Saturday, December 25, 2010

Palivere suusarajal

Palivere suusarajal [25.12.2010 14:21 +02:00]

Hoolimata sellest, et Haapsalu (ja Palivere) suusatajad püüdsid täna ühiste jõududega Palivere suusaradadele suusajälge sisse lükata, siis suuremat edu sellel ettevõtmisel ei olnud. Õhtuseks harjutuseks jääb Scarleti poolt ära peidetud auto leidmine.

Tuesday, December 21, 2010

Kultuurikilomeetri suusatreening

Eelmisest nädalast jäi silma üks põnev uudis:

Kultuurikilomeetri trassile, mis rajati vanale raudteetammile ja mis külgneb Kultuurikatla, Kalasadama, Patarei vangla, Vesilennukite angaaride, Kalamaja kalmistupargi ja Noblessneri tehase hoonetega, rajati valgustatud suusarada.

Abilinnapea Deniss Boroditši sõnul on kergliiklustee trassile rajatud valgustatud suusatee igati edumeelne ettevõtmine. „Kalamaja kalmistuparki olid juba enne kultuurikilomeetri suusatee rajamist rajad sisse sõidetud ja kohalikud harrastasid seal tervisesporti,“ ütles Boroditš. „Nüüdsest lisandus pargis olevatele suusaradadele veel kahe kilomeetri pikkune rada Linnahallist Tööstuse tänavani. Ma arvan, et suusatrassi, mis asub sisuliselt keset linna ja vaatega merel, on vähestel Euroopa pealinnadel vastu panna,“ lisas Boroditš.

Läksime eile mõnede suusahuvilistega seda ilmaimet vaatama, et kas tõesti, otse meie kodu ukse all, on nüüd võimalus suusatada. Ja kuna oli ju ette teada, et kilomeetril, olgu siis tegemist kas või kultuurikilomeetriga, tõsisemat suusatreeningut ette ei võta, siis kaasasime ülevaatusele ka ühe Lõuna-Eesti tuntud suusaklubi treeneri, kes läheneva Jizerská Padesatka valguses meie logisevat klassikasammu õigeks aitaks seada.

Suusarajaga oli lugu … ausalt öeldes kehvasti. Ei sõitjaid, ega ka erilist rada. Näha küll oli, et kunagi on rada traktoriga sisse aetud, aga pärast seda on seda “silunud” õige mitmed jalutajad. Üks daam koerakesega oli ka meie saabudes rajal, mõlemad, tõsi küll, ilma suuskadeta. Tegime siis lumest väljaturritavate kivide kiuste ja treeneri valvsa silma all mõned ringid, ning treener ei olnud kitsi meid … kritiseerima :). Mõned jäeti koguni “peale tundi” harjutama. Õnneks oli Maare suutnud sauna meie saabumise ajaks päris ärevaks ajada ja vähemalt treeningu teine pool oli korralik.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui suuskadest kahju ei ole, siis paarikümneminutilist “kivilihvi” võib seal ju moepärast teha, aga suusatreeningute tegemiseks tuleks Tallinnlastel siiski valida kas Pirita-Nõmme või veel parem, Kõrvemaa-Valgehobusemäe.

Monday, December 13, 2010

kodus

auto lume all

Kodus on tore küll … aga kes mu auto lumest välja kaevaks?

Sunday, December 12, 2010

Kolkata tee

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nagu Maare päev enne äralendu murelikult ütles: “nüüd ööbime Surija (Surya) hotellis ja homme algab meil Kolkata tee” …

… Hotelliga oli, kuidas oli, aga Jet Airways ei saa meilt mitte just liiga palju punkte. Vahetult pärast õhkutõusmist võttis lennuk kurvi, kaotades kõrgust – minul oli küll tunne, et kohe-kohe sööstame maasse, aga napilt enne maapinda hakkasime õnneks uuesti kõrgust korjama. ka kogu ülejäänud lennu ajal oli tunne, et roolis on vähemalt Shumacher.

Aga Kolkata tee ei saanud läbi lennureisiga – hoopis keerulisem oli leida endale hotelli, mis ei oleks liiga kaugel lennuväljast, et hommikul enne seitset juba kohal olla. Pärast umbes kümnendat katset jäime peatuma hotellis, nimega Hotel Rupasi Bangla, kus toa hinnaks oli India mõistes röögatu, 3 000 ruupiat, ehk rohkem, kui 50 eurot.

Veelgi hullem avastus ootas meid siis, kui tuppa ennast paika seadsime – prussakaid oli nii palju, et kõiki ei jõudnud kättpidi tervitada.

Iroonia tipp oli see, kui hommikul lahkudes öeldi, et tuppa, lauale toodud veepudelite eest peame lisaks maksma – mina teatasin, veidi endast välja minnes, et minge võtke need pudelid sealt ära, meil neid vaja polnud ja juurde me ei maksa.

Emirates oli juba puhas luksus …

… ja pilt on Varanasi dandy-dest, kes promenaadil külma ilma (+27° C) moode demosid.

four funeral and the wedding

vannituba Varanasi moodi

Hommikune päikesetõusu paaditripp Gangese jõel aitas heita esimese pilgu Varanasi vannituppa. Väikene hommikusöök aitas jällegi saada veelkord kinnitust, et enamus LP soovitatud kohti käib pärast soovituse saamist totaalselt alla.

Päeva elamus oli Harishchandra Ghat, kus algul ei tahtnud ühe surnu sõnakuulmatud jalad alluda surnupõletaja tahtele ja kippusid pidevalt leekidest välja sirutuma. Siis ühe imiku matus, kes kivi külge seoti … ja teine, mitte liiga püha mees, kes samuti Gangesesse heideti. Vahelduseks üks pühamees, kes algul Gangese veega üle pühitseti ja siis tuleriidale läks. Kusjuures meeleolu ei olnudki niiväga morbiidne.

Ja õhtu lõpetas suur pulmapidu mõnesaja külalisega, kus meile olid reserveeritud aukohad … ehk toimus see siis otse meie hotellitoa rõdu all.

Wednesday, December 08, 2010

Shivapuri National Park

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna tegime väikese tiiru Shivapuri Rahvuspargis, käies ära ühtlasi rahvuspargi kõrgeima künka otsas, millel kõrgust 2 725 meetrit. Oli selline tore “jalutuskäik”, kus saime kõrgust võtta 1 300 meetrit.

Shivapuri ise valmistas kerge pettumuse, loodus oli küll lahe, aga nendest sadadest lubatud lindudest ja wild animals-idest kohtasime ainult lehma, aga teda selle-eest 2 400 meetri peal ja ürgmetsas. Lisaks nägin eemalt mingit musta kogu puude vahel kihutamas, aga ilmselt polnud tegu siiski mitte pantri, vaid ahviga.

Pettumuse leevendamiseks võtsime mäest alla tulles ühe kloostri, Nagi Gumba.

Tuesday, December 07, 2010

veel templeid

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kuna Varanasis on vist põhiatraktsiooniks ghatid ja homme on plaanis võtta põhiliselt tõusu ja loodust, siis täna võtsime viimase (loodetavasti) annuse templeid. Alustuseks mõned vähemavastatud Phaktapuris. Siis kerge tõusu järel Changu Narayan-is ja siis jälle Bhaktapuris. Nüüd on tõepoolest “tempel mälus” :).

allamäge

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast väsitavat päeva, millest pool täitis tõusutee, tundus allamäge päev tulevat mõnus tšillimine tagasi Kathmandu-sse … aga ei. Selgus, et ka allamäge teel võivad olla mõned tõusunukid.

Ja kui tõus oli kõik mööda enam-vähem siledat asfaltteed, siis … ka allamäge oli afalti … viimasesed 20 kilomeetrit. Aga enne seda oli algul kruusatee, mis asendus … ei-ei … hoopiski ebameeldivama … kiviteega … millega võrreldes Tallinna vanalinna munakiviteed on lausa peegelsile asfalt.

Saturday, December 04, 2010

Kathmandu

õmblustöökojas [03.12.2010 16:43 +05:45]

Tänase päeva märksõna on “tempel” – mitte see tempel, mis meile eile passi löödi, aga see teine. Kas siis kuldne või telliskividest, munkade või ehtsate ahvidega, seksipiltidega või garuda ja lõvikujudega. Igal juhul saime täna templitest kerge üledoosi.

Küll aga loodame selle homme parandada, nimelt sai ühes jalgrattalaenutuses tehtud kokkulepe, et homme hommikul kell kaheksa on neil seal valmis kaks töökorras jalgratast. Esialgne plaan on sõita Bhaktapuri ja sealt hakata tõusma mäkke, ööbida näiteks Nagarkotis. Teepeale jääb kindlasti … hulgaliselt põnevaid templeid.

