ja segane rodu.

head Vabariigi aastapäeva

pingviinid

Sunday, February 22, 2009

Liustikul, vihmaga

liustikul

Täna matkasime liustikujääl. Lahe ja jahe :) sest enamuse aja matkast kallas vihma nagu kraanist. Jääraiumine omandas meie jaoks täiesti uue tähenduse :P.

Igatahes on see siis nüüd tehtud! Homme stardime Marlbourogh veinipiirkonna poole :).

Saturday, February 21, 2009

Fox Glacier

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kaks viimast päeva on sadanud mõnusasti vihma. Ainus päikesepaisteline hetk oli eile, kell kaks öösel, kui “meie Andrus” tuli maailmameistriks. Homme on plaanis liustikumatk, ilmateade midagi ilusat ei luba … näis.

Thursday, February 19, 2009

49 tundi

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Reis maakera teisele poolele osutus sigaväsitavaks – kokku siis 49 tundi. Istanbulist siis Dubaisse ja sealt juba otse, koos kahe tehnilise peatusega (Dubai – Bangkok – Sydney – Christchurch) Christchurch-i. Lennust eriti midagi meelde ei jäänud, vaid mõned killud. Igatahes Dubais boarding-u aega oodates, seisis Maare viimase tunni püsti, et mitte magama ja lennukist maha jääda. Kõik teised magasid.

19.02 maandume siis Christchurch-is, kohaliku aja järgi kell 15:05. Omaette ooper on Uus-Meremaa tollikontroll, kus ükskõik millise toisuaine mainimine tähendab suunamist erikontrolli.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Kui Aili ja šokolaad on tollist päästetud ja auto rendist kätte saadud, siison meil veel pool päeva järgi – midagi väga suureulatuslikku ette me ei võta, aga väikese tiiru ikkagi teeme. Avastame Akaroa, koha kus maabus James Cook aastal 1770.

Pärast Akaroad tekib kerge vaidlus ööbimiskoha suhtes. Ühtegi liiga adekvaatset juhti meil enam pole, aga meie eelnev plaan nägi aga ette ööbimist Oamarus, et siis järgmisel hommikul alustada pingviinide paraadiga.

Päris Christchurch-i me, vaidluste tulemusena,  ööbima ei jää, vaid sõidame sadamalinna, nimega Timaru, kus leiame endile ööbimise Caroline motel-is.

P2190066_stitch

Wednesday, February 18, 2009

Istanbul

Eile oli viimane tööpäev, Maare võttis sellest viimast ja jõudis koju alles kella kümne paiku – raha vahetamata, asjad pakkimata. Ainus, mina olin vahepeal kõik (loodetavasti) vajaminevad failid, kaardid jm. Maare arvutisse kokku tõstnud.

Kella kahe paiku öösel lõpetame asjade pakkimise ja viskame pikali … selleks, et kell 03:30 värske ja puhanuna üles ärgata. Väike hommikukohv ja enne viite oleme juba Veskimöldres, kus toimub autovahetus. Veel mõned tunnid hiljem, kell 11:25 stardime Riiast Air Baltic-uga Istanbuli suunas.

Kuna Istanbulis on meil veidi pikem peatus, pea kaheksa tundi, siis otsustame teha väikese tiiru linna peal. Lennujaamas on muidugi kohe hulgaliselt teenustepakkujaid (tõele au andes tule tunnistada, et tegelikult on üllatavalt palju niisama abivalmis inimesi, kes pidevalt muretsevad, kas meil on kõik korras). Meie, kogenud matkasellidena, loobume kõikidest taksopakkumistest, anname lennujaama hoidu oma pagasi ja suundume lennujaama all olevasse rongijaama.

Umbes üks tund ja 2.80 türgi liiri (inimese kohta)  hiljem astume trammist välja otse Sinise mošee kõrval. Teeme väikese tiiru Sinises mošees ja Hagia Sophias ning maandume siis ühte restorani, mis Kadile-Randole eelmisest Istanbuli külastamisest positiivselt meelde jäänud. Selgub, et restoran on endiselt tasemel.

Kuna aega on veel liigagi palju, siis jalutame vürtsiturule ja sealt Kuldsarve lahe äärde. Fish’n’chips müüjad on endiselt olemas, koos oma kõikuvate laevukestega. Kohati on tunne, et kohe-kohe läheb mõni neist laevukestest ümber, lausa ime, kuidas kõik kalaburgerid ikka valmis saavad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Jalutame sadamast ülesmäge, Grand Bazaar-ile, läbime selle edukalt ja jõuame Cemberlitas-esse. Kuna kell on alles seitse ja aega liigagi palju, siis otsustame, et pole mõtet kohe veel tagasi lennujaama sõita, kui leiaksime siin mõne rahuliku kohviku, kus teed juua. Teeme väikese tiiru ümerkaudsetel tänavatel ja … saame jackpoti … “waterpipe and tea garden” – just see, mida meil vaja, kus saame rahus teed juua, ilma et meile sunnitaks peale lisaks mõnda kebabi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Joome teed, tõmbame vesipiipu, suhtleme kohalikega. Koht on lahe, vist põhiliselt kohalikele, ühtegi turisti küll silma ei hakka, ehkki ruum, kus me istume on täis lampe, patju, vaipu ja muid suveniire. Selgub, et päris nii siiski pole, selle ruumi peremees, kus meie parajasti istume, räägib meile, kuidas Ameeriklased olla temalt ostnud korraga neliteist lampi.

Tund hiljem, kui oleme läbi arutanud Türgi lähema ja kaugema ajaloo, rääkinud sultanitest ja mitme naise pidamisest, asutameendid kahetsusega  lõpuks lahkuma. Igatahes raudselt tänase päeva parim leid, asub Cemberlitas-e trammipeatusest umbes 100 meetrit kesklinna poole …

Emirates on esialgu jätnud küll suurepärase mulje – väga mõnus lennuk, teenindus jne … ja nii head magustoitu, nagu siinne mango mousse, pole ma veel kunagi ühelgi lennukil saanud.

Tuesday, February 17, 2009

Läksime!

Jälle teele. Seekord Uus-Meremaa, paik kuhu me veel oma jalga tõstunud ei ole. Loomulikult ikka püüame teha reisikirja ka, planetis on üleval juba proloog:)  A noh reisikiri ilmselt valmib hiljem, seniks lühiuudiseid püüame ikka siia ka panna.  Olge lainel!:)

Monday, February 16, 2009

ootamatu lõpuga uisusõit

Kuna me juba nädalavahetusel juba nagunii Haapsalus olime, siis polnud raskusi pühapäevase spordiala valikuga … astusime kodust üle tänava ja juba saigi uisud alla panna ning alustada uisutamist üle Väikese Viigi.

Väike jalutuskäik ja edasi juba mööda Haapsalu lahte, Fra Mare eest läbi, suunaga Pullapääle. Uisutingimused ei olnud mitte just kõige paremad, kuna tuul oli jääl oleva lume vallidesse puhunud, mis kippusid uisku kohati kinni võtma, ning oli oht lumevallis ninali kukkuda.

Rahvast oli sellest hoolimata jääl kenake hulk, ning kui kaldast veidi eemale uisutasime, siis läks üle jää selline uisujälg, justkui oleks Kalevipoja uisumaraton siit läbi läinud. Kahtlustasime, et ilmselt on seiklejad siit läbi sõitnud.

Pinukse nuki juurest sõitsime üle Väinamere Hobulaiule ja keerasime siis vastutuult Vormsi poole, et tagasiteel ei peaks liiga palju vastutuulega võitlema.

Järjekordne lumevall taaskord ilma kukkumata läbitud, avastasin, et parem uisk ei taha enam üldse libiseda. Kahtlustasin, et uisutera on jäätunud ja püüdsin rohkem paremal uisul end libistada, aga lõpuks tegin siiski peatuse, et uisk ära puhastada. Selgus, et polnudki midagi puhastada – parema uisu all polnudki jääd … ponud ka enam uisutera!