Friday, December 03, 2010

Nepaal … Nepaal!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

NB. Pilt ei ole Nepaalist, vaid veel Sikkimist, täpsemalt, Sikkimi pealinnast, nimega Gangtok.

Pärast 24-tunnilist reisi oleme jõudnud Nepaali pealinna Kathmandusse.

Tegelikult lubati meile küll piirilt, reisibüroost, kust piletid ostsime, 12-tunnilist ekspess-bussi, mis aga pärast osutus, “sorry, your bus will delay” tavaliseks 17-tunniseks Kakarvitta-Kathmandu bussiks, täistuubitud kohalikku kirjut seltskonda, kes peeretab, kes röhitseb, kes niisama nõme.

Tegelikult, pärast esimest, ütleme 10-t tundi, olime oma hinnangu ümber vaadanud, sest kogu buss tundub nagu üks pere … teame kes elab Indias, kes Nepaalis, kes tunneb ennast India pärast rõhutuna, kes on niisama lõbus. Saame maitsta päris-päris kohalikku teeäärset toitu ning oleme tähelepanu keskpunktis heas mõttes.

Kokku erinevatel põhjustel 24-tunniseks veninud bussireis kolhoosi-tüüpi bussis on küll väsitav aga saame sealt suure tüki head kogemust just kohaliku elu tundmaõppimisel. Kathmandust juba homme, sest siinses hotellis on wifi ja hotell ise üks parimaid sel reisil kohatuist. Matkapoodide kontsentratsioon ruutkilomeetri kohta ajab hulluks.

Sunday, November 28, 2010

Darjeeling

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laupäeval alustasime Istanbulist lennuga Dubaisse. Sealt veidi pärast südaööd Kolkatasse. Dubais avastasime, et kui olla Emirates transiitreisija, siis on võimalik saada seal tasuta süüa.

Edasi Kolkata ja … paaritunnise hilinemisega … Baghdogra. Baghdogra võttis meid vastu +29° C soojaga, mida me aga hinnata ei osanud. Hetkel on kõrgust +2 160 m ja sooja +13° C. Darjeeling … kuidas nüüd öelda … pole ei India, aga ka Nepaal. Ehk homme annab vastuse, hetkel, peale 36 tundi reisimist, tundub kõik täiesti creasy.

BAR 2010 vol. 3: tšillides võiduka lõpuni

BAR_06QRJätame jalgratttad vahetusalasse ja suundume eelviimasele jooksuetapile, TREKKING – ORIENTEEING: 8 km. Algul on pärast 1:50 000 kaarti veidi raske 1:12 500 mastaabile ümber häälestuda, kõik tuleb harjumatult kiiresti vastu. Enne, kui aru saame, oleme juba pool kilomeetrit sihi otsast mööda sörkinud. Edasi lõpetame sörkimise ja asi hakkab tasapisi sujuma. Punkti KP51 minnes satume küll valele metsateele, aga tabame ära, et tee suund on vale ja lõikame läbi metsa ilusasti punkti.

Punkt asub tornis ja selleks, et seda märkida, tuleb ronida torni ja sealt siis mööda köit punkti juurde laskuda. Tanel võtab Tiidu köie ja läheb koos Annikiga üles, teda julgestama, meie Tiiduga tšillime all ja kuuleme aeg-ajalt ülevalt Taneli roppu sõimu, põhjuseks Tiidu ebaprfesionaalselt kokku keritud köis ja sõlm selles.

Viimased etapid teeme rahulikult ja kindlalt, kohtume ka liidritega, ISC ADVENTURE TEAM, kellega vahe ei olegi nii suur, kui arvasime. Vahetusalasse jõudes on kohe kohal ka ELITA ja ISOSTAR RACING TEAM, teeme kiiresti ja saame enne Lätlasi vahetusalast minema.

BAR_07QRBIKE – LINE: 13 km. Alustuseks üks etapp tavalist orienteerumist, peame jõudma joonorienteerumise algusse. Raudteeni jõudes pean maha tulise vaidluse Tiiduga, kes arvab, et mõistlik oleks üritada otse punkti minna. Kuna aga kaart mingeid häid otseminekuvõimalusi ei paku, siis pooldan mina ringivarianti. Tiit õnneks annab alla ja nii läheme punkti küll äkki veidi pikemat teed, aga selle eest jõuame kindlalt kohale.

Punktikoht on segane, ületame kaks korda jõge enne, kui saame alustada joonorienteerumisega. Joonorienteerumise alguses on meil kohati kergeid kahtlusi, aga tundub, et püsime enam-vähem õigel teel. Riia-Ventspils maanteele jõudes sõidab meist mööda soolapuisturiga auto. Tõepoolest – me polegi endile aru andnud, et õhutemperatuur on juba langenud –5° C ja tee on jääs.

Tegelikult on üsna külm, Tanel teeb rattal käteringe, käte soojendamiseks. Selle peale on kohe kohal ka politseiauto ja meid peetakse kinni. Algul arvan, et süüdlane olen mina, kes ma Tiidu kõrval, suhteliselt keset teed sõitsin, aga ei, süüdi on hoopis Tanel, eluohtliku sõidustiili pärast. Pärast pikemat noomimist ja meie lubadusi enam nii mitte teha, lastakse meil võistlust jätkata.

Saame uuesti kätte ELITA, kes meist vahepeal mööda sai ja sõidame nendega päris pikalt koos. Etapi lõpp on mööda kruusateed, siin saame enne vahetusalasse jõudmist väikese edu sisse.

BOAT – ORIENTEERING: 1.5 km. Üks paat, kaks aeru, kolm meest ja Anniki paadis. Kuigi joonistasin saadud kaardile paadiorienteerumise punktid, siis paati jõudes saan endale aeru. Teise aeru saab Tiit ja Tanelile jääb kaardilugemise vastutus.

Tanel juhatab meid alustuseks kinnisesse lahesoppi, kust peame tagasi sõudma ja paadi üle maa järvele vedama. Kusjuures kalda ääres on lahesopp jääs ja saame aerudega jääd purustada. Vabal veel võtame kursi üle järve õige lahesopi suunas, kusjuures tüürimine käib nii, et Tanel näitab kätte õige suuna ja Anniki käsutab: “Heiti tõmba, Tiit tõmba, Heiti tõmba veel kõvemini, Tiit tõmba nüüd!”. Pikapeale saame paadi siiski enam-vähem ühtlaselt otse liikuma.

Teises kaldas on, nagu tellitult ka kõrkjate vahelt paistev varjuline lahesopp, kus ka üks paat ja … ESTONIAN COMBO-TEAM paadis. Tundub, et nad on siia piknikku pidama tulnud, istuvad rahulikult paadis ja mingit liikumist pole näha. Tahame kah Tiiduga lahesoppi sõuda, aga Tanel teatab pärast väikest kaardiuurimist kindlameelselt, et punkt peab jääva vasakule. Meie Tanelile vastu ei vaidle ja vähem, kui saja meetri pärast ongi teine lahesopp, kus ka meie punkt.

Punkt võetud, sõuame tagasi üle järve ja nii, et teised võistkonnad vist ei panegi tähele, et meie vahepeal punkti võtsime. Tagasiteel võtame vahetusala läedal asuvast lahesopist veel ühe punkti, selgub, et Tanel juhatas meid etapi alguses vägagi õigesti, meil jäi lihtsalt märkamata läbipääsutee kõrkjate vahel. Punkt võetud, aerutame tagasi vahetusalasse ja ratastele.

VELO – ORIENTEERING: 14 km. Nüüd on ka minul külm hakanud, panen lisaks suusakinnastele kätte ka koorikkindad ja selga kilejopi. ratast on päris hea sõita, enam pole porine, väiksemad lombid on lausa põhjani jäätunud.

Teel teise punkti (KP62) sõidame algul õigest lagedast mööda, aga tagasi tulles ja lagedale keerates, tekivad meie ette üsna varsti ühe võistkonna, ISC ADVENTURE, jäljed. Ka viimane foto-punkt õnnestub kätte saada suhteliselt valutult, veidi enne kella kahte oleme tagasi võistluskeskuses.

Sööme-joome veidi, aga katsume teha suhteliselt kiiresti ja jätta rahulikum peatus ootama järgmist vahetusalasse saabumist, enne trekkingut. Uuesti ratastele ja … BIKE – SU: 4 km.