Keerasime tagasi ja alustasime viimases lumevallis laiaulatuslikke otsinguid, mille tulemusena Maare kaotsiläinud uisutera leidis. Üritasin keset jääd uisutera tagasi installida, aga kahjuks edutult.

Kutsusime siis Mamburi endile Pullapää sadamasse vastu ja sõitsime tagasi, mina justkui tõukekelguga – parema jalaga kõrvalt hoogu ja vasakul jalal siis libisedes – mitte just kõige mugavam viis uisutamiseks, aga ikka veidi kiirem, kui uisud käes joosta. Igatahes jätsin endast maha kena jälje – las siis inimesed mõtlevad, et mis imevahend sellise jälje jääle jätab :).

Wednesday, February 11, 2009

valmis!

Aega võttis aga asja sai. Meie USA ja Puerto Rico reisi muljed on lõpuks viimase päevani kirja saanud ja nüüd koos piltide ja kaartidega planetis üleval.

Nädala pärast kirjutame juba uusi jutte uuel maal:)

Tuesday, February 10, 2009

jooksuharjutused jääl

Käisin täna kontrollimas, et kas ja kuidas sõbrad klubist Mercury ikka treenivad. Tuhkagi – kui tavaliselt olen ette hoiatanud ja siis mehed ei mahu Harku radadele ära, siis täna leidsin läbi häda kaks seltsilist – Priidu ja Mati. Aga ega treening sellepärast kehvem polnud, Priidu vedamisel arendasime Nõmme-Harku radadel täiesti korralikke kilomeetriaegasid. Ja seda hoolimata sellest, et suurem osa radades oli kaetud korraliku kiilasjääga.

Ahjaa, Tanel palus panna kirja ka ringi pikkus, et ergutada Mercury klubisisest vaidlust, et kui pikk see nende jooksuring siis ikkagi on. Mina sain täna 13.18 kilomeetrit.

Friday, February 06, 2009

Milline öö...

Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest, et eile saabus Heiti tagasi järjekordselt tööreisilt Venemaale, Võtegrasse. Peale kaheksasaja kilomeetri pikkust teekonda autoroolis oli ta muidugi kaunis väsinud ja juba veidi peale kümmet hakkas silm vägisi kinni vajuma. Noh, nii üheteist paiku kobisimegi põhku.

Minul kohe und ei tulnud, aga miski poole kaheteistkümneks oli ka mulle uneliiv silma tulnud ja unenäo esimesed kaadrid said alata....
... veidi enne kella poolt ühte ärkasin seepeale, et kusagi nagu kaugemal hakkas mingi auto alarm tööle. Piiksus, jäi vait, piiksus, jäi vait.

Kell 1.00 (meil on see äge Tautsi poolt kingitud kell, mis kellaaega ja välistemperatuuri otse lakke projekteerib), mõtlesin: krdi naabrid. Ei märka oma auto alarmi kinni panna!

Kell 1.30 läksin akna peale vaatama: ei olnud naabri auto, oli Karu udupeen Crysler Voyager, millega Heiti oli Venemaalt tulnud ja meie akna alla parklasse pannud. Ajasin Heiti üles, unise peaga otsis ta välja puldi ja vajutas nuppe. Auto (Karu ei luba buss öelda) jäi vait...

... viieteiskümneks minutiks. Haarasin puldi ja vajutasin nuppe. Auto jäi vait. Kell hakkas lähenema kahele.

... poole tunni pärast hakkas signalisatsioon uuesti tööle. Heiti vajutas pulti. Avas uksi, tegi lahti tagaluugi, pani valvesse. Auto jäi vait.

... kümneks minutiks. Panin riidesse, läksin õue. Käisin ümber auto. Kõik paistis korras ja terve olevat. Tegin igaks juhuks uksed lahti ja panin kinni. Valvesse.

...kohe kui olin tuppa jõudnud, hakkas auto karjuma. Kell oli 2.50. Karule helistada ka ei tahtnud ju. Heiti vajutas veel nuppe. Auto jäi vait. Pugesime põhju ja Heiti hakkas kohe norskama. Mina muidugi seepeale kohe und ei saanud. Pool tunnikest ootasin, Heiti jäi vaiksemaks. Nurrr....