Etapp koosneb kahest lisaülesandest, mis tuleb läbida vabalt valitud järjekorras. Meie valime alustuseks rattakrossi raja, või kuidas iganes seda trial course eesti keeles nimetatakse. Rattakrossi rada tuleb läbida aja peale ja sõltuvalt läbimise ajast saab vihjeid viimase etpi punktide kohta: läbides raja alla kahe minuti, saab kolm kaarti vihjetega, ehk kõik viimase etapi punktid, läbides raja alla 2.5 minuti saab kaks kaarti ja üle 2.5 minuti läbides ühe kaardi. Teeme päris tugeva pingutuse ja selle eest premeeritakse meid kolme kaardiga.

Teine lisaülesanne, ronida mööda aasadega köit mingi tööstushoone lae alla punkti, Annikile progleeme ei valmista – võtab ratta kaenlasse ja käib kribinal ära. Tagasi vahetusalasse ja nüüd võtame mönuga. Sööme pastat ja pirukaid, minu küsimuse peale, kas on juba ka õlle aeg, ei arva Tanel midagi, aga Anniki vaatab meid sellise pilguga, et Tiitarvab, temal veel õlleisu pole ja äkki lükkaks õllejoomise edasi :).

BAR_11QRTREKKING – ROGAINE: 0 – 16 km. Rogainis on rajaloleku aeg piiratud kolme tunniga, iga ületatud kolm minutit võtab maha ühe punkti. Üle poole tunni hilinemist viib rogaini punktiskoori nulli. Õnneks oleme õppimisvõimelised – planeerime suhteliselt väikese ringi, kus punktid tihedalt, jättes lõppu võimaluse soovi korral ringi pikendada. Eemalt läheneb Normunds meie planeeringut vaatama – ühendan kiirelt ka kõik ülejäänud punktid loogiliseks ringiks ja näen, kuidas Normunds kerge muigega vaikselt pead vangutab :).

Kuigi meie algne plaan nägi ette enne rogaini riietevahetust, siis otsustan selle lükata järgmisse vahetusalasse, sest Normunds lubab, meile rajale ohtralt vett. Kuna spordijoogist on küllastus ja ka vett enam ei taha, siis laseme joogikottide täitmisel fantaasial lennata. Parima joogi suudab kokku segada Anniki, kasutades komponentidena Kadarbiku smuutit, Elementi ja Borjomi. Kui lisada sinna veel neljanda komponendina veidi alkoholi, saaks sellest raudselt järgmise aasta uus hitt-inglijook.

Rogaini võtame eriti rahulikult, ilma ühtegi jooksusammu tegemata. Esimese punkti võtame kergelt, aga teise punkti juures olen hooletu ja ei kontrolli tee suunda. Tulemuseks pool kilomeetrit lisajalutamist. Kolmas punkt, KP115, raudteele jõudes laiutab ees veeväli. Proovime algul paremalt, siis vasakult poolt enam-vähem kuiva jalaga läbi saada. Jõuame kraavi äärde, millel laiust oma 5-6 meetrit … sügavust pole meil soovi kontrollima hakata. Piki kraavi liikudes leiame õnneks puu, mida mööda saame kraavi ületatud.

Punkti jõudes oleme olnud rogainirajal 1 tund ja 15 minutit. Saame aru, et ega meil polegi siin midagi planeerida – otse läbi kp116 jõuaksime vahetusalasse kahe tunni ja 7 punktiga, võttes aga lisaks KP118 jõuaksime heal juhul napilt alla kolme tunni ja punkte koguksime 8. Kuna keegi meist ei avalda soovi selle kaheksanda punkti saamiseks, siis keerame suuna finiši poole. Ilm on ilus, umbes viis kraadi külma ja taevas säravad tähed, 2:02:05  pärast vahetusalast väljumist oleme, Normundsi imestuseks, taas vahetusalas.

BIKE – ROGAINE: 0 – 60 km. Viimaseks etapiks on meil aega üle seitsme tunni. Üritan kanda lisaülesandes saadud punktid kaardile, aga selgub, et see polegi nii lihtne. Nimelt on saadud punktid valgetel lehtedel, mastaabis 1:100 000, samal ajal, kui viimase etapi kaardi mastaabiks on meil 1:66 000. Lõpuks saavad kõik punktid valgetelt lehtedelt kaardile, ehkki nii mitmegi punkti juures ei klapi päris hästi suunad ja kaugused, ning otsida 1:66 000 kaardilt punkti teadmata tema täpset asukohta, ei tundu mulle mitte just liiga optimistlik ettevõtmine.

BAR_121Paneme soojalt riidesse. Kuna joogipudelid rattal on jäätunud, siis täidame seljakottides olevad joogikotid, ning pistame kotti ka veidi soolaseid ampse … ning läheme taas.

Esimese punkti, KP131, tower, on top, leiame suhteliselt valutult, mis annab minule veidi lootust ka järgmiste punktide läbimiseks. Kuna punkt ise on tornis, siis saadame Anniki masti seest mööda redelit punkti võtma, meie Tiiduga ronime väljastpoolt masti, koos Anniki rattaga.

BAR_122Järgmises punktis, wooden construction, on top, on punkti märkimine juba keerulisem, punkt asub umbes 8 meetri kõrgusel maapinnast, rõhtpalgi küljes. Kogu konstruktsioon ise on selline, kus neli telefoniposti püsti ja ülevalt omavahel ühendatud rõhtpalkidega. Alustuseks loobime umbes 5 minutit Tiiduga köit, üritades teda üle rõhtpalgi visata. Kui köis lõpuks üleval, tõmbame alustuseks üles Anniki, kes ronib kaksiratsi palgile istuma, ning seejärel tõuseb samamoodi punkti juurde ka jalgratas. Minul on küll kõhe alt vaadata, kui Anniki palgil koos rattaga võimleb. Kui meil punkt märgitud ja Anniki just alla saadud, saabub samasse punkti ISC ADVENTURE TEAM, kus Sixten köie, nagu muuseas üle palgi viskab …

BAR_123Neljas punkt, KP124, ruins, on esimene, kus punkt vale vareme peale märgitud. Kuna õige vare on sama teed mööda pisut edasi, siis erilist ajakadu siin ei tule.

Viiendasse punkti minekuga näeme veidi rohkem vaeva, sest ei suuda maastikul kaardile märgitud teed leida. Õigesse rajooni jõudnud, saame punkti kätte veatult, ning kui meil punkt võetud, jõuab siia ka ESTONIAN COMBO-TEAM. Tuleb välja, et oleme erinevat pidi ringi läbimas, ning meie kohtumine jääb üsna lühikeseks.

BAR_12QRJärgmise, KP123, cutting area SE side, leidmisega tekib algul veidi raskusi, sest raiesmikke on siin üsna mitu. Õnneks sel ajal, kui mina lähen punkti veidi kaugemalt otsima, suudab tanel tuvastada õige raiesmiku nurga.

KP121, tree at road end, field side, on, nagu välja tuleb, peaaegu kõige rohkem valesti kaardile kantud kontrollpunkt. Õnneks oleme, vaidluse tulemusena, otsustanud üritada punktile otse peale minna, lootuses, et pääseme üle jõe, mis enne punkti meie teele jääb. Tegelikkuses selgub aga, et kontrollpunkt asubki siinpool jõge, põllu teises servas, kus kaardile ühtegi teed märgitud ei ole – vahel veab ka meil :).

Kõige rohkem näeme vaeva üleeelviimase kontrollpunktiga, KP126, road / ditch crossing, mis juba punktide kaardile kandmisel ühegi tee ja kraavi ristiga kokku ei taha sobida. Punkti piirkonnas teeme paar tulutut katset jõuda kohta, kuhu punkt kaardil märgitud. Lõpuks loobume sellest ja otsustame sõita teed pidi, mis küll kaardi järgi enne kraavi tagasi keerab, võimalikult kraavi lähedale, et siis ulatuslikke punkti otsinguid alustada. Tegelikkuses läheb seesama tee kraavini ja … meie teele jääb ka otsitav punkt.

Rattaetapi (ja kogu võistluse) viimase punkti juurde jõudes kohtume taaskord ISC ADVENTURE TEAM-iga, kes siin juba pikemalt aega veedab ja üsna nõutute nägudega on. Aitame nad punkti, ning “tänutäheks” teevad nad viimasel etapil meist parema etapivaliku ja on finišis kindla eduga, edestades meid ühe minuti ja 24 sekundiga … lisaks muidugi ka viie punktiga.

Oleme finišeerinud pea tund enne kontrollaja lõppu ja päris põnev on pakkida asju, ning vaadata, kuidas võistkonnad üksteise järgi saabuvad. Pärast ebaõnnestunud esimest etappi, mingeid lootusi kõrgele kohale me ei hellita. Käime pesemas ja söömas, ning plaanime juba minema hakata, kui üles riputatakse tulemused. Oh imet – mingil põhjusel on meid paigutatud kolmandale kohale, ISC ADVENTURE TEAM ja ESTONIAN COMBO-TEAM järele, ning kõikide Läti võistkondade ette. Otsustavaks on saanud viimane rattaetapp, kus kolm Eesti võistkonda on kogunud maksimumpunktid, ning parim Läti võistkond juba 9 punkti vähem.

Kokkuvõtteks – Normunds on taaskord korraldanud suurepärase, rohkesti üllatusi ja seiklust pakkuva võistluse.

Friday, November 26, 2010

Istanbul

water pipe and tea garden

Kell on kaheksa läbi ja väljas on +17° C. Kui mõnes Euroopa riigis käiakse pärast tööd pubis istumas, siis Istanbulis on tunne, et tullakse vesipiipu tõmbama ja teed jooma … kusjuures tee on klaasis pooleks suhkruga.

Tuesday, November 23, 2010

keping Ülgasel

keping Ülgasel [21.11.2010 11:09 +02:00]

[teekond kaardil]

BAR 2010 vol. 2: põhiliselt ratas

BAR_021Jätkame teise etapiga, BIKE – LEGEND: 17 km. Algus on vaevaline, kitsad ja mudased põlluvaheteed, kus ette jäävad sajad (no vähemalt kümned) mudas ratastega abitult ukerdavad Lätlased. Õnneks saame varsti korralikule kruusateele, ning mõned kilomeetrid hiljem tuleb Tiidule meelde meie hommikune suurim kätetöö – tema jalgratta küljes olev vedamissüsteem. Paneme Anniki köide ja tšill läheb lahti … Lätlased on vist üsna jahmunud, kui järsku oma kiiruse 35 peale tõstame. Tiit ees, Anniki kummis, meie Taneliga teeme ennast rivi lõpus pisikeseks-pisikeseks.

BAR_022Saades kätte ESTONIAN COMBO, keerame kohe ka valele teeotsale. Õnneks jääb see 2.5-minutilie lisakaar meie ainukeseks veaks sellel etapil.

BIKE – ORIENTEERING: 27 km. Taaskord on Normunds näidanud oma taset uute ülesannete väljamõtlemisel. Muidu, nagu tavaline rattaorienteerumine, selle pisikese täiendusega, et punkti asukohas on kaardil valge ruut, mille täitmiseks on meile kaasa antud lisaleht ortofoto tükikestega, mille hulgast tuleb leida õige. Et asja veidi keerulisemaks ajada, siis ei ole fotod põhjasuunas, vaid keeratud juhuslikku suunda.

BAR_031QREsimese punkti (KP32) leiame väikese seisaku järel, kuhu jõuame umbes viis võistkonda koos. Punkt asub mingi hoome katuseräästal. Tiit aitab alustuseks Anniki kiiresti üles, aga siis läheb abistamisega hoogu – selle asemel, et Anniki ratas üles upitada, aitab Tiit härrasmehena üles ka kõikide teiste võistkondade naisliikmed.

BAR_03_PHOTOMul on vist jäänud mainimata, et Läti kombe kohaselt on iga võistkonna kohta kaks SI-puka, millega kõigis punktides märked tuleb teha. Üks pulkadest on kinnitatud võistkonna (ühe) naisliikme randme külga ja teine ühele neljast jalgrattast. Ehk – kõik punktid peavad läbima võistkonna naisliige ja jalgratas.

Teine punkt (KP33), karjäär oleks muidu lihtne, aga seekord tuleb leida ruudust koht, kust on tehtud foto, millele siis omakorda punkti asukoht märgitud. Pärast pea 10-minutilist otsimist leiame õige koha, aga mida ei ole, on punkt. Selleks ajaks on karjääris kohal juba tugevalt üle poolte võistkondade ja pärast telefonikontsultatsiooni Normundsiga, otsustatakse ühiselt jätkata järgmise punktiga.

tugevamad ees, nõrgemad taga [06.11.2010 15:54 +02:00]Neljas punkt (KP35). Meie siia jõudes on ISC ADVENTURE ja ESTONIAN COMBO, ehk siis Maret ja Viff läinud just, rattad seljas, võtma punkti, mis teelt 100 meetrit eemal, soises võsas, järve ääres paikneb. Mehed kasutavad saadud hingetõmbepausi taastumiseks. Meil läheb saabudeks lausa väiksemat sorti võitluseks, et kes saab Anniki ratast punktini kanda ning kes teda lihtsalt saata ja kätt hoida :).

Paar etappi hiljem jõuame vahetusalasse. Saame kaks topokaarti mastaabis 1:25 000 ja ühe ortofoto, 1:12 500. Annan Tanelile kaardi jättes endale nii kaardi, kui foto. Tanel ja Tiit jätavad oma jalgrattad siia, meie Annikiga peame jätkama jalgratastega, etapiks BIKE & RUN – ORIENTEERING: 8 km.

BAR_04QR_MAPEtapi algus pole just ülemäära jalgrattasõbralik, mööda turvast sõitmine on üsna vaevaline ja kiirus olematu. Õnneks on viimane teeosa mööda laudteed, mis küll vihmast ülilibe, aga kui juba ratta õiges suunas liikuma saab, on sõita võimalik ja võrreldes jooksmisega kordi kergem.

Esimesest punktist tagasi sõites, kui laudtee laskub oja äärde, saab Anniki ratta korralikku külglibisemisse. Enam, kui kümnemeetrise liu lõpetab laudtee ääres olev mänd, millest Anniki külg ees mööda ei mahu ja laudteele endast ja jalgrattast kuhja moodustab. Mina, jalad kahel pool jalgratast lohisemas, ning ratta pidurid blokis, saan pidama millimeetri pealt enne kuhja … või pigem veidi hiljem. Õnneks pole ei Annikil, ega ka rattal häda midagi ja mõnisada meetrit hiljem jätame ka meie oma rattad punkti KP39, ning jätkame neljakesi joostes.

BAR_04QR_PHOTOTegelikult ei jätka me mitte neljakesi, vaid lausa tosinakesi, sest kohe etapi algul püüavad meid kinni ESTONIAN COMBO ja ELITA. Etapil tekib meil Taneliga paar korda terav mõttevahetus, sest Tanel tahaks minna paremale, sihile, samas kui mina üritan fotolt tuvastada aimatavaid vanu teekohti-kõlvikupiire ja neid kasutades otse punkti jõuda. Ootamatult punkti jõudes on Tanel algul hämmingus ja saab alles siin teada, et lisaks tema käes olevale üliviletsale kaardile, on meie kasutuses ka ortofoto.

Järgnevatel etappidel jääme kindlaks oma otsusele võtta asja rahulikult, ning teised võistkonnad libisevad meil vaikselt eest. Tagasi rataste juurde jõudes on ESTONIAN COMBO ja ELITA juba silmapiirilt kadunud, vahetusalas ütleb kohtunik meie vaheks juba üle kümne minuti.

BAR_032QRBIKE – ORIENTEERING: 25 km. Jätkame jälle rattaetappi, kus koos orienteerumine ja õigete fotode otsimine. Teisel etapil (KP46) saab meid kätte Guntars Mankus, ehk ISOSTAR RACING TEAM. Seal, kus meie nägime vaeva läbi metsa ragistamisega, ütleb Mankus, et nemad sattusid metsateele, mis neid õiges suunas kohale tõi.

Punkti leidmine on seekord paras pähkel. Oleme üsna kindlad, et oleme suutnud tuvastada tükkide ruudukeste hulgast õige foto, aga punkti millegipärast õigest kohast ei leia. Sel ajal, kui meie otsime punkti nn. “õigest” kohast, teeb Anniki tiiru kõrvaloleval põllul ja kutsub meid punkti.

Järgmise etapi (KP47) valime erinevalt – Mankus otsevariandi, meie läheme ringi. Vahetult enne punkti kohtame ESTONIAN COMBO-t, kes just punktist tulemas, selgub, et vahe nendega ei olegi nii suur.

Veel üks etapp ja saabume vahetusalasse. Meie üllatuseks on siin anult kahe võistkonna jalgrattad, ISC ADVENTURE ja ESTONIAN COMBO. Meie eest on kadunud ELITA ja ISOSTAR RACING TEAM kes, nagu hiljem selgub, üritasid punkti KP47 otse jõuda.

Tuesday, November 16, 2010

BAR 2010 vol. 1: täna me ei skoori

Tundub, et pärast Mountain Loghome 48h tunni võistlust, on Anniki nii mõnedki järeldused teinud. Pärast seda, kui julgen avaldada arvamust, et las ma sõidan praegu, küll ma õhtul saabudes teen vahe Taneli ja Tiiduga tasa, võetakse mul rool jõuga käest ära ja surutakse pihku õllepurk. Kui algul ei suuda ma sellist õnne uskuda, siis tegelikult jäävad need paar õlut kuni võistluse lõpuni ainsateks :).