...auto hakkaas karjuma. Kell oli 3.30. Heiti pani riidesse. Läks õue. Uuris autoraamatut ja mingeid pabereid. Käis ümber auto, tegi tagaluugi lahti ja leidis sealt vahelt midagi. Tuli uhkel moel tuppa ja ütles, et kõigepealt tuleb üles leida probleemi allikas. Mis see oli, ta ei öelnud. Aga auto oli vähemalt vait. Mind ei huvitanud ka. Olin piisavalt väsinud ja jäin unne.

... kell 3.50 hakkas Heiti mobiiltelefon äratama. Ma ei saanud aru: miks sa pead 3.50 üles tõusma?!! Heiti vaatab unesegasena telefoni ja ütleb, et tema telefoni kell on 6.50. Minu oma ja kell laes näitasid 3.50.

... jäime magama. Kell 4.20 hakkas auto karjuma. Heiti vajutas nuppe. 10 minutit und... signalisatsioon.... 10.minutit und.... jälle karjub.... 10 minutit und...

Kell oli veidi viis läbi kui Heiti ütles, et magab veel järgmise korrani ja siis läheb tööle. Magada ju nagunii ei saa korralikult ning siis saavad vähemalt naabrid ja mina ehk natukenegi magada. Seepeale jäi auto vait ning kui minu telefon meid 7.05 äratama hakkas, olime just saavutanud magusaima une hetke...

Krdi Karu buss!

Tuesday, February 03, 2009

Krogrännet

Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et võistluse peaaegu et kõige raskem etapp oli stardi ootamine. Kuna meie võistkonna Rootslane Fredrik (tänu kelle ettevõtlikkusele me üldse siin osalesime) ütles, et peame kohal olema piisavalt vara, siiis lahkusime juba kell kaheksa hotellist ... umbes pool tundi hiljem olime stardipaigas, veel mõned minutid hiljem olime ka registreeritud ja valmis startima. Tuli natukene oodata - peaaegu tund aega veel. Sellest viimased pool tundi olime stardialas ... kuna mõned võistlejad startisid suusakeppidega (või uisukeppidega), siis, nagu Fredrik selgitas,  oli tähtis startida enne neid, sest hilisem möödumine on suhteliselt keeruline.

Kell 9:30 anti start tävling klassi võistlejatele, kes võisid startida järvelt. Kohe peale seda võis startida ka motion klass, ehk meie. Meie rada oli veidi pikem, kui tävling klassil - start anti 100 meetri kaugusel järvest, kust tuli siis joosta järveni, panna uisud alla ja jätkata juba uisutades.

Plaanisime, et esimese järve sõidame vähemalt koos ja siis vaatame. Vaatasimegi siis ... kuni esimese joogipunktini, 6-ndal kilomeetril, vaatas koos meiega ka Karu, siis aga lükkas selja sirgeks ja arvas, et me võiksime ilma temata kah hakkama saada.

Justkui muuseas jõudsime esimese järve, Vallentunasjöni lõppu, kust edasi pidi jätkama joostes järgmise järve, Norrvikenini, kuhu maad kolm kilomeetrit. Meil Tõnise ja Fredrikuga olid seljakotiga kaasas jooksujalanõud, samas Karu ja meie võistkonna viies liige, soomlane Lauri olid otsustanud jooksujalanõusid mitte kaasa võtta ja jooksuetapid suusasaabastes läbida. Kui minul jooksukingad jalas ja suusasaapad kotis, siis selgus, et teised on vahetamisega alles poole peal. Hakkasin siis vaikselt ees jooksma.

Poolel jooksuetapil sain kätte mõned eespool startinud võistlejad ja Norrvikenini jõudes neid tagant enam ei paistnud. Norrviken oli eriti ilusa ja sileda jääga, nagu hiljem selgus, siis kohalike uisuklubide eestvõttel pidavat seal jääd pidevalt hooldatama. Üksinda uisutades oli sama tempot tunduvalt raskem hoida ja pidin kõvasti pingutama. Sellegipoolest lähenes üks grupp üsna kiiresti ja sai mind Norrvikeni lõpus juba peaaegu kätte.