... ja siis töö [05.11.2010 22:47 +02:00]Teeme juba traditsioonilise peatuse kaubamajakas ja pargime kõhud täis rasvast Hiina kiirtoitu, ning kohtume SKM härgadega, kes sama teevad, valmistudes endi selle aasta suursündmuseks – Saigoniks. Edasi juba ühe soojaga ööbimispaika, milleks seekord osutub turismitalu Ugale lähedal, viis kilomeetrit võistluskeskusest.

Kuna start on alles kell 12 ja “välismaalaste” instrueerimine algab 10:30, siis on meil hommikul aega laialt käes. Sellest hoolimata on kell üheksa juba asjad autos ja kõik kraabivad jalaga kannatamatult maad, et võistluskeskusesse sõita. Ilm on suurepärane, päike ja paar-kolm külmakraadi.

BAR 2010, team MYRAKARUDS [06.11.2010 11:42 +02:00]Välismaalaste instrueerimisel osaleb aktiivselt vaid kaks Eesti võistkonda, kolmas, ISC, loodab vist oma “lätistunud” liikmele ja sellele, et ehk antakse “kohalikele” rohkem infot. Saame teada, et võistkonna tulemus arvutatakse kolmel etapil – esimesel, üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal kogutud väärtuspunktide summa järgi, vahepealsed etapid tuleb lihtsalt läbida, ning nendel võtmata punktid vähendavad kogusummat.

Enne starti küsin veel korra võistkonnakaaslastelt üle, et kas täna tšillime, või läheb panemiseks. Tanel ja Tiit ei võta üldse vaevaks vastata, Anniki vaatab mind imestunud pilguga, öeldes, et “teil on ju kõik juba otsustatud” … selge – panna on vaja!

BAR_01QRKell 12:00, nagu välja kuulutatud, stardib 36 võistkonda esimesele alale, milleks on Score-O. Maastikul on 11 kontrollpunkti, mille väärtused on vahemikus 2 kuni 66 ja eesmärgiks võtta kontrollaja, ühe tunniga, täpne summa, 219, mis annaks hilisemasse arvestusse 8 väärtuspunkti. Kolm punkti üle või alla täpse summa annab 6 väärtuspunkti jne. Eksimine rohkem, kui kümne punktiga esimesel etapil enam lõpparvestusse punkte ei anna ja iga hilinetud kolm minutit vähendab kogutud väärtuspunkte ühe võrra. Lisaks, hiljem, kui tund peale starti tehtud märked enam arvesse ei lähe.

BAR_001_TIITKaardid käes, suudame esimese kahe minutiga leida supervariandi, mille pikkuseks umbes kuus kilomeetrit ja väärtuseks 219 punkti! … Arvutame summa kindluse mõttes veelkord üle ja  … tuleb välja, et 36 + 15 + 66 + 44 + 12 + 48 annab siiski 221, ehk hilisemasse arvestusse (vaid) kuus punkti. Kuna Normunds ütles instrueerimisel, et on olemas vähemalt viis varianti täpse summa kogumiseks, siis jätkame arvutamist … viisteist minutit hiljem oleme leidnud variandi, kus punktide summaks on täpselt 219.

Aega raja läbimiseks on jäänud 43 minutit ja esialgu ei tee meid isegi ärevaks isegi minu vastus Tiidu küsimusele, et “kui pikk meil nüüd rada tuli – umbes kaheksa kilomeetrit”.

BAR_003_TIITKruvime kohe tempo üles nii, et juba teel teise kontrollpunkti on Anniki pulss 190. Teine kontrollpunkt, “puu metsas”, valmistab meile kergeid raskusi ja kulutame siin punkti otsimisele minuti või paar. Rohkem me endile vigu ei luba, jookseme täpselt sellel piiril, et Anniki pulss väga palju üle 200 ei läheks. Mõned etapid läbime koos ESTONIAN COMBO-TEAM-iga, kus tundub, et ka Reigol pole just kõige helgem hommik.

Eelviimases punktis saame aru, et ilmselt oleme teinud liiga optimistliku plaani ja nii ongi – umbes 100 meetrit enne viimast punkti saab täis kontrollaeg, üks tund, ning meie tulemuseks esimeselt etapilt on null! Pagan, oleks võinud selle aja parem võistluskeskuses tšillida ja õlut juues vaadata, kuidas teised endid segaseks jooksevad.

Erilist lohutust ei paku isegi ISC, kes ülesandest mitte aru saades on võtnud ära kõik punktid peale ühe ja kogunud väärika 302 punkti, mis aga lõpptulemusse täpselt sama palju, ehk nulli lisab. See-eest ESTONIAN COMBO-TEAM kogub 217, saab hilinemise eest kahepunktise karistuse ja lõpetab esimese etapi nelja väärtuspunkti ja 13-nda kohaga.

Teeme võistluskeskuses on plaanidesse veidi korrektuure – kuna sellist kaotust suudab tasa teha ehk ainult ISC, siis meil jätkub edasi juba tšill.

multisport.fi Tallinnas

multisport.fi Tallinnas [13.11.2010 12:18 +02:00]

Laupäeval külastas Tallinna grupp Soome multisportlasi. Hoolimata mitte just kõige päikeselisemast ilmast ei jäetud siiski kasutamata võimalust laenutatud jalgratastele klippe ja kaardihoidjaid külge kruvida ning väikesele seikluslikule rattaringile minna. Leivo juhtimisel alustati Paljassaare poolsaare šokiturismiga ja sealt edasi juba Lauluväljaku ja Lasnamäe paekarjääri kaudu Pirita suunas. Pirital oli kõigil võimalus läbida kolmeringiline rattaorienteerumisrada.

Suurimat profesionaalsust näitas üles Soomlaste kogenuim, Petri Forsman, kes suutis orienteerumisraja lõppu mõeldud joogipunkti üles leida juba esimesel ringil.

Treeningujärgsel koosistumisel, Tallinna Velodroomil otsustati, et järgmisel aastal tuleb üritust korrata, ja siis juba mitte rattatreeninguna, vaid täismahus seiklusvõistlusena. Kokkuvõtted tehtud, võtsid tugevamad ette ka õhtu- ja ööseikluse.

Siia juurde tahaks tänada Leivot, Tiitu ja Tanelit, tänu kellele suurepärane treening teoks sai. Ja eriti suured tänud Jaanus, alias Karudele, kes pakkus katust kokkuvõtete tegemise ajaks.

Ning lõpetuseks Soome multispordi Grand Old Man, Petri Forsmani lühikokkuvõte: “onneksi gaalaristeily on vaan kerran vuodessa”.

Friday, November 05, 2010

panna on vaja …

… ja mitte viriseda:

Pärast XT-ööseiklust Pannjärvel avastasin hommikul, et mingil põhjusel (ärge küsige, millisel) oli mu parem jalalaba metsikult valus ja õhtuks ka potisiniseks värvunud. Neli päeva lonkasin ja vaatasin iga päev üha murelikumalt kalendrit, et mitu päeva Lätini veel jäänud on.

Eile tegin tegin (kuulamata Maare sadu vastuväiteid) südame kõvaks ja läksin Spartasse, ventti trenni, enne seda muidugi Järve metsa sörkima. Ehkki algus oli valus, siis umbes kolmandaks kilomeetriks oli jala valu kadunud ja lippasin, nagu noor põder. Ei teinud jalg ka venttis muret.

Täna on jalg küll veel kergelt valus, aga loodan homme sellele “kolmandale kilomeetrile”. Lätlased, värisege :).

Thursday, November 04, 2010

XT-sügisseiklus Pannjärvel

XT-sügisseiklus algas meile nagu tavaliselt, segadustega. Seekord tekitas kerget segadust Tanel, kes nädal varem otsustas katuselt alla kukkuda ja oma seljale haiget teha. Tanel ise oli küll paar päeva hiljem väge täis ja valmis millest-iganes osa võtma, mida iseloomustab hästi telefonivestlus Tiidu ja Taneli vahel:

Tanel: mis plaaniga Pannjärvel peale läheme?
Tiit: juurdeviiv treening BAR-ks, mis muud
Tanel: nooh … selg on ikka valus …
Tiit: … Tanel ilma valudeta ei oleks ju üldse Tanel …
Tanel: … aga mis muud, 2 tundi enne 1 diklofenak keele alla ja läheb

möödub paar tundi:

Tiit: tead, me rahu on rikutud?
Tanel: mismõttes?
Tiit: Pannjärvele tuleb võistkond Superkiirrong või midagi sellist …
Tiit: … koosseisus Assar, Silver ja Indrek Teppo …
Tanel: nooh, siis tuleb 2 tabletti keele alla panna

IMGP7776.PEFKui aga mõned päevad enne XT-d otsustab Erik NIKE Siguldas kalnu maratons 2010-l mitte osaleda, siis teeme Tiiduga egoistliku otsuse, et võtame Taneli seljast viimast parem nädal hiljem toimuval BAR 2010-l ja laseme tal XT-seikluse ajal puhata. Tanel tagasihoidliku inimesena, on sellega muidugi päri, nagu ta oleks olnud nõus ka meiega stardis olema.

Võistlus algab lisaülesandega, kus vaja määrata kuju ja kirjelduse järgi kohalikke järvi, millega “meie kohalik”, Tiit, suurepäraselt hakkama saab.

Seejärel saame jätkata joostes-mäluorienteerumisega, kus vahepeal kohustuslik läbida lisaülesanne, milleks Pannjärve tuubipargi külastamine. Võistluse algus on meil veidi rabe, püüame üle ja ei tee endile rahulikult selgeks esimese etapi ülesannet ning oleme tänu sellele sunnitud  jooksma lisaringi. Edasi hakkab õige tunne tekkima ja võistlus tasapisi sujuma.

IMGP7823.PEFRulluisuetapp on puhas mõnu, Pannjärve 2.4 kilomeetrine asfaltring on tõeliselt hea profiiliga.

Kuna rulluisuetapp läheb oluliselt kiiremini, kui meil planeeritud, siis saame mõne minuti hinge tõmmata enne, kui avaneb järgmine, jalgrattaetapp.

Jalgrattaetapil teeme selle võistluse suurima vea, kui otsime karjääri serva punkti, KP39, veidi valest kohast ja viidame seda otsides 10 minutit. Kohe järgneval etapil teeme vale rajavaliku, üritame lõigata otse, läbi metsa, aga lõikame sellega näppu. TWISTER FEMALE, kes meid sel etapil võidab, ei varjagi oma võidurõõmu, kui meile enne punkti vastu tuleb :).

Enne kanuuetappi saadetakse meid EMT nimelisele lisaülesandele, kus Erik jääb vahetusalasse kaardi juurde ja meie Tiiduga peame tema juhtnööride järgi leidma kaks punkti metsast. Sellist ülesannet oleme Randy ja Rainiga teinud kunagi Helsinki kesklinnas. Erik Suudab meid läbi telefoni hästi motiveerida, mina saan sellel etapil keskmiseks pulsiks 162.

IMGP7856.PEFKanuuetapp Kurtna Suurjärvel on juba iseenesest küllalt lühikene, aga kuna meie otsustame jätta siin ühe punkti võtmata, siis pääseme päris kergelt, vaid 20-minutilise pingutusega ja kahe kontrollpunktiga.

Hoolimata vaid kahest punktist, suudame ühega neist, KP45, väikese lisakaare teha, kui suures kanuutamise tuhinas jälgime ainult eesliikuva, võistkond NIMETU, selgasid ja ei märka kõrvalejäävat kontrollpunkti.

Jooksuetapil tõmbame kohe alustuseks mõttes maha punkti KP47. KP48 väljajätmise üle argumenteerime pea kogu jooksuringi, aga lõpuks läheme kergema vastupanu teed ja otsustame lubada endile paariminutilise hingetõmbepausi enne kahte viimast, otsustavat etappi.

Kuna viimased kaks etappi annavad 20 punkti, siis otsustame siin maksimumile minna. Pärast pikka ja ebameeldivalt killustikurohket etappi punkti KP59 saame aru, et kõiki punkte me siiski võimelised võtma ei ole, ning rattaetapil jätame vahele punkti KP57.

Jääb veel viimane, jooksuetapp, mille kohta seisab reisikirjas, et “punktid leiate oma kaartidelt”. Kuna enamus viimase etapi punkte kattub aga esimese, ehk mäluorienteerumise punktidega, siis tuleb alustuseks punktid “mälukaardilt” paberkaardile kopeerida. Iseenesestpole see ju keeruline, kui koos punktiga poleks tarvis ka punktinumbrit meelde tuletada. Tiit ja Erik lahendavad selle ülesande siiski üllatavalt kiirelt ja startides viimasele jooksule, on meil aega veel 42 minutit.

IMGP7890.PEFLoobume kohe punktist KP39, mis liiga kaugel tundub olevat ja alustame punktiga KP36. Järgmisel etapil hakkab mul raskeks minema, mõtlen hirmuga, kuidas me ju alles alustasime oma 40-minutilist “lõpuspurti”.

Kui Tiit kolm etappi hiljem teatab, et “tema enam ei jõua”, on samal hetkel minul väsimus unustatud. Õnneks on aega piisavalt ja viimased paar etappi võtame veidi kergemalt. Finišisse jõudes jääb varuks 4 minutit, millega me kindlasti poleks viimast jooksupunkti läbida suutnud.

Kokku saame 43 punkti ja võiks öelda, peaaegu et ülekaaluka võidu. Oma osa on selles muidugi KIIRRONG SUPER EXPRESS-il, kus Indrek nii tugeva jalaga, et keti pooleks vajutas ja pärast seda rattaetapi joostes läbis.

Seiklusliku nädalavahetuse finaaliks saab XT-ööseiklus Pannjärvel, kus kavas mitmeid erinevaid alasid, mis aga mingil põhjusel protokollidesse ei jõua.

[tulemused] … ja piltide eest tänusõnad fotograaf Marikale.

Saturday, October 30, 2010

Kalamaja kokandusõhtu

kokandusõhtu? [28.10.2010 22:23 +03:00]

Kui eile venttist värisevate käte ja jalgadega Kalamajja jõudsin, oli pidu juba alanud. Kohale jõudes ja kribavaid tüdrukuid nähes, oli tunne, et tegemist on pigem kirjandusringi, kui aasia toitude kokandusõhtuga, aga õhtu edenedes valmisid kõik planeeritud road, üks maitsvam, kui teine.

Ahjaa, kokandusõhtu dirigendiks oli Kadri, restoranist Riis, mis kohevarsti uues kohas, Tina 21, oma uksed avab.

Wednesday, October 27, 2010

veidi spordijuttu

Eelmine töönädal sai päris pingeline, kõik tööpäevad 12+ tunni pikkused ja spordist võis ainult unistada. Üritasin siis nädalavahetusel kõik tagasi teha, et sügise hitil, BAR 2010, võistkonnakaastlastega ikka sammu (hoogu) jõuaks pidada.

puhkehetk [24.10.2010 11:48 +03:00]Laupäeval tegime Tiiduga erialase treeningu Läti võistlusteks, ehk võtsime osa SK Tallinna Kompass päevakust Soosepal. Just Tallinna Kompassi päevakud on need, millest igal tõsisemal orienteerujal ja loomulikult ka seiklejal osa tasub võtta. Erinevalt tavalisest päevaku jooksurajast, võivad Kompassi erinevad orienteerumisülesanded ka kogenuimal orienteerujal juhtmed sassi ajada. Seda viimast väidet tõestas ilmekalt ka viimane kord, kus vähem kui pooleruutkilomeetrlisele kaardile oli suudetud teha rada, mis minul ainsana määrustepäraselt läbida õnnestus, kusjuures aega selleks kulus üle tunni.

Pühapäeva varahommik algas meile Lasnamäe kergejõustikuhalli ronimisseinal, kus Leivo juhendamisel mõned sõlmed ja ronimisvõtted üle kordasime. Ronimisseinal vaevalt lõpetanud, kihutasime juba edasi, et õigeaegselt Ülgase karjääri kepinguringile jõuda.

Karjääriringi alustasime Kallavere terviseradadest, pärast mida tutvustas Tiit meile oma “seeneringi” kus veendusime oma silmaga, et ta kõik seened siit korralikult ära on korjanud.

Keping kujunes üllatavalt hoogsaks, Tiidul oli vist autosõidust veel hea hoog sees, sest ainus, kes temaga kepingul sammu suutis pidada oli Viff, meie, teised jäime pikalt maha.

Viimaseks pikemaks treeninguks enne BAR-i on sellel nädalavahetusel Pannjärvel toimuv XT-Sügisseiklus, kus meil eesmärgiks mitte hakata kohe teistega võistlema, vaid vaadata, kuidas Taneli selg vastu peab ning säästa jõudu samas toimuvaks, öiseks etapiks.

Ja veel – täna õhtul on plaanis kerge rattaring sealsamas, Kallavere-Ülgase singlitel. Alustame 18:20 Pirita Selveri juurest või 18:00 Viimsist või Kalamajast. Kaasalööjad on oodatud.