Edsvikeni poole joostes jõudis mulle järgi üks rootslane, kes minust kerge sammuga mööda jooksis. Ilmselt olekski rootslane varsti kadunud olnud, aga ühes libedas kurvis lendas ta sellise laksuga asfaldile pikali, et mul oli seda isegi vaadata valus. Tänu sellele ja kiiremale joomisele Edsbergsparken joogipunktis saime Edsvikenile üheaegselt.

Kahekesi oli uisutada tunduvalt mõnusam, hoolimata isegi sellest, et rootslasel olid lisaks suusakepid ja väga lähedal talle uisutada ei kannatanud.  Edsvikeni lõpus oleksime peaaegu õigest maabumiskohast mööda uisutanud.

Mina hakkasin kiirelt jalatseid vahetama, aga rootslane, vahetanud kohtunikuga paar lauset, suundus suusasaabastega jooksuetapile. Toppisin kiirelt jooksukingad tagasi seljakotti ja kihutasin rootslasele järgi. Ja selgus, et õigesti tegin - me polnudki veel Edsvikeni lõpus, vaid jooksime mööda ühest kiirevoolulisest kohast, kus vesi lahti.

Tegin Edsvikenile jõudes kõva kiirenduse ja sain rootslase uuesti kätte, aga jätsin sinna nii palju jõudu, et viimasel ülejooksul, Edsvikenilt Brunnsvikenile, kadus rootslane eest.

Viimased 3.6 kilomeetrit Brunnsvikenil olid juba väga rasked, kiirus tahtis vägisi alla 2:30 vajuda, aga õnneks tuli finiš õigel ajal vastu. Kokku siis 1:45:24 ning 33.77 kilomeetrit, millest 25.97 kilomeetrit uisutades ja 7.80 kilomeetrit joostes.

Selgus, et vahetult enne starti kasvas osavõtjatekiiresti viiesaja pealt kaheksa ja poole sajani, kusjuures vähemalt kaks korda sama palju oli uiskudel pealtvaatajaid - kaasaelajaid - niisama uisutajaid. Uisutamine Rootsis on elamus [tulemused] [kaart].

Monday, February 02, 2009

KAMpäkk! ehk tõukekelgu Dünamo Pannjärvel

Tegelikult ei plaaninud ma sel aastal Winter Xdreamile üldse minna. Ei teagi miks - ei tundnud nagu üldse põnev olevat ega midagi. Aga no kui Heiti otsustas minna rootslastele uisurajal Eesti mehe selga näitama, siis mõtlesin, et noh mis minagi siin vahin - lähen hingan Pannjärve ümbruse karget talveõhku. Pealegi, Pannjärve suusarajad on mu lemmikute hulgas :)

No ja kui nägin startivate võistkondade nimekirjas ka vanu rivaale - Aatomikke, oli selge, et KAM pidi tegema päki - KAMpäki :) Kati ei lasknudki ennast väga kaua ära rääkida ning Ave kinnitas meile kuidas hing kripeldab. Aga noh, väike Mia ilmselt ei oleks temaga ses osas ühel meelel ... Meil varemgi kasutuses olnud salararelv Alma oli miskipärast vägagi nõus meiega tulema. Sellest hoolimata, et kirjeldasin talle värvikalt meie liikumiskiirust ja eesmärke. Nii saigi võistkond kirja.