Monday, October 18, 2010

pühapäevahommikused singlid*

Tiit üleval, paremas nurgas [17.10.2010 10:22 +03:00]

* nagu nimigi ütleb, on see selline rattarada, kuhu naisi kaasa ei võeta. [via facebook by maare]

Hoolimata sellest, et pingeliste läbirääkimiste käigus Tiiduga õnnestus mul nihutada pühapäevase rattasõidu algusaeg kella poole kümnelt kümnele, erilist populaarsust kodus ma sellega ei võitnud. Lisaks tuli hommikul välja, et kui mina alustasin kell kümme, siis Tiit alustas ikkagi varem ja meie kohtumispaik liikus lihtsalt Piritalt Russalka juurde :). Aga kõik see ei vähenda karvavõrdki naudingut pühapäevahommikusest rattasõidust, kui linn tühi, muru ja lombid jääs ning särav päike taevas.

Esimesed singlid võtame Lasnamäe karjääris, sealt läbi Pirita Iru raba libedatele laudteedele. Veel natukene Muugat ja Kallavere tööstusmaastikku ja olemegi Ülgase karjäärides, ilmselt Tallinna ümbruse parimatel singlitel. Teeme “täisprogrammi”, ehk enamuse radadest, mis siin võtta on. Tiit huilgab vaimustusest ja mina näen kurja vaeva, et tema “matkatempos” püsida.

Tagasiteel võtame mõned Muuga sadama ümbruse paremad palad, aga kuna aeg ja kilometraaž hakkavad küllaltki pühapäevahommikuse jalutuskäigu jaoks küllaltki pikaks kiskuma, siis keerame ühel hetkel suuna otse Viimsi peale, kust mina siis kesklinna suunas jätkan. Kokku siis veidi üle kolme tunni ja 63 kilomeetrit. [mõned pildid]

Friday, October 15, 2010

naastrehvid on lubatud

naastrehvid on lubatud [15.10.2010 16:46 +03:00]

Täna õhtul Jüris.

katkend meeste jutust

Juhtusin ühele meeste omavahelisele vestlusele peale, nimed muudetud:

T says:
kuidas lihased end tunnevad?
H says:
väga hull veel ei ole
... aga ütleme, et tunnen neid täna :)
T says:
mul oli ikka eriline janu eile - 3 õlut läks ... :$
H says:
mul kah 3 õlut
T says:
ohh, siis ma ei tunnegi end nii süüdlasena :)
H says:
... aga selle eest, kui grupivennad sõid õllesnäkke, siis mul polnud isegi mitte isu nende järgi :)
... ja kaal kisub vägisi <65 poole
T says:
kuhu see küll välja jõuab ... mul muuseas küll ei liigu kuhugi, selline steady 82 kogu aeg
+/- 0.5 kg
H says:
on kah või? mul nädalas +/- 2 on tavaline
... peab vist kiirelt õgima hakkama, sellises olekus BAR-il vist ei pärja
T says:
ma käin kaalul ka ainult hommikul
H says:
sama siin
...

pole vist midagi kommenteerida :)

Wednesday, October 13, 2010

BAR 2010, valmistume

Selle aasta viimane seiklus, BIKE ADVENTURE RAID 2010 läheneb. Järelikult ei saa ratast veel talvekorterisse panna.

Eile avasime selle aasta spinninguhooaja, seekord siis uus spordiklubi – Sparta. Uus treener kah – Maris … pärast Peebu, Raido ja Marguse etteseatud taset on järgmistel treeneritel muidugi väga raske … aga Maris sai sellega eile päris hästi hakkama.

Täna “päris” ratas, Tiiduga Viimsi poolsaare singlitel. Ilm oli muidugi rattasõiduks super, +8° C ja kuiv. Ja mis praegused sõidud eriti põnevaks teeb, on varakult saabuv pimedus.  Mina muidugi unustasin kiirustades rattalambi maha, aga õnneks Tiit kogenud seiklejana oli võtnud kaasa kaks lampi.

Ja kui ma isegi olen varem mõningaid neist singlitest sõitnud, siis pimedas oli kõik uus, mitte ei saanud aru, kuidas Tiit ees õiged rajad leidis. Tagasiteel, pärast Tiidust lahkuminekut, tegime võidu … kas jõuan mina enne koju või saab “haamer” mind kätte. “Haamri” võit seekord. [track]

Bike Xdream 2010

Selle aasta Bike Xdream algas meile juba eelmisel päeval, kui oma Xdreamilt saadud vautšerid ära kasutasime ja Sagadi mõisas massaaži- ja saunateraapiat saime. Team Vaude kasutas aega ratsutamistundide võtmiseks, ju on neil siis siseinfot järgmise aasta Xdream lisaülesannete kohta.

stardisKonkurentide kõrvaldamisega alustasime juba enne võistlust, kui Viffi vahetas välja Ruth. Oli ju Soosambla Suusaklubi ja Raivo ainus eesmärk võtta sama palju punkte, kui Viff, aga lõpetada 100 meetrit eespool. Teiste konkurentidega oli keerulisem, olime püüdlikud, hoidsime režiimi ega andnud alla ahvatlusele, minna Team Areal hooajal lõpuõhtule, milliseks puhuks olid nad rentinud kogu Rakvere.

Pühapäeva hommikul on ilm küll pilves, aga vähemalt meeldivalt soe, ning stardijoonele koguneb arvestatav hulk, pealt sada võistkonda. Tõnis on suutnud päris hea raja planeerida, 15-minutilise ajuderagistamise järel on meil alles 2/3 rajast planeeritud.

kaart rajagaKohe esimese punktiga, KP42, teeme vale valiku, kui suudan võistkonnakaaslased vasakpoolsele, ringivariandile meelitada. Edasi läheb juba paremini, 32 – 34 – 31 – 33 – 35 – 38 – 39 – 40, mõne pisema “näpukaga” Käsmu poolsaarel. Poolsaarel on päris palju võistkondi, kes meiega sarnasel trajektooril liiguvad – ees näiteks Twister Female, kelle alles kuus etappi hiljem kätte saame. Meie järel tulevad Soosambla Suusaklubi ja Esialgu alatiseks, kes meile eriti võimsalt ja keskendunud nägudega läheneb.

Paar väikest viga tulevad etappidel 40 – 47 – 53, kus esimesel valelt poolt läheme ja teisel etapil teeme veidi suure ringi lõunast, kui jätame kasutamata kaardi järgi utoopilisena tunduva otsevariandi, mööda elektriliini.

rajalVeel punktid 54 – 48, mille järel muudame oma esialgset plaani ja võtame kavasse algselt välja jäetud punktid 44 – 48. Punkti KP46 juures kohtume algul kahe naiskonnaga, ning nende järel Areal team Mehed veteranid, kus Tõnn näst hall – ei ole kerge, noorte naiste järel isegi mitte rattaga sõitmine :).

Järgnevad punktid 51 – 55 – 58 – 56 – 59 – 60. Joogipunktis, KP55 teeb Ott oma rattale kiire hoolduse. Etapi 60 – 57 otsustame minna otse üle Võsu jõe, kus kaardi järgi tundub justkui mingi ületuskoht eksisteerivat. Tegelikkuses midagi sellist seal siiski ei ole ja sel ajal, kui Ott üritab kuiva jala ja märja rattaga mööda puud üle jõe turnida, sammume meie Ruthiga läbi vee – õnneks on vesi alla põlve.

Veel üks kahtlane jõeületus jääb etapile 52 – 50, aga tuleb välja, et kraavi põhjas voolab ainult väike nire ja selle etapivalikuga võidame pea 2 minutit. Punktis KP49 on selge, et võtmata jäävad siiski kolm punkti ja nii lõpetame oma võistluse punktidega 45 – 43 – F.

Kokkuvõttes siis kohaks 18. ja segavõistkondadest 4. Veatu esitluse korral oleks küll parandanud oma üldkohta, aga segavõistkondade arvestuses saavutasime ilmselt maksimumi, konkurendid olid lihtsalt kõvad. Aga päev metsas selliste kaaslastega on puhas rõõm … me teeme seda jälle.

Fotod: staar-spordifotograafid Viff ja Karu.

Saturday, October 09, 2010

Bike Xdream 2 läheneb …

tundmatu multisportlase numbrituba [09.10.2010 15:29 +03:00]

Saabudes täna Võsule, selgus et tippteamid on ammu kõik juba kohal ja rajaluuret tegemas. Peakorraldaja Tõnis oli lahke ja eraldas ka meile näidiskaardid.

Kahjuks oli näidiskaardi formaat lootusetult valesti valitud. Kaardile jäi küll Lamba-Ada baar, mis aga oli suletud. Samas Altja kõrts jäi küll kaardilt välja, aga oli õnneks avatud.

Thursday, October 07, 2010

kilplased ehitavad nõukoda

kilplaste nõukoda [04.10.2010 12:53 +09:00]Kes meist ei teaks Priit Pärna joonistatud raamatut-filmi “Kilplased ehitavad nõukoda”. Ei tea, kas Pärn sai idee Magistralnõist, või (pigem) juhtus kohalik rikkur filmi nägema, aga väga tuttav ehitis igatahes mulle kohalikus külas jalutades silma jäi :).

Mida lähemale kojusõidule, seda hullemaks ilm läks. Kui juba kolm päeva järjest oli sadanud, igal järgneval veidi rohkem, soovitasid kohalikud mul kontrollida Ust-Kuti lennujaamast, kas lennukid ikka lendavad. Nimelt toimub seal maandumine käsijuhtimisel ja udu ning vihmaga olevat see keeruline.

Alternatiivina lendamisele pakuti kell seitse õhtul väljuvat marsruuttaksot, mis 14 tundi hiljem pidavat ilusasti Irkutskisse jõudma … pidavat … kaks päeva enne ärasõitu tuli kohaliku tehase autojuht Irkutskist ja rääkis, et Magistralnõi ja Irkutski vahel olevat teel kohati 40 sentimeetrit lund. Magistralnõi vihmasajus tundus selline jutt küll uskumatu, aga mine sa seda kohalikku kliimat tea.

Päev enne ärasõitu helistasin Ust-Kut lennujaama dispetšerile. Dispetšer väitis, et kõik lennukid lendavad plaani kohaselt ja hilinemisi ei ole. Õnneks lõppes viimasel päeval vihm ja udu hakkas vaikselt kaduma.

Kui eile hommikul kell neli hotellist väljusin, et taksosse istuda, oli väljas -8° C ja maa valge. 190-ne kilomeetrisel teel Ust-Kutti suutis tasojuht nii mõnelgi korral oma auto külglibisemisse ajada. Kui Irkutskis oli veel maa valge, siis kuus ja pool tundi hiljem, Moskvas oli väljas +22° C ja lumest jäänud ainult mälestus.

Monday, October 04, 2010

jälle Siberis – maare versioon minekust

et mitte meie blogi one-men show blogiks ei muutuks, siis üle pika aja ka minu postitus. Et siis minu versioon Heiti Siberi reisi algusest:

Esmaspäeva hommikul kell 5 (minu kui hommikuse-une armastajale jubevara, eks) helises äratuskell. Püsti: “kas teen putru ka, või sööd lennujaamas?”

“Võtan miskit lennujaamas.”  “Okei!”  Teen ainult kohvi ja linade vahele tagasi…mmm.. mõnus…

“Kurat, kus mu pass on?!”

“Kirjutuslaua sahtlis.”

………

Eelmisel korral oli passiotsimine kestnud pool pühapäevast päeva ja seetõttu olin Heitile andnud karmi käsu, et kui komandeeringust tuled olgu pass kohe minu käes hoiul (nagu välismaale “tööle” sõitvatel tüdrukutel :)), et järgmisel korral passipaanikat ei oleks. Ja ilmuski peale reisi kirjutuslaua nurgale punane Euroopa Liidu pass. Täie südamerahuga panin selle sahtlisse, kindlasse kohta ja olin seekord pühapäeva õhtul täiesti muretu, sest teadsin ju kus pass on.

…………

Avab sahtli…

“See on ju mu vana, kehtetu pass!”

“Oeh..” Just maitsema hakanud uni on peoga pühitud. Kakskümmend minutit hirmu ja pass on lõpuks leitud – kaasavõetavast arvutikotist, nagu enamus kadunud asju, juhtmeid ja muud.

Kell 5.40 väljub takso meie hoovist.

Kell 5.50 kuulen miskit autot hoovi sõitmas ja võti ragiseb lukuaugus: “Kus mu telefon on?!” Valin numbri: telefon heliseb selle jope taskus, mis Heitil seljas on… “ohh, jumal tänatud, headaega, ma nüüd lippan!”

“Sujuvat lendu!”, vajun peaaegu unne..

…TRRRR, heliseb telefon. Mis nüüd? Isa Aatomik helistab… Kas midagi on juhtunud?

“Tere Maret, ega Sa ei maga?”, “Muidugi magan, kell on kuus.”

“Ei ole, peaaegu pool seitse on!!” Mhhh… “Tahtsin öelda, et sõidame onu Peetriga Sinu poole ja pargime tunni aja pärast auto Sinu hoovi, sest läheme Soome laevaga!”

Phhhhhh… seda oleks võinud tunni aja pärast ka öelda.. Igatahes jõudsin esmaspäeva hommikul tööle rohkem väsinuna kui puhanuna. Ees ootas nädal aega pikki tööpäevi (mis lõppes jajaa Vana- Toomase nägemisega (nägemusega) Vanalinna tänavatel)…

Igastahes,Heiti komandeering Siberisse saab varsti läbi (ootan juba!) ja siis  võtan küll passi kindlalt oma kontrolli alla. Seda enam, et mingil hetkel ootab ees sõit TLL-IST-DBX-CCU ja kui vahepel ühe pisukese maksualase raamatupoja kirjutamine, miljon muud toimetust ja vandeadvokaadi eksam õnneks läheb, siis tagasi ka:)

Thursday, September 30, 2010

jälle Siberis

Võrreldes reisiga kuu aega tagasi, läks seekordne minek ilma viperusteta … peaaegu … tundus, et nädalavahetuse treeningud olid siiski veidi väsitavalt mõjunud.

mägedesse tuli püsiv lumikate [29.09.2010 12:45 +09:00]Esimene paanika oli hommikul, kui ma kusagilt oma passi ei suutnud leida. Tellisin kähku takso, et enne lennujaama minekut käia läbi töö juurest, mis tundus olevat ainsaks võimalikuks kohaks, kust veel passi otsida. Taksot oodates ja rahulikult mõeldes tuli meelde, et pass on ju kindlasse kohta pandud, arvutikotti, mille igal juhul kaasa võtan.

Poolel teel lennujaama avastasin, et telefon on koju jäänud. Tagasi kodus, leidsin telefoni siiski jope põuetaskust.

Kuna Moskvas jäi meil viis tundi üleliigset aega, siis oli meid kutsutud parajasti käimasolevale puidutööstuse messile, ЛесДревМаш. Pärast mõnetunnist seiklemist ja messihalli otsimist selgus, et meile saadetud juhised, väljuda metroojaamas “Выставочная” ning jälgida edasi reklaame, pole piisavad – Moskvas on kaks metroojaama, üks nimega “Выставочная”, teine nimega “Выставочный центр” – meie olime valinud muidugi vale ja kolasime Ekspotsentri asemel hoopiski Ülevenemaalisel näituseväljakul.

sügiseselt kuldsed lehised [29.09.2010 12:48 +09:00]Kohale jõudes selgus, et lubatud lumi oli mõne päeva eest külast läinud. See-eest on siin imeline Siberi sügis. Esimene öökülm maalis kõik lehised kuldkollaseks ja vaheldumisi roheliste kuuskede-mändidega on metsad hetkel tõelised kunstiteosed. Eriti ilus on vaatepilt oru nõlvalt, kui metsad on raamitud taamalt paistvate lumiste mäetippudega, kohalike väitel jäävat lumi mägedesse nüüd juba kevadeni.

Ilma üle pole samuti senini põhjust nuriseda, hommikune -8° C asendub lõunaks +12° C-ga ja pilvitu taevas, ning särav päike toovad sügisese värvikirevuse eriti hästi esile.

Monday, September 27, 2010

Pannjärve seikluslaager

[25.09.2010 14:04 +03:00]

Laupäeval kogunes mingi hulk seiklushuvilisi Pannjärvele, et teha mõned “juurdeviivad treeningud”. Kuna rattasõit männimetsas oleks olnud liiga lihtne, siis võeti suund Sirgala ja Viivikonna karjääridesse. Ja kuigi mõned üritasid pärast väita, et ratta kandmist oli rohkem, kui sõitu, siis GPS näitas midagi muud ja kvalifitseeris läbitud tee ikkagi rattaringiks.

Rattasõidu järgselt jätkati jooksutreeninguga, mis pimeduse saabudes asendus sujuvalt veeprotseduuridega Pannjärve SPA-s.

Öine treening koosnes peaasjalikult venitus- ja koordinatsiooniharjutustest, mille vapramaist vapramad lõpetasid alles siis, kui väljas taas valge.

Treeningtsükkel lõppes kontrollvõistlusega rulluiskudel, mille tarvis oli Pannjärvel värskelt valminud 2.4 kilomeetri pikkune asfaltkattega tervisering. Terviseringi avavõistlus lõppes meile lausa Taavi-Tiidu kaksikvõiduga. [pildid]