Nädal enne starti aga avastasid ISC mehed, et ilma Almata pole neilgi rajale asja ning peale mõningast läbirääkisteprotsessi saime ekslusiivsele kokkuleppele ning mina ütlesin kolmapäeva õhtul Helele, et ma tean kuidas ta oma pühapäeva veedab :)

Liikumisvahendi valikul me kaua ei kahelnud - olin korra juba mõlgutanud mõtet, et kui üldse minna WinterXdreamile, siis võiks proovida tõukekelke - neid uuema aja omasid, selliseid sportvariante, mida olin Matkaspordis müügil näinud. Pealegi sobisid need kelgud suurepäraselt meie eesmärgiga: sport ei tohi tappa ja lõbus peab olema :)

Uurisin veidi ringi ja leidsin Reimann Retked, mis muuhulgas tõukekelgumatku korraldab. Sealne pealik Mart oli ka kohe lahkesti nõus ja suhteliselt soodsa tehinguga olid meil laupäeva õhtuks kelgud autos ning autonina Ida- Virumaa poole keeratud.

Peab ütlema, et kelgud täitsid meie ootusi kahesajaprotsendiliselt:) Lõbus oli tõesti ja edevate   naisterahvastena nautisime ka stardis meile osaks langenud tähelepanu. Kes tegi pilti, kes proovis sõita, kes vaatas kelke kui vasikas uut aiavärvat. Mõni vaatas isegi natuke kiivalt ja keegi arvast suhteliselt tõsimeeli, et näe krt need võiks olla võiduvariant ... no meie olime seega juba stardihetkeks peaaegu võitnud - tähelepanu vähemalt :)

Kelgud olid muidugi superägedad. Muuseas, jalgsi ja rattaga  liikunutega võrreldes oli eeliseks see, et kelgud püsisid eriliste jalaste tõttu  lumel - nii saime liikuda vaevata ka seal, kus teed ees ei olnud. Suusatajatele jäi meie tõukamiskiirus muidugi alla, aga suusarajal sobisid kelgud sellegipoolest liikumiseks imehästi. Nojah, tõusudel meenutasid nad küll rohkem vanadekodus kasutuses olevaid jalutusraame aga laskumistel saime hea hoo sisse küll. Eriti peale seda, kui hooldustiim Mambur- Karl olid kelgumutrid rajal uuesti üle keeranud, sest muidu kippus kelk suurema laskumise peal võtma traspordiasendit, ehk kokku minema.

Lisavarustuses olevat korvi sai kasutada termose ja pirukapaki hoidmiseks ja nii pidasime luksusliku lõunapausi. Eriti uhke outfiti sai minu kelk siis, kui Tõnis (Hundi jälgedel) oma seljakotist valge pulmalindi leidis - moodustasime siis pärast kohe pulmarongi. Sõprade Kaja ja Leivo auks!

Lõpupoole Pannjärve keskusesse tagasi  jõudes olid sealsed suusarajad juba päris jäised ja seetõttu läks järsematel laskumistel kannapidur käiku, iseäranis kole tundus tuubimäe poolt alla võistluskeskusse laskumine, eriti kui otse ees oli aed ning klassikajälge, mis muidu kurvides kelgujuhtimist abistas, käepärast polnud. No aeda me siiski ei sõitnud ja teel viimasesse punkti lehvitasime uljalt arvukatele fännidele ... 

Finsheerusime uhkelt, pääsukesevõttega:) Läbitud kontrollpunkte kogunes küll vähevõitu aga kuna nende võtmine oli meil seekord suhteliselt kõrvaline tegevus, oli asi seegi tulemus. Minu Garmini GPSiga varustet kell näitas, et läbisime kelkudel 25.1 km ning parimatel laskumistel sõitsime kiirusega 30 km/h. Kuulsurikka õhtu lõpetasid ETV spordiuudised :)

Sunday, February 01, 2009

uisuparadiis

Rootsi on tõesti vist hetkel uisutajate paradiis. Hotelli, mis on ka homse Krogrännet-i finišipaigaks, saabudes oli igal hetkel näha uisutajaid. Isad, lükates enda ees lapsevankrit, noored ja vanad, seljakottidega ja ilma. Väga palju oli vanemaid inimesi, aukartustäratavad seljakotid seljas.

Tegime ka ise väikese uisutiiru Brunnsvikenil. Meie, suht hiline uisutiir ei möödunud päris ilma kaotusteta, aga Rootsi arstid õmblesid kannatanu jala nelja ristpistega ilusasti jälle kinni ja on lootust, et stardis oleme siiski täies koosseisus